KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-17398 Otsuse tegemise aeg ja koht 29. aprill 2019, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Liis Arrak,

§ 91

lg 2 alusel erakorralise ülesütlemise tühisuse, luges pooltevahelise töölepingu üles öelduks töölepinguseaduse (

) § 85 lg 4 alusel korraliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel hüvitise 1227 eurot 13 senti. TVK jättis rahuldamata kahjuhüvitise nõude 8768 eurot 16 senti.

1. Kostja ei nõustunud TVK otsusega ning esitas
2. novembril
3. a Pärnu Maakohtule taotluse vaadata hageja TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina osas, milles TVK tööandja nõuded rahuldas ja jätta hagi kostja vastu nendes nõuetes rahuldamata.
5. detsembril 2017 esitas hageja kohtule hagiavalduse töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisuse tuvastamiseks ja hüvitise 1227 euro 13 sendi väljamõistmiseks. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja
6. aprillil 2016 töölepingu, mille järgi kostja asus tööle hageja juurde xxxxxxxxxxx ametikohale 4-kuulise katseajaga ja brutopalgaga 1227 eurot 13 senti kuus (netosumma 908 eurot 37 senti). Töötaja allkirjastas üksnes töölepinguga kaasaskäivad avaldused tulumaksuvaba miinimumi arvestamise kohta ja töötasu ülekandmiseks tema pangaarvele. Töölepingu võttis kostja koju kaasa, lubades selle allkirjastada hiljem. Kostja ei tagastanud töölepingut allkirjastatuna, vaid asus tööle. Hageja leiab, et kostja tööle asumisega loetakse tööleping sõlmituks ning

§ 4

lg 2 kohaselt tuleb tööleping lugeda sõlmituks nendel tingimustel, mida tegelikult kohaldati.

2. juunil 2017 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks

§ 91lg 2 p 2 alusel alates 16.

juulist 2017 ja nõudis

§ 100lg 4 alusel tööandjalt hüvitist kolme kuu keskmise töötasu ulatuses.

Samast päevast töötaja enam tööle ei ilmunud. Kostja avalduse kohaselt oli töötaja palk katseajal 1000 eurot (neto) ja peale katseaega 1500 eurot (bruto) kalendrikuus. Avalduse põhjenduste kohaselt on tööandja töölepingut oluliselt rikkunud, kuna on viivitanud korduvalt töötasu maksmisega, maksnud üheksa kalendrikuu eest töötasu vähem ning on ignoreerinud kostja esitatud ületunde ega ole pidanud ületundide arvestust.

1. Hageja nõustub ülesütlemisavalduses esitatud faktiväidetega tööandja poolt töötajale tasutud summade ja nende tasumise aja kohta. Kostja ei ole siiski ülesütlemisavalduses põhjendanud, millele tuginedes ta leiab, et töötasu maksmise päev pidi olema just jooksvale kuule järgneva kuu
2. kuupäev. Hageja on maksnud kostjale üks kord kuus (

§ 33lg 1). Isegi, kui möönda tööandja viivitust, ei ole kostja töölepingu ülesütlemisavaldust esitanud mõistliku aja jooksul pärast töölepingu 2

§ 44lg 1 kohaselt kokku.

7. Hagejal on seoses töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemisega õigus saada kostjalt hüvitist töötaja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses. Menetluse käigus hageja täpsustas hüvitise nõude alternatiivseid aluseid ja järjestas need eelistuse järgi. Esimese eelistusena taotles hageja hüvitist

§ 109

lg 4 alusel, kuna kostja esitas avalduse töölepingu ülesütlemiseks, mis on tühine, kostja lahkus töölt enne

§ 98lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaega ning kostja jättis perioodil 16.

juunist 2017 kuni 16. juulini 2017 täitmata oma kohustused, mis tulenesid pooltevahelisest töölepingust. Hüvitise nõude teise alusena nimetas hageja

