1-17-8687 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. jaanuar 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-8687 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liik

§ 339lg 2 mõttes.

18.09.2017 koostatud süüdistusaktis on M. Tennenile heidetud ette 13.06.2014 ning 25.06.2014 juustu vargust. On tõsi, et süüdistusakti punktis 16 esitatud süüdistuse sissejuhatavas osas on ekslikult märgitud toimepanemine ajavahemikul 23.09.2011 kuni 04.06.2014, kuid seejärel üksikasjalikult ning kuupäevaliselt toodud süüdistuse sisust ilmneb ühemõtteliselt ja selgelt, et prokuratuur heidab süüdistatavale ette juustu vargust ka 13.06.2014 ning 25.06.2014 episoodides. Süüdistusakti punktis 16 on kõnealune etteheide kajastatud kujul: - 04.06.2014 pakendamisse sisse tulnud, muutmisajaga 13.06.2014 kell 21.14 juustu Tilsit 45%, koguses 596,74 kg, maksumusega 2309.44 eurot; - 02.06.2014 pakendamisse sisse tulnud, muutmisajaga 25.06.2014 kell 21.15 juustu Tilsit 45%, koguses 596,99 kg, maksumusega 2310.41 eurot; - 02.06.2014 pakendamisse sisse tulnud, muutmisajaga 13.06.2014 kell 21.14 juustu Tilsit 45%, koguses 53,20 kg, maksumusega 205.89 eurot. Prokurör leiab, et kuivõrd süüdistusakti kohaselt on M. Tennenile ühemõtteliselt ja selgelt esitatud süüdistus ka muutmisajaga 13.06.2014 ja 25.06.2014 juustu varguse episoodides, on ainetu maakohtu käsitlus, justkui nendes episoodides süüdistatava süüditunnistamine oleks välistatud süüdistuse piiridest väljumise tõttu. Süüdistust lugedes on arusaadav, kust on maakohtu poolt esile toodud ebakõla inimlikult tekkinud (eelnevas punktis ära märgitud süüteoetteheite sõnastusest on ilmne, et 13.06.2014 ja 25.06.2014 episoodide puhul on süüdistuse sissejuhatavasse osasse saanud ekslikult märgitud varastatud juustu pakendamisesse saabumise kuupäevad, kuid vargused ise leidsid aset 13.06.2014 ja 25.06.2014). Õiguslikult ei oleks seesuguse ebatäpsuse parandamine kohtuliku arutamise käigus käsitletav süüdistuse muutmisena

§ 268lg 2 mõttes.

Tegemist ei oleks isegi faktiliste või õiguslike väidete täiendamise ega parandamisega, mida

§ 268lg 3 kohaselt ei loeta süüdistuse muutmiseks.

Süüdistuse sisus on M. Tennenile esitatud konkreetne etteheide ka 13.06.2014 ja 25.06.2014 episoodides ning maakohtul olnuks võimalik isik ka nendes episoodides süüdi tunnistada. Apellant leiab, et maakohtu käsitlus 13.06.2014 ja 25.06.2014 episoode puudutavalt neis isiku süüditunnistamisel süüdistuse piiridest väljumisel ei lähtu kehtivast õigusest ning palub ringkonnakohtul see maakohtu minetus kõrvaldada ning tunnistada M. Tennen süüdi ka 6

§ 339lg 2 mõttes.

Prokurör leiab, et ka 2011-2013 episoodides on võimalik tugineda koondtabelile ja selles sisalduvale teabele ning M. Tennen 2011-2013 episoodides süüdi tunnistada. Prokurör ei nõustu kohtu seisukohaga, et kannatanu esindaja poolt kohtule esitatud dokumendid ja teave ei ole kasutatav tõendamiseseme asjaolude tõendamisel, kuna prokurör ei palunud

§ 297

korras täiendavate tõenditena võtta süüküsimuse otsustamisel arvesse kannatanu esindaja poolt kohtu nõudmisel tsiviilhagi tõendamiseks esitatud tõendeid. Nimelt sätestab

§ 297

lg 1, et pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Viidatud sättest ilmneb, et kehtiv õigus annab ka kohtule pädevuse omal algatusel koguda täiendavaid tõendeid ning just

