← Eesti

1-17-10615/31

Obsah (10)§ 306§ 180§ 387§ 309§ 268§ 126§ 189§ 175§ 179§ 181

1-17-10615 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Kriminaalasja number Kohtunik (eesistuja) Rahvakohtunikud Kohtuistungi sekretär Tõlk Prokurör Asja läbivaatamise kuupäev K

§ 306, § 309 lg 1-3, § 311-314, § 318 lg 1, § 319 lg 1, 2 kohus OTSUSTAS: 1. Mõista Dmitry Shuparov süüdistuses Kar

S § 113 lg 1 järgi õigeks.

  1. Tunnistada Dmitry Shuparov süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ning mõista temale karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Karistuse kandmise algust arvestada alates tema vahistamisest, s.o 27.06.
  3. Dmitry Shuparov’i suhtes kohaldatud tõkend – vahistamine jätta muutmata. Antud kohtuotsuse jõustumisel või sellega mõistetava karistuse (vt p 2) tähtaja täitumisel (olenemata kumb neist asjaoludest saabub varem) tõkend tühistada.
  4. Rahuldada kaitsja taotlus valitud kaitsja sõidukulude summas 450 ja 630 eurot (kokku 1080 eurot) S S’le hüvitamiseks.
  5. Rahuldada osaliselt kaitsja taotlus Dmitry Shuparov’ile õigusabi andmisega seoses tekkinud kulude Eesti Vabariigilt S S kasuks välja mõistmiseks poole kantud õigusabikulude ulatuses ehk summas 2235 (kaks tuhat kakssada kolmkümmend viis) eurot. 1

(26)1-17-10615
  1. Riigi Tugiteenuste Keskusel kanda antud kohtuotsuse jõustumisel p-des 4 ja 5 märgitud summad, s.o 1080 eurot ja 2235 eurot, kokku 3315 (kolm tuhat kolmsada viisteist) eurot S S pangakontole. S Sl tuleb teatada Riigi Tugiteenuste Keskusele oma pangakonto number.
  2. Kaitsja taotlus Eesti Vabariigilt Dmitry Shuparov’i kasuks temale vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks jätta rahuldamata. 8.

§ 180

lg 1, 3 ja § 181 lg 1 alusel jätta pool määratud kaitsja tasust ehk 84 eurot, pool valitud kaitsja õigusabikuludest ehk 2235 eurot, tunnistajate sõidukulud 8 + 8 eurot, kokku 16 eurot ja ekspertiisitasud 483 + 7125 + 255 + 380 eurot (ekspertiisitasud kokku 8243 eurot) – riigi kanda.

  1. Ülejäänud osas, s.o sundraha 750 eurot, pool määratud kaitsja tasust ehk 84 eurot ja pool valitud kaitsja õigusabikukudest ehk 2235 eurot, jätta menetluskulud Dmitry Shuparov’i kanda ning mõista Dmitry Shuparov’ilt riigituludesse välja: 750 eurot sundraha, 84 eurot (pool määratud kaitsja kaitsjatasust kohtueelses menetluses). Kokku 834 (kaheksasada kolmkümmend neli) eurot.
  2. Dmitry Shuparov’il tasuda menetluskulud kokku 834 eurot 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest Maksu- ja Tolliameti pangakontole SEB pangas nr EE351010052031000004 SWEDBANK EE502200221014193355 NORDEA PANK EE401700017002872300 märkides viitenumbri 99918700063660 ning selgituse „Dmitry Shuparov 1-17-10615 menetluskulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.
  3. Võtta kannatanu J M (M) tsiviilhagist loobumine vastu ja lõpetada menetlus tema esitatud tsiviilhagis.
  4. Asitõendid: Teekann (veekeetja), teekannu kild, nuga, mis asuvad kohtus toimiku juures – hävitada antud kohtuotsuse jõustumisel. Süüdistatava Dmitry Shuparov’i T-särk, dressipluus (spordijope) ja spordipüksid, mis asuvad kohtus toimiku juures – tagastada Dmitry Shuparov’ile antud kohtuotsuse jõustumisel. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsiooni Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul antud kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsiooni kasutamise soovist tuleb teatada kohtule kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ehk hiljemalt 7.12.
  5. Kohtuotsus jõustub 15-päeva möödumisel ehk 18.12.2018 juhul kui ükski menetluspool ei esitanud apellatsiooni kohtuotsuse peale. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse § 19 lg 1 ja 3 kohaselt maakohtu otsuse kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise kohta võib vaidlustada kriminaalmenetluse seadustiku
  6. või
  7. peatüki kohaselt. Maakohtu määruse kahju hüvitamise kohta võib vaidlustada kriminaalmenetluses kriminaalmenetluse seadustiku
  8. peatüki kohaselt ehk määruskaebemenetluses.

