KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. aprill 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-9392 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Keskül

§ 113lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 20.

veebruari 2019.a otsus üldmenetluses Apellatsioonide esitajad Prokurör Süüdistatav Süüdistatav Heiki Hansalu ja tema lepinguline kaitsja Vladimir Kolga Merry Tiitus Heiki Hansalu, isikukood või sünniaeg: XXXXXXXXXXX, elu- või asukoht ja aadress: XXX, asukoht: Tallinna Vangla, kodakondsus: EV kodanik, haridus: XXX, emakeel: eesti keel, töökoht või õppekoht: XXX, karistatus: kriminaal- ja väärteokorras karistused puuduvad. Tõkend: viibib vahi all alates 02.07.2018 Kaitsja Lepinguline kaitsja Vladimir Kolga Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu

1. veebruari 2019.a otsus kriminaalasjas nr 1-18-9392 muutmata. Kaitsja ja süüdistatava apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord 1 Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. SÜÜDISTUS:
2. Heiki Hansalule on esitatud süüdistus selles, et tema 02.07.2018 ajavahemikul kell 21.08– 22.00, kohtueelses menetluses täpselt tuvastamata kellaajal XXX talus, olles teadlik XX viibimisest elumaja eeskojas ukse taga, tulistas tahtlikult püstolist Makarov (ГБ3299) vähemalt viiel

§ 113lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU OTSUS: 2. Pärnu Maakohtu 20.veebruari 2019 otsusega üldmenetluses tunnistati Heiki Hansalu süüdi

§ 113

lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 9 aastat.

§ 68lg 1 alusel loeti karistusaja alguseks 02.07.2018.a.

Tõkend vahistamine tühistada kohtuotsuse jõustumisel. 2.1 Sama otsusega lahendati ka menetluskuludega ja asitõenditega seonduv. APELLATSIOONID:

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonid süüdistatav Heiki Hansalu ja tema kaitsja Vladimir Kolga. Süüdistatav ei nõustu Pärnu Maakohtu
2. veebruati 2019.a. otsusega. Kaitsja taotleb tühistada Pärnu Maakohtu
3. veebruari 2019.a otsus Heiki Hansalu suhtes ja teha uus otsus, millega kvalifitseerida

§ 31

lg 1 sätteid kohaldades tema tegevus ümber

§ 117

järgi, vähendades karistuse määra ja kohaldades

§ 74

. Alternatiivselt kui ringkonnakohus leiab, et

§ 31

lg 1 kohaldamine ei ole võimalik, siis kvalifitseerida süüdistatava tegevus ümber

§ 115

järgi, vähendades samuti karistuse määra ja kohaldades

§ 74sätteid.

