Obsah (5)

§ 35§ 37§ 25§ 34§ 27

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 28.06.2019, Tallinn Tsiviilas

) § 66 punktist 2 tulenevalt lõpeb abielu kohtus abielu lahutamise korral päeval, millal kohtuotsus jõustub. Harju Maakohtu 27.09.2017 otsus jõustus 27.09.2017. 9. Ühisvara koosseis tuleb

§ 35

järgi kindlaks teha abielu lõppemise aja seisuga (s.o seisuga 27.09.2017), lähtudes vara omandamise ajal kehtinud seadusest ning kohaldades ühisvara jagamisele kehtivat

-i. Nii abikaasade ühisvaras olevad asjad kui õigused jagatakse

§ 37

lõike 3 (koosmõjus asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lõigetega 6 ja 7) järgi kaasomandi lõpetamise sätete (AÕS § 77) kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. 10. Selleks, et kohus saaks ühisvara jagada, tuleb kõigepealt välja selgitada ühisvara koosseis.

§ 25

kohaselt lähevad abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused. Eseme kuulumine ühisvõi lahusvara hulka tuleb kindlaks teha vastavalt omandamise ajal kehtinud seadusele.

1. Hagi ja vastuhagi kohaselt tuleb kohtul jagada poolte vahel korteriomand XXX, Maardus (t I kd lk 5-7) ning sõiduauto AUDI A6 (reg.nr VVVVVV) (t I kd lk 8-10).
2. Kohus viitas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lõikele
3. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-41-05 jõudnud seisukohale, et kohus ei ole seotud hageja poolt õigussuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab seadust ise, olles eelnevalt tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Seega on kohus asja lahendamisel seotud küll hageja ja kostja esitatud asjaoludega, kuid mitte nende antud õigusliku kvalifikatsiooniga (lisaks Riigikohtu lahend nr 3-2-1-80-04).
4. Hageja leidis, et korteriomand kuulus poolte ühisvara hulka ning selle väärtuseks on 51 400 eurot (t I kd lk 11, 12-17). Kostja vaidles vastu, leides, et korteriomand kuulub tema lahusvara hulka. Seega vaidlevad pooled korteriomandi kuuluvuse üle nende ühisvarasse. Ühisvara jagatakse

§ 37

lõike 3 järgi abikaasade vahel võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti.

§ 34võimaldab võrdsuse põhimõtet õiglusest lähtudes korrigeerida.

Kohus viitas

§ 27lõike 2 punktile 2 ja § 34 lõikele 2.

Seega tuleb kohtul hinnata kostja väiteid ja kindlaks teha, kas ja millises ulatuses oli korteri ostmisesse panustatud raha kostja lahusvaraks.

1. Kohtule esitatud 15.08.2012 korteriomandi müügilepingust, hüpoteegi seadmise lepingust ja asjaõiguslepingutest nähtuvalt kinnitasid abikaasad ostjana, et nende varalistele suhetele kohaldatakse varaühisuse varasuhet. Lepingu punktist 6.3 nähtuvalt müüja lubas ja ostja avaldas soovi kustutada kinnistusregistris kanne müüja kohta ning ühisomanikena sisse kanda hageja ja kostja (t I kd lk 73). Korteriomandi ostuhinnaks oli 33 500 eurot, millest 1500 eurot oli müüjale ülekandega tasutud enne lepingu sõlmimist. Ostuhinnast 32 000 eurot oli enne lepingu sõlmimist hoiustatud notarikontole (t I kd lk 72). 5
2. Pooled ei vaidle, et korteriomandi soetamiseks kasutati kostjale lahusvarana kuulunud korteriomandi KKK, Maardus müügist saadud raha 23 000 eurot. Hageja nõustus, et osaliselt finantseeriti korteriomandi XXX, Maardus soetamine kostja lahusvara arvelt, aga kuna kostja on avaldanud ja nõustunud, et korteriomand läks mõlemale abikaasale, siis hageja tõlgendas seda kinkelepinguna. Kuna korter omandati abielu ajal, eeldatakse ka seaduse järgi selle kuulumist ühisvarasse (

§ 27lõike 6 esimene lause).

Samas korteri lugemisel ühis- või lahusvaraks ei ole määrav see, kellele esitati korteriga seotud kommunaalteenuste ja majandamiskulude arved ega kinnistusraamatu kanne ühe või mõlema abikaasa omanikuna sissekandmise kohta. Mõlema abikaasa omanikena kinnistusraamatusse kandmist ei saa tõlgendada kinkelepinguna hagejale.