§ 387lg 1 järgi määruskaebus esitatakse 15 päeva jooksul, 2

(26)1-17-10615 alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule, kui lõikes 2 ei ole sätestatud teisiti. SÜÜDISTUS
  1. Dmitry Shuparov’it süüdistatakse selles, et tema, varem kehalise väärkohtlemise toimepannud isikuna (karistatud KarS § 121 lg 2 p 2,3 alusel Viru Maakohtu 11.12.2015 otsusega) 24.06.2017 ajavahemikul kella 10:00 ja 12:40 vahel, viibides alkoholijoobeseisundis Narva linnas, aadressil xxx asuvas korteris, peksis isiklike vaenulike suhete pinnalt üles kerkinud tüli käigus A S’it käte ja jalgadega erinevatesse kehapiirkondadesse: pea ning näo piirkonda - xxx. Kannatanu peksmisel kõhtu ning rindkeresse asus kannatanu selili lamavas asendis. Lisaks muljus Dmitry Shuparov käega kannatanu kaela, tekitades xxx. Kannatanule tekitatud vigastused koosvõetuna ohustasid elu vigastuse tekitamise momendil ning tõid kaasa A S’i surma. Surma vahetuks põhjuseks oli Dmitry Shuparov’i löökidest põhjustatud kõhu xxx, millega kaasnes xxx järgneva massiivse sisemise verejooksu arenemisega. Pekstes kannatanut valimatult käte ja jalgadega elutähtsatessse piirkondadesse – pea, rindkere ja kõht pidi Dmitry Shuparov pidama võimalikuks ja möönma mistahes tagajärje, sh kannatanu surma saabumist. Sel moel pani Dmitry Shuparov oma tahtliku teoga toime teise inimese tapmise, s.o KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. POOLTE SEISUKOHAD
  2. Prokurör leidis, et D. Shuparov’i süü on tõendatud ning tema teod on õigesti kvalifitseeritud KarS § 113 lg 1 järgi. Kannatanu S, süüdistatav Shuparov ja tunnistaja K on ühiselt tarvitanud alkoholi. Isiklike vaenulike suhete pinnalt tekkinud tüli käigus lõi süüdistatav kannatanut pea ja näo, rindkere ja kõhu piirkonda. Peksmise ajal asus kannatanu selili lamavas asendis. Kehavigastused olid eluohtlikud nende tekitamise hetkel ja tõid kaasa kannatanu surma. Pekstes kannatanut käte ja jalgadega elutähtsate organite piirkonda pidi süüdistatav möönma mistahes tagajärgi, sh kannatanu surma saabumist. Kõik tõendid on lubatavad ja usaldusväärsed. Ekspertiisiakti järgi olid vigastused elupuhused. Kannatanu pani nuga süüdistatava kõrile juba siis, kui konflikt oli juba maha rahunenud. K’i ütlused on usaldusväärsed, kuivõrd need langevad kokku ekspertiisiga, et löömise ajal oli kannatanu lamavas asendis. Usaldusväärsed ei ole süüdistatava ütlused, et lõi kannatanut ühel korral vastu lõugu ja paar korda rindkere piirkonda. Kehavigastusi tekitas kannatanule Shuparov, tema teadiski, erinevalt K’ilt, milliseid kehavigastused kannatanul tekkisid. DNA ekspertiisiakt lükkab ümber süüdistatava väited, et ei näinud kannatanul verd, samas süüdistatava dressipükstelt ja jopelt avastati verd. K ei kirjeldanud ühtegi tegevust, millega tekitati vigastused, millest kannatanu võis surra. Samas kannatanu asend, millest räägib K, langeb kokku ekspertiisiga ja süüdistatava ütlustega. Tunnistaja L ütluste järgi oli kannatanu ka varem korduvalt pekstud, aga viimane selline juhtum oli rohkem kui kuu aega tagasi. Ei saa väita, et kannatanu surm saabus selle tõttu. Kohtupraktika järgi subjektiivse külje tuvastamisel tuleb arvesse võtta objektiivseid asjaolusid, teoeelset ja –järgset käitumist, arvamusavaldusi. Sõnad „teda enam ei ole“ tuleb käsitleda nii, et süüdistatav möönis kannatanu surma saabumist. Süüdistatav ei kutsunud kannatanule abi. Süüdistatava kuriteojärgne käitumine ja avaldatu osutavad, et pani kuriteo toime kaudse tahtlusega. Korterist lahkudes nägi süüdistatav, et K võttis S’i telefoni kaasa, mistõttu kannatanu ise ei olnud võimeline endale abi kutsuda. Oletus, et kehavigastused võidi tekitada ka kolmanda isiku poolt veekannuga on tõendamata. Riigikohtu praktika järgi muid võimalikke kausaalahelu ei saa juurde mõelda. Üldjoontes ja tavalise elukogemuse põhjal pidi süüdistatav möönma, et tema teo tagajärjel võivad tekkida sellised kehavigastused, mille tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. Süü suuruse hindamisel tuleb arvestada, et peksmise 3
(26)1-17-10615 ajal ei osutanud kannatanu mingit vastupanu, ta oli süüdistatavast füüsiliselt tunduvalt nõrgem. Vahepeal üritas kannatanu ennast noaga kaitsta, aga süüdistatav võttis selle ära. Süüdistatav tahtis kakelda ka tunnistaja B’iga, mis iseloomustab süüdistatavat kui agressiivset inimest. Shuparov tuleb süüdi tunnistada tapmise eest. Tal on kaheksa kehtivat väärteokaristust, kolm kriminaalkaristust. Sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat ja 6 kuud. Kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ei ole. Süüdistatava süü on keskmisest suurem, ta lahkus kannatanule abi andmata. Üldpreventiivsed eesmärgid nõuavad, et tapmise eest oleks mõistetud range karistus. Lisakaristusena tuleb kohaldada Eestist välja saatmist koos sissesõidukeeluga 10-ks aastaks. Elamisluba lõppes Shuparovil septembris
  1. Ta on Vene Föderatsiooni kodanik. Shuparov on korduvalt kuritegusid toime pannud. Ta võib olla ohtlik õiguskorrale, on näidanud üles lugupidamatust Eesti põhiseadusliku korra ja põhiväärtuste vastu. Rahvastikuregistri järgi ülalpeetavaid süüdistataval ei ole, on vallaline. Sugulastena on vanemad ja õde. Perekonnaliikmeteks loetakse aga abikaasa, lapsed, vanemad (kui on alaealine). Süüdistatava puhul selliseid asjaolusid ei ole. Suhtlemise võimalus tal säilib ja tema väljasaatmine on põhjendatud. Tõkend tuleb jätta muutmata. Kannatanu loobus hagist. Menetluskulud jätta süüdistatava kanda. Kohtukantseleis öeldi tunnistajale, et ei pea bussipileteid esitama, vastupidi oleks esitanud. Prokurör nägi ka, et need on olemas. Asitõendid – tagastada süüdistatavale, kui ta soovib, ülejäänud hävitada. Kulud tuleb jätta täiesti süüdistatava kanda, sest tegemist on tahtliku kuriteoga.
  2. Süüdistatav D. Shuparov ennast süüdi ei tunnistanud. S’iga tekkis tal konflikt. S ründas teda (süüdistatavat) noaga ja lõi kõri piirkonda, tundis sellest valu, lükkas S’it eemale, küsis, mida sa teed. Siis S haaras teda kaelast ja püüdis noaga kaela lõigata. Kui nägi verd, siis ehmus ära, mõtles, et lõikas arterit läbi. Ei näinud muud viisi kuidas ennast kaitsta kui võtta temalt nuga ära. S karjus, et tapab teda. Siis haaras rinnust kinni, nad kukkusid diivanile. Lõi teda paar korda, peale seda lasi kannatanu teda lahti, enam lööke ei teinud. Kui ära läks ei olnud kannatanul nähtavaid vigastusi, oli vaid huul katki (tema löögist). Läbi kaltsu ütles S, et nagunii tapab teda. Pärast seda läks koju. V (K) saatis koduni. Kodus heitis magama. Kuhu V läks ei tea. Ei usu seni ajani, et S võis surma saada tema löökidest. Oletab, et K läks Si juurde tagasi ja neil tekkis konflikt. Tunneb hästi mõlemad ja kannatanu ei oleks kunagi jätnud temale (K’ile) telefoni. Seda sai ära võtta ainult jõuga.
  3. Kaitsja leidis, et süüdistatav tuleb õigeks mõista. 1) 24.06.2017 kell 10-12.30 ei viibinud Shuparov kannatanu korteris, lahkus sellest enne kella 9; 2) tal ei olnud isegi kaudset tahtlust; 3) ta ei tekitanud selliseid kahjustusi. Süüdistatava ütluste järgi tulid nad kannatanu korterisse kella 6 ajal, lahkusid kell 8 või 9 alguses. K kinnitab, et tulid kella 6 paiku, lahkusid kell 9 või kella 10 alguses. Aja osas Shuparov’i ja K’i ütlused riimuvad omavahel ja teiste tõenditega. Mõlemad kinnitavad, et lahkusid korterist ammu enne kella 10, järelikult Shuparov tapmist toime ei pannud. Tunnistaja S selgitas, et süüdistatav tuli koju kell 8 või kella 9 alguses. Ta nägi ka tunnistajat K’it. Tunnistaja B kinnitas, et nägi nii süüdistatavat kui Kit koos tol hommikul. Seetõttu K’i ütlustest, kes rääkis, et lahkusid korterist eraldi, suurema kaaluga on süüdistatava ütlused, et lahkusid kannatanu korterist K’iga koos. Kannatanu M ja tunnistaja L ütluste järgi avastasid nad kell 12.40, et korter ei olnud lukus, võtmed avastati padja all. 4
(26)1-17-10615 Ekspert jõudis järeldusele, et surm saabus mitte kauem kui 6 tundi enne vaatluse algust. Vaatlus algas kell 13.
  1. Laipa hakati vaatlema kell 14.28, kehatemperatuur pärasooles oli 32 kraadi. Temperatuuri ei saanud mõõta 1/100 kraadi täpsusega. Ei ole teada, kaua peab mõõtma kehatemperatuuri. Ei ole teada, mil määral võis see mõjutada mõõtmise täpsust. Kasutatud tehnikavahenditest on protokollis märgitud vaid mõõdulint. Millega mõõdeti kehatemperatuur ei ole teada. Ei ole arusaadav, kas 6 tundi tuleb arvestada kella 14.28-st kui vaatlusprotokollis märgitud, või temperatuuri mõõtmise hetkest. Ei ole selge, kuidas muutub eksperdi järeldus kui temperatuur muutus vaatluse käigus kõrgemaks. Kaitsja arvates 6 tundi tuleb arvestada alates mõõtmisest, kella 15.06, siis surm võib saabuda peale kella 9.06 ja arvestades ebatäpsustusi peale kella 10, nagu süüdistuses ongi märgitud. Kui Shuparov tuli koju enne kella 9.00, siis välistatud on tema poolt kannatanule surmavate kehavigastuste tekitamine. Tunnistaja L ütluste järgi kannatanut peksti varem korduvalt läbi. Kes teda lõi kannatanu ei rääkinud. Kaitsja arvates tekitati kannatanule surmavad kehavigastused peale süüdistatava korterist lahkumist. Kannatanu M rääkis, et eelmine päev rääkis hukkunuga, ta ütles, et magu valutab, palus mitte tulla. Sündmuskoha vaatlusel avastati lõhutud veekeetja. Tunnistaja K ei rääkinud, et löömisel oleks kasutatud veekeetja. Enne seda aga oli veekeetja terve. Tunnistaja rääkis, et jalatsid võeti jalult ära, palja jalaga selliste kehavigastuste tekitamine on võimatu. Kannatanu oli voodis, mis pehmendab lööke. K’i ja süüdistatava ütluste järgi korterist lahkumise ajal oli kannatanu diivanil. Hiljem aga avastati teda põrandal. Olustik korteris on oluliselt muutunud. Mis toimus korteris kella 10-st kuni kella 12-ni ei ole tuvastatud. Tuvastatud on, et sel ajal süüdistatavat kannatanu korteris ei olnud. K’ilt ära võetud telefoni järgi oli võimalik konflikti tekkimine K’i ja S’i vahel. Kannatanu saatis K’ile sellekohast lühisõnumit kell 5.
  2. Usaldusväärsed on nii süüdistatava kui K’i ütlused, et tulid varahommikul ja panditud tahvelarvuti võis olla konflikti põhjuseks. Kes teda peksnud on pole S kunagi rääkinud, aga kes tegi remonti tema korteris teadsid kõik. K ütles, et läks magama. Shuparov ütles, et K saatis ta tema majani ja läks kuhugi, võib olla läkski magama. Tunnistaja S aga räägib, et varahommikul helistas talle K, siis ei saanud rääkida, aga hiljem said rääkida ja said kokku. Seega kuni kella 9-ni oli telefon K’i käsutuses ja nad ei olnud peale kella 9 kannatanu korteris ja süüdistatav ei tekitanud süüdistuses märgitud kehavigastusi. K kirjeldab, et korterist lahkudes ei olnud kannatanul näha vigastusi või verd. K ei kirjeldanud oma ütlustes kuidas kannatanule tekitati kehavigastusi, mis võisid kaasa tuua tema surma. B’i ütluste järgi nägi ta süüdistatavat koos Kiga umbes kell 10 oma korteri aknast, nad istusid pingil tema akna all. Kell 10-11 helistati talle ka S’i telefonilt, aga kõne vastu ei võtnud, siis helistati K’i telefonilt. Sõnu „teda enam ei ole“ võib tõlgendada nii, et sel ajal Shuparov oli juba kodus ning S’it ja K’it kõrval enam ei ole. K ei rääkinud, et oleks süüdistatavale telefoni helistamiseks andnud. B sai juhtunust teada Silt, kes ise sai seda teada K’ilt. Kuna K ja S olid ise üle kuulatud, siis B’i ütlused selles osas tähtsust ei oma. Arusaamatu on süüdistuse positsioon K’i suhtes. K lahkus korterist viimasena, võttes kaasa kannatanu telefoni, seejuures, ei näe süüdistaja K’i käitumises tunnuseid selle kohta, et ta hõivas võõra vara, jättis kuriteost teatamata. Samal ajal tugineb süüdistaja K’i ütlustele, kui usaldusväärsele tõendile. 5
(26)1-17-10615 Hukkunu sugulased väitsid, et K suhtus S’isse hästi. Kui K’i jaoks ei olnud kannatanu surma saabumise võimalikkus silmnähtav, siis sama laieneb ka Shuparov’ile. Seega Shuparov’i puhul on välistatud isegi kaudne tahtlus. Kell 10-12.40 süüdistatav kannatanu korteris ei viibinud ja ei saanud tekitada temale kehavigastusi, millega võis kaasneda tema surm. Shuparov tuleb õigeks mõista, hüvitada kulud lepingulisele kaitsjale makstud tasu eest s.o 2490 ja 3060, kokku 5050 eurot. Need kulud tuleb välja mõista S S kasuks. Kergema kvalifikatsiooniga kuriteo eest süüdi mõistmisel karistada, piirdudes juba ärakantud karistusega. Võimalik on, et Shuparov oli hädakaitse seisundis või ületas hädakaitse piire. Seda tuleb arvestada karistuse mõistmisel. KOHTU SEISUKOHT 5.