3.1 Süüdistava asub seisukohale, et maakohus ei ole arvestanud fakte, et XX oli sündmuste õhtul juba enne tema sinna minekut kuri ja närviline. XX käitumise põhjus oli alkohol ning ta oli tugevas joobes. Maakohus ei arvestanud, et XX-l oli käes relvataoline asi ning ähvardas 2 teda maha lasta ja ära tappa. Tulles relvaga akna juurde nähtvale, siis hoiatasin teda, et mul on relv ja lõpetagu koha. Kuulis relva laadimise heli ning tegi hoiatuslasu maha. XX ei reageerinud sellele vaid tõstis relva katkise akna avasse ja karjus, et laseb. Sellepeale lasi ukse pihta enda meelest 1 või 2 lasku allapoole ukse lehte. Oli šokis, kuna vend tahtis teda tappa. Oli hädakaitses, sest elu ja tervis olid ohus. Fotodelt on näha, et kestad on ühe kohapeal ja relvaga ei ole liigutud ning laskmise koht on ligikaudu 3-4 meetrit, mitte lähemalt. Seega lähilaske ei olnud ja rohkem kui 6 padrunit ka ei olnud. Oli 1 hoiatuslask ja 5 lasku ukse pihta. Kui oleks olnud tulistamine aknast, siis oleks pidanud olema esikus ohtralt püssirohu põlemisjääke ja jääke oleks pidanud olema ka köögi uksel. Ka XX riietelt ei leitud püssirohu põlemisjääke. See ei olnud tahtlik tapmine. On südamest kahju, et see sündmus nii lõppes. Kahetseb südamest, et põhjustas inimese surma, ta oli ikkagi lihane vend. 4. Kaitsja asub seisukohale, et maakohtu otsus kuulub tühistamisele seoses materiaalõiguse normide ebaõige kohaldamisega. Kuid isegi juhul, kui siiski nõustuda täies ulatuses esimese astme kohtu pakutud kvalifikatsiooniga, siis ka sellisel juhul tuleb tõdeda, et maakohtu poolt mõistetud karistuse määr on liialt range. 4.1 Maakohus hindas karistuse määramisel hetkeseisulist olukorda, mis põhjustas XX surma, kuid jättis arvestamata viktimoloogilist aspekti ehk nimelt vaenulike sugulussuhete pikaajalist arenemist, mis oli tingitud eelkõige XX süü läbi. Suurem osa tunnistajatest, keda kuulati kohtus üle ja kes tundsid mõlemaid vendi, andsid ütlusi selle kohta, et nimelt XX-l oli argessiivne iseloom ja et ta pidevalt ähvardas oma vendi, mis oli seotud tema omakasupüüdlike pürgimustega. Maakohus ei ole ei karistuse määramisel ega ka kuriteo kvalifitseerimisel arvestanud XX poolt loodud afektiivset seisundit. 4.2 Õige kvalifikatsiooni kindlaksmääramiseks on vajalik teha õigesti kindlaks 02.07.2018.a. asetleidnud sündmuste tehiolud. Maakohus tegi oma otsuses märkimisväärsed jõupingutused lahendamaks seda ülesannet, kuid osa tehioludest on kaitsja arvates hinnatud valesti, mis tingis lõppkokkuvõttes ebaõigete järelduste tegemise kvalifikatsiooni osas. Tuleb võtta aluseks asjaolu, et sündmuste ajal viibis talus üksnes kaks isikut ehk XX ja Heiki Hansalu, mille tõttu tuleb kõik viimase ütlustes esinevad kahtlused, mis ei ole konkreetsete tõenditega ümber lükatud, tõlgendada KrMS § 7 lõikest 3 tulenevalt tema kasuks. Sellest vaatevinklist vaadatuna tulebki käsitleda kõiki talus asetleidnud sündmusi. Tuleb järjekindlalt hinnata, miks Heiki Hansalu ilmus tallu, milline konflikt leidis aset vendade vahel, miks Heiki Hansalu kasutas relva ja milline oli Heiki Hansalu kavatsus relva kasutamise hetkel. 4.3 Kaitsja leiab, et tekkinud konfliktis omavad suurt tähtsust süüdistatava Heiki Hansalu ütlused ja neid ütlusi ei ole võimalik ümber lükata ning antud konkreetses olukorras ei oma eriti suurt tähtsust see, mida nimelt hoidis kannatanu käes (õhupüstol, püstoli makett, korrodeerunud raud või kaigas). On tõendatud, et majas leidus relvataolisi esemeid, sealhulgas üks taolistest objektidest oli leitud esikust ukse juurest, kuid kohtu arvates seda eset ei olnud võimalik kasutada, kuna see oli pakendatud paberpakendisse (foto, kd 2, tl 22). Kuid fotolt nähtub, et see paberpakend katab seda eset vaid osaliselt ja ei takista üldse selle kasutamist ähvardamise käigus. Samuti väärib märkimist see fakt, et maja uksest seest poolt vaadates vasakul asub vertikaalselt asetsev kaigas, mis võis samuti olla selleks relvarauataoliseks esemeks, millega kannatanu võis Heiki Hansalu ähvardada. Samuti tuleb märkida, et nimelt selle eseme ümber on hulganisti vereplekke. Kaitsja kordab, et pikema aja jooksul kestnud kirjeldatud konflikti puhul, samuti halva nähtavuse (praktiliselt valgustuse puudumisel) ja pidevalt kostvate tapmisähvarduste (mida ei eita ka maakohus) tingimustes ei oma eriti suurt tähtsust, mida nimelt hoidis kannatu käes, sest Heiki Hansalu, kes viibis juba 3 pikemat aega kirjeldatud afektiivses seisundis ning arvestades muuhulgas juba XX poolt väljendatud argessiivset hoiakut, võis käsitleda ähvarduse täideviimise algusena mis tahes kannatanu käes olnud eset või isegi viimase liigutust, mis oleks sarnane relva kasutamise kavatsusega, sest Heiki Hansalu käsutuses olid rea tunnistajate (sealhulgas ka kannatanu poja) käest pärinevad andmed, et XX-l oli tulirelv. Siinkohal ei saa olla mingit muud järeldust peale ühe: Heiki Hansalu kartis tõepoolest sellel konkreetsel päeval tapmisähvarduse reaalset täideviimist oma venna XX poolt, kelle käsutuses oli tema andmetel tulirelv ja kes Heiki Hansalu hoiatusest hoolimata (neid temapoolseid ütlusi ei saa samuti ümber lükata), et ka temal on püstol ja ta võib samuti tulistada, pöördus sellegipoolest maja ukse juurde tagasi, mis täiendavalt tekitas Heiki Hansalu’s kindluse, et XX tuli maja ukse juurde tagasi eesmärgiga viia oma ähvardus täide. Seejuures puudus Heiki Hansalu’l võimalus jõuda ennast kuhugi ära peita oma elu ja tervise kaitsmise eesmärgil. 4.4 Kokkuvõtvalt võib eeltoodust tulenevalt jõuda ühesele seisukohale, et arvestades XX kirjeldatud eelnevat suhtumist oma venda, tema argessiivsust sel päeval ja Heiki Hansalul olevat informatsiooni relva olemasolust XX-l, võis Heiki Hansalu küll arvata, et tema viibib hädakaitseseisundis. Ja kui isegi asuda seisukohale, et Heiki Hansalu kujutas endale ekslikult ette, et ta viibib sellises seisundis (ja selliseks eksimuseks olid olemas kõik alused), siis tema tegevus on hõlmatav

§ 31

lõikes 1 toodud tingimustega ehk järelikult tuleb tema tegevust käsitleda ettevaatamatusest toimepandud süüteona, mida tuleb kvalifitseerida

§ 117lg 1 järgi.

