Obsah (9)

§ 113§ 121§ 68§ 180§ 28§ 56§ 54§ 7§ 339

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 27. märts 2019 (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-17-10615 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Aarne Sarja

§ 113lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu 30.

novembri 2018 otsus Apellatsiooni esitajad Viru Ringkonnaprokuratuur, kaitsja Igor Belugin Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Liina Pikma Kaitsja Igor Belugin Süüdistatav Dmitry Shuparov, isikukood: 38210143740, elukoht XXX , Vene Föderatsiooni kodanik, emakeel vene keel; töökoht puudub. Varem kriminaalkorras 3 korda. RESOLUTSIOON 1. 2. 3. 4. 5. Viru Maakohtu 30. novembri 2018 kohtuotsus tühistada Dmitry Shuparovi õigeksmõistmises

§ 113

lg 1 järgi, tema süüditunnistamises ja karistamises

§ 121lg 2 p 3 järgi ning menetluskuludes.

Dmitry Shuparov tunnistada süüdi

§ 113

lg 1 järgi ning mõista karistuseks 8 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata karistuse hulka vahi all viibitud aeg alates 27.06.2017 kuni 27.12.2018, s.o 1 aasta ja 6 kuud. Dmitry Shuparovil jääb karistusest kanda 6 aastat ja 6 kuud vangistust. Karistuse kandmise algust arvestada alates tema karistuse kandmisele asumisest. 1

9. Välja mõista Dmitry Shuparovilt Eesti Vabariigi kasuks sundraha 1350 eurot, ekspertiisikulud 8243 eurot, tunnistajate sõidukulud 16 eurot, kohtueelses menetluses määratud kaitsja tasu 168 eurot, kokku 9777 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel võimaldada Dmitry Shuparovil tasuda menetluskulusid ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. S.S. le valitud kaitsja sõidukulude hüvitamise otsustuses jääb maakohtu otsus muutmata. Valitud kaitsja kulud summas 4470 eurot jätta tervikuna süüdistatava kanda. Välja mõista Eesti Vabariigilt Dmitry Shuparovi kasuks apellatsioonimenetluse kuluna valitud kaitsja tasu 630 eurot. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata. Prokuratuuri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Menetluskulu tuleb tasuda käesolevas lahendis määratud aja jooksul makseinfo lehel näidatud arvelduskontole. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. EDASIKAEBAMISE KORD: Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.Viru Maakohtu otsusega mõisteti Dmitry Shuparov

§ 113

lg 1 järgi õigeks ning ta tunnistati süüdi

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Karistuseks mõisteti talle 1 aasta ja 6 kuud vangistust. Rahuldati kaitsja taotlus ning hüvitati S.S. le valitud kaitsjale makstud kaitsja sõidukulud summas 450 eurot ja 630 eurot, kokku 1080 eurot. Mõisteti S.S. kasuks välja valitud kaitsjale makstud õigusabikuludest pool, s.o summas 2235 eurot. Kaitsja taotlus mõista Eesti Vabariigilt Dmitry Shuparovi kasuks temale vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks, jäeti rahuldamata.

§ 180

lg 1,3 ja § 181 lg 1 alusel jäeti pool kaitsja tasust, s.o 84 eurot, pool valitud kaitsja õigusabikuludest, s.o 2235 eurot, tunnistajate sõidukulud 8+8 eurot, kokku 16 eurot, ekspertiisitasud 483+7125+255+380 eurot (kokku 8243 eurot) riigi kanda. Sundraha 750 eurot, pool määratud kaitsjatasust s.o 84 eurot, ja pool valitud kaitsja õigusabikuludest, s.o 2235 eurot, jäeti Dmitry Shuparovi kanda. Välja mõisteti süüdistatavalt 750+84, kokku 834 eurot ning kohus võimaldas nimetatud kulu tasuda süüdistataval 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Kannatanu J.M. (M. ) tsiviilhagist loobumise tõttu lõpetati selles osas menetlus. 2. D. Shuparovile oli esitatud süüdistus selles, et tema, varem kehalise väärkohtlemise toimepannud isikuna, 24.06.2017 ajavahemikul kella 10.00 ja 12:40, viibides alkoholijoobes Narvas, XXX korteris, peksis isiklike vaenulike suhete tõttu kerkinud tüli käigus A.S. it käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse: pähe ja näkku, tekitades rohked verevalumid, haavad ja marrastused näol ja peas; rindkeresse, tekitades marrastused rindkere eespinnal, verevalumid rindkere pehmetes kudedes, rinnakelme vigastuseta kahepoolsed roiete hulgimurrud; kõhtu, tekitades verevalumid kõhu eesseina pehmetes kudedes, maksa sagitaalse rebendi, verevalumi peensoole kinnisti juures. 2 Kõhtu ja rindkeresse peksmise ajal asetses kannatanu selili asendis. Lisaks muljus süüdistatav käega kannatanu kaela, tekitades keeleluu ja kilpkõhre murru verevalumiga ümbritsevas koes. Kannatanule tekitatud vigastused koosvõetuna ohustasid tema elu nende tekitamise momendil ning tõid kaasa kannatanu surma. Kannatanu surma vahetuks põhjuseks oli süüdistatava löökidest põhjustatud kõhu kinnine tömp trauma, millega kaasnes maksa rebend järgneva massiivse sisemise verejooksuga. Eelkirjeldatud valimatul viisil kannatanut käte ja jalgadega elutähtsatesse piirkondadesse pekstes pidi D. Shuparov pidama võimalikuks ja möönma mistahes tagajärje, s.h surma saabumist. D. Shuparov pani toime teise inimese tapmise

§ 113lg 1 järgi.

MAAKOHTU OTSUSE PÕHIMOTIIVID 3. Maakohus, kuulanud ära poolte seisukohad ning uurinud tõendeid, leidis, et kuigi on tuvastatud kuriteosündmus (kannatanu A.S. i tapmine), ei ole tõendatud, et selle pani toime süüdistatav D. Shuparov. Kohtu põhiseisukohad on järgmised. 3.1 Antud kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 24.06.2017 varahommikul kella 5-6 ajal tulid süüdistatav ja tunnistaja V.K. kannatanu A.S. i korterisse. Koos tarvitati alkoholi, mille käigus tekkis kannatanu ja süüdistatava vahel tüli. Süüdistatava ja tunnistaja riimuvate ütlustega tuvastas kohus, et tüli käigus pani kannatanu noa süüdistatava kõrile, millest süüdistataval jäi noahaav, misjärel haaras süüdistatav kannatanu käest ning nuga kukkus maha. Noahaava olemasolu süüdistataval on tõendatud ka dokumentaalselt. Seega luges kohus tõendatuks süüdistatava versiooni, et enne kannatanu löömist ründas kannatanu teda, lüües esmalt talle vastu kõri ning seejärel tekitas noa lõikehaava kaelale. 3.2 Vaidlust ei ole selleski, et rüseluse käigus lõi süüdistatav kannatanut. Süüdistatav tunnistas, et lõi kannatanut ühel korral käega vastu pead (lõuga) ja mõned korrad rindkeresse. Tunnistaja V.K. väitis, et lööke oli mitu. Tunnistaja ütlused löökide arvu kohta hindas kohus vähese kaalukusega ning tunnistaja ütlused selle kohta, et süüdistatav lõi kannatanut jalaga, on kohtu arvates ebamäärased ja ebakindlad. Seetõttu jättis kohus tunnistaja ütlused osas, milles ta rääkis süüdistatava poolt kannatanu jalaga löömisest, kui eluliselt ebausutavad ning teiste tõenditega mittehaakuvad, tõendite kogumist välja. Seega luges kohus tõendatuks süüdistatava versiooni kannatanu löömise koha (kehapiirkonna), viisi ja löökide arvu kohta. Kohus rõhutas, et ükski kogutud tõend ei viita sellele, et süüdistatav oleks kannatanut löönud kõhtu. 3.3 Süüdistatava ja tunnistaja V.K. i ütluste kohaselt lahkusid nad kannatanu korterist kohe peale rüselust. Pooled vaidlevad selle nende korterist lahkumise kellaaja üle. Kohtu hinnangul ei võimaldanud uuritud tõendid usaldusväärselt kindlaks teha süüdistatava ja tunnistaja V.K. i kannatanu korterist lahkumise kellaaega. Kohtuotsuses välja toodud tõendid on selles osas vastuolus üksteisega. Tunnistaja S.S. kohtus antud ütlused poja kojusaabumise kellaaja kohta erinevad eeluurimisel antutest, mistõttu jättis kohus need ütlused selles osas tõendikogumist välja. Samuti leidis tuvastamist, et kannatanu korterist lahkudes võttis tunnistaja V.K. kaasa kannatanu mobiiltelefoni. 3.4 Kohus asus seisukohale, et süüdistatava ja tunnistaja V.K. i korterist lahkudes ei osundanud kannatanu välised vigastused sellele, et kannatanu elu oleks olnud ohus. Nähtavad olid vaid 3 lõhutud ja verine huul, mida kannatanu kattis temale süüdistatava poolt antud käterätikuga või kaltsuga. Nimetatud järelduse tegemisel tugines kohus süüdistatava ja tunnistaja V.K. i ütlustele. 3.5 Kohus märkis, et vaidlus puudub selles, et kannatanul tuvastati rohked kehavigastused näol, peas, rindkerel, kõhul ja kaelal ning kannatanu suri sündmuskohal. Seega ei ole vaidlust selles, et

§ 113lg 1 kuriteokoosseisu tagajärg –kannatanu surm saabus 24.06.2017.