§ 100

lg 5, mille kohaselt juhul, kui töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud, on tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada etteteatamistähtaja järgimisel. Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitise töötaja ühe kuu töötasu määras 1227,13 eurot. Kostja vastuväited

1. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on kostja ülesütlemisavaldus põhjendatud ja kehtiv ning esitatud mõistliku aja jooksul. Poolte vahel ei ole kirjalikku lepingut sõlmitud ja ametijuhend puudub. Töötaja ei allkirjastanud töölepingut, kuna selles märgitud töötasu suurus oli väiksem töövestlusel kokkulepitust. Tööleping lõppes erakorraliselt
2. juunil 2017

§ 91

lg 2 alusel mõjuval põhjusel, sest tööandja viivitas töötasu maksmisega, jättis tasumata töö- ja ületunnitöö tasud, jättis õigeaegselt maksmata lõpparve.

1. Kostja palus hageja hüvitise nõude osas kohaldada aegumist. Hageja enda käsitluse kohaselt ei ilmunud kostja enam tööle juba
2. juunil
3. Hageja esitas TVK-le kahju hüvitamise nõude
4. juulil 2017, s.o

§ 74lg-s 3 sätestatud tähtaja möödudes.

Alternatiivselt, kui kohus leiab, et kahju hüvitamise nõue on põhjendatud, vähendada kahju või jätta kahju välja mõistmata võlaõigusseaduse (VÕS) § 139 lg 1, § 140 alusel. 10. Kostjal esines alates 12. juunist 2017 kuni 20. juunini 2017

§ 19

p-s 2 sätestatud töö tegemisest keeldumise alus, kuna kostja viibis haigus- ja hoolduslehel ning hageja, olles sellest teadlik, ei saanud töökohustuste täitmist kostjalt nõuda. Kuna pooltevaheline tööleping lõppes töötajapoolse ülesütlemisega, puudub hagejal õigus nõuda mistahes hüvitist. Maakohtu otsus

1. Pärnu Maakohus rahuldas
2. juuni
3. a otsusega hagi osaliselt ja tuvastas, et kostja avaldusega töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ning luges töölepingu üles öelduks töötaja algatusel korraliselt

§ 85lg 1 alusel alates 16.

juulist

1. Maakohus jättis hagi rahuldamata kahju hüvitise 1227 euro 13 sendi (bruto) väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
2. Otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus, et hageja ja kostja sõlmisid
3. aprillil 2016 töölepingu, mis oli kehtiv vaatamata sellele, et kostja töölepingut ei allkirjastanud. Töölepingu sõlmimist
4. aprillil 2016 kinnitab ka kostja ise
5. juuni 2017 töölepingu ülesütlemise avalduses. Asjas ei ole vaidlust, et töölepingu allkirjastamata jätmisele vaatamata hakkas kostja hageja juures koheselt tööle, mida tõendab muu hulgas kostjale
6. a aprillikuu eest arvestatud töötasu 525 eurot 91 senti. Kostja ei tõendanud, et töölepingu sõlmimisel lepiti kokku töötasuga 1000 eurot 3

§ 28lg 1 p 1 sätestatud kohustust ning ei taganud kostjale kokkulepitud tööd.

Samuti ei ole kostja tuginenud sellele, et tegeliku töömahu varjamine takistas kostjal oma tööülesandeid tähtaegselt täitmast.

1. Esitatud tõendite ja asjaolude põhjal leidis kohus, et tegelikult kohaldati nii töötasu suuruse kui palga maksmise kuupäeva osas kostja poolt allkirjastamata töölepingus sätestatut. Asjaoludest nähtuvalt on hageja maksnud kõigile töötajatele töötasu samal päeval, iga kuu
2. kuupäevaks. Seega ei ole tõenäoline, et kostjaga lepiti üksnes kokku töötasu maksmine üks kord kuus, kindlat kuupäeva kokku leppimata. Kohus leidis, et kostja väited tööandja poolt palga maksmisega pidevalt ja süstemaatiliselt viivitamise kohta ei ole põhjendatud. Kohus nõustus hagejaga, et kostja ei saa töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendada
3. a sügisel töötasu maksmisega viivitamisega. Töölepingu ülesütlemine pool aastat pärast rikkumisest teadasaamist (hageja hilines
4. a septembrist detsembrini töötasu väljamaksmisega kolmel korral 1 päeva, ühel korral 3 päeva) ei ole toimunud mõistliku aja jooksul (

§ 91lg 4).