Taolise järelduse kasuks räägib ka tehtud laskude suund – mitte pea ja keha, vaid jalgade piirkonda. Kuid see asjaolu, et kannatanu pole üritanud Heiki Hansalu tehtud hoiatusest ja tema poolt alustatud tulistamisest hoolimata lahkuda ukse juurest koheselt peale esimest lasku, kuigi ta suutis seda teha pärast kõigi haavade saamist, oli Heiki Hansalu jaoks nö täiendavaks märguandeks, et tema vend soovib avada tuld. Tuleb nõustuda Heiki Hansalu esitatud versiooniga olukorrast, kus ta tajus reaalset ohtu enda elule ja tervisele ning et ta vastas sellele ründele. 4.5 Arvestades Heiki Hansalul esinevat ja eelnevalt kirjeldatud pikaajalist afektiivset seisundit (mis loomulikult esines jätkuvalt ka sel päeval), samuti sel päeval talus asetleidnud konflikti, ähvardamist ja solvamist, siis kõik see kogumis tingiski tugeva hingelise erutuse äkilise tekkimise, mis omakorda põhjustas Heiki Hansalu vastutegevust. Kuid sellisel juhul tuleb tema tegevust kvalifitseerida

§ 115järgi ehk provotseeritud tapmisena.

Teoreetiliselt võib see tegu langeda kokku ka teoga, mis on hõlmatav

§ 31lg. 1. KANNATANU SEISUKOHT JA VASTUVÄITED Kr

MS § 322 lg 3 ALUSEL:

