KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 12. juuli 2019, Talli

) § 428 lg 1 p 3 alusel (maakohtu otsuses on ekslikult viidatud p-le 1). Maakohus rahuldas osaliselt hageja viivisenõude, mõistes kostjalt välja 43,48 eurot põhinõudelt (1871,43 eurot) alates hagi esitamisest kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus leidis, et hageja kahju hüvitamise nõudel ning sellest tuleneval viivisenõudel ei ole õiguslikku alust. Hageja viitas õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist reguleerivale üldnormile (võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043). Maakohus leidis, et antud vaidluses saaks kahju tekitamise õiguslik alus tuleneda VÕS § 1045 lg 1 p-st 7 või

1. Hageja ei ole välja toonud, et kostja oleks rikkunud mõnda seadusest tulenevat kohustust, mille tõttu jäid täitekulud hageja kanda. Maakohus viitas siinjuures VÕS § 1045 lg-le
2. Samuti ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks tegutsenud tahtlikult heade kommete vastaselt. Hageja väitis, et kostja oli hooletu. Maakohtu hinnangul ei piisa sellest õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks. Hagiavaldusega esitatud tõenditest nähtub, et kostja esitas sissenõudja esindajana kaks täitmisavaldust erinevatele kohtutäituritele. Korraga kahe täitmisavalduse esitamine ei ole õigusaktide alusel välistatud. Kumbki võlgnikest ei täitnud nõuet vabatahtlikult. Maakohtu hinnangul ei tulene täitemenetluse seadustiku (TMS) §-st 48 sissenõudjale kohustust esitada kohtutäiturile nõude rahuldamise tõttu täitemenetluse lõpetamise avaldust. Sellist kohustust ei ole sätestatud ka kohtutäituri seaduses (KTS). Nõude rahuldamisest oleks kohtutäiturit saanud teavitada ka hageja, kelle seaduslikuks esindajaks oli nõude täitnud R. N. Maakohus viitas ka KTS §-le 30, mille lg 1 teise lause kohaselt tasub täitemenetluse alustamise tasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Sama sätte lg 2 järgi maksab täitemenetluses menetluse põhitasu võlgnik, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Isegi juhul, kui sissenõudja oleks esitanud kohtutäiturile avalduse menetluse lõpetamiseks enne nõude täielikku sissenõudmist kohtutäituri poolt KTS § 41 lg 2 alusel, oleks pool menetluse põhitasust jäänud hageja kanda. Samas rõhutas maakohus, et sissenõudjal puudus seadusest tulenev kohustus esitada kohtutäiturile avaldus täitemenetluse lõpetamiseks. See võib olla hinnatav kostja hooletusena, kuid ainuüksi kostja hooletus ei anna alust nõude rahuldamiseks. Apellatsioonkaebus
3. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub vaidlustatud otsuse tühistamist osas, millega maakohus jättis kahjuhüvitise 435,56 euro ning sellelt arvestatud viivisenõude rahuldamata ja teha selles osas uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsiooniastme menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Kostja käitus tahtlikult, sest jättis kohtutäiturid informeerimata ühe võlgnevuse sissenõudmise kohta kahe täitmisavalduse esitamisest. Kahe täitemenetluse alustamine tõi kaasa täitekulud mõlemale solidaarvõlgnikule. Samas sätestab TMS § 38 lg 3, et solidaarvõlgnikud vastutavad täitekulude tasumise eest solidaarselt. Solidaarvõlgnikud ei pea tasuma suuremaid täitekulusid. Hageja hinnangul on kostja sellega rikkunud käibest tulenevat hoolsuskohustust. Inkassofirma puhul tuleks eeldada tavapärasest kõrgemat hoolsuskohustust. Kostja käitumine oli õigusvastane, kuna ta nõudis kohustuse täitmist mõlemalt solidaarvõlgnikult eraldi ja täies ulatuses. Ka pärast nõude rahuldamist ei teavitanud kostja teist kohtutäiturit ega asunud pahatahtliku tegevuse tagajärgi likvideerima. Vastus apellatsioonkaebusele
4. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ning palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. 3

§ 651

lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Muus osas on maakohtu otsus

§ 456lg 4 teise lause järgi jõustunud.

7. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et apellatsioonimenetluses on hageja

§ 652

sätet rikkudes esitanud uue asjaolu – tahtlikult kahe täitmisavalduse esitamine.

§ 363

lg 1 p-s 2 sätestatud hagi aluse all mõistetakse neid hageja esitatud asjaolusid tegeliku elujuhtumi, elulise sündmuse kohta, mille tuvastamisega hageja seob oma nõude (vt nt Riigikohtu 31. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-16-14, p 13). Nimetatud asjaolu on hageja hagiavalduses välja toonud, et kostja sissenõudja esindajana esitas samaaegselt kahele kohtutäiturile täitmiseks solidaarkohustuse, mistõttu pidid solidaarvõlgnikud kandma täitekulud. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste seisukohtadega seaduse kohaldamisel, vaid kvalifitseerib esitatud asjaolude alusel õigussuhte ise ja kohaldab

§ 436lg 7 ja § 438 lg 1 esimese lause järgi ka ise seadust.

