Obsah (16)

§ 619§ 42§ 186§ 139§ 854§ 855§ 774§ 100§ 108§ 101§ 113§ 197§ 198§ 115§ 106§ 795

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kaie Almere Otsuse tegemise aeg ja koht 8. märts 2019 Tallinn, Tallinna Kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-123008 Tsiviilasi DPD Eesti AS

§ 619tähenduses.

CMR jm veolepingut reguleerivad sätted ei ole asjassepuutuvad. Kostja oli hageja püsiklient alates 2014 aasta sügisest. Kostja ostab kokku münte, pakib need oma, teistest eristuvasse pakendisse ning saadab need hageja kaudu oma klientidele. Hageja on saadetiste sisust teadlik, kinnitades seda ise mh 18.02.2015 kirjas. Hageja teadis kostja saadetiste väärtusest juba 2014 aastast, kui pakkus lisakindlustust kuni 13 000 eurot, mida kostja ka kasutas. Alates veebruarist 2015 hakkas kostja ostma hageja soovitusel kindlustust E K AS-lt (edaspidi ERGO), ERGO minimaalne võimalik omavastutus oli 3 000 eurot. Kuna kostja saadetised kippusid kaduma, tõstis ERGO kostja omavastutuse 5 000 eurole alates 01.04.2017. ERGO hüvitas hüvitas saadetise kadumisest tekkinud kahjust ainult selle osa, mis ületas omavastutust. Hageja maksed ei vähendanud seejuures mitte omavastutust, vaid ERGO hüvitusmakseid. 4. Hageja on oma vastutust tüüptingimustes piiranud 520 euroga saadetise kohta. Kostja leiab, et selline tüüptingimus on ebamõistlikult kahjustavana tühine

§ 42

lg 3 p 1 alusel (vastutust ei saa piirata, kui kahju on tekitatud raskelt hooletu käitumisega). Põhjuslik seos hageja käitumise (teenuse osutamise mittelõpetamine) ja tekkinud kahju vahel seisneb selles, et kui hageja oleks teenuse osutamise lõpetanud, ei oleks kostja valdusesse oma postisaadetisi saanud anda ning nad ei oleks kadunud (sh varastatud). Pärast 2017 kadusid lõpetas kostja müntide saatmise Eestist. Hageja on hüvitanud kõik kaotatud saadetised igaüks summas 520 eurot. Nimetatud maksed tõendavad antud vaidluse kontekstis eelkõige saadetiste kadumise fakti hageja teenuse osutamise käigus. ERGO on samuti hüvitanud kõik 2017 aastal kadunud saadetised, jättes aga hüvitamata omavastutuse osa. 2 5. Kostja kahjunõude arvestus on järgmine: kokku kaotas hageja 2017 aastal 8 saadetist, millest kolm hüvitati ERGO poolt omavastutusega 3000 eurot/saadetis ja neli hüvitati omavastutusega 5000 eurot/saadetis, so kindlustuse poolt on hüvitamata 3x3000 +4x5000 = 29000 eurot (juulis 2017 kadunud kaks saadetist loeti ERGO poolt üheks). Kostja teeb tasaarvestusavalduse, tasaarvestades oma kohustuse tasuda hageja arved ja viivise seisuga 28.02.2018 (4132.91 /hagist/ +716.82 /hagist/ +471.00/76 päeva hagi esitamisest tänaseni/ = 5320.73 eurot) oma nõudega hageja vastu summas 29 000 eurot, mistõttu peale tasaarvestust on hageja nõue

§ 186p 2 alusel lõppenud.

Euroopa Metallid OÜ palub vastuhagis kostjalt välja mõista 23 679,27 eurot. VASTUHAGIS KOSTJA VASTUVÄITED VASTUHAGILE 6. Vastuhagis kostja palub jätta Euroopa Metallid OÜ vastuhagi tervikuna rahuldamata ja jätta menetluskulud Euroopa Metallid OÜ kanda. Kostjal ei ole kahju hüvitamise nõuet hageja vastu, poolte vahel on sõlmitud hageja vastutuse piiramise kokkulepe. Kostjal ei ole kahju hüvitamise nõuet hageja vastu, mistõttu on kostja vastuhagi nõue (sh tasaarvestuse avaldus) tervikuna põhjendamatu ega ole kaasa toonud ka hageja nõude lõppemist. Ekslik on kostja seisukoht, et kliendilepingu puhul ei ole CMR (rahvusvahelise kaupade autoveolepingu konventsioon) jm veolepingut reguleerivad sätted asjassepuutuvad. Kliendilepingu näol on tegemist võlaõigusseaduse (

) § 774 lg 1 sätestatud kaubaveolepinguga. CMR-i kohaldumises on pooled kokku leppinud ka vastavalt kliendilepingu punktile 8.1 ja DPD Eesti AS teenuste osutamise tüüptingimuste punktile 14.

