← Eesti

1-19-395/20

Obsah (4)§ 69§ 70§ 2§ 1

1-19-395 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Osuse tegemise aeg ja koht 26. märts 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-19-395 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed

§ 69lg 1 ja Kor

S § 36 lg 1 nõudeid ja pani toime KarS § 424 lg-s 1 sätestatud kuriteo.

  1. Harju Maakohtu
  2. jaanuari
  3. a otsusega tunnistati Tõnu Laur KarS § 424 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati 150 päevamäära suuruse rahalise karistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel kergendati ühe kolmandiku võrra 100 päevamäära suuruse rahalise karistuseni. Sellest karistusest loeti KarS § 68 lg 1 alusel kantuks kolm päeva eelvangistuses viibitud aega ehk üheksa rahalise karistuse päevamäära. Rahaline karistus määrati tasumisele ositi kaheksa kuu jooksul. Lisakaristusena võeti T. Laurilt kolmeks kuuks ära mootorsõiduki juhtimise õigus. Kriminaalmenetluse kuludena mõisteti talt ositi kolme kuu jooksul välja sundraha 405 eurot. 3.
  4. Maakohus leidis, et T. Lauri süü talle inkrimineeritud kuriteos on tõendamist leidnud tunnistaja J. E ütlustega, indikaatorvahendi kasutamise protokolli ning tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga. Teo toimepanemise aega, kohta ja mootorsõidukit joobeseisundis juhtinud isikut tõendavad maakohtu hinnangul isiku kahtlustavana kinnipidamise protokoll, sõiduki juhtimiselt kõrvaldamise otsus ja sõiduki hoiukohta teisaldamise akt. Kahtlustatavana ülekuulamisel on T. Laur tunnistanud mootorsõiduki juhtimist joobeseisundis. Maakohtu hinnangul pani T. Laur süüteo toime kavatsetult. Tema teo õigusvastasust või süüdistatava süüd välistavad asjaolud puuduvad. 3.
  5. T. Laurile karistust mõistes märkis maakohus, et tema süü on keskmine, sest tal mõõdetud joove ületas märkimisväärselt alammäära ja mootorsõidukit kasutas süüdistatav päevasel ajal, mil liiklustihedus on suurem. Karistust kergendava asjaoluna võttis maakohus arvesse süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust, karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Kohus leidis, et karistuse eesmärke saab süüdistatava puhul saavutada kergemaliigilise karistusega, sest T. Lauri ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ta on väärteotrahvid tasunud, tal on töökoht ja regulaarne sissetulek. 3.
  6. Üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi arvestades pidas maakohus vajalikuks lisaks põhikaristusele kohaldada T. Laurile ka lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmeks kuuks. Nimelt leidis maakohus, et kuigi T. Lauril puudub varasem kehtiv kriminaalkaristus, on tal kaks kehtivat liiklusalast väärteokaristust. Liiklusalased süüteod näitavad tema harjumust liiklusreegleid eirata ning täita kehtivaid norme valikuliselt. T. Lauri hoiakuid liiklusohutuse tagamisel aitab seetõttu muuta vaid lisakaristuse kohaldamine. Veel märkis maakohus, et puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis annaksid aluse kaaluda lisakaristuse kohaldamata jätmist. Usutavad ei ole T. Lauri väited selle kohta, et oma tervisliku seisundi tõttu tuleb tal kaasas kanda nii palju ravimeid, vett ja süstlaid, et nende esemete transportimiseks on vajalik auto. Kohus märkis, et süüdistatav pidi kuritegu toime pannes oskama ette näha sellega kaasneda võivaid tagajärgi, sh elukorralduslikke muudatusi või süüdistatavale ebameeldivate kohustuste täitmise vajadust. Süüdistataval on võimalus kasutada taksoteenust või Tallinna piires hästi toimivat ja tasuta ühistransporti. Maakohtu hinnangul ei 1-19-395 ole juhilubade olemasolu isiku põhiõigus ning mootorsõidukit kui suurema ohu allikat on õigus juhtida vaid isikutel, kes liiklusreeglitest kinni peavad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  7. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja vandeadvokaat Kaimo Räppo, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja tagastamist samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kaitsja taotleb ka ekspertiisi läbiviimist, selgitamaks välja T. Lauri tervislik seisund lühimenetluse allutamisega nõustumisel. Samuti taotleb kaitsja dokumentaalsete tõendite väljanõudmise taotluse rahuldamist ja kaitsjatasu riigi kanda jätmist (vastavalt kuluaruandele). Kaitsja märgib, et esitas prokuratuurile taotluse nõudmaks välja rida kirjalikke tõendeid. 4.
  8. Kaitsja taotleb juhul, kui ringkonnakohus leiab, et ausa ja õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumise kohta kaitse esitatud tõendeid apellandi argumentide kinnitamiseks on vähe või napib, et süüdistatavale tehtaks ekspertiis tuvastamaks, kas ja kuidas ning millist kohtlemist (toit, vedelik, insuliin) pidanuks T. Laur saama, et adekvaatselt kaitsta oma õigusi ja olla piisavalt adekvaatne andmaks nõusoleku lühimenetluseks, kaitsjast loobumiseks ning esinemiseks kohtuistungil. Samuti tuleb välja selgitada, kas selline režiim oli süüdistatavale tagatud või mitte. Kaitsja hinnangul ei tagatud diabeedihaigele T. Laurile tema tervislikku seisukorda arvesse võtvat režiimi, ta ei saanud vajalikus koguses insuliini ega enda organismi insuliinitaset kontrollida, mistõttu on kriminaalmenetlus olnud tema suhtes tervikuna ebaõiglane. T. Laur ei olnud haigusliku seisundi tõttu (insuliinivaegus) adekvaatne otsuseid vastu võtma, s.h. kaitse vajalikkuse ja lühimenetlusega nõustumise osas. Need rikkumised on hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. 4.
  9. Politseiametnikust tunnistaja J.E ütlusi tuleb kaitsja hinnangul pidada lubamatuks, sest ta ise osales T. Lauri ülekuulamisel. Samuti märgib kaitsja, et selle tunnistaja ütlused on vastuolulised väljakutse saamise ja T. Lauri kinnipidamise asjaolude osas. 4.
  10. Apellandi arvates ei saanud diabeedihaige puhul organismi alkoholisisalduse mõõtmine indikaatorvahendiga olla õige. T. Laur ei ole alkoholi tarvitamist eitanud, kuid tuvastatud joobe määr on tema organismi insuliinisisalduse kõikumise, mitte alkoholi tarvitamise hulga tulemus. 4.
  11. Kaitsja osutab, et T. Laur ei soovinud autoga sõita, vaid ainult selle paremini ümber parkida, mida ta tegi eravalduses olevas parklas.
  12. Prokurör esitas apellatsiooni peale vastuväited, milles leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. 5.
  13. Prokuröri hinnangul on väited kaitseõiguse ja õiglase menetluse rikkumise kohta põhjendamatud. T. Laurilt küsiti kohtueelses menetluses korduvalt, kas ta soovib kaitsjat. T. Laur kaitsjat ei soovinud ja kinnitas seda allkirjaga toimikus ning ka suuliselt kohtuistungil. 1-19-395 Puudub kohustus määrata diabeedihaigele kaitsja vastu tema tahtmist. Kaitsja taotlus ekspertiisi läbiviimiseks on põhjendamatu ja lühimenetluses ka võimatu. Ka sisuliselt ei annaks taotletud ekspertiis midagi asja lahendamiseks vajalikku juurde. 5.
