← Eesti

2-17-10064/123

Obsah (8)§ 137§ 119§ 116§ 124§ 118§ 145§ 123§ 143

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-17-10064 Määruse tegemise aeg ja koht 23.05.2019, Tallinn Kohtukoosseis Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Mati Maksing Kohtuasi AA avaldus

§ 137

lg 1 või otsustusõiguse üleandmiseks

§ 119mõistes.

  1. Maakohus ei analüüsinud avaldajate ettepanekuid suhtluskorra osas ega küsinud poolte ettepanekuid suhtluskorra kohta juhul, kui puudutatud isik 1 jääb isa juurde elama. Suhtluskord on määratud kohtu oma äranägemise järgi, sinna on lisatud koolivaheajad, pühad, sünnipäevad, emade- ja isadepäev jne, mida ei ole pooltega arutatud. Suhtluskord on määratud selliselt, et sellest ei ole võimalik üheselt aru saada. Selgitatud ei ole vanemate omavahelise suhtlemise viise (kas e-post, SMS, Facebook jne teel). Resolutsiooni p-d 3 ja 5.1 ning 5.2 on vastuolulised. P-s 3 andis maakohus emale üle tütarde ainuhooldusõiguse nende elu- ja viibimiskoha osas, kuid p-dega 5.1 määras, et kõik lapsed viibivad ema juures iga kuu esimesel ja kolmandal nädalavahetusel. Selliselt jääb mulje justkui viibiksid lapsed nädala sees kellegi kolmanda isiku juures.
  2. Maakohus rikkus kaalutlusõigust, jättes kõrvale avaldaja 2 esitatud tõendid selle kohta, et laste isa käitumine on põhjustanud erimeelsusi ja pingeid ning kahjustanud lapsi. Kohus ei analüüsinud poja kiindumussuhet emaga ning õdede ja vennaga. Väide, et kohus on rakendanud erinevaid meetmeid ja ligi aastase kohtumenetluse jooksul ei ole suutnud ükski menetlusse kaasatud ametkond murda laste ema vastupanu isa ja laste korrapärasele suhtlemisele, viitab sellele, et kohus on soovinud laste ema karistada, mitte laste huve välja selgitada ega neid kaitsta. Kohus ei selgitanud, milliseid meetmeid ta rakendas ning millised olid nende meetmete tulemused. Maakohus hindas laste heaolu asemel laste isa heaolu ja lähtus vaid isa soovist poja psühholoogi vahetada, hindamata, kas psühholoogi vahetamine on lapse huvides või mitte.
  3. Maakohus seadis kahtluse alla psühholoog MS arvamuse, põhjendades seda sellega, et kõik perega tegelevad spetsialistid ei pea olema naiste turvakodude süsteemist, sest avaldaja 2 puhul ei ole tegemist väärkoheldud ega mehe vägivalla all kannatava naisega. Kohus ei põhjendanud, miks on kõigi erinevate organisatsioonide ja erinevate spetsialistide arvamus vägivalla ohvriks langemise kohta väär. Kui kohus arvas, et nende organisatsioonide arvamus vägivalla ohvriks langemise kohta oli väär, oleks kohus saanud kaasata menetlusse sõltumatu perevägivalla eksperdi. 11

