Obsah (8)

§ 113§ 76§ 100§ 82§ 1132§ 35§ 42§ 41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tallinna kohtumaja Kohtunik Piret Rõuk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 19. märtsil 2019 Lubja 4 Tallinn kohtumaja kantselei ja aval

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt 200 eurot alates 31.01.2019 kuni põhinõude kohase täitmiseni. Menetluskulude jaotus

1. Menetluskulud jätta 58% ulatuses A T kanda ja 42% ulatuses OMEGA INVEST OÜ kanda.
2. Mõista A Tlt välja OMEGA INVEST OÜ kasuks menetluskulud 110,20 eurot (ükssada kümme eurot ja 20 senti).
3. Käesoleva otsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb A Tl tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt 1 (110,20 eurot) OMEGA INVEST OÜ-le viivist

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses Edasikaebamise kord Kohtuotsusele ei saa esitada apellatsioonkaebust, väljaarvatud TsMS § 637 lg 21 sätestatud alustel. Hagiavalduse asjaolud ja nõue

1. Kostja sõlmis portaalihaldur OÜ Omaraha vahendusel 24.11.2016 laenulepingu nr S16432864, mille alusel väljastati kostjale laen summas 200 eurot. Laenulepingu tingimuste kohaselt on koguintressi määraks 33 % aastas ja laenuperioodiks lepiti kokku 6 kuud. Kostja rikkus omapoolseid kohustusi, jättes tagastamata igakuised kokkuleppelised maksed, mistõttu öeldi laenuleping üles ja loovutati olemasolev nõue kostja vastu hagejale 03.04.
3. Omega Invest OÜ palub kostjalt A T hageja kasuks välja mõista põhivõlgnevus summas 200 eurot, viivis 121,21 eurot, intress 16,38 eurot, kahju hüvitis 50 eurot ja viivis, mis ei ole hagi esitamise seisuga veel sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt (200 eurot) alates 31.01.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni 0,091% päevas. Kostja vastuväited
4. Kostjale toimetati hagiavaldus koos lisadega kätte 12.02.2019 Ametlike Teadaannete kaudu. Kostja ei ole hagiavaldusele vastuväiteid esitanud. Kohtuotsuse põhjendused
5. Võlaõigusseaduse (

) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 76

lg 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 76

lg 3 kohaselt loetakse kohustus kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.

§ 82

lgst 7 tuleneb, et kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel.

1. Lepingu sisust ja olemusest nähtuvalt on kostjaga sõlmitud 24.11.2016 laenuleping, mida tõendavad leping nr S16432864 ja e-teenuste keskkonna laenulepingu üldtingimused. Laen tuli tagastada maksegraafiku alusel kuue osamaksega. Laenuleping öeldi üles 03.04.2017 osamaksete tasumata jätmise tõttu. Laenulepingu järgi on aastane intressimäär 33% ja krediidikulukuse määr 38%. Võrdluseks krediidi andmise ajal oli Eesti Panga viimati avaldatud keskmine krediidiasutuste antud tarbimislaenude kulukuse määr 19,49%. Seega krediidi kulukuse määr ei ületa krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.
2. Riigikohtu kolleegium on lahendi 3-2-1-141-12 punktis 10 märkinud, et leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi 2 arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahjuhüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Eeltoodust järeldub, et intressi saab nõuda kuni laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumiseni, s.o kuni 03.04.
3. Kostjal tuli perioodi 24.12.2016-24.03.2017 eest maksta intressi 16,38 eurot. Kuna kostja ei ole intressi tasunud, siis tuleb see talt hageja kasuks välja mõista.
4. Hageja nõuab hagiavalduses kahju hüvitist 50 eurot. Hageja toob esile, et kuna hageja põhitegevuseks ei ole võlgade sissenõudmine, sõlmis ta eelnevalt nimetatud võla tasumata jätmisest tuleneva nõude sissenõudmiseks käsunduslepingu inkassoga, millest tekkis hagejale kahju. Võla sissenõudmiskulude hüvitamist tarbija poolt reguleerib

§ 1132

. Sissenõudmiskulude hüvitamise näol on sisuliselt tegemist võlausaldajale tekkinud kahju hüvitamisega, mistõttu kohaldub lisaks nimetatud sättele üldine kahju hüvitamise regulatsioon. Võla sissenõudmiskulude hüvitise väljamõistmine eeldab toimingute tegemist võla sissenõudmiseks. Hageja väide tekkinud kahjust on aga paljasõnaline. Kuna hageja ei ole tõendanud, et tal on tekkinud seoses võla sissenõudmisega kulusid, siis jätab kohus sissenõudmiskulude hüvitise kostjalt välja mõistmata. 8.

