Obsah (8)

§ 180§ 175§ 318§ 45§ 296§ 293§ 339§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2019, Tallinn Kriminaalasja number 1-18-3167 Kohtukoosseis Ivi Kesküla, Orvi Koik ja Urmas Reinola Kr

§ 180

lg 1 alusel menetluskuluna:

§ 175

lg 1 p 4 alusel kaitsjatasu 120 (ükssada kakskümmend) eurot;

§ 175

lg 1 p 3 alusel ekspertiisikulud kokku summas 1747 (üks tuhat seitsesada nelikümmend seitse) eurot;

§ 175

lg 1 p 9 ja § 179 lg 1 p 1 alusel sundraha 1350 (üks tuhat kolmsada viiskümmend) eurot.

§ 180

lg 3 alusel määras Oleg Pyerovil riigituludesse hüvitatavad menetluskulud kokku summas 3217 eurot tasumisele ositi 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest. APELLATSIOON:

1. Kaitsja leiab, et tõendite hindamisel ei võtnud kohus arvesse kõiki tõendeid ja kohtuliku uurimise käigus tuvastatud asjaolusid, mistõttu on kohus jõudnud ebaõige lahenduseni Oleg Pyerovi suhtes. Tegemist on puuduliku kohtuliku uurimisega. 2 3.
2. Kohus on rajanud oma otsuse suuremas määras olustiku seostamise protokollis antud ütlustele, millise toimingu seaduslikkuses on kaitsja arvates alus kahelda. Kaitsja viitab süüdistatava erutusseisundile ütluste andmisel ja kaitsja puudumisele. Ütluste ja olustiku seostamise protokollis antud ütlused on vastuolus surnu ekspertiisiaktiga nr 16E-PõS0064/
3. Seega on ekslik kohtu seisukoht, et ütlusi kinnitab ekspertiisiakt. Oleg Pyerov pole kunagi kinnitanud, et ta on XX löönud 5-8 korda. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis tõendaksid, et Oleg Pyerov on XX üldse kunagi löönud isegi ettevaatamatusest, rääkimata tahtlusest, mis on vajalik antud kuriteo subjektiivse koosseisu järgi. Kohus oma otsuses on jõudnud seisukohale (lk 13), et süüdistatav lõi XX peapiirkonda, mille tagajärjel tekkis peaajuturse koos sekundaarse verevalumitega ajutüves. Kaitsja leiab, et selline järeldus ei vasta uuritud tõenditele. Kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et just Oleg Pyeroviga konflikti tagajärjel on tekkinud XX-l peapiirkonnas kõik eksperdi poolt nimetatud 5-8 jõu rakenduspunkti. Samas ruumis ja majas, kus kannatanu viibis ööl vastu
4. detsember 2016.a oli lisaks süüdistatavale veel 2 isikut CC ja YY. Kohus ei selgitanud välja millega nad tegelesid sellel ööl. Tunnistajate ütluste järgi ei olnud XX vaikne ega rahulik inimene, kes vaikimisi kannataks, kui teda oleks keegi löönud. On eluliselt usutav, et 5-8 korda peapiirkonda löömise juhul pidi ta väga kõvasti karjuma. Tunnistajad aga ütlevad, et nad mitte midagi ei kuulnud. Kaitsja esitab oma põhjenduse miks on tõenäoline eeldada, et XX võis vähemalt osa ekspertiisiaktis nimetatud vigastustest peapiirkonnas saada iseseisvalt kukkudes vastu redelit või treppi. Kriminaalmenetluses on küll tuvastatud ekspertiisiaktidega, et kannatanu surm on saabunud löökidest peapiirkonda, kuid tuvastamata on jäänud kuidas on X saanud need löögid, vähemalt osaliselt. Oleg Pyerovi ega tunnistajate ütlused ei anna alust järeldada, et tema oleks XX 5-8 korda löönud. Järelikult tuleb kahtluse alla seada kohtu poolt esile toodud põhjuslik seos. Kohus on viidanud sellele (lk 14), et süüdistatav kontrollis kannatanu olukorda alles pärast lõunat. Järeldus ei vasta süüdistatava kohtus antud seletusele. Kaitsja esitab süüdistatava ütlused ja märgib, et süüdistatav ei teadnud ega võinudki teada, et vigastatud inimene on hooletusse jäetud. Nagu ka ekspert on kohtuistungil kinnitanud, et inimesel on raske vahet teha, kas inimene on väga purjus või täiesti teadvuseta. Kohtu järeldus, et Oleg Pyerovil on olnud motiiv valu või tervisekahjustuse tekitamiseks XXle, on vastuolus järelduse põhjendusega ja alusetu (lk 15). Kohus on samas lõigus leidnud, et XX ja süüdistatava vaheline suhtlus oli ka varasemalt olnud pingeline. Tõepoolest, poolte suhted olid vahepeal pingelised. Oleg Pyerov on ka ise selgitanud ja kohus on otsuses pidanud seda tema ütluste osa usaldusväärseks, et ka varem on X käitunud tema suhtes agressiivselt nii verbaalselt, kui füüsiliselt. Kuid nii tema, kui ka iga tunnistaja on kinnitanud, et mitte kunagi ei olnud Oleg Pyerov olnud XX suhtes vägivaldne. Tegemist on rahuliku ja vaikse inimesega, kes on talunud X käitumist. Järelikult süüdistava käitumise muster annab pigem alust järeldusele, et Oleg Pyerov ei löönud ega temal ei olnud tahtlust XX-le valu või tervisekahjustust tekitada. Tegemist on pigem konfliktidest eemal hoidnud inimesega. Kaitsja, viidates Riigikohtu otsusele nr 1-17-105 leiab, et antud juhul ei ole tuvastatud, et Oleg Pyerov tahtis just KarS § 118 lg-s 1 sätestatud tagajärje saabumist. Selles kriminaalasjas puudub alus niisugusele järeldusele loogiliselt jõuda. Pole tuvastatud Oleg Pyerovi tahtlust just raskema tagajärje saabumise suhtes. 3 Kohtu järeldus, et kannatanu pidi olema madalamal, kas siis vajunud istuvasse või olema lamavas asendis ei vasta uuritud tõenditele. Kaitsja esitab asjaolud, mis kirjeldavad 27.-