§ 297

lg 1 teise alternatiivi alla jäävaga on kohtu poolt kannatanu esindajale esitatud nõudmise näol tegemist, mil kohus määras omal algatusel tsiviilhagi tõendamiseks täiendavate tõendite kogumise. Toodud põhjusel on ka kohtutoimiku II kd lk 14-72 asuvad tõendid kasutatavad tõendamiseseme tuvastamisel. Isegi aga kui asuda eelnevast erinevale seisukohale ning leida, et kohtutoimiku II kd lk 14-72 asuvaid tõendeid ei saa käsitleda

§ 297

lg 1 korras kogututena, on II kd lk 14-72 asuvad tõendid kasutatavad I kd lk 58 asuva,

§ 296

lg 1 mõttes dokumentaalse tõendi usaldusväärsuse ja selles kajastuva teabe kontrollimisel. Nii nagu osutas maakohus vaidlustatava kohtuotsuse leheküljel 14 ülevalt esimeses lõigus, et I kd lk 58 olevas koondtabelis toodud andmete õigsust on võimalik kontrollida I kd lk 63-72 esitatud tõendite alusel 2014 episoodide puhul (ning järelikult sellele tõendile süüdimõistmisel tugineda), on võimalik I kd lk 58 olevas koondtabelis toodud andmete õigsust 2011-2013 episoodide puhul kontrollida kannatanu esindaja 29.01.2018 istungil esitatud, kohtutoimiku II kd lk 14-72 asuvate tõendite põhjal. Jättes kohtutoimiku II kd lk 14-72 asuvate tõendite alusel kontrollimata kohtutoimiku I kd lk 58 olevas koondtabelis toodud andmete õigsuse ja usaldusväärsuse 2011-2013 episoodide osas ning mõistes seetõttu süüdistatava 2011-2013 episoodides õigeks, rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Nii nagu nähtub ka 29. jaanuaril 2018 kohtuistungi protokolli lk 11 viimasest lõigust, on kannatanu esindaja 29.01.2018 kohtuistungil esitatud tõendite näol suures osas tegemist juba kohtule üle antud tõendite täiendamisega. Kogumina on kannatanu esindaja poolt üle antud II kd lk 14-72 asuvad tõendid kohtutoimiku 7

§ 62mõttes või tsiviilhagi eset ja alust on võimalik tõendada üksnes algdokumendiga.

Kohus märkis, et kannatanu esindaja esitatud dokumentide puhul ei ole tegemist algdokumentidega, mis kinnitaks, milliste dokumentidega ja millistes kogustes tuli juust pakketšehhi. Nõuet, et tõendamiseseme asjaolu või hagi eset kui ka alust oleks võimalik tõendada vaid algdokumendiga, kriminaalmenetlusõigusest ei tulene. Kehtiv menetlusseadustik algdokumendi mõistet ei tunne. Algdokumendi kui sellise mõiste tuleneb raamatupidamise seadusest (RPS; § 7), kuid RPS § 1 kohaselt on kõnealuse seaduse eesmärgiks rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest lähtuva raamatupidamise ja finantsaruandluse korraldamine.

§ 61

lg 1 kohaselt ei ole kriminaalmenetluses ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning neid tuleb hinnata kogumis kohtu siseveendumuse kohaselt (

§ 61lg 2).

Kohtupraktika aktsepteerib tõendina ka dokumendi koopiaid ning need ei erine olemuselt algse tõendi tõendusväärtuse poolest (nt RKKK 3-1-1-46-10 p 8.3.1). Seetõttu on kannatanu esindaja poolt esitatud dokumendid kasutatavad nii tõendamiseseme asjaolude kui hagi eseme ja aluse tuvastamisel. Veel on maakohus süüdistatava õigeksmõistmist 2011-2013 episoodides käsitledes märkinud, et (I kd lk 58) koondtabelist ei selgu, millal on olnud osadel juhtudel väidetav muutmiskannete tegemise aeg. Kõnealuse teabe puudumise osas on andnud selgitusi tunnistaja TR ning nende andmete puudumine üksnes mõne varguse episoodi puhul tuleneb asjaolust, et OÜ E arvutisüsteemis ei ole nii vanu andmeid säilitatud. Vastavate andmete puudumist ei ole võimalik ei tunnistajale ega kannatanule eluliselt ette heita ning nende andmete puudumine ei välista isiku vastutusele võtmist temale omistatavas kuriteos. Prokurör on seisukohal, et maakohus ei ole järginud kohtuotsust tehes kehtivat tõendamisstandardit läbivalt ühesugusena, rikkudes selliselt oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes.