(22)
  1. Maakohus ei viidanud, millistele tõenditele tuginedes ta jõudis järeldusele, et avaldaja 2 käitumine on manipuleeriv ja laste huve kahjustav. Kohus ei analüüsinud avaldaja 1 käitumist ega seda, miks lapsed keelduvad isaga kohtumast. Maakohus ei selgitanud välja, kas kõikidel lastel on kiindumussuhe isaga ja soov temaga suhelda. Kohus oli ema suhtes süüdistaval positsioonil, väites, et ema takistab laste ja isa suhtlemist. Maakohus uskus avaldaja 1 väiteid, selgitamata millistele tõenditele need tuginevad. Kui kohus kahtles avaldaja 2 ütlustes, oleks tal olnud võimalus pool vande all üle kuulata.
  2. Määrusest ei nähtu, kuidas jõudis kohus järeldusele, et pojal on isaga lähedane suhe ning ta sooviks olla ja elada isaga. Kohus kinnitas, et ta ei saanud puudutatud isikuga 1 verbaalset kontakti, sest laps ei lausunud ühtegi sõna. Avaldaja 2 hinnangul oleks kohus pidanud lapse ära kuulama psühhiaatri või psühholoogi juuresolekul, kuna tegemist on raske puudega lapsega. Maakohus ei andnud puudutatud isikule 1 võimalust väljendada oma seisukohta selle osas, kas ta soovib elama asuda isa juurde ning kolida ära ema, õdede ja venna juurest ning kuidas ta sooviks nendega suhelda, kui isa juurde elama läheb. Maakohus ei kaasanud erialaspetsialiste, kes oleksid andnud suuniseid ja juhiseid autismispektrihäirega lapsega suhtlemiseks tema tervislikust seisukohast lähtuvalt. Kohus ei analüüsinud puudutatud isiku 1 võimekust oma arvamust avaldada ega lapse huvi tulenevalt tema diagnoosist.
  3. Kuna puudutatud isiku 1 õppeedukus langes vanemate vahelise vaidluse tõttu, piiras maakohus avaldaja 2 hooldusõigust tema hariduse küsimuste osas. Määrusest ei nähtu, millistele tõenditele tuginedes maakohus sellise järelduseni jõudis. Maakohus ei kaalunud, milline mõju võib olla puudutatud isiku 1 tervisele elukoha muutusel ja uuel elukorraldusel. Avaldaja 2 kinnitas, et pojal on tema juures oma tuba ja voodi, kodukülastuse käigus kinnitas seda ka laste esindaja.
  4. Kohus piiras avaldaja 1 hooldusõigust puudutatud isiku 1 tervise küsimustes, toomata välja ühtegi asjaolu, mis tõendaks, et avaldaja 2 on lapse tervist kahjustanud. Ainukese põhjusena nähtub määruses asjaolu, et lapse psühholoog asub Tartus. Kohus ei analüüsinud puudutatud isiku 1 tervislikku seisundit ega seda, kas ema käitumine võib olla tingitud soovist lapsi kaitsta. Kohus ei arvestanud laste õigust keelduda lahus elava vanemaga suhtlemisest.
  5. Avaldajale 2 ei ole kunagi ette heidetud, et ta ei saa poja eest hoolitsemisega hakkama. Seega ei olnud maakohtul põhjust tema suhtes hooldusõigust muuta, eriti arvestades, et lapse ja isa vahel ei ole lähedast suhet.
  6. Maakohus jättis rahuldamata kõik avaldaja 2 esitatud taotlused ja mõnele taotlusele ei reageerinud üldse. Avaldaja 2 esitas 19.02.2018 dokumendis taotlused ekspertide ära kuulamiseks ja avaldajale 1 ja avaldajale 2 kompleksekspertiisi määramiseks. Maakohus jättis taotluse rahuldamata, kuid ei lahendanud avaldaja 2 taotlusi ekspertide ärakuulamiseks. 05.02.2018 istungil esitas avaldaja 2 taotluse kohustada avaldajat 1 osalema geneetilistel uuringutel. Kohus ei põhjendanud, miks ta selle taotluse rahuldamata jättis. Määruse p-st 10 nähtub, et kohus ei rahuldanud eeltoodud taotlust, sest geeniuuring ei muuda puudutatud isiku 1 olukorda, kuid samas tugines avaldaja 1 ütlusele, et siis saab 12
(22)uuringu tulemus teatavaks ka laste emale. Avaldaja 2 arvates on põhjendamatu seada esikohale lapse isa huvid ning jätta tagaplaanile lapse raviplaan ning arstide soovitused. Lisaks asus kohus seisukohale, et puudega lapsel oleks parem elada vanemaga, kellel võib esineda sama puue, analüüsimata, kas Aspergeri sündroom üldse võimaldab sellise diagnoosiga lapsevanemal seada lapse huvid enda omadest kõrgemale. Maakohus on ebaõigesti tuginenud kohtu koridoris räägitule kontrollimata, kas räägitu vastas tõele. Menetluse edasine käik
  1. Maakohus võttis määruskaebused menetlusse, jättis need rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
  2. Avaldaja 1 ja avaldaja 2 vaidlesid teineteise määruskaebustele vastu ja palusid jätta need rahuldamata.
  3. Põhja-Tallinna Valitsus ei toetanud avaldaja 1 määruskaebust ja toetas avaldaja 2 määruskaebust HH hooldusõiguse avaldajale 1 üleandmise osas, kuid ei toetanud kaebust suhtluskorra muutmise osas.
  4. Laste esindaja ei toetanud määruskaebusi.
  5. Saue Vallavalitsus esitas seisukoha määruskaebuste osas 03.10.2018, leides, et H huvid on kõige paremini tagatud, kui lõpetada avaldaja 1 ja avaldaja 2 ühine hooldusõigus H suhtes osaliselt ja anda tema hooldusõigus üle avaldajale 1 alalise viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes.
  6. Eestkosteasutused selgitasid ringkonnakohtu päringule vastuseks, et H on avaldanud, et ei karda isa ja on nõus temaga kohtuma. Määruse põhjendused
  7. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja toimikus olevate menetlusdokumentidega ja tõenditega, leiab, et Harju Maakohtu 26.04.2018 määrus tuleb tühistada osas, milles maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse tütarde elu- ja viibimiskoha osas ja jättis selle emale ning poja osas lõpetas ühise hooldusõiguse elu- ja viibimiskoha, tervishoiu ja hariduse osas ja jättis selle isale, määrates ka lahendi täitmise korra lapse üleandmiseks. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha ise UU määruse asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata, millega jätab tütarde suhtes alles vanematele ühise hooldusõiguse ja poja osas lõpetab ühise hooldusõiguse elukoha määramise osas ja annab selle üle emale. Lisaks tuleb määrata suhtluskord. Maakohtu määrus tuleb jätta muutmata menetluskulude jaotuse osas. Määruskaebused rahuldatakse osaliselt. 56.

§ 116

lg 1 järgi on vanematel üldjuhul oma laste suhtes võrdsed õigused ja kohustused.

§ 116

lg 2 kohaselt on vanemal kohustus ja õigus hoolitseda oma alaealise lapse eest (vanema hooldusõigus). Vanema hooldusõigus hõlmab õigust hoolitseda lapse isiku eest (isikuhooldus) ja õigust hoolitseda lapse vara eest (varahooldus) ning otsustada lapsega seotud asju.

§ 124

lg 1 kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, järele valvata ja viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.

§-st 117 tuleneb, et üldjuhul on vanematel lapse suhtes ühine hooldusõigus 13

(22)ning

§ 118

lg 1 kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ja täidavad hoolduskohustust omal vastutusel ja üksmeeles, pidades silmas lapse igakülgset heaolu. Mõlemal vanemal peaks olema võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida. Kolleegiumi arvates võib ühise hooldusõiguse teostamine toimuda ka viisil, kus enamuse lastesse puutuvaid otsustusi võtab vanemate kokkuleppel vastu üks vanem ja teine vanem nõustub tehtud otsustega. 57.