1. Pooled ei vaidle, et vaidlusaluse korteriomandi omandamiseks andis 10 500 eurot kostja ema, millest 1500 eurot kandis ta enne lepingu sõlmimist 18.07.2012 hageja kontole ja 9000 eurot 23.07.2012 kostja kontole. Mõlema ülekande selgitusse oli märgitud „ülekanne“ (t I kd lk 68). Kostja oli seisukohal, et 10 500 eurot kinkis ema kostjale korteriomandi soetamiseks. Nimetatud summast 1500 eurot kandis kostja ema ettemaksu tasumiseks hageja kontole, kuna kostja ise oli sel ajal Rootsis ja isiklikult seda teha ei saanud. Vaidlust ei ole, et hageja selle summa ettemaksuks ka tasus. Hageja seisukoht oli, et kostja ema kinkis 10 500 nii hagejale kui kostjale, et perekond saaks soetada ühise korteri. Kingitus on tehtud kahes osas, nii hagejale kui kostjale, kinkelepingut sõlmitud ei ole. Ülekande selgituseks on märgitud „ülekanne“, mis välistab kinkelepingu sõlmimise. Kui leiab tõendamist, et 10 500 eurot anti kingitusena, siis rahaga, mida ema kostjale kinkis, ei ole kostja teinud tehingut (nt omandanud või võõrandanud aktsiaid), sellega on finantseeritud korteri omandamine. Kostja oli seisukohal, et ta on kasutanud ema kingitud raha 10 500 eurot vaidlusaluse korteriomandi eest tasumiseks. Kuna kostja seisukoht oli, et ta on tasunud oma lahusvara arvelt ja emalt kinke teel saadust kogu korteriomandi ostuhinna, on korteriomand kostja lahusvara.
2. 10.11.2017 kohtuistungil kuulati tunnistajana üle kostja ema FF, kelle ütlustel oli 10 500 eurot kingitus ainult pojale, et ta rääkis hagejaga, et see raha on kingitus Y-le. Tunnistaja kirjutas „ülekanne“, mitte „kingitus“, kuna ta ei teadnud seda, ta valdab ainult olmekeelt.
3. Kohus viitas VÕS § 259 lõikele
4. Kinkelepingu põhitunnusteks on kokkulepe, millega kinkija kohustub mingit hüve üle andma, kohustuse võtmise vabatahtlikkus ning tahe teist lepingupoolt tasuta rikastada. Otsustamaks, kas tegemist on kinkelepinguga, on mh oluline tuvastada, kas kinkijal oli tahe kingisaajat tasuta rikastada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-145-16, punkt 13.1). Kuna kinkeleping loob kohustuse ainult ühele poolele, siis piisab lepingulise suhte tekkimiseks kinkija ja kingisaaja vahel kinkija tahteavaldusest, millega ta võtab endale kohustuse teist poolt rikastada. Kinkelepingut iseloomustab seega kinkija ühepoolne kohustus rikastada kingisaajat vastutasuta. Kohus viitas ka TsÜS § 75 lõike 1 esimesele lausele.
5. Kuna kinkelepingu näol oli tegemist ühepoolse kohustusega, on oluline, milline oli tunnistaja FF tahe kinke tegemise hetkel. Kohus leidis, et tunnistaja ütlustest nähtuvalt ei olnud tal tahet pooli, s.o mõlemat abikaasat, tasuta rikastada. FF tahteks oli kostja tasuta rikastamine. Samuti on kostja kohtule usutavalt selgitanud tunnistaja poolt hageja kontole osa raha ülekandmise asjaolusid. See, et tunnistaja kirjutas maksekorraldusse „ülekanne“, mitte „kingitus“ ei muuda kinke iseloomu. Kohtu 6 hinnangul on korteriomandi soetamine finantseeritud tervenisti kostja lahusvara arvelt summas 33 500 eurot, millest tulenevalt luges kohus korteriomandi kostja lahusvara hulka kuuluvaks.
6. TsMS § 442 lõike 5 teise lause järgi peab kohtuotsuse resolutsioonist selguma, milliseid tahteavaldusi kohtuotsus asendab. Kohus viitas AÕS §-le 641 ja KRS §-le
7. Tahteavalduseks, mille hageja peaks andma selleks, et kostja saaks kinnistu ainuomandi, on tahteavaldus asjaõiguslepingu sõlmimiseks ja kinnistusraamatus sellekohaste kannete tegemiseks. Kinnistusraamatu kannete tegemine eeldab tahteavaldust, millega antakse nõusolek, et senine kanne kustutatakse ja tehakse kostja kohta ainuomaniku kanne.
8. Poolte ühisvara hulka kuulus ka sõiduauto AUDI A6 (reg.nr VVVVVV), mille kostja võõrandas 08.12.2016 (t I kd lk 79) hinnaga 600 eurot. Hageja palus välja mõista kostjalt 850 eurot hüvitisena, kuna kostja müüs sõiduki hageja nõusolekuta ning oluliselt alla turuhinna. 22.05.2018 kohtuistungil leidis hageja, et sõiduki väärtuseks oli 1700 eurot. Poolte vahel on vaidlus sõiduauto turuväärtuse osas.
9. Kohus viitas

