TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-18-608 Otsuse kuupäev 22. veebruar 2019 Kohtunik Karin Jõks Kohtuasi Vjatšeslav Koguti kaebus Viru Vangla vastu ve

) § 45 lg 1 ja Viru Vangla kodukorra punkt 13.2.2 on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS).

1. Vastustaja esitas 25.05.2018 vastuse kaebusele (tl 52-53) ja 18.02.2018 täiendava seisukoha (tl 65). Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. 2 Kaebajale võimaldati pikaajaline kokkusaamine abikaasaga 21.11.
2. Järgmine kokkusaamine toimus 12.-13.05.2018.

§ 45

tuleneb üldjuhul kinnipeetava õigus nõuda pikaajalist kokkusaamist kord kuue kuu jooksul. Kaebaja ja tema abikaasa puhul on see tingimus täidetud. Vanglal puudus õigusnormist tulenev kohustus vaidlusalusel perioodil pikaajalise kokkusaamise lubamiseks. Riigil on kinnipeetavate elu puudutavate küsimuste otsustamisel kaalumisruum. VangS § 25 lg 3 selgesõnalisest regulatsioonist tulenevalt ei ole pikaajaline kokkusaamine lubatud kinnipeetavale, kes kannab kartserikaristust. Distsiplinaarsüüteo toimepanemine on isiku vaba tahe, kuid sellisel juhul peab isik aktsepteerima, et süütegu toob kaasa tagajärjed, mis võivad olla tema osas piirava iseloomuga. Kui lubada kartserikaristust kandvale kinnipeetavale kõiki samasuguseid võimalusi kui õiguskuulekalt käituvale kinnipeetavale, kaotaks kartserikaristus kui kinnipeetava mõjutamiseks tema õiguste täiendav piiramine mõtte. VangS § 25 lg 3 sätestatud piirang on sobiv, vajalik ja proportsionaalne. PS § 26 sätestatud õigust on riigil võimalik piirata, iga piirang ei tähenda rikkumist. Vangistuse kandmisel on isiku õigus elada tavapärast perekonnaelu olemuslikult piiratud. Õigusaktidest ei tulene kohustust peatada kartserikaristuse kandmine, et kinnipeetaval oleks võimalik viibida pikaajalisel kokkusaamisel. Tegemist oleks vangla kaalutlusotsusega ning põhjendused, miks seda peaks tegema, peab esitama menetlusosaline oma selgesõnalises taotluses. Käesoleval juhul ei väldanud kaebaja kartserikaristused sedavõrd kaua, et oleks olnud vajalik täiendava peatamise kaalumine vangla enda initsiatiivil. Vastustaja ei nõustu sellega, et aprilli 2018 kokkusaamine jäi ära vangla süül. Kinnipeetaval on endal kohustus märkida taotletava kokkusaamise aeg ning käesoleval juhul puudub vaidlus, et kaebaja seda ei teinud. Kohtu seisukoht

1. Vastustaja tugines veebruaris ja märtsis soovitud pikaajaliste kokkusaamiste lubamata jätmisel kahele argumendile - esiteks sellele, et kaebaja viimasest pikaajalisest kokkusaamisest ei ole möödas kuus kuud ja teiseks sellele, et kaebaja viibis soovitud kokkusaamise ajal kartseris.
2. VangS § 25 lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. Kohus selgitab kaebajale, et tähtis ei ole see, kas kaebaja viibis kartseris pikaajalise kokkusaamise taotlemise ajal. VangS § 25 lg 3 keelab pikaajalise kokkusaamise, kui kaebaja viibib kartseris ajal, mil kokkusaamine oleks pidanud toimuma.
3. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kartseris nii 17.-18.02.2018 kui ka 15.-16.03.2018: - 08.01.2018.a käskkirjaga nr 6-3/23-1 määrati kaebajale kartserikaristus 14 ööpäeva. Karistus pöörati täitmisele 27.01.2018, peatati 30.01.2018 tervislikel põhjustel, kaebaja jätkas karistuse kandmist 14.02.2018 ja karistusaeg lõppes 25.02.2018 (tl 54 pöördel); - 08.01.2018.a käskkirjaga nr 6-3/24-1 määrati kaebajale ühe distsiplinaarkaristusena kartserikaristus 7 ööpäeva. Karistus pöörati täitmisele 11.03.2018 (tl 54 pöördel - 55). Kaebaja olukorda ei oleks muutnud see, kui esimese distisplinaarkaristuse täitmist ei oleks peatatud. Sel juhul oleks kaebaja veebruaris soovitud kokkusaamise ajal viibinud kartseris teise käskkirjaga 08.01.2018 nr 6-3/24-1 määratud distsiplinaarkaristuse alusel, mis pöörati täitmisele alates 25.02.2018 (tl 55). 3 Eeltoodu tähendab, et kohus saaks veebruariks ja märtsiks taotletud pikaajaliste kokkusaamiste lubamata jätmise tunnistada õigusvastaseks üksnes siis, kui kohus tuvastaks VangS § 25 lg 3 vastuolu põhiseadusega ja jätaks selle halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 4 alusel kohaldamata.
4. Kohtu hinnangul ei ole VangS § 25 lg 3 põhiseadusega vastuolus. Kõne alla tuleks vastuolu PS §-ga
5. See paragrahv sätestab, et igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Vastustajal oli pikaajalise kokkusaamise mittelubamiseks ehk perekonnaellu sekkumiseks seaduslik alus - VangS § 25 lg
6. Distsiplinaarkaristuse eesmärk on suunata kinnipeetavat täitma vanglas kehtivat korda, see omakorda on osa vangistuse üldise eesmärgi ehk kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise saavutamisest. Pikaajalise kokkusaamise lubamine kartserikaristuse kandmise ajal oleks vastuolus karistuse olemusega ning võiks kahjustada kinnipeetava õiguskuulekale teele suunamise eesmärgi saavutamist.
7. Olulist tähendust omab asjaolu, et kaebajat ei ole distsiplinaarkaristuste kandmise tõttu pikaajalistest kokkusaamistest täielikult ilma jäetud. Kaebaja ise kinnitab, et ta viibis pikaajalisel kokkusaamisel novembris
8. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et järgmine pikaajaline kokkusaamine toimus mais
9. Seega on kaebaja olenemata mitmetest talle määratud kartserikaristustest saanud viibida ka pikaajalistel kokkusaamistel.