§ 145

lg 1 kohaselt, kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus, otsustavad nad lapsega seotud olulisi asju ühiselt.

§ 137

lg 1 esimene lause sätestab, et kui ühist hooldusõigust omavad vanemad elavad alaliselt lahus või ei soovi muul põhjusel hooldusõigust edaspidi ühiselt teostada, on kummalgi vanemal õigus kohtult hagita menetluses taotleda, et lapse hooldusõigus antaks talle osaliselt või täielikult üle.

§ 119

sätestab, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale. Eelnevast tulenevalt, kui ringkonnakohus leiab, et mõne lapse puhul tuleks teatud valdkonnas olukorda reguleerida, kaalub ringkonnakohus, kas nimetatud küsimuses tuleks ühele vanemale anda (osaliselt) ainuhooldusõigus või otsustusõigus. Kolleegium leiab, et käesolevas asjas on kaalumisel vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine laste olulistes eluvaldkondades, mistõttu on maakohus õigesti kohaldanud

§ 137lg-s 1 sätestatut.

Hooldusõiguse küsimusi tuleb hinnata eraldi nii erinevate valdkondade (viibimiskoha määramise, hariduse, tervise ja huviala küsimused) puhul kui ka erinevate laste suhtes (Riigikohtu 22.11.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 21.2). Riigikohus on selgitanud, et hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist ning ühise hooldusõiguse lõpetamiseks võivad anda alust mh asjaolud, et vanemad ei suuda lapse hooldusõiguslike küsimuste üle pingete ja erimeelsusteta otsustada ning senine vanemate koostööle suunamine ning lepitusmenetlus või täiendavad võimalused kokkuleppe saavutamiseks ei ole tulemust andnud (Riigikohtu 22.11.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p-d 16 ja 17). 58. Kohus juhindub kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, eelkõige just lapse huvidest (

§ 123lg 1; Riigikohtu 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-118-13, p 17).

Riigikohus on selgitanud, et ka vanemate ühise hooldusõiguse saab lõpetada vaid juhul, kui selle tingivad lapse huvid (

§-d 123 ja 137; Riigikohtu 22.11.2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 22.2). Laste huvide väljaselgitamisel tuleb arvesse võtta laste arvamust lähtuvalt vanusest ja arengutasemest. 59. Maakohtu menetluse ajal olid lapsed 12-, 9-, 4-aastased. Ringkonnakohus leiab, et vanemate laste vanus ja arengutase võimaldab nende arvamusega arvestada. Eeltoodu aga ei tähenda, et ringkonnakohus lahendaks vaidluse kõikides aspektides üksnes laste arvamuse kohaselt. Kohtul tuleb laste huvide väljaselgitamisel kaaluda kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvisid. 14

