Obsah (11)

§ 754§ 230§ 231§ 371§ 428§ 756§ 173§ 162§ 175§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 27. märts 2019. a Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-17-9411 Tsiviilasi Ilotrükk OÜ hagi Koen

§ 754kohaselt tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud.

Hageja leiab ka, et vahekohus on lahendi tegemisel jätnud kõrvale põhimõtte, et hagejal peab olema võimalik oma väiteid tõendada. Vahekohus ei lahendanud hageja tunnistajataotlusi. Ka ei ühti vahekohtu tõlgendus Eesti õiguse üldpõhimõtetega, mille kohaselt vastutab müüja asja puuduste eest. KOSTJA VASTUVÄITED

1. Kostja vaidleb hagile vastu, palub jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamine ei ole lubatud, kuna TMS § 221 lg 1 kohaldamisel on määrav tasaarvestusolukorra tekkimise aeg, mitte tasaarvestusavalduse tegemise aeg. Hageja taganes müügilepingust 17.09.2013 ning esitas tasaarvestusavalduse 05.03.
2. Kuna tasaarvestusolukord tekkis juba 17.09.2013 ning Saksa kohus tegi otsuse 11.02.2016 ei ole täidetud TMS § 221 lg 1 eeldused- tasaarvestusolukord ei ole tekkinud peale lahendi tegemist vaid kaks ja pool aastat enne seda. Hageja enda otsus oli mitte pöörduda koheselt vahekohtusse oma õiguste kaitseks. Kostja leiab, et hagejal puudub nõue, mida kostja nõudega tasaarvestada. Hageja ei ole tõendanud sellise nõude olemasolu. Kostja on sellise nõude vahekohtus vaidlustanud. Tasaarvestada ei saa nõuet, millele saab esitada vastuväiteid. Saksa vahekohus tegi 02.10.2018 asjas nr DIS-SV-KR-608/16 lahendi, millega jättis hageja tasaarvestusel põhineva nõude kostja vastu rahuldamata. Saksa Vahekohtu Instituudi vahekohtu otsuse tunnustamise ja täidetavaks tunnistamise menetlus ei ole vajalik, et tugineda käesoleva asja lahendamisel otsusele kui dokumentaalsele tõendile. Kostja ei soovi vahekohtu lahendit Eestis täitma asuda. Ta ei saagi seda teha, sest otsuse resolutsiooniks on Ilotrükk OÜ hagi rahuldamata jätmine, mitte kostja kasuks hüve väljamõistmine. KOHTU PÕHJENDUSED
3. Kohus, analüüsinud hagiavaldust, poolte poolt esitatud tõendeid ning kostja vastuväiteid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 3 2-17-9411 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. TMS § 221 lg-s 1 on sätestatud et võlgnik võib esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Hageja tugines hagis sellele, et sundtäitmine on hageja suhtes lubamatu seetõttu, et hagejal on kostja vastu nõue, mis ületab hageja vastu esitatud kostja nõude suurust ning millise nõude on hageja tasaarvestanud (TMS § 221 lg 1). Hageja leidis, et sellises olukorras on sundtäitmine ka vastuolus hea usu põhimõttega. Hagi rahuldamise eeldusena tuli hagejal seega tõendada, et tal on kostja vastu nõue, mida hageja saab tasaarvestada ning et hagejal puudus võimalus tugineda tasaarvestusele enne täitmisel oleva kohtulahendi tegemist.
2. Esmalt märgib kohus, et kui hagejal on nõue, mida ta saab kostja nõudega tasaarvestada, kuid tasaarvestusele tuginemine ei olnud objektiivsetel põhjustel võimalik, siis on põhimõtteliselt võimalik sellele tugineda sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis. Kostja väited selle kohta, et hageja ei realiseerinud oma õigust pika aja vältel, jättes nõudeõiguse tuvastamiseks vahekohtusse varasemalt pöördumata, on iseenesest asjakohased. Kohus nõustub kostjaga selles, et hageja poolt oleks olnud mõistlik pöörduda koheselt vaidluse tekkimisel vahekohtusse. Seega on hageja jätnud ise oma õigused tagamata, viivitades vahekohtusse pöördumisega. Kuivõrd aga Saksa kohtu menetluses puudus hagejal võimalus tasaarvestusele tugineda, oleks põhimõtteliselt võimalik hagi rahuldada.
3. Tasaarvestusele tuginemine eeldab ka nõude olemasolu, mida kostja nõudega tasaarvestada. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 179 lg-s 1 on sätestatud, et kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti (VÕS § 179 lg 2). VÕS § 178 järgi toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Tasaarvestuse piirangud on sätestatud muu hulgas VÕS § 200 lg-s 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kostja on esitanud hageja nõudele vastuväiteid. Nõude vaatas läbi Saksa vahekohus. Kostja on esitanud tõendina Saksa Vahekohtu Instituudi 02.10.2018 otsuse (II kd, tl 5-57), millest nähtub, et poolte vahel 12.09.2011 sõlmitud müügilepingust trükimasina „Rapida 75E-4+L SW2 ALV2“ ostmiseks tulenev hageja nõue jäi rahuldamata. Saksa vahekohus on andnud seega hinnangu nõude põhjendatusele. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et kohus peab iseseisvalt tuvastama hageja nõude olemasolu ning et vahekohtu otsust saaks käsitleda tõendina üksnes juhul, kui see on

