2-18-15977 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Iko Nõmm ja Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 8. august 2019, Tallinn Kohtuasja number 2-18-15977 Kohtuasi Eest

§ 10

lg 1 järgi peab võlausaldaja põhistama pankrotiavalduses võlgniku maksejõuetuse, sh võib võlausaldaja maksejõuetust põhistades tugineda PankrS § 10 lg 2 p 2 järgi asjaolule, et võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada või täitemenetluses ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara kõigi kohustuste täitmiseks. Maakohus leidis aga ekslikult, et pankrotiavalduse põhistamiseks ei piisa sellest, et maksuhaldur on teinud maksuvõla sundtäitmiseks maksukorralduse seaduses ettenähtud toiminguid. Seda järeldades eksis maakohus maksukorralduse seadusest tuleneva riigi poolt maksuvõla sissenõudmiseks korraldatava sundtäitemenetluse olemuse ja eesmärgi mõistmisel. 7. Kolleegium möönab, et maksuhalduri pädevus maksuvõla sundtäitmisel ei ole samane kohtutäituri pädevusega võla sundtäitmisel täitemenetluses seadustikus sätestatud korras. Siiski ei anna see alust järeldada, et juhul, kui maksuhalduri täitetoimingute tulemusena ei õnnestu maksuvõlga sisse nõuda, tuleb maksuhalduril pöörduda esmalt kohtutäituri poole täiendavate täitetoimingute tegemiseks ja alles siis, kui ka täitemenetluses ei õnnestu kohtutäituril 3 2-18-15977 maksuvõlga sisse nõuda, väljakuulutamiseks. saab maksuhaldur esitada avalduse võlgniku pankroti Esmalt märgib kolleegium,

§ 10

lg 2 p 2 sõnastusest ei tulene, et viidatud säte hõlmab üksnes kohtutäituri korraldatavat täitemenetlust. Selles on nimetatud võlgniku suhtes toimuvat täitemenetlust, milleks saab iseenesest pidada nii kohtutäituri korraldatavat sundtäitemenetlust kui ka maksuvõla sissenõudmiseks maksuhalduri korraldatavat sundtäitemenetlust. Samas ei ole ka maksuhalduri korraldatava sundtäitemenetluse olemust ja eesmärki arvestades kolleegiumi hinnangul alust järeldada,

§ 10lg 2 p 2 ei hõlma maksuhalduri korraldatavat täitemenetlust.

Maksuvõlgade sissenõudmine on MKS § 10 lg 2 p 3 järgi maksuhalduri ülesanne ning MKS § 128 lg 1 järgi peab maksuhaldur maksukohustuslase tasumata maksuvõla sisse nõudma, seejuures toimub maksuvõla sundtäitmine maksukorralduse seaduses ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras. Maksuvõla sissenõudmiseks on maksuhalduril MKS § 130 lg 1 järgi õigus rakendada täitmise tagamiseks vajalikke meetmeid ning pöörata sissenõue rahalistele õigustele. Võlgniku kinnis- ja vallasasjadele ei saa aga maksuhaldur ise sissenõuet pöörata ning juhul, kui see on maksunõude sundtäitmiseks vajalik, võib maksuhaldur MKS § 130 lg 2 järgi pöörduda kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks. Täitemenetluse jätkamine kohtutäituri vahendusel toimub maksuhalduri kaalutlusõiguse alusel. Kaalutlusõiguse piirid sätestab MKS § 10 lg 3, mille kohaselt viib maksuhaldur menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. Olukorras, kus maksuhaldurile on tema enda tehtud sundtäitmise toimingute tõttu teada, et võlgniku kinnis- ja/või vallasvarale sissenõude pööramine kohtutäituri jätkatud täitemenetluses ei viiks ilmselgelt maksunõude rahuldamisele, st maksunõue on sedavõrd suur, et võlgniku vara realiseerimise korral jääks suur osa nõudest rahuldamata, võib maksuhaldur jätta kohtutäituri poole täitemenetluse jätkamiseks pöördumata ning neil motiividel saab maksuhalduri sellist kaalutlusotsust pidada kolleegiumi hinnangul seaduslikuks ja põhjendatuks. Sellisel juhul on selge, et ka kohtutäituri tehtavad täitetoimingud ei viiks maksuvõla rahuldamiseni.

1. Eelneva kohaselt on maksuhalduri pädevus maksuvõla iseseisval sissenõudmisel küll kohtutäituriga võrreldes piiratum, kuid sarnaselt kohtutäituriga peab ka maksuhaldur võtma maksuvõla sissenõudmiseks tarvitusele kõik vajalikud abinõud maksuvõla täitmiseks, sh otsustama, kas täitemenetluse alustamine maksuvõla sissenõudmiseks on otstarbekas ja vajalik või mitte. Seega peab ka maksuhaldur tagama maksuvõla efektiivse sissenõudmise sarnaselt kohtutäituriga ning ka maksuhalduri korraldatud täitemenetlust saab pidada PankrS § 10 lg 2 p-s 2 nimetatud täitemenetluseks. Sellest juhindudes saab maksuhaldur PankrS § 10 lg 2 p 2 järgi põhistada maksukohustuslase (võlgniku) maksejõuetust mh sellega, et maksuvõla sissenõudmiseks maksuhalduri korraldatud sundtäitemenetluses ei ole kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud maksunõuet rahuldada või ilmneb, et võlgnikul ei jätku vara maksuvõla tasumiseks. Sellist arusaama toetab ka MKS § 133 lg 3, mille järgi võib maksuhaldur esitada avalduse maksukohustuslase pankroti väljakuulutamiseks pärast seda, kui maksuhalduri või kohtutäituri poolt sooritatud täitetoimingute tulemusel ei ole õnnestunud maksuvõlga sisse nõuda.
2. Ülaltoodut arvestades keeldus maakohus ekslikult pankrotiavaldust menetlusse võtmast põhjusel, et avaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust. Praegusel juhul põhistas avaldaja pankrotiavaldust sellega, et maksuhalduri sooritatud täitetoimingute tulemusel ei 4 2-18-15977 õnnestunud maksuhalduril kahe aasta jooksul võlgnikult maksuvõlga sisse nõuda ning võlgniku maksukohustus ületab võlgniku teadaolevate varaliste õiguste väärtust. Selline põhistus on pankrotiavalduse menetlusse võtmiseks PankrS § 10 lg 2 p 2 järgi piisav. Seda, kas avaldus on ka sisuliselt põhjendatud, saab maakohus otsustada avaldust lahendades.
3. Neil kaalutlustel tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse ja saadab avalduse maakohtule menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Liis Arrak /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa 5