5. detsembril 2016.a sündmuskohal toimunut kui ka süüdistatava ja kannatanu vahelisi suhteid ja perekondlikku olukorda ning mõlema isiku iseloomu. Viidates seejuures nii süüdistatava kui ka tunnistajate poolt antud ütlustele. Märgib, et XX hakkas Oleg Pyerovit solvama ja alandama. Süüdistatav vältis kannatanut ja lahkus vahepeal toast. Solvangu käigus eesmärgiga XX tähelepanu oma sõnadele pöörata, lõhkus ta põranda vastu pitsi. Seejärel viskas XX nõusid nii põranda, kui ka Oleg Pyerovi vastu. Kannatanu käitus solvavalt, agressiivselt ja nüüd mitte ainult verbaalselt. Ta kakles, lõi endist abikaasat nii kätte, kui jalgadega, kriimustas, tahtis tabada süüdistatava nägu. Oleg Pyerov ei soovinud ega provotseerinud sellist konflikti. Ta ei löönud kannatanut, vaid hoidis tema kätest kinni, et viimane ei kakleks ega kukuks. Tõepoolest ütluste seostamisel on Oleg Pyerov öelnud, et ta raputas paar korda kannatanut. XX tabamist meenutada pole võimalik, kuna kogu see tegevus kestnud mõni sekund ja sündmusest on möödunud juba rohkem kui kaks aastat. Prokuratuuri poolt esitatud asitõendi protokolliga on tuvastatud, et
6. detsembril 2016.a kl 9.47 on XX poolt vastuvõetud sissetulev kõne abonendilt BB. See kõne kestis 26 sekundit. Järgmine kõne XX ja BB vahel on kestnud 57 sekundit. See asjaolu räägib sellest, et XX ajal, kui Oleg Pyerov on teda kontrollimas käinud, oli seisundis, kus mõistlikul isikul polnud kahtlust selles, et ta on lihtsalt alkoholijoobes ja ei vajanud erilist meditsiinilist abi. Oleg Pyerov helistas kiirabisse kohe pärast seda, kui ta avastas, et XX seisund on kahtlane. Ta helistas ja tegi arsti poolt kästud kunstlikku hingamist ja südame massaaži. Kohus ei viidanud ka sellele, et toksikoloogiauuringu käigus oli XX uriinist leitud ravimid diklofenakk ja tiklopidiin. See on kajastatud ekspertiisiakti kirjelduses (lk 5), kuid on jäänud kajastamata eksperdiarvamuses (lk-8). Kohtusaalis ekspert kinnitas, et tiklopidiin on ravim, mis soodustab verevalumite teket. Tegemist on ravimiga mis vedeldab verd. Tiklopidini kõrvalmõjud on oksendamine, pearinglus. Antud preparaadi vastunäide on igasugused traumad ja kirurgilised sekkumised.. See kõik räägib sellest, et trauma tekkimise ajal on XX organismis olnud ravim, mis vaieldamatult soodustab isikul tuvastatud vigastuse tekkimist. Kaitsja leiab, et Oleg Pyerovi tegevuses puudub KarS § 118 lg 1 p 1 ja 7 nõutud objektiivne ja subjektiivne koosseis. 3.
7. Kaitsja leiab, et antud juhul on olukord, kus puudub igasugune veendumus sellest, et Oleg Pyerovil oli tahtlus tekitada XX-le eluohtlik tervisekahjustus. Kogu tema käitumine nii enne, kui ka pärast sündmust räägib vastupidist. Järelikult antud juhul, kui kohus leiab, et Oleg Pyerov, püüdes kannatanu agressiooni katkestada teda raputades, võis temale trauma tekitada, siis oleks seda õigem subsumeerida KarS § 117 järgi, kuna antud juhul on subjektiivses koosseisus tuvastatav ainult ettevaatamatus nii tagajärje, kui ka teo suhtes. 3.
8. Kui kohus leiab, et Oleg Pyerovi tegevust on võimalik subsumeerida mõne karistusseadustiku sätte alla ja tuvastab Oleg Pyerovi süü, siis kõiki asjaolusid arvestades kaitsja leiab, et Oleg Pyerovi suhtes võib määrata miinimummäärale lähedase vangistuse ja jätta see tingimisi täitmisele pööramata KarS § 73 lg 1 alusel, kuna puudub alus arvata, et isik paneb toime tahtliku kuriteo või muul viisil hoiab eemale seaduskuulekast käitumisest. Kriminaalmenetluse käigus, mis on kestnud rohkem kui kaks aastat, on süüdistatav tõestanud, et käitub seaduskuulekalt, menetlusest kõrvale ei hoia, on alati uurimisasutuste jaoks kättesaadav. Ka rahvakohtunik on oma arvamuses leidnud, et kohtu poolt Oleg Pyerovile määratud karistus ei vasta asjaoludele ja on ülemäära karm. 4 3.
9. Juhindudes

§ 318, § 319, § 321, § 338, § 340 palub kaitsja tühistada Harju Maakohtu otsus Oleg Pyerovi süüdi tunnistamises Kar

S§ 118 lg 1 p 1 ja 7 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Teha uus otsus, millega mõista Oleg Pyerov õigeks. Asendada Oleg Pyerovi suhtes kohaldatud tõkend - vahistamine, elukohast lahkumise keeluga, vabastades Oleg Pyerovi vahi alt viivitamatult. Juhul, kui kohus otsustab Oleg Pyerovi süü kasuks, siis tühistada kohtuotsus karistuse määramise osas või ka kvalifikatsiooni osas ning määrata sanktsiooni miinimumile lähedane karistus, mis jätta tingimisi täitmisele pööramata. SÜÜDISTATAVA SEISUKOHT:

1. Süüdistatav selgitab, et tal ei olnud tahtliku vägivaldset käitumist kannatanu suhtes. Selgitab, et sündmuste õhtul olid nad tugevas alkoholijoobes ja kannatanu korduvalt ründas teda. Tema püüdis kannatanut rahustada. Ei mäleta, et oleks kannatanut löönud. Ta on varem karistamata. Hoolitseb majapidamise ja kannatanu ema eest. Palub asja uuesti läbi vaadata ja teda õigeks mõista. PROKURÖRI SEISUKOHT:
2. Prokurör on seisukohal, et Harju Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning kaitsja apellatsioonis toodud argumendid ei anna alust otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Kaitsja on oma apellatsioonis heitnud kohtule ette seda, et kohus on andnud tõenditele ebaõige hinnangu, mis on toonud kaasa ebaõiglase otsuse süüdistatava osas. Prokurör sellega ei nõustu ja leiab, et kohtuotsuses on igakülgselt ja põhjalikult hinnatud tõendeid kogumis ja kohtu veendumuse kujunemine on selge ja jälgitav. Esmalt viitab kaitsja kohtus uuritud ütluste ja olustiku seostamise protokollile ning toob välja, et kuivõrd süüdistatav oli siis erutusseisundis ja mõjutatud politseitöötajate poolt ning tal puudus kaitsja, siis on ka selle tõendi sisu kaheldava väärtusega. Prokurör ei saa nõustuda kaitsja selliste seisukohtadega. Protokolli lisaks olevalt videosalvestiselt, mida on kohtus uuritud, nähtub, kuidas Oleg Pyerov rahulikult räägib, mis oli juhtunud. Videolt ei nähtu mitte ükski kaitsja viidatud asjaolu. Ka ei olnud esitatud kahtlustus selline, mille kohaselt kahtlustatavale oleks

§ 45

kohaselt kaitsja kohustuslik olnud ning asjaolu, et ta ei soovinud kohtueelse menetluse toimingute juurde kaitsjat, oli Oleg Pyerovi seaduspärane otsus. Ka ei ole Oleg Pyerov ei kohtueelses menetluses ega ka kohtus väitnud, et teda oleks hirmutatud või mõjutatud. Kaitsja seisukohad on aluseta. Ütluste seostamisel olustikuga näitas Oleg Pyerov, kuidas XX teda ründas ja mida tema selle ründetegevuse takistamiseks ette võttis. Nii on ta purjus naise kätest haaranud, teda lükanud istuvasse asendisse diivanile. Aga, video lõpu poole on näha ka see, kuidas Oleg Pyerov ikkagi nahutab mannekeeni ja järjest agressiivsemalt teda lükkab-lööb. Nii on ka kohus kõrvutanud seda tõendit surnu ekspertiisiaktis leiduvaga ning kohtuistungil ülekuulatud eksperdi Ann Viitso ütlustega ja leidnud, et tõendeid kogumis hinnates võib asuda seisukohale, et ekspertiisiaktis kirjeldatud vigastused on Oleg Pyerovi poolse kehalise väärkohtlemise tagajärg. Prokurör on seisukohal, et Oleg Pyerov on need vigastused põhjustanud ka otsese tahtlusega. Kõrgharidusega sõjaväelane, aga ka iga keskmine mõistlik inimene, mõistab, et 5-8 korda rusikaga vastu pead löömine, võib põhjustada ajule ulatuslikku kahju. Ja võib põhjustada ka märksa hullemaid tagajärgi. 5 Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et Oleg Pyerovi käitumine järgmisel päeval oli selline nagu igal teisel mõistlikul inimesel. Kaitsja on järeldanud, et kuivõrd XX abonentnumbriga on vesteldud 28.12.2016 hommikusel ajal, siis ei saanud mõistlikul isikul tekkida kahtlusi kannatanu tervisliku seisundi osas. Prokurör ei nõustu asjaoluga, et abonentnumbri kasutamine võiks viidata kellegi tervislikule seisundile nii otseselt. Kõne võis toimuda XX nimel olevalt abonentnumbrilt ka teiste osapoolte vahel, aga sellekohaseid tõendeid ei ole kohtus uuritud ning kaitsja ei ole taotlenud ja kõne väidetava teise osapoole ülekuulamist. Prokurör on seisukohal, et kriminaalasjas uuritud tõendid kogumis viitavad ilmselgelt sellele, et XX seisund ei võimaldanud tal telefonivestlusi pidada. Pigem väärivad tähelepanu Oleg Pyerovi enda selgitused kõikide nende toimingute kohta, mida ta tegi XX-ga järgmise päeva hommikul, pööramata üldse sisulist tähelepanu sellele, et naine on oksendanud, kontaktivõimetu ja nägu on kaetud hematoomidega. Kui kujutada ette endale kõiki neid toiminguid, mida Oleg Pyerov väitis ennast hommikul XX eest hoolitsedes teinud olevat, siis tundub siiski imelik, et naisega ei saanud sisulist kontakti. Eriti, kui väidetavalt oli ta just vahetult kaitsja järeldusel telefonitsi vestelnud. Kaitsja viitab XX verest leitud alkoholisisaldusele. Öeldes, et ka järgmisel päeval oli see kogunisti 0.72 mg/g etanooli. Kaitsjaargument jääb prokuröri jaoks ikkagi poolikuks, sest viidatud kogus verealkoholi vastab tegelikult ju kergele joobele(nn. väärteojoove on kuni 1.49 mg/g)ja pole ka ime, kui sellises vanuses naisterahval, pärast seda, kui õhtul on joodud igasugust alkoholi segamini, on ka hommikul kerges joobes. Sellest tulenevalt ei saa nõustuda kaitsja järeldusega, et vere alkoholisisaldus viitaks antud juhul millelegi erakordsele. Prokurör on seisukohal, et kohus on hinnanud tõendeid igakülgselt ja põhjalikult ja on selgelt ja veenvalt ära näidanud, kuidas kujuneb kohtu järeldus sellest, et Oleg Pyerovile etteheidetav tegu on koosseisupärane. Leiab, et kaitsja apellatsioonis toodud väited ei kummuta kohtuotsuses toodut. Samuti ei nõustu prokurör kaitsja seisukohaga, et Oleg Pyerovile mõistetud karistus on liiga karm. Kohus on põhjendanud karistuse mõistmist, nimelt just seda, miks kohus mõistab karistuse sanktsiooni keskmäärast madalamalt. Kaitsja toodud argumendid ei loo alust Oleg Pyerovile veelgi väiksema karistuse mõistmist. Kohus on arvestanud asjaoluga, et Oleg Pyerov on seniselt käitunud seaduskuulekalt ning vähendanud sellel kaalutlusel karistust. Asjaolu, et süüdistatav on varem käitunud normikohaselt, ei tähenda, et igakordselt peaks siis süü tema toimepandud teos vähenema alla viie aasta, mis võimaldaks ka karistuse tingimuslikult kohaldamata jätmist. Kaitsja viitab ka kohtuotsusele lisatud eriarvamusele kui ühele argumendile. Prokurör ei nõustu ka eriarvamuses toodud põhjusega –asjaolu, et teo toimepanija on teatud vanuses, ei kaalu üles seda, et tema teo tagajärjel on samas vanuses inimene elu kaotanud. Vanus ei ole prokuröri hinnangul antud juhul kriteerium, mis mõjutaks süü suurust sellisel määral, et mõistetav karistus jääks sanktsiooni miinimumilähedaseks. Prokuröri hinnangul vastab kohtu mõistetud karistus täielikult tuvastatud süü suurusele. Leiab, et kaitsja toodud argumendid apellatsioonis ei anna põhjust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks. KRIMINAALKOLLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS: 6 6. Kolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega, otsusega, apellatsiooniga ja prokuröri seisukohaga, leiab, et esitatud apellatsiooni väited ei anna alust Harju Maakohtu otsuse tühistamiseks. 7. Kaitsja on leidnud, et ütluste ja olustiku seostamise protokollis Oleg Pyerovi poolt antud ütlustele tuginemine on ebaseaduslik. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-78-10 sedastanud, et tulenevalt

