← Eesti

2-18-5940/25

Obsah (8)§ 232§ 657§ 463§ 654§ 171§ 174§ 178§ 3331

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-5940 Määruse tegemise aeg ja koht 23. juuli 2019. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Margo Klaar, Iko Nõmm Kohtuasi NKC KONSULTA

§ 232lg 1 ja § 436 lg 1 sätteid ning ebaõigesti hinnanud tõendeid.

  1. Puudutatud isik määruskaebusega ei nõustu. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle tühistamiseks.
  2. Maakohus jättis 01.10.2018 kirjaga määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle ringkonnakohtule lahendamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määrust tühistada, mistõttu tuleb

§ 657

lg 1 p 1 alusel koosmõjus

§-ga 659 jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 28. Võlausaldaja on esitanud kohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Kohus kuulutab võlgniku pankroti välja järgides PankrS §-is 31 sätestatut. Lisaks PankrS § 31 lg-tes 5 ja 6 nimetatule tuleb pankrotimääruses märkida mh kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused, mille alusel kohus järeldusteni jõudis (

§ 463lg 2, § 465 lg 2 p 8 ning § 442 lg 8). Pankrotiavalduse põhistamiseks või nõude olemasolu tõendamiseks Pankr

S § 10 lg 1 ning PankrS § 15 lg 3 p 4 mõttes ei piisa ainuüksi nõude suuruse märkimisest, vaid võlausaldaja peab pankrotiavalduse esitamisel tõendama, et tal on võlgniku vastu nõue. Maakohus peab võtma põhjendatud seisukoha võlausaldaja nõude selguse ja võlgniku vastuväidete kohta (vrdl RKTKm 12.06.2013, 3-2-1-61-13, p 14 ja 16). Maakohus on õigesti märkinud, et kohus peab pankroti väljakuulutamisel tuvastama võlausaldaja nõude täpse koosseisu ja suuruse. Kohtul on avalduse põhjendatuse hindamisel kaalutlusõigus selles osas, kas esitatud tõendid on piisavad veenmaks kohut nõude olemasolust või tuleks kohtu hinnangul koguda asjas täiendavaid tõendeid. 29. Ringkonnakohus ei ole asja materjali põhjal tuvastanud kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või olulist menetlusnormide rikkumist. Maakohus on avalduses esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning on hinnanud esitatud tõendeid

§ 232lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Tõendite hindamine on maakohtu kaalutlusotsustus, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes juhul, kui alama astme kohus on rikkunud kaalumispiire. Praegusel juhul kolleegium seda ei tähelda.

  1. Avalduse asjaolude kohaselt on võlausaldaja nõude aluseks suulised müügilepingud, millest tulenevaid kohustusi on võlgnik võlausaldaja hinnangul saldoteatiste allkirjastamisega tunnistanud. Võlausaldaja on müügilepingute sõlmimise asjaolude ja nende sisu tõendamiseks esitanud kohtule perioodil 30.11.2011-31.08.2016 väljastatud arve/saatelehed nr 11-98, 1284, 2-42, 12-16, 3-54, 6-98, 7-88 ja 8-119 (tl 7-18). Lisaks on esitatud Osaühingu NATTELCO nimel 31.12.2010 (tl 21 pöördel), 01.11.2012 (tl 21), 01.01.2016 (tl 20 pöördel) ja 13.03.2017 (tl 20) allkirjastatud saldoteatised.
  2. Võlaõiguslikud lepingud loetakse poolte vahel sõlmituks kokkuleppe saavutamisega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Müügilepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse 6