Kannatanu surma põhjus ei ole samuti menetluspoolte vaidlusobjektiks. 3.6 Kohus sedastas, et kannatanu surma hetk on jäänud süüdistuses kindlaks määramata. Tuvastamaks kannatanu surma aega, analüüsis kohus surnu ekspertiisiaktis toodud eksperarvamust. Selle tulemusena jõudis kohus järeldusele, et kuna kohus ei tohi väljuda süüdistuse piiridest, siis saab asuda seisukohale, et kannatanu surm saabus 24.06.2017 ajavahemikul kella 10-st kuni kella 12:40-ni. 3.7 Maakohus märkis, et olulisemaks vaidlusküsimuseks kriminaalasjas on see, kas kõik kannatanul tuvastatud kehavigastused on tekitatud süüdistatava poolt. Kuna süüdistatav lõi kannatanut ühel korral käega vastu pead ja mitmel korral rindkere piirkonda, siis haakuvad need löögid tuvastatud verevalumitega näol, verevalumitega ja haavaga kannatanu huule limaskestal ning verevalumitega rindkere pehmetes kudedes. Ülejäänud kehavigastused ja tervisekahjustused ei ole kohtu arvates põhjuslikus seoses süüdistatava tegudega. Nimetatud järeldust toetavad kogutud tõendid. Süüdistatava riietelt tuvastatud kannatanu veri on saadud kannatanu huulevigastusest tekkinud verejooksust. Seega jäi tõendamata süüdistuse versioon, et kannatanu kõhu kinnise trauma tekitas süüdistatav. Kohtu arvates tekitas kannatanule ülejäänud vigastused, s.h kõhu kinnise trauma keegi tuvastamat isik pärast süüdistatava ja tunnistaja V.K. i lahkumist kannatanu korterist. 3.8 Edasi analüüsib kohus tõendeid selle kohta, et kannatanu korteris olustik pärast süüdistatava lahkumist oli muutunud, keskendudes olulisel määral korteris asunud veekeetjale. Kohus järeldas, et nimetatud eset ei ole süüdistatav kannatanu löömisel kasutanud. Kohtu arvates saab väita, et veekeetja lõhkus keegi tuvastamata isik. Lisaks viitab kohus veel tunnistaja V.P. ütlustele, mille kohaselt nägi ta kannatanut maja ees kella 12 paiku. Koostoimes teiste tõenditega süvendas tunnistaja V.P. poolt räägitu kohtu veendumust, et süüdistatava tegudes puudub tapmise teokoosseis ja ta tuleb selles õigeks mõista. 3.9 Edasi analüüsis kohus D. Shuparovi tegevuses

§ 121lg 2 p 3 teokoosseisu esinemist.

Maakohus järeldas, et süüdistatava tahtlus oli suunatud kannatanule valu tekitamisele ja tervise mitteeluohtlikult kahjustamisele. Kohtu arvates oli põhjendatud kaitsja osundus, et kuriteo pani süüdistatav toime hädakaitseseisundis, aga ületas selle piire. Kohus analüüsis

§ 28

lg 1 kohaldumist antud kriminaalasjas ning järeldas, et kannatanu löömise ajaks langes ära süüdistataval varem tekkinud hädakaitseseisund, hädakaitsena alanud süüdistatava tegevus kasvas ole vastastikuseks kakluseks. Seega oli süüdistatava tegu õigusvastane. Kohtu hinnangul pani süüdistatav D. Shuparov toime kannatanu A.S. i kehalise väärkohtlemise s.o kuriteo

§ 121lg 2 p 3 järgi.

3.10 Süüdistatavale karistuse mõistmisel võttus kohus aluseks

§ 56lg-s 1 sätestatu.

Kohtu hinnangul tuleb süüdistatavat karistada vangistusega, sest varem on ta toime pannud samalaadse kuriteo. Kuna süüdistatava süü vastab keskmisele määrale ning tema poolt 4 kannatanule tekitatud vigastused ei olnud rasked, mõistis kohus talle karistuseks 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse. Prokuratuuri taotletud lisakaristust - Eestist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga kohus ei kohaldanud, sest selle kohaldamine ei ole vältimatult vajalik ning see ei vasta toimepandu teo iseloomule ja süü raskusele. Kohus möönis, et tapmises süüdimõistmise korral oleks selle kohaldamine võinud kõne alla tulla. 3.11 Kuna kannatanu J.M. kohtuistungil loobus esitatud tsiviilhagist, võttis kohus selle vastu ja lõpetas menetluse. 3.12 Menetluskulude osas tegi kohus järgmised otsustused. Kohus nõustus kaitsja taotlusega selles, et valitud kaitsja sõidukulud 450 eurot ja 630 eurot, kokku 1080 eurot, tuleb hüvitada S.S. le. Kuna kohus mõistis süüdistatava tapmises õigeks ning süüdi kergemas kuriteos, siis mõistis kohus süüdistatavalt välja kaitsja poolt kantud õigusabikuludest pool (s.o pool kohtueelses menetluses kantud kuludest ja pool kohtumenetluses kantud kuludest).Ülejäänud pool kaitsjakuludest jääb riigi kanda. Ülejäänud menetluskulude osas otsustas kohus, et võttes arvesse süüdistatava varalist seisu (enne vahistamist ei töötanud) ja resotsialiseerumisväljavaateid, on otstarbekas vabastada süüdistatav ekspertiisikulude (483+7125+255+380 eurot) ja tunnistajatele makstud sõidukulude (8+8=16 eurot) hüvitamisest. Ülejäänud osas, s.o pool määratud kaitsja tasust 84 eurot ja sundraha 750 eurot, tuleb välja mõista süüdistatavalt D. Shuparovilt. Kohus võimaldas süüdistataval tasuda temalt väljamõistetud menetluskulud (834 eurot) ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. 3.13 Kaitsja esitas maakohus taotluse D. Shuparovile vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse alusel. Kohtu arvates puudus kaitsja taotluseks nii materiaalne kui ka menetluslik alus. Süüdistatavat kriminaalvastutusest ei vabastata, sest ta mõistetakse süüdi. Süüdistatava poolt vahi all oldud aeg arvestatakse mõistetud karistuse hulka. Veel osundas kohus, et vastav taotlus tuleb maakohtule esitada enne kohtuliku uurimise lõppemist. Antud juhul esitas kaitsja taotluse kohtuvaidlustes, seega hilinenult. KAITSJA APELLATSIOON 4. Süüdistatava D. Shuparovi kaitsja I. Belugin taotleb tühistada Viru Maakohtu otsus D. Shuparovi süüdimõistmise

§ 121lg 2 p 2,3 järgi ning teha selles osas õigeksmõistev kohtuotsus.

Rahuldada kaitsja taotlus D. Shuparovile õigusabi andmisega seoses tekkinud kulude Eesti Vabariigilt välja mõistmises S.S. kasuks täies ulatuses ning mõista talle välja 2235 eurot. Samuti rahuldada kaitsja taotlus Eesti Vabariigilt süüdistatava kasuks temale vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ning mõista süüdistatavale välja 24172,47 eurot. Kõik menetluskulud jätta riigi kanda. 4.1 Kaitsja toob välja, et kohtu hinnangul ei võimaldanud kogutud tõendid usaldusväärselt teha kindlaks aega, mil süüdistatav ja tunnistaja K. lahkusid kannatanu korterist. Tegemist oli hommikuse ajaga, kuid kellaaega ei olnud kohtu hinnangul võimalik tuvastada. Kohus tegi kindlaks, et kannatanu surm saabus 24.06.2017 ajavahemikus kella 10-st kuni 12:40-ni. Apellant leiab, et kuna kohus ei suutnud tuvastada süüdistatava korterist lahkumise kellaaega ning osa uuritud tõendeid viitavad sellele, et D. Shuparov lahkus kannatanu korterist enne kella 5 10, siis lähtuvalt KrMS § 7 lg-st 3 tuleb asuda seisukohale, et süüdistatav lahkus kannatanu korterist enne kella 10-t. Kohus rikkus eeltoodud asjaolu arvestamata jätmisega KrMS § 7 lg-s 3 sätestatut. Selle rikkumise tõttu rikkus kohus ka KrMS § 268 lg 1 nõuet, sest kriminaalasjas kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. 4.2 Apellant on arvamusel, et maakohus, tunnistades D. Shuparovi süüdi

§ 121lg 2 p 2,3 järgi, väljus esitatud süüdistuse raamest.