§ 309

lg 2 ja 3 kohaselt süüdimõistev kohtuotsus tehakse, kui kohtuliku arutamise tulemina on tõendatuks tunnistatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Õigeksmõistev kohtuotsus tehakse kui kohtulikul arutamisel ei ole tuvastatud kuriteosündmust ega kuritegu või kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav või prokurör on süüdistusest loobunud.

  1. Kohus, uurinud tõendid ja kuulanud ära poolte seisukohad, leiab, et, kuigi antud asjas on tuvastatud kuriteosündmus (kannatanu S’i tapmine) ei ole tõendatud, et selle pani toime süüdistatav Shuparov. Samas samade faktiliste asjaolude pinnalt, mis tulenevad süüdistusest (aga on sellega võrreldes väiksema mahuga) ja olid pooltele asja arutamise käigus teada (s.t ei tulnud neile üllatuseks) on tuvastatav teise, kergemaliigilise vägivallakuriteo toimepanemine süüdistatava poolt. Kehtivas kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi ei ole kohus seotud poolte faktilistele asjaoludele antava õigusliku hinnanguga ning võib süüdistatava teod kvalifitseerida ise, tingimusel, et pooltel oli võimalus avaldada oma arvamus selle uue kvalifikatsiooni suhtes. Kohtu arvates selline võimalus oli pooltel olemas. Kohtuvaidlustes pakkus kaitsja ühe alternatiivina välja kvalifitseerida süüdistatava teod korduva kehalise väärkohtlemisena. Seega ka prokurörile oli see kaitse seisukoht teada, aga ta ei soovinud avaldada oma arvamuse selle kvalifikatsiooni suhtes, jäädes esialgse süüdistuse juurde.
  2. Alljärgnevalt käsitleb kohus põhjalikumalt, millised olid asjas tuvastatud faktilised asjaolud ja miks süüdistatava teod ei ole subsumeeritavad tapmise kuriteokoosseisu alla. Kuriteokoosseis
  3. KarS § 113 lg 1 ehk tapmise kuriteokoosseis on suvalise teokirjeldusega (s.t see on võimalik mistahes teoga) materiaalne delikt, mille koosseisuline tagajärg on teise inimese surm. Tegu ja tagajärg (teise inimese surm) peavad olema omavahel põhjuslikus seoses, kus juures see ei sõltu asjaolust, kas surm saabus vahetult pärast tegu või pikema ajavahemiku möödumisel. Tapmise subjektiivne külg on tahtlus, mis peab esinema kõigi objektiivsete tunnuste – surmav tegu, surm ja nendevaheline kausaalseos – suhtes. UURITUD TÕENDID JA TUVASTATUD ASJAOLUD
  4. Kohus uurib esmalt, kas ja millise teo pani süüdistatav toime (I), kas on saabunud süüdistuses märgitud kuriteokoosseisuga ettenähtud tagajärg (II), seejärel, kas tegu ja tagajärg on omavahel põhjuslikus seoses (III) ja kui mitte, kas süüdistatava teod vastavad mõne muu kuriteokoosseisu tunnustele (IV). I. (süüdistatava tegu) 6

