Tsiviilasi nr: 2-17-13716 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Otsuse tegemise aeg ja koht 09.04.2019, Tallinn Ts

§ 1045lg 2 mõttes.

1. Kahju suuruse arvutamisel lähtus hageja Krisale 22.03.2017 e-kirjas mainitud prahilepingu hinnast 35 000 eurot päevas. Kuna pakkumuse kohaselt oleks 30-päevane leping olnud garanteeritud, oleks 35 000 euro suuruse päevatasu korral olnud lepingu kogumaksumus 1 050 000 eurot. 30-päevase prahilepingu korral oleks laeva välja prahtimisega seotud hageja kulud moodustanud 373 285 eurot, seega kandis hageja kostja tegevuse tõttu kahju 676 715 eurot. Kostja vastuväited
2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.
3. Hageja ei olnud kahjustatud isikuks, kahju sai tekkida laeva omanikule, kes on vastavast nõudest loobunud. Hageja ei tõendanud, et tal oli õigus laeva edasi prahtida. Paljasõnaline oli ka hageja väide, et omaniku samata jäänud tulu nõue on hageja saamata jäänud tulu nõudest erinev.
4. Hageja väited, et kostja oleks pidanud ette nägema, et laeva arestimisega tekib hagejale kahju, olid vastuolulised. Kostja ei saanud kuidagi teada, et laeva arestimise ajal oli laev laevapereta prahitud hagejale, kuna laeva ei olnud kantud laevapereta prahitud laevade registrisse ja laevakinnistusraamatu kannetest ei ole võimalik tuvastada hageja seost laevaga.
5. Hagejal ei olnud

§-st 1049 tulenevat nõuet kostja vastu. Hagiavaldusest ega täiendatud hagiavaldusest ei selgu, millist konkreetset kostja tegu pidas hageja õigusvastaseks. Hageja ei esitanud asjaolusid, mis oleks näidanud tema majandustegevuse seiskumist. Hageja paljasõnalised arutlused selle kohta, et laeval puudub ilma selle meeskonna ja kasutuseta sisuline väärtus majandustegevuseks ning seetõttu on oluline laev välja prahtida, et sellelt tulu teenida, ei viita asjaolule, et hageja majandustegevuseks oli laeva väljaprahtimine. Ja isegi, kui see nii oli, siis sellisel juhul vastutab tuluteenimise võimaluse kaotuse eest omanik, kes ei suutnud hageja ees tagada laeva vaba liikumist ja kasutust. 14. Asjaolu, et hageja oli laeva prahtinud aastatel 2002–2008 Fääri saartele, ei omanud tähtsust, kuna viidatud perioodil kuulus laev hagejale. Hageja ja TS Laevad OÜ vahel sõlmitud prahileping kinnitab küll, et hageja on laeva prahtinud, kuid ei tõenda seda, et hagejal oleks võimalus laeva prahtida Krisale pakkumuskutse alusel. Hageja ei tõendanud

§ 128lg-st 4 tulenevat saamata jäänud tulu kahjuna hüvitamise nõude olemasolu.

Hageja esile toodud asjaolud olid tõendamata või ei puutunud käesolevasse vaidlusesse. Hageja ei tõendanud laeva edasiprahtimise võimalust ega laeva prahtimiseks tehtavaid ettevalmistusi. Kostja hinnangul ei olnud hagejal kavatsust laeva prahtida, kuna hageja väide, et ta ei saanud pakkumust esitada viitab asjaolule, et hageja ei teinud ettevalmistusi laeva prahtimiseks. 15. Isegi juhul, kui hagejat saaks pidada kahjustatud isikuks, tekkis hagejale kahju ainuüksi hagejast tulenevatel asjaoludel. Laev arestiti 10 päeva pärast seda, kui Krisale küsis pakkumist laeva prahtimiseks ning pärast seda, kui tähtaeg pakkumuse esitamiseks oli möödunud. Arvestades asjaolu, et hageja nurjas laeva prahtimisele suunatud lepingueelsed läbirääkimised ise ning jättis Krisale poolt määratud tähtajaks 4

§ 139lg-st 1 tuleneva põhimõtte alusel vähendamisele nullini.