  14. Prokuröri hinnangul pole oluline, kas mootorsõidukit juhiti avalikul teel või eraparklas, sest ka eraparklas kehtib liiklusseadus. Ka ei ole prokuröri hinnangul õige kaitsja seisukoht, nagu ei oleks T. Laur mootorsõidukit juhtinud, vaid seda üksnes parkinud. Prokurör märgib, et ka parkimisel juhib isik mootorsõidukit. 5.
  15. Kuigi kaitsja on pidanud tunnistaja J.E ütlusi vastuoluliseks, ei ole ta osutanud sellele, milles vastuolu seisneb. Politsei erinevalt kaitsja märgitust ei passinud T. Lauri, vaid tegi tavapärast liiklusjärelevalvet ja kontrollis selle raames laekunud teavet potentsiaalselt joobes juhi kohta. 5.
  16. Kriitika indikaatorvahendi näidu kohta on arusaamatu, sest T. Lauri joove tuvastati hoopis tõendusliku alkomeetriga. Prokurör märgib, et kaitsja apellatsioonist jääb mulje, nagu esineks diabeedihaigetel joobele viitavad tunnused just diabeedi tõttu. Sellest tekib küsimus, kui inimesel on diabeedi tõttu joobele viitavad tunnused, kas sellisel juhul on õigustatud üleüldse sellises seisundis inimesele tervisetõendi väljastamine? Prokuröri hinnangul saab teha sellest vaid ühe järelduse, et inimene ei ole võimeline mootorsõidukit juhtima, kui tal on tavapärases olukorras joobele viitavad tunnused nagu näiteks koordinatsioonihäired. 5.
  17. Prokuröri hinnangul on põhjendatud T. Laurile lisakaristuse kohaldamine ja seda tulenevalt tema varasematest liiklusrikkumistest. Väide, nagu vajaks T. Laur vältimatult juhtimisõigust, tulenevalt sellest, et tal on vaja diabeedihaigena kaasas kanda ravimeid ja ravitarvikuid, on prokuröri arvates põhjendamatu, sest need (apellatsioonile lisatud fotodel kujutatud) esemed mahuvad ära väiksesse pinalisse või kõhukotti.
  18. Kaitsja esitas
  19. veebruaril 2019 taotluse kuulata T. Laur kohtuistungil üle selle kohta, kuidas toimus tema kinnipidamine ja arestimajja toimetamine, et süüdistatavale ei antud vajalikus koguses insuliini, et kõrge veresuhkru korral käivituvad organismis protsessid, mis võivad tõsta vere alkoholisisaldust, et kohtuistungi ajal ei olnud T. Laur võimeline ennast kaitsma ja kohtuistungil osalema, sest insuliinitase oli liiga kõrge. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
  20. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide, esitatud apellatsiooni ja prokuröri apellatsiooni kohta esitatud seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja apellatsiooni rahuldamiseks puudub alus. Sellist seisukohta põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
  21. Esmalt käsitleb kolleegium apellatsioonis esitatud seisukohta, nagu ei saaks T. Lauri loobumist kaitsjast ja nõustumist lühimenetlusega arutataval juhul arvestada. T. Laur on andnud 1-19-395 allkirja talle õiguste tutvustamise kohta kahtlustatavana kinnipidamisel
  22. jaanuaril 2019 (tl-d 5–6), sh kinnitanud, et tal ei ole taotlusi ega avaldusi; samuti on ta samal kuupäeval allkirjastanud õiguste deklaratsiooni (tl-d 3–4 prd-l). Joobeseseisundi tuvastamiseks tõendusliku alkomeetriga on ta allkirja andnud. Joobeseisundi tuvastamisel on talle mh selgitatud õigusi esitada avaldusi selle meetme kohaldamise käigu, tulemuste ja protokolli kohta. Ühtki niisugust avaldust ei ole süüdistatav teinud.
  23. jaanuaril 2019 on T. Laur andnud allkirja selle kohta, et talle on selgitatud kaitsjast loobumise tagajärgi ja et ta loobub kaitsjast vabatahtlikult. Seejuures ei ole ta soovinud tutvuda kriminaaltoimikuga (tl 24). Kahtlustatavana ülekuulamise protokolli on süüdistatav omakäeliselt märkinud, et ütlused vastavad tema räägitule ja ta on need läbi lugenud. Samuti on ta
  24. jaanuaril 2019 andnud allkirja lühimenetluse taotlusele (tl 28).