(9)sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud (vt RKTKo 24.11.2014, 3-2-1-109-11, p 11). Võlgnik on müügilepingute, mille alusel on perioodil 30.11.2011-31.08.2016 väljastatud arve/saatelehed nr 11-98, 12-84, 2-42, 12-16, 3-54, 6-98, 7-88 ja 8-119, sõlmimisele vastu vaielnud. Avaldaja märgib, et kõigis õigussuhetes, mis tekkisid esialgse võlausaldaja ja võlgniku vahel (kauba ja teenuste saamisel, arve/saatelehtede saamisel, läbirääkimistel, saldoteatise/kinnituse allkirjastamisel jne) oli võlgniku esindajaks lepinguline esindaja RK (tl 2 pöördel). Selleks, et esindaja sõlmitud leping kehtiks esindatava suhtes ja seoks viimast õiguslike tagajärgedega, peab lepingut sõlmides esindajana tegutsenud isikul olema ka õigus isikut esindada. Esindusõigus on TsÜS § 117 lg 1 järgi õiguste kogum, mille piires esindaja saab tegutseda esindatava nimel ning TsÜS § 117 lg 2 järgi võib esindusõiguse anda tehinguga (volitus) või see võib tuleneda seadusest (seadusjärgne esindusõigus). Seejuures saab volituse anda TsÜS § 118 lg 1 järgi vastava tahteavalduse tegemisega esindajale või isikule, kellega tehingu tegemiseks volitus antakse, või avalikkusele. Praegusel juhul ei väida avaldaja, et RKil oleks olnud seadusjärgne esindusõigus, kuid on esitanud 29.06.2017 dateeringuga volikirja, millest nähtuvalt on võlgniku juhatuse liige EP volitanud RK allkirjastama Ralsteini OÜ dokumente (tl 19). Esitatud arvetest on ühel arvel (arve nr 12-84 [tl 8]) RKi allkiri. Maakohus on õigesti märkinud, et 29.06.2017 volikirjast nähtuvalt on võlgniku juhatuse liige EP volitanud RKi allkirjastama Ralsteini OÜ dokumente, kuid sellest ei saa järeldada RKi esindusõigust eelnimetatud 31.12.2011 arve nr 12-84 allkirjastamiseks, sest volikiri anti välja alles 29.06.2017 volituse tagasiulatuva kehtivuseta. Samuti ei ole volikirjal andmeid Ralsteini OÜ registrikoodi kohta, mistõttu ei saa antud dokumendi alusel üheselt järeldada, et tegemist on algse võlausaldaja, OÜ-u Realsten (algse võlausaldaja õige ärinimi), kõigi dokumentide allkirjastamiseks antud volitusega. Ühelgi teisel esitatud arvel võlgniku esindaja allkirja ega muul viisil vormistatud nõustumust arve/saatelehel märgitud kauba ja/või teenuse vastuvõtmise ega arvel märgitud rahalise kohustusega, ei ole. 32. Kuigi määruskaebuses on maakohtule ette heidetud TsÜS § 69, § 116, § 118 lg 2, § 126 lg 1 ja § 132 kohaldamata jätmist, saab kaebuse sisust järeldada, et avaldaja hinnangul tuleb asjaolusid arvestades TsÜS § 118 lg 2 alusel lugeda, et võlgnik oli volitanud R. K end esindama, st RK tegutses algse võlausaldjaga müügilepingut sõlmides talumisvolituse alusel. Seega tulnuks maakohtul hakata kontrollima, kas täidetud on TsÜS § 118 lg-s 2 sätestatud eeldused, et lugeda selle alusel volitus antuks, millisel juhul ületab aga võlausaldaja nõude selguse hindamine kolleegiumi arvates nõude hindamise mahtu. 33. Avaldaja on esitanud ka 31.12.2010, 01.11.2012, 01.01.2016 ja 13.03.2017 dateeringutega saldoteatised, kuid kolleegium nõustub maakohtuga, et ainuüksi nimetatud saldoteatistega võlausaldaja nõuet tõendatuks lugeda ei saa. Avalduse asjaolude kohaselt tuleneb tema nõue suulistest müügilepingutest, mille puhul saab ostuhinna rahas tasumise kohustus olla ostjal ehk praegusel juhul võlgnikul. Tegemist ei ole jooksva arvega seotud toiminguga VÕS § 203 tähenduses, kus kokkuleppel pooltevahelistest ärisuhetest tulenevad vastastikused nõuded teatava perioodi jooksul summeeritakse ja summeeritud vastastikused nõuded tasaarvestatakse automaatselt arvestusperioodi lõpus (ja kus võlgnevuseks on nõuete ja kohustuste vahe arvestusperioodil ehk saldo). Seetõttu ei saa lugeda võlausaldaja poolt esitatud saldoteatisi VÕS § 204 lg-s 2 nimetatud võlatunnistuseks, mis tõendaks nõude olemasolu, vaid maakohus on õigesti lähtunud asja lahendamisel esitatud tõenditest kogumis. 7