Esimese astme kohtu otsus

1. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja määras kindlaks kostja menetluskuludena 7980,40 eurot ning mõistis selle hagejalt kostja kasuks välja.
2. Asjas oli vaidlus selle üle, kas laeva arestimise tõttu tekkis kahju hagejale või laeva omanikule. Maakohus nõustus kostjaga, et hageja ei tõendanud, et tal oli õigus ja võimalus laeva välismaale prahtida ning et selline õigus ja võimalus oli ainult hagejal, mitte omanikul. Omaniku ja hageja vahel sõlmitud prahilepingu (I kd, tl 121) p-st 3 nähtub, et prahtijad ei anna laeva allrentniku kasutusse ilma omaniku kirjaliku nõusolekuta. Seega selleks, et hagejal oleks olnud õigus ja võimalus laeva välismaale prahtida, oleks hageja pidanud enne saama omaniku kirjaliku nõusoleku. Sellist dokumenti hageja kohtule ei esitanud. Samuti ei esitanud hageja tõendeid selle kohta, et hageja ja omaniku vahel oleks vastava nõusoleku saamiseks pärast Krisalelt saadud pakkumuskutset läbirääkimisi alustatud või et omanik oleks olnud valmis nõusolekut andma. Pigem nähtub esitatud tõenditest just vastupidine, sest omanik pidas prahilepingu sõlmimist just enda ärivõimaluseks ning selle minetamisest tulenevat väidetavat kahjunõuet endale kuuluvaks (I kd, tk 43), mida ta endale kuuluvana ka käsutas, andes kompromissilepingus kinnituse sellest loobumise kohta (I kd, tl 40). Hageja väited, et selle kõige taustal oli omanik loovutanud antud tulu teenimise võimaluse hagejale, ei olnud maakohtu hinnangul tõendatud.
3. Ka asjaolu, et hagejat võiks pidada laeva reederiks MSOS § 2 p 9 mõttes ei tõenda seda, et hagejal oli reaalne võimalus ja kavatsus laeva Krisalele prahtida. Hageja osutas omanikule laeva mehitamise ja opereerimise teenust. Operaatoriteenuse osutamiseks ongi hagejale väljastatud ISM koodeksi kohane sertifikaat. Laeva omanik võib valida, kas ta viib ise ennast vastavusse ISM koodeksis sätestatud tingimustega või tellib meresõiduohutuse alase korraldamise ja tehnilise teenindamise isikult, kelle vastavust on Veeteede Amet juba tunnistanud ning maksab talle sellise korraldamise eest tasu, ent laeva võib oma majandustegevuses kasutada, sh välja prahtida, siiski omanik. Laeva arestimisega seoses ei muutunud hagejale võimatuks tehnilise teenindamise ja meresõidualase ohutuse tagamine.
4. Laeva saanuks laevapereta prahtida ka omanik, mida kinnitab 06.07.2016 prahileping, mille kohaselt omanik prahtis laeva hagejale üheks aastaks.
5. Maakohus leidis, et 30.08.2016 prahileping ja 01.12.2016 artikkel väljaandes Läänlane (I kd, tl 124 pöördel–132 pöördel) ei tõenda seda, et kahju saanuks tekkida hagejale. Asjaolu, et hageja prahtis 30.08.2016 laeva TS Laevad OÜ-le, ei tõenda, et hagejal oli õigus ja võimalus prahtida laeva ka Krisalele pärast seda, kui prahileping hageja ja TS Laevad OÜ vahel lõppes. Asjaolu, et Krisale saatis pakkumuskutse hagejale, ei viita samuti sellele, et hageja oleks saanud laeva Krisalele väljaprahtida.
6. Hageja väide, et ta soovis pakkumist tegelikult esitada jaanuari alguses, ei olnud maakohtu arvates tõsiseltvõetav, sest laevamaaklerit sellisest kavatsusest ei teavitatud ega kooskõlastatud temaga pakkumuse hilisemat esitamist. Arvestades seda, et 5

§ 127

lg 4 mõttes ei olnud Fääri saarte prahtijatega lepingu sõlmimata jäämise põhjuseks mitte laeva arestimine 30.12.2016, vaid pakkumise esitamata jätmine. Kuna hageja ei teinud ettevalmistusi viisil, mis vastanuks temale saadetud ettepanekule prahilepingu sõlmimiseks, ei kannatanud ta ka laeva arestimisest saamata jäänud tulu näol kahju. Sellega langeb ära ka kahju suuruse arvestus selle prahilepingu järgi, millega analoogne laev Fääri saari teenindama läks.