§ 754kohaselt tunnustatud ja täidetavaks tunnistatud.

Kohus leiab, et vahekohtu lahendist kui tõendist lähtumise eeldusena ei ole ilmtingimata vajalik selle tunnustamine ja täidetavaks tunnistamine.

kommenteeritud väljaande (III köide, lk 1528) kohaselt võib vahekohtu lahendi tunnustamine olla vajalik eelkõige kaasustes, kus mingi 4 2-17-9411 muu menetluse raames on vaja arvestada vahekohtu lahendist tulenevaid õigusi või kohustusi või kui vahekohtu lahendile soovitakse anda res judicata toimet, nt kui vahekohtu lahendile viidates soovitakse tõkestada Eesti kohtus hagi menetlusse võtmist (

§ 371

lg 1 p 7) või menetluse jätkamist (

§ 428lg 2).

Sellisel juhul toimub vahekohtu lahendi tunnustamine ilma

§ 756

kohase erimenetluseta, kuid välistatud ei ole ka võimalus, et pool esitab eraldi avalduse vahekohtu otsuse tunnustamiseks. Praegusel juhul ei ole vaidlusküsimuseks vahekohtu lahendi täitmine Eesti Vabariigis. Vahekohtu lahendiga soovitakse tõendada nõude puudumist. Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus hageja seisukohaga selles, et kuni vahekohtu lahendit ei ole Eestis tunnustatud ega täidetavaks tunnistatud, ei ole Eesti kohtul võimalik vahekohtu lahendit oma otsuse tegemisel aluseks võtta.

1. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud nõude olemasolu. Kuivõrd pooltevahelises müügilepingus II (lk
2. lg 2, I kd, tl 17 pöördel) on lepitud kokku, et lepingust tulenevad vaidlused kuuluvad lahendamisele vahekohtus, ei oleks Eesti Vabariigi kohus ka pädev vaidlust läbi vaatama ning nõude põhjendatusele hinnangut andma. Kostja on tõendanud, et hageja nõue ei ole põhjendatud. Seega puudub hagejal nõue, mida kostja nõudega tasaarvestada. Hageja ei ole esile toonud teisi aluseid, miks sundtäitmine peaks olema lubamatu. Kohus jätab hagi rahuldamata.
3. Kohus märgib, et kohane ei ole ka hageja kriitika vahekohtumenetluse puuduste kohta. See ei ole esitatud kohasel aadressil. Nimelt tuleks juhul, kui poolel on etteheited seoses lõppenud vahekohtu menetlusega, pöörduda ettenähtud ajavahemikul vahekohtu lahendi tühistamise nõudega selleks ettenähtud organi poole. Selleks organiks ei ole Eesti Vabariigi kohus. Menetluskulud 10.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti (

§ 162lg 1).