2. Kostja nõuab vastuhagiga oma väidetava kahju hüvitamist 2017.a märts-juuli väidetavalt kaduma läinud 8 saadetise eest, millise kahju hüvitamise nõude esitamine on aga välistatud nii kliendilepingu, CMR-i kui ka vastava seadusandluse kohaselt. Kostja ei ole tõendanud kadumaläinud saadetiste väärtust ega sisu. Samuti on tõendamata see, mis summades on kostjale tasutud väidetav hüvitis ERGO Insurance SE poolt ning tõendamata on ka kostja väide, et ERGO Insurance SE poolt on 7 saadetise osas jäetud hüvitamata omavastutusena kokku 29 000 eurot (so 3*3000+4*5000). Kostja ei ole oma väidetava kahjunõude osas arvestanud ka asjaolu, et hageja on kostjale 6 kadumaläinud saadetise eest juba tasunud hüvitise kokku summas 3 120 eurot (6*520).
3. Samuti leiab vastuhagis kostja, et väidetava kahju hüvitise summat tuleb igal juhul vähendada nullini. Kostja on märkinud, et ka varasemal perioodil (so enne
4. a) on hageja väidetavalt kaotanud kostja saadetisi. Kostjale oli poolte vahel sõlmitud kliendilepingu alusel teada, et hagejaga sõlmitud vastutuse piiramise kokkuleppe kohaselt on kostjal õigus saada saadetise kaotsimineku korral hüvitist maksimaalselt summas 520 eurot iga saadetise kohta. Seega oli kostjale saadetiste hagejale edastamiseks (saajatele) andmisel teada, et saadetiste edastamisega võib kaasneda saadetiste kaotsimineku risk, millisel juhul on aga hageja vastutus piiratud (summaga 520 eurot iga saadetise kohta). Seega oleks kostja saanud oma väidetavat kahju täielikult vältida, jättes saadetised hageja kaudu edastamata – kuna kostja on aga jätnud tegemata toimingu, mis oleks kostja väidetava kahju täielikult välistanud, siis tuleb kahju hüvitise summat

§ 139kohaselt igal juhul vähendada nullini.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus leiab, hinnanud kõiki kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid kogumis, et hagiavaldus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Tasaarvestusavaldus ja vastuhagi ei ole põhjendatud ja rahuldamisele ei kuulu. Esmalt käsitleb kohus hagiavaldust, seejärel võtab seisukoha vastuhagi suhtes.
2. Kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited (TsMS 230 lg 1). Hagimenetluses on poole kohustus tagada, et ta esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-41-15, p 19). TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei 3 vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.
3. Hageja nõuab kostjalt poolte vahel 1.04.2016 sõlmitud kullerteenuse osutamise lepingust tulenevalt osutatud postiteenuste eest tasumist kolme arve eest summas 4 132,91 eurot. Hageja nõue on suunatud poolte vahel sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse täitmisele. Poolte vahel on vaidlus selles, kas antud juhul kohalduvad CMR ja veolepingut reguleerivad sätted või on tegemist käsundi täitmisega

§ 619tähenduses.

12. Kohtu hinnangul võimaldavad asjas esitatud tõendid järeldada, et poolte vahel 1.04.2016 sõlmitud ekspedeerimis- ja kullerpostiteenuse lepingu näol on oma olemuselt tegemist nii veo- kui ka ekspedeerimislepinguga.

§ 854

lg 1 alusel kohustub ekspedeerija ekspedeerimislepinguga korraldama veose vedamise saatja arvel, saatja aga kohustub maksma ekspedeerijale tasu. Ekspedeerimislepingule kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega on ekspedeerimisleping kahepoolne leping, mille poolteks on saatja ja ekspedeerija. Ekspedeerimislepingu sisuks olev veose vedamise korraldamine võib hõlmata nii vedaja valikut kui ka vedamiseks vajalike lepingute, sealhulgas veolepingu sõlmimist (

§ 855lg 1 p-d 3 ja 4).

Vedamiseks vajalikud lepingud võib ekspedeerija sõlmida oma nimel või, kui ta on selleks volitatud, saatja nimel (

§ 855

lg 3).