1. Maakohtu hinnangul ei olnud tõendatud hageja väited, et omaniku poolt saamata jäänud tulu nõue on hageja saamata jäänud tulu nõudest erinev. Hageja ja omaniku vahel sõlmitud prahilepingust nähtub, et hageja kohustus omanikule tasuma 5000 eurot päevas ning sama lepingu p-st 2 nähtub, et prahtimisraha võib tasaarveldada tasumata ostuhinnaga, mida omanikud (s.o OÜ St. Ola Maritime) võlgnevad prahtijatele (s.o hageja) tulenevalt laeva müügilepingust. Seega kohustus hageja omanikuga sõlmitud prahilepingu kohaselt omanikule igal juhul tasuma 5000 eurot päevas, sõltumata sellest, kas ta prahib laeva edasi või mitte (või siis olid poolte vahelised nõuded juba tasaarvestatud), mistõttu on paljasõnalised hageja väited, et laeva prahtimise võimatusest Krisalele tekkis omanikul kahju saamata jäänud tuluna 150 000 eurot.
2. Vaidlus puudus selles, et laev kuulus selle arestimise ajal omanikule. Kostjale teadaolevalt oli laeva reederiks Väinamere Liinid OÜ (VML). Ka kostja ja VML-i vahelises sadamateenuste osutamise lepingus ei olnud viidet sellele, et VML teostab oma lepingust tulenevaid kohustusi koostöös hagejaga. Kostja möönis, et äärmisel juhul võis talle olla ette nähtav kahju, mis tekib laeva omanikule saamata jäänud prahiraha eest ning seda on omanik ka laeva arestimisega seotud Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2017 määruse peale esitatud kaebuses avaldanud ning hiljem sellest kahjunõudest loobunud.
3. Omaniku juhatuse liige TR on ühtlasi ka hageja juhatuse liige. Seega pidi mõlema äriühingu juhatuse tasandil olema juba omaniku määruskaebuse esitamise ajaks selge, millisele ühingule väidetavast laeva prahtimise võimaluse nurjumisest kahju võis tekkida. Omanik viitas kostja kinnitusel küll selles kohtumenetluses hagejale kui laeva prahtija otsimisega tegelevale isikule, asudes siiski seisukohale, et ebaõnnestunud laeva prahtimise tehingu tõttu Krisalega on saamata jäänud tulu näol kahju kandnud omanik ainuisikuliselt. Omanik ning kostja sõlmisid tsiviilasjas nr 2-16-19440 kompromissi, mille p-s 8 kinnitas omanik, et ei esita kostja vastu laeva arestimisega seoses kahjunõudeid tingimusel, et laev vabastatakse arestist ning laeva kasutamise ja käsutamise piirang ning Eestis kinnipidamine lõppeb. Kompromisslepinguga määratletud tingimused on täidetud.
4. Omaniku (ja hageja ning VML-i) seaduslik esindaja T. R oli läbirääkimistesse läbivalt kaasatud ning ta ei avaldanud kordagi hageja esindajana, et kahju võiks muuhulgas olla tekkinud hagejale. Vastupidi, näiteks 15.03.2017 saatis T. R kostjale e-kirja, milles teatas, et VML-le ja omanikule on tekkimas suured kahjud ja kutsus kostjat 6

§ 1049kohaldamise eelduseks olevatele tingimustele.

Hageja ei selgitanud piisavalt veenvalt, millist kostja tegevust ta peab õigusvastaseks. Hageja hinnangul arestis maakohus tsiviilasjas 2-19-19440 laeva ekslikult ja see on tõendatud Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2017 määrusega, millega ringkonnakohus maakohtu määruse tühistas. Kuid see ei tõenda kostja õigusvastast tegu. Kostja ja omaniku vahel sõlmitud kompromissist nähtuvalt esitas kostja Tallinna Ringkonnakohtu määrusele kassatsioonkaebuse, mille menetlusse võtmist Riigikohus otsustada ei jõudnud, kuna vaidlus tsiviilasjas 2-16-19440 lõppes poolte kompromissiga, millega vabastati laev aresti alt, mistõttu asjaolu, kas tegemist oli „eksliku“ arestimisega või mitte, ei saanud tegelikult kohtuvaidluse käigus lõplikku hinnangut. Maakohus nõustus kostja käsitlusega, et tsiviilasjas nr 2-16-19440 Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2017 määruse jõusse jätmisega ei andnud T. Ri poolt esindatud äriühingud hinnangut kostja tegevuse õigusvastasusele, vaid pidasid seda sisuliselt tehniliseks vahendiks kompromissi eesmärkide saavutamiseks.