(22)
  1. Ringkonnakohus käsitleb esmalt ühise hooldusõiguse lõpetamist tütarde suhtes. Maakohus lõpetas vanemate ühise hooldusõiguse ja andis hooldusõiguse U ja KK elu- ja viibimiskoha osas emale. Kuna maakohtu määrust osas, milles maakohus ühist hooldusõigust tütarde hariduse ja tervise osas ei lõpetanud, edasi kaevatud ei ole, siis TsMS § 651 lg 1 ja § 659 järgi selles osas ringkonnakohus maakohtu määrust ei kontrolli. Ema põhistas avaldust kõigi laste suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamiseks viibimiskoha, tervise ja hariduse küsimustes sellega, et vanematevaheline suhtlemine on olnud komplitseeritud isa käitumise tõttu. Ema arvates isaga kokkulepete saavutamine on olnud peaaegu võimatu ja isa käitumine on lastele halvaks eeskujuks (II kd, tl 74 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et üksnes asjaolu, et vanemate suhted on konfliktsed ja vanemad ei soovi teineteisega suhelda, ei ole vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamise aluseks. Ema ei ole esile toonud, et isa takistaks emal tütarde elu- ja viibimiskoha küsimustes otsuseid teha. Ema avaldusest ega kohtule esitatud tõenditest ei tulene, et isa oleks kuidagi takistanud emal tütarde viibimiskoha otsustamist. Alates detsembrist 2016, s.o ajast, kui vanemad elavad eraldi, on tütred elanud koos emaga ja isa ei ole soovinud seda määrata teisiti. Kuna isa ei ole teinud takistusi emal tütarde elu- ja viibimiskoha otsustamise osas, ei ole põhjendatud selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamine ja emale andmine. Õige on avaldaja 1 kaebuses märgitu, et tütarde elu- ja viibimiskoha osas puudus vanematel vaidlus ja maakohtul ei olnud alust selles osas ühist hooldusõigust lõpetada. Pelgalt ema vastumeelsus isa ja tütarde kokkusaamisele ei ole põhjuseks, miks ühine hooldusõigus tütarde elu- ja viibimiskoha määramise osas lõpetada ja hooldusõigus emale üle anda. Ühise hooldusõiguse lõpetamine on äärmuslik meede, mida tuleks rakendada vaid äärmise vajaduse puhul. Selliste asjaolude olemasolu ei ole tuvastatud ja ka määruskaebuse menetlemisel ei ole neid esile toodud. Vaidlus on vanemate vahel vaid isa ja tütarde suhtlemise osas.
  2. Kuna vanematel ei olnus erimeelsusi tütarde elu- ja viibimiskoha küsimustes, puudus maakohtul alus ühist hooldusõigust lõpetada. Maakohtu määrus kuulub eeltoodu tõttu tühistamisele osas, milles lõpetati tütarde elu- ja viibimiskoha määramise suhtes vanemate ühine hooldusõigus ja anti üle see emale. VV avaldus tuleb jätta rahuldamata. AA määruskaebus kuulub eeltoodud osas rahuldamisele.
  3. Vanematel on vaidlus H suhtes viibimis- ja elukoha, tervise ja hariduse hooldusõiguse teostamise üle. Järgnevalt analüüsib ringkonnakohus maakohtu määrust osas, milles maakohus lõpetas H suhtes vanemate ühise hooldusõiguse elu- ja viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimustes ja andis selle üle isale.
  4. Alates detsembrist 2016 elab poeg koos ema, õdede ja poolvennaga Tallinnas. Maakohus lähtus poja osas hooldusõiguse lõpetamisel sellest, et lapse tervisest tulenevalt vajab ta rahu ja isaga elades on talle tagatud rahulik elukeskkond, kuna poja kasutusse jääb omaette tuba. Isal on rohkem aega käia pojaga teraapiates ja tegeleda temaga, kuna ema aeg kulub ka nooremate laste eest hoolitsemisele. Samuti lähtus maakohus ema käitumisest, kes takistab isal lastega suhelda, manipuleerib lastega ja mõjutab neid viisil, mis kahjustab lapsi. Kuna H on eas, 15
(22)kus ta saab ise väljendada oma seisukohta, kus ta elada sooviks, siis leiab kolleegium, et ennekõike tuleb lähtuda lapse soovist. Esimesel ärakuulamisel avaldas laps kohtule, et tema jaoks on tähtsad ema ja sõbrad (I kd, tl 120). Pärast seda keeldus ta kohtunikuga rääkimast. Eestkosteasutused on vestlusest H-ga teinud järelduse, et laps sooviks suhelda isaga, kuid oma koduks peab ta ema kodu, kuhu tahab pärast isaga suhtlemist tagasi minna. Nii nähtub ringkonnakohtule esitatud Põhja-Tallinna Valitsuse sotsiaalhoolekandeosakonna ja Saue Vallavalitsuse esitatud seisukohast, et H unistuste kohtumine isaga võiks toimuda kinos ja pärast filmi vaatamist läheks kumbki oma koju. Ema esitatud klassijuhataja seisukohast nähtub, et H soovib isaga kokku saada ja arvab, et Sauel oleks nädalavahetusel tore. Sellest järeldub kolleegiumi arvates, et H ei soovi isaga koos elada, kuid tal ei ole isaga kokkusaamise vastu midagi.