Samuti ei ole töölepingu erakorraliselt ülesütlemise alusena käsitatav lõpparve tasumisega viivitamine. Lõpparve makstakse välja töösuhte lõpetamise järel. Seega ei saa lõpparve maksmise asjaolud samal ajal olla töösuhte lõpetamise aluseks. 16. Kohus ei nõustunud kostja väidetega ületundide kohta. Ületundide tegemist kokkuleppel tööandjaga ega kokkulepet ületunnitöö rahas hüvitamise kohta ei saa järeldada sellest, et tööandja on pooltevahelises e-kirjavahetuses tehtud ületunde aktsepteerinud. Kohus leidis, et tagantjärele antud lubadus ületunnid kompenseerida ei tõenda, et kostja tegi ületunde kokkuleppel tööandjaga ja viimase korraldusel. Ületundide tegemist kokkuleppel tööandjaga ei tõenda TVK-s tunnistajana üle kuulatud JEu ega JP ütlused. Samuti on õige hageja osundus, et ületundide rahas hüvitamiseks peab

§ 44lg 6 kohaselt olema poolte vahel vastav kokkulepe.

Kostja ei ole sellise kokkuleppe olemasolu tõendanud. 17. Eeltoodust tulenevalt ei olnud maakohtu hinnangul kostjal õiguslikku alust töölepingut erakorraliselt üles öelda.

§ 104

lg 1 alusel on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine. 18. Kuna maakohus tuvastas, et kostja erakorraline ülesütlemisavaldus on tühine, siis eeltoodust tulenevalt lõppes pooltevaheline tööleping kostja ülesütlemisavalduse alusel korraliselt 30 kalendripäevase etteteatamistähtaja möödumisel (

§ 85lg-d 3 ja 4 ning § 98 lg 1), mistõttu luges maakohus töölepingu lõppenuks 16.

juulist 2017 korraliselt

§ 85lg 1 alusel.

1. Seoses hageja nõudega mõista välja kostjalt hüvitis töölepingu tühise ülesütlemise eest kostja ühe kuu keskmise töötasu ulatuses alternatiivsetel alustel, nõustus maakohus kostjaga, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kahjuhüvitist, sh töölepingu tühise ülesütlemise eest nõutava hüvitise kaudu. TVK jättis
2. oktoobri
3. a otsusega hageja kahjuhüvitamise nõude 8768 eurot 16 senti rahuldamata. TVK-le esitatud avalduse kohaselt koosnes TVK-s rahuldamata jäänud kahjunõue samadest hageja (lisa)kuludest, millega hageja kohtumenetluses põhjendab töölepingu tühise 4

§ 109lg 4 alusel, mistõttu on hageja hüvitise nõue põhjendamatu.

Apellatsioonkaebus

1. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2. Maakohus rikkus oluliselt menetlusnormi ja kohaldas valesti materiaalõigusnormi. Kohtuotsus ei ole nõuetekohaselt põhjendatud ning see ei vasta TsMS § 436 lg-s 1 ja TsMS 442 lg-tes 7 ja 8 sätestatud nõuetele. Kohus ei analüüsinud tõendeid, millele ta oma otsuse rajas. Kohus tugines otsuses asjaoludele, mida hageja ei ole oma hagi aluseks olevate asjaoludena esitanud.
3. Kohus ei käsitlenud otsuses hageja nõuet