Uuritud tõenditega ei ole ümber lükatud kaitseversioon, et lööke ja kehavigastusi tekitas D. Suparov kannatanule enne kella 10:00, peale mida ta kannatanu korterist lahkus. Eeltoodud rikkumine tõi kaebaja hinnangul kaasa ebaseadusliku süüdimõistmise, mis on vaadeldav kriminaalmenetluse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kaebaja rõhutab, et süüdistatav tuleb õigeks mõista seetõttu, et 24.06.2017 ajavahemikul kella 10:00-st kella 12:40-ni ta ei viibinud A.S. i korteris ja järelikult ei saanud tekitada kannatanule sel ajal kehavigastusi

§ 121lg 2 p 2,3 järgi.

4.3 Kuna süüdistatav tuleb mõista õigeks, tuleb hüvitada ka kõik lepingulisele kaitsjale S.S. poolt tasutud õigusabikulud, kokku 5550 eurot. Nimetatud summa tuleb süüdistatava õigeksmõistmise tõttu jätta riigi kanda. Kuna maakohus rahuldas kaitsja taotluse pooles ulatuses, tuleb kohtuotsus selles osas tühistada ning hüvitada S.S. le eelnimetatud kulu täies ulatuses. 4.4 D. Shuparov viibis vahi all alates 27.06.

1. Vaidlustatud kohtuotsuse kohaselt tuleb süüdistatav vahi alt vabastada mõistetud karistuse ärakandmisel, s.o 27.12.
2. Seega viibib süüdistatav vahi all kokku 549 päeva. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 11 lg 4 kohaselt tuleb seoses vabaduse võtmisega Eesti Vabariigil D. Shuparovile hüvitada eelmärgitud päevade eest 24172,47 eurot. PROKURATUURI APELLATSIOON
3. Apellatsioonis taotleb prokuratuur Viru Maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista D. Shuparov süüdi

§ 113

lg 1 järgi ning mõista talle 11 aastat vangistust.

§ 54

alusel kohaldada süüdistatavale lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist ning sissesõidukeelu kohaldamist 10 aastaks. Mõista süüdistatavalt välja menetluskulud ja jätta valitud kaitsjale makstud õigusabitasu süüdistatava enda kanda. 5.1 Apellant leiab, et kohus on süüdistatava ütlusi usaldusväärse tõendina arvestades ja tunnistaja V.K. i ütlusi osaliselt ebausaldusväärseteks pidades rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Kohus lähtus süüdistatava ütlustest selle kohta, millisesse keha piirkonda ja millega ta kannatanut lõi. Samas on kohus jätnud arvestamata süüdistatava ütlustes esineva vastuolu kohtueelses menetluses antutega selles osas. Prokuratuuri hinnangul oleks maakohus pidanud süüdistatava poolt kohtueelses menetluses ja kohtus antud ütlustes esinevate vastuolude tõttu jätma need tõendikogumist välja. Kohtus ei osanud süüdistatav vastuolusid selgitada. 5.2 Vastupidiselt kohtu poolt tuvastatule, andis tunnistaja V.K. ütlusi, mille kohaselt oli füüsilise konflikti algatajaks süüdistatav, kes lõi kannatanut esimesena, mitte aga süüdistatav, kelle ütlustele kohus otsuses aga tugines. Kohus on eelnimetatud tunnistaja ütlusi ebausaldusväärseks lugedes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. 6 Kohus on põhjendamatult jätnud kõrvale V.K. i ütlused selle kohta, kuhu ja millega süüdistatav kannatanut peksis (peksis kannatanut jalaga rinna piirkonda ja võis ka vastu pead lüüa. Noaga ei löönud, ainult käte ja jalgadega). Tunnistaja ütlused selles osad langevad kokku surnu ekspertiisiaktiga. Kuivõrd tunnistaja aga ei näinud kogu konflikti ei ole välistatud, et süüdistatav võis kannatanule tekitada ka ülejäänud vigastused, mis olid tuvastatud ekspertiisiaktiga ja mille tagajärjel kannatanu suri. 5.3 Prokuröri hinnangul on maakohus teinud ekslikke järeldusi tunnistaja V.K. i ütlustest selle kohta, et kannatanul pea ja näo piirkonnas nähtavaid vigastusi ei olnud. Tunnistaja selgitas, et nende korterist lahkumisel oli kannatanul rätik näol, mistõttu ei olnudki tunnistajal võimalik vigastusi seal näha. Samuti ei võinud tunnistaja teada, milliseid sisemisi vigastusi võis süüdistatava peksmise tagajärjel kannatanu saada ja kas neist võis tuleneda oht elule. Süüdistatava ütlused selle kohta, et kannatanu ründas teda noaga on prokuratuuri hinnangul usaldusväärsed ja langevad kokku tunnistaja V.K. i ütlustega. Muus osas aga süüdistatava ütlused tunnistajaga kokku ei lange ja on seetõttu ebausaldusväärsed (kes kaklust alustas, kuhu ja millega kannatanut lõi). 5.4 Puutuvalt sündmuskohal leitud veekeetjasse (ka kann oli enne terve või katki), on kohus taaskord asunud süüdistatava positsioonile (lõhutud hiljem tundmatu isiku poolt), mis on ebaõige ja teiste tõenditega toetamata. 5.5 Apellant leiab, et kohus on oletuslikult asunud eluliselt mitteusutavale seisukohale, et peale süüdistatava ja tunnistaja lahkumist võis keegi tuvastamata isik tekitada kannatanule vigastused, mis põhjustasid tema surma. Ei ole eluliselt usutav, et kui kannatanu jäi tunnistaja ja süüdistatava lahkumise järel diivanile pikali valu kätte oigama, oleks ta olnud võimeline kellelegi sissekäigu ust minna avama. Samuti ei ole usutav, et sissekäiku sattusid tuvastamata isikud, kes sisenesid kannatanu lukustamata korterisse ja nähes valudes lamavat kannatanut, omakorda peksid teda ning põhjustasid tema surma. 5.6 Apellandi hinnangul tundub tõenäolisem, et teekann oli katki juba tunnistaja ja süüdistatava lahkudes, mis võis puruneda eelneva rüseluse käigus. Kohtu arvamus, et veekeetjat kasutati kuriteovahendina, on meelevaldne, sest ei tugine ühelegi tõendile. Kannatanu asendisse puutuvalt, ei ole välistatud, et kannatanu võis ise mõne minuti jooksul diivani ja laua vahele kukkuda. 5.7 Kohus on valesti hinnanud ka tunnistaja V.P. ütlusi. Kohus on lubamatult tuginenud tunnistaja ütlustele selle kohta, et kannatanu oli kella 11 ja 12 paiku maja ees jalgratast parandamas ja tapmise pani toime tuvastamata isik. Prokuratuur leiab, et eluliselt ei ole usutav, et kannatanu, kes jäi süüdistatava ja tunnistaja V.K. i lahkumise järel diivanile valust oigama, oleks olnud võimeline mõne aja pärast remontima maja ees jalgratast. 5.8 Kui ringkonnakohus nõustub prokuratuuri argumentidega ning tunnistab süüdistatava süüdi tapmises

§ 113lg 1 järgi, tõusetub lisakaristuse mõistmise küsimus.

Apellant palub süüdistatavale kohaldada

§ 54

lg 1 alusel lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmist ja sissesõidukeeldu 10 aastaks. PROKURATUURI VASTUS KAITSJA APELLATSIOONILE

1. Prokurör leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. 7 Kohus ei ole süüdimõistvat kohtuotsust tehes rikkunud KrMS § 268 lg-t
2. Usaldusväärseks saab lugeda tunnistaja V.B. i ütlusi selle kohta, et ta nägi süüdistatavat koos V.K. iga oma akna all kella 10-11 ajal. Samuti tunnistas süüdistatav asjaolu, et kannatanul külas olles lõi ta kannatanut, kuid mitte süüdistuses kirjeldatud viisil. Seega leiab prokurör, et

§ 7

lg 3 kohaldamine süüdistatava kasuks seetõttu, et täpselt ja usaldusväärselt on tõendamata süüdistatava ja tunnistaja V.K. i kannatanu korterist lahkumise aeg, ei ole põhjendatud. KrMS § 268 lg 5 kohaselt, süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Antud juhul moodustavad D. Shuparovile esitatud süüdistuses kuriteokoosseisu kannatanule 24.06.2017 vahemikus kell 10-12:40 peksmise tagajärjel tekitatud kehavigastuste järgselt saabunud kannatanu surm. Määravaks ei ole seega sündmuste täpne kellaaeg süüdistuses märgitud päeval. Eeltoodust tuleneb, et S.S. le õigusabikulude väljamõistmine täies ulatuses ning süüdistatavale vahistamisega tekitatud kahju hüvitamine ei ole põhjendatud. KAITSJA VASTUS PROKURATUURI APELLATSIOONILE 7. Apellant ei ole välja toonud, miks ta leiab, et kohtu hinnang tõenditele ei põhine kohtu siseveendumusel. Kaitsja arvamuse kohaselt ei ole kaebuses välja toodud ühtegi olulist vastuolu süüdistatava ütlustes, mis ta on andnud eeluurimisel ja kohtus. Samuti ei ole välja toonud, milliseid vastuolusid süüdistatav ei suutnud kohtus selgitada. Prokuratuur laskub oletustesse järeldades, et süüdistatav võis tekitada kannatanule ka ülejäänud vigastused, mis olid tuvastatud ekspertiisiaktiga ja mille tagajärjel kannatanu suri. Kaitsja hinnangul soovib prokurör teha süüdimõistev kohtuotsus oletuste alusel ning hinnata kõiki tõendeid teisiti, kusjuures kaebuses ei ole välja toodud, milliseid

§ 339nõudeid kohus rikkus.

