Obsah (12)

§ 175§ 259§ 6§ 270§ 108§ 113§ 396§ 179§ 29§ 11§ 177§ 4

2-16-9175 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristiina Kruusel Otsuse tegemise aeg ja koht 3. september 2018, Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-16-9175 Tsiv

) § 259 lg 1 mõttes. Laenulepingust tekkis osaühingul G GR laenu tagastamise ja intressi maksmise kohustus, mida osaühing G GR nõuetekohaselt ei täitnud. Laenulepingu lisa 1 järgi võttis kostja üle laenulepingust tuleneva osaühingu G GR laenukohustuse, asudes senise võlgniku asemele. Seega on laenulepingu lisa 1 allkirjastamisega toimunud kostja poolt hageja kui võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel osaühingu G GR kui võlgniku varalise kohustuse ülevõtmine

§ 175lg 1 mõttes.

Mingit uut kokkulepet hageja kostjaga laenulepingu lisa 1 allakirjutamisega ei sõlminud. Seadusest ei tulene, et eraõigusliku juriidilise isiku kohutused lõpeks iseenesest tema registrist kustutamisega (sellise järelduse saab teha tsiviilseadustiku üldosa seaduse §-st 43 lg 2), sh pankrotivõlgniku registrist kustutamisega (vt pankrotiseaduse § 167). Kostja on kõikide oma toimingutega (laenu tagastamine, e-kirjavahetuses esitatud avalduste ja selgitustega) tõendanud, et ta tunnistas osaühingu G GR võlga kui oma võlga ja asunud seda tagastama ning ka tagastanud selle. Põhjendatud ei ole kostja taotlus viivise vähendamiseks nullini. Selleks vastuses esitatud kostja argumendid ei ole kaalukad ega ka mõnel juhul asjakohased. Antud juhul ei ole kostjalt hagiga nõutav viivis ka ebamõistlikult suur. Kostja on jätnud pikema aja jooksul oma kohustused hageja ees täitmata, seda vaatamata hageja korduvatele nõuetele ja pankrotihoiatusele. Arvestades võlakohustuse mittetäitmise perioodi, ületas viivis põhinõude ja hageja vähendas viivist põhinõude summani. KOSTJA VASTUVÄITED

1. Kostja ei tunnistanud hagi ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.
2. Hagiavalduses viidatud 08.10.2008 laenulepingu poolteks olid hageja ja osaühing G GR. Viimane tegeles vinoteegi pidamisega Tallinna kesklinnas. Äritegevus oli
3. aasta sügiseks seisus, kus jätkamiseks oli vaja kaasata lisaraha laenu näol. Kostja kui osaühingu G GR nõukogu esimees pöördus vastava palvega A L poole, kes oli tollal hageja juhataja, aga ühtlasi ka kostja hea tuttav. Lepiti kokku 300 000 krooni laenamises ja sõlmitigi eelpoolnimetatud laenuleping. Paraku saadud laenusumma ühingu äritegevust pikalt käigus hoida siiski ei suutnud ja osaühing G GR pankrotistus. Hageja jäi kogu laenusummast ilma. Siin tulid aga mängu kostja ja hageja juhataja isiklikud head suhted ning kostja pakkus omal initsiatiivil ja täiesti vabatahtlikult välja, et maksab ise 300 000 krooni hagejale tagasi. Sealjuures oli tingimuseks, et a) maksegraafik on täiesti vaba, st makseid teostatakse siis, kui kostjal selleks vaba raha tekib ja b) mingeid lisakulutusi, nagu intress ja viivis, kostja enda peale ei võta. Mõistagi oli hageja sellise aumeheliku pakkumisega täielikult nõus. Vastav kokkulepe sõlmiti suuliselt. Seega jõudsid pooled uuele kokkuleppele, mitte aga ei toimunud kohustuse ülevõtmist

§ 175lg 1 mõistes.

Arvestades asjaolu, et kostja ei saanud oma soorituse eest mitte mingit vastusooritust, siis on tegu sisuliselt kinkelepinguga

§ 259lg 1 järgi.