(26)1-17-10615 24.06.2017 varahommiku sündmused 10. Antud asjas ei olnud vaidlust selle üle, et 24.06.2017 varahommikul tuli süüdistatav (koos tunnistaja K’iga) kannatanu S’i korterisse. 11. Süüdistatava ütluste järgi 24.06.2017 tuli ta S’i juurde hommikul kella 6 ajal. Helistas S, äratas üles, ütles, et tuleks tema poole, et tal on alkoholi tervist parandada ja K tuleb kohe ka tema juurde. Helistas K’ile, ta ütles, et S helistas temale ka, kutsus enda poole, leppisid kokku, et kohtuvad, said kokku S’i sissekäigu juures. 12. Tunnistaja V K kinnitas, et kannatanu S’i ja süüdistatava Shuparov’i suhted enne 24.06.2017 olid sõbralikud, nad suhtlesid kolmekesi (st S, K ja Shuparov) omavahel. 24.06.2017 mõlemad – Dmitri (Shuparov) ja „S“ (A S) helistasid temale, kutsusid koos istuma kannatanu uude korterisse - xxx korteri numbrit ei mäleta. Need kõned olid hommikupoole, kella 5 paiku. 13. Süüdistatava ja tunnistaja K’i ütluste alusel tuvastab kohus, et 24.06.2017 tulid nad kannatanu korterisse varahommikul kella 5-6 ajal. Kannatanu juurde tulles hakkasid kolmekesi tarvitama alkoholi, mille käigus kannatanu ja süüdistatava vahel tekkis tüli. Rüselus kannatanu ja süüdistatava vahel 14. Süüdistatava ütluste järgi kui puskar sai otsa pakkus kannatanu, et tema (süüdistatav) koos K’iga tooksid puskarit veel, millest süüdistatav aga keeldus. Selle peale lõi kannatanu S teda (süüdistatavat) kõri piirkonda. Süüdistatav hakkas köhima, tundis tugevat valu, hing jäi kinni. Keeras ennast ja lükkas teda eemale. Siis kannatanu S võttis teda (süüdistatavat) käega kinni ja paremalt poolt nägi, et tal (kannatanul S’
  1. il)on nuga käes. Ei näinud, kust S noa sai, vist laualt, see oli tal alati laual. Tol õhtul ei pööranud tähelepanu, kas nuga oli laual. See nuga, mis kohtus näidati oligi see nuga, mida S kasutas. Oma peaga surus tema noaga kätt vastu oma õlga, teise käega üritas S süüdistatava pead tõsta, et oma kätt vabastada. Sai haarata tema kätt noaga. Kui lükkas tema käe eemale, siis nägi, et kaelast tilgub verd. Ühe käega hoidis kinni kätt, milles oli nuga, teise käega lõi S’it näo piirkonda (umbes lõugu). Karjus (K’ile): „V, aita mind“. K oli siis süüdistatava selja taga. Ta hakkas tõmbama teda taga. Süüdistatav hoidis Si kätt noaga kinni. Lükkas Kit inertsil küünarnukiga eemale, ütles – „Mida sa teed? Aita temalt nuga ära võtta.“ K tuli nende vahele, süüdistatav väänas S’i kätt, K üritas sõrmed lahti teha. S hoidis nii kõvasti kinni, et vaevalt suutsid sõrmed lahti saada. Nuga kukkus välja kuskil voodi kohal. Kui nuga kukkus välja, lasi kätt lahti ja kohe sai löögi kulmu piirkonda, kannatanu võttis temal pluusist kinni, tõmbas süüdistatavat enda poole. Et temaga peaga mitte kokku lüüa pani ta (süüdistatav) käe ette. S ei lasknud teda lahti. Siis, olles selili, hakkas S käega midagi otsima. Süüdistatav sai aru, et ta (S) näeb nuga ja tahab sellest kinni haarata. Pani oma kätt tema (S’
  2. i)parema käe peale, et ei saaks ulatuda, ei saaks nuga kätte ja lõi parema käega kaks korda kuhugi vastu keha, rindkeresse. Löökide tegemise ajal hoidis S teda pluusist kinni, teise käega otsis midagi. Sel ajal oli ta pikali asendis ning süüdistatav tema peal. K oli süüdistatava taga. Lõi kaks korda, siis lasi S teda lahti. Jalaga (kannatanut) ei löönud. Lõi S’it kokku kolm korda, ühel korral vastu lõuga ja paar korda rinna piirkonda. Rindkerre lõi kaks korda rusikaga, siis lasi S teda lahti. Teistesse kohtadesse S’it ei löönud, mäletab seda kindlalt. Peale varasemate ütluste avaldamist, et ei mäleta, kas tegi teisi lööke, täpsustas, et ülekuulamise ajal oli pohmell, palavik 38,4. Ütles eeluurimisel, et „Ma ei mäleta, kas ma sooritasin mingeid lööke vastu Š’i keha. Ma ei oska vastata küsimusele, kas ma pean võimalikuks või ei pea võimalikuks teisi lööke vastu S’i keha“. Kui S tõmbas teda endale juhtus nii, et tema (süüdistatav) oli tema (kannatanu) peal, siis lasi S teda 7
(26)1-17-10615 lahti. Kui nuga sai ära võetud uuesti S’it ei löönud. Süüdistatav küsis: „Mida sa teed?“. S vastas midagi ebaselgelt. Nägi, et tema (süüdistatava) kaelalt tuleb verd, ehmatus sellest, mõtles, et (S) lõikas tal arterit läbi. K tõi midagi, kaltsu, käterätiku moodi. K tõmbas selle pooleks lõhki. Ühe tüki viskas süüdistatav S’ile. 15. Tunnistaja K kirjeldas tüli kannatanu ja süüdistatava vahel alljärgnevalt. Alkoholi tarvitamise käigus tekkis konflikt, hakkasid vaidlema. Kes esimesena alustas ei mäleta. Vaidlus oli „Dmitri“ (Shuparov’
  1. i)ja „S“ (S’
  2. i)vahel. Konflikt oli alguses suusõnaline. Siis kasvas üle füüsiliseks vägivallaks „Dmitri“ ja „S“ vahel. Kes keda esimesena lõi ei oska öelda. Peale eeluurimisel antud ütlustega tutvumist täpsustas, et eeluurimisel antud ütluste järgi „Djoma“ (ehk Shuparov) hakkas esimesena lööma. Oli kaklus, ei olnud üks löök, võib olla (lõi
  3. ka)pähe. Vist oli kannatanu lamavas asendis, diivanil pikali. Võib olla kaitses ennast kätega. Ei mäleta, et (kannatanu) oleks vastu löönud, aga ei vaadanud (toimuvat) kogu aeg. Üks kord proovis süüdistatavat peatada, tõusis üles ja ütles „Djomale“, et „lõpeta ära“, aga vastuseks sai löögi pähe, aga siis rahunes ta maha ja kõik oli normaalne. Siis „L“ (kannatanu S) kargas püsti, haaras noa (see oli laua peal) ja pani „Djomale“ vastu kõri. „Djoma“ hakkas ennast haardest vabanema, haaras kannatanul käest kinni, väänas kätt ja nuga kukkus maha. Süüdistataval jäi haav, oli umbes 10 cm pikkune, kaelas, see oli noast ja see veritses.. Kui „Djoma“ vabanes haardest, lükkas ta „St“ eemale ning ütles ta temale (tunnistajale), et mine too käterätik vannitoast, et peatada verejooks Dmitril. Midagi erilist selle verejooksuga ei olnud. Pärast juhtumit noaga vist „Djoma“ lõi „St“. Ilmselt lõi käega, istudes või lükkas teda. Võib olla lõi mitu korda, jalaga ka, rinna piirkonda. Kannatanu lõi ennast peaga vastu voodi. Süüdistatav peksis kannatanut läbi vabalt ilma kannatanu vastupanuta. Ainuke vastupanu oli see, et võttis nuga kätte. Verd kannatanul ei näinud. 16. Seega süüdistatava ja tunnistaja K’i ütlused riimuvad omavahel selles, et tüli käigus pani kannatanu nuga süüdistatavale vastu kõri, millest temal (süüdistataval) jäi noahaav, süüdistatav haaras kannatanul käest kinni ja nuga kukkus välja. 17. Süüdistatava ja K’i ütlusi, et kannatanu tekitas süüdistatavale noahaava kaela piirkonnas kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid. Nii 27.06.2017 läbiotsimisel fikseeriti süüdistatava Shuparov’i kaelal lõikehaav (kriimustus). Lõikehaava (kriimustuse) umbes 10 cm pikkusega, marrastuse parema käe keskmisel sõrmel ning hematoomi kaela peal ees fikseeriti süüdistataval Shuparovil ka tema kinnipidamisel (II kd tl 102-107). Täpsemalt uuriti need vigastused 27.06.2017 läbivaatuse protokolliga, mille kohaselt süüdistatava kaela keskelt paremale poole on kriimustus pikkusega umbes 13 cm, hematoom kaelal 4 x 4 cm (foto nr 2), kriimustus parema kose peal, kriimustus paremast kulmust üleval, kriimustus kesksel sõrmel parema käe peal (II kd tl 109-115). 18. Ülaltoodud tõendid kinnitavad süüdistatava versiooni, et enne kannatanu löömist ründas kannatanu ise teda, lüües esialgu käega vastu kõri, millega tekitas hematoomi kaelal 4 x 4 cm ning seejärel noaga, millega tekitas ca 13 cm pikkusega lõikehaava kaela piirkonnas. 19. Samuti ei ole vaidlust selles, et rüseluse käigus ka süüdistatav lõi kannatanut. Seda kinnitab oma ütlustes nii süüdistatav ise kui ka tunnistaja K. Süüdistatav tunnistab, et lõi kannatanut ühel korral käega vastu pead (lõugu) (tunnistaja K’i ütluste järgi oli lööke mitu) ning mõned korrad rindkere piirkonda. 20. Tunnistaja K’i ütlused süüdistatava poolt tehtud löökide osas, sh et süüdistatav lõi kannatanut mitmel korral jalaga rindkere piirkonda, on, kohtu arvates, väikese kaaluga. Tõsi küll, kannatanu asend, millest räägib K, langeb kokku ekspertiisiga ja süüdistatava ütlustega (et kannatanu oli voodil lamavas asendis). Samas tunnistaja ütlused selles osas, et süüdistatav 8