Kaebuses ei ole ümber lükatud kohtu järeldust selle kohta, et kogutud tõendid ei võimaldanud üheselt tuvastada süüdistatava lahkumise aega kannatanu korterist. Prokuratuur ei ole kaebuses suutnud ümber lükata kohtu järeldust, et süüdistatav ei saanud tekitada kannatanule vigastusi, millega kaasnes surm, sest süüdistatav sel ajal sündmuskohal ei viibinud.

1. Kaitsja esitas arvamuse ka prokuratuuri vastusele kaitsja kaebusele. Juba kohtueelses menetluses nägi kaitsja, et uuritavate sündmuste täpne aeg saab olema põhiliseks küsimuseks. Seetõttu esitas kaitsja taotluse saada andmeid elektroonilise side ettevõttelt. Taotlust ei rahuldatud. Kaitsja hinnangul ei võtnud kohtueelses menetluses prokuratuur tarvitusele kõiki vajalikke ja võimalikke meetmeid tuvastamaks sündmuste täpset aega. Enamus uuritud tõenditest viitab sellele, et süüdistatav lahkus A.S. i korterist enne kella 10.00 ning ei saanud toime panna süüdistuses kirjeldatud tegusid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA JÄRELDUSED
2. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama kriminaalasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige I astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonide piires (RKKKo 3-1-1-115-04, 3-1-1-14-14, p 718).
3. Ringkonnakohus tutvus kriminaalasjaga ja esitatud apellatsioonidega ning eelnevas punktis toodut silmas pidades leiab, et prokuratuuri apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele, kaitsja apellatsioon jääb aga rahuldamata. 8
4. Mõlemad apellandid soovivad tõendite ümberhindamist ning selle tulemusena kohtuotsuse tühistamist ning uue kohtuotsuse tegemist kaebustes taotletud viisil. Prokuratuur taotleb süüdistatava süüdimõistmist vastavalt esitatud süüdistusele, s.o tapmises, kaitsja aga taotleb süüdistatava õigeksmõistmist.
5. Kohtupraktikas on juurdunud põhimõte, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul (RKKKo 3-1-1-17-03). Ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (RKKKo 3-1-1-77-05).
6. Ringkonnakohtu arvates hindas maakohus tõendeid ühekülgselt ja puudulikult, sellest tulenevalt kohaldas valesti materiaalõigust, mis kokkuvõttes viis ebaõige kohtulahendi tegemiseni. Maakohtu seisukoht ei ole kooskõlas tõenditest selgelt nähtuvaga, kohus laskus oletustesse, milles puudub ka eluline usutavus. Märkida tuleb sedagi, et maakohus, nagu ka ringkonnakohus, peab kohtuotsuse tegemisel tuginema kogututud tõenditele, hindama neid igakülgselt ning neist tulenevat lõppotsustust veenvalt põhistama. Apellatsioonikohus saab tühistada I astme kohtulahendi vaid siis, kui kohtulahendis esitatud tõenditele antud hinnangud ning järeldused ei ole tegelikus kooskõlas neis nähtuvaga ning kohtu põhistused on spekulatiivsed, millel puudub eluline usutavus.
7. Alljärgnevalt toob ringkonnakohus välja maakohtu vead tõendite hindamisel, esitab omapoolsed hinnangud tõenditele, teeb vastavad järeldused, annab süüdistatava teole õigusliku hinnangu, mõistab karistuse ning võtab seisukoha lisakaristuse osas. Samuti võtab seisukoha kaitsja apellatsioonis esitatud taotluste kohta ning teeb otsustuse menetluskulude osas. Prokuratuuri apellatsioon
8. D. Shuparovile esitati süüdistus selles, et 24.06.2017 kella 10:00 ja 12:40 vahel viibides A.S. i korteris ning olles alkoholijoobes, peksis A.S. it tüli käigus käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse, mille tagajärjel sai kannatanu hulgivigastusi, mis tõid kaasa tema surma. Kannatanu surma vahetuks põhjuseks oli löökidest põhjustatud kõhu kinnine tömp trauma, millega kaasnes maksa rebend järgneva massiivse sisemise verejooksuga. Prokuratuur on seisukohal, et pekstes kannatanut valimatult käte ja jalgadega elutähtsatesse piirkondadesse (pea rindkere, kõht), pidi süüdistatav pidama võimalikuks ja möönma mistahes tagajärje, s.h surma saabumist. Sel moel pani D. Shuparov toime teise inimese tapmise

113 lg 1 järgi. 16. Maakohus analüüsis tõendeid, kuid ei nõustunud järeldusi tehes prokuratuuriga selles, et kannatanu surma põhjustas D. Shuparov. Kohtu hinnangul leidis tuvastamist, et süüdistatav lõi kannatanut rusikaga kolm korda (üks löök lõua piirkonda, kaks rindkeresse) ning seetõttu on ta süüdi vaid kannatanu kehalises väärkohtlemises

§ 121lg 2 p 3 järgi.

Tapmises mõistis kohus D. Shuparovi õigeks.

1. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et 24.06.2017 kella 5-6 paiku varahommikul tuli süüdistatav koos tunnistaja V.K. iga kannatanu A.S. i korterisse, kus ühiselt tarvitati alkoholi. Alkoholi tarvitamise ajal tekkis sõnaline konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel, mis kasvas üle füüsiliseks. Süüdistatava sõnade kohaselt kannatanu ründas teda noaga, mille tagajärjel sai ta kriimustuse kaelapiirkonda. Asjaolus, et süüdistataval on tuvastatud pindmine lõikehaav ( ca 10 cm pikkune kriimustus), samuti vaidlus puudub, seda kinnitab D. Shuparovi läbivaatuse 9 protokoll (1 kd, lk 109-115). Samuti puudub vaidlus asjaolus, et süüdistatav lõi kannatanut.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud asjaolude osas jätkuvalt kaks vaidlusküsimust – esiteks, kes konflikti käigus ründas füüsiliselt vastaspoolt esimesena, kas kannatanu, nagu arvab maakohus, või süüdistatav, ning teiseks, kas on põhjendatud maakohtu seisukoht, et D. Shuparov lõi kannatanut vähemalt ühe korra käega pea (lõua) piirkonda ja mitmel korral rindkeresse, lööke mujale, sealhulgas kõhtu, kohtu arvates süüdistatav ei teinud.
3. Ringkonnakohus nõustub prokuratuuri väitega, et maakohus on asjaolude tuvastamisel hinnanud tõendeid valikuliselt, lähtudes pea kõigis otsustustes süüdistatava versioonist toimunu kohta, arvestades mõningal määral ka sündmuskohal viibinud tunnistaja V.K. i ütlustega.
4. Kõigepealt võtab ringkonnakohus seisukoha, kes esimesena konflikti pooltest kasutas vägivalda. 20.1 Süüdistatava D. Shuparovi ütluste kohaselt lõi kannatanu teda esmalt vastu kõri ning seejärel tekitas noaga 10 cm pikkuse lõikehaava kaelale. Tunnistaja V.K. i sõnul ründas esimesena süüdistatav. Lõi kannatanut erinevatesse kohtadesse, ka pähe, viimane vastupanu ei osutanud, kannatanu oli pikali diivanil. Tunnistaja püüdis süüdistatavat peatada, kuid sai selle eest löögi pähe. Mõne aja pärast süüdistatav rahunes. Siis aga kargas kannatanu püsti ja haaras laualt noa ja pani selle süüdistatava kõrile. Süüdistatav vabastas end haardest, väänas kannatanu kätt ja nuga kukkus maha. Süüdistatav lükkas kannatanu eemale. Tunnistajal käskis süüdistatav tuua vannitoast käterätik, et peatada verejooks. Mingit erilist verejooksu ei olnud. Pärast juhtumit noaga vist „Djoma“ (süüdistatav) lõi „S“ (kannatanut). Ilmselt käega, võib olla mitu korda, jalaga ka, rinna piirkonda. Süüdistatav peksis kannatanut ilma et viimane oleks vastu hakanud. Verd kannatanul tunnistaja ei näinud. Kella 9 paiku (või veidi pärast 9) nad lahkusid kannatanu korterist. (vt tunnistaja ütlused, 2 kd, lk 123 jj). 20.2 Ringkonnakohtule jääb mõistetamatuks, miks on maakohtu arvates tunnistaja V.K. i ütlused vähese kaaluga. Kohtuotsuse p-s 20 toob maakohus välja arvamuse, et tunnistaja oli ütlusi andes ebamäärane ja ebakindel (rääkides vormis võib olla ). Maakohtu arvates ei saanud süüdistatav lamavat kannatanut puht füüsiliselt jalaga lüüa, mistõttu jättis kohus tunnistaja ütlused selle kohta, et süüdistatav lõi kannatanut ka jalaga, tõenditest välja. 20.3 Ringkonnakohtu hinnangul on kohus olnud meelevaldne arutledes selle üle, kas süüdistatav sai diivanil lamavat või siis püsti seisvat kannatanut lüüa (ringkonnakohtu arvamuse kohaselt on tuvastamata, milline jalaosa on seejuures süüdistataval nõrgem, ning kas tekitatud löögid võisid olla süüdistatavale kui lööjale traumeerivad või mitte on samuti tuvastamata). Mõistetamatuks jäävad ka kohtu arutlused kannatanu jalaga löömise võimalikkuse üle olukorras, kus kannatanu seisab diivanil jms, sest mingeid tõendeid selle kohta, et kannatanu oleks seisnud diivanil, ei ole. Maakohtu otsuses punktis 20 esitatud arutlused on puhas spekulatsioon, millel puudub vähimgi tõenduslik tugi. 20.4 Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja V.K. i ütlused on piisavalt selged, usutavad ja loogilised ning kooskõlas surnud ekspertiisiaktis kannatanul tuvastatud vigastustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei tee mõningane ebakindlus tunnistaja ütlustes need veel ebausaldusväärseteks, seda enam, et tema ütlusi toetavad surnu ekspertiisiaktis toodud eksperdi järeldused. Ringkonnakohus loeb tuvastatuks, et kannatanu A.S. i ja süüdistatava D. Shuparovi vahel tekkis joomingu käigus tüli (tunnistaja sõnul raha teemadel). Sõnaline konflikt kasvas üle vägivaldseks, kus süüdistatav lõi kannatanut esimesena, lõi kätega ja jalaga pähe ning kehasse. Seejuures oli kannatanu nii püsti asendis kui ka pikali diivanil või ka põrandal (põrandalt ka kannatanu surnukeha leiti). Seega on süüdistatava versioon eelmärgitud tõenditega ümber lükatud. 20.5 Maakohus nõustus kaitsja seisukohaga, et süüdistatava ja tunnistaja ütlustest ei tulene, et 10 süüdistatav oleks kannatanut ka kõhtu löönud. Kohtu hinnangul ei ole see asjaolu tõendatud. 20.6 Ringkonnakohus arvates tuvastamaks asjaolu, kas süüdistatav tekitas kannatanule kõik surnu ekspertiisiaktis kirjeldatud vigastused, või tekitas vaid kolm vigastust (üks huulele, kaks rindkeresse), kuid kindlasti mitte ei löönud kannatanut kõhtu, ei saa piirduda vaid süüdistatava ja tunnistaja ütlustega. Mõistetavalt püüab D. Shuparov end distantseerida kannatanu surma põhjustanud vigastuse tekitamisest, võttes omaks kolm lööki. 20.7 Surnu ekspertiisiaktis tuvastas ekspert A.S. il hulgaliselt vigastusi näol ja peas, mis tekkisid korduvatest löökidest käte ja jalgadega, vigastused rindkerel (mh roiete hulgimurrud), mis on saadud kannatanu asumisel tõenäoliselt selili lamavas asendis, vigastused kõhupiirkonnas (mh maksarebend), mis on saadud tõenäoliselt kannatanu asumisel selili lamavas asendis, vigastused kaelapiirkonnas (mh keeleluu ja kilpkõhre murd), mis võisid tekkida ilmselt kaela muljumisest käega, vigastused paremal käel (haav parema labakäe pihkmisel pinnal), mis on ilmselt saadud noatera lõikeservast. Ekspert järeldas, et kõik tuvastatud vigastused olid koosvõetuna elu ohustavad tekitamise momendil ning põhjustavad eluohtliku tervisekahjustuse. Kõik sedastatud vigastused on elupuhused ning tekitati veidi enne surma saabumist. Surma põhjustas kõhu kinnine tömp trauma, millega kaasnes maksarebend järgneva massiivse verejooksuga, mis oligi vahetuks surma põhjuseks. Kannatanu surm saabus mitte enam kui 6 tundi enne surnukeha vaatlust sündmuskohal. (1 kd, lk 33jj). Ekspertiisiaktis sedastatud asjaoludes vaidlust ei ole. 20.8 Ringkonnakohtu hinnangul saab eelkirjeldatud objektiivsest tõendist teha kokkuvõttekõik kannatanul tuvastatud vigastused on saadud elupuhuselt lühikese aja jooksul enne surma. Kriminaalasjas leidis tuvastamist, et kannatanu A.S. it peksis käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse nimelt süüdistatav. Seejuures võis kannatanu olla nii püsti kui ka pikali. 20.9 Maakohus märkis, et tunnistaja V.K. ei kirjelda sellist süüdistatava tegevust, mille tagajärjeks võiks lugeda surma põhjustanud kehavigastust. Ringkonnakohtu hinnangul pole see ka oluline. Tunnistaja ise on öelnud, et ta kogu aeg ei näinud kuidas ja millega süüdistatav kannatanut lõi, käis vahepeal vannitoas, joomas, jne. Seega ei näinudki ta kannatanu peksmist kogu ulatuses, seejuures ka seda, millisel hetkel oli kannatanu püsti, või pikali diivanil või põrandal.
5. Järgmisena tuvastas maakohus, millal ning millistel asjaoludel lahkusid süüdistatav ja tunnistaja V.K. kannatanu korterist. Maakohus asus seisukohale, et kogutud tõendid ei võimalda usaldusväärselt kindlaks teha, mis kell nad korterist lahkusid. 21.1 Süüdistatava ütluste kohaselt lahkusid nad koos tunnistaja V.K. iga umbes 8 paiku, tema veidi enne ja mõne hetke pärast järgnes talle V.K. . Süüdistatav läks koju. Tunnistaja V.K. rääkis, et nad lahkusid umbes 9 või 9:
6. Tunnistaja S.S. ütluste kohaselt tuli poeg koju 8-9 paiku ja kohe läks magama. Tunnistaja nõustus, et eeluurimisel ta rääkis, et poeg tuli kell 10, aga ta ei lugenud protokolli läbi. Tunnistaja V.B. i ütluste kohaselt nägi ta 24.06.2017 süüdistatavat aknast. Nad olid koos V.K. iga. Akna all nad midagi karjusid, kuid tunnistaja välja ei läinud. Kell oli umbes 10-11 paiku. Süüdistatav ka helistas talle kella 10 paiku, rääkis mingit jama, tahtis kakelda. 21.2 Vastupidiselt maakohtule leiab apellatsioonikohus, et eelkirjeldatud tõendite alusel saab öelda, et süüdistatav ja tunnistaja V.K. lahkusid korterist pärast kannatanu läbipeksmist süüdistatava poolt pärast kella
7. Tunnistaja V.K. i ja tunnistaja V.B. i ütlused annavad selliseks järelduseks kindla aluse. Ilmselgelt väidab süüdistatav, et lahkus korterist enne süüdistuses osundatud kellaaega, selleks et end distantseerida kannatanu surma põhjustamisest. Süüdistatava ema on andnud erinevaid ütlusi - kohtueelses menetluses rääkis kella 10-st, kohtus juba varasemast kellaajast. Seega on tunnistaja andnud erinevaid ütlusi, seejuures 11 süüdistatavale soodsamas suunas, mistõttu jätab apellatsioonikohus siinkohal S.S. ütlused selles osas kui ebausaldusväärsed kõrvale. Süüdistatava ütlused aga on ümber lükatud tunnistajate V.K. i ja V.B. i ütlustega. 21.3 Edasiselt peatus maakohus tunnistaja V.K. i poolt kannatanu A.S. i mobiiltelefoni kaasavõtmise asjaoludel. Ringkonnakohus ei pea neid vajalikuks välja tuua ja jätab tähelepanuta, sest telefoni võtmise asjaolud ei puutu tõendamisesemesse. 21.4 Järgnevalt tuvastas maakohus, milline oli kannatanu seisund süüdistatava ja tunnistaja V.K. i kannatanu korterist lahkumisel. Maakohus tuvastas, et vähemalt välised tunnused ei osundanud kannatanu elu ohule ning väliselt nähtavaid vigastusi oli kannatanul vaid lõhutud ja verine huul, mille kannatanu kattis temale antud käterätikuga. Kohtu hinnangul ei riimu nimetatud järeldus D. Shuparovile etteheidetava teo tagajärjega. 21.5 Maakohus viitas tunnistaja V.K. i ütlustele, mille kohaselt ei jäänud talle kuidagi muljet, et kannatanu elu võiks olla ohus. Oli tavaline kaklus joomingu käigus. Süüdistatava ütluste kohaselt tema mingeid verejälgi kannatanul ei näinud. Ringkonnakohus leiab, et tõendamiseseme asjaolude seisukohalt ei oma olulist tähtsust, kas tunnistaja ja süüdistatav said aru kannatanu elu ohustavast seisundist. Ringkonnakohus osundab, et süüdistatavat süüdistatakse kannatanu peksmises käte ja jalgadega erinevastesse elutähtsatesse keha piirkondadesse, mille tagajärjel sai kannatanu hulgivigastusi, kusjuures vahetu surma põhjustav vigastus oli maksarebend, millele järgnes massiivne sisemine verejooks. Seega mil määral võis süüdistatavale ja tunnistajale olla visuaalselt nähtav vigastuste raskus, ei ole siinkohal esmatähtis. Ringkonnakohus leiab, et oluline on sellistel asjaoludel hinnata mil viisil, kuhu ning millise intensiivsusega kannatanut süüdistatav peksis. Märkimisväärne on seegi, et tunnistaja ja süüdistatav lahkusid korterist kannatanu seisundi vastu vähimatki huvi tundmata, samas kui kannatanu nägu kaeti arusaamatul põhjusel rätikuga ning ta oigas valust, lamades diivanil.
8. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu leiti oma korterist 24.06.2017 kannatanu J.M. ja tunnistaja T.L. poolt. Nimetatud isikud tulid korterisse kella 12.35 paiku ja helistasid häirekeskusesse kell 12.
10. Maakohus sedastas, et kannatanu surma aeg on süüdistusel jäänud täpselt kindlaks määramata, sest fikseeritud on vaid ajavahemik kella 10:00 kuni 12:40, mil süüdistatav peksis kannatanut. Kohus tuvastas, et kannatanu surm saabus samal ajavahemikul 10:00 kuni 12:
11. Lisaks leidis maakohus, et kuna eelnevalt ei saadud tuvastada, mis kell lahkus süüdistatav kannatanu juurest, siis leidis kinnitust kaitseversioon, et kannatanut ei saanudki süüdistatav tappa, kuna oli kell 10 kodus (vt maakohtu seisukoht, kohtuotsuse lk 14).
12. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga eeltoodud asjaoludes. Kannatanu surma aeg on määratud piisava täpsusega surnu ekspertiisiaktis sedastatud ekspertarvamuses. Nimelt tuvastas ekspert, et kannatanu A.S. i surm saabus mitte rohkem kui 6 tundi enne surnukeha vaatlust sündmuskohal. Sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt alustati sündmuskoha vaatlust 24.06.2017 kell 13.
13. Surnu temperatuuri mõõdeti kell 14.
14. Seega saab öelda, et kannatanu surm võis saabuda mitte enne kella 9 (1 kd, lk 52 jj). Kohus märgib, et kuna kell 10 oli süüdistatav juba kodus, siis ei saanud ta kuidagi kannatanut tappa. See järeldus on ringkonnakohtule mõistetamatu. Kuna kannatanu surm saabus mitte varem kui kell 9, süüdistatav ja tunnistaja lahkusid korterist kella 9 paiku pärast kannatanu peksmist süüdistatava poolt, siis ei oma mingit tähtsust tõendamiseseme asjaolude seisukohalt, et süüdistatav võis olla kodus kell
15. Seega mingit alibit süüdistataval ei ole.
16. Ringkonnakohtu hinnangul toetab süüdistuse versiooni sellest, et D. Shuparov peksis kannatanut süüdistuses märgitud viisil, lisaks eeltoodule ka järgnevad tõendid. Süüdistatava elukoha läbiotsimisel võeti ära tema riided (jope, jalatsid, T-särk, spordipüksid, dressipluus) 12 ning neid vaadeldi. Vaatluse käigus tuvastati veremäärdumused pükste esi- ja tagaosal, dressipluusil (spordijopel) (1 kd, lk 176 jj). Ekspert tuvastas, et süüdistatava spordipükstelt ja dressipluusilt (spordijopelt) võetud proovides on eristatav peamine DNA, mis on kokkulangev A.S. i DNA profiiliga. (ekspertiisiakt nr 17-GE0734, 1 kd, lk 189jj).
17. Maakohus järeldas, et kannatanu veri sattus süüdistatava riietele vaid kannatanu katkisest huulest. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kannatanul tuvastati lisaks huulevigastusele veel teisi haavu peas ja näos, seega sattus kannatanu veri süüdistataval seljas olnud riietele ka neist tema poolt tekitatud haavadest.
18. Maakohus asus seisukohale, et kõik teised vigastused, mida süüdistatav ei tunnista, s.h surma põhjustav vigastus, on tekitatud kellegi tuvastamata isiku poolt. Nagu eelnevalt sai märgitud, lähtus kohus eelkõige süüdistatava ütlustest, samuti mõningal määral tunnistaja V.K. i ütlustest. Kohtu veendumust sellest, et keegi tuvastamata isik tekitas kannatanule kõik ülejäänud vigastused (süüdistatav tunnistas, et lõi kannatanut vaid kolm korda- ühe korra näolõua piirkonda ja kaks korda rindkeresse), kinnitasid ka kaitseargumendid kannatanu korteri olustiku muutumisest pärast süüdistatava ja tunnistaja V.K. i lahkumist. 27.1 Ringkonnakohtu arvates on maakohus liialt palju ebavajalikku tähelepanu osutanud jällegi asjaoludele, mis ei kuulu tõendamiseseme asjaolude hulka. Eelkõige peab apellatsioonikohus siin silmas kohtu arutlusi sündmuskohal asunud elektrilise veekeedukannu võimalikust rollist kannatanu surma põhjustamisel (sh püüdnud tuvastada, kas kann oli enne süüdistatava ja tunnistaja V.K. i lahkumist terve või katki, vt kohtuotsuse lk 17). Ringkonnakohus leiab, et veekeedukann ei oma vähimatki puutumust kannatanul tuvastatud vigastuste või ka tema surmaga, sest surnu ekspertiisiaktis ei osundata veekeedukannule kui objektile, millega võidi kannatanule tekitada tuvastatud vigastused. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et kannatanu peksmises veekeedukannuga D. Shuparovit ei süüdistata. 27.2 Seisukohta selles, et keegi tuvastamata isik peksis kannatanut pärast süüdistatava ja tunnistaja V.K. i lahkumist, toetab maakohtu arvates asjaolu, et kannatanul mingeid olulisi vigastusi näha ei olnud, oli vaid katki huul ning ta vaid lebas diivanil ja oigas. Kuna aga surnu ekspertiisiaktis ekspert märgib, et kannatanu pärast saadud vigastusi võis elada loetud minutid, siis kindlasti ei haaku see kannatanu olukorraga tunnistaja ja süüdistatava korterist lahkumisel. 27.3 Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga eeltoodud arvamuses, sest võttes arvesse kannatanul tuvastatud vigastuste rohkust on igati mõistetav, et kannatanu lamas ning vaid oigas. Eelkirjeldatu ei välista, et kannatanu surm saabuski mõne aja pärast süüdistatava ja tunnistaja korterist lahkumist. Kohtu arutlused selle kohta, mitu minutit võis aega võtta telefoniga rääkimine ning riidessepanek D. Shapurovil ja V.K. il, on seejuures tõenduslikust aspektist tähtsusetu, sest kannatanu surma saabumine D. Shuparovi ja V.K. i juuresolekul ei ole tõendamiseseme asjaolu. 27.4 Ringkonnakohus ei pea võimalikuks, et keegi muu isik sisenes pärast D. Shuparovi ja V.K. i kannatanu juurest lahkumist korterisse ning nähes läbipekstud kannatanut, asus kannatanut peksma, põhjustas ühtlasi viimase surma. Nimetatud järelduse tegemiseks peaksid olema mingisugusedki tõendid ning selline versioon peaks sisaldada ka elulist usutavust. (vt ka RKKKo nr 3-1-1-77-15). Ringkonnakohus ei leidnud ühtegi tõendit, millele saaks maakohtu versioon tugineda. Maakohus tuvastas, et kannatanu korteri uks jäi süüdistatava D. Shuparovi ja tunnistaja V.K. i lahkumise järgselt lukustamata. See asjaolu sai kinnitust ka kannatanu surnukeha leidnud kannatanu J.M. ja tunnistaja T.L. ütlustega (korteri uks oli kinni kuid lukustamata). Apellatsioonikohtu hinnangul ei saa see asjaolu anda aluse järelduseks nagu sisenenuks kannatanu korterisse keegi võõras kannatanu peksmise kavatsusega isik. Kannatanu elukoha 13 sissekäik oli varustatud fonolukuga. Ebareaalne on arvata, et diivanil lamav ja oigav läbipekstud kannatanu tõusis äkki püsti ja läks välisust avama, kusjuures millegipärast süüdistatava ja tunnistaja lahkumise järgselt ta korteriust lukustama ei läinud. 27.5 Toetades kaitseversiooni, hindas maakohus tunnistaja V.P. ütlusi, mis kohtu arvates täiendavalt kinnitas kahtlusi, et kannatanu oli elus kella 12 paiku. 27.6 Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja V.P. ütlused ei anna alust arvata, et kannatanu A.S. oli see isik, keda tunnistaja 24.06.2017 kella 12 paiku koos V.K. iga maja õues jalgratast parandamas nägi. Tunnistaja V.P. rääkis kohtus, et tuli 24.06 poest. Kaks inimest - hallis ja tumedas jopes, parandasid jalgratast. A.S. käis õues alati mustas jopes, mistõttu otsustas ta riiete järgi, et isik oli A.S. . Maakohus märkis, et tunnistaja väide kannatanu nägemise kohta õues kella 12 paiku jäi õhku, mis süvendas kohtu veendumust, et süüdistatav ei ole süüdi kannatanu surnukspeksmises. 27.7 Ringkonnakohtu arvates ei saa eeltoodud tunnistaja ütlustest järeldada, et kannatanu oli kella 12 paiku õues jalgratast parandamas. Ühtegi põhjust hinnata tunnistaja ütlused ebausaldusväärseteks samas ei ole. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tegi tunnistaja ütlustest vale järelduse. Tunnistaja ütlusi lugedes nähtub sealt, et tunnistaja ei väida kindlalt, et ta nägi õues A.S. it, ta arvas seda jope järgi. Näost näkku tunnistaja isikut ei näinud. Kannatanu tunneks ta ära kõige paremini kõnnaku ja riiete järgi. Ka tunnistaja V.K. i osas ei olnud tunnistaja päris kindel, ta arvas et teine isik oli V.K. (tunnistaja ütlused, 2 kd, lk 121jj). Lisaks tuleb märkida sedagi, et tunnistaja V.K. pole kordagi rääkinud, et ta kella11:30 paiku oleks kannatanuga koos jalgratast parandanud. Samuti ükski muu tõend ei näita, et kannatanu oleks pärast süüdistatava poolt läbipeksmist oma korterist lahkunud. Ringkonnakohtu hinnangul puudub vähimgi eluline usutavus arvamusel, et eelnevalt läbipekstud ja kodus diivanil oigav kannatanu mingil põhjusel parandab kella 12 paiku jalgratast. Ringkonnakohtu hinnangul tunnistaja V.P. ilmselt eksis, arvates et nägi õues A.S. it.
19. Eeltoodud asjaoludel ning tuginedes eelpool analüüsitud tõendite kogumile (tunnistajate V.K. i ja V.B. i ütlused, surnu ekspertiisiakt, DNA ekspertiisiakt, sündmuskoha vaatlusprotokoll, asitõendite vaatlusprotokoll), tuvastas ringkonnakohus, et D. Shuparov, viibides kannatanu A.S. i korteris, 24.06.2017 hommikul, kannatanuga tekkinud tüli käigus peksis A.S. it käte ja jalgadega pea, näo, rindkere, kõhu piirkonda, tekitades kannatanule hulgivigastusi, muuhulgas maksarebendi. Lisaks muljus kannatanu kaela käega, vigastades murdes keeleluu ja kilpkõhre. Kannatanu surm saabus süüdistatava löökidest põhjustatud kõhu kinnise tömptrauma tulemusel, mille tagajärjeks oli maksarebend sellega kaasneva massiivse verejooksuga. 28.1 Pekstes teist inimest valimatult käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse, pidi süüdistatav võimalikuks pidama ja möönma mistahes tagajärje, sealhulgas ka kannatanu surma saabumist. Süüdistatav D. Shuparov tuleb süüdi tunnistada teise inimese kaudse tahtlusega tapmises, s.o