1. Hageja ei tõendanud, et kostjale oli teada, et hageja kasutas temale mittekuuluvat laeva majandustegevuses. Asjaolu, et hageja on laeva Fääri saartele prahtinud aastatel 2002– 2008 ei olnud käesolevas vaidluses asjassepuutuv, kuna sellel ajal kuulus laev hagejale. Hageja ja TS Laevad OÜ vahel 30.08.2016 sõlmitud prahilepingu alusel on hageja prahtinud laeva TS Laevad OÜ-le, kuid kõnealune leping ei tõenda, et hageja oleks saanud laeva prahtida ka Krisale pakkumuskutse alusel. Ka asjaolu, et laev lõpetas regulaarse liiniveo ja laevandussektoris oli selline asjaolu teada, ei tõendanud hageja võimalust laeva prahtimisest tulu teenida.
2. Maakohus nõustus kostjaga selles, et olukorras, kus kostja taotlusel arestiti maakohtu poolt teisele isikule kuuluv laev, mida hagejal oli väidetavalt õigus prahtida, ei saa pidada kostja tegevust vahetult suunatuks hageja majandus- või kutsetegevuse seiskamisele. Ei ole tõendatud, et kostja oli teadlik omaniku mistahes tehingutest hagejaga ja seetõttu kostja ei saanud mõistlikult võttes arvestada hagejale mis tahes liiki tekkiva kahjuga.
3. Maakohus leidis, et kostja tegevus ei olnud õigusvastane

§ 1045lg 2 p 1 mõttes, kuna õigus laeva arestida tuleneb merinõude omajale seadusest.

Laev oli alates 30.12.2016 Pärnu Maakohtu määruse alusel arestitud kostja merinõude tagamiseks. Pooled ei vaielnud, et tsiviilasjas nr 2-16-19440 sõlmitud kompromissilepingu kohaselt vabastati laev viivitamatult pärast piisava tagatise andmist ning omaniku seaduslik esindaja ei andnud kordagi mõista, et laeva arestimisega seoses võiks mistahes muul isikul peale tema olla kahjunõudeid hageja vastu. 7

§ 128

lg-le 4 on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Hageja ei tõendanud, et tal oli kindel kavatsus ja võimalus laeva Krisale pakkumiskutse alusel välismaale prahtida.

1. Hageja arvutas oma saamata jäänud tulu kolmanda isikuga sõlmitud lepingu põhjal. Hageja prahtis viimati laeva Fääri saartele hinnaga 11 000 eurot päevas, seega kolm korda väiksema tasuga, kui saamata jäänud tulu arvutuses aluseks võetud 35 000 eurot päevas. Asjaolu, et kolmandatel isikutel oli võimalik selline leping sõlmida, ei tähenda, et sama võimalus oleks olnud hagejal. Maakler selgitas, et laeva prahiraha suurust mõjutab ka laeva kaugus selle tööleasumise kohast, mistõttu on Kreekast Fääri saartele prahitud laeva prahitasu kõrgem kui Eestist prahitud laeval. Lisaks märkis maakler, et ta andis laeva väljaprahtimise võimalusest teada laeva omanikule
2. aasta oktoobri teises pooles ning ta pidas ka läbirääkimisi laeva omanikuga.
3. Vaidlusalusel perioodil ehk detsembris 2016 oli Osaühing St. Ola Maritime ise huvitatud laeva väljaprahtimisest sama Krisale pakkumiskutse alusel ning heitis 03.04.2017 määruskaebuses tsiviilasjas nr 2-16-19440 kostjale ette endale sama kahju tekitamist, mida käesolevas menetluses nõuab kostjalt hageja. Kostja seadusliku esindaja VVi vande all antud ütlustest nähtub mh, et enne käesolevas asjas hagi esitamist ei pöördunud hageja kostja poole oma väidetava kahjunõudega, küll aga esitas samal alusel samas ulatuses kahjunõude laeva omanik, kes sellest nõudest loobus.
4. Kostjal on õigus selles, et kuna hageja oleks vastavalt enda ja omaniku vahel sõlmitud prahilepingule saanud laeva Krisalelt saadud pakkumuskutse alusel sõlmitava prahilepingu alusel väljaprahtida üksnes omaniku nõusolekul, siis olukorras, kus omanik väidetavalt soovis ise prahilepingut sõlmida ja kandis enda sõnul selle nurjumise tõttu kahju, ei ole võimalik, et sama võimalust oleks saanud kasutada ka hageja. Kuna prahilepingu saanuks asjas uuritud tõendite põhjal sõlmida vaid laeva omanik ja hageja ei olnud pakkumise esitamise tähtajaks omanikult laeva väljaprahtimiseks nõusolekut saanud ega küsinudki, siis ei olnud hageja laeva prahtimisest tulu teenimiseks vajalikke ettevalmistusi

§ 128lg 4 mõttes teinud.