§ 109

lg 4 alusel ning ei põhjendanud, miks ta jättis hageja sel alusel esitatud hüvitise nõude rahuldamata. Hageja möönab, et

§ 109

lg 4 sõnastus ei ole väga selge, kuid samas ei ole Riigikohus sellel alusel hüvitise määramist välistanud. Viidatud säte näeb ette tööandja õiguse saada töölepingu tühisel ülesütlemisel töötajalt mõistlikku hüvitist. Kohus tunnistas töötajapoolse töölepingu ülesütlemise tühiseks. Seega on hagejal eeldus töötajalt hüvitise saamiseks olemas. Pooltel ei ole vaidlust selles, et töölepingu ülesütlemise päevast töötaja enam tööle ei asunud. Hageja on põhjendanud ja tõendanud, et sellega põhjustas kostja hagejale lisakulutuste näol kahju 2281 eurot. Hageja rõhutab, et see ei ole iseseisev kahjuhüvitis, vaid hüvitis töölepingu tühisel ülesütlemisel, mille mõistlik suurus tuleb määrata kindlaks lähtudes tühise ülesütlemisega hagejale tekitatud kahju summast. 23. Alternatiivselt palus hageja hüvitise välja mõista

§ 100

lg 5 alusel, mille osas leidis maakohus, et töölepingu seadus ei näe ette, et tööandjal on õigus saada töötajalt hüvitist, kui töötaja on järginud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Kohus rajas otsuse põhjendusele, mida hageja ei esitanud. Hageja ei ole nõudnud kostjalt hüvitist ühe kuu keskmise palga ulatuses etteantud määrana ega ka nn karistusena, vaid nõudnud seaduses ette nähtud mõistlikku hüvitist, kuna töötaja on töölepingu tühise ülesütlemise ja töölt etteteatamistähtaega järgimata lahkumisega põhjustanud kahju.

1. Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kahjuhüvitist, sh töölepingu tühise ülesütlemise eest nõutava hüvitise kaudu, kuna TVK jättis oma otsusega hageja kahjuhüvitamise nõude 8768,16 eurot rahuldamata. TVK-s nõudis hageja kostjalt eraldi nõuetena nii hüvitist kui ka kahju. TVK rahuldas tööandja nõude hüvitise saamiseks. Iseseisva nõudena esitatud kahju nõude jättis töövaidluskomisjon rahuldamata. Kohus on ekslikult samastanud tööandja iseseisva kahjunõude ja hüvitise nõude.
2. Maakohus ei arutanud pooltega hüvitisenõude sisu. Asjaolu, et hageja hüvitisnõuet võiks käsitleda iseseisva kahjunõudena ning et see võiks kattuda TVK otsuse selle osaga, kus TVK jättis hageja kahjuhüvitamise nõude rahuldamata, tuli hagejale üllatusena. Kohus ei ole sellele võimalusele eelnevalt tähelepanu juhtinud ega andnud hagejale võimalust avaldada selle kohta oma seisukohta (TsMS § 436 lg 4 ). 5

§ 85

lg 4 alusel korraliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja töölepingu õigusvastasel ülesütlemisel hüvitise 1227 eurot 13 senti. TVK jättis rahuldamata kahjuhüvitise 8768,16 euro nõude.

1. Kostja TVK otsusega ei nõustunud. Kostja esitas maakohtule taotluse vaadata hageja TVK-le esitatud avaldus läbi hagimenetluse korras hagina osas, milles TVK tööandja nõuded rahuldas ning jätta hagi kostja vastu nendes nõuetes rahuldamata. Hageja palus seepeale kohtule esitatud hagis tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise avalduse tühisus ja mõista kostjalt välja hüvitis ühe kuupalga suuruses summas ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Pärnu Maakohus rahuldas
3. juuni
4. a otsusega hagi osaliselt ja tuvastas, et kostja avaldusega töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine ning luges töölepingu ülesöelduks töötaja algatusel korraliselt

§ 85lg 1 alusel alates 16.