(26)1-17-10615 lõi kannatanut jalaga, on ebamäärased ja ebakindlad. Nimelt ütles K, et võib olla lõi süüdistatav mitu korda jalaga ka (25.09.2018 istungiprotokolli lk 8). Nii süüdistatava kui K’i ütluste järgi oli kannatanu löökide tegemise ajal diivanil (voodil1) lamavas asendis ja süüdistatav tema peal. K ei kirjelda täpsemalt, kuidas need jalaga löögid tehti. Katsunud taastada sündmuskoha olustiku, asub kohus seisukohale, et sellises olukorras sai süüdistatav kannatanut jalaga lüüa vaid siis, kui ta oleks diivanil seisvas asendis ja kannatanule nt jõuga, hoogu võttes, peale astunud. Palja jalaga vastu inimkeha löömine ei ole sellises asendis mugav (jala tugevamate osadega nt põlvega lüüa siis ei saa, sest rünnatava keha asub liiga madalal ja jalalaba on sellega võrreldes tunduvalt nõrgem jala osa) ja võib olla ründajale endale valus ja traumeeriv. Midagi sellist (et süüdistatav oleks kannatanut jalaga löönud, olles püsti asendis) ei maini oma ütlustes süüdistatav ise ega tunnistaja K. Samuti on sellises püsti asendis võimatu lüüa kannatanut kätega. Selleks pidi süüdistatav vahetama oma asendit ning olla kord püsti kord kummardatuna kannatanu poole või laskuma diivanil põlvili. Selliseid asjaolusid (et Shuparov oleks oma asendit muutunud) ei olnud ka tuvastatud, kuigi kätega näkku löömisest räägib nii süüdistatav ise kui ka tunnistaja K. Süüdistatav ise kirjeldab seda nii, et kannatanu tõmbas teda enda poole, hoides tema riietest kinni ja nende pead olid nii lähedal, et süüdistatav pidi panema oma käe ette, et pead mitte kokku lüüa. Ilmselge on, et sellises olukorras ei saanud süüdistatav olla püsti asendis ega lüüa kannatanut jalaga. Seetõttu osas, et süüdistatav lõi kannatanut jalaga, jätab kohus tunnistaja K’i ütlused tõendikogumist välja kui eluliselt ebausutavad ja teiste tõenditega (süüdistatava ütlustega) ümber lükatud. Tunnistaja eksimus selles osas võib olla tingitud nt sellest, et kõik tolle seltskonna osalised, sh K, olid alkoholijoobes, kusjuures K, tema enda ütluste järgi, „võttis teistest rohkem“. Ülejäänud osas ei tuvasta kohus alust kahelda K’i ütluste usaldusväärsuses.
  1. Seega süüdistatava ja tunnistaja K’i ütluste järgi lõi süüdistatav kannatanut käega vähemalt ühel korral pea (lõugu) piirkonda ja mitmel korral rindkere piirkonda. Järelikult ei pea paika süüdistaja väide, et lisaks löökidele pea (näo) ja rindkere piirkonda, lõi süüdistatav kannatanut ka kõhtu.
  2. Tuleb märkida, et see, kuhu süüdistatava löögid olid suunatud ja palju neid oli, omab olulist tähtsust kuriteotahtluse ja koosseisutunnuste tuvastamise seisukohalt. Sellega seoses rõhutab kohus veelkord, et ükski uuritud tõend ei osuta sellele, et süüdistatav oleks löönud kannatanut kõhu piirkonda, sh ei süüdistatav ega tunnistaja K seda otseselt ei kinnita.
  3. Seega põhjendatud on kaitsja viide, et (ei süüdistatav ega) tunnistaja K ei kirjeldanud ühtegi süüdistatava tegevust, millega kannatanule tekitati vigastused, millest kannatanu võis surra. Juba see viitab, et süüdistatava tegu ei sobi tapmise kuriteokoosseisutunnustega kokku.
  4. Samas ei peatu kohus vaid sellel ning jätkab teiste KarS § 113 lg 1 kuriteokoosseisu tunnuste olemasolu kontrollimist. Süüdistatava ja tunnistaja K’i ütluste järgi praktiliselt kohe peale rüselust lahkusid nad kannatanu korterist. Pooled vaidlesid aga selle üle, mis kell siis oli. Korterist lahkumine
  5. Süüdistatava ütluste järgi peale kannatanu löömist oli tal lühiajaline telefonivestlus tunnistaja B’iga ja siis lahkusid nad K’iga kannatanu korterist. Läksid koos ära. Kui kõndis mööda teed jõudis K järele. See oli kella 8 ajal. Vahemaa süüdistatava ja Si majade vahal on Süüdistatav ja tunnistaja Krõlov kasutavad nii sõna „voodi“ kui ka „diivan“, kuigi ilmselgelt tegemist on sama mööbliesemega. Ka sündmuskoha vaatlusprotokollist on näha, et mingisugust teist voodi või diivanit kannatanu korteris ei olnud. 1 9
(26)1-17-10615 ca 10 min kõndida. Kella 8 ajal oli oma maja sissekäigu juures. Kui tuli koju, kodus oli ema. Ema nägi, et on verine, küsis, mis juhtus, ütles, et S ründas teda ja lõikas noaga. Läks oma tuppa ja jäi magama.
  1. Tunnistaja K’i ütluste järgi lahkusid korterist Shuparov’iga praktiliselt üheaegselt. Shuparov läks varem, hakkas jalgratast välja viima. See oli kell 9 või 9.
  3. Tunnistaja S kinnitab oma ütlustes, et vestluses ütles K temale, et lahkus korterist süüdistatavaga koos.
  4. Tunnistaja S S ütluste järgi tuli tema poeg (süüdistatav) 24.06.2017 koju kella 8-9 ajal, mitte hiljem. Tuli koju ja heitis magama. Eeluurimisel ütles, et kell 10, aga ei pööranud tol hetkel sellele tähelepanu, katsus meelde tuletada, ütles nii, et mitte hiljem kui kell 10, aga pandi kirja, et peale kella 10 ja ei lugenud protokolli tähelepanelikult läbi. Poeg ütles, et teda rünnati ja näitas kaela, kõril oli haav. Ütles, et haava tekitas A S. Ta lahkus S’i korterist koos Kiga, K saatis teda tema (Shuparovi) maja sissekäiguni.
  5. Tunnistaja B’i ütluste järgi tol päeval (24.06.2017) nägi ta süüdistatavat aknast. Ta oli koos V K’iga, nad seisid seal jalgrattaga. Nad istusid pingi peal, siis tulid akna alla, karjusid midagi, tunnistaja ei tulnud välja. See oli kella 10-11 ajal, kui ta oli akna all. Süüdistatav helistas veel hommikul kella 10 ajal, samal päeval kui kannatanut tapeti. Rääkis mingit jama, purjus oli, tahtis kakelda, ei saanud täpselt aru. Tol päeval helistas ta mitu korda, ühe tunni jooksul mitu korda. Helistas enda numbrilt. Tol päeval helistati veel S’i numbrilt, kella 10-11 ajal.
  6. Peale varasemate ütluste tutvumiseks esitamist täiendas, et helistati veel V K’i numbrilt ja süüdistatav Dmitri Shuparov ütles, et „Ära helista siia, teda enam ei ole“. Ei pööranud tähelepanu sellele, mida ta selle all mõtles (27.09.2018 istungiprotokolli lk 9, 14).