§ 296

lg-st 1 tuleb uurimistoimingu protokollide kohtuistungil avaldamisel arvestada

§-des 289, 291, 292 ja 294 sätestatud erandeid. Need erandid puudutavad ka süüdistatavat, sest

§ 293

lg 1 kohaselt lähtutakse ka süüdistatava ristküsitlemisel kohtus

§-s 289 sätestatust. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisel ristküsitlusel tuleb lähtuda

§-st 289 ka siis, kui need ütlused olid talletatud ütluste olustikuga seostamise protokollis. Seega võib kohus vastava taotluse alusel avaldada ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks ütluste olustikuga seostamise protokollis sisalduvad ütlused üksnes siis, kui need on vastuolus kohtus räägituga. Kuid ka nende ütluste ristküsitlusel avaldamine saab teenida vaid kohtus räägitu usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki ning avaldamise järgselt ei saa ristküsitluse tulemit automaatselt kõrvale jätta ja kohtuotsuse tegemisel tugineda hoopis kohtueelse menetluse ajal ütluste sündmuskoha olustikuga seostamisel antud ütlustele (vt ka otsust asjas nr 3-1-1-62-07). Vastavalt kohtuistungi protokollile on maakohus ütluste ja olustiku seostamise protokolli kohtuistungil vastu võtnud kui iseseisva kirjaliku tõendi ( 14. jaanuari 2019 aasta protokoll t.lk. 32 pöördel). Süüdistatava ristküsitlemisel on prokurör protokollile viidanud ning sealsete andmete osas süüdistatavat küsitlenud, kuid prokurör ei ole viidanud selgetele vastuoludele ristküsitlemisel antud ütlustega ega ole ka vastavalt

§-le 289 kohtueelse menetluse käigus koostatud protokolli avaldamist taotlenud. Samuti pole sellist taotlust esitanud kaitsja. Seega puudus kohtul seaduslik alus süüdistatava ütluste usaldusväärsuse hindamisel viidata vastuolule uurimistoimingu protokollis antud ütlustega ning sellel alusel osa tema poolt ristküsitlemisel antud ütlusi kõrvale jätta. Samuti kolleegium märgib, et eelpool viidatud Riigikohtu juhistest lähtuvalt isegi vastuolude tuvastamisel pole kohtul kohtuotsuse tegemisel võimalik tugineda süüdistatava poolt kohtueelse menetluse ajal, ütluste ja olustikuga seostamisel antud ütlustele. Kuna ringkonnakohtul on õigus tuvastada faktilisi asjaolusid ja hinnata tõendeid samasuguses ulatuses nagu esimese astme kohtul ja ka erinevalt maakohtust, siis on ringkonnakohtul võimalik maakohtu poolt tõendi hindamisel tehtud viga ise kõrvaldada (vt ka Riigikohtu lahendit nr 3-1-1-109-15). Eeltoodust tulenevalt pole alust süüdistatava ütluste kui tõendi osas tugineda kohtueelse menetluse ajal ütluste ja olustikuga seostamisel antud ütlustele ning tõendina on käsitatav vaid süüdistatava poolt ristküsitlemisel antud ütlused. Seetõttu jääb analüüsita apellatsioonis esitatud argumentatsioon kohtueelsel uurimisel toimingu läbiviimisel süüdistatava erutusseisundist ja kaitsjata menetlustoimingu läbiviimisest. Samas kolleegium leiab, et eelnimetatud

§ 339

lg 2 käsitatav viga ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, kuivõrd kohtueelsel uurimisel menetlustoimingu käigus antud ütlustele tuginemine ei toonud lõppkokkuvõttes kaasa ebaseaduslikku kohtuotsust.