3 2-16-9175 Mõni aeg hiljem pöördus A. L kostja poole ja ütles, et hageja raamatupidamise (või audiitori) tarvis oleks vaja siiski mingit kirjalikku paberit sõlmitud kokkuleppe kohta. Kuivõrd poolte vahekord oli väga usalduslik, siis kostja ei näinud põhjust sellest palvest keelduda. Mugavusest vormistati see lepingu 01.12.2009 lisana, kus muudeti lihtsalt varasemas lepingus laenusaajat ja pandi paika ka laenu tasumise tähtaeg. Tegelikult aga pooled ei avaldanud sealjuures kumbki soovi muuta varem sõlmitud suulist kokkulepet vaba graafiku ja kõrvalkohustuste puudumise osas. Paber pidi olema puhas formaalsus, millest pooled ei kavatsenud kunagi juhinduda. Seda kinnitab muuhulgas asjaolu, et äriregistrist oli osaühing G GR juba selleks ajaks kustutatud (päev varem, 30.11.2009). Kostja ei saanud asuda laenusaaja asemele, keda enam ei eksisteerinudki. Leping enam ei kehtinud ja seetõttu ei saanud sellele ka lisasid sõlmida. Pooled ei omistanud neile asjaoludele vähimatki tähtsust, sest kehtima pidi aumehelik suuline kokkulepe (kinge). Kostja on seisukohal, et kehtib eelkirjeldatud suuline kokkulepe tema ja hageja vahel, mis oli enne hagi esitamist kohaselt täidetud. Seetõttu puudub haginõudel igasugune alus. Kui kohus leiab, et kinkelepingut siiski ei sõlmitud ja toimus võlgnike asendamine varasemas lepingus, siis taotleb kostja alternatiivselt viivise vähendamist nullini. Kostja on antud juhul käitunud hageja suhtes silmapaistvalt eetiliselt ja heauskselt, mida viimane püüab aga pahauskselt ära kasutada. Kostjal ei olnud tegelikult mitte mingit kohustust pankrotistunud osaühingu G GR võlgu tasuda. Siiski ta seda eetilistel kaalutlustel tegi, sest tema laenu hagejalt küsis ja osaühingule G GR vahendas. Sealjuures ei olnud osaühing G GR isegi mitte kostja n.ö ühemehefirma, kuigi ta seal läbi oma teise äriühingu teatud majanduslikke huve siiski omas. Hageja peaks igal juhul suhtuma kostjalt saadud rahasummasse kui kingitusse ja olema tänulik, mitte aga hakkama veel nõudma lisasummasid. Isiklikult ei saanud kostja hagejalt ühtki krooni, kuid maksis siiski viimasele ammu registrist kustutatud osaühingu G GR põhivõla täies ulatuses. Neil kaalutlustel on ka intressi nõudmine alusetu, sest läheb vastu

§ 6lg-s 1 väljendatud hea usu põhimõttega.

Kuivõrd hageja on kingisaajana näidanud hagi esitamisega kostja kui kinkija vastu üles jämedat tänamatust, siis otsustas kostja

§ 270lg 1 alusel kinkelepingust taganeda ja kingitud rahasumma hagejalt tagasi nõuda.

KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
2. Hageja on esitanud nõude laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Hageja nõue intressi tasumiseks võiks kuuluda rahuldamisele

§ 108

lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks. Viivise nõudmiseks annab aluse

§ 113

lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivise tasumist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

1. Pooled ei vaidle järgmiste oluliste asjaolude üle:  hageja ja osaühing G GR sõlmisid 08.10.2008 laenulepingu, mille alusel andis hageja osaühingule G GR laenu summas 300 000 krooni (19 173,49 eurot) tagastamistähtajaga 31.12.2008, intressi arvestusega 6% laenusummalt aastas ning kohustusega tasuta viivist 0,15% tasumata makselt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest;  osaühing G GR oli kostjaga seotud äriühing; 4 2-16-9175     osaühing G GR laenulepingus kokkulepitud tähtajaks laenu ei tagastanud; 30.11.2009 kustutati osaühing G GR äriregistrist; hageja ja kostja allkirjastasid 01.12.2009 dokumendi nimetusega laenulepingu 08.10.2008 lisa 1, laenulepingu muutmine; kostja on hagejale tasunud 19 174 eurot.
2. Pooled vaidlevad praegusel juhul selle üle, kas ja millises ulatuses on hagejal õigus nõuda kostjalt intressi ja viivise tasumist ning alternatiivselt kas esinevad alused viivise vähendamiseks. 10.

§ 396

lg 1 järgi kohustub laenuandja laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et osaühing G GR on saanud 08.10.2008 sõlmitud laenulepingu alusel laenuks 300 000 krooni (19 173,49 eurot) ning laenusumma tuli tagastada hagejale 31.12.