§ 113

lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on arvestanud viivist võrdses määras intressimääraga, milleks on 0,091% päevas ehk 33% aastas. 9. Kohtu hinnangul on viivise määra puhul tegemist

§ 35järgse tüüptingimusega.

Kostja on sõlminud lepingu tarbijana.

§ 42

lg 1 järgi on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga.

§ 42

lg 3 p 5 järgi on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§ 42lg 1 kohaselt on selline tüüptingimus tühine.

Riigikohus on selgitanud, et kuigi

§ 42

lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu

§ 42

lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist" alusel (RKL tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). 10. Hindamaks viivisemäära mõistlikkust tuleb kaaluda lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära vahelist proportsiooni. Seaduse kohaselt (

§ 113

lg 1 teine lause) loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub 8% 3 aastas. Arvestades vaidlusalusel ajal kehtestatud referentsimäärasid, kohaldunuks asjas seadusjärgne viivisemäär suurusjärgus 8% aastas. 11. Riigikohus on selgitanud, et eelduslikult tuleks hinnata

§ 42

lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult. Samuti ei tähenda viivise osaliselt sisse nõudmata jätmine seda, et sisuliselt ebamõistlik mh viivise nõudmist võimaldav tüüptingimus muutuks mõistlikuks tüüptingimuseks, kui tüüptingimuse kasutaja jätab mingil põhjusel viivise nõudmata või vähendab seda (otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13). Lepingus kokkulepitu ületab seaduslikku viivisemäära üle nelja korra. Maakohus leiab, et selline ülemäärane ja tarbijat ebamõistlikult kahjustav viivisemäär on tühine. 12.

§ 41

järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Viivisekokkuleppe tühisuse korral on hagejal võimalik nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (Riigikohtu 14.06.2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 p 24). Seega on hageja õigustatud nõudma kostjalt viivist

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Sissenõutavaks muutunud viivis põhivõlalt 200 eurot on kokku 29,24 eurot: Võlaperiood 04.04.2017-30.01.2019 % aastas 8 Võla summa 200 Viivitatud päevade arv 667 viivise summa 29,24

1. Hagiavaldusele on lisatud L S sõlmitud laenuleping S171112652, mille kohus jätab tähelepanuta, kui asjasse mittepuutuva tõendi.
2. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista põhivõlg 200 eurot, intressid 16,38 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised seisuga 30.01.2019 summas 29,24 eurot, kokku 245,62 eurot ning alates 31.01.2019 viivis seadusjärgses määras põhinõudelt (200 eurot) kuni põhivõlgnevuse tasumiseni. Menetluskulude jaotus
3. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuivõrd kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb menetluskulud jätta võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Seega tuleb poolte menetluskulud jätta kostja kanda 58% ja hageja kanda 42% ulatuses.
4. Hageja menetluskuluks on riigilõiv 100 eurot ja õigusabikulud 270 eurot, kokku 370 eurot. TsMS § 138 lg-test 1, 2 ning TsMS § 139 lg-st 2 lähtuvalt on põhjendatud hageja menetluskuluna tasutud riigilõiv 100 eurot. Kohtuväline kulu on TsMS § 144 p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et hageja õigusabikulud esindaja poolt hagimaterjalide tutvumiseks, hagiavalduse koostamiseks ja esitamiseks on põhjendatud mahus 1 tund. Kohus peab mõistlikuks tunnitasu 90 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud 90 eurot (1 x 90 eurot). Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulu 190 eurot 4 (100+90). Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 110,20 eurot (s.o 190-st eurost 58%).
5. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja esitas avalduse kooskõlas TsMS § 177 lg
6. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Rõuk kohtunik 5