1. Kannatanu nõustub kaitsja apellatsiooniga ja selles toodud seisukohtadega, et Heiki Hansalu tegutses hädakaitse seisundis. Leiab, et asjaolud millele kaitsja tugineb on asjakohased ning süüdistatava selgitused usaldusväärsed. Ka nõustub kannatanu kaitsjaga, et maakohtu poolt mõistetud karistus süüdistatavale on liialt karm ning mõistetud karistust tuleks vähendada. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Prokurör palub jätta süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonkaebused rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 20.veebruari 2019 kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1-18-9392 muutmata. 4 6.1 Prokuratuuri arusaamist mööda on kaitsja üks etteheiteid maakohtule selles, et kohus hindas karistuse määramisel hetkel valitsevat olukorda, mis viis XX surmani, kuid jättis arvestamata vendade vahelise pikaajalised vaenulikud suhted, mis kaitsja hinnangul olid eelkõige tekkinud XX süü läbi. Nagu riiklik süüdistaja juba ka maakohtus ütles, siis antud kriminaalasja puhul on tegu olukorraga, kus kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteosündmusega on küll seotud kaks inimest, n-ö XX ja Heiki Hansalu, kuid Heiki Hansalu teo tagajärjel on meil võimalik kriminaalmenetluses teada saada üksnes süüdistatava versiooni toimunust. Sellest tulenevalt on väga keeruline praegusel ajahetkel väita kumb vendadest oli selles pikalt arenenud/ vindunud perekondlikus tülis suurem süüdlane või selle algataja. Kriminaalmenetluses on tuvastatud, et X ja Heiki Hansalu ei saanud üksteisega hästi läbi ning arvestades tunnistaja CC poolt kohtus öeldut (17.01.2019 toimunud kohtuistungi protokoll, lk 13), siis Heiki Hansalu puhul on pigem tegu inimesega, kes hoiab emotsioonid endale ning ei näita neid välja, mistõttu tulebki siinkohal toetada tunnistaja järeldust, et kuskilt sai Heiki Hansalu mõõt lihtsalt täis. 6.2 Prokuratuur on arvamusel, et maakohtu seisukoht, et sündmus ei leidnud aset mitte selliselt nagu süüdistatav seda kinnitab, on õige. Prokuratuur avaldas juba kohtuvaidluse ajal arvamust, et Heiki Hansalu ütluste puhul on tegu end õigustava tõendiga, millega aga lähevad vastuollu teised kriminaalasjas uuritud tõendid. Nii tuleneb kaitseversioonist, et XX ähvardas süüdistuses nimetatud ajal ja kohas süüdistatavat nii verbaalselt kui ka relvaga. Kuid see väide (eeskätt relvaga ähvardamine) ei ole mitte ühegi objektiivse tõendiga kinnitust saanud. Kohtuliku arutamise ajal oli võimalik aimata, et kaitseversiooni kohaselt selleks relvaks, millega väidetavalt XX süüdistatavat ähvardas, oli plastikust mängupüstol, mis läbiotsimise käigus leiti elumaja teiselt korruselt. Kuid pärast seda, kui läbiotsimise käigu kohta käis kohtus ütluseid andmas menetlustoimingul osalenud uurija, kelle selgituse kohaselt paiknes mängupüstol peaaegu kinnises lauasahtlis, sellest versioonist loobuti. 6.3 Apellatsioonis on kaitsja avaldanud arvamust, et üheks relvaks, mida XX kasutas Heiki Hansalu ähvardamisel, oli XXX talus 06.07.
3. a toimunud läbiotsimisel taluhoone esikust köögi ukse eest kassiliivapakendist leitud roostetanud relvaraud. Prokuratuuri hinnangul on tegu kaitsja absurdse väitega, kuna eluliselt ei ole kuidagi usutav, et XX, pärast vigastada saamist n-ö pakkis ähvardamiseks kasutatud relva kassiliiva pakendamiseks mõeldud kotti. Samuti ei lähe kassiliivakotist leitud relv kokku selle relva kirjeldusega, millega Heiki Hansalu sõnul teda ähvardati. Nimelt vastas Heiki Hansalu prokuröri küsimusele mis relvaga teda ähvardati seda, et „võis olla püstol. Käsi paistis ka tagant“ (29.01.2019 kohtuistungi protokoll, lk 15). Kusjuures olgu siinkohal mainitud, et selle vastuse juurde süüdistatav näitas püstoli käes hoidmise liigutust. 6.4 Nii nagu maakohtus nii ka apellatsioonis kaitsja väidab, et Heiki Hansalul puudus võimalus ennast kuhugi peita oma tervise ja elu kaitsmise eesmärgil. Prokuratuur ei saa ka selle kaitsja väitega nõustuda. Esmalt ei saa mööda vaadata faktist, et sündmus leidis aset situatsioonis, kus kannatanu viibis majas sees (kusjuures kinnise ukse taga) ja süüdistatav majast väljas. Teiseks on riikliku süüdistaja jaoks kõnekad süüdistatava enda kohtus antud ütlused enda tegutsemise kohta pärast tulistamist (29.01.2019 kohtuistungi protokoll lk 16). Nimelt läks Heiki Hansalu sõnul ta pärast tulistamist maja juurde, et „lihtsalt vaadata kus maal XX on ja kuhu ta läks, mis edasi toimub ja millega ta nüüd sealt tuleb“. Täpsustades, et „tal oli soov olukorda hinnata, et millega ta tuleb välja, mis edasi toimub, kas pean ära jooksma, kuhu poole“ (29.01.2019 kohtuistungi protokoll, lk 16). Olgu siinkohal mainitud, et kogu menetluse kestel on süüdistatava versioon olnud selline, et ta ei olnud pärast tulistamist kindel kas ta sai oma vennale pihta või mitte. Seega olukorras kus rünnatav ei saa kindel olla 5 kas ründaja võib ähvardamisi jätkata või mitte, kuid sellest hoolimata ta julgeb minna majale lähedale, et vaadata, mida ründaja edasi otsustab teha, siis järelikult on kogu selle aja olnud rünnataval n-ö kuklas teadmine, et tal on võimalik sealt sündmuskohalt põgeneda. Sellise tõlgenduse kasuks räägib asjaolu, et tegelikult ei olnud ju Heiki Hansalu jaoks selleks hetkeks, kui ta otsustas maja juurde minna, asjaolud muutunud- ta teadis, et XX on majas ning tal on relv. Kui just Heiki Hansalu ei olnud selleks hetkeks kindel, et ta on XX kahjutuks teinud ning sellest tulenevalt oli tal julgus minna aknast sisse vaatama mis majas sees toimub. Eeltoodust tulenevalt on kaitsja ja süüdistatava väide põgenemise võimatusest eluliselt mitte usutav ning kriminaalasjas uuritud tõenditega mitte kooskõlas olev. 6.5 Süüdistatava kaitseversiooniks on olnud see, et viibides süüdistuses nimetatud ajal XXX talus, oli temal teadmine, et tema vennal XX-l on relv(ad). Kriminaalmenetluses aga selgus, et teadmised selle kohta, et XX-l on relv, pärinevad kõige hilisemalt 10-12 aasta tagusest ajast ning kõige värskemalt 4-6 aasta tagant. Mitte ükski tunnistaja ega ka süüdistatav ise ei kinnitanud kohtus, nagu oleks nad kannatanu käes relva näinud viimastel aastatel. Kusjuures kriminaalmenetluses kogutud tõenditest tulenevalt nad ei saanudki seda väita, kuna kriminaalmenetluses on tuvastatud, et XX-l ei olnud XXX talus mitte ühtegi tulirelva. Kokkuvõtvalt on riiklik süüdistaja arvamusel, et kuivõrd kaitsja ja süüdistatav ei ole rahul maakohtu järeldustega, siis esitatud apellatsioonides taotletakse sisuliselt maakohtu poolt käsitletud tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt. Prokuratuur on aga seisukohal, et apelleeritav maakohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud. Seda nii kuriteo kvalifitseerimise kui ka karistamise osas. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
4. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsioonide motiividega, kannatanu ja prokuröri seisukohaga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja tühistamisele ei kuulu. 7.1 Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonis toodud järeldustega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud KrMS § 61 lg 2 sätestatut. Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Apellatsioonides ei ole kajastatud tõendeid mida maakohus oleks jätnud tähelepanuta. Asjaolu, et kaitsja ja süüdistatav ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud või kõiki asjaolusid arvestanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et KrMS § 61 lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). 7.2 Kohtukolleegium leiab, et maakohus on esitatud tõendeid hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. mai 2003.a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus 6 esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 7.3 Maakohtu otsuses on põhjalikult analüüsitud süüdistatava Heiki Hansalu, tunnistajate HH, CC, PP, UU, RR, MM, EE, LL ja AA ning kannatanu RR ütlusi ning esitatud kirjalikke tõendeid. Seejuures ei ole maakohtu poolt tähelepanuta jäetud süüdistatava ja tema kaitsja väited ja esitatud tõendid. Maakohtu otsuses on üheselt käsitletud nii süüdistatava, kui tema kaitsja seisukohti ning ka prokuröri seisukohti (kd 2 lk 139-149). Esitatud apellatsioonides korratakse peamiselt samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Seega ei pea ringkonnakohus tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 sättest oma otsuses andma vastuseid kõigile apellatsioonides toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-8-05, p 9 , 3-1-1-108-10, p 9 ja 3-1-1-23-11 p 18).
6. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite põhjaliku analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Heiki Hansalu suhtes teo ümber kvalifitseerimiseks kohaldades