1. Pooltel puudub ka vaidlus, et kõnesolevat summat osaühing G GR hagejale ei tagastanud, vaid selle maksis hagejale tagasi kostja (summas 19 174 eurot; vt tl 12-13). Samuti puudub erimeeluses selles, et laenulepingu p-s 1.
2. on kokku lepitud intressimääras 6% aastas ning p-s 1.
3. viivisemääras 0,15% päevas. 01.12.2009 on hageja ja kostja allkirjastanud dokumendi nimetusega laenulepingu 08.10.2008 lisa 1, laenulepingu muutmine (vt tl 11). Nimetatud dokumendi allkirjastanud isikud (A L ja kostja) on seda ka kohtule vande all ütlusi andes kinnitanud. Viidatud kirjalikus dokumendis on asendatud senine laenusaaja osaühing G GR kostjaga ning muudetud laenulepingu p-s 1.
4. kokku lepitud laenu lõpptähtaega 31.12.
5. Vaidlustamata asjaolude kohaselt pakkus kostja omal initsiatiivil ja vabatahtlikult välja, et maksab ise hagejale tagasi 300 000 krooni. Samas oli kostja väidetel seejuures (suulise) kokkuleppe tingimuseks, et maksegraafik on täiesti vaba, st makseid teostatakse siis, kui kostjal selleks vaba raha tekib, ning mingeid lisakulutusi, nagu intress ja viivis, kostja enda peale ei võta. Hageja vaidleb sellisele suulisele kokkuleppele vastu ning väidab, et kostja võttis üle laenulepingust tuleneva osaühingu G GR laenukohustuse, astudes laenulepingus senise laenusaaja osaühingu G GR asemele. Samuti väidab hageja, et tegemist on lepingu ülevõtmisega.
6. Seega vaidlevad pooled 01.12.2009 kirjaliku ja väidetavalt enne seda suuliselt sõlmitud kokkulepete tõlgendamise ja õigusliku kvalifitseerimise (sh viimase olemasolu) üle. Kohus märgib, et nimetatud kokkulepetes võib olla kokku lepitud kas kohustuse ülevõtmises (

§ 175

) või lepingu ülevõtmises (

§ 179

). Kohus peab poolte ühise tegeliku tahte väljaselgitamiseks kokkulepete tõlgendamisel juhinduma

§-st 29.

§ 29

lg 1 esimese lause järgi lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest, lg-s 4 sätestatakse, et kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Sama paragrahvi lg-s 5 nähakse ette, et lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi (p 1), tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud (p 2), lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (p 3), lepingu olemust ja eesmärki (p 4), vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust (p 5) ning tavasid ja lepingupoolte vahelist praktikat (p 6). 12.

§ 175

lg 1 järgi võib kolmas isik võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele. Sellisel juhul toimub kohustuse üleminek võlausaldaja ja kolmanda isiku kahepoolse kohustus- ja käsutustehingu 5 2-16-9175 alusel. Kohustuse üleminekuks ei ole sellisel juhul vaja võlgniku tahteavaldust (vt Riigikohtu 19.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-117-12, p 12). Kohtu hinnangul on praegusel juhul toimunud laenulepingust tuleneva osaühingu G GR kohustuse ülevõtmine võlausaldaja (hageja) ja uue võlgniku (kostja) vahelise kokkuleppega. Kohus selgitab, et tegemist on spetsiifilise lepinguga kolmanda isiku kasuks (käsutus kolmanda isiku kasuks), millega senine võlgnik vabastatakse kohustuse täitmisest. Kuna võlausaldaja võib ühepoolselt võlgniku kohustusele vastavast nõudest loobuda (mis lõpetab võlgniku kohustuse), on selge, et võlausaldaja võib nõudest ühepoolselt loobuda ka tingimusel, et kohustuse võtab üle uus võlgnik (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2016, lk 864). Eelmärgitu on tõendatud nii tunnistaja A L kui ka kostja (kui kokkuleppe poolte) vande all antud ütlustega (vt tl 167 pöördel-108 pöördel), samuti 01.12.2009 kirjaliku kokkuleppega (vt tl 11) kui ka pooltevahelise e-kirjavahetusega (vt tl 1922, 75-89). 31.05.2018 toimunud kohtuistungil on kostja vande all ütlusi andes kinnitanud, et tegi hagejale ettepaneku maksta tagasi laenu põhisumma mingisuguse aja jooksul, kui tal seda on võimalik teha ning A L oli sellega nõus. Ka tunnistaja A L (kui kokkuleppe sõlmimise ajal hageja esindaja) kinnitas suulist kokkulepet, et kostja kompenseerib laenu põhiosa ning et mingites tähtaegades kokku ei lepitud. Mõlemad, nii tunnistaja kui ka kostja, on vande all kinnitanud, et 01.12.2009 dokument vormistati kirjalikult üksnes hageja raamatupidamise jaoks, kuid pooled lähtusid suulisest kokkuleppest. Kostja vande all antud ütlusi toetab ka pooltevaheline e-kirjavahetus (vt nt tl 22, 39, 77, 78-79, 81, 88). Sellest nähtub mh, et kostja räägib lubadusest laenatud raha ise tagasi maksta ning võla likvideerimisest (vt nt tl 77-89). Lisaks kinnitab sellise kokkuleppe olemasolu asjaolu, et kostja on hagejale maksnud laenulepingust tuleneva osaühingu G GR kohustuse põhisumma, märkides ülekannete tegemisel selgituseks laenu tagastus (vt tl 12-13). Seejuures märgib kohus, et kui lepingule ei ole kehtestatud kohustuslikku vorminõuet seaduse või poolte kokkuleppega, võib lisakokkulepe olla igasuguses vormis (vt