§ 113lg 1 järgi.

28.2 Kohtuotsuse p-s 99 maakohus tuvastas, et D. Shuparovi süüd välistavaid asjaolusid ei esine (vt ka 1 kd, lk 206-209, 211-215). Kuna käesolevas menetluses neis asjaoludes puudub vaidlus, siis maakohtu seisukohtade ülekordamise vajadus puudub. Kaitsja apellatsioon

1. Kaitsja soovib süüdistatava õigeksmõistmist. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse prokuratuuri apellatsiooni alusel ning tunnistab D. Shuparovi süüdi tapmises, puudub tarvidus analüüsida kaitsja argumente süüdistatava õigeksmõistmises kannatanu kehalises 14 väärkohtlemises. 29.1 Erinevalt maakohtust, tuvastas ringkonnakohus aja, mil süüdistatav ja tunnistaja V.K. kannatanu korterist lahkusid (vt käesoleva kohtuotsuse p 21.1, 21.2). Tuvastades asjaolu, et D. Shapurov koos tunnistaja V.K. iga lahkus kannatanu korterist kella 9 paiku, ei riku ringkonnakohus sellega KrMS § 268 lg 1 sätestatut. KrMS § 268 lg 5 kohaselt ei või kohus süüdistatavat süüdi tunnistades tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest. Samuti on keelatud kohtul tugineda faktilistele asjaoludele, mida ei ole menetluses arutatud. 29.2 Ringkonnakohus on seisukohal, et tuvastades asjaolu, et süüdistatav peksis kannatanut kellaajaliselt varem kui seda on märgitud süüdistuses, (vahemikus kella 9-st kuni süüdistuses märgitud ajani, mil kannatanu surnukeha leiti), ei ole rikutud süüdistatava kaitseõigust KrMS § 268 lg 1 tähenduses. Süüdistatava ja tunnistaja V.K. i kannatanu korterist lahkumise aeg oli maakohtus arutluse all, selle kohta said menetlusosalised oma arvamuse avaldada, mistõttu menetlusõiguse rikkumist selles küsimuses ei ole. 29.3 Ringkonnakohtu jaoks sai kahtlusteta tuvastatud, et D. Shuparov on süüdi kannatanu A.S. i tapmises, mistõttu kaitsja taotlus tema õigeksmõistmises jääb rahuldamata. 29.4 Kaitsja taotleb süüdistatavale hüvitada alusetult vahi all viibitud aeg. Kuna A. Shuparovit õigeks ei mõisteta, jääb seegi taotlus rahuldamata. 29.5 Kaitsja taotlus jätta menetluskulud (kulud valitud kaitsjale) summas 5550 eurot riigi kanda jääb rahuldamata, sest süüdistatavat õigeks ei mõisteta. Karistus
2. Karistust mõistes lähtub kohus

§-s 56 sätestatud alustest. Esmaseks aluseks on isiku süü.

§ 113

lg 1 sätestatud süüteo sanktsioon näeb karistusena ette vangistuse kuuest kuni viieteistkümne aastani. Karistuse keskmine määr on seega kümme ja pool aastat. 30.1 Määratlemaks süüdistatava süü suurust, lähtub ringkonnakohus esmalt kuriteo asjaoludest. Ringkonnakohus tuvastas, et D. Shuparov tappis kannatanu teda jõhkralt käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse pekstes viimase enda kodus ning jättis kannatanu läbipekstuna surema ning läks ise koju. Selline käitumine annab tunnistust sellest, et D. Shuparov ei väärtusta vähimalgi määral inimelu, tema jaoks oli ükskõik kas kannatanu jäi elama või suri. Karistusregistri andmetel on süüdistatav ka varem kolmel korral kriminaalkorras karistatud ning vägivallakuritegu pole samuti esmakordne - 2015 aastal mõisteti ta süüdi

§ 121lg 2 p 2,3 järgi (1 kd, lk 221-222).