§ 31

lg 1 sätet

§ 117

ega

§ 115järgi.

Maakohus on põhistanud miks ta leiab, et käesoleval juhul ei ole Heiki Hansalu tegu kvalifitseeritav

§ 117järgi.

Maakohus on esitanud põhjalikud motiivid miks tuleb kvalifitseerida süüdistatava Heiki Heinsalu käitumine

§ 113järgi ning ringkonnakohus nõustub maakohtu argumentidega.

8.1 Mõlemad apellandid asuvad seisukohale, et antud asjas tuleb lähtuda sündmuste tuvastamisel süüdistatava Heiki Hansalu ütlustest ja esitatud versioonist. Kolleegium märgib, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsuses nr 3-1-1-19-05 ja
3. septembri
4. a otsuses 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (kd 2 lk 142-144 pöördel) ning süüdistatava ja kaitsja poolt esitatud versiooni tõeseks (kd 2 lk 144-147). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Heiki Hansalu poolt antud erinevatest ütlustest. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. Antud põhimõtete kohaselt ei ole asjakohased apellantide etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni. 8.2 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid just süüdistatava Heiki Hansalu versiooni toimunud sündmuste osas, mille tagajärjeks oli XX surm. Süüdistatava ütluste seda osa, milles vastuolud puuduvad, on maakohus hinnanud KrMS § 61 lg 2 kohaselt kogumis teiste tõenditega oma siseveendumuse kohaselt ning järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 7 märgitud seisukohti. Maakohus on oma otsuses analüüsinud süüdistatava ütlusi ja esitatud versiooni tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seejuures on süüdistatav ja kaitsja jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus asus seisukohale, et süüdistatava Heiki Hansalu ütlused ei ole usaldusväärsed, mistõttu ei saanudki maakohus neid ütlusi tõendina arvestada. Selles osas, et maakohus oleks põhjendamatult lugenud süüdistatava Heiki Hansalu ütlused ebausaldusväärseks, mingeid argumente apellatsioonides esitatud ei ole.
5. Kaitsja apellatsioonis taotletakse sisuliselt Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Kolleegium asub seisukohale, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav ning süüdistatava kasuks tõlgendatakse ainult kõrvaldamata kahtlused, kuid antud kohtuasjas ei ole tõusetunud kahtlusi, mis tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. 9.1 Väide, et tapetul oli relv või relvataoline ese, millega ta ähvardas süüdistatavat ning hiljem relvast vabanes ehk tegemist oli hädakaitseseisundiga, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne. Riigikohtu kriminaalkolleegium on märkinud, et kõik need argumendid on suunatud nn põhjendatud kahtluse tekitamisele, mis peaks juhul, kui konkreetne argument (või argumentide kogum) on tõsiseltvõetav ning seda ei suudeta tõenduslikult kummutada, viima edasiselt in dubio pro reo põhimõtte (KrMS § 7 lg 3) rakendamiseni ning potentsiaalselt ka õigeksmõistva otsuse tegemiseni või kriminaalmenetluse lõpetamiseni (vt RKKKo 3-1-1-77-15). Seejuures on Riigikohtu kriminaalkolleegium rõhutanud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka KrMS § 7 lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus. Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees ehk antud juhul hädakaitseseisund peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 9.2 Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et süüdistatava kaitsetees hädakaitseseisundist on kummutatud kriminaalasjas kogutud tõenditega, mida maakohus on üksikasjalikult analüüsinud ja kogumis hinnanud (kd 2 lk 144-148). Kogutud tõendikogum viitab üheselt süüdistatava Heiki Hansalu sihipärasele käitumisele ning tegemist oli süüdistatava teadliku ja täielikult kontrollitud ründega XX vastu, mistõttu ei ole alust jaatada KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud olukorda, mis tuleks vältimatult tõlgendada süüdistatava kasuks.
6. Kaitsja ja süüdistatav kordavad apellatsioonides maakohtule esitatud omapoolset versiooni toimunust, jõudes järeldusele, et süüdistatava Heiki Hansalu käitumises esineb 8 õigusvastasust välistav asjaolu

§ 31

lg 1 mõttes ning kaitsja on taotlenud süüdistatava teo ümber kvalifitseerimist

§ 117lg 1 järgi.