  7. Süüdistatav tunnistas oma ütlustes, et kannatanu korterist lahkudes väljus sissekäigust, sissekäigu juures vaatas Bi akna poole, tal oli aken natuke avatud, karjus talle, et „Kas võtsid noad, kas tuled mulle peksa anda, nagu lubasid“. Mööda läks üks meesterahvas, vaatas tema poole, mis ta karjub. Mõtles ka ise, et läheks koju. Telefonikõne osas vaidles B’i ütlustele vastu. B’i kõne S’i telefonile oli enne kella
  8. B eksib, kui väidab, et temale helistati K’i telefonilt, sest helistas B S’i telefonile. Ei pidanud seda oluliseks, ei pidanud vajalikuks täpsustada seda B’i ülekuulamisel.
  9. Kohtu arvates uuritud tõendid ei võimalda usaldusväärselt kindlaks teha aega, mil süüdistatav ja tunnistaja K lahkusid kannatanu korterist 24.06.2017 peale süüdistatava poolt kannatanu löömist. Usaldusväärselt võib tuvastada, et tegemist oli hommikuse ajaga, kuid kellaaega kindlaks määrata ei ole võimalik. Süüdistatava ja tunnistajate ütlused selles osas omavahel ei riimu. Kui süüdistatav räägib, et lahkus umbes kell 8 ja tunnistaja S S, et kell 8-9 oli süüdistatav juba kodus, siis K’i ütluste järgi lahkusid nad korterist kell 9 või 9.10 ja tunnistaja B nägi süüdistatavat koos K’iga oma maja akna all kell 10-
  10. Kuna ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu, siis puudub alus eelistada üks tõendiallikas teistele. Seetõttu nimetatud vastuolud isikute ütlustes ei võimalda tuvastada aega, mil süüdistatav lahkus kannatanu korterist.
  11. Kohus tuvastab aga, et esimesena lahkus korterist süüdistatav ning mõne lühikese (täpselt kindlaks määramata) aja möödudes järgnes talle ka tunnistaja K. Mõnda aega olid nad K’iga koos tunnistaja Bi akna all (mis kell ja kui kaua ei ole samuti võimalik tuvastada, sest ütlused selles osas on erinevad) ja siis läksid koos süüdistatava elukoha suunas, Shuparov’i maja juures läksid lahku, süüdistatav läks koju ja heitis magama. 10
(26)1-17-10615 Mis kell ta koju tuli ei ole samuti võimalik täpselt tuvastada, sest nagu kohus on juba viidanud selles osas süüdistatava ütlused on vastuolus tunnistaja K’i ja B’i ütlustega. Süüdistatava ütlustega haakuvad tema ema – tunnistaja S. S ütlused, kuid eeluurimisel rääkis tunnistaja S S, et süüdistatav tuli koju peale kella 10, kohtus aga, et kella 8-9 ajal ja tema seletused nimetatud vastuolu suhtes, et protokolli koostaja politseis sai temast valesti aru ja protokolli allkirjastades ei lugenud ta seda tähelepanelikult läbi – ei ole kohtu jaoks piisavalt veenvad, mistõttu selles osas jätab kohus S S ütlused tõendikogumist välja.
  1. Süüdistatava, tunnistaja K’i ja S’i ütlustega tõendatud on veel, et S’i korterist lahkudes võttis K kaasa S’i mobiiltelefoni Samsung, mis oli hiljem 24.06.2017 läbiotsimise käigus K’i elukohas avastatud ja ära võetud (II kd tl 7-32). K on seda ise tunnistanud oma ütlustes. Samuti tunnistaja S kinnitas oma ütlustes, et (24.06.2017) varahommikul helistas talle K, peale kella
  2. Said temaga kokku S’i maja juures. K tundus olevat kaine, võib olla pohmelli tunnustega. K näitas telefoni, oli musta värvi telefon mustas või pruunis ümbrises. Ümbris avanes nagu raamat, ei mäleta kuidas täpselt. Alles hiljem sai teada, kelle telefon see on. K ütlus, et see on „S“ telefon. Pandimaja oli kinni, K ei saanud seetõttu telefoni pantida.
  3. Kohus iseenesest nõustub kaitsja arvamusega, et arusaamatu on süüdistuse positsioon K’i suhtes, sest ta lahkus korterist viimasena, võttes kaasa kannatanu telefoni, seejuures, ei näe süüdistaja K’i käitumises tunnuseid selle kohta, et ta hõivas võõra vara, jättis kuriteost teatamata ning samal ajal tugineb süüdistaja K’i ütlustele, kui usaldusväärsele tõendile. Samas ei näe kohus alust ega võimalust sekkuda sellesse, kellele prokuratuur, kui süüdistusfunktsiooni kandja, süüdistust esitab või mitte, nagu ka hakata hindama tunnistaja K’i käitumist, kellele antud asjas süüdistust esitatud ei ole. Samas niipea kui K on selles asjas tunnistaja rollis ning ei ole tuvastatud alust, miks ta võib anda valeütlusi ning tema ütlused ei ole teiste tõenditega vastuolus (v.a osas, mida kohus on eelpool juba maininud, s.o kannatanu jalaga löömine), puudub alus nende usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks.
  4. Järgnevalt, kaitse on põhjendatult pööranud tähelepanu ka sellisele silmatorkavale vastuolule nagu olustik kannatanu korteris, sh kannatanu seisund (k.a välimus), mis nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist ja kuidas seda kirjeldavad süüdistatav ja tunnistaja K. Kannatanu seisund süüdistatava poolt kannatanu korterist lahkumisel
  5. Süüdistatava ütluste järgi peale löökide tegemist S’il oli huul natuke lõhki. Kui lahkusid korterist ütles ta S’ile, et mida sa tegid, kui ennast kaineks magad, siis hakkad ise vabandama. Sellele vastas S, et „Löön su ikka maha“. Siis oli S istuvas asendis seljaga vastu seina. Tundus, et hakkas tõusma, aga ei näinud, et oleks püsti tõusnud. Ta hoidis rätikut suu juures.
  6. Peale lõhutud huult ei nähtu süüdistatava ütlustest teisi väliselt nähtavaid kehavigastusi, mida hiljem fikseeriti kannatanul sündmuskoha vaatluse käigus (nt lahtised haavad näol ja peas). Ainuke kannatanule tekitatud tervisekahjustus, mis nähtub tema ütlustest, on lõhki löödud huul.
  7. Samas ei saa muidugi välistada, et süüdistatav võib otsida võimalusi oma olukorra kergendamiseks ning oma süü (ja tekitatud kehavigastuste) väiksemana näitamiseks. Kuid tema ütlused selles osas riimuvad täiesti tunnistaja K’i ütlustega. Tunnistaja K’i ütluste järgi kannatanu elule ei olnud mingit ohtu, oli tavaline kaklus joomingu käigus. Verd või kehavigastusi kannatanul või kannatanu korteris ei näinud. Nagu kohus on varem märkinud, puudub alus selles osas K’i ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmiseks ning kahtlusi 11
(26)1-17-10615 selles osas ei tekkinud ei kaitsjal ega prokuröril. Järelikult võib kohus tugineda nii süüdistatava kui ka tunnistaja K’i ütlustele, mis ühtivad omavahel.
  1. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et korterist lahkumisel vähemalt välised tunnused ei osutanud ohule kannatanu elule ning väliselt nähtavatest vigastustest oli kannatanul vaid lõhutud ja veritsev huul, mida kannatanu kattis temale süüdistatava poolt antud käterätikuga või kaltsuga.
  2. See kohtu järeldus aga ei riimu süüdistuses märgitud süüdistatavale Shuparov’ile ette heidetava teo tagajärjega. II. (saabunud tagajärg)
  3. Ei ole vaidlust selles, et süüdistuses kirjeldatud tagajärg – rohked kehavigastused kannatanu näol ja peas, rindkerel, kõhu ja kaela piirkonnas, nagu ka kannatanu surm on saabunud.
  4. Surnu ekspertiisiakti nr 17E-IDS0034/176 järgi kannatanu laiba uurimisel avastati kannatanu kehal järgnevad kehavigastused: xxx (II kd tl 38, p 1.,2.,4).
  5. Eksperdiarvamuse järgi kõik kannatanul sedastatud vigastused on elupuhused ning tekkisid veidi aega enne surma saabumist (ekspertiisiakti p 5).
  6. Vigastused ei olnud absoluutselt surmavad, võib arvata, et peale kõigi vigastuste saamist oli kannatanu võimeline sooritama rea aktiivseid sihipäraseid tegevusi, nagu näiteks rääkima, ringi liikuma jne (p 10). Kuid peale vigastuste saamist kõhupiirkonda, millega kaasnes xxxx, võis kannatanu elada loetud minutid (p 11).