Maakohus leidis, et kuna kostja ei ole hageja suhtes ühtegi õigusvastast tegu toime pannud, on põhjendamatu ka hageja viivisenõue.

1. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjat esindas vandeadvokaat Paul Keres, kelle ajakulu oli 56,8 tundi ja teenuse tunnihind 140,50 eurot ilma käibemaksuta, kokku kulu 7980,40 eurot. Maakohus pidas õigusabi mahtu põhjendatuks ja rahuldas kostja taotluse täies ulatuses. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused
2. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada või alternatiivselt saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.
3. Maakohus leidis ebaõigesti, et hagejal puudus õigus laeva väljaprahtimiseks, kuna omanik ei olnud andnud selleks nõusolekut. Samuti on väär maakohtu seisukoht, et ei 8

§ 1049

kohaldamisalasse jääb ka olukord, kus õigusvastase tegevuse tagajärjel seiskub majandustegevus osaliselt. Majandustegevuse osalise seiskumisena on käsitletav ka olukord, kus hageja pidi loobuma väga suure summa teenimise võimalusest laeva põhjendamatu arestimise tõttu. Ekslik on maakohtu seisukoht, et hageja ei tõendanud oma majandustegevuse seiskumise fakti. Hageja ei ole väitnud, et ta majandustegevus seiskus täielikult, küll aga on hageja 10

§ 1043

järgi teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega tuli kohtul tuvastada, kas hagejale on tekkinud kahju, kostja tegevus ja selle õigusvastasus ning põhjuslik seos tekkinud kahju ja kostja tegevuse vahel. Juhul, kui üks eelloetletud eeldustest ei ole täidetud, ei kuulu hageja nõue rahuldamisele. 51. Kahju osas leiab kolleegium, et hageja poolt esiletoodud asjaoludel võis talle tekkida saamata jäänud tuluna kahju, kuna laeva prahtimisel Fääri saartele oleks olnud hagejal võimalik saada tulu. Hageja oli laeva omanikult laeva ilma meekonnata prahtinud 11

§ 1045

lg 1 p 6 järgi on kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati isiku majandus- või kutsetegevusse sekkumisega.

§ 1049

järgi teise isiku majandus- või kutsetegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamise põhjustamine loetakse õigusvastaseks, kui see toimus tegevusse õigusvastase ähvarduse, lubamatu boikoti, demonstratsiooni või streigiga sekkumise tagajärjel või muul viisil, mis on vahetult suunatud isiku majandus- või kutsetegevuse seiskamisele. Hageja väidete kohaselt seiskas kostja taotlusel laeva arestimine tema majandustegevuse. Kolleegium leiab, et

§-s 1049 sätestatud õigusvastane tegevus eeldab otsest suunatust tagajärjele, s.t hageja majandustegevuse vähemalt osalisele seiskamisele ja teadlikkust asjaolust, et laeva arestimisel võib seiskuda just hageja majandustegevus ja kostja peab soovima sellise tagajärje saabumist. Kolleegiumi arvates ei ole hageja esile toonud asjaolusid, et kostja oli teadlik või pidi olema teadlik, et hageja on omanikult laeva prahtinud ja tal on võimalik seda oma majandustegevuses kasutada. Vaidlust ei ole, et laeva omanikuna oli kantud laevakinnistusraamatusse Osaühing St. Ola Maritime ja veeteede ameti peetavas registris puudusid andmed selle kohta, et laev on omaniku poolt ilma meekonnata hagejale prahitud. See, et laev eelnevalt kuulus hagejale ja hageja osutas sellega Eestis veoteenust, ei anna alust järeldada, et kostja pidi eeldama ka pärast laevakinnistusraamatus omanikukande muutmist, et hageja opereerib laeva. Vaidlust ei ole selles, et hageja oli omanikult prahitud laeva edasi prahtinud teisele äriühingule (TS Laeva OÜ), kes liinivedusid tegi. Seega ei saa kolleegiumi arvates hageja esitatud asjaoludest järeldada, et kostja tegevus oli suunatud hageja majandustegevuse seiskamisele. 54. Samuti välistab

§ 1049

järgi õigusvastasuse see, kui kostja tegevus kohtule oma nõude täitmise tagamiseks laeva arestimise taotluse esitamisel ei olnud õigusvastane. Sama tuleneb ka

§ 1045lg 2 p-st 1.

