← Eesti

2-19-1829/15

Obsah (10)§ 563§ 480§ 371§ 552§ 657§ 654§ 457§ 463§ 171§ 174

Tsiviilasi nr 2-19-1829 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-19-1829 Määruse tegemise aeg ja koht 23. aprill 2019. a, Tallinn Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Krista Kirspuu ja Ka

§ 563kohast lepitusmenetlust.

Kui avaldaja taotleb lepitusmenetlust, tuleb avaldajal selgitada, kas hooldusõiguse ulatuse otsustamise nõude on avaldaja esitanud iseseisva nõudena või vastavalt

§ 563lg-le 7.

Kohtul tuleb välja selgitada ja võtta selge seisukoht, mis avaldus on kohtule esitatud (lepitusmenetluse algatamine

§ 563mõttes, suhtluskorra muutmise nõue, hooldusõiguse ulatuse muutmise nõue).

  2. veebruari 2019 menetlusdokumendis selgitas avaldaja, et esitas avalduse lastega uue suhtluskorra määramiseks ning vanemate hooldusõiguses muudatuste tegemiseks. Avalduse näol ei ole tegemist lepitusmenetlusega

§ 563mõttes.

  2. veebruari 2019 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-17-7190 määras kohus anda XX
  3. jaanuari 2019 avalduse ning
  4. veebruari 2019 avalduse täpsustuse lastega uue suhtluskorra määramiseks ning vanemate hooldusõiguses muudatuste tegemiseks eraldi menetlusse, milleks on käesolev menetlus.
  5. Avaldaja täpsustas
  6. jaanuari 2019 avalduses, et ei soovi lepitusmenetlust

§ 563

järgi, vaid varem suhtluskorra kohta tehtud määruste muutmist

§ 480lg 1 alusel põhjendusega, et asjaolud ja õiguslik olukord on oluliselt muutunud.

Avaldaja taotleb ka suhtluskorra ajutist muutmist esialgse õiguskaitse korras.

  2. veebruaril 2019 esitas laste ema seisukoha isa avaldusele, milles leiab, et avalduse menetlemiseks puudub alus.
  3. detsembril 2018 algatatud kriminaalmenetlus on lõpetatud ning
  4. jaanuaril 2019 politseis registreeritud pöördumise suhtes jäeti kriminaalasi algatamata, sest politsei hinnangul ei ole laste ema poolt laste suhtes toime pandud kuritegu ning vigastuste saamine ei toimunud tahtliku rünnaku käigus, mis oleks suunatud laste tahtlikule kehalisele väärkohtlemisele. Esimese astme kohtu määrus
  5. Harju Maakohus keeldus
  6. veebruari 2019 määrusega XX avalduse YY vastu alaealiste laste GG, MM ja CC viibimiskoha määramise osas YY ainuhooldusõiguse lõpetamiseks ning laste elu- ja viibimiskoha osas ainuhooldusõiguse andmiseks avaldajale ja lastega suhtluskorra kindlaksmääramiseks menetlusse võtmisest

§ 371lg 2 p 1 alusel, sest avaldus on esitatud asjaoludel perspektiivitu.

Sama määrusega jättis kohus ka esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse rahuldamata. 8. Kohus põhjendas avalduse menetlusse võtmisest keeldumist järgmiselt. Avaldaja soovib äsja kohtu poolt lahendatud küsimuste uut arutamist põhjendustega, mis valdavalt esinesid 2

(7)Tsiviilasi nr 2-19-1829 juba tsiviilasja 2-17-7190 menetlemise ajal. Psühholoog RR-ga järgnevalt toiminud suhtluse kohta esitatud tõendites ei ole midagi sellist, millest saaks mõistlikult järeldada tsiviilasjas 2-17-7190 tehtud lahendite aluseks olnud asjaolude olulist muutumist

§ 480lg 1 tähenduses.

Väidetava väärkohtlemise asjaolude osas ei ole politsei uurivas menetluses tõendeid leidnud. Jõustunud kohtulahendi muutmiseks

§ 480lg 1 järgi peavad asjaolud olema muutunud väga oluliselt.