  7. Antud ajas ei olnud vaidlust ka selle üle, et KarS § 113 lg 1 kuriteokoosseisuga ettenähtud tagajärg – kannatanu surm saabus 24.06.
  8. Seda kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid: tuhastamisluba (II kd tl 1), surnuveo akt nt 1263 (II kd tl 5) ja kiirabikaart (II kd tl 6). Surma põhjus
  9. Pooled ei vaielnud ka selle üle, mis oli kannatanu surma põhjuseks. Surnu ekspertiisiakti nr 17E-IDS0034/176 kohaselt S’i surma põhjuseks oli kõhu kinnine tömp trauma, millega kaasnes xxx järgneva massiivse sisemise verejooksu arenemisega, mis oligi vahetuks surma põhjuseks (p 6.,8; II kd tl 33-45).
  10. Seega kannatanule oli tekitatud nii surmav vigastus – xxx, aga ka rida mittesurmavaid vigastusi, mis eksperdiarvamusest nähtuvalt ei ole põhjuslikus seoses kannatanu surmaga. Need on xxx. Selliste vigastustega oligi kannatanu laip avastatud. Kannatanu laiba avastamine
  11. Kannatanu S’i laip avastati 24.06.2017 kannatanu J M (M) ja tunnistaja T L poolt.
  12. Tunnistaja M ütluste järgi jõudsid nad (vanaemaga T L’ga) kohale (S’i korterisse) kell 12.35-12.
  13. Seda kinnitas ka tunnistaja L, kelle ütluste järgi läksid nad koos lapselapsega J’ga (M) bussiga S’i poole. Korteri uks ei olnud lukustatud, esimesena astus korterisse J, kes nägigi, et S lebab voodi juures toas, tal oli rätik laubal, nägi verd ka. 12
(26)1-17-10615 Kiirabikaardist nähtuvalt avastati S’it surnuna kell 13.07 xxx korteris ning S’i pea peal olid lõikehaavad. Samast kiirabikaardist nähtuvalt laekus teade häirekeskusele kell 12.46 ning brigaad oli kohal kell 13.
  1. M ja L ütlustest nähtuvalt helistasid nad häirekeskusesse viivitamatult peale kannatanu laiba avastamist. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et kannatanu laip avastati M ja L poolt kell 12.
  2. Kannatanu surma aeg
  3. Kannatanu surma saabumise hetk jäi süüdistusega kindlaks määramata. Süüdistuses on märgitud on vaid, et 24.06.2017 ajavahemikul kella 10.00 ja 12.40 vahel peksis süüdistatav kannatanut läbi.
  4. Tunnistajate M ja L ning patsiendikaardi alusel saab tuvastada vaid, et kannatanu surm saabus mitte hiljem kui kell 12.
  6. Ekspertiisiaktist nähtuvalt kannatanu surma aeg, otsustades koolnumuutuste ja koolnulaikude ning temperatuuri järgi pärasooles oli mitte rohkem kui kuus tundi enne surnukeha vaatlust sündmuskohas (eksperdiarvamuse p 7).
  7. Samas nõustub kohus kaitsja arvamusega, et selline eksperdi seisukoht pakub ulatuslikku tõlgendusruumi. Nimelt, kas surnukeha vaatluse momendiks tuleb pidada sündmuskoha vaatlusprotokolli koostamise algust (kell 13.30), või kui vaatluse käigus jõuti konkreetselt laiba vaatluseni (kell 14.28) või hoopis kannatanu pärasooles temperatuuri mõõtmise hetke (kell 15.06).
  8. Kuna eksperdiarvamuses viidatakse otse pärasooles temperatuuri mõõtmisele, siis kohtu arvates lähtuda tuleb just pärasooles temperatuuri mõõtmise ajast ning sellest lähtuvalt kuuetunnise ajavahemiku alguseks tuleb pidada 24.06.2017 kell 9.
  9. See viitab, et kannatanu surm saabus 24.06.2017 ajavahemikus kella 9.06-st kuni kella 12.46-ni. Kuna ei ole tõendeid selle kohta, et sündmuskoha vaatlusprotokolli p 4 alla kasutatud termomeetri märkimata jätmine nagu ka muud sellega seotud asjaolud mõjutasid või võisid mõjutada mõõtetulemusi ja läbi selle ka eksperdiarvamuse, ei hakka kohus peatuma sel asjaolul põhjalikumalt.
  10. Põhjusel, et süüdistuses on kannatanu läbipeksmine määratletud kitsama ajavahemikuga – kella 10.00-st kuni kella 12.40 ning arvestades, et loogiliselt võttes ei saanud kannatanu surm saabuda enne tema läbipeksmist ning kohus ei tohi väljuda ka süüdistuse piiridest, tuvastab kohus, et kannatanu surm saabus 24.06.2017 ajavahemikus kella 10-st kuni kella 12.40-ni.
  11. Kuna kohus ei saanud eelnevalt tuvastada, mis kell lahkus süüdistatav kannatanu korterist ei leia kinnitust kaitseversioon, et süüdistatav ei saanud kannatanut tappa kasvõi seetõttu, et juba enne kella 10.00 oli ta kodus ehk tal on alibi.
  12. See ei võta aga maha eelpool tõusetunud küsimusi, et kas kõik kannatanul avastatud kehavigastused, sh surmavad, olid tekitatud süüdistatava poolt või ainult osa neist (nagu süüdistatav ise seda väidab) ja kas need on kannatanu surmaga põhjuslikus seoses. III. (põhjuslik seos) 13
(26)1-17-10615
  1. Oluliseks vaidlusmomendiks antud asjas oli, kas kõik kannatanul hiljem avastatud kehavigastused olid tekitatud süüdistatava poolt.
  2. Kohus on eelpool juba tuvastanud, et süüdistatav on vähemalt ühel korral löönud kannatanut käega vastu pead (näkku, lõugu) ja mitmel korral rindkere piirkonda. Need löögid riimuvad kannatanul ekspertiisi käigus avastatud kehavigastustega – xxx (nii süüdistatava kui tunnistaja K’i ütluste järgi oli kannatanul löögist xxx ja see veritses), verevalumid rindkere pehmetes kudedes.
  3. Ülejäänud vigastused ja tervisekahjustused aga ei ole, kohtu arvates, põhjuslikus seoses süüdistatava varem tuvastatud tegudega.
  4. Ei ole eluliselt usutav ega haaku teiste tõenditega, et ühest (või isegi mitmest) löögist rusikaga vastu nägu võisid kannatanul tekkida sellised haavad peas ja näol nagu need fikseeriti kannatanu laiba avastamisel (vt foto nr 3-6, II kd tl 48-49). Kusjuures eksperdiarvamuse p-dest 1, 2, 4 nähtuvalt tekitati vigastused näol ja peas korduvate löökidega jäte ja jalgadega vastu nägu ja pead. Uuritud tõendid aga ei viita, et süüdistatav oleks löönud kannatanut jalaga vastu pead. Nagu kohus on varem juba maininud, tunnistaja K’i ütlused selles osas, et ta möönab, et võib olla lõi süüdistatav kannatanut ka jalaga on liiga ebakindlad ning ei ole sellise kaaluga, et kohus saaks neile tugineda sellise asjaolu tuvastamisel. Süüdistatav ise aga ei kinnita kannatanu jalaga löömist.
  5. Tuvastatud asjaoludega ei riimu ka eksperdi järeldused osas, et xxx, tekkisid korduvatest inimese kängitsetud jalaga sooritatud löökidest suunaga eest taha. Süüdistatava ütluste järgi võttis ta oma jalanõud kannatanu korteris jalust maha. Vastupidise kohta pole tõendeid esitatud. Järelikult ei saanud süüdistatav need kehavigastused kannatanule tekitada. Kes seda tegi – selle kohta ei ole tõendeid esitatud ja see jääb tuvastamata.
  6. Tõendeid ei ole ka selle kohta, kes tekitas kannatanule kehavigastused kaela piirkonnas. Eksperdiarvamuse järgi tuvastati kannatanul xxx, mis võisid tekkida kaela muljumisest kõrvalise käega. Prokurör väitis, et just süüdistatav muljus käega kannatanu kaela. Samas see väide jäi paljasõnaliseks. Ühtegi tõendit, mis kinnitaks süüdistatava poolt sellise kehavigastuse tekitamist, ei olnud esitatud. Süüdistatav ise ei maini seda oma ütlustes ja seda ei kinnita ka sündmuse pealtnägija – tunnistaja K.
  7. Tõsi küll, 27.06.2017 läbiotsimisprotokollist nähtuvalt võeti süüdistatava Shuparov’i elukohast ära tema riided (jope, jalatsid, T-särk, spordipüksid ja dressipluus). Läbiotsimisel fikseeriti verepleki tekilinal magamistoas (foto nr 6, 7) (II kd tl 91-95). Selle verepleki osas aga jääb ebaselgeks, kas see oli kannatanu või nt süüdistatava enda veri (nagu kohus on varem tuvastanud tekitas kannatanu süüdistatavale noaga kriimustuse kaela juures, mis ka veritses).