§ 45

sätestab nõude lubada kinnipeetavale vähemalt üks pikaajaline kokkusaamine poole aasta jooksul. Kohtu hinnangul võib seda sätet mõista kui pikaajaliste kokkusaamiste miinimumi. Kaebaja puhul ei ole seda reeglit rikutud. Sel juhul ei saa öelda, et VangS § 25 lg 3 kohaldamine kaebaja suhtes on põhiseadusega vastuolus. Kohus ei analüüsi olukorda, kus kartseris viibimise tõttu ei saa kinnipeetav viibida vähemalt kord poolaastas pikaajalisel kokkusaamisel, kuna praeguses kohtuasjas ei ole tegemist sellise olukorraga.

1. Kaebaja väitel tuleks kartserikaristuse kandmine pikaajalise kokkusaamise ajaks peatada. Kohtu hinnangul ei saa see olla reegliks, kuna selle vastu räägib juba VangS § 25 lg 3 olemasolu. Kui seadusandja on pidanud vajalikuks sätestada, et kartseris viibimise ajal pikaajalisi kokkusaamisi ei toimu, siis oleks sellega otseses vastuolus kartseri igakordne peatamine kokkusaamise tõttu. Eeltoodu ei välista kartserikaristuse täitmise peatamist pikaajalise kokkusaamise ajaks, kui seda nõuavad erandlikud asjaolud. Sellest, et kohus ühel korral kaebaja karistuse täitmise peatas, ei saa teha järeldust, et seda tuleb alati teha.
2. Kuna veebruaris ja märtsis soovitud kokkusaamiste toimumise välistas VangS § 25 lg 3 ja selle sätte kohaldamine kaebaja suhtes oli õiguspärane, siis ei puutu enam asjasse

§ 45põhiseaduspärasus.

Sellel, millal toimus kaebaja viimane pikaajaline kokkusaamine, ei olnud vastustaja otsusele enam määravat mõju. Kohus selgitab vastustajale, et päris õige ei ole tema arusaam, et vanglal puudub kohustus võimaldada pikaajalisi kokkusaamisi sagedamini kui kord poole aasta jooksul.

§ 454 räägib vähemalt ühest kokkusaamisest poole aasta jooksul.

See tähendab, et kui kinnipeetav taotleb pikaajalist kokkusaamist sagedamini, siis ei saa keeldumise aluseks olla üksnes asjaolu, et kinnipeetaval on viimase poole aasta sees juba üks kokkusaamine olnud. Vanglal tuleb taotluse suhtes teha kaalutletud otsus. Praeguses asjas ei oma see aga tähendust, kuna kokkusaamised ei oleks olenemata

§ 45kohaldamisest saanud toimuda Vang

S § 25 lg 3 alusel. 13. Aprillis 2018 soovitud kokkusaamine jäi toimumata mitte seetõttu, et kaebaja viibis kartseris või et kaebajal on hiljuti olnud pikaajaline kokkusaamine, vaid seetõttu, et kaebaja ei märkinud kokkusaamise taotlemisel ja ei teatanud hiljem soovitud kokkusaamise kuupäevi.

§ 42

lg 1 ja 2 sätestavad, et pikaajalise kokkusaamise taotluse esitab kinnipeetav ning taotlus peab olema esitatud vähemalt üks kuu enne taotletavat kokkusaamist.