(9)
  1. Kolleegium märgib ka, et saldoteatised on küll allkirjastatud, kuid avaldaja ei ole tõendanud 13.03.2017 saldoteatise allkirjastanud RKi esindusõiguse olemasolu (vt käesoleva määruse p 31) ning 04.01.2016, 01.11.2012 ja 31.12.2010 saldoteatistel olevate allkirjade osas on võlgnik esitanud võltsituse vastuväite (saldoteatiste kohaselt on need allkirjastanud võlgniku juhatuse liige, kuid tegemist ei ole juhatuse liikme allkirjaga). Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et esitatud saldoteatised ei sisalda tunnuseid, mis viitaksid saldoteatistele võlatunnistuse tähenduses ega võimaldaks lisaks võltsituse vastuväitele ilma täiendavate asjaolude tuvastamiseta käsitada dokumendi allkirjastamist tahteavaldusena nõuet tunnustada. Lisaks on võlgnik esitanud ka aegumise vastuväite, mille kohaselt on avaldaja nõue aegunud vähemalt arvetel nr 11-98, 12-84, 2-42, 12-16 märgitud põhinõude 28 398.44 euro osas.
  2. Maakohus on vaidlustatud määruses kolleegiumi arvates õigesti märkinud, et võlgnik on esitanud lisaks ka viiviste vähendamise vastuväite, mida kohus peab nõude põhjendatuse ja suuruse tuvastamisel kontrollima. Kolleegium ei nõustu võlausaldaja seisukohaga, et võlgnikul puudub alus nõuda viiviste vähendamist, kuna VÕS § 162 kohaselt saab vaid leppetrahvi vähendamist nõuda. Viivist maksma kohustatud isik võib VÕS § 113 lg 8 alusel nõuda selle vähendamist VÕS § 162 järgi. Seega võib kohus VÕS § 162 lg 1 kohaselt ebamõistlikult suurt viivist vähendada viivist maksma kohustatud lepingupoole nõudmisel mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit (vt RKTKo 09.05.2018, 2-1618005, p 14). Lisaks tuleb kohtul tuvastada pooltevaheline kokkulepe viivise suuruse kohta, mida ainuüksi arve/saatelehtedele märkimine ei tõenda (vt RKTKo 07.11.2005, 3-2-1-10005, p 16). Samuti ei nõustu kolleegium määruskaebuse väitega, et viivisenõude suurus lahendatakse pankrotimenetluses võlausaldajate nõuete kaitsmise menetlusstaadiumis. Arvestades, et avaldaja taotles võlgniku pankroti väljakuulutamist, tuli maakohtul selgeks teha võlausaldaja nõude suurus pankotiavalduse esitamise seisuga, et tuvastada võlgnikul maksejõuetus eelkõige võlausaldaja poolt väljatoodud asjaoludest lähtuvalt. Avalduse asjaoludest selgub, et võlausaldaja hinnangul on võlgniku põhinõude suuruseks 49 899.68 eurot ja 03.04.2018 seisuga on viivisenõude suuruseks 315 723.61 eurot. Seega on võlausaldaja nõude osaks ka viivisenõue, mille suurus tuleb kohtul pankrotiavalduse esitamise seisuga tuvastada, et hinnata võlgniku maksejõuetust pankrotiavalduse esitamise ajahetkel (vt RKTKm 12.06.2013, 3-2-161-13, p 14 ja 16).
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus piisavalt põhjendanud, miks võlausaldaja poolt esile toodud asjaolud ei ole piisavad võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks ning määruskaebuse väited ei anna alust vastupidisele seisukohale jõudmiseks. Kolleegium nõustub maakohtu vastavate põhjendustega neid kordamata (