Nimelt on maakohus vaidlustatava kohtuotsuse lk 4 alt esimeses lõigus viidanud süüdistatava süüditunnistamisel modus operandile kui tõendamise moodusele. Prokurörile jääb aga arusaamatuks ning maakohus ei ole otsuses põhistanud, miks ei ole kohus laiendanud tuvastatud modus operandit kogu süüdistuses kajastatud süüdistatava käitumisele. Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistatavale etteheidetav tegevus on materiaalõiguslikult käsitletav ühe jätkuva ning ühtsest tahtlusest hõlmatud teona, kuid seejuures jätnud tähelepanuta, et kogu süüdistatava tegevust alates 23.09.2011 kuni 25.06.2014 iseloomustab läbivalt ühesugune ja analoogne käitumismuster. Prokurör leiab, et nii M. Tenneni 03.07.2014 omakäeliselt kirjutatud seletuskiri (kohtutoimiku I kd, lk 48), 03.07.2014 Tallinna linnas XXX asuvas E OÜ hoones aset leidnud kohtumise helisalvestus (CD-plaat ja helisalvestise vaatlusprotokoll kohtutoimiku I kd, lk 49-53), I kd lk 58 asuva tabeli kui teiste tõenditega on ühemõtteliselt tuvastatav läbivalt sarnane tegevusmuster M. Tenneni poolt juustu varastamisel alates 23.09.2011 kuni 25.06.2014. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 09.03.2010 kohtuotsuse nr 3-1-1-8-10 punktis 12 tõdenud, et modus operandi ehk kuritegude toimepanemise viis on teatud juhtudel arvestatav usaldusväärse tõendamise moodusena. Seda, miks maakohus ei ole modus operandit arvestanud tõendamise moodusena kogu süüdistusest hõlmatud episoodide puhul, kohtuotsusest ei nähtu. Prokurör leiab, et modus operandile kui tõendamise moodusele tuginevalt on tõendatud süüdistatava M. Tenneni poolt KarS § 199 lg 2 p 6 järgi kvalifitseeritava 8