Peab olema ilmne, et neid asjaolusid arvestades oleks kohus teinud teistsuguse lahendi. Igasugune füüsilise jõu kasutamine lapse suhtes on lubamatu, kuid isegi avaldaja faktiväidete õigsust eeldades on ilmne, et tsiviilasjas 2-17-7190 äsja tehtud lahendeid ei oleks alust muuta. Uue pöördumisega kohtusse ei ole avaldaja kasutanud oma menetlusõigusi heauskselt. Avaldaja soovib sisuliselt jõustunud kohtulahendiga kehtestatud õigussuhete uut reguleerimist olukorras, kus sisulisi õigustusi selleks ei ole. Avaldaja väited laste huvide ohustatuse kohta ei ole veenvad. Sellises olukorras oleks asja uus sisuline arutamine kohtu arvates selgelt ebamõistlik, põhjustades asjatuid kulusid ja koormust kõigile menetlusosalistele. Eespool selgitatud põhjustel ei pea kohus käesoleval juhul ka vajalikuks teiste menetlusosaliste täiendavat ära kuulamist avalduse menetlusse võtmise lahendamisel. Kohtul ei ole alust arvata, et jõustunud kohtulahendiga reguleeritud laste ja vanemate suhtluskorra muutmist on põhjust kaaluda. Määruskaebus 9. Avaldaja esitas Harju Maakohtu 5. veebruari 2019 määrusele määruskaebuse, milles palus määruse tühistada ning saata tsiviilasi tagasi maakohtule avalduse menetlusse võtmiseks. 10. Avaldaja hinnangul on kohus ebaõigesti kohaldanud menetlusnormi avalduse menetlusse võtmisest keeldumisel perspektiivituse tõttu. Avalduses esitatud nõuete aluseks on PKS § 123 lg 2 koosmõjus

§ 480lg-ga 1.

Seega on kohus ebaõigesti leidnud, et avaldust ei saa rahuldada ühelgi materiaalõiguslikul alusel. Lisaks on maakohus ebaõigesti hinnanud avalduse menetlusse võtmisel tõendeid, mis selles menetluse etapis ei ole lubatav. Avaldaja on põhjalikult selgitanud eelnevast menetlusest muutunud asjaolusid, mis käsitlevad eelkõige laste ema poolt laste suhtes vägivaldset kohtlemist, mis on laste heaolu oluliselt mõjutav kaalukas asjaolu. Kohus ei ole põhjendanud, miks ei arvestatud pärast tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud maa- ja ringkonnakohtu lahendeid aset leidnud vägivallaaktidega, mille osas algatati ka kriminaalmenetlus. Kohus ei ole GG ära kuulanud, millise kohustuse sätestab

§ 552¹ lg 1.

Vastus määruskaebusele ja menetluse edasine käik

  1. Puudutatud isik I palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja maakohtu määruse muutmata.
  2. Maakohus jättis
  3. veebruaril 2019 määruskaebuse rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Maakohus ei nõustunud kaebaja arvamusega, et

§ 480

lg 1 teise lause alusel esitatud avalduse menetlemise otsustamisel pole kohtul lubatud üldse hinnata avalduse aluseks olevaid tõendeid. Viidatud säte näeb ette erandi üldpõhimõttele, mille järgi kohtus lahendatud asja uuesti menetleda ei saa. Selle eelduseks on asjaolude või õigusliku olukorra oluline muutumine pärast eelmise lahendi tegemist. Käesoleval juhul tugines kaebaja ainult asjaolude olulisele muutumisele, 3

(7)Tsiviilasi nr 2-19-1829 õigusliku olukorra muutusele ei tuginetud. Kaebaja tugines oma avalduses asjaoludele, mis esinesid juba enne tsiviilasja 2-17-7190 lahendamise lõppemist Riigikohtu 8. jaanuari 2019 määruse tegemisega. Asjaolud, mis esinesid eelmise tsiviilasja lahendamise ajal ei saa anda alust lahendi muutmiseks

§ 480lg 1 alusel.

Käesoleval juhul oli kaebaja need asjaolud tsiviilasjas 2-17-7190 ka esitanud. Ainsate uute asjaoludena tugines avaldaja väidetele, et lapse ema võttis poeg M käest jaanuaris 2019 jõuga ära telefoni ning et toimus karjumine ja juustest kiskumine (

  1. jaanuari 2019 avalduse p 25). Detsembris 2018 toimunud telefoni jõuga äravõtmise faktile tugines kaebaja ka tsiviilasjas 2-17-
  2. Jaanuaris toiminud telefoni äravõtmist on M uurijale kinnitanud (määruskaebusele lisatud uurija JJ
  3. jaanuari 2019 õiend), kuid sündmuse kirjelduses ei ole midagi sellist, mis faktiväidete õigsust eeldades annaks mõistliku põhjuse arvata, et juhtumi varasema esinemise korral oleks suhtluskorda lastega reguleeritud tsiviilasjas 2-17-7190 teisiti. Jaanuaris väidetavalt aset leidnud karjumise ja juustest kiskumise intsidendi kohta pole kohtule tõendeid esitatud, kuid ka nende kontrollimatuseni ebamääraste faktiväidete õigsust eeldades pole põhjust kahelda tsiviilasjas 2-17-7190 tehtud lahendi põhjendatuse jätkumises. Kaebaja heidab kohtule alusetult ette tõendite esmakontrolli ja väidetavate uute asjaolude esmahindamist