Kaebuse õiguslike põhjendustega ei ole seotud ka ringkonnakohus (

§ 652lg 8).

8. Kolleegiumi hinnangul jättis maakohus põhjendatult hageja nõude kostja vastu kahju hüvitamiseks ja kahjuhüvitiselt viivise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus on hageja väiteid otsuses piisava põhjalikkusega käsitlenud, millega ringkonnakohus nõustub (

§ 654lg 6).

Maakohus on hageja poolt esitatud asjaoludele õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Maakohus kontrollis, kas hageja nõude rahuldamise õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 1045 lg 1 p 7 või p

1. Teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab VÕS § 1043 jj järgi kahju hüvitama, kui tema tegu on põhjuslikus seoses kahjuga ja ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest seaduse kohaselt. Kostja vastutuse esmaseks eelduseks on see, et kostja tegu on õigusvastane. VÕS-i järgi on süül põhineva vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on objektiivne teokoosseis (tegu, tagajärg ja põhjuslik seos), õigusvastasus ja süü. Delikti objektiivse teokoosseisu ja õigusvastasuse tõendamise kohustus lasub hagejal, süü puudumist aga peab tõendama kostja. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja poolt väljatoodud asjaoludel ei ole tegemist VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel seaduses sätestatud kohustuse rikkumisega, st deliktiõigusliku kaitsenormi rikkumisega. Kolleegium ei nõustu hageja seisukohaga, et VÕS § 65 lg-s 2 solidaarkohustuse tekkimist sätestav õigusnorm saaks VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses olla kaitsenorm. Nii on kohtupraktikas leitud, et hea usu põhimõtet sätestavad õigusnormid ei ole VÕS § 1045 lg 1 p 7 tähenduses kaitsenormid (vt nt Riigikohtu
2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-101-16, p 16). Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et hageja nõuet ei saa rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel (heade kommete vastane tahtlik käitumine). Kolleegium leiab, et maakohus on seda sätet õigesti tõlgendanud. Maakohus leidis, et eeltoodud sätte alusel kuuluks hageja nõue rahuldamisele, kui kostja mõistis oma käitumise õigusvastasust ja möönis, et see võib tuua kaasa hagejale kahju. Maakohus hindas hageja poolt esitatud asjaolusid ning leidis, et esitatud asjaoludest ja tõenditest selliseid järeldusi teha ei saa. Maakohus ei ole eeltooduga seonduvate asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Iseseisvate täitmisavalduste esitamist ei saa kostjale ette heita. Pooled ei ole vaidlustanud, et sissenõudjal oli täitedokument kahe solidaarvõlgniku suhtes. Solidaarvõlgnikud ei täitnud täitedokumendist tulenevat kohustust täitemenetluse väliselt ega ka täitemenetluse ajal 4

§ 654lg 6 kohaselt ei korda.

Kuna tuvastatud asjaolud ei andnud alust käsitada kostja tegevust heade kommete vastase tahtliku käitumisena, siis puudus vajadus hinnata kahju hüvitatavust VÕS § 127 lg 2 järgi, s.t kas kahju on hõlmatud VÕS § 1045 lg 1 p 8 kaitse-eesmärgiga ega põhjuslikku seost kostja rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). 9. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud menetluskulude jaotust muuta. Kuna hageja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Kostja esitas menetluskulude kohta nimekirja, mille kohaselt osutati talle menetluses õigusteenust kokku 12 tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuta). Seega nõuab kostja hagejalt 1440 euro menetluskulude hüvitamist. Menetluskulud tulenesid: hagiavalduse ja lisadega tutvumine ja vastuse koostamine 3,5 tundi, seisukoha esitamine 2 tundi, apellatsioonkaebusega tutvumine ja vastuse koostamine 6,5 tundi. Maakohus jättis kostja menetluskulud kostja enda kanda ja määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse

§ 174lg 2 alusel.

Kui maakohus määrab kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse (

§ 174lg 3).

Seega tuleb kindlaks määrata kostja apellatsioonimenetluse kulud (6,5 tundi). Arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide mahtu ja asja keerukust, saab kostja lepingulise esindaja kulu

§ 175lg 1 esimese lause järgi lugeda vajalikuks ja põhjendatutuks 4 tunni ulatuses.

Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses põhinõude üle, mille suuruseks on 435,56 eurot. Tegemist ei ole keeruka vaidlusega ning vaidlusaluste asjaolude maht on väike. Kostja lepinguline esindaja ei ole advokaat, mistõttu peab ringkonnakohus vajalikuks ja põhjendatud tunnitasu suuruseks 100 eurot, mis vastab keskmisele sarnasele õigusteenuse eest makstavale tasule. Ringkonnakohus mõistab hagejalt kostja kasuks menetluskulud välja käibemaksuta, sest kostja ei ole kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa õigusteenuselt käibemaksu tagasi arvestada.

§ 174

lg 10 järgi peab menetlusosaline (mitte õigusteenust osutav büroo) kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud 400 eurot. 10. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati (

§ 178lg 1). (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Margo Klaar, Indrek Parrest 5