331 lg 11 p 2 kohaselt kirjalike seisukohtade ja taotluste esitamiseks aega

1. jaanuarini
3. Määratud tähtajal esitasid oma seisukoha prokurör A. Lehesmets, süüdistatava valitud kaitsja vandeadvokaat J. Leppik ja kannatanu valitud esindaja vandeadvokaat D. Teplõhh. 6.1 Prokurör toetab oma apellatsiooni ja taotleb jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kui vargust keegi pealt ei näinud, siis ei tähenda see seda, et vargust ei ole toimunud. Kaitsja vastupidine käsitlus on meelevaldne. Karistusõiguslikus mõttes ei ole M. Tennenit keegi ähvardanud. Süüdistatav kirjutas ise seletuskirja ja lahkumisavalduse ning selgitas oma tegevusi OÜ E koosolekute ruumis rahumeelses õhkkonnas kulgenud kohtumisel. Süüdistatava kohtumised Tederi ja Enokiga toimusid oluliselt hiljem. 6.2 Kaitsja taotleb jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata, sest maakohtu seisukohad süüdistatava õigeksmõistmise osas on põhjendatud. Kohus ei saa väljuda süüdistuse piiridest ning kui asutuse töötaja poolt koondtabeli andmeid ei ole võimalik kontrollida, siis ei ole see lubatav tõend. Süüdistatavat ei süüdistata arvutikuriteos, vaid varguses. Eluliselt ei ole usutav, et juustu kadumist on võimalik tõendada vaid arvutisüsteemis tehtud kannetega. Kuna iga kahe kuu tagant viiakse läbi inventuuri, siis oleks see pidanud puudujäägi avastama. Järelikult puudujääki ei olnud. Prokuröri apellatsioon ei vasta nõuetele, sest selles ei taotleta tõendite uurimist. 6.3 Kannatanu esindaja vandeadvokaat D. Teplõhh toetab prokuröri apellatsiooni ja taotleb jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata. Esmalt ei nõustu kannatanu esindaja kaitsjaga selles, et tsiviilhagi rahuldamisel kohaldas kohus ebaõiget materiaalõiguse normi. Süüdistatava tööülesannete hulka kuulus vaid seadmete, toomisruumide elektri ja elektroonika korrashoid. Pakendatud juustu käitlemine tema tööülesannetesse ei kuulunud. Kaitsja viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-41-16 ei ole asjakohane, sest seal oli tegemist omastamisega, praegusel juhul aga vargusega. Teiseks on väär kaitsja väide tsiviilhagi aegumise kohta. Isegi kui lähtuda TLS § 74 lg-s 4 sätestatud aegumistähtajast, on hagi esitatud tähtaegselt. Kriminaalasjas esitati tsiviilhagi
4. juunil 2015, s.o vähem kui 12 kuu jooksul vargusest teadasaamisest (juulis 2014). Lisaks jätab kaitsja tähelepanuta TSÜS § 158 lõiked 1 ja 2, mille kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega.
5. juulil 2014 võttis süüdistatav varguse omaks, kirjutades omakäelise lahkumisavalduse, milles soovis jätta saamata jäänud töötasu kahju hüvitamiseks. Samuti nähtub asja materjalidest, süüdistatav pidas kannatanuga kirjavahetust ja kohtumisi kahju hüvitamise küsimuses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, prokuröri ja kaitsja apellatsioonidega ning prokuröri, kaitsja ja kannatanu esindaja kirjalike seisukohtadega, leiab, et prokuröri 11

§ 338

p 2) ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust (

§ 338p 3).

Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 7.1 Maakohus mõistis M. Tenneni muutmisajaga 13.06.2014 ja 25.06.2014 märgitud kolmes varguse episoodis õigeks, sest need episoodid jäävad väljapoole süüdistuses märgitud ajalist perioodi. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu.

§ 268

kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti (lg 1). Süüdistuse muutmine ei ole esitatud faktiliste või õiguslike väidete täiendamine või parandamine, ilma et muudetaks süüdistuse aluseks olevaid põhilisi asjaolusid või kuriteo kvalifikatsiooni, ega süüdistusest osaline loobumine (lg 3). Süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Otsust tehes ei või kohus tugineda faktilisele asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud (lg 5). Praeguse asja materjalidest nähtub, et süüdistusakti punktis 16 on ära toodud süüdisuse sisu, mille kohaselt M. Tennen pani vargused toime ajavahemikul

1. septembrist 2011 kuni
2. juunini
3. Sellele järgneb loetelu toimepandud vargustest (juustu pakketsehhi saabumise aeg, lao andmebaasis kande muutmise aeg, juustu sort, selle kogus ja maksumus). Muuhulgas on selles loetelus märgitud, et M. Tennen on toime pannud vargused 04.06.2014 pakendamisse sisse tulnud, muutmisajaga 13.06.2014 kell 21.14 juustu Tilsit 45%, koguses 596,74 kg, maksumusega 2309.44 eurot; 02.06.2014 pakendamisse sisse tulnud, muutmisajaga 25.06.2014 kell 21.15 juustu Tilsit 45%, koguses 596,99 kg, maksumusega 2310.41 eurot; 02.06.2014 pakendamisse sisse tulnud, muutmisajaga 13.06.2014 kell 21.14 juustu Tilsit 45%, koguses 53,20 kg, maksumusega 205.89 eurot. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et süüdistusakti kohaselt on M. Tennenile üheselt mõistetavalt esitatud süüdistus ka muutmisajaga 13.06.2014 ja 25.06.2014 juustu varguse episoodides ning süüdistusakti koostaja on eksinud vaid varguste toimepanemise ajavahemiku kindlaksmääramise osas. Süüdistuse tekstist nähtub, et ilmse ebatäpsuse põhjustas asjaolu, et ajavahemiku kindlaksmääramisel lähtus süüdistusakti koostaja ekslikult juustu pakketsehhi saabumise, mitte andmebaasis kande muutmise, s.o varguse toimepanemise kuupäevadest (
4. juuni 2014 ja
5. juuni 2014). Seda, et süüdistus on olnud arusaadav, kinnitab nii kaitsja kui süüdistatava käitumine. Nimelt ei ole kaitsja kaitseaktis sellele ebatäpsusele viidatud. Samuti ei ole süüdistatav ega kaitsja osundanud sellele asjaolule maakohtu istungi käigus. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et 13.06.2014 ja 25.06.2014 varguse episoodides M. Tenneni süüditunnistamine oleks tähendanud süüdistuse piiridest väljumist. Asjakohane ei ole ka maakohtu viide Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi
6. novembri
7. a otsusele nr 1-12-1403, sest selles kriminaalasjas oli süüdistusaktis märgitud kuriteo toimepanemise ajana märts-aprill, kuid kohtuistungil kinnitasid asjaosalised, et see toimus juulikuus. Kuna juulikuud ei olnud süüdistusaktis märgitud, siis ei saanud ringkonnakohus ise uut kuriteo toimepanemise aega kindlaks määrata. Praeguses asjas on aga kõik varguse episoodid süüdistusaktis ära näidatud, mistõttu maakohus oleks saanud M. Tenneni nendes süüdi mõista. Asjaolu, et süüdistusaktis on varguste toimepanemise ajavahemik 12