juulist

1. Maakohus jättis hagi rahuldamata kahjuhüvitise 1227,13 euro väljamõistmiseks. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda.
2. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Seega on apellatsioonimenetluses ringkonnakohtu otsustada jäänud üksnes küsimus, kas tööandjal on õigus nõuda töötajalt hüvitist töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Muus osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause kohaselt jõustunud. Apellatsioonkaebuses on hageja heitnud maakohtule ette

§ 109lg 4, § 100 lg 5 ja § 98 lg 1 ebaõiget kohaldamist. II 6

§ 85

lg-st 3, mille järgi eeldatakse, et ülesütlemine on korraline, kui töötaja ei tõenda, et ülesütlemine on erakorraline. Kui töötajal ei ole tähtajatu töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks alust, loetakse ülesütlemine

§ 85lg 4 alusel korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga.

Riigikohus on 15. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 tehtud otsuse p-s 11 asunud seisukohale, et olukorras, kus tööandja vaidlustab töötaja tähtajatu töölepingu erakorralise ülesütlemise ja töövaidluskomisjon või kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse, loeb töövaidlusorgan töölepingu

§ 85

lg 4 alusel lõppenuks korraliselt pärast

§ 98

lg-s 1 sätestatud 30-kalendripäevase etteteatamistähtaja möödumist ning sellises olukorras ei kohaldu

§ 107lg-d 1 ja 2.

Samale seisukohal on Riigikohus jäänud ka

1. aprillil 2015 tsiviilasjas nr 3-2-1-111-14 langetatud otsuse p-s
3. Töölepingu lõppemise aluse määratlemine on oluline, kuna sellest sõltuvad tööandja võimalused nõuda töötajalt töölepingu lõpetamise eest rahalist hüvitist. Selles osas on Riigikohus asunud seisukohale, et kui töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda ning ülesütlemine tuleb lugeda

§ 85

lg 4 alusel korraliseks seaduses sätestatud etteteatamistähtajaga, siis ei rakendu hüvitise määramisele

§ 100

lg 5 ega

§ 109

lg 4 ning tööandjal puudub õigus saada töötajalt hüvitist nende sätete järgi (vt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p-d 13 ja 15). 38.

§ 100

lg 5 rakendamise osas on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 p-des 13 ja 15 selgitanud, et nimetatud säte näeb ette, et kui töötaja teatab ülesütlemisest ette vähem, kui on seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud, on tööandjal õigus saada hüvitist ulatuses, mida tal oleks olnud õigus saada siis, kui töötaja oleks järginud etteteatamistähtaega. Töölepingu seadus ei näe ette, et tööandjal on õigus saada töötajalt hüvitist, kui töötaja on järginud töölepingu ülesütlemise etteteatamistähtaega. Olukorras, kus töötaja teatab tööandjale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette, teeb ta kuni etteteatamistähtaja möödumiseni tööandjale tööd ja tööandja maksab töötajale selle eest tasu (

§ 1lg 1).

Riigikohus on lisanud, et kehtiva töölepingu seaduse ühestki sättest ei ole võimalik järeldada seadusandja tahet kohustada töötajat maksma tööandjale töötasu suurust hüvitist aja eest, mille võrra varem ta enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkus. Riigikohtu seisukoha järgi kaasneks vastupidise tõlgendusega töötaja karistamine ainuüksi selle eest, et ta ei järginud töölepingu ülesütlemisel seaduses sätestatud etteteatamistähtaega. Selline lahendus ei oleks aga kooskõlas kohustuse rikkumise üldpõhimõtete ja töötaja vastutuse piirangutega (VÕS § 1 lg 1 ja § 100 jj ning

§ 72jj).

Seda eelkõige olukorras, kus töövaidlusorgan tuvastab, et töötajal ei olnud alust töölepingut erakorraliselt üles öelda, ning loeb töölepingu lõppenuks

§ 85

lg 4 alusel

§ 98lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtajaga.