1. Kaitsja on esitanud väite, et kriminaalasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid Oleg Pyerovi poolt kannatanule vigastuste tekitamist. Kaitsja märgib, et majas, kus sündmus toimus, viibis veel kaks isikut. Kohus ei selgitanud välja millega need isikud tegelesid. 7 Eeltoodu osas kolleegium osutab, et majas viibinud isikud on välja selgitatud ja tunnistajana on nad kohtuistungil oma ütlused andnud. Nii on tunnistajad andnud ütlusi sündmuste toimumise kohta nagu ka koos süüdistatava ja kannatanuga seltskonnas viibimise ja ka oma käitumise kohta. Apellatsioonis pole esitatud argumentatsiooni miks tunnistajate ütlused nende poolt tajutud ja nähtud sündmustest ja olukorrast majas ning nende enda tegevusest, ei vasta tegelikkusele või on ebausaldusväärsed. Kaitsja küsimused sellest, et miks tunnistajad, nähes süüdistatava poolset peksmist, ei astunud vahele on ainetud, kuna tunnistajad ei ole andnud ütlusi sellest, et nad nägid süüdistatava poolt kannatanu peksmist pealt. Samuti kaitsja väide kannatanu poolt kõvasti karjumisest, on vaid oletus, ega kummuta maakohtu järeldust sellest, et rasked tervisekahjustused tekitas kannatanule süüdistatav. Kolleegium peab ka vajalikuks osutada, et kui kaitsja esitab kaitseversiooni, et kannatanut võis peksta keegi teine, mitte süüdistatav, siis peab ta ka esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid. Antud juhul mingeid selliseid süüdistusversiooni kummutavaid ja kellegi teise poolt kannatanule raskete tervisekahjustuste tekitamist kinnitavaid tõendeid pole kohtule esitatud. Kolleegium leiab, et kui kaitsja ei loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks.
2. Kaitsja, viidates ekspertiisiaktile, ei välista, et kannatanu sai rasked tervisekahjustused kukkudes vastu redelit, treppi või vastu mingeid muid esemeid. Kolleegium leiab, et nimetatud kaitseväide on kummutatud surnu ekspertiisiaktis nr 16EPõS0064/692 ( t.lk. 105-122) antud arvamusega, et eluohtlikud peavigastused võivad olla tekitatud korduvatest löökidest näkku ja juustega kaetud peanahale kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, nt rusikaga või mingi muu esemega. Samuti täiendekspertiisi aktis nr 17EPõT0004 ( t.lk. 126-127) eksperdi poolt esmases ekspertiisaktis märgitud vigastuste tekkemehhanismi kinnitamisega. Nimelt on ekspert märkinud, et lööke näkku ja juustega kaetud peanahale kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega nt rusikaga on olnud vähemalt 5-
3. Samuti on ekspert leidnud, et pole tõenäoline tuvastatud vigastuste tekitamine löömisel või kukkumisel vastu laia või kõva tömpi pinda. Samuti on ekspert esitanud arvamuse, et vaid nahaalused verevalumid ülajäsemetel ning vigastused vasakul õlavarrel võivad olla tekitatud Oleg Pyerovi poolt ütluste olustikuga seostamisel ettenäidatud viisil. Seega on eksperdid andnud korduvalt arvamuse surma põhjustanud raskete kehavigastuste tekkemehhanismi osas ning kaitsja poolt esitatud oletus ning viited mööblile kuhu vastu siis kannatanu kukkudes surma põhjustanud vigastused võis saada, ekspertide arvamust kahtluse alla ei sea ega anna alust tõdemuseks, et XX-le olid elule ohtlikud tervisekahjustused tekitatud muul viisil, kui eksperdid on oma arvamuses märkinud. Samuti on meelvaldne kaitsja järeldus, et ekspertiisiaktist tulenevalt on tõenäoline, et osa peapiirkonna vigastusi võis kannatanu saada kukkudes. Sellist järeldust ekspertiisiaktist ei tulene ning on tegelikult täielikus vastuolus ekspertiisiaktides antud ja eelpool refereeritud arvamustega.
4. Kaitsja poolt apellatsioonis viidatust, et süüdistatav eitab lööke ning tunnistajad ei näinud kuidas Oleg Pyerov kannatanut lõi, on kaitsja teinud eksliku järelduse, et tuvastamata on kuidas kannatanu need sai, järelikult on kahtluse all kohtu poolt tuvastatud põhjuslik seos. Ekspertiisiaktides antud arvamuste kohaselt on tuvastatud eluohtlike kehavigastuste tekkemehhanism ning on tuvastatud millised vigastused oli eluohtlikud ja millised põhjustasid kannatanu surma. 8 Kolleegium osutab, et tegu, millega raske terviskahjustus tekitatakse ei oma tähtsust kuna tegemist on suvalise teokirjeldusega koosseisuga. On oluline, et süüdlase tegevus oleks tagajärjega põhjuslikult seotud, kusjuures põhjuslik seos ei sõltu asjaolust millal surm saabus. Maakohus on otsuse lk. 12-13 esitanud oma põhjendused teo ja tagajärgede vahel põhjusliku seose olemasolust ja saabunud tagajärgede omistamisest süüdistatavale. Kolleegium nendega nõustub ega pea vajalikuks neid korrata.