§ 268lg 2 mõttes.

Tegemist ei oleks isegi faktiliste või õiguslike väidete täiendamise ega parandamisega, mida

§ 268lg 3 kohaselt ei loeta süüdistuse muutmiseks.

Maakohus on rikkunud eeltooduga oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes, sest rikkumisega kaasnes põhjendamatu kohtuotsuse tegemine.

See ei too aga endaga kaasa kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks, sest

§ 341lg 3 kohaselt on rikkumist võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Eeltoodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse M. Tenneni õigeksmõistmises süüdistuses KarS § 199 p 6 järgi muutmisajaga 13.06.2014 ja 25.06.2014 märgitud episoodides: 04.06.2014 pakendamisse sisse tulnud, muutmisajaga 13.06.2014 kell 21.14 juustu Tilsit 45%, koguses 596,74 kg, maksumusega 2309.44 eurot; 02.06.2014 pakendamisse sisse tulnud, muutmisajaga 25.06.2014 kell 21.15 juustu Tilsit 45%, koguses 596,99 kg, maksumusega 2310.41 eurot; 02.06.2014 pakendamisse sisse tulnud, muutmisajaga 13.06.2014 kell 21.14 juustu Tilsit 45%, koguses 53,20 kg, maksumusega 205.89 eurot ja teeb uue otsuse, millega mõistab M. Tenneni neis episoodides süüdi. 7.2 Maakohus mõistis M. Tenneni süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 6 järgi 2011-2013. aasta episoodides tõendamatuse tõttu õigeks. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu. Esmalt leidis maakohus, et tunnistaja TR poolt koostatud koondtabel ei ole aastatel 2011-2013 toime pandud varguste tõendamiseks lubatav tõend, sest koondtabeli õigsuse kontrollimiseks ei ole prokuratuur kohtule tõendeid esitanud. Kohtukolleegium maakohtu seisukohaga ei nõustu.

§ 63

lg 1 kohaselt on tõend kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu, tunnistaja või asjatundja ütlus, ekspertiisiakt, eksperdi antud ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu protokoll või videosalvestis, samuti muu dokument ning foto või film või muu teabetalletus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt võib kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks kasutada ka käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetlemata tõendeid, välja arvatud juhul, kui on tegemist kuriteo või põhiõiguse rikkumise teel saadud tõendiga. E OÜ arendusjuhi TR poolt koostatud koondtabelis on kajastatud kogu varastatud juustu liikumine (juustu pakendamisse saabumise aeg, kogus, maksumus, laoprogrammis kande muutmise aeg vms) (1 kd tl 58). Tunnistaja TR on maakohtu istungil selgitanud, kuidas ta koondtabeli koostas. Tunnistaja on ka selgitanud, miks mõningaid andmeid ta koondtabelisse märkinud ei ole. Kohus on tunnistanud koondtabeli lubatavaks tõendiks ning on seda kohtuliku uurimise käigus uurinud. Kohtukolleegium nõustub maakohtuga, et koondtabeli näol on tegemist

§ 63lg 2 kohaselt lubatava tõendiga.