Karistusseadustiku üldosa paragrahv 31 lg 1 reguleerib olukorda kus isik arvab ekslikult, et viibib hädakaitse seisundis (n-ö näilik hädakaitse) ning peab oma tegu selles olukorras lubatavaks. Seega teo õigusvastasuse võib välistada

§ 31

lg 1 järgi ka eksimus teo õigusvastasust välistavas asjaolus.

§ 31

lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse.

§ 31

lg 1 esimene lause määrab, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Maakohus on hinnanud, kas süüdistatav Heiki Hansalu kujutas endale ekslikult ette, et XX asub teda relvaga ründama ning jõudis üheselt järeldusele, et Heiki Hansalu käitumises ei esine õigusvastasust välistav asjaolu

§ 31lg 1 mõttes.

10.1 Kolleegium asub seisukohale, et apellantide järeldus

§ 31lg 1 esinemise osas ei vasta maakohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele.

Maakohus on põhjalikult analüüsinud objektiivset olukorda ja Heiki Hansalu käitumist hinnates arvestanud kogutud tõendeid kogumis ja jõudnud õigele järeldusele, et Heiki Hansalu ei tegutsenud ka näiliku hädakaitse seisundis. Kolleegium nõustub maakohtuga ja asub seisukohale, et kogutud tõendite pinnalt kogumis ei ole võimalik jaatada Heiki Hansalu puhul eksimusest

§ 31

lg 1 esimese lause tähenduses ning sellest tulenevalt ei ole võimalik kvalifitseerida süüdistatava Heiki Hansalu poolt toimepandud kuritegu

§ 117lg 1 järgi.

Sarnaselt maakohtuga ei tuvastanud kolleegium kogutud tõendite pinnalt, et süüdistatav Heiki Hansalu oleks viibinud hädakaitseseisundis (näilik hädakaitse). Maakohtu poolt analüüsitud tõenditest ei tulene, et XX mingistki käitumisest oleks süüdistatav Heiki Hansalu võinud arvata ja endale ekslikult ette kujutada, et tegemist on relvastatud ründega tema kehalisele puutumatusele või elule. Üksnes tapetu poolsed verbaalsed ähvardused ei anna veel alust järelduseks, et järgneb relvastatud rünnak. Sellist käitumisakti, mis viitaks relvaga või relvataolise esemega ründele tapetu XX poolt süüdistatava Heiki Hansalu suhtes ei kinnita ükski tõend peale süüdistatava enda ütluste, mille maakohus ebausaldusväärseks tunnistas. 10.2 Maakohus analüüsis põhjalikult (kd 2 lk 148-149) süüdistatava ja kaitsja seisukohti väidetava eksliku hädakaitseseisundi esinemise kohta, leides, et Heiki Hansalu versioon viimase suhtes toimepandud vahetu õigusvastase ründe olemasolust pole tõendatud. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et mitte üksi tõend ei kinnita, et tapetu XX-l oleks olnud relv või relvataoline ese käes ja ta vinnastas seda ajal, mil ta suhtles läbi kinnise ukse süüdistatavaga. Seega kogumis hinnatud tõendite pinnalt ei saa rääkida eksimusest õigusvastasust välistavas asjaolus

§ 31lg 1 tähenduses.

10.3 Kuigi maakohus tuvastas, et süüdistatav ei kujutanud endale ekslikult ette asjaolusid, mis nende tegelikkusele vastavuse korral looksid hädakaitseseisundi

§ 31

lg 1 ja § 28 lg 1 mõttes, analüüsis maakohus ka olukorda, et isegi kui jaatada, et süüdistatav arvas ekslikult, et viibib hädakaitse seisundis (n-ö näilik hädakaitse), on antud juhul ületatud süüdistatava poolt hädakaitse piire. Kolleegium nõustub maakohtuga, et sellisel juhul oleks süüdistatava kaitsetegevus, mis seisnes relvast tulistamisel korduvalt (vähemalt seitse lasku) tapetu suunas ja seda olukorras, kus viimane endast ohtu ei kujutanud, on ka ettekujutatava relvaga ähvardamise takistamise valguses käsitatav kannatanule ilmselgelt liigse kahju põhjustamisena. Seega ei ole tegemist säästvaima kaitsetegevusega ning objektiivselt oleks süüdistatav ületanud hädakaitse piire. Ilma hoiatuslasku tegemata, tulistades lähedalt (eksperdiarvamuse kohaselt lähilask ehk lasukaugus vähem kui 2 meetrit) XX korduvalt kõhu piirkonda olukorras, kus selle jaoks puudus igasugune (sh ettekujutatav) vajadus, on ilmne, et 9 süüdistatav vähemalt teadis ja möönis, et põhjustab tapetule ilmselgelt liigset, hädakaitsepiire ületavat kahju. Seega sellises olukorras oleks süüdistatav tegutsenud hädakaitse piire ületades vähemalt otsese tahtlusega ning järelikult oleks Heiki Hansalu ka ettekujutatud asjaolude valguses ületanud hädakaitse piire