  25. jaanuaril 2019 on süüdistatav andnud allkirja selle kohta, et talle on tutvustatud süüdistatava õigusi lühimenetluses (tl 33). Samal kuupäeval toimunud kohtuistungil on süüdistatavale veel kord tutvustatud tema õigusi, mille peale on ta kinnitanud, et on õigustest aru saanud, jääb lühimenetluse taotluse juurde, tal ei ole taotlusi ning ta ei soovi kaitsja osavõttu (tl 34). Seega on isik kolme päeva jooksul andnud korduvalt oma kinnituse, et ta on aru saanud oma õigustest, soovib asja arutamist lühimenetluses ega soovi kaitsja osavõttu menetlusest. Kohtuistungil on süüdistatav aktiivselt menetluses osalenud, kohus on teda küsitlenud ja ta on kohtu küsimustele igati arusaadavalt vastanud (tl-d 34–34 prd-l).
  26. Apellatsioonis on rõhutud sellele, et T. Laur olevat kohtueelses menetluses ja kohtuistungi ajal olnud ebaadekvaatses seisundis seetõttu, et ta organismi insuliinitase oli liiga madal. 9.
  27. Kolleegium märgib selle kohta, et T. Laur peeti kinni pärast seda kui ta oli
  28. jaanuaril 2019 haigusest tingitud halva enesetunde peletamiseks käinud söömas ja söögiisu tõstmiseks tarvitanud alkoholi, kusjuures süüdistatav liikus kõndimist häirivale libedusele viidates söögikohta autoga ja pärast söömist otsustas auto ümber parkida, sest tema hinnangul takistas see teisi söögikoha külastajaid (tl 26). Niisugune isiku käitumine ei viita ebaadekvaatsusele, vaid vastupidi, annab tunnistust täiesti normaalsest kognitiivsest ja füüsilisest võimekusest – isik oli vaevata võimeline olukordi kompleksselt analüüsima, andma neile sellest tulenevalt objektiivselt põhjendatud hinnanguid ja enda käitumist ka vastavalt sellistele otsustele juhtima. T. Laur peeti kinni vahetult pärast söömast tulekut ja seetõttu on eluliselt ebausutav, et tema seisund halvenes koheselt seejärel sedavõrd, et ta ei olnud enam võimeline olukorda selgelt hindama ja tegema läbi mõeldud otsustusi seonduvalt enda menetluslike õigustega, allkirjastades õiguste deklaratsiooni, kahtlustatavana kinnipidamise protokolli, joobeseisundi tuvastamisel talle õiguste selgitamise deklaratsiooni. T. Lauri kaitsja on ka ise apellatsioonis kinnitanud, et süüdistatava kodunt toodi arestimajja insuliini manustamiseks ja mõõtmiseks vajalikud tarvikud. Ringkonnakohtu istungil on süüdistatav kohtuvaidlustes mh möönnud seda, et päevasel ajal oli tal võimalik ka arestimajas insuliini manustada. Sestap jääb arusaamatuks, kuidas pidanuks olema takistatud
  29. jaanuaril 2019 tema mõistmine kaitsjast loobumise avalduse sisust, enda õigustest ning kohustustest kahtlustatavana ülekuulamisel ja nõustudes lühimenetluse kohaldamisega. See on täiesti ebausutav arvestades mh asjaolu, et isik ei ole kahtlustatavana ülekuulamise protokolli mitte üksnes allkirjastanud, vaid on sinna omakäeliselt kirjutanud, et protokoll on koostatud tema sõnade järgi ja on läbi loetud. Kui isik on võimeline seesugust kinnitust andma, siis on ta võimeline ka väljendama soovi kaitsja osavõtuks 1-19-395 kriminaalmenetlusest (millist võimalust süüdistatavale korduvalt tutvustati), samuti andma tõsiselt võetava hinnangu selle kohta, kas ta soovib asjas lühimenetluse kohaldamist ja kas ta on aru saanud, millised on tema õigused selles menetluses. 9.
  30. Kolleegium ei nõustu ka kaitsjaga, nagu saaks süüdistatava käitumist kohtuistungil pidada purjus inimesele omaseks, mis olevat tingitud tema tervislikust seisundist.
  31. jaanuari