§ 34lõikele 3 ja Ts

ÜS §-le

1. Õigusalases kirjanduses on märgitud, et kohaliku keskmise müügihinna määramisel tuleb aluseks võtta see, milliseks võiks hind kujuneda olukorras, kus tavaline käibes osaleja üritaks vastavat eset võõrandada ning teeks selleks mõistlikke pingutusi (TsÜS. Komm vlj. Varul. P, Kull. I, Kõve. V, Käerdi. M. Tallinn 2010, lk 212). Hageja leidis, et sõiduauto keskmine hind portaali www.auto24.ee andmetel on 1700 eurot (t I kd lk 18). Kostja selgitas 22.05.2018 kohtuistungil, et antud juhul tuleb sõiduki väärtuse tuvastamisel lähtuda tehingust. Tehingujärgne väärtus on 600 eurot, pool sellest moodustab 300 eurot. Kohtu hinnangul ei tähenda müügikuulutuste hind seda, et selle hinnaga jõutakse ka müügitehinguni. Sõiduauto turuväärtuseks tuleb lugeda 600 eurot, s.o summat, millega kostja sõiduauto võõrandas. Hüvitis 600 eurot tuleb arvestada ühisvara hulka, millest kostja peab hagejale hüvitama poole, s.o 300 eurot.
2. Menetluskulude jaotus tuleb poolte vahel määrata kindlaks TsMS § 164 kohaselt. 22.05.2018 istungil olid pooled nõus, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Kohus leidis, et kulud tuleb jätta poolte endi kanda (v.a hagejale antud menetlusabi riigilõivu tasumiseks) ning seetõttu rahaliselt kindlaks määramata. Apellatsioonkaebus
3. 23.07.2018 apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kaebuses esitas hageja ka taotluse uue tõendi vastuvõtmiseks.
4. Kostja tõendas menetluse käigus, et vaidlusalune korteriomand kuulub tema ainuomandisse seoses sellega, et ta on 15.12.2016 Harju Maakohtu otsusega mõistetud süüdi seksuaalse enesemääramise vastaste süütegude toimepanemise eest hageja alaealise tütre suhtes. Kostja väljastas hagejale korteri soetamiseks volikirja (lisa 1), mille järgi ta volitas hagejat ostma korteriomandi hinnaga ja tingimusel vastavalt esindaja äranägemisele ning võtma vastu omandi. Hageja eesti keele oskus on piiratud, mistõttu ta ei saanud kontrollida menetluse käigus esitatud dokumente ja advokaadi esitatud tõendeid. Kuna antud dokument on äärmiselt oluline lõpplahendi tegemiseks, palub hageja selle asja juurde võtta. 7
5. Hageja leiab endiselt, et korteriomand kuulus ühisvara hulka. Kostja ema ei saa kinnitada asjaolu, et pooltel ei olnud kokkulepet selle kohta, et korter hakkab kuuluma ühisvara hulka. Sellest lähtudes ei saa jätta korterit kostja ainuomandisse.
6. Kohus ei selgitanud, miks on kõrvale jäetud hageja esitatud tõendid sõiduauto turuväärtuse kohta ja miks kohus lähtus kostja tehtud müügitehingust. Vastustaja seisukoht
7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
8. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada osas, milles kohus luges korteriomandi asukohaga XXX, Maardu linnas kuuluvaks YY lahusvara hulka (resolutsiooni punkt 2). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab YY vastuhagi selle nõude osas rahuldamata. Muus osas jätab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muudab osaliselt otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Ringkonnakohus jaotab apellatsioonimenetluse kulud.
9. Esmalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles kohus tegi otsustused seoses korteriomandiga asukohaga XXX, Maardu linnas. Pooled ei vaidle, et: abielu sõlmides oli neil varasuhte liigina kokku lepitud varaühisus; korteriomand oli omandatud abielu ajal; notariaalse asjaõiguslepingu alusel on kinnistusraamatusse sisse kantud mõlemad abikaasad korteriomandi ühisomanikena. Seega märkis maakohus õigesti, et korteriomandi omandiõiguse tuvastamisel kehtib eeldus, et tegemist on abikaasade ühisomandiga (

§ 25, § 27 lõige 6).