Õiguskorda on D. Shuparov korduvalt rikkunud ka väärtegude toimepanemisega (1 kd, lk 224-226). 30.2 Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine. Eeltoodud asjaolud kogumis (lähtudes eelkõige teo toimepanemise viisist) tähendavad, et D. Shuparovi süü on hinnatav keskmisena. Ringkonnakohtu hinnangul on D. Shuparovi karistamiseks piisav vangistus pikkusega 8 aastat. Karistuse hulka tuleb

§ 68

lg 1 alusel arvata tema poolt vangistuses viibitud aeg alates 27.06.2017 kuni 27.12.2018, s.o üks aasta ja kuus kuud. Lisakaristus 31. Prokuratuur taotleb D. Shuparovile lisakaristuse kohaldamist

§ 54

lg 1 alusel, s.t kohaldada süüdistatavale Eesti Vabariigist väljasaatmist ja sissesõidukeeldu kümneks aastaks. Samasisulise taotluse esitas prokuratuur ka maakohus. 15 31.1 Ka maakohus hindas nimetatud taotluse rahuldamise võimalikkust ning leidis, et lisakaristuse kohaldamine ei ole põhjendatud, sest D. Shuparov tunnistati süüdi vaid kehalises väärkohtlemises, mistõttu lisakaristus ei ole vastavuses toimepandud teo iseloomu ja süüga. Samas kohus möönis, et tapmises süüdimõistmise korral võiks lisakaristus tulla kõne alla (kohtuotsuse lk 22-23). 31.2 Kriminaalasjas on tuvastatud järgmised asjaolud - D. Shuparov on Vene Föderatsiooni kodanik, kelle tähtajaline elamisluba lõppes 04.09.2018. Varem on teda korduvalt kriminaalkorras karistatud, kehtivaid karistusi on kolm. Ka väärtegude eest on ta saanud korduvalt karistada, kehtivaid karistusi on kaheksa. Käesolevas kriminaalasjas tuvastas apellatsioonikohus, et D. Shuparov pani toime teise inimese tapmise ning karistab teda kaheksa aastase vangistusega. 31.3

§ 54

alusel isiku väljasaatmise näol on tegemist preventiivse lisakaristusega, mille võib kohus mõista lisaks põhikaristusele, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemise välisriigi kodaniku poolt. Nagu sai märgitud on süüdistatav välisriigi kodanik, kes elas Eestis koos emaga (kas süüdistataval on veel sugulasi Eestis, ei ole teada). Süüdistatava võimaliku abielu (kooselu) ja alaealiste laste olemasolu kohta andmed puuduvad. Samuti puuduvad andmed sugulaste kohta Vene Föderatsioonis. Apellatsioonikohtule esitatud kirjalikus arvamuses ei ole kaitsja lisakaristuse kohaldamise osas seisukohta avaldanud. Seega mingeid täiendavaid, seni teadmata asjasse puutuvaid asjaolusid esitatud ei ole. 31.4 Prokuratuur leiab, et lisakaristuse kohaldamisega saab kaitstud riigi õiguskord ja ühiskonna turvalisus, s.t välisriigi kodaniku väljasaatmisel ja sissesõidukeelu kohaldamisel on preventiivne eesmärk. 31.5 Kahtlemata võib eelmärgitud seisukohaga nõustuda. D. Shuparov on Eesti õiguskorda korduvalt rikkunud erineva raskusastme süütegudega. Nagu eelnevalt sai välja toodud, põhilise osa tema süütegudest on väärteod, mis on selgelt kergema ohuastmega õiguskorrale kui on seda kuriteod. Eeltoodut silmas pidades saab asuda seisukohale, et süüdistatavast lähtuv oht riigi õiguskorrale ei ole väga suur. Arvestada tuleb ka asjaolu, et käesoleva kohtuotsusega mõistetakse D. Shuparovile kaheksa aasta pikkune vangistus, mille jooksul on tal võimalus senist õiguskorda rikkuvat elustiili muuta, mistõttu ilmselt väheneb ajas ka süüdistatavast lähtuv oht riigi õiguskorrale. 31.6 Silmas tuleb pidada ka seda, millised on süüdistatava isiklikud sidemed Eestiga. D. Shuparov elab Eestis emaga, samas andmeid võimalike peresidemete kohta Vene Föderatsioonis ei ole. Kuigi süüdistatav ei ole abielus, võimaliku püsiva kooselu, samuti laste kohta puuduvad andmed ning tal puudub töökoht, saab väita, et süüdistatava sidemed Eestiga on tugevamad kui Vene Föderatsiooniga. 31.7 Seega kokkuvõttes leiab apellatsioonikohus, et D. Shuparovi riigist väljasaatmisega ning sissesõidukeelu kohaldamisega saavad kahjustatud tema sidemed Eestis elava emaga. Nimetatud isikuõiguste riive (Põhiseaduse § 26) toob paratamatult endaga kaasa peresidemete teatava katkemise, mistõttu ei kaalu nimetatud riive üles süüdistatavast lähtuvat võimalikku ohtu Eesti õiguskorrale (kolm kehtivat karistust kuritegude toimepanemise ees ning kaheksa kehtivat väärteokaristust). Nimetatud põhjustel jääb prokuratuuri taotlus

§-s 54 sätestatud lisakaristuse kohaldamisest rahuldamata. Menetluskulud 16 32. Apellatsioonikohus tühistab D. Shuparovi õigeksmõistmise tapmises ning mõistab ta selles süüdi ning seetõttu tuleb ümber vaadata maakohtu otsustused menetluskulude osas. 32.1 Esmalt tuleb tühistada maakohtu otsustus sundraha väljamõistmises, sest D. Shuparov tunnistatakse süüdi I astme kuriteos. Süüdistatavalt tuleb välja mõista sundraha KrMS § 179 lg 1 p 1 kohaselt 2,5 kuupalga alammääras, s.o summas 1350 eurot. 32.2 Maakohus jättis kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses tekkinud menetluskuludest pool riigi kanda, sest mõistis D. Shuparovi õigeks tapmises ning mõistis ta süüdi kergemas kuriteos. Ringkonnakohus aga tühistab maakohtu otsuse selles osas ning eelmärgitud otsustused menetluskulude osas tuleb tühistada. 32.3 Maakohus tuvastas õigesti, et ekspertiisikulud antud kriminaalasjas on kokku 8243 eurot (surnu ekspertiis 483 eurot, DNA ekspertiis 7125 eurot, ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis 255 eurot, kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis 380 eurot, 1 kd, lk 51, 203, 210, 217). 32.4 Kohtueelses menetluses määratud kaitsja tasu oli 168 eurot (1 kd, lk 220). Valitud kaitsja kulud olid 2490 eurot, sh sõidukulud 450 eurot (2 kd, lk 87), ja 3060 eurot, s.h sõidukulud 630 eurot (2 kd, lk 88). Tunnistajatele hüvitatud sõidukulud olid 16 (8+8) eurot. 32.5 Kõigepealt jätab ringkonnakohus muutmata maakohtu otsustuse valitud kaitsja sõidukulude osas summas 1080 (450+630) eurot. Maakohus otsustas nimetatud summa hüvitada S.S. le põhjusel, et kaitsjal tekkisid sõidukulud kriminaalasja läbivaatamise tõttu Jõhvi kohtumajas, mitte Narvas (Narva kohtumaja kohtunikud ei saanud menetluslikel põhjustel asja arutada). Seetõttu oli kaitsja sõidukulude tekkimine seotud kohtu töökorraldusega ning need tuli hüvitada. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu selline otsustus põhjendatud. 32.6 D. Shuparovi süüdimõistmisega

§ 113

lg 1 järgi tuleb temalt välja mõista kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses tekkinud menetluskulud täies ulatuses (välja arvatud p-s 32.5 nimetatud kaitsja sõidukulud). Süüdistatavalt kuulub Eesti Vabariigi kasuks välja mõistmisele kohtueelses menetluses määratud kaitsja tasu 168 eurot, tunnistajatele makstud sõidukulud 16 eurot, ekspertiisikulud 8243 eurot (surnu ekspertiis 483 eurot, DNA ekspertiis 7125 eurot, ambulatoorne kohtupsühhiaatriaekspertiis 255 eurot, kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiis 380 eurot) ning sundraha 1350 eurot. Kokku tuleb temalt välja mõista 9777 eurot. 32.7 Süüdistatava varalise seisu kohta kohtul andmeid ei ole ning ta ei tööta. Võttes aga arvesse, et väljamõistetav summa on suur, kuid süüdistatav on töövõimeline, kohaldab apellatsioonikohus KrMS § 180 lg 3 alusel menetluskulude ositi tasumist 12 kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest.

1. Süüdistatava valitud kaitsja vandeadvokaat I. Belugin esitas taotluse jätta apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda ja välja mõista riigieelarvest D. Shuparovi kasuks 420 eurot kaitsja apellatsiooni esitamise eest ja 210 eurot prokuratuuri apellatsioonile kirjaliku vastuse ja prokuratuuri vastusele arvamuse koostamise eest. Kokku taotleb kaitsja 630 euro hüvitamist. 17 33.1 Kuna käesolevas menetluses esitas apellatsiooni ka prokuratuur, tuleb KrMS § 185 lg 2 teise lause alusel süüdistatavale D. Shuparovile hüvitada valitud kaitsja kulud summas 630 eurot. Kokkuvõte
2. Eeltoodut kokkuvõttes tuvastas ringkonnakohus, et maakohus hindas tõendeid ühekülgselt, ja puudulikult, rikkudes sellega kriminaalmenetlusõigust, mis viis ebaõige materiaalõiguse kohandamiseni. Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 1, 2, 3, § 339 lg 2, § 340 lg 4 p-st 1,5 tühistab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse D. Shuparovi õigeksmõistmises

§ 113

lg 1 järgi ning tema süüdimõistmises ja karistamises

§ 121

lg 2 p 3 järgi, tunnistab ta süüdi

§ 113

lg 1 järgi ning mõistab karistuse, samuti teeb uued otsustused menetluskulude osas. Prokuratuuri apellatsioon rahuldatakse osaliselt, kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 18