§ 480lg 1 sätestatud aluste olemasolu kontrollimise eesmärgil. Selle sätte alusel avalduse menetlusse võtmisel on kohtul vaja teha kindlaks

(1)kas avaldaja on tuginenud faktilistele asjaoludele, mis on ilmnenud pärast varasema tsiviilasja lahendamist ja
(2)kas need asjaolud on kohtu esmahinnangul sellised, et nende põhjal võib usutavalt väita varasema vaidluse aluseks olnud asjaolude olulist muutumist. Avalduse menetlusse võtmise otsustamisel tehtav kontroll ei saa loomulikult olla ulatuselt võrdväärne asja sisulisel lahendamisel tehtavaga, kuid uue avalduse aluste sisulise uurimise täielik välistamine ei saa olla kooskõlas seaduse mõttega. Vastupidine seisukoht tooks kaasa olukorra, kus kohtu poolt jõustunud lahendiga reguleeritud õigussuhet saab esitada piiramatult kohtule uueks lahendamiseks. Kestva toimega määrusega reguleeritud õigussuhe on paratamatult allutatud asjaolude muutumisele, sealhulgas uute asjaolude pidevale lisandumisele ajas. Kui kitsendada kohtule lubatud kontroll kaebaja poolt esitatud piiridesse, siis on iga kestva toimega määrusega reguleeritud õigussuhe avatud menetlusõiguste kuritarvitamisele korduvate sisulist läbivaatamist eeldavate uute avalduste näol. Kohus jättis käesoleval juhul avalduse menetlusse võtmata põhjusel, et
(1)selle alused kordasid lõpetatud menetluses esitatut ja
(2)esitatud uus asjaolu oli selline, mille õigsust eeldades oli kohtu jaoks ilmne, et selle varasema esinemise ja esitamise korral poleks kohus lahendanud varasemat tsiviilasja teisiti. 13. 15. märtsi 2019 menetlusdokumendis leiab avaldaja, et maakohus on vääralt tõlgendanud

§ 480

lg-t 1, sest kestva toimega määruse muutmine või tühistamine eeldab, et pärast lahendi tegemist on toimunud oluline muutus menetluse aluseks olnud asjaoludes. Kõik avaldaja väljatoodud episoodid toimusid pärast maa- ja ringkonnakohtu lahendeid tsiviilasjas nr 2-17-7190. Arvestades kassatsioonimenetluse eripära, ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et kassatsiooniastme menetluse jooksul toimunud sündmusi saab pidada toimunuks eelmise menetluse ajal asetleidnutena. Lisaks peab hagita menetluses olev lahend vastama tegelikule olukorrale, seega on kohtul võimalus seda muuta või tühistada, 4

(7)Tsiviilasi nr 2-19-1829 kui senine regulatsioon enam ei toimi.
  2. aprilli 2019 menetlusdokumendis kirjeldab laste isa taaskord asjaolusid seoses laste ema vennaga (laste onuga). Ringkonnakohtu põhjendused
  3. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna maakohtu määruse tühistamiseks alust, mistõttu tuleb

§ 657

lg 1 p 1 koosmõjus

§-ga 659 alusel jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. 16. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus avalduse menetlusse võtmise otsustamisel menetlusnorme oluliselt rikkunud ega diskretsioonipiire ületanud. Kolleegiumil puudub tuvastatud asjaoludel alus maakohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu määrus põhjendatud ja seaduslik ning kolleegium nõustub maakohtu määruse põhjendustega neid kordamata (

§ 654lg 6).

Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 17. Jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele

§ 457

lg 1 järgi kohustuslik ning sama kehtib

§ 463lg 2 järgi põhimõtteliselt ka asja sisuliselt lahendanud kohtumääruse kohta.