  1. Nii eestkosteasutused kui ka lapsega tegelenud arstid ja psühholoogid on selgitanud, et H puhul on oluline rahu ja stabiilne elukorraldus. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 07.05.2018 kirjast tuleneb, et oluline on see, et lapsel oleks võimalus privaatsuseks, oleks lihtne käia koolis ja võimalus tegeleda köitvate tegevustega (II kd, tl 170-171). XXX Põhikooli psühholoog JV, kes on lapsega tegelenud pikema perioodi vältel, kirjaliku selgituse kohaselt on H puhul oluline, et säiliks väljakujunenud elukorraldus. Lapsel on emaga kiindumussuhe, mille lõhkumine häirib vaimset tasakaalu ja võib tekitada psühhotrauma. Kuna tegemist on kohanemis- ja suhtlemisraskustega lapsega, siis on oluline, et säiliks väljakujunenud elukorraldus (II kd, tl 182 pöördel – 184). Eeltoodust saab järeldada, et H jaoks ei ole soovitatav tavapärase väljakujunenud elukeskkonna muutmine. Ringkonnakohus leiab, et väljakujunenud elukeskkonda koos õdede ja vennaga saab pidada olulisemaks kui seda, et isa juures oleks H-l olemas omaette tuba. Ema esitatud tõenditest nähtub, et lastel on tema juures kõik elamiseks ja eakohaseks arenguks vajalik olemas. H-l on võimalus olla omaette, eraldi õdedest ja vennast. Kuna H elab ema juures koos õdede ja poolvennaga, kellega ta saab hästi läbi, siis õdede-vendade lahutamine saab kolleegiumi arvates toimuda ainult erilistel asjaoludel või vanemate kokkuleppel, mis praeguses asjas puuduvad.
  2. Maakohtu menetluses tõi isa ema elukoha osas etteheitena välja asjaolu, et ristmikul, kus asub ema elukoht, on palju liiklusõnnetusi (II kd, tl 5–6). Ringkonnakohtu arvates ei ole tegemist asjaoluga, mis takistab emal lapse suhtes hooldusõiguse teostamist. Samuti ei ole tegemist avariidega, mis võiksid lapsele ohtlikud olla. Ema elukoht asub lähedal XXX Põhikoolile ja lapsel on võimalik käia koolis iseseisvalt.
  3. Kuna kohtuvaidlustes, kus küsimuse all on lapse õigused, juhindub kohus lapse huvidest, siis leiab kolleegium, et põhjendatud ei ole lõpetada H suhtes vanemate ühist hooldusõigust elu- ja viibimiskoha osas viisil, kus hooldusõigus eeltoodud osas antakse üle isale. Maakohtu määrus kuulub selles osas tühistamisele. Arvestades, et vanemate vahel on vaidlus H elu- ja viibimiskoha osas ja vanemad ei ole võimelised selles osas kokkuleppeid sõlmima, siis on lapse huvides, et ühine hooldusõigus selles osas tuleb lõpetada viisil, kus hooldusõigus antakse üle emale. Eeltoodu tagab, et H saab edasi elada ema, õdede ja vennaga 16
(22)harjumuspärases keskkonnas, mis tema tervislikku seisundit arvestades on oluline.
  1. Vanemad vaidlesid ka selle üle, kumb vanem tagab H-le terviseteenuse parema osutamise. Kolleegium leiab, et selles osas on mõlema vanema võimalused võrdsed ja toimiku materjalidest nähtuvalt on mõlemad sellesse ka panustanud. Isal pole olnud pärast vanemate eraldi elama asumist võimalust poja tervisega tegeleda, kuid eelnevalt on ta seda teinud. Kumbki lapsevanem ei eita, et H-l on Aspergeri sündroom ja sellega seonduvalt vajab ta erilisemat hoolt kui teised lapsed. Mõlemad vanemad on ennast koolitanud, et paremini osata märgata poja vajadusi ja temaga suhelda. Kohtule esitatust saab järeldada, et vaidlus on vanemate vahel üksnes selle üle, kas laps peaks käima Tartus psühholoogi juures või on seda teenust võimalik saada lähemal, kuid samas on isa nõustunud, et lapse psühholoog asub Tartus. Ringkonnakohtule esitatud tõenditest nähtuvalt käib H nüüd ka Tallinnas psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõtul (III kd, tl 87; IV kd, tl 53). Kuna vanemad suudavad poja tervisega seonduvalt teha ühiselt otsuseid, siis ei ole nimetatud osas vanemate ühise hooldusõiguse lõpetamine põhjendatud ja ema avaldus tuleb selles osas jätta rahuldamata.
  2. Ema esitas avalduse ka H hariduse osas ühise hooldusõiguse lõpetamiseks, kuid ei põhistanud oma avaldust. Toimiku materjalidest ei selgu, et isal oleks vastuväiteid sellele, et H käib XXX Põhikoolis, mille vanemad on talle kunagi koos valinud. Kuna hariduse teemadel vanematel sisulist vaidlust ega erimeelsusi ei ole, ei ole põhjendatud selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamine. Selles osas ei ole alust ema avaldust rahuldada.
  3. Kuna isa avaldus H hooldusõiguse talle osaliselt üleandmiseks jääb rahuldamata, siis ei ole vajalik analüüsida ema määruskaebuse väiteid, kas hooldusõiguse määramisel isale on maakohus ületanud isa nõude piire.
  4. Tühistada tuleb maakohtu määrus osas, milles maakohus määras kindlaks kohtuotsuse täitmise korra H üleandmiseks isale.
  5. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus määruskaebuste väiteid puutuvalt suhtluskorra kindlaksmääramist.