1. Samas asus maakohus lõppjäreldusena seisukohale, et siiski on tegemist kostja lahusvaraga, kuna see oli omandatud 100% kostja lahusvara arvel. Kolleegium maakohtu sellise järeldusega ei nõustu järgmistel põhjendustel. 15.08.2012 tehingute tõlgendamisel tuleb võlaõigusseaduse (VÕS) § 29 lõike 1 alusel lähtuda abikaasade tegelikust ühisest tahtest tehingu sõlmimise ajal või kui ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tuleb tõlgendada lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (VÕS § 29 lõige 4). Mh tuleb lepingu tõlgendamisel arvestada selle sõlmimise asjaolusid ning poolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist (VÕS § 29 lõike 5 punktid 1, 3). Eelnevalt esiletoodud poolte vahel vaidluse all mitteolevad elulised asjaolud koosmõjus faktiga, et kostja ei ole enne käesolevas asjas vastuhagi esitamist 18.04.2017 ühisomandiõigust vaidlustanud, annavad kolleegiumi hinnangul aluse tuvastada, et sõltumata kinnisasja omandamiseks kasutatud rahaliste vahendite päritolust oli abikaasade tegelikuks tahteks 15.08.2012 lepingute sõlmimisel omandada korter perekonna elukohaks ühisomandisse. Kuna tuvastamist leidis vaidlusaluse korteriomandi kuulumine abikaasade ühisvara hulka, jääb vastunõue korteriomandi kostja lahusvaraks lugemiseks rahuldamata.
2. Korteriomandi poolte ühisvara hulka kuulumine andis hagejale

§ 37

lõikest 1 tuleneva aluse hageda ühisvara jagamist sama sätte lõike 3 alusel mh viisil, et asi jääb talle ja ta hüvitab kostjale eelduslikult ½ selle väärtusest. Kostja esitas vastuhagis mh nõude jätta korteriomand tema ainuomandisse. Seega tuli maakohtul kaaluda, kumma abikaasa ainuomandisse korteriomand peale abielu lahutamist jätta. Maakohus jättis selle nõude lahendamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et saab rikkumise ise 8 kõrvaldada asja maakohtule tagasi saatmata. Selgitamiskohustuse täitis kolleegium 28.05.2019 määruses. 33. Riigikohus on lahendis nr 2-14-18828 (punktides 26-27) selgitanud, et abikaasade vahelisel ühisvara õiglasel jagamisel on olulisem majanduslik panustamine, mitte niivõrd vara juriidiline kuuluvus. Sama lahendi punktis 20 selgitas Riigikohus, et ühisvara jagamine abikaasade vahel võrdselt ei ole absoluutne reegel ja esmajoones

§ 34võimaldab võrdsuse põhimõtete õiglusest lähtudes korrigeerida.

34. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasutas korteriomandi soetamiseks enda lahusvara võõrandamisest saadud 23 000 eurot. Samuti, et ülejäänud korteriomandi soetamiseks vajalik 10 500 eurot saadi kostja emalt (korteriomandi ostuhinnaks oli 33 500 eurot). Maakohus tuvastas kostja ema tunnistajana antud ütluste alusel, et 10 500 euro näol oli tegemist ema kinkega kostjale abielu ajal, st kostja lahusvaraga

§ 27lõike 2 punkti 2 kohaselt.

Kolleegium on seisukohal, et maakohus ei eksinud sellisele järeldusele jõudmisel tõendite hindamise reeglite vastu (TsMS § 230 lõige 1, § 232 lõiked 1 ja 2). Hageja ei ole esile toonud ega tõendanud muud õigussuhet, mille alusel abielu ajal laekus kostja emalt tema arvele 1500 eurot ja kostja arvele 9000 eurot. Seega on kooskõlas tuvastatud asjaoludega ka maakohtu järeldus, et vaidlusalune ühisvara oli 100% ulatuses soetatud kostja lahusvara arvel. 35. Kostja vastuhagist saab järeldada tahet saada kasutatud lahusvara väärtuse hüvitamiseks hüvitist ühisvara arvel, mida võimaldab

§ 34lõige 2.