  32. a kohtuistungil on T. Laurile veel kord tutvustatud tema õigusi ja ta on täiesti adekvaatselt väljendanud enda arusaamist neist õigustest. Süüdistatav on osalenud maakohtu istungil ilmselgelt aruselgelt ja andnud sidusaid selgitusi, vastanud talle esitatud küsimustele täiesti normaalselt. Kolleegium veendus ringkonnakohtu istungil, et süüdistatav räägibki mõnevõrra raskesti jälgitavalt oma diktsiooni tõttu, millest ei saa teha järeldust selle kohta, nagu olnuks T. Laur kohtuistungil haigusliku seisundi tõttu võimetu ennast adekvaatselt esindama. Ülal käsitletud asjaoludel ei ole võimalik pidada T. Lauri loobumist kaitsjast ja lühimenetlusega nõustumist haiguslikust seisundist tingitud ebaadekvaatseks otsustuseks. 10.
  33. Seoses kaitsja taotlustega koguda arutatavas asjas täiendavaid tõendeid (viia läbi ekspertiis, selgitamaks välja T. Lauri tervislik seisund lühimenetluse allutamisega nõustumisel; küsitleda T. Lauri ringkonnakohtu istungil ja rahuldada prokuratuurile esitatud taotlus dokumentaalsete tõendite välja nõudmiseks), märgib kolleegium, et KrMS § 233 lg 1 järgi saab kohus kriminaalasja lühimenetluses lahendada kriminaaltoimiku materjali põhjal ilma tunnistajaid, asjatundjaid ja eksperte välja kutsumata. See tähendab, et kriminaalasja arutamisel lühimenetluse vormis ei saa kohtumenetluses enam lisatõendeid esitada, välja arvatud KrMS § 63 lg-s 2 nimetatud tõendeid kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamiseks (vt nt RKKKo 3-1-1-67-16, p 15 ja RKKKo asjas 1-17-1629/44 p 8). 10.
  34. Arutataval juhul on kaitsja taotlenud selgelt enamat kui vaid kriminaalmenetluse asjaolusid iseloomustavaid tõendeid. Dokumentaalsete tõendite osas juhib kolleegium tähelepanu sellele, et kohtult ei olegi apellant üldse ühegi tõendi väljanõudmist taotlenud, vaid sellekohased taotlused on esitatud hoopis teabenõudega prokuratuurile, märkides seda asjaolu ära nii apellatsioonis kui ka
  35. veebruari
  36. a kirjalikes seisukohtades. Täiendavate tõendite kogumise taotlustes soovitud nende tõenditega osaliselt tõendada arutatava asja seisukohast õiguslikult asjakohatuid asjaolusid (süüteo toimepanemise hetkel süüdistatava auto paiknemine eraparklas, kõrge veresuhkru korral organismis käivituvad keemilised protsessid). Süüdistataval olnuks võimalik mitte nõustuda lühimenetluse kohaldamisega või sellest maakohtus kuni kohtuliku uurimise lõpuni loobuda. Kuigi T. Laur on maakohtu menetluses aktiivselt osalenud, teda on kohtuistungil küsitletud, pole süüdistataval olnud mingeid taotlusi ning ta ei ole avaldanud soovi lühimenetlusest loobuda. Seetõttu tuleb ka nimetatud taotlus jätta rahuldamata. 10.
  37. Mis puutub kaitsja soovi, et T. Lauri kuulataks ringkonnakohtu istungil üle, siis märgib kolleegium, et maakohtu istungil ei ole süüdistatav enda ülekuulamist ristküsitluses taotlenud. Pärast kriminaalasja materjalide avaldamist on ta teatanud, et ei soovi midagi lisada ja et kõik on talle selge (tl 34). Tulenevalt KrMS § 321 lg-s 6 sätestatust ei ole ringkonnakohtul õigust hinnata tõendeid, mille esitamiseks oli süüdistataval võimalus maakohtus, kuid ta ei teinud 1-19-395 seda. Sealjuures on osaliselt taotluses soovitud isiku ülekuulamist asjaolude kohta, mille kohta süüdistatav ei saa ütlusi anda, sest need ei puuduta mitte tõendamiseseme asjaolusid, vaid käsitlevad hoopis eriteadmisi nõudvaid asjaolusid inimese organismi toimimise kohta. Selliste asjaolude kohta saaks ütlusi anda vaid asjatundjast tunnistaja ning see tuleks kõne alla üksnes siis, kui kriminaalasja arutataks üldmenetluses. 10.