§ 28

lg 2 mõttes, siis ei kohalduks

§ 31lg 1 säte.

11. Esitatud apellatsioonis taotleb kaitsja alternatiivselt süüdistatava Heiki Hansalu teo ümber kvalifitseerimist

§ 115järgi.

Riigikohus on korduvalt selgitanud oma otsustes, nt 3-1-1-86-04; 3-1-1-10-13, et

§ 115kujutab endast tapmise põhikoosseisu privilegeeritud e vähemohtlikku koosseisu.

Oluline on seejuures tähele panna, et tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Privilegeeritud koosseisu subjektiivne e tahteline külg on põhikoosseisuga sama - isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista

§ 115

kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms.

§ 115

objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. 11.1 Kolleegiumil tuleb märkida, et tapetu XX käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang ning olles tuvastanud tapmisteole eelnenud kannatanu vägivaldse või solvava teo, peab kriminaalasja menetleja alati kontrollima, kas kannatanu selline käitumine kutsus süüdistatavas esile

§-s 115 nimetatud erutusseisundi. Arvestades tapetu XX käitumist tervikuna antud kuriteo puhul ei saa jaatada, et see oleks kutsunud esile äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse Heiki Hansalul. Maakohtus ei ole kaitsja ega süüdistatav esitanud kaitseversiooni, et tapetu oma pikaajalise või süstemaatilise provokatiivse käitumisega oleks kutsunud esile tagajärje, nimetatud asjaolule viitab kaitsja alles apellatsioonis. Ka maakohtu poolt ei ole tuvastamist leidnud süüdistataval mingit erilist emotsionaalset seisundit (äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit), teo toimepanemise ajal. Seda enam, et süüdistatav Heiki Hansalu ei ole väitnud kordagi, ei maakohtus ega apellatsioonis, et ta oleks olnud mingis äkki tekkinud erilises või tugevas hingelise erutuse seisundis. Kolleegium märgib, et nende tõendite pinnalt ei ole võimalik kvalifitseerida Heiki Hansalu poolt toimepandud kuritegu

§ 115järgi.

11.2 Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et ei ole välistatud sõnelus ja tüli tekkimine XX ja Heiki Hansalu vahel. Samas asub kolleegium seisukohale, et mingit erilist erutusseisundi teket süüdistataval selline kannatanu käitumine (sõnelus, ähvardus jms) tekitada ei saanud. Puuduvad tõendid, mis osutaksid just tapetu XX poolsele intensiivsele või väga vägivaldsele või solvavale teole, mis vahetult oleks vallandanud Heiki Hansalul emotsionaalse reaktsiooni. Tunnistajate ristküsitlusel antud ütlustest, millele on maakohus viidanud (kd 2 lk 140) võib teha järelduse, et XX ja Heiki Hansalu omavaheline vaenulik suhtlemine oli mõlemapoolne, mitte ainult tapetu käitumine Heiki Hansalu suhtes ei olnud vaenulik ja ähvardav vaid seda oli ka Heiki Hansalu käitumine XX suhtes. Seejuures tulenevalt tunnistajate CC ja UU ütlustest olid tapetu XX suhted väga halvad pigem CC-ga, kui Heiki Hansaluga. Vähetähtis ei ole seejuures arvesse võtta, et XX oli tekkinud konfliktide käigus pea alati suletud uste taga või ukse peal, kuid majast ei väljunud. Vaagides tapetu ja süüdistatava omavahelisi suhteid ning analüüsides kuidas on tapetu ja süüdistatav käitunud 10 varasemate tekkinud konfliktide raames tulenevat tunnistajate ütlustest, ei võimalda kogutud tõendid kogumis rääkida sellest, nagu olnuks XX tapmine ajendatud tema enda õigusvastasest käitumisest ning kohtulikul arutamisel uuritud tõendid ei kinnita provotseeritud tapmist käsitlevat kaitseversiooni. 11.3 Kolleegium nõustus eelnevalt maakohtuga, et pole tõendamist leidnud tapetu poolne süüdistatava relvaga või relvataolise esemega ähvardamine, vaid jaatada saab ainult verbaalset ähvardamist, siis tapetu XX poolne verbaalne vägivald süüdistatava Heiki Hansalu suhtes ei õigustanud kindlasti süüdistatava poolt vastukaaluks sellise vägivalla kasutamist, millega saabus inimese surm. Kolleegium asub seisukohale, et hingelise erutuse seisundile on iseloomulik, et see tekib äkki ja kaob suhteliselt kiiresti, kuid ilmselgelt ei kao taoline seisund koheselt peale teo toimepanemist. Arvestades süüdistatava Heiki Hansalu tegutsemist koheselt peale XX tulistamist, s.o väljus väravast, tegi suitsu ja ootas ning helistas vend CC-le, läks koju ja andis relva tütre HH kätte, ei saa ilmselgelt jaatada, et tegemist oleks olnud isikuga, kelle käitumine oleks väljendanud erutusseisundit või kes oleks viibinud mingis erilises psüühilises seisundis. Pigem näitab Heiki Hansalu taoline tegutsemine vahetult peale XX tulistamist üheselt süüdistatava Heiki Hansalu poolt otsustuskindlat ja kaalutletud tegevust, mis ilmselgelt ei oleks omane isikule, kes viibiks tugevas erutusseisundis või mingis erilises psüühilises seisundis. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Heiki Hansalu käitumine on õigesti kvalifitseeritud