§ 143lg 1 järgi on lapsel on õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga.

Mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda lapsega isiklikult ja lg 21 järgi vanemate lahuselu korral lepivad vanemad kokku lahuselava vanema ja lapse suhtlemises. Vanemate vaidluse puhul määrab vanema ja lapse suhtlemise korra vanema nõudel kohus. 72. Avaldaja 2 soovis nii maakohtule esitatud menetlusdokumentides kui ka määruskaebuses, et kohus määraks suhtluskorra viisil, kus vanemad lapsed otsustavad ise, millal ja kas nad isaga suhelda soovivad. Kolleegium ei pea võimalikuks sellisel moel suhtluskorda reguleerida. Seda ennekõike põhjusel, et olukorras, kus vanemate vahel puudub võimekus asju läbi rääkida, tuleb tagada lastele ja vanematele täpne teadmine, millal ja kuidas toimub suhtlemine. Eeltoodu tõttu on põhjendatud määrata suhtluskord kohtu poolt. Kohus võib

§ 143

lg 5 järgi diskretsiooni korras määrata suhtluskorra viisil, mida ta peab laste huvidele vastavaks, kuid seda tuleb eelnevalt menetlusosalistega arutada. Oma järeldusi peab kohus põhjendama. 17

(22)
  1. Kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse hooldusõiguse osalise lõpetamise ja vanemate vahel jaotamise osas ning ringkonnakohtu määruse tulemusena jäävad lapsed elama ema juurde, siis tuleb ringkonnakohtul määrata maakohtust erinev suhtluskord. Õige on avaldaja 2 määruskaebuse väide, et suhtluskord on maakohtu poolt määratud viisil, mis on ebatäpne ja mida on raske järgida. Ringkonnakohtul on võimalik suhtluskord määrata täpsemalt. Arvestades vanemate konfliktseid suhteid ja võimetust teha laste huvides koostööd ja piisavalt suhelda, tuleb suhtluskord määrata täpselt, et seda oleks võimalik vanematel ilma täiendavate kokkulepeteta täita.
  2. Suhtluskorra määramisel lähtub ringkonnakohus isa tehtud ettepanekutest, millega oli emal võimalus maakohtu menetluses tutvuda. Ringkonnakohus määrab, et vanemad lapsed on isaga üle nädala terve nädalavahetuse, talvisest koolivaheajast pool ja teise kevadise koolivaheaja. Samuti tuleb võimaldada isal veeta lastega nii riiklikke kui perekondlikke tähtpäevi ja puhkust. Kuna ema on sisuliselt välistanud laste suhtlemise isaga ja pole esitanud oma konkreetset nägemust suhtluskorrast, siis ema ettepanekuid arvestada ei saa. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on lapsed eestkosteasutustele ja teistele isikutele avaldanud, et nad on nõus isaga suhtlema, kuid ema on seda sisuliselt eitanud ja töötanud vastu laste suhtlemisele isaga.
  3. Puudutatud isik 3 oli väga väike, kui ema ja isa kooselu lõppes ja pärast seda on tal kokkupuude isaga olnud vähene, mistõttu on tema suhtes põhjendatud ema taotlus kohtumiste järk-järgult määramiseks. Ringkonnakohus määrab puudutatud isiku 3 suhtluskorra isaga erinevalt vanemate laste suhtluskorrast. Esialgsed kohtumised peaksid toimuma koos vanema õe ja vennaga, kuna K eeldatavasti ei mäletagi oma isa enam ning vanem õde ja vend ning nende läbisaamine isaga aitavad kohanemisele kaasa. Kui K on isaga harjunud ning isa ja K vahel on usalduslikum suhe tekkinud, tuleb kohtumise perioode pikendada. Lõppeesmärk on, et kõik kolm last saaksid korraga isa juures viibida ja soovi korral ka iseseisvalt eraldi isaga kohtuda. Kuna lapsed harjuvad uute olukordadega kiirelt ja K puhul ei ole välja toodud, et tal oleks mingeid erivajadusi (peale logopeediliste, mis ei takista isaga suhtlemist), on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kuus 2-tunnist kohtumist ja pärast seda terve päeva koosveetmine. Kuna K veedab päeva koos isa ning õe ja vennaga ning isal võivad olla plaanid lastega kuskile minna, ei ole põhjendatud määrata K üleandmise kohaks tema kodu. Seega võib K üleandmine vanemate kokkuleppel toimuda ka mujal kui kodus ning seetõttu kohus ei määra K üleandmise kohta kindlaks. Aasta möödumisel, kui K on valmis eeldatavalt veetma isa ning õe ja vennaga terve nädalavahetuse isa juures, kehtib ka K osas sama suhtluskord, mis teiste laste osas. Kuna K suhtleb isaga koos vanema õe ja vennaga ja arvestades ka seda, et eestkosteasutuste poolt korraldatud kohtumistel laps isa ei võõrastanud, siis ei ole tema osas põhjendatud määrata suhtlust viisil, kus juures viibib kõrvaline isik.
  4. Ema heidab maakohtule ette, et maakohus ei analüüsinud isa käitumist ega seda, miks lapsed isaga kohtuda ei taha. TsMS § 143 lg 3 järgi lapse huvides võib 18
(22)kohus piirata suhtlusõigust või lõpetada suhtlusõiguse teostamine. Selliseid asjaolusid, mis võiksid anda alust keelduda isa avalduse suhtluskorra määramiseks rahuldamisest, kohus tuvastanud ei ole. Ema väited isa kahjuliku mõju kohta on paljasõnalised ja emotsionaalsed ning neist ei saa järeldada, et isa kahjustaks lapsi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et menetluse jooksul kohtu ette toodud asjaoludest on võimalik pigem järeldada seda, et ema suhtumise tõttu on lastel raskendatud isaga suhtlemine ja ema on lapsi mõjutanud. Ema suhtumine isasse mõjutab ka laste suhtumist. Lapsed võtavad oma hoiakud ja suhtumise üle sellelt vanemalt, kellega nad rohkem koos on, praegusel juhul emalt. Seega on ringkonnakohtu hinnangul ema tegevus viinud selleni, et lapsed, eriti U, on keeldunud isaga suhtlemast. Isa käitumisele lastega seoses ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik midagi ette heita. Käesoleva menetluse ajal on isa saanud lastega suhelda minimaalselt ja pärast maakohtu määruse tegemist on tal see võimalus sisuliselt puudunud. 14.11.2018 dokumendis heidab ema isale ette, et isa ei käi piisavalt tihti laste e-koolis ega tutvu digilooga ning ei osale lastevanemate koosolekul. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa eeltoodud asjaolust teha järeldust, et isa lastest ei hooliks. Ka avaldaja 2 muudes dokumentides isale tehtud etteheited ei näita isa hoolimatust laste suhtes, vaid pigem ema ja isa erinevat arusaama lastest hoolimisest.
