← Eesti

1-19-698/27

1-19-698 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2019, Tallinn Kohtuasja number 1-19-698 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Julia Katškovskaja ja Ivi Kesküla Kriminaalasi Eerik Hundi süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
  2. aprilli
  3. a otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal riigi õigusabi korras Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Merike Tikk Süüdistatav Eerik Hunt isikukood 38605310315, elukoht XXX, XXX, varem karistatud 05.03.2015 Harju Maakohtu otsusega KarS § 141 lg 1 järgi 2 aasta vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust. Kaitsja Vandeadvokaat Vahur Krinal riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  4. Jätta Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a otsus Eerik Hundi süüdistusasjas KarS § 120 lg 1 järgi muutmata.
  7. Apellatsioon jätta rahuldamata.
  8. Määrata OÜ Rüütli Advokaadibüroole makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 90 (üheksakümmend) eurot Eerik Hundile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.
  9. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Eerik Hundilt välja 90 (üheksakümmend) eurot Eesti Vabariigi kasuks.
  10. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Eerik Hundile eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Harju Maakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega üldmenetluses mõisteti Eerik Hunt süüdi KarS § 120 lg 1 järgi ja teda karistati 6 kuu pikkuse vangistusega, määrates, et KarS § 74 lg 1,3 alusel ei pöörata mõistetud karistust täitmisele, kui Eerik Hunt ei pane 1 aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning täidab KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid ja talle kohtu poolt pandud kohustust - osaleda sotsiaalprogrammis.
  14. Eerik Hunt tunnistati süüdi selles, et ta
  15. veebruaril 2018 kella 12.00 paiku Harjumaal Lääne-Harju vallas XXX alevikus ähvardas XXX maja ees olevat XX füüsilise vägivallaga ja tapmisega, öeldes kannatanule: „tõmban sulle jalaga näkku, tapan su“. XX võttis ähvardust reaalselt, tundes ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähavarduse täideviimist, kuna Eerik Hunt on olnud ka varasemalt vägivaldne. Seega pani Eerik Hunt toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist.
  16. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et Eerik Hunt on talle süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud ning selles süüdi. Kohtu hinnangul oli XX-l alust karta Eerik Hundi ähvarduse täideviimist.
  17. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, kes vaidlustab Eerik Hundi süüdimõistmise ja taotleb kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Süüdistatav ei ole kuritegu toime pannud, sest ähvardamine kriminaalõiguslikus tähenduses peab olema reaalne, mitte kannatanul hetkeline hirmutunde tekitamine. Verbaalne sõnelemine, mida kumbki osapool tõsiselt ei võta, ei saa olla ähvardamine. 4.2 Kannatanu abikaasa poolt politseile avalduse tegemine üks päev hiljem on oluline sündmustelele hinnangu andmise aspektist. Tundub, et lapsevanemad püüavad omavahelisi suhteid lahendada vaid politseile avalduste tegemise kaudu. Kriminaalvastutuse kohaldamine on siiski väga oluline riiklik atribuut, mis peab olema täielikult tõendatud ning õigesti kohaldatud.
  18. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ja seisukohtade esitamise tähtajaks
  19. mai
  20. 2