§ 774

lg 1 kohaselt kaubaveolepinguga kohustub üks isik (vedaja) teise isiku (saatja) ees vedama vallasasja (veos) sihtkohta ning andma selle üle kolmandale isikule (saajale). Saatja kohustub selle eest maksma vedajale tasu (veotasu). Käesoleval juhul on kauba vastuvõtmise ja üleandmiseks ettenähtud kohad eri riikides. Rahvusvahelistele maanteevedudele kohaldatakse rahvusvaheliste maanteekaubavedude lepingu konventsiooni (CMR konventsiooni). Küsimustes, mis ei ole reguleeritud CMR-iga, kohaldatakse kohtu asukohariigi rahvusvahelise eraõiguse sätete kohaselt määratavat riigisisest lepinguõigust. CMR konventsiooni kohaselt leiab CMR konventsioon kohaldamist lepingu suhtes, kui lepingus esinevad üheaegselt järgmised tunnused: 1) kauba transportimise eest makstakse tasu; 2) lepinguga määratud kauba vastuvõtmise koht ja üleandmiseks ettenähtud koht asuvad eri riikides; 3) üks nendest riikidest, kus peab toimuma kauba vastuvõtmine või üleandmine, on ühinenud CMR konventsiooniga; 4) vedu teostatakse sõidukiga.

1. Pooled on kohalduvas õiguses 1.04.2016 sõlmitud lepingus kokku leppinud. Kohtule esitatud lepingu tüüptingimuste p 14.1 kohaselt DPD ja kliendi vahelisel lepingu täitmisel kohaldatakse Eesti Vabariigi seadusandlust. Rahvusvahelise transportimise korral kohaldatakse pooltevahelise lepingu ja tüüptingimustega reguleerimata osas täiendavalt ka CMR-i ja Varssavi Konventsiooni/Montreali Konventsiooni sätteid (I kd, tl 121). Asjas esitatud tõendite põhjal leiab kohus, et hagejal olid kostjaga sõlmitud raamlepinguna ekspedeerimis- ja veoleping. Sõlmitud leping ei ole sõlmitud konkreetse kauba kindlasse sihtkohta vedamiseks ning lepingu punktist 2.4.2 nähtuvalt oli hagejal õigus kasutada saadetiste vedamiseks ka teisi vedajaid (I kd, vt tl 119). Seega võttis hageja nimetatud lepinguga endale kohustuse kostja saadetised kohale toimetada, kas siis ise toimetades või korraldades hageja nimel veo. Kostja ei tellinud hagejalt üksnes vedu ning hageja ei vedanud ise kõiki saadetisi kohale vaid tal oli poolte vahel sõlmitud lepingust nähtuvalt õigus kasutada ka teisi vedajaid.
2. Seega kuulub kohaldamisele nii Eesti seadusandlus, kui ka CMR konventsioon. Vedaja tasunõuet saatja (veose tellija) vastu CMR otseselt ei reguleeri, kuid see tuleneb CMR-i üldisest mõttest. CMR art 13 lg 2 alusel saab vedaja nõuda saajalt kaupade üleandmisel veokirjas (saatedokumendis) märgitud maksete tasumist. Riigikohus on 25.02.2009 lahendi nr 3-2-1-3-09 punktis 12 leidnud, et CMR ei reguleeri kõiki veolepingut puudutavaid küsimusi ja osas, mida CMR ei reguleeri, tuleb veolepingule kohaldada siseriiklikku õigust. Võlaõigusseaduse järgi on saatjal kohustus maksta vedajale veotasu

§ 774

lg 1 teise lause ja § 787 lg 1 esimese lause järgi ning

§ 854lg 1 alusel kohustub saatja maksma ekspedeerijale tasu.

Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine 4 või mittekohane täitmine, s.h täitmisega viivitamine (

§ 100

).

§ 108

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. 15. Vaidlust ei ole selles, et hageja täitis kostjaga sõlmitud lepingust tulenevad kohustused ning kaup on saajale üle antud. Kostjal on poolte vahel sõlmitud lepingust tulenev tasu maksmise kohustus, mida kostja on arvete tasumata jätmisega rikkunud. Kostja tunnistab hageja nõuet. Kostja tunnistab, et arved on tasumata (vt istungi protokoll, I kd tl 170). Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, s.h täitmisega viivitamine (

§ 100

). Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista osutatud teenuse eest põhivõlgnevus 4 132,91 eurot. 16. Hageja on esitanud kostja vastu sissenõutavaks muutunud viivisenõude seisuga 14.12.2017 summas 716,82 eurot. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista viivis põhivõlalt 4 132,91 eurot 0,15% päevas alates 15.12.2017 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-165-12 kohaselt ei näe CMR vedajale ette viivisenõuet veotasumaksmisega viivitamise korral. Samas CMR selliseid nõudeid ka ei välista, mistõttu saab neile kohaldada veolepingule kohalduvat siseriiklikku õigust.

