) § 175 lg 1 kohaselt otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustustest vabastamise, tehes selle kohta määruse. Kohustustest vabastamise menetlus on algatatud 14.10.2013 s.o rohkem kui viis aastat tagasi.
lg 2 p-st 2 tulenevalt keeldub kohus võlgnikku kohustustest vabastamast, kui: 1) võlgnik on rikkunud
§-s 173 sätestatud kohustusi; 2) võlgnik on eelnimetatud kohustusi rikkunud süüliselt; 3) võlgnik on kohustuse süülise rikkumisega kahjustanud võlausaldajate huve.
lg 1 kohaselt on võlgnik kohustatud tegelema mõistlikult tulutoova tegevusega ja, kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Lõige 2 sätestab, et võlgnik peab viivitamatult teatama kohtule ja usaldusisikule igast elu- ja tegevuskoha vahetusest, mitte varjama saadud tulusid ning 2 vara, samuti andma kohtu ja usaldusisiku nõudel teavet oma tegevuse või selle otsimise, oma sissetulekute ja vara kohta. Kohus on seisukohal, et võlgnik on oma kohustusi rikkunud. Kohustustest vabastamise menetluse läbiviimine tugineb eeldusele, et võlgnik teeb kõik mõistliku endast oleneva, et menetluse kestel saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada võimalikult suures ulatuses. Menetluse alguses oli võlgnik lapsehoolduspuhkusel (laps sündis xxx), seejärel sai töötutoetust alates 2016.a märtsist novembrini. Sellele järgnevalt sai võlgnik töötasu xxx OÜ-st 2017.a aprillis ning seejärel xxx OÜ-st alates 2018.a märtsist kuni vähemalt 2019.a veebruarini (töötasu enamus kuudel üle 600 euro neto). Praegu töötab võlgnik enda selgituste kohaselt sekretärina ja saab 400 eurot töötasu. Lisaks saab võlgnik elatist, aruande järgi 200 eurot kuus (konto väljavõtte järgi 2018.a 210 eurot kuus). Võlgnik ei ole esitanud tõendeid töökohtadele kandideerimiste kohta. Võlgniku väitel ei ole ta leidnud paremini tasustatud tööd. Kohtu hinnangul võib võlgnikul olla varjatud tulusid, millele viitavad sissetulekule mittevastavad igakuised kulud ning elustiil. Aruande kohaselt on võlgniku igakuised kulud 975 eurot ning aruandes on võlgnik kinnitanud, et need kulud kannab ta ise ja muu osa perekonna kuludest kannab abikaasa. Seega ületavad kulud võlgniku tulusid (ka varasemalt suuremat töötasu saades ja elatist arvestades jäi tulu enamjaolt alla 900 euro). Kohus peab ebamõistlikuks võlgniku kulu riietele, jalanõudele ja ilutoodetele- ja teenustele. Nimelt nähtub kontoväljavõttest, et 2018.a jaanuarist kuni 2019.a märtsini on võlgniku kulu nendele toodetele/teenustele olnud umbes 2 200 eurot, mis aritmeetiliselt jagatuna 15 kuu peale teeb keskmiseks kuluks 146 eurot kuus. Arvestades võlgniku sissetuleku väiksust ning ka seda, et võlgnikul on kohustusi võlausaldajate ees, ei ole sellises ulatuses kulu kohtu arvates põhjendatud. Võlgnikul on ka keskmisest suuremad kulud meelelahutusasutustes (restoranid, kino jms). Keskmisest kõrgemale elustandardile viitavad ka võlgniku välisreisid (Soome, Ukraina, Venemaa, Prantsusmaa). Kohtu hinnangul on seetõttu eluliselt usutav, et võlgnikul on varjatud tulusid ja seetõttu olnuks ka võimalus tasuda võlausaldajate võlgu suuremas ulatuses. Eelnevale tuginedes on võlgnik kohtu hinnangul rikkunud
lg 1 nimetatud kohustust tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega või sellist tegevust otsida ja lg 2 nimetatud kohustust mitte varjata tulusid.
lg 2 p 2 järgi on võlgniku kohustustest vabastamisest keeldumise eelduseks ka see, et rikkumine oleks süüline. Kohtu hinnangul see praegusel juhul nii on. Pankrotiseadus ei defineeri süü mõistet, seda teeb aga võlaõigusseadus (VÕS). VÕS § 104 lg 2-5 kohaselt on süü vormid hooletus (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine), raske hooletus (käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine) ja tahtlus (õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel). Kohtu hinnangul on võlgnik tegutsenud paremini tasustatava töökoha otsimata jätmisel ja tulude varjamisel raskelt hooletult. Võlgnikule pidi olema arusaadav, et võlgniku tegevusega väheneb võlausaldajate võimalus oma nõuete rahuldamiseks võimalikult suures ulatuses. Võlgniku rikkumine on selgelt süüline. Täidetud on ka kolmas eeldus, kuivõrd kohustuste rikkumine tõi kaasa võlgade tasumise väga väikses ulatuses, mis kahjustab võlausaldajate huve. Lisaks märgib kohus, et vähemalt kolmel korral on võlgnik menetluse ajal tasunud trahve (02.11.2016 AS-le xxx 40 eurot, 17.03.2017 xxx 31 eurot ja 16.08.2018 xxx OÜ-le 35 eurot). Sellega on võlgnik menetluse ajal tekitanud endale juurde täiendavaid ebavajalikke kohustusi. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et võlgnik on rikkunud süüliselt
Kohus keeldub võlgnikku kohustustest 3 vabastamast ja lõpetab menetluse. Vastavalt
Seega tuleb T I vabastada M Le usaldusisiku kohustustest. Kohus avaldab teate võlgniku kohustustest vabastamata jätmise määruse kohta väljaandes Ametlikud Teadaanded (
MS) § 173 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus märkida menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 172 lg 7 teise lause kohaselt kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesoleva menetluse menetluskulud jäävad M Le kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.