Kohtulahendi siduvuse põhimõte tagab õigusrahu, pidev võimalus saavutada samas küsimuses erinevaid kohtulahendeid seaks kahtluse alla ka kohtuvõimu autoriteedi. Hagita menetluses tehtud kestva toimega lõpplahendit võib kohus

§ 480

lg 1 teise lause järgi seetõttu muuta üksnes juhul, kui selle aluseks olevad asjaolud või õiguslik olukord on oluliselt muutunud. Tegu peab olema asjaolude või olukorraga, mida eelmise lahendi tegemise ajal ei olnud olemas või ei saanud kohus nendega arvestada (vt nt RKTKm 22.11.2017, 2-16-5794, p 21.1). Hagita asjades on kohtul küll kõrgendatud kohustus selgitada välja objektiivne tõde, kuid samas peab olema tagatud õigusrahu, mis saaks häiritud, kui sama õigussuhte reguleerimist korduvalt ümber vaadatakse (vt V. Kõve jt, Tsiviilkohtumenetluse seadustik III Kommenteeritud väljaanne, 2018, lk 129, p 3.3.2 b).

  1. 28.01.2019 avaldus on rajatud sellele, et tsiviilasjas nr 2-17-7190 tehtud kohtulahendi aluseks olevad asjaolud on muutunud eelkõige põhjusel, et laste ema hakanud käituma laste suhtes vägivaldselt, pannes nii ohtu laste heaolu kui ka tervise. Avalduses toob laste isa välja
  2. detsembri 2018 juhtumi, kus üks lastest, 8-aastane M, helistas isale ja palus, et isa tuleks neile järgi, sest ema ehmatas neid ning tegi väiksemale õele, C-le haiget väänates ta kätt. Juhtum on fikseeritud
  3. detsembril 2018 lastehaiglas ning algatatud on ka kriminaalasi. Teine võimalik vägivallaakt toimus avalduse kohaselt
  4. jaanuaril 2019, kus laste ema oli taaskord poega ja noorimat tütart vägivaldselt kohelnud – tõmmanud pojal jõuga käest telefoni ning karjunud laste peale ja tirinud neid juustest. Traumapunktis tuvastati noorimal lapsel, C-l, vasaku küünarliigese marrastused, punetus ja liigese painutuspinnal nahalööve. Ka teisest juhtumist on teavitatud prokuratuuri ja politseid. Laste ema on kohtule teatanud, et esimene kriminaalasi on lõpetatud ja teist kriminaalasja ei alustatud aluste puudumise tõttu.
  5. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigustatult asunud seisukohale, et
  6. detsembri 2018 juhtumi asjaolud on avaldaja esitanud ka juba tsiviilasja nr 2-17-7190 menetluses (vt
  7. detsembri 2018 menetlusdokument [Kohtute Infosüsteemi dokument nr 96s]) ning
  8. jaanuari 2019 juhtumi asjaolud ei ole midagi sellist, mis faktiväidete õigsust eeldades 5

(7)Tsiviilasi nr 2-19-1829 annaks mõistliku põhjuse arvata, et juhtumi varasema esinemise korral oleks tsiviilasjas nr 2-17-7190 otsustatud osalise hooldusõiguse lõpetamisel laste viibimiskoha osas ja suhtluskorra reguleerimisel teisiti. Avaldaja on
  1. jaanuari 2019 avalduses ise samuti nentinud, et taolisi emapoolseid väidetavaid laste väärkohtlemisi on toimunud ka varem (p 2.8 [tl 27 pöördel]) ning laste ema on väga kergesti ärrituv (p 21-29 [tl 29-29 pöördel]). Ka tsiviilasja nr 2-17-7190 menetlusdokumentidest selgub, et ema impulsiivse ja kergesti ärrituva käitumise asjaolusid on varasemalt kohtu ette toodud (vt nt
  2. novembri 2017 menetlusdokument, p 40-42 [Kohtute Infosüsteemi dokument nr 29s]). Isa on laste võimaliku väärkohtlemise osas ka varem politseisse pöördunud (vt nt
  3. aprilli 2018 ärakuulamise protokoll, lk 3 esimene lõik [Kohtute Infosüsteemi dokument nr 47]). Seega on kohtud tsiviilasja nr 2-17-7190 läbivaatamisel ja lahendamisel saanud objektiivselt arvestada laste ema kohta esiletoodud käitumise asjaoludega, mistõttu ei ole põhjust asuda seisukohale, et nimetatud kahe juhtumi varasemal esinemisel oleks kohus teinud vältimatult teistsuguse lahendi.
  4. Kolleegiumi hinnangul ei anna avaldaja
  5. aprilli 2019 menetlusdokumendis välja toodud laste (ema) kodus onuga (ehk ema vennaga) aset leidnud järjekordsed olukorrad keskmise lapsega (pojaga) asuda seisukohale, et tegemist oleks oluliselt muutunud asjaoludega võrreldes tsiviilasja nr 2-17-7190 menetlemise ajal esitatud asjaoludega. Avaldaja on ka ise antud menetlusdokumendis viidanud, et tegemist ei ole uute asjaoludega, vaid seoses onu tegevusega on lapsega tegeletud ka varem. Nimetatut kinnitavad ka tsiviilasjas nr 217-7190 esile toodud asjaolud (vt nt
  6. novembri 2017 menetlusdokument, p 49 [Kohtute Infosüsteemi dokument nr 29s).
  7. Kolleegium ei nõustu määruskaebuse väitega, et maakohus ei saanud keelduda avalduse menetlusse võtmisest perspektiivituse tõttu (