  1. Ringkonnakohus selgitab, et mõlemad vanemad peavad tegema koostööd selleks, et lapsed saaksid lahuselava vanemaga suhelda. Juhul, kui ema takistab isa suhtlemist lastega, on isa avalduse alusel võimalik TsMS § 563 lg 1 järgi kohtul läbi viia lepitusmenetlus ja selle tulemusteta jäämisel rakendada ema suhtes sunnivahendeid või muuta vanema õigusi lapse suhtes.
  2. Ebaõige on see, et avaldaja 1 ei ole võimeline H haigusest tulenevalt temaga suhtlema. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis seda kinnitaks. Õige ei ole avaldaja 2 määruskaebuse väide, et maakohus ei arvestanud laste õigust keelduda lahus elava vanemaga suhtlemisest, vaid lähtus isa õigusest lastega suhelda. Toimiku materjalidest nähtuvalt on lastekaitsespetsialistid, laste esindaja ja lastega tegelenud psühholoogid kinnitanud, et lapsed tahavad isaga suhelda (I kd, tl 36; I kd, tl 65 pöördel; II kd, tl 55 pöördel; II kd, tl 105). Ka maakohtus 29.08.2017 ärakuulamisel avaldas H, et ta soovib isaga kohtuda. U avaldas, et ta soovib isaga kohtuda, kuid ei soovi isa juurde ööseks jääda. Seega ei ole maakohus arvestanud vaid isa õigusega lastega suhelda, vaid ka laste sooviga isaga suhelda.
  3. Õige on avaldaja 2 määruskaebuses esitatud väide selles osas, et maakohus ei arutanud pooltega võimalikku suhtluskorda, kui isale määratakse puudutatud isiku 1 elu- ja viibimiskoha osas hooldusõigus. Kuna ringkonnakohus tühistab selles osas maakohtu määruse ja elukoha määramise osas jääb hooldusõigus emale, ei ole see etteheide enam asjakohane. Suhtluskorra muutmisega kaob ka avaldaja 2 määruskaebuses märgitud vastuolu suhtluskorras.
  4. Ringkonnakohus ei nõustu avaldaja 2 väitega, et maakohus ei analüüsinud H kiindumussuhet ema ja õdedega. On iseenesest mõistetav, et lastel on lähedasem suhe nende inimestega, kellega nad koos elavad. Kuid see ei anna põhjust keelata 19
(22)lahuselava vanema ja laste suhtlust. Mida vähem lahuselav vanem saab lastega suhelda, seda väiksem on tõenäosus lähedase suhte arenguks. Lähedussuhte katkemine vanemaga ei ole lapse huvides.
  1. Ringkonnakohus möönab, et maakohus rikkus menetlusnormi, kui jättis PõhjaTallinna Valitsuse seisukoha avaldajale 2 nähtavaks tegemata. Ringkonnakohtu arvates ei ole see aga oluline menetlusõiguse normi rikkumine TsMS § 697 mõttes, mis tooks kaasa ebaõige kohtulahendi ja annaks alust maakohtu määrust tühistada. Määruskaebuse menetlemisel on avaldaja 2 saanud nimetatud dokumendiga tutvuda ja arvamust avaldada.
  2. Avaldaja 2 väitis määruskaebuses, et maakohus tugines määrust tehes paljudele asjaoludele, mida menetluses ei arutatud. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud väide on eksitav. Maakohus on andnud menetlusosalistele võimaluse oma seisukohti esitada ja arutanud menetlusosaliste seisukohti piisavas mahus istungitel, mistõttu ei saanud maakohtu poolt tuvastatud asjaolud olla avaldajale 2 üllatuseks.
  3. Ringkonnakohus ei nõustu avaldajaga 2, et maakohus soovis laste ema karistada, mitte laste vajadusi välja selgitada ja neid kaitsta. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on erinevad ametkonnad püüdnud korduvalt vanematevahelist suhtlust ja koostööd parandada. Nii Keila Vallavalitsuse sotsiaal- ja lastekaitse teenistuse lastekaitse spetsialist kui ka Põhja-Tallinna sotsiaalhoolekande osakond on korduvalt püüdnud perelepitust läbi viia, kuid tulutult. Tallinna Perekeskuses korraldatud perelepitus ei lõppenud oodatud viisil, programm „Dialoog laste nimel“ jäi ära, kuna laste ema tuli kokkusaamisele ilma lasteta, kuigi oleks pidanud lapsed kaasa võtma. Seega on maakohtu menetluse jooksul avaldajatele antud rohkelt võimalusi omavahelist suhtlust ja koostööd parandada. Ringkonnakohtu menetluses esitas ema dokumendi (IV kd, tl 53), et ema ja isa on jätkuvalt käinud perelepituses, kuid siiski ei suuda nad isa ja laste suhtlemise küsimustes üksmeelt saavutada ja seda nähtuvalt tõenditest ennekõike ema vastuseisu tõttu.
  4. Vastuseks avaldaja 2 määruskaebuses esitatud seisukohtadele seoses perevägivalla ohvriks olemisega märgib ringkonnakohus järgmist. Praeguses asjas ei ole esile toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et lapsed või ema oleks perevägivalla ohvrid, mis võiks olla aluseks suhtlemise piiramisel. Avaldaja 2 sellekohased väited on pigem eksitavad ja omakasupüüdlikud. Konkreetseid asjaolusid, mis viitaks perevägivallale, tuvastatud ei ole võimalik.
  5. See, et maakohus ei kaasanud H ärakuulamisel erispetsialiste, kes oleksid andnud suuniseid ja juhiseid autismispektrihäirega lapsega suhtlemiseks, ei mõjutanud ringkonnakohtu hinnangul maakohtu järeldusi. Laste ärakuulamine oli vaid üks menetlustoiming ja ärakuulamise protokoll vaid üks tõend teiste seas, mida kohus arvestab koosmõjus teiste tõenditega. Erinevatest kohtule esitatud seisukohtadest, sh lastekaitse töötajate arvamustest, selgub, et H soovib isaga suhelda ja kokku saada ja seda soovi on ta avaldanud ise. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla spetsialistide arvamusest tuleneb, et H on võimeline ise otsustama, kumma 20