  38. Ekspertiisitaotluses sisalduvatest küsimuste põhjal võib jääda tõepoolest esmapilgul mulje, nagu taotletaks kriminaalmenetluse asjaolude tuvastamist – kas T. Lauri tervislik olukord ja tema kohtlemine kohtueelses menetluses võimaldas tal enda menetluslikke õigusi adekvaatselt realiseerida. Tuleb aga tähele panna, et nimetatud asjaolusid ei ole võimalik taotletava ekspertiisiga mingil viisil tõendada. Kaitsja ei ole nimetanud taotletava ekspertiisi liiki ning kolleegium leiab, et niisuguseid tõendeid ei olegi võimalik koguda ühegi ekspertiisi liigiga. Eksperdile tuleb lisaks ekspertiisiküsimustele anda uurimiseks ka mingi materjal, millele rajanevalt ta enda eriteadmisi saaks rakendada. Kaitsja ei ole sellisele uurimismaterjalile osutanud ja sellist materjali, mille põhjal tagantjärele tuvastada T. Lauri organismi seisundi kohtueelse menetluse kulgemise ja maakohtu istungi ajal ei oska leida ka kolleegium. Hinnangut T. Lauri käitumise adekvaatsuse kohta ei saa anda ekspert, sest see ei nõua mitteõiguslikke eriteadmisi, vaid sellise hinnangu saab ühelt poolt anda just kohus õigusteadmiste pinnalt (isikule tema õiguste tutvustamine ja tema kinnitused nendest õigustest arusaamise kohta, samuti õiguslikult relevantsed valikud ja käitumisaktid kohtueelses menetluses ja kohtuistungil) ning teisalt samuti kohus tuginedes üldisele elukogemusele ja üldiselt teadaolevatele asjaoludele (hinnang isiku käitumisaktide ja esinemise üldise adekvaatsuse kohta).
  39. Politseiametnikust tunnistaja J.E ütlusi tuleb kaitsja hinnangul pidada lubamatuks, sest ta ise osales T. Lauri ülekuulamisel. Sellegi seisukohaga ei saa nõustuda. Kohtupraktikas on välja kujunenult aktsepteeritud seda, et paaris tegutsevate riiklikku järelevalvet tegevate ametnike korral võib tunnistajana käsitada tunnistajana seda ametnikku, kes järelevalve käigus tuvastatud süütegu ise menetlema ei asu (vt nt RKKKo asjas 3-1-1-36-13, p 6). Samuti puudub põhjus nõustuda kaitsja väitega, nagu oleks tunnistaja J.E ütlused vastuolulised väljakutse saamise ja T. Lauri kinnipidamise asjaolude osas. Mingitele vastuoludele ei ole kaitsja apellatsioonis ise täpsemalt viidanud ja neid ei olegi asja materjalide põhjal võimalik tuvastada.
  40. Apellandi väidet, et diabeedihaige puhul ei saanud organismi alkoholisisalduse mõõtmine indikaatorvahendiga olla õige, tuleb pidada asjakohatuks, sest T. Lauri organismi alkoholisisaldus on tuvastatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolliga (vt tl 12). Kaitsja on püüdnud mh väita, et diabeedihaige isiku organismis võib alkoholi sisaldus võrreldes tavapärasega tõusta ka tema organismis toimuvate keemiliste protsesside mõjul. See võib tõesti nii olla, kuid kolleegium juhib selle väitega seoses tähelepanu järgnevatele asjaoludele. Esiteks on T. Laur ise kinnitanud, et ta tarvitas toidu kõrvale kaks pokaali veini (täpsustatud ei ole pokaalis sisaldunud veini hulk). Seega on ta siiski ise enda organismi alkoholi viinud. Teisalt, isik, kes teab, et tema organismis sisaldub alkoholi haiguslike seisundite tõttu, peaks sellega arvestama ka autot juhtida soovides – kindlasti mitte tarvitama täiendavaid alkoholikoguseid ja seeläbi võimendama juba niigi organismis sisalduvat tavapärasest suuremat alkoholi fooni. 1-19-395 Samuti ei ole liiklusseaduse kohaselt lubatud mootorsõidukit juhtida isikul sõltumata sellest, millisel põhjusel on tema organismis liigselt alkoholi – kas alkoholi manustamise tõttu (