Kostja esitas 29.12.2016 Pärnu Maakohtule avalduse hagi tagamiseks enne hagi esitamist Osaühingule St. Ola Maritime kuuluva laeva ST. OLA arestimiseks merivõlaga tagatud merinõude tagamiseks, kuna kostjal oli nõue laeva opereerinud OÜ Väinamere Liinid vastu, kellele kostja osutas sadamateenust, mille eest oli tasumata 892 410,76 eurot, millele lisandusid kõrvalnõuded. Nõue oli esitatud laeva asjaõigusseaduse (LAÕS) § 72, § 74 lg 1 p 4, § 781 p 13 ja § 782 lg 2 p 5 järgi. Kostja väitis taotluses, et nõuded on tekkinud laeva reederi OÜ Väinamere Liinid vastu. Maakohus rahuldas 30.12.2016 määrusega taotluse (I kd, tl 11-13). Tallinna Ringkonnakohtu 13.02.2017 määrusega tühistati 12

§ 1045

lg 1 p 6 ja § 1049 järgi õigusvastane, siis hageja kahju hüvitamise nõue rahuldamisele ei kuulu ja ülejäänud kahju hüvitamise eelduste, sh ka kahju suuruse, tuvastamine ei ole vajalik. Ringkonnakohus muudab eeltoodud osas maakohtu otsuse põhjendusi ja jätab otsusest välja ülejäänud põhjendused kahju hüvitamise eelduseks olevate muude asjaolude kohta. Eeltoodu tõttu ei ole vajalik vastata ka apellatsioonkaebuse väidetele maakohtu otsuse ülejäänud põhjenduste kohta.

1. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 järgi jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud hageja (apellandi) kanda.
2. Kostja (vastustaja) taotluse kohaselt on tema apellatsiooniastme menetluskulud 1730 eurot ilma käibemaksuta, millest 1728 eurot on kulud lepingulisele esindajale ja 2 eurot registripäringule. Kostjat esindas ringkonnakohtu menetluses vandeadvokaat Paul Keres, kes osutas õigusabiteenust 11,4 tundi. Taotluse kohaselt on keskmine teenuse tunni hind 145 eurot. Esindaja kulutas 0,4 tundi maakohtu otsuse analüüsile, 0,5 tundi apellatsioonkaebusega tutvumisele, 4 tundi apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele, menetluskulude tagatise taotluse koostamisele 3,5 tundi, kohtuistungiks ettevalmistamisele 2 tundi ja kohtuistungile 1 tunni. Hageja leidis, et kostja lepingulise esindaja tunnitasu määr on kohtupraktikat arvestades liiga kõrge ja põhjendatud ei ole 3,5 tunni ajakulu eest hüvitise saamine menetluskulude katteks tagatise nõudmise taotluse koostamise eest, kuna kohus jättis taotluse rahuldamata.
3. TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb lepingulise esindaja kulud välja mõista vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kolleegium leiab, et kostja poolt loetletud tegevustest ei saa ajaliselt lugeda täies ulatuses dokumendi sisu ja mahtu arvestades vajalikuks 3,5 tundi menetluskulude tagatise taotluse koostamiseks ja selles osas vähendab ringkonnakohus vajalikku ja mõistlikku aega 1,5-le tunnile. Ringkonnakohtule 24.01.2019 esitatud taotluse sisuline osa oli 1 lehekülg ja sellest nähtus ainult see, et kostja on tutvunud hageja pankrotihalduri ettekandega. Vaatamata selle, et taotlus jäeti ringkonnakohtu poolt rahuldamata, leiab ringkonnakohus, et kostjal oli õigus taotlus esitada, kuna talle sai teatavaks hageja pankrotistumine. Ülejäänud aega saab pidada põhjendatuks. Seega on apellatsiooniastmes kostja põhjendatud ja vajalik ajakulu 13

§ 113

lg 1 teise lause järgi tuleb kostja taotlusel hagejalt kostja kasuks väljamõistetud menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni välja mõista viivis. /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 14