(22)vanema juures ta soovib elada (II kd, tl 170-171), millest järeldub, et ta oskab ja on võimeline otsustama ka suhtlemise osas.
  1. Määruskaebuses esitas avaldaja 2 taotlused kohustamaks AA geneetilist materjali andma, AA-le ja VV-le kohtupsühhiaatrilise ja -psühholoogilise ekspertiisi läbiviimiseks ning psühholoogi MS ja spetsialisti IM ärakuulamiseks. 27.03.2019 esitas avaldaja 2 taotluse enda vande all ülekuulamiseks.
  2. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja 2 taotlused tuleb jätta rahuldamata, kuna tegemist ei ole asjakohaste ega vajalike tõenditega (TsMS § 238 lg 1). Avaldaja 1 geneetilised andmed ei ole asja lahendamise seisukohast olulised. MS ei saa anda ütlusi tsiviilasja lahendamiseks tähtsust omavate asjaolude osas. Kuna isa on lastega saanud suhelda minimaalselt, ei saa MS anda ütlusi selle kohta, kuidas mõjutab isaga suhtlemine lapsi. IM ei ole H-ga isiklikult kokku puutunud ning saaks anda ütlusi vaid üldiselt pervasiivsete arenguhäirete valdkonna kohta. Asja lahendamiseks ei ole oluline üldine informatsioon Aspergeri sündroomi kohta, vaid konkreetselt H puudutavad asjaolud. Kohtupsühhiaatrilise ja psühholoogilise ekspertiisi läbiviimiseks puudub vajadus, kuna kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid alust kahelda kummagi vanema vaimses tervises määral, mis võiks mõjutada nende võimekust teostada laste suhtes hooldusõigust. Avaldaja 2 taotlus enda vande all ülekuulamiseks tuleb jätta rahuldama. TsMS § 268 alusel võib kohus kohustatud poole vande all üle kuulata, kui teine pool sellega nõustub. Avaldaja 1 esitas taotlusele vastuväite.
  3. Ringkonnakohtus esitasid nii avaldaja 1 kui ka avaldaja 2 hulgaliselt uusi tõendeid. Ringkonnakohus võtab esitatud tõendid tsiviilasja juurde, välja arvatud tõendid, mis on esitatud topelt. Menetlusosalised on saanud tõendite kohta avaldada oma seisukohad. Ringkonnakohus ei võta vastu järgmisi varem toimikus olevaid tõendeid: - Avaldaja 2 poolt 14.11.2018 esitatud 28.12.2016 avaldajale 2 saadetud e-kiri; - Avaldaja 2 poolt 14.11.2018 esitatud 12.05.2017 avaldaja 1 ja avaldaja 2 vaheline kirjavahetus; - avaldaja 1 poolt 11.03.2019 esitatud statsionaarne epikriis; - avaldaja 2 poolt 15.03.2019 esitatud seminaril „Kuidas aidata ennast ja last?“ osalemise tunnistus; - avaldaja 2 poolt 27.03.2019 esitatud ambulatoorne epikriis.
  4. Õige on avaldaja 2 määruskaebuse väide, mille kohaselt on maakohus, määrates suhtluskorra osas määruse koheselt täidetavaks ja jättes esialgse õiguskaitse abinõud samal ajal tühistamata, tekitanud olukorra, kus menetlusosalistel tuleb täita kahte lahendit. TsMS § 550 lg 3 järgi perekonnasjas tehtud määrused kuuluvad täitmisele alates jõustumisest, kui seadusest ei tulene teisti. Seadusest ei tulene, et määrus suhtluskorra kindlaksmääramise kohta kuulub kohesele täitmisele. Kuna maakohtu esialgse õiguskaitse korras 15.11.2017 määrusega kindlaksmääratud suhtluskord kehtib, siis peavad kuni suhtluskorra osas lõpliku määruse jõustumiseni täitma vanemad seda. Ringkonnakohus maakohtu 15.11.2017 määrusega kindlaksmääratud suhtluskorda ei tühista ja märgib seda TsMS § 442 lg 5 ja § 477 lg 1 järgi käesoleva määruse resolutsioonis. 21
(22)Menetluskulud
  1. Maakohus on õigesti jätnud TsMS § 172 lg 3 järgi menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud lastele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda. Seega tuleb jätta rahuldamata avaldaja 1 määruskaebus osas, milles ta palus jätta maakohtu menetluskulud avaldaja 2 kanda.
  2. TsMS § 172 lg 3 järgi jäävad määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda, välja arvatud riigi õigusabi kulud, mis jäävad riigi kanda.
  3. Puudutatud isikutele 1–3 on antud Harju Maakohtu 18.08.2017 määrusega riigi õigusabi ilma õigusabi tasu ja õigusabi kulude hüvitamise kohustuseta.
  4. Puudutatud isikute riigi õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Leino Biini taotluse kohaselt tegi ta määruskaebuse menetlemisel toiminguid 3,5 tundi – avaldaja 1 määruskaebusega tutvumine 0,5 tundi, avaldaja 2 määruskaebusega tutvumine 0,5 tundi, seisukohtade koostamine määruskaebuste osas 1 tund, Põhja-Tallinna Linnaosavalitsuse seisukohaga tutvumine 0,5 tundi, avaldajate seisukohtadega tutvumine 0,5 tundi ja avaldaja 2 menetlusdokumendiga tutvumine 0,5 tundi. Vastavalt riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste, maksmise korra, tasumäärade, riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatuse ja korra ning taotluse esitamise tingimuste §-le 10 on nimetatud toimingute eest ette nähtud tasu kokku 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot.
  5. Ringkonnakohus leiab, et riigi õigusabi korras määratud puudutatud isikute esindaja tasu kindlaksmääramise ja väljamõistmise taotlus on põhjendatud ja tuleb rahuldada täies ulatuses. RÕS § 23 lg 1 alusel määrab kohus puudutatud isikute esindaja tasu suuruseks 210 eurot (koos käibemaksuga). Margo Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing /allkirjastatud digitaalselt/ 22
(22)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.