Tabeli näol on tegemist koondiga algandmetest ning tabeli usaldusväärsus on tuvastav nii tunnistaja TR ütluste, teiste tõendite kui ka kannatanu esindaja 29.01.2018 istungil esitatud tõenditega. Koondtabeli andmeid on maakohus lubatava tõendina kasutanud M. Tenneni süü tõendamisel enamike

1. aastal toime pandud varguse episoodides. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et tuginedes kohtuotsuse tegemisel
2. aasta episoodides koondtabelile, kuid jättes 2011-2013 episoodides sellega arvestamata, on kohus andnud ühele ja samale tõendile erineva hinnangu. 13

§ 339lg 2 mõttes.

Kohtukolleegium ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kannatanu esindaja poolt kohtule esitatud dokumendid ja teave ei ole kasutatav tõendamiseseme asjaolude tõendamisel, kuna prokurör ei palunud

§ 297

korras täiendavate tõenditena võtta süüküsimuse otsustamisel arvesse kannatanu esindaja poolt kohtu nõudmisel tsiviilhagi tõendamiseks esitatud tõendeid. Nimelt sätestab

§ 297

lg 1, et pärast kohtumenetluse poolte esitatud tõendite uurimise lõpetamist võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel või omal algatusel määrata täiendavate tõendite kogumise. Seega on kohtul õigus omal algatusel täiendavaid tõendeid koguda ja seda kohus praeguses asjas ka tegi. Seetõttu on kohtukolleegiumi hinnangul kannatanu esindaja poolt maakohtule esitatud dokumendid (koondtabel ja ekraanitõmmised) lubatavad tõendid (2 kd tl 14-72). Kannatanu poolt esitatud dokumendid (koondtabel ja ekraanitõmmised) tõendavad juustu varguste toimepanemist ajavahemikul 23.09.2011 kuni 25.06.2014. Ühtlasi tõendavad kannatanu poolt esitatud dokumendid tunnistaja TR poolt koostatud koondtabeli usaldusväärsust. Kohtukolleegium ei nõustu maakohtuga, et tõendamiseseme asjaolu

§ 62mõttes või tsiviilhagi eset ja alust on võimalik tõendada üksnes algdokumendiga.

Prokurör märgib oma apellatsioonis põhjendatult, et nõuet tõendamiseseme asjaolu või hagi eseme ja aluse tõendamiseks vaid algdokumendiga, kriminaalmenetlusõigusest ei tulene. Kehtiv menetlusseadustik algdokumendi mõistet ei tunne. Kohtupraktika aktsepteerib tõendina ka dokumendi koopiaid ning need ei erine olemuselt algse tõendi tõendusväärtuse poolest (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-46-10 p 8.3.1). Seetõttu on kannatanu esindaja poolt esitatud dokumendid kohtukolleegiumi hinnangul kasutatavad nii tõendamiseseme asjaolude kui hagi eseme ja aluse tuvastamisel. Maakohus on õigesti märkinud, et süüdistatavale etteheidetav tegevus on materiaalõiguslikult käsitletav ühe jätkuva ning ühtsest tahtlusest hõlmatud teona, kuid seejuures jätnud tähelepanuta, et kogu süüdistatava tegevust alates 23.09.2011 kuni 25.06.2014 iseloomustab läbivalt ühesugune ja analoogne käitumismuster. Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. märtsi 2010 kohtuotsuse nr 3-1-1-8-10 punktis 12 märkinud, et modus operandi ehk kuritegude toimepanemise viis on teatud juhtudel arvestatav usaldusväärse tõendamise moodusena. Seda, miks maakohus ei ole modus operandit arvestanud tõendamise moodusena kogu süüdistusest hõlmatud episoodide puhul, kohtuotsusest ei nähtu. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga, et M. Tenneni 03.07.2014 omakäeliselt kirjutatud seletuskirjaga, 03.07.2014 E OÜ hoones aset leidnud kohtumise helisalvestusega ja TR poolt koostatud koondtabeliga on ühemõtteliselt tuvastatav läbivalt sarnane tegevusmuster M. Tenneni poolt juustu varastamisel alates 23.09.2011 kuni 25.06.
2. Asjaolu, et keegi juustu vargust ei näinud, ei tähenda seda, et juustu vargus M. Tenneni poolt ei oleks toimunud või et see ei ole tõendamist leidnud. Eeltoodut arvesse võttes on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on M. Tenneni 2011-
3. aasta varguse episoodides põhjendamatult õigeks mõistnud. Seetõttu tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse M. Tenneni õigeksmõistmises 2011-
4. aasta episoodides ja mõistab ta nendes süüdi. 14