Sellisele tahtele viitab nõue saada ainuomanikuks hagejale hüvitist maksmata. Seega tuleb ringkonnakohtul kaaluda, kas jagada korteriomand selliselt, et see jääb hageja ainuomandisse ja hageja tasub kostjale hüvitise 51 400 eurot (korteriomandi turuväärtuse osas pooltel vaidlust ei ole) või jääb korteriomand kostja ainuomandisse, kes hagejale hüvitist maksma ei pea. Hüvitise suuruse määramisel lähtub kolleegium Riigikohtu kehtivast praktikast, milline on väljendatud 25.10.2017 lahendi nr 2-1418828 punktides 22-23). Hageja ei ole kinnitanud kohtule tahet ja majanduslikku võimekust kostjale sellises suuruses hüvitist tasuda, kuigi selline päring 28.05.2019 määruses sisaldus. Ka ei ole hageja toonud esile elulisi asjaolusid, miks peaks korteriomand jääma nimelt temale. Hageja ei ole ka vastu vaielnud kostja poolt ringkonnakohtus esiletoodule, et hageja omandis on lisaks korteriomand asukohaga Kallasmaa 22-3, Maardu linnas (väljatrükk kinnisturaamatust 28.05.2019 t II kd lk 33), kuid kostjal Eestis muud võimalikku elukohta ei ole. Eeltoodust tulenevalt tuleb vaidlusalune korteriomand jätta peale abielu lahutamist kostja ainuomandisse ja kostja hagejale selle vara osas rahalist hüvitist tasuma ei pea. Abikaasade ühisvara jagamisel ei oma tähtsust, millise kvalifikatsiooniga kuriteo eest kannab kostja kohtumenetluse ajal vabaduskaotuslikku karistust. 36. Maakohtu otsuse resolutsiooni punkt 3 hageja kohustamiseks andma TsÜS-i kohane tahteavaldus ja KRS-i kohane nõusolek muudatuste tegemiseks kinnistusraamatus vastab kehtivale materiaalõigusele ja kohtupraktikale (vt Riigikohtu otsuse resolutsiooni punkt 3.4 asjas 2-14-18828). Kolleegium nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (TsMS § 654 lõige 6). 37. Järgnevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsust osas, milles kohus määras abielu ajal kostja poolt abikaasa nõusolekuta võõrandatud sõiduauto turuväärtuseks 600 eurot, mille arvas

§ 34lõike 3 alusel jagatava ühisvara hulka.

Hageja jääb 9 kaebuses seisukohale, et sõiduki tegelikuks turuväärtuseks oli 1700 eurot, millest tulenevalt peab kostja hüvitama talle 300 euro asemel 850 eurot. Seega taandub kaebuse lahendamine selles osas hinnangu andmisele maakohtu poolt teostatud tõendite analüüsile. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus ei rikkunud TsMS § 232 lõigetes 1 ja 2 sätestatud tõendite hindamise reegleid. Samuti on otsus selles osas põhjendatud kooskõlas TsMS § 442 lõikega

1. Maakohus selgitas, et ei arvestanud hageja esitatud sarnaste sõidukite müügikuulutusi portaalis www.auto24.ee (t I kd lk 18), kuna müügipakkumised ei tõenda, et sellise hinna eest sõidukid ka müüdi ning et konkreetse sõiduki turuhind on tõendatud 08.12.2016 müügilepinguga (t I kd lk 79). Seega hindas maakohus poolte esitatud tõendeid ja asus oma siseveendumuse alusel seisukohale, et usaldusväärsemalt tõendab konkreetse sõiduki turuhinda selle kirjalik müügileping. Kolleegium tõendite ümberhindamiseks alust ei näe. Asjaolu, et müüja esindajana sõlmis lepingu kostja isa (asjaolu nähtub t I kd lk 48) ei anna alust käsitleda esitatud dokumentaalset tõendit ebausaldusväärsena. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et konkreetse sõiduki tegelik müügihind oleks olnud kirjalikus lepingudokumendis kajastatust kõrgem.
2. Apellatsiooniastme menetluskulud jätab kolleegium sarnaselt maakohtuga TsMS § 164 lõike 1 alusel kummagi poole enda kanda. Alternatiivseid vastuväiteid maakohtumenetluse kulude jaotusele apellant ei esitanud. Ka on kolleegium seisukohal, et apellatsioonimenetluses ei ilmnenud selliseid elulisi asjaolusid, mille alusel saaks asuda seisukohale, et kohaldatav jaotus oleks TsMS § 164 lõike 2 mõttes ühe poole suhtes ebaõiglane. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/