§ 11lg 3).

13.

§ 177

lg 1 järgi lähevad kohustuse ülevõtmisel uuele võlgnikule üle nõudega seotud kõrvalkohustused, kui need ei ole isiklikku laadi või ei ole muul põhjusel lahutamatult seotud senise võlgniku isikuga. Uuele võlgnikule läheb üle kohustus tasuda kokkulepitud intress ja leppetrahv ka siis, kui need muutusid sissenõutavaks pärast kohustuse ülevõtmist. Nimetatud paragrahvis sisalduvad põhimõtted on dispositiivsed. Praegusel juhul on pooled kokku leppinud, et kostja tasub hagejale üksnes laenulepingust tuleneva osaühingu G GR põhikohustuse, ilma intressi ja viiviseta (vt tunnistaja A L ja kostja vande alla antud ütlused; otsuse p 12). Vaidlustamata asjaolude kohaselt on kostja tasunud hagejale 19 174 eurot. Seega on kostja kohustused täidetud. 14. Vastuseks hageja väidetele peab kohus vajalikuks märkida, et lepingu ülevõtmist käesoleval juhul toimunuks lugeda ei saa.

§ 179

lg 1 kohaselt võib lepingupool teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kohus selgitab, et lepingu ülevõtmine on tehing, mille tulemusena senine lepingupool asendatakse uuega, mitte tehing, millega kantakse ühelt isikult teisele üle üksnes lepingust tulenevad õigused ja kohustused. Lepingu ülevõtmise eelduseks on see, et selleks on vajalik senise lepingupoole ja lepingut üle võtta sooviva isiku vaheline leping ning teise lepingupoole nõusolek. Lepingu ülevõtmine võib toimuda ka seniste lepingupoolte ning ühe lepingupoole positsiooni üle võtta sooviva isiku vahelise kolmepoolse lepinguga (vt Võlaõigusseadus I. Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2016, lk 874-875). Eelviidatud asjaolude kohta ei ole aga menetluses tõendeid esitatud. 6 2-16-9175 15. Kohus ei nõustu ka kostja seisukohtadega, et kostja täitis mittetäieliku kohustuse ning alternatiivselt oli tegemist kinkelepinguga. Kohtu poolt eelnevalt tuvastatud pooltevahelist kokkulepet ei saa pidada mittetäielikuks kohustuseks

§ 4järgi (vt ka nt Võlaõigusseadus I.

Üldosa (§§ 1-207). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2016, lk 24; samuti Riigikohtu 23.02.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-147-15, p 18). Samuti ei ole asjas tuvastamist leidnud poolte vahel kinkelepingu sõlmimine

§ 259lg 1 järgi.

Veel märgib kohus, et osaühingu G GR registrist kustutamine ei lõpeta automaatselt tema kohustusi.

1. Lähtudes ülaltoodust, puudub alus hageja nõude rahuldamiseks. Seetõttu puudub kohtul ka vajadus analüüsida kostja poolt alternatiivselt esitatud taotlust viivise vähendamiseks. MENETLUSKULUDE JAOTUS
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jättis hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud asjas jätta hageja kanda.
3. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2).
4. TsMS § 178 lg-st 1 lähtudes saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik 7