§ 101

lg 1 p 1 ja 6 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist ning rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. Tulenevalt

§ 113

lg 1 võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest.

1. Kohus leiab, et sissenõutavaks muutunud viivisenõue kuulub rahuldamisele. Hageja on palunud kostjalt välja mõista seisuga 14.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivis 716,82 eurot. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja viivisenõudele ega viivisearvestusele. Kohus leiab, et hageja poolt esitatud viivisearvestus on korrektne ja vastab poolte vahel sõlmitud lepingule. Seega tuleb kostjalt hagejale välja mõista sissenõutavaks muutunud viivis 716,82 eurot. Samuti tuleb kostjalt hageja kasuks TsMS § 367 alusel välja mõista viivis põhivõlalt (4 132,91 eurot) alates 15.12.2017 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni 0,15% päevas.
2. Samuti palub hageja kostjalt välja mõista sissenõudmiskulud summas 40 eurot.

§ 113

¹ lg 1 kohaselt, kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. Hageja on saatnud kostjale ühe meeldetuletuskirja (I kd, tl 73) ja esitas nõude kostja vastu maksekäsu kiirmenetluses. Kostja sissenõudmiskuludel vastuväiteid esitanud ei ole. Kohus on seisukohal, et kostjalt võla sissenõudmiskulu summas 40 eurot väljamõistmine on põhjendatud.

1. Järgmisena võtab kohus seisukoha, kas kostjal on hageja vastu nõue mida hageja nõudega tasaarvestada. Kostja leiab, et tal on hageja vastu kahjunõue summas 29 000 eurot. Kostja palub hageja nõue tasaarvestada kostja nõudega summas 5 320,73 eurot. Tasaarvestust ületavas osas on kostja esitanud hageja vastu vastuhagi 23 679,27 euro väljamõistmiseks. Pooltel on vaidlus, kas kostjal on õigus nõuda hagejalt kahju hüvitamist ning tasaarvestada kostja kahjunõue hageja nõudega. Kostja väitel tekitas hageja kohustuste rikkumine kostjale kahju, mis tekkis
2. aastal nelja kuu jooksul kaheksa saadetise kadumisest. Hageja leiab, et kostjal ei ole kahju hüvitamise nõuet hageja vastu, kuna poolte vahel on sõlmitud hageja vastutuse piiramise kokkulepe ja kahju hüvitamine on välistatud nii kliendilepingu, CMR-i kui ka vastava seadusandluse kohaselt. Kostja hinnangul on selline tüüptingimus ebamõistlikult kahjustavana tühine

§ 42lg 3 p 1 alusel.

5 20.

§ 197

lg 1 sätestab, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

§ 198

esimese lause kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele.

§ 186p 2 kohaselt lõpeb võlasuhe tasaarvestusega.

Tasaarvestuse vastuväite võib esitada ka kohtumenetluses (protsessuaalne tasaarvestus).

§ 115

lg 1 kohaselt, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kostja hinnangul on selline tüüptingimus ebamõistlikult kahjustavana tühine

§ 42lg 3 p 1 alusel.

Seega on

§ 115lg 1 kohaldamise esmane eeldus mingi kohustuse rikkumine hageja poolt.

21. Seega kontrollib kohus esmalt, kas poolte vahel on sõlmitud vastutuse piiramise kokkulepe.

§ 106

lg 1 kohaselt võlgnik ja võlausaldaja võivad eelnevalt kokku leppida kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda.