Eeltoodud põhjendustel on Riigikohus otsustanud, et

§ 100

lg 5 ei anna tööandjale õigust nõuda töötajalt hüvitisena töötasu ulatuses hüvitist, kui töötaja on lahkunud töölt enne etteteatmistähtaega. Kuna praeguses tsiviilasjas on jõustunud maakohtu otsus selles, et töösuhe on lõppenud

§ 85

lg 4 alusel, ei saa hageja tööandjana nõuda kostjalt kui töötajalt rahalise hüvitise maksmist tuginedes

§ 100lg-le 5.

39.

§ 109

lg 4 kohaldamise osas on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14 tehtud otsuse p-s 15 selgitanud, et

§ 109

lg 4 annab tööandjale õiguse nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist olukorras, kus töötaja on töölepingu üles öelnud õigusvastaselt ning töösuhte lõpetab

§ 107lg 2 kohaselt töövaidluskomisjon või kohus. Kuivõrd maakohus on praegusel juhul otsustanud, et tööleping tuleb lugeda lõppenuks 7

§ 85

lg 4 alusel ehk töötaja algatusel, siis ei kohaldu

§ 107

lg-d 1 ja 2 ning seega ei ole tööandjal õigust saada töötajalt hüvitist

§ 109lg 4 järgi.

III 40. Hageja on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et ta on palunud maakohtult hüvitise välja mõistmist

§ 109

lg 4, § 100 lg 5 ja § 98 lg 1 alusel ning on kaebuses heitnud maakohtule ette üksnes nende materiaalõigusnormide ebaõiget kohaldamist. Pidades silmas seda, et kohus on hageja esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel pooltest sõltumatud, peab kolleegium vajalikus selgitada, et olukorras, kus töölepingu lõppemine tuleb lugeda

§ 85

lg 4 alusel korraliseks ja töötaja on lahkunud töölt enne

§ 98

lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist, võib tööandjal olla õigus nõuda töötajalt hüvitist

§ 74

lg-te 1 või 2 järgi, kui tööandja tõendab, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju. 41.

§ 1

lg 1 ning § 15 lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt on töötaja peamiseks kohustuseks teha tööd. Kui töötajal ei ole alust töö tegemisest keelduda, nt ei esine

§-s 19 sätestatud tööst keeldumist õigustavaid asjaolusid, võib töö tegemata jätmist, sh tööandja loata töölt lahkumist pidada töölepingu rikkumiseks. Töölepingu rikkumiseks võib mh olla ka töölt lahkumine enne

§ 98lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist.

1. Lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused on sätestatud VÕS §-s 115 ja
2. ptk-s. Töötaja vastutuse piirangud on sätestatud

4. ptk-s. Võlaõigusseaduses sätestatud õiguskaitsevahendeid saab tööandja

§ 72

järgi kasutada üksnes juhul, kui töötaja on töölepingust tuleneva kohustuse rikkumises süüdi. Töötaja kahju hüvitamist reguleeriv

§ 74

ei sätesta sõnaselgelt tööandja õigust nõuda kahju hüvitamist, kui töötaja ütleb töölepingu üles ette teatamata või seaduses sätestatud või kollektiivlepingus kokku lepitud etteteatamistähtajast varem. Küll aga tuleneb

§ 74

lg-test 1 ja 2, et töötaja vastutab töölepingu süülise rikkumise tagajärjel tööandjale tekitatud kahju eest. Seega juhul, kui töötaja on lahkunud töölt enne

§ 98

lg-s 1 sätestatud etteteatamistähtaja möödumist ja selline rikkumine on toime pandud tahtlikult või hooletusest, peab ta hüvitama tööandjale tekitatud kahju

§ 72, § 74 lg-te 1 või 2 järgi.