§ 113lg 1 järgi ja käesolevas asjas õigusvastasust välistavad asjaolud puuduvad.

12. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust. Ringkonnakohus ei nõustunud Heiki Hansalule inkrimineeritud kuriteo

§ 113

lg 1 ümberkvalifitseerimisega

§ 115

või 117 lg 1 järgi, siis puuduvad igasugused alused maakohtu poolt Heiki Hansalule mõistetud karistuse muutmiseks. Maakohus on põhjendanud süüdlasele mõistetavat reaalset vangistust kooskõlas

§ 56

sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlasele uue karistuse mõistmiseks.

§ 113

lg 1 näeb ette karistusena kuue kuni viieteistaastase vangistuse, seega sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust. Maakohus on Heiki Hansalule mõistnud

§ 113lg 1 järgi vangistuse 9 aastat, seega alla sanktsiooni keskmist määra.

12.1 Antud asjas ei ole maakohus karistusmäära valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ning maakohus on jälgitavalt põhjendanud karistusmäära valiku aluseks olevaid asjaolusid. Nii on maakohus arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, süüdlase iseloomustavaid andmeid, kannatanu käitumist, samuti üld- kui ka eripreventiivseid eesmärke. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole arvestanud piisavalt asjaolu, et kannatanu enda käitumine põhjustas tema suhtes kuriteo toimepanemise. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu. Maakohus on põhjalikult analüüsinud nii süüdistatava Heiki Hansalu poolt toimepandut kui ka kannatanu enda käitumist (kd 2 lk 149). Mistõttu ei ole õige ringkonnakohtu poolt veelkord 11 arvestada kannatanu käitumist täiendavalt süüdistatava süü suurust mõjutavaks ja karistust vähendavaks asjaoluks. 12.2 Kaitsja ei ole apellatsioonis viidanud mingile erandlikule asjaolule, mis oleks seotud isikuga või süüteo toimepanemisega ja mida kolleegium saaks lugeda süüd oluliselt vähendavaks asjaoluks. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud. Kaitsja ei ole põhjendanud miks tuleks apellatsioonis toodud asjaolu (kannatanu käitumine jne) korduvalt lugeda karistusmäära vähendavaks asjaoludeks. Kolleegium leiab üksmeelselt, et kriminaalasjas ei esine Heiki Hansalu isikust tulenevaid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse mõista süüdistatavale

§ 113

lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest karistus sanktsioonis sätestatud alammääras. Süüdistatava isik ning teda iseloomustavad andmed kuuluvad tõepoolest karistuse mõistmise temaatikasse, kuid seejuures ei saa unustada, et karistuse mõistmise aluseks olev isiku süü suurus on lahutamatult seotud ka toimepandud kuritegudega ehk siis õiguslikult etteheidetava käitumisega. Kolleegium leiab, et maakohtu poolt mõistetud karistus vastab täielikult Heiki Hansalu süüle ning selle vähendamiseks puudub alus. 12.3 Kaitsja taotlusele kohaldada

§ 74sätteid, tuleb märkida järgmist.

Antud juhul tuleb arvestada karistuse raskust, mille toimepanemise eest on seadusandja ette näinud karistuse vaid vangistuse näol ning millele viitab juba iseenesest

§ 113

lg 1 sanktsioon vangistus kuuest kuni viieteistaastase vangistuseni, seega ainuüksi kuriteo raskusest tulenevalt ei saa kaalumisele tulla karistusest tingimisi vabastamine. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul ning otsuses nr 3-1-1-80-04 on märgitud, et

§ 74

esimeses lõikes sätestatust ei tulene karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid seda siiski vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Lisaks tulenevalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvatest seisukohtadest, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellisest põhimõttest lähtuvalt, arvestades

§ 74

lg 3, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid neid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni viieks aastaks.

1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kolleegium Pärnu Maakohtu
2. veebruari 2019.a otsuse muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 12