Obsah (4)

§ 230§ 231§ 436§ 163

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse kuupäev Tsiviilasja number Tsiviilasi Tsiviilasja hind Menetlusosalised, esindajad Menetluse liik Harju Maakohus Nele Atonen 10.01.2019, Tallinn

) § 5 lg 1 kohaselt hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega 2 neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

§ 436

lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 436

lg 6 tulenevalt ei ole kohus esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas.

§ 436lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

1. Kohtuotsuse tegemisel käesolevas vaidluses juhindub kohus perekonnaseaduse (PKS) § 96 ja § 97 p 1 sätetest, mille kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma täisealiselt esimese astme ülenejalt sugulaselt, kelleks kostja oma lapsele on. PKS § 100 lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. PKS § 101 lg 1 kohaselt, igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. PKS § 101 lg 2 kohaselt võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatisesumma suuruse arvutamise alused.
2. Kohus on 16.11.2018 kohtumääruses pooltele selgitanud, et kohus ei mõista alaealise lapse kasuks elatist välja kauemaks kui tema täisealiseks saamiseni. PKS § 97 p 2 järgne täisealiseks saanud õppiva lapse elatisenõue on iseseisev nõue (vt Riigikohtu lahend kohtuasjas nr 3-2-1-119-15, p 13). Seega saab käesolevas asjas kohus mõista alaealisele lapsele elatise välja kuni tema täisealiseks saamiseni, s.o 12.08.
4. Hageja palub kostjalt välja mõista igakuine elatis miinimumsummas alates 01.01.
5. Kohus, tutvunud hagimaterjalidega, leiab, et hageja oli õigustatud hagi esitama. Kuna elatise nõue on esitatud alammääras, siis lähtudes Riigikohtu seisukohast kohtuasjas nr 3-2-1-120-14, ei pea hageja seaduslik esindaja lapse vajadusi tõendama. Hageja on kostja laps (tl 28), seega on ta õigustatud kostjalt elatist saama. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-33-11 märkinud, et elatise väljamõistmise eesmärk on lapse igapäevaste vajaduste rahuldamine ja lapse arenguks piisavate materiaalsete vahendite tagamine. Seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus. Vanemal on kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lähtudes eeltoodust ei saa pidada miinimumsummas elatise maksmise nõuet ülemäärase ja luksusliku elulaadi võimaldamise nõudeks.
6. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et hageja elab koos oma emaga ning, et kostja ei ole alates 01.01.2018 hageja emale hageja ülalpidamiseks elatist tasunud. Kostja palub elatise väljamõistmisel arvestada, et 2017 elas hageja enamuse ajast kostja juures ning, et kostja on pidevalt kandnud hageja kulusid. Samuti palub kostja elatise väljamõistmisel arvestada, et kostjal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last.
7. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-165-13 (p 12) asunud seisukohale, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, sh kui lapsel on vahelduv elukoht, tuleb kohtul elatist välja mõistes arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Sellisel juhul peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista.
8. PKS § 143 lg 21 kohaselt, vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema 3 nõudel kohus. Poolte vahel puudub vaidlus, et alates 01.01.2018 elab hageja emaga. Seega on kostjal kui lahus elaval vanemal PKS § 100 lg 2 tulenev kohustus hagejale elatist maksta. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-7-05 märkinud, et on loomulik, et vanemate lahuselu korral on lapse elukoht ühe vanema juures. Lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal ning et lapsega suhtlemine ei eelda lisaks elatise maksmisele tingimata täiendavate oluliste rahaliste kulutuste tegemist. Tuginedes Riigikohtu seisukohale kohtuasjas nr 3-21-66-08, märgib kohus, et lapse vajadused sellest, et laps viibib kokkulepitud ajal koos isaga, ei muutu ning lapse ülalpidamiseks tuleb tagada kindlate vahendite olemasolu vanemal, kelle juures laps elab, sõltumata võimalusest, et laps ei veeda faktiliselt kogu aega emaga. Samuti on kohus seisukohal, et lahus elavalt vanemalt lapse ülalpidamiseks elatise väljamõistmisega ei vähendata vanema materiaalseid võimalusi lapse eest otseselt hoolitseda.
9. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole asjakohane kostja taotlus elatise vähendamiseks tulenevalt asjaolust, et hageja elas 2017 enamuse ajast isa juures ning, et kostja ei ole nimetatud aja eest hageja emalt elatist saanud. Käesolevas menetluses menetleb kohus hageja elatise nõuet perioodi 01.01.2018-12.08.2018 eest ning kostja ei ole tõendanud, et hageja veedaks olulise osa oma ajast isa juures, millest tulenevalt saaks vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummära.
10. Kostja on elatise suuruse kindlaksmääramisel palunud arvestada hageja emale makstavat peretoetust. Riigikohus on kohtuasjas nr 3-2-1-174-16 asunud seisukohale, et perekonnaseaduse sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel oli RPTS § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest.
11. Kohus nõustub kostjaga selles, et osa tasumisele kuuluvast elatisest saab lugeda kaetuks riikliku peretoetusega, kuid leiab, et riiklikku peretoetust on põhjendatud arvestada tasumisele kuuluva elatise hulka siis, kui nõutav elatis on suurem kui PKS § 101 lg 1 sätestatud elatise miinimummäär või kui esineb mõjuv põhjus elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg 1 sätestatud määra. Samuti ei asenda riikliku peretoetuse maksmine vanema poolt ülalpidamiskohustuse täitmist.
12. Erandina saab alla seaduses sätestatud alammäära alaealisele lapsele elatise PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi välja mõista mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel miinimummääras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Kuna mõjuv põhjus on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (vt nt Riigikohtu
13. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17416, p 13). Riigikohus on asunud oma lahendites seisukohale, et arvestada tuleb mõjuva põhjuse hindamisel esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud. Samas tuleb arvestada, et kohustatud vanemale tagataks elatise maksmise järel toimetulek ühetaoliselt lapsega. Samuti on Riigikohus leidnud, et mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse miinimumist väiksemad vajadused (nt mastaabisäästu tõttu) või nende katmine muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega, lapsetoetusega), samuti vanema halb varaline seisund. Seda juhul, kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades samal ajal lapse õigustatud huve.
14. Kohus on seisukohal, et kuivõrd käesolevas asjas poolte poolt esitatud dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et kostjal on lisaks hagejale veel kaks alaealist last, poeg S V (sünd. x) ja M E K (sünd x) (tl 36), kelle ülalpidamise kohustus kostjal samuti on, on põhjendatud kostjalt välja mõista elatis alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära summas 200 eurot kuus. Kohus on 4 seisukohal, et nimetatud summas elatise väljamõistmisel hagejale on kostja võimeline katma oma kõigi laste ülalpidamiskulusid võrdselt ja ühetaoliselt kahjustamata seejuures ka enda toimetulekut.
15. PKS § 108 kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus on 16.11.2018 määruses selgitanud, et nimetatud sätte mõtteks on kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Riigikohus on 04.12.2013 kohtuotsuses tsiviilasjas 3-2-1-136-13 p 12 asunud seisukohale, et teatud juhtudel võib tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud.
16. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et hageja on nõudnud kostjalt elatise maksmise kohustuse täitmist enne hagiavalduse esitamist, siis ei ole põhjendatud kostjalt mõista elatis välja perioodi 01.01.2018-18.04.2018 eest, s.o enne hagiavalduse esitamist.
17. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja hagi osaliselt ning mõistab kostjalt välja hageja kasuks elatise alates 19.04.2018 määras 200 eurot kuus kuni hageja täisealiseks saamiseni, s.o 12.08.2018 ehk kogusummas 750,97 eurot (80+200+200+200+70,97). Menetluskulud 22.

§ 163

lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul tuleb poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Nele Atonen kohtunik 5