Tulenevalt VÕS § 127 lg-tes 1 ja 4 sätestatust peab tööandja sellisel juhul tõendama, et töötaja süüline enne etteteatamistähtaja möödumist töölt lahkumine põhjustas talle kahju. Hüvitatava kahju kindlakstegemiseks peab kohus mh kohaldama VÕS § 127 lg-d 2 ja

1. Kahjuhüvitise suuruse määramisel kohalduvad mh ka VÕS §-d 139 ja 140 (vt selle kohta Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-14, p 14).
4. Vaatamata kirjeldatud materiaalõiguslikule võimalusele ja kohtu sõltumatusele õiguse kohaldamisel, ei saanud maakohus hageja nõuet 1227,13 euro suuruse hüvitise saamiseks kahju hüvitamise nõudena käsitleda ega seda rahuldada. Seda põhjusel, et sellesisulise nõude 8768,16 euro suuruse kahju hüvitamiseks on hageja varasemas menetluses esitanud üksnes TVK-le ning see on jäetud TVK poolt rahuldamata. Kuna hageja kahjunõude TVK-s rahuldamata jätmist hagi esitamise ajal kehtinud ITVS § 24 lg-te 1 ja 3 alusel kohtule esitatud hagiga ei vaidlustanud, on TVK otsus hageja kahju hüvitamise nõude rahuldamata jätmise osas jõustunud. Sellele tuginedes on maakohus teinud õige järelduse, et vastavalt TsMS § 371 lg 1 p-le 4 välistab kohtueelses töövaidluse asjas jõustunud lahend sama nõudega kohtusse pöördumise.
5. Hageja etteheide, et maakohus on rikkunud selgitamiskohustust, ei ole põhjendatud. Hageja väide, et maakohtu poolt kahju hüvitamise nõude ja töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitise eristamine oli hagejale üllatuseks, ei ole asjakohane, kuna maakohus ei saanud menetleda nõuet, mida hageja kohtule ei esitanud. Otsuse, millises ulatuses TVK lahend vaidlustada, teeb ITVS § 24 lg-te 1 ja 3 järgi hageja, 8

§ 109

lg 4, § 100 lg 5 ja § 98 lg 1 ebaõiget kohaldamist ning on jätkuvalt seisukohal, et soovib nõuda kostjalt hüvitist nendel alustel. IV

1. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei ole ringkonnakohtul põhjust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.
2. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.
3. Kostja esitas
4. novembril 2018 ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub hüvitada apellatsioonimenetlusega seoses kantud menetluskulud kokku 741 eurot (käibemaksuga). Menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud apellatsioonimenetluses õigusabi kokku 6,5 tunni ulatuses tunnitasuga 95 eurot (käibemaksuta). Nimekirja kohaselt seisnes õigusabi maakohtu otsuse analüüsimises (2 tundi), apellatsioonkaebusega tutvumises ja analüüsimises (2 tundi), kliendiga nõupidamises (30 minutit), Tallinna Ringkonnakohtu
5. augusti
6. a määrusega tutvumises ja apellatsioonkaebusele vastuse koostamises (2 tundi). Menetluskulude kindlaksmääramise avalduses palub kostja menetluskulud välja mõista käibemaksuga. Hageja oma seisukohta kostja menetluskulude osas ei esitanud.
7. Ringkonnakohus leiab, et kostja esindaja ajakulu seoses maakohtu otsuse analüüsimisega ja vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele (sh kaebusega tutvumine ja analüüs, kliendiga nõupidamine ning vastuse koostamine) on põhjendatud ja vajalik menetluskulu nimekirjas märgitud ulatuses. Lepingulise esindaja tunnitasu määr 95 eurot (käibemaksuta) on mõistlik ja TsMS § 175 lg 1 mõttes põhjendatud. Seega rahuldab ringkonnakohus kostja taotluse apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude hüvitamiseks ja mõistab hagejalt kostja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud õigusabikulud (6,5*95*20%) 741 eurot (käibemaksuga).
8. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4, märgib kohus vastavalt menetlusosalise taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
9. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) Iko Nõmm (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Ande Tänav 9