§ 69

lg 1) või organismi haigusliku seisundi tõttu (

§ 70lg-d 1 ja 2).

Kuna viimast asjaolu ei ole süüdistuses T. Laurile ette heidetud, siis seda kolleegium lähemalt ka ei käsitle ja viitab sellele üksnes obiter dictum korras. Arutataval juhul ongi keskse tähtsusega see, et T. Laur on ise alkoholi tarvitanud ja lühikest aega pärast seda mootorsõidukit juhtima asunud. Seetõttu ei saa tema joovet käsitada pelgalt organismi insuliinitaseme kõikumise resultaadina, vaid vähemalt oluline kaastegur joobeseisundi kujunemises on alkoholi tarvitamine, seega

§ 69lg-st 1 hõlmatud käitumine.

Kuivõrd

§ 69

lg 1 kohaselt on keelatud alkoholi tarvitamisest tingitud joobeseisundis mootorsõidukit juhtima asuda, siis ei ole selle nõude rikkumise seisukohast tähtsust, kui suure koguse alkoholi tarvitamine on organismis seadusega paika pandud piirmäärasid ületava alkoholi kontsentratsiooni tekitanud. 13. Kaitsja väide, nagu ei olevat T. Laur soovinud autoga sõita, vaid ainult selle paremini ümber parkida, mida ta tegi eravalduses olevas parklas, on õiguslikult asjakohatu.

§ 2

p 41 kohaselt on mootorsõiduki juhtimine isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub.

§ 1

lg 21 kohaselt kohaldatakse selle seaduse §-s 69 sätestatut mootorsõiduki juhile ka sõiduki juhtimisel väljaspool teed. Seega ei võinud T. Laur alkoholijoobes olles mootorsõidukit ümber parkida ja ei võinud seda teha isegi eraparklas (mis pealegi oli avatud kasutamiseks kõigile liiklejatele).

  1. Eeltoodu põhjal ei tuvasta kolleegium arutatavas asjas kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes, millele kaitsja apellatsioonis viitab. T. Laurile on nõutaval viisil ja nõutaval määral olnud tagatud kahtlustatava ja süüdistatava õigused kriminaalmenetluses, sh lühimenetluses.
  2. Eeltoodule tuginedes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kolleegium Harju Maakohtu
  3. jaanuari
  4. a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.
  5. Kaitsja on koos apellatsiooniga esitanud taotluse jätta lisatud kuluarvestusest nähtuv kaitsjatasu riigi kanda. Kuluarvestuse kohaselt on kaitsja osutanud süüdistatavale apellatsioonimenetluses 20 tundi õigusabi hinnaga 140 eurot tunnis (millele lisandub käibemaks). Selles kümme tundi on kulunud asja materjalide analüüsiks ja kliendiga konsulteerimiseks ning kümme tundi apellatsiooni koostamiseks. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 2 Kui apellatsioonimenetluses tehakse käesoleva seadustiku § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kuivõrd kolleegium teebki KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, jääb kaitsjatasu süüdistatava kanda. /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.