5. Süüdistatavale on inkrimineeritud vaid tahtliku tegevusega raskete kehavigastuste tekitamine, talle ei ole tegevusetust ette heidetud, mistõttu pole maakohtu otsuse tühistamise aluseks kaitsja poolt apellatsioonis esitatud argumentatsioon järgmise päeva, so 28.detsembri 2016 sündmuste osas. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-11-16 sedastanud, et isiku teojärgne käitumine võib teatud juhtudel anda teavet ka süüteokoosseisu subjektiivse külje kohta, kuid see on eeskätt siiski abipakkuv kriteerium, mis aitab tahtlust siduda isiku suhtumisega teosse ja tagajärge vahetult teo toimepanemise ajal. Kohtu poolt subjektiivse tunnuse tuvastamise põhjendustes järgmise päeva sündmustele viitamine pole seega kohtule etteheidetav.
6. Kaitsja leiab, et maakohtu põhjendus Oleg Pyerovil valu ja raskete kehavigastuste tekitamise motiivist on vastuolus põhjendustega ja alusetu kuna kannatanu oli alati agressiivne, mitte süüdistatav. Selles osas kolleegium märgib, et vastavalt KarS § 12 teisele lausele on teo toimepanemise motiiv subjektiivse tunnusena tahtlusest eristatud. Motiiv, mis on siis teo toimepanemisele viinud sisemine põhjus, on koosseistunnuseks vaid juhul, kui see on seaduses otseselt ette nähtud. KarS § 118 ei nõua subjektiivse koosseisu tunnusena motiivi tuvastamist. Samuti nähtub otsusest, et kohus ongi viidanud kannatanu käitumisele, mistõttu pole järeldus põhjendusega vastuolus nagu ekslikult leiab kaitsja. Ekslik on ka kaitsja väide, et ükski tunnistaja pole kinnitanud, et Oleg Pyerov oleks kunagi olnud kannatanu suhtes vägivaldne. Nimelt on tunnistajana ülekuulatud VV kohtuistungil Oleg Pyerovi poolt kannatanu suhtes vägivalla kasutamisest ütlusi andnud.
7. Maakohus on jõudnud järeldusele, et kannatanu pidi löökide saamisel kas siis istuma või lamama. Kaitsja on leidnud, et otsuses pole viidatud tõenditele, millest selline järeldus tuleneb. Kolleegium kaitsja etteheitega nõustub. Maakohus ei ole tuginenud ühelegi tõendile, mis annaks selliseks järelduseks tuge. Maakohus on küll viidanud surnu ekspertiisiaktile nr 16EPõS0064/692, kuid kaitsja on õigustatult märkinud, et nimetatud aktis antud arvamuse p 6 kohaselt pole täpselt määratav kannatanu kehaasend vigastuste tekitamise ajal. Ekspert arvab, et see võis olla püstine, istuv kui ka selili või paremal küljel lamav. Seega ühe kindla asendi tuvastamisel ekspertiisiaktis antud arvamust antud juhul aluseks võtta ei saa. Kohtukolleegium märgib, et löökide saamise hetkel kannatanu asendi tuvastamine pole iseenesest asjaolu, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel. Kolleegium leiab, et kui eriteadmisi omav ekspert ei välista erinevaid asendeid, on kohtul võimalik sellise asjaolu tuvastamisel tugineda teistele usaldusväärsetele tõenditele. Kuid vaidlustatud juhul pole kohus sellekohastele tõenditele viidanud ning kolleegium leiab, et sellise järelduse tegemiseks tõendid pole piisavad, kuivõrd vaid tuvastatud vigastuste paiknemisest sellist järeldust teha ei saa. Samas eelnimetatud minetus ei anna alust jõuda maakohtust erinevale järeldusele Oleg Pyerovi poolt just surma põhjustanud raskete tervisekahjustuste tahtlikust tekitamisest.
8. Kaitsja poolt apellatsioonis esitatud selgitused süüdistatava ja kannatanu eraelust ei näita maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguslikke eksimusi, mis annaksid aluse maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks, mistõttu jäävad hinnanguta. 9
9. Kaitsja on apellatsioonis toonitanud, et kannatanu hakkas lauas olles külaliste kuuldes süüdistatavat solvama ja alandama. Lauas viibinud tunnistaja MM ütluste kohaselt mängis muusika ja tantsiti. Kuni tema lauas oli, oli kõik sõbralik. X ja Olegi omavahelist suhtlust saab pidada rahulikuks. X oli nagu üleolev kuna käskis Olegi, et mine ja tee ja vaata…( t.lk. 20 pöördel -23 pöördel). Tunnistaja CC ütluste kohaselt oli lauas kannatanu ja süüdistatava vahel tunda pinget. Oleg ja X üksteise peale kõvasti ei karjunud, rääkisid vaikselt. Temale ootamatult hakkasid nii süüdistatav kui kannatanu nõusid puruks loopima. Tema sekkus, mispeale X võttis peast kinni ja lahkus teise toa suunas ja tagasi enam ei tulnudki. Siinkohal kolleegium märgib, et kaitsja apellatsioonis on väidetud, et nõudega loopimist alustas süüdistatav, kes lõi esimesena pitsi vastu põrandat puruks. Tunnistaja on ka ütelnud, et kannatanu ei tahtnud, et Oleg istuks lauda vaid ütles, et ta ära läheks. Oleg istus edasi ja ütles X-le, et pangu suu kinni. Nad rääkisid vaikselt, nad ei karjunud, kedagi ei solvatud. Samuti on tunnistaja andnud ütlusi, et nõude puruks loopimine mõlema poolt toimus lühikese, vaid mõne minuti jooksul ja siis X korra solvas Olegi. Oleg midagi ka vastas, kuid tunnistaja vastust ei mäletanud ( t.lk. 25 pöördel- 28). Seega kolleegium, muutmata seadusliku võimaluse puudumisel selles osas süüdistatava ütlustele maakohtu poolt antud hinnangut, leiab, et tunnistaja MM ega ka CC enne nõude puruks löömist, ei kuulnud mingeid solvanguid, alandusi ega sõimu kannatanu poolt. Seetõttu ei saa nõustuda apellatsioonides esitatud väidetega, et lauas istudes kannatanu järjepidevalt solvas ja alandas süüdistatavat külaliste juuresolekul.