§ 335

lg 2 kohaselt võib ringkonnakohus kohtulikul uurimisel avaldada esimese astme kohtu istungi protokolli. Ka praeguses asjas tutvus kohtukolleegium maakohtu istungi protokolliga ja selles viidatud tõenditega. Kohtukolleegium nõustub süüdimõistvas osas maakohtu põhjendustega ega pea neid vajalikuks korrata. Seda nii kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu kui rahuldatud tsiviilhagi osas. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid motiive korrata. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus selles osas kaitsja väidetele juba vastanud. Lisaks sellele tsiteerib kaitsja oma apellatsioonis suures mahus seaduste ja maakohtu otsuse teksti ning teeb abstraktseid viiteid sellele, et need ei ole omavahel kooskõlas. Kaitsja heidab maakohtule ette ka seda, et paljud asjad on jäänud maakohtus välja selgitamata. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et maakohus peab välja selgitama

§-s 62 loetletud tõendamiseseme asjaolud. Väljaspoole seda jäävatele asjaoludele maakohus keskenduma ei pea. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium on

1. mai
2. a otsuses nr 3-1-144-13 rõhutanud, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljaspoole jäävaid küsimusi. Seetõttu puudub kohtul kohustus käsitleda menetlusosaliste asjassepuutumatuid seisukohti. Kuna praeguses asjas suur osa kaitsja poolt loetletud küsimusi ei puuduta arutatava kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pidanudki maakohus nende osas oma seisukohta kujundama. Seega on kaitsja poolt maakohtule tehtud etteheide põhjendamatu. 15

§ 331

lg-st 2 arutab ringkonnakohus kriminaalasja üksnes esitatud apellatsiooni piires, sama paragrahvi 4. lõike kohaselt puudub apellandil ning teistel kohtumenetluse pooltel õigus kohtuliku arutamise käigus apellatsiooni piirest väljuda.

§ 331

lg 3 kohaselt laiendab ringkonnakohus kriminaalasja arutamise piire kõigile süüdistatavatele, sõltumata nende kohta apellatsiooni esitamisest, kui ilmneb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub praeguses asjas alus

§ 331

lg 3 sätete kohaldamiseks, sest sellekohase taotluseta tsiviilhagi väljamõistmine raskendaks süüdistatava olukorda. Sellisel seisukohal on ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium juba

1. septembri
2. a otsuse nr 3-1-1-65-05 punktis 5 märkinud, et ringkonnakohtul puudub õigus ilma vastavasisulise apellatsioonita laiendada asja läbivaatamise piire ja otsustada tsiviilhagi küsimust. Ilma apellatsioonis sisalduva sellekohase taotluseta tsiviilhagi rahuldades raskendatakse süüdistatava olukorda. Selline ringkonnakohtu pädevuse piirang on oluline süüdistatava kaitseõiguse tagamise seisukohalt, sest temalt ei saa eeldada valmisolekut süüdistuse oponeerimiseks apellatsiooni korras vaidlustamata küsimustes. Kui ringkonnakohus apellatsiooni piire ületades teeb tsiviilhagi rahuldades kohtuotsuse, siis sellega raskendatakse süüdistatava olukorda ning seda tuleb lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 mõttes.