(5)
  1. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha ringkonnaprokurör Merike Tikk, kes taotleb jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Prokurör leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maakohtu otsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad. Kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtul on õigus, kõrvutades kõiki tõendeid, teha otsustust ühe või teise tõendi ebausaldusväärsuse kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri vastuväitega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 6.1 Sisuliselt taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  3. detsembri
  4. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Kaitsja apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba ammendavalt vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  7. aprilli
  8. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  9. detsembri
  10. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtulik uurimine 3
(5)ei ole olnud ühekülgne ega puudulik. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. 6.2 Vastuseks kaitsja apellatsioonile peab kohtukolleegium vajalikuks märkida vaid järgmist. KarS § 120 objektiivse koosseisu moodustab spetsiifiline tegu – ähvardamine, mille sisu on tapmine, tervisekahjustuse tekitamine või olulises ulatuses vara rikkumine või hävitamine, mis on veenev. Arutatavas kriminaalasjas tunnistati Eerik Hunt süüdi XX tervisekahjustuse tekitamisega ja tapmisega ähvardamises. Oluline on märkida, et Eerik Hunt ise ei eitagi seda, et ta ütles XX-le „tõmban sulle jalaga näkku, tapan ära“. Ta nõustub ka sellega, et tegemist on kehavigastuse tekitamisega ja tapmisega ähvardamisega. Ähvarduse tegemise ajal oli kannatanu temast poole meetri kaugusel. Eerik Hundi ütluste kohaselt oli tema eesmärgiks XX hirmutada, et ta tema lapsest eemale hoiaks. Tegelikult ei oleks ta XX suhtes vägivalda tarvitanud ega teda tappa tahtnud. Nende asjaolude vastu ei vaidle ka kaitsja oma apellatsioonis. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et KarS § 120 objektiivne koosseis ei eeldagi, et süüdistatav sooviks tegelikult kannatanule kehavigastusi tekitada või tappa üritada. Koosseis on täidetud ähvarduse teatavakssaamisega ja sellega, et kannatanu kardab ähvarduse täideviimist. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. novembri 2011 otsuses nr 3-1-1-59-11 märgitakse, et kuivõrd KarS §-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Seega kujutab ähvardamine endast psüühilise vägivalla kasutamist. Järelikult saab süüdlase karistamine ähvardamise eest kõne alla tulla vaid siis, kui ähvardatu peab süüdlase käitumise tõttu oma elu, tervist või vara ohustatuks (vt ka RKKKo 3-1-1-7-07, p 13). Asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Seega ei saa kannatanu hirmutunne tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Viimatimärgitu tõttu peab ähvardus reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kokkuvõtlikult nähtub eelnevast, et süüdlane täidab KarS § 120 objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi hinnangul võib olla tegemist KarS §-s 120 sätestatud ähvardamise katsega juhul, kui süüdistatav püüab kannatanu suhtes psüühilist vägivalda kasutada (alustab süüteo toimepanemist), kuid tal ei õnnestu seda lõpule viia, kuna kannatanu ei hakka kartma. Arutatavas kriminaalasjas on maakohus oma otsuses motiveerinud, miks oli kannatanul alust karta Eerik Hundi ähvarduste reaalset täideviimist. Kannatanu andis kohtuistungil ütlusi, mille kohaselt ta teadis, et süüdistatav oli tema praeguse abikaasa CC suhtes varem vägivaldne olnud. Ta nägi, kuidas Eerik Hunt tema abikaasa peale karjus ja teda tõukas. Kannatanu otsustas sekkuda. Seepeale Eerik Hunt pööras ringi ja poole meetri kauguselt karjus, et lööb talle jalaga näkku ja tapab ära. Kannatanu ütluste kohaselt kartis ta, et Eerik Hunt teeb oma ähvarduse teoks. Tunnistaja CC kinnitab kannatanu XX ütlusi ning ka tema kartis, et Eerik Hunt võib XX-le 4
(5)füüsiliselt kallale minna. Ka tunnistaja QQ tundis selles olukorras hirmu. Häirekeskusele tehtud telefonikõnest nähtub, et olukord sündmuskohal oli pingeline. Seega on ka objektiivsele kõrvalseisjale arusaadav, et sellises olukorras oli kannatanu XX-l reaalne alus karta ähvarduse täideviimist. Asjaolul, et süüdistataval ei olekski olnud võimalik sel hetkel kannatanut millegagi tappa, ei ole KarS § 120 lg 1 kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust. Siinkohal viitab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. jaanuari
  2. a otsuses märgitule, mille kohaselt siin ei eeldata, et ründajal oleksid kuriteo toimepanemise hetkel olemas ründevahendid, millega ta ähvardab. Kuriteokoosseisu realiseerimiseks piisab, kui kannatanus kutsutakse esile sedavõrd tugev hirmuaisting, et ta leiab, et on alust karta selle ähvarduse täideviimist. Isegi juhul, kui Eerik Hundi ähvardused ei oleks XX hirmu tekitanud, ei oleks see põhjus süüdistatava õigeksmõistmiseks, sest Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senise praktika kohaselt oleks sellisel juhul tegemist kuriteo katsega. Samuti ei tingi õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist asjaolu, et kannatanu esitas kuriteokaebuse sündmusele järgnenud päeval. Seega on maakohtu otsus Eerik Hundi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 120 lg 1 järgi seaduslik ja põhjendatud, mistõttu kaitsja apellatsiooni väited selle tühistamiseks põhjust ei anna.
  3. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Eerik Hundi kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal esitas ringkonnakohtule taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga 90 eurot, sealhulgas käibemaks 15 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu maakohtu otsuse analüüsimises ja apellatsiooni koostamises 3 pooltunni ulatuses. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja põhjendatud. Eeltoodut arvesse võttes määrab kohtukolleegium Eerik Hundi riigi õigusabi tasu suuruseks 90 eurot, sealhulgas käibemaks 15 eurot. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista.
  4. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu
  5. aprilli
  6. a kohtuotsuse Eerik Hundi süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.