10. Kaitsja järeldus, et kannatanu oli õhtul raskes alkoholijoobes on oletuslik. Kaitsja viidatud surnu ekspertiisiakti kohaselt surnu verest 0,72 mg/g etanooli leidmine selliseks järelduseks alust ei anna. Tunnistaja CC ütluste kohaselt ei olnud seltskonnast keegi purjus, palju ei joodud. MM ei ole samuti andnud ütlusi, et keegi oleks olnud tugevas alkoholijoobes. Ütluste kohaselt tema lauas viibimise ajal oli alkoholi joodud vähe. Arvas, et X võis rohkem juua kui Oleg.
11. Kaitsja on apellatsioonis, viidates süüdistatava ütlustele, märkinud, et kannatanu kakles, lõi süüdistatavat nii käte kui jalgadega, kriimustas, tahtis tabada süüdistatava nägu. Oleg Pyerov hoidis vaid kannatanu kätest, kas tema käed ka kannatanu nägu tabasid, süüdistatav ei mäleta. Ta püüdis ära hoida kannatanu kukkumist. Kolleegium osutab, et süüdistatava ütluste kohaselt toimusid kannatanu poolsed rünnakud toas, kus viibisid ka mõlemad tunnistajad. Nagu eelpool kolleegium juba tunnistajate ütlusi refereeris, siis XX ei olnud tugevas alkoholijoobes. Nende juuresolekul mingit füüsilist konflikti ei toimunud. MM ütluste kohaselt oli rahulik ja isegi sõbralik õhkkond. Tunnistaja CC ütluste kohaselt oli küll tunda pinget ja toimus ka nõude puruks löömine, kuid füüsilisest konflikti toimumisest pole tunnistaja ütlusi andnud vaid on kinnitanud, et pärast nõude purustamist lahkus XX hoopis toast enda magamistoa poole. Tema jäi ruumi, kuid X enam sinna ei tulnud. Oleg tuli veidi hiljem veel tuppa. Tema küsis Olegilt kus X on ning viimane vastas, et läks magama. Tunnistaja käskis Xle vett viia, mille peale vastas Oleg, et ta pani X-le teki peale, et viimane magab. Tema võttis ravimit ja heitis samas asuvale diivanile pikali ega kuulnud rohkem midagi. Hommikul ärgates hakkas koristama. Samuti ei kinnita Oleg Pyerovi kinnipidamise protokollis kajastatud andmed temal esinevate kehavigastuste kohta, kaitsja apellatsioonis esitatud väiteid kannatanu poolt käte ja jalgadega süüdistatava löömisest. Nimelt on süüdistataval tuvastatud vigastustena parema käe nimetissõrmel liigendi kohal marrastus u 0,5 cm, parema käe keskmise sõrme keskosas arm 10 umbes 2-2,5 cm ja parema käe pealsel marrastus 0,5 cm ( t.lk. 143-149). Vigastusi, millised viitavad sellele, et teda on käte ja jalgadega pekstud, süüdistataval ei tuvastatud. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et rusikaga otsese löögi korral võib isikul jääda vigastus sõrmenukist esimese sõrmelülini. Süüdistataval selliseid vigastusi ei olnud. Kolleegium peab sellist väidet ekslikuks, kuna eelpool märgitu kohaselt ainult kaitsja poolt viidatud piirkonnas ehk siis rusikaga löömisele iseloomulikust sõrmenuki piirkonnast süüdistataval ainukesed vigastused just leiti.
12. Kaitsja on viidanud asitõendi vaatlusprotokollile, millest nähtub, et XX on vastu võtnud 28.detsembri 2016 hommikul kell 9.45, 26 sekundit kestva kõne ja 9.47 võtnud vastu 57 sekundit kestnud kõne. Kolleegium, leiab, et nimetatud tõendi andmed annavad vaid aluse tõdemuseks, et ühe ja sama isiku poolt kaks lühikest kõnet on vastu võetud XX kasutuses olnud telefonilt. Kelle vahel tegelikult väga lühikesed vestlused ja kas üldse aset leidsid pole nimetatud tõendi alusel tuvastatav. Kaitsja ei ole esitanud taotlust XX telefonile helistanud isiku üle kuulamiseks. Kolleegium leiab, et nimetatud tõend ei kummuta ega välista süüdistatava poolt rusikaga 5-8 korda kannatanut näkku ja pähe löömisel raske ajutrauma ja verevalumite tekitamise tahtlust kaudse tahtluse tasemel.
13. Kaitsja on viidanud ekspertiisiaktis märgitud toksikoloogiauuringule, mille kohaselt surnu verest narkootilisi ja ravimaineid ei leitud, uriinist leiti põletikku ja valu vaigistavat ravimit diklofenakki, mis soodustab verevalumite teket. Kaitsja leiab, et ravim soodustas tuvastatud vigastuste tekkimist. Kolleegium osutab, et kaitsja on jõudnud ekslikule järeldusele. Nimelt on kohtuekspert oma selgitavates ütlustes märkinud, et ajukõvakelme alune verevalum tekib kõvakelme ja pehmekelme vahelist sideveenide rebendite tagajärjel, kuid selle ravimi manustamine rebendi teket ei mõjuta. Ravim ei mängi selles osas mingit rolli ( t.lk. 85-87).