Samasugust seisukohta on Riigikohtu kriminaalkolleegium väljendanud oma

1. aprilli
2. a otsuse nr 3-1-1-3-10 punktis
3. 7.5 Kaitsja leiab, et maakohus on tsiviilhagi lahendamisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, sest VÕS § 144 lg 2 ei ole töölepingulise suhte korral kohaldatav (3-1-1-41-16 punkt 16). Seetõttu on tsiviilhagi aegumise küsimuses kohaldatav TLS § 74 lg
4. Kas ja millises osas on praeguses asjas tsiviilhagi aegunud, seda kaitsja ei selgita. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuna tsiviilhagi läbi vaatamata jätmise osas maakohtu otsust vaidlustatud ei ole, siis käsitleb kohtukolleegium vaid maakohtu poolt rahuldatud tsiviilhagi materiaalõiguslikku alust ja aegumist. Riigikohtu erikogu
5. veebruari
6. a otsuse nr 3-1-1-106-12 punktis 31 on märgitud, et kuna erinevat liiki nõuete aegumistähtajad on erinevad, tuleb aegumise küsimuse lahendamiseks nõue esmalt kvalifitseerida, s.t anda sellele õiguslik hinnang. Nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, sõltumata poolte väidetest. Asja lahendades tuleb selgeks teha, mida hageja (kriminaalmenetluses kannatanu) täpselt soovib ja millised on mingi õigusnormi järgi nende nõuete rahuldamise eeldused. Õigusliku hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka kõrgema astme kohtud. Kuna nõude kvalifitseerimine on kohtu ülesanne, siis ei ole kohtukolleegium praeguses asjas seotud kannatanu esindaja seisukohaga, et tegemist ei olnud töölepingu tahtlikust rikkumisest tuleneva kahjuga. Tsiviilhagis esitatud nõue põhineb kokkuvõtlikult sellel, et M. Tennen töötas pakketsehhis liinimehhaanikuna, kelle tööülesandeks oli seadmete ja tootmisruumide elektri ning elektroonika korrashoid. Tal oli ligipääs valmistoodangule ning ta aeg-ajalt varastas seda. Varguse 16

§ 185

lg 1 sätestab muuhulgas, et kui apellatsioonimenetluses tühistatakse esimese astme kohtu otsus täies ulatuses või osaliselt ja tehakse uus kohtuotsus, siis kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse täies mahus ja teeb uue otsuse, siis kannab õigusabikulud riik. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 14. detsembri 2017. a määruse nr 1-17-7077 punktis 79 ja 2. detsembri 2014. a otsuse nr 3-1-1-79-14 punktis 44 korranud oma varasemat seisukohta, et valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav

§ 175lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist. Seetõttu on vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 19. juuni 2015. a otsus nr 3-1-1-58-15, p 14). Olukorras, kus kaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul

§ 187

lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Sarnaselt süüdistatavale on ka kannatanul õigus eeldada, et kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus, ja ta on kohustatud hüvitama üksnes enda põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-94-06, p 10.2;
3. mai
4. a otsus asjas nr 3-1-1-26-08, p 14 ja
5. aprilli
6. a otsus asjas nr 3-1-1-10-09, p 61). Kui kohtukaebemenetluses tuvastatakse madalama astme kohtu otsuse vigasus, tuleb kaebemenetluse kulud jätta riigi kanda. Selline järeldus tuleneb ühemõtteliselt ka

§ 185lg-st 1.

Seega lasub kannatanul tekkinud apellatsiooni menetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Valitud kaitsja vandeadvokaat J. Leppik esitas ringkonnakohtule taotluse mõista Eesti Vabariigilt M. Tenneni kasuks välja 1730,40 eurot kaitsjale apellatsioonimenetluses osalemise eest makstud tasu katteks. Taotluse kohaselt on kaitsjal kulunud oma ülesannete täitmiseks aega kokku 10.30 tundi. Ühe tööühiku hind on 140 eurot tund. Taotluse kohaselt seisneb õigusabikulu valitud kaitsja poolt maakohtu otsusega tutvumises, kliendiga nõupidamises, apellatsiooniteate esitamises, apellatsiooni koostamises, apellatsiooni esitamises ja prokuröri apellatsiooni kohta seisukoha esitamises. 18

§ 337

lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 2 ja 3 ning § 340 lg 4 p-st 3 tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a kohtuotsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Prokuröri apellatsioon rahuldatakse. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 19