1. Poolte vahel sõlmitud lepingu tüüptingimuste p 10.3 kohaselt on pooled kokku leppinud, et hageja süül saadetise kahjustumise või kaotsimineku korral hüvitab hageja kliendile saadetise või selle kaotsiläinud/kahjustunud osa väärtuse kuni 31,5 kg kaaluva saadetise puhul kokku mitte suuremas summas kui 520 eurot ning üle 31,5kg kaaluva saadetise puhul kokku mitte suuremas summas, kui 8,33 SDR-i (Rahvusvahelise Valuutafondi arveldusühik) kaotsi läinud või kahjustunud saadetise või selle osa brutokaalu iga kilogrammi kohta. Lepingu tüüptingimuste p 10.6 kohaselt on pooled kokku leppinud, et tüüptingimuste punktides 10.3.10.
2. nimetamata kahjusid ega muid kulusid hageja poolt ei hüvitata, samuti ei vastuta hageja kolmandate isikute kahjude ega mittevaralise kahju ja saamatajäänud tulu eest. Kohus ei nõustu kostjaga, et tüüptingimus p 10.3 on ebamõistlikult kahjustav ja on seetõttu tühine. Poolte õigus on sõlmida seadusega võrreldes teistsuguseid kokkuleppeid. Kohtu hinnangul on hageja vastutust piiratud mõistlikult. Samuti on õiguskirjanduses märgitud, et kokkuleppel võib oma vastutuse ja õiguskaitsevahendite rakendamise võimaluse põhimõtteliselt igasuguse kohustuse rikkumise eest

§ 106

lg-s 2 sätestatut järgides välistada või vastutust piirata ning seda ka tüüptingimustes (vt Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2016, § 106 komm, lk 498). Eeltoodust tulenevalt on poolte vahel

§ 106

lg 1 kohaselt sõlmitud kehtiv hageja vastutuse piiramise kokkulepe, mille kohaselt ei ole hagejal kohustust hüvitada saadetise kadumise korral suuremat summat kui maksimaalselt 520 eurot. 23. Tõendamist on leidnud, et hageja on hüvitanud kostjale perioodil aprill-august 2017 kuue saadetise eest hüvitist 520 eurot paki kohta, so kokku 3 120 eurot (I kd, tl 174). Kaheksa saadetise kadumine ei ole tõendamist leidnud Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja poolse täiendava kahju hüvitamise nõude esitamine on poolte kokkuleppe kohaselt (tüüptingimuste p 10.3 ja 10.6) välistatud. CMR näeb vedaja (so hageja) vastutuse osas ette täpselt samasuguse piirangu nagu

§ 795

lg 1, mistõttu on täiendava kahju hüvitamise nõude esitamine hageja vastu välistatud nii

-i kui ka CMR-i alusel. Samuti on pooled tüüptingimuste p 12.1 kohaselt kokku leppinud, et kostjal ei ole õigust esitada hageja poolsetele teenuste osutamisest tulenevatele nõuetele tasaarvestuse ega muid vastunõudeid. Seega ei ole kostjal võimalik oma väidetavat nõuet hageja nõudega tasaarvestada.

1. Samuti leiab kohus, et kostja on muuhulgas ka minetanud õiguse kahjunõude esitamiseks. Kõnealuse lepingu p 2.4.4 ja tüüptingimuste p 13.3 kohaselt on pooled kokku leppinud, et kostja kohustub saadetise kaotsimineku korral hagejale vastava nõude kirjalikult või e-posti 6 teel tekkinud kahju kohta esitama hiljemalt 3 (kolme) tööpäeva jooksul pärast saadetise kättesaamist või saadetise kohaletoimetamise tähtaja möödumist. Kostja ei ole tõendanud, et kostja on esitanud hagejale eelpool nimetatud tähtaja jooksul kahjunõude. Kostja ei ole eelviidatud kohustust täitnud, mistõttu on kostja kaotanud õiguse kahjunõuet esitada. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus vastuhagi rahuldamata. Sellest tulenevalt ei ole vaja edasi analüüsida, kas hageja on poolte vahel sõlmitud lepingut rikkunud ja kas kostja on tõendanud pakkide väärtust.
2. Poolte poolt esitatud väited ja tõendid, mis ei leidnud käesolevas otsuses kajastamist, ei oma vaidluse lahendamisel tähtsust.
3. Eeltoodust tulenevalt kohus rahuldab hagi ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 4 132,91 eurot, seisuga 14.12.2017 sissenõutavaks muutunud viivise 716,82 eurot ja sissenõudmiskulud 40 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja alates 15.12.2017 kuni põhinõude (4 132,91 eurot) täitmiseni viivise 0,15% päevas tasumata jäänud summalt. MENETLUSKULUD
4. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi ja vastuhagi menetluskulud jätta kostja, so Euroopa Metallid OÜ, kanda.
5. Kooskõlas TsMS § 174 lõikega 4 määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast käesoleva kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kaie Almere kohtunik 7