§ 371

lg 2 p 1), sest avalduse aluseks on olemas materiaalõiguslik alus (PKS § 123 lg 2 koosmõjus

§ 480lg-ga 1).

Kestva toimega määruse muutmiseks või tühistamiseks esitatud avalduse korral on taotluse rahuldamise materiaalõiguslik alus küll olemas, kuid kolleegiumi hinnangul on maakohus õigustatult leidnud, et käesoleval juhul avalduse menetlusse võtmise otsustamisel tuleb arvestada eelkõige

§ 480lg 1 alustega ehk asjaolude või õigusliku olukorra kaaluka muutumisega.

Vastupidisel juhul ei oleks kestva toimega määruste puhul tagatud õigusrahu, mis aga ei täidaks sellisel juhul õiguskindluse eesmärki. Samuti tekiks vastasel juhul vastuollu

§ 371

lg 1 p-is 4 sätestatuga, mille kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui vaidluses samade poolte vahel sama eseme kohta samal alusel on tehtud jõustunud lahend, mis välistab samas asjas uue kohtusse pöördumise. 22. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud menetlusnormi, kui jättis

§ 552¹ lg 1 kohaselt ära kuulamata vanima lapse.

Kuna tegemist oli avalduse menetlusse võtmise otsustamisega, mitte asja sisulise lahendamisega, ei ole tegemist rikkumisega, mis tingiks maakohtu lahendi tühistamise.

  1. Kuigi avaldaja on
  2. jaanuari 2019 menetlusdokumendis kinnitanud, et ei soovi
  3. jaanuaril 2019 esitatud avaldusega tsiviilasjas nr 2-17-7190

§ 563

alusel lepitusmenetluse läbiviimist, peab kolleegium vajalikuks selgitada avaldajale siiski järgmist. Riigikohus on märkinud, et juhul kui lapsega koos elav vanem ei teosta oma õigusi kooskõlas lapse huvidega ja takistab lahus elaval vanemal lapsega suhelda, s.o ei 6

(7)Tsiviilasi nr 2-19-1829 täida kohtu kindlaks määratud suhtluskorda või raskendab selle täitmist, on võimalik vanemal algatada

§ 563

alusel lepitusmenetlus last puudutava lahkheli kokkuleppel lahendamiseks.

§ 563

lg 3 järgi arutab kohus vanematega lapsega suhtlemise võimatuse tagajärgi lapse heaolule ja juhib tähelepanu võimalikele sunnivahenditele määruse täitmisele sundimiseks ja suhtlemisõiguse kitsendamise või äravõtmise võimalusele, samuti võimalusele lasta end nõustada perenõustajal. Kui kohtus ei saavutata suhtlemise korraldamises ega järgnevas perenõustaja poole pöördumises kokkulepet või kui kas või üks vanematest kohtusse ei ilmu, tunnistab kohus

§ 563

lg 6 kohaselt lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, millises ulatuses tuleb muuta suhtlemist puudutavat määrust või milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes. Samuti võib kohus muuta suhtlemiskorda või teha muudatusi vanema ja lapse õigussuhtes (vt RKTKo 21.03.2007, 3-2-1-13-07, p 34). Kolleegium rõhutab, et igasugune nii vaimse kui füüsilise vägivalla kasutamine vanemate poolt on õigustamatu. Vanematel tuleb teha jätkuvaid pingutusi arendamaks vanemlikku koostööd, mis on laste turvalisuse esmane tagatis. 24. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb

§ 171lg 1 alusel jätta menetluskulud avaldaja kanda.

Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks tsiviilasja lahendanud maakohtu poolt pärast asja lahendava kohtuotsuse või kogu menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lg-s 2 sätestatud korras (

§ 174lg 1). Kaija Kaijanen /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.