Kohus jättis hagi rahuldamata. Kohus jätab menetluskulud hageja kanda. 11. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses (

§ 175lg 1).

Kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda sama paragrahvi lg 11 kohaselt selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad

§ 175lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast.

Viidatud piirmäära käesoleval hetkel kehtestatud ei ole. Hageja ei ole esitanud vastuväiteid kostja menetluskuludele.

1. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt (II kd, tl 578-80) oli kostja menetluskulu järgmine: riigilõiv 50 eurot (11.07.2017 määruskaebuse esitamisel); Saksamaa vahekohtu otsuse tõlkimise kulu 1330 eurot (käibemaksuta); lepingulise esindaja ajakulu 55 tundi, lisandub kohtuistungi ajakulu 10 minutit, tunnitasuga 200 eurot (käibemaksuta), kokku seega 11033,33 eurot. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kostja riigilõivu kulu 50 eurot. Kostja esitatud määruskaebuse jättis Tallinna Ringkonnakohus rahuldamata. Tõlkekulu on põhjendatud kogu ulatuses. 5 2-17-9411 Kuivõrd kohus jättis 11.07.2017 määrusele esitatud määruskaebuse rahuldamata, ei saa kohus lugeda põhjendatuks ka 11.07.2017 määruskaebuse koostamise ajakulu 5,5 tundi. Arvestades, et hageja ei esitanud enne kohtuistungit täiendavaid tõendeid, on kohtu hinnangul selgelt ülepaisutatud ka kohtuistungiks ettevalmistumise ajakulu 4 tundi. Selline ajakulu võiks olla põhjendatud maksimaalselt 0,5h ulatuses. Ka ei saa kohtu hinnangul käsitleda õigusabikuluna kohtulahendi tõlke korraldamist 1h, kuna tõlke korraldamine ei eelda õigusteadmiste olemasolu. Samuti on kohtu hinnangul selgelt ülepaisutatud 04.02.2019 ja 05.02.2019 kirjed, s.o hageja seisukohtade analüüs, õigusteooria analüüs kokku (6,25+2,75) 9 tundi. Selline ajakulu võiks olla põhjendatud kvalifitseeritud õigusabi osutajal maksimaalselt 2 tunni ulatuses. Ülejäänud kirjed on kohtu hinnangul mõistlikus suuruses. Kokku on lepingulise esindaja ajakulu põhjendatud 38h 10min ulatuses.
2. Riigikohus on 28.11.2018 otsuses nr 2-17-10348 (p 16) leidnud, et

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt on menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust hinnates (Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tuleb menetlusosalise esindajakulude põhjendatuse ja vajalikkuse analüüsimisel hinnata ka esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust ning üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu (vt nt Riigikohtu
3. veebruari
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14;
5. novembri
6. a määrus tsiviilasjas nr 32-1-115-13, p 25). Riigikohus on 30.11.2016 otsuses nr 3-2-1-131-16 pidanud põhjendatuks tunnihinda 165 eurot (ilma käibemaksuta) ning 16.05.2018 lahendis nr 2-16-8344 tunnihinda vandeadvokaadi korral ka 150 eurot (ilma käibemaksuta). Kohtu hinnangul ületab kostja lepingulise esindaja tunnitasu oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Kohus loeb, ülaltoodud lahenditele tuginedes, põhjendatud tunnitasuks 165 eurot (ilma käibemaksuta). Kokku on kostja menetluskulud põhjendatud järgmises ulatuses: õigusabikulu kokku 38h 10min, s.o 6297,50 eurot (käibemaksuta) ja tõlkekulud 1330 eurot, kokku 7627,50 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb hagejal kanda kostja menetluskulud 7627,50 eurot. 14.

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 15. Kohus selgitab, et

§ 178

lõikest 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 6