14. Riigikohtu lahendis nr 1-17-5883 on sedastatud, et KarS § 118 sisustamisel piisab raske tervisekahjustuse tahtliku tekitamise koosseisu realiseerimiseks subjektiivse kriteeriumina sellest, kui toimepanija tahtlus hõlmab niisuguse tervisekahjustuse tekitamist, mis lõppastmes viis enamohtliku tagajärje saabumiseni. Arutatavas asjas on maakohtu poolt tõendamist leidnud ja seda kohtuarstliku ekspertiisiakti alusel, et XX surma põhjustas ajutrauma, kus esines peaajupõrutus ning kujunes välja kõvakelmealune verevalum, millest tekkisid täiendavad sekundaarsed verevalumid ajutüvesse, millega kaasnes sügav kooma. Maakohus on hinnanud tõendatuks ja kolleegium leiab, et apellatsiooni väited kohtu järeldust ümber ei lükka, et Oleg Pyerov lõi 5-8 korda eeldatavasti rusikaga kannatanut näkku ja pähe. Kolleegium samaselt maakohtuga leiab, et sellise tegevusega, korduvalt, vähemalt 5-l kuni 8-l korral elutähtsasse piirkonda löömisel, pidas Oleg Pyerov vähemalt võimalikuks ja möönis, et korduvalt rusikaga näkku ja pähe löömise tagajärjel saabub tuvastatud tervisekahjustus, so. ajutrauma ja verevalumid. Kolleegium leiab, et vaidlustatud juhul on alust jaatada tagajärjena saabunud eluohtliku tervisekahjustuse põhjustamise tahtlikkust, kuid surma saabumise suhtes ettevaatamatust. Kaitsja ei ole maakohtu poolt ettevaatmatusest kannatanu surma põhjustamise tõendatuks hindamise osas vastuargumente esitanud, vaid on kirjeldades süüdistatava käitumist, so hädaabinumbrile helistamist ja juhiste täitmist kannatanu elu päästmiseks, sellist seisukohta oma väidetega kinnitanud. Samas aga ei anna kaitsja väited süüdistatava käitumisest sündmustele järgneval päeval alust eitada maakohtu järeldust eelnevalt surma kaasa toonud ajutrauma ja kõvakelmealuse verevalumi tahtliku tekitamise osas. 11
15. Kaitsja on apellatsiooni põhiosas leidnud, et Oleg Pyerovi poolt toimepandud tegu tuleks kvalifitseerida KarS § 117 järgi. Kolleegium märgib, et KarS § 117 on subjektiivse tunnusena ette nähtud ettevaatamatus nii teo kui ka tagajärje suhtes. Kolleegium eelpooltoodud põhjendusega nõustus maakohtu järeldusega, et süüdistatava tahtlus kattis sellise tervisekahjustuse tekitamise, ehk siis peaajuturse ja verevalumid ajutüves, mis lõi ohu elule KarS § 118 lg 1 p-i 1 tähenduses ja põhjustas ettevaatamatusest KarS § 118 lg 1 p-s 7 imetatud raske tagajärje, isiku surma. Seega ei kuulu maakohtu otsus süüdistatava teole antud kvalifikatsiooni osas muutmisele.
16. Kaitsja on vaidlustanud ka süüdistatavale mõistetud karistust. Leiab, et süüdistatavale võib mõista sanktsiooni miinimumile lähedase karistuse ja kohaldada KarS § 73 sätteid. Kolleegium ei kvalifitseeri Oleg Pyerovi poolt toimepandud tegu ümber, mistõttu on sanktsiooni määraks neli- kuni kaheteistaastane vangistus. Seega on karistuse mõistmisel lähtepunktiks 8 aastane vangistus. Maakohus on süüdlast karistanud 6 aastase vangistusega. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav on toime pannud KarS § 118 lg 1 loetellu kuuluva kõige raskema tagajärje kaasa toonud tahtliku teo. Maakohus on hinnanud süüdistatava süü keskmiseks ning arvestanud, et tegemist on kaudse tahtlusega toimepandud teoga. Samuti arvestas süüdistatava isiku osas, et ta on varem karistamata. Kaitsja väited sellest, et Oleg Pyerov distantseerus konfliktist korduvalt, tal ei olnud võimalik teise majja minna, pole kolleegiumi veendumuse kohaselt asjaolu, mis annaks aluse mõistetud karistuse muutmiseks. Oleg Pyerovil oli võimalus üldse mitte laua taha minna või lahkuda laua äärest ja eemalduda tema kasutuses olevasse tuppa ning ukse vajadusel ka lukustada. Apellatsioonis tehtud viide süüdistatava vanusele pole asjakohane. Veidi üle viiekümne aastane isik pole käsitatav KarS § 57 lg 1 p 7 ettenähtud kõrges eas, so vanem kui 75 aasta vanuse inimesena, mis annaks aluse sellise kergendava asjaoluga arvestamiseks. Kolleegium ei tuvastanud materiaal- või menetlusõiguslikku rikkumist, ms oleks kaasa toonud süüteo raskusele või süüdimõistetu isikule selgelt mittevastava karistuse mõistmise. Maakohus on mõistetud karistust põhistanud, karistus jääb sanktsiooni miinimumi ja keskmise määra vahele ja on kooskõlas KarS § 56 ettenähtud põhimõtetega. Kaitsja taotlus kohaldada Oleg Pyerovi karistamisel KarS § 73 sätteid, rahuldamisele ei kuulu. KarS § 73 esimestes lõigetes sätestatust ei tulene küll karistusest tingimusliku vabastamise keeldu ka raskemate kuritegude puhul, kuid kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt raskemate kuritegude puhul on säte kohaldatav vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samal ajal nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtudes. Kolleegiumi veendumuse kohaselt kuriteo toimepanemise asjaolude ega süüdlase isiku osas mingeid erandlikke asjaolusid tuvastada pole võimalik. Kolleegium leiab, et süü suurus välistab Oleg Pyerovi tingimisi karistusest vabastamise. Samuti kolleegium osutab, et KarS § 73 lg 3 kohaselt saab katseajaks määrata kuni viis aastat, mis ei tohi aga olla lühem kui vabastatule mõistetud vangistus (vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-20-06, 1-17-689). Maakohtu poolt on mõistetud süüdistatavale pikemaajalisem vangistus, mistõttu viidatud kohtupraktika ja Riigikohtu lahendites antud juhiste alusel ei kuulu Oleg Pyerov karistusest tingimisi vabastamisele. Seetõttu pole alust ka tema viivitamatult vahi alt vabastamiseks.
17. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. 12 (allkirjastatud digitaalselt) 13