§ 654lg-st 6 koosmõjus §-ga 659).

37. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et maakohus on õigustatult ja diskretsioonipiire ületamata jõudnud järeldusele, et võlausaldaja nõude selguse hindamine ületab praegusel juhul pankrotimenetluses nõude hindamise mahtu, kuivõrd sisuline vaidlus nõude olemasolu ja suuruse üle ei kuulu lahendamisele pankrotimenetluses. Põhjendatud on maakohtu selgitus, et kohtul puudub kohustus hinnata ajutise pankrotihalduri nimetamise menetlusstaadiumis tõendeid sarnaselt nõude sisulise lahendamisega hagimenetluses. Määruskaebuses esitatud väited ei anna kolleegiumile põhjust asuda maakohtust vastupidisele seisukohale, mille kohaselt tuleb võlausaldaja nõude tõendatuks lugemiseks koguda täiendavaid tõendeid. Seega nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. 8

(9)38. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 171lg 1 alusel jätta menetluskulud avaldaja kanda.

39.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

  1. Puudutatud isiku menetluskulude nimekirja kohaselt on esindaja teinud määruskaebemenetluses järgmiseid toiminguid: tutvumine määruskaebuse ja Harju Maakohtu 28.08.2018 määrusega, analüüs – 2h; nõupidamine kliendiga seoses avaldaja määruskaebuse väidetega ja seal viidatud tõenditega – 1h, määruskaebusele vastuse koostamine – 4h. Kokku 7 h. Esindaja töötunnihinnaks on 130 eurot, millele lisandub käibemaks. Eeltoodust tulenevalt palub puudutatud isik avaldajalt välja mõista menetluskulud summas 910 eurot (130 x 7 = 910). Avaldaja ei ole vastuväiteid puudutatud isiku menetluskulude koosseisule ja rahalisele suurusele esitanud.
  2. Kolleegiumi hinnangul on puudutatud isiku menetluskulude nimekirjas välja toodud toimingud põhjendatud ja vajalikud vastates ajamahult märgitud materjalide läbitöötamiseks ja kohtule esitatud dokumentide koostamiseks põhjendatud suurusele, arvestades nimetatud dokumentide mahukust ja sisutihedust. Samuti peab kolleegium põhjendatuks ja vajalikuks toiminguks nõupidamist kliendiga märgitud ajalises mahus. Kolleegium leiab, et puudutatud isiku esindaja töötunnihind vastab keskmisele töötunnihinnale. Arvestades eelnevat tuleb avaldajal hüvitada puudutatud isikule määruskaebemenetluse menetluskulud 7 töötunni eest kogusummas 910 eurot (7h x 130 eurot/h). Ringkonnakohus märgib, et kuigi puudutatud isik on märkinud, et töötunnihinnale lisandub käibemaks, ei ole ta taotlenud menetluskulude väljamõistmist koos käibemaksuga.
  3. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot (

§ 178lg 2).

43. Arvestades, et ringkonnakohus lahendas käesoleva määrusega NKC KONSULTATSIOONI OÜ määruskaebuse enne

§ 3331lg-s 2 sätestatud tähtaja saabumist, puudub vajadus NKC KONSULTATSIOONI OÜ 15.

juuli 2019 kohtumenetluse kiirendamise taotluse läbivaatamiseks. Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Iko Nõmm /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.