§ 44lg 1 alusel koostatakse taotluste põhjal kokkusaamiste igakuine graafik.

Viru Vangla kodukorra punkt 13.2.2 näeb ette, et pikaajalise kokkusaamise taotluse esitab kinnipeetav inspektor-kontaktisiku nimele kokkusaamisele eelneva kuu

1. kuupäevast kuni
2. kuupäevani. Seega tuli kaebajal aprillis soovitud kokkusaamise taotlus esitada hiljemalt
3. märtsil.
4. Kaebaja esitas küll tähtaegselt taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks aprillis, kuid sellel puudusid kokkusaamise kuupäevad (tl 43). Pooled on ühel meelel selles, et vastustaja andis kaebajale võimaluse teatada kuupäevad hiljem. Kaebaja kinnitab, et veel 17.03.2018 ei olnud tal kuupäevi vastustajale esitada. Vastustaja sõnul selgus 21.03.2018, et pikaajaliste kokkusaamiste graafik on kinnitatud ja vabu kohti enam ei ole. Kohus ei näe põhjust tunnistada aprillis soovitud kokkusaamise toimumata jäämine õigusvastaseks. Tõendatud on, et tähtaegselt ehk hiljemalt 05.03.2018 kaebaja täielikku taotlust ei esitanud. Sellest piisab, et pidada keeldumist õiguspäraseks. Vastustaja hilisemad pingutused teha kokkusaamine siiski võimalikuks (kaebaja elukaaslasele helistamine, taotluse hilisema täiendamise võimaldamine) on käsitletavad inimliku vastutulekuna. Kaebajale vastu tulles ei saanud vastustaja aga samal ajal jätta kõrvale teiste kinnipeetavate taotlusi. Kui kaebaja ei esitanud soovitud kokkusaamise kuupäevi tähtaegselt, siis tuli tal arvestada sellega, et tema taotlust arvestatakse ainult võimalusel. See võimalus lõppes, kui vabu kohti enam ei olnud. Inimliku vastutuleku puhul ei saa isik esitada nõudeid või seada omapoolseid tingimusi.
5. Kaebaja leidis, et kodukorra punkt 13.2.2 on põhiseadusega vastuolus. Kohus selgitab kaebajale, et kodukord on haldusakt, täpsemalt üldkorraldus (haldusmenetluse seaduse § 51 lg 2). Põhiseadusega vastuolus olevaks saab kohus tunnistada ainult õigusakti, mitte haldusakti. Kodukorra sätete osas saab kaebaja esitada HKMS § 37 lg 2 sätestatud nõudeid, sh tühistamise ja õigusvastasuse tuvastamise nõudeid. Kohus mõistab kaebaja seisukohta nii, et kaebaja hinnangul on õigusvastane kodukorra punktist 13.2.2 tulenev nõue esitada pikaajalise kokkusaamise taotlus kokkusaamisele eelneva kuu
6. kuupäevast kuni
7. kuupäevani. Kohus sellega ei nõustu. Ilmselgelt on pikaajalisteks kokkusaamisteks ette nähtud ruumid piiratud ressurss ning kuidagi tuleb nende kasutamine korraldada. Kui

§ 44

lg 1 näeb ette koostada pikaajaliste kokkusaamiste graafikud igakuiselt, siis tuleb paratamatult kokku koondada ka vastavaks kuuks taotluste esitamine.

1. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et kokkusaamiste ärajäämine kujutab endast tema 5 mõjutamist või karistamist. See, et kartserisse paigutamine toob kaasa kaebaja õiguste ja vabaduste piiramise, on kartserikaristusega kaasnev paratamatu tagajärg. Kaebaja selgitas muuhulgas, et ei nõustu tema suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega ja talle määratud distsiplinaarkaristustega. Need argumendid ei puutu praeguse kohtuasja lahendamisel asjasse. Kui kaebaja hinnangul kohaldas vastustaja tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid või määras talle distsiplinaarkaristuse õigusvastaselt, siis tuleb kaebajal vaidlustada vastavad haldusaktid.
2. Kokkuvõttes jätab kohus kaebuse rahuldamata. Menetluskulud
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Selle sätte alusel on menetluskulude kandmise kohustus kaebajal. Kohus vabastas kaebaja 24.04.2018.a määrusega riigilõivu tasumisest. Sellega tegi kohus lõpliku otsustuse, et kaebajal riigilõivu tasuda ei tule, ning puudub vajadus käsitleda riigilõivu küsimust täiendavalt otsuses. Vastustaja teatas kohtule, et tal puuduvad kaebajalt nõutavad kulud (tl 53). HKMS § 109 lg 1 alusel jätab kohus menetluskulud välja mõistmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Karin Jõks Kohtunik 6