  8. 7.07.2017 asitõendi vaatlusprotokolliga vaadeldi ka süüdistatava elukohast ära võetud spordipüksid, dressipluusi ja T-särki ning vaatluse käigus avastati pükste esi- ja tagaosal verekahtlaseid plekke, mis reageerisid testile positiivselt, st tegemist oli vereplekkidega, millelt võeti ka puuteproovid. Samuti avastati vereplekid dressipluusilt (spordijopelt) ning nendelt võeti ka puuteproovid (II kd tl 176-188). 4.08.2017 ekspertiisiakt nr 17E-GE0734 kinnitab, et süüdistatava spordipükstelt ja dressipluusilt (spordijopelt) võetud proovides on eristatav peamine DNA-profiil, mis on kokkulangev (kannatanu) A S’i DNA-profiiliga (arvamuse p 4), mis tõendab, et süüdistataval kuriteo toimepanemise ajal seljas olnud dressipluusilt (spordijopelt) ja spordipükstelt avastatud veri pärineb kannatanult A S’ilt (II tl 189-202). 14
(26)1-17-10615
  1. Samas ei seleta see, kas süüdistatava riietelt avastatud kannatanu veri sattus sinna kannatanu lõhutud huulest (mis on eluliselt usutav, sest rüseluse ajal olid süüdistatav ja kannatanu üksteisele vahetus läheduses) või siis teistest haavadest kannatanu peas ja näos, mille tekitamist süüdistatav ei tunnista ja tunnistaja K ei kinnita. Vereplekid spordipükstel ja dressipluusil (vt foto nr 2-7, II kd tl 177-180; foto nr 10-18, II kd tl 182-186) olid asitõendi vaatlusprotokolli järgi erineva suurusega – 7x5cm, 8x7cm, 2x0,5cm (II kd tl 176), 1,5x1cm, 3x0,3cm, 1x0,3cm, 0,6x0,6cm, 0,5x0,5cm, 2,3x0,6cm, 3x2cm (II kd tl 181). Samas ainuüksi vereplekkide arv, suurus ja paiknemine ei ole, kohtu arvates, küllaldased, et selle pinnalt tuvastada süüdistatava tehtud löökide arv ja iseloom. Vereplekkide süüdistatava riietele ülekandumise mehhanism jääb ebaselgeks ning kohtu arvates võisid need tekkida ka kannatanu lõhutud huulest tulevast verest. Süüdistatava ja tunnistaja K’i ütluste järgi oli verejooks kannatanu lõhutud huulest selline, et huult pidi katma rätikuga, kaltsuga ehk oli piisavalt ulatuslik. Ka fototabelitest on näha, et haavadest xxx tuli piisavalt palju verd, kannatanu xxx täis, nii et ka rätik, kalts on rohkelt kaetud verega (vt foto nr 11, 12, II kd tl 63). Järelikult võisid need vereplekid tekkida ka kannatanu xxx tulevast verest, mitte tingimata teistest kannatanu näos ja peas hiljem avastatud haavadest, mille tekitamist süüdistatav ise ei tunnista ja pealtnägija K ei kinnita. Tegemist oli rüselusega kannatanu ja süüdistatava vahel ning sellistes tingimustes võis veri lõhutud huulest sattuda süüdistatava riiete erinevatele osadele.
  2. Seega, süüdistatava riietelt avastatud verejäljed tõendavad kannatanu lõhutud huulest vere sattumist süüdistatava riietele, kuid see ei ole piisav tõend, et tuvastada ka ülejäänud (st peale lõhutud huult) haavadest vere sattumist süüdistatava pükstele ja pluusile, mis saaks omakorda tõendada, et ka neid haavu on tekitanud süüdistatav.
  3. Siinkohal tuleb lisada, et ka need lahtised haavad peas ja näol, mille tekitamist süüdistatav ei tunnista, ei ole eksperdiarvamuse järgi surmavad või eluohtlikud ning need ei ole põhjuslikus seoses kannatanu surmaga. Seega, isegi kui leiaks tõendamist, et ka need haavad näol ja peas tekitas süüdistatav, ei viinud need kehavigastused kannatanu surmani. Eksperdiarvamuse järgi vahetuks surma põhjuseks oli vaid kõhu kinnine tömp trauma, millega kaasnes xxx järgneva massiivse sisemise verejooksu arenemisega. Ning nagu kohus on varem juba tuvastanud, ükski tõend ei osuta sellele, et süüdistatav oleks löönud kannatanut (kängitsetud jalaga) kõhu piirkonda. Kohus on eelpool juba tuvastanud, et korteris olles ei olnud süüdistatava jalad kängitsetud. Üldiselt teada on, et maks asub inimkehas kõhu, mitte rindkere piirkonnas. Süüdistatava löögid rindkere ja pea piirkonda ei saanud kaasa tuua xxx koos sellele järgneva massiivse sisemise verejooksu arenemisega. Järelikult süüdistatava teo (löögid vastu pead ja rindkerre) ning saabunud tagajärje (xxx ja sellele järgnev massiivne sisemine verejooks, mis päädis kannatanu surmaga) vahel puudub põhjuslik seos. Kes nimetatud kehavigastuse tekitas jääb ebaselgeks. Veenvaid tõendeid selle kohta, et seda tegi süüdistatav esitatud ei olnud.
  4. Seega, süüdistusversioon, et nimetatud kõhu kinnist traumat tekitas süüdistatav, jäi tõendamata. Vaid saabunud tagajärgedest ja ekspertiisi tulemustest lähtumine ning kõikide kannatanul fikseeritud kehavigastuste süüdistatavale valimatult süüks arvamine tähendaks tõendite vaba hindamise põhimõte eiramist, millega kohus nõustuda ei saa.
  5. Kohus on eelnevalt juba põhjendanud, miks asub arvamusele, et vaid osa kannatanul avastatud kehavigastustest oli tekitatud süüdistatava tegudega ning kannatanu surmani viinud kehavigastus ei ole süüdistatava tegudega põhjuslikus seoses ehk ei olnud tekitatud süüdistatava poolt. 15
(26)1-17-10615 Et ülejäänud vigastused ei olnud tekitatud süüdistatava poolt kinnitab ka kaitseversioon, et olustik korteris peale süüdistatava ja tunnistaja K’i korterist lahkumist oli oluliselt muutunud, mis omakorda viitab sellele, et need kehavigastused, mida süüdistatav tekitanud ei ole, sh surmav kõhu kinnine tömp trauma, tekitas kannatanule keegi tuvastamata isik peale seda, kui süüdistatav oli korterist lahkunud. Kannatanu korteris olustiku muutmine
  1. Sündmuskoha vaatlusprotokollist on näha, et elutoas voodil on valget värvi veekeetja, millel on kahjustused mõrade näol, alumisest osast on kild väljas, kõrval on 3cm laiune plastmassi tükk (foto nr 32, 34-38; II kd tl 73-76). Põrandal voodi (diivani) ja laua vahel on kannatanu laip (foto nr 9-10, II kd tl 62). Voodil on näha rohkeid veremäärdumisi voodilinal ja madratsil (foto nr 41, 42), padjal (foto nr 43-44; II kd tl 78-79). Midagi sellist süüdistatav ega tunnistaja K oma ütlustes ei maini.
  2. Süüdistatava ütluste järgi kui nad olid korterist lahkumas korralagedust ei olnud, laud oli natuke eemale lükatud. Verejälgede kohta võib öelda, et kaelast (s.t tema, süüdistatava kaelast) tuli verd. S’i toas verejälgi ei olnud. Lahkumisel istus S diivanil (voodil).. Veekeetjat Si korteris nägi, see veekeetja, mida kohtus näidati on vist see. Kui lahkusid korterist oli veekeetja laual, lasid sellest vett, et peale juua. See oli terve, mismoodi see katki läks ei tea.
  3. Tunnistaja K’i ütluste järgi korterist lahkumisel ei näinud ta kannatanul vigastusi. Verd kannatanul, põrandal, seintel, kannatanu kehal ja korteris üleüldse ei näinud. Nägi kannatanu korteris veekeetja, oli laual, valgest plastikust, ei mäleta, kas oli terve või mitte.
  4. Kannatanu M (M) ütluste järgi tol päeval kui kannatanu suri nägi ka veekeetjat korteris. See oli sama värvi, oli katki löödud, täpselt ei mäleta, vist olid mingid osad puudu. Varem seda veekeetjat Si korteris töökorras näinud, ei oska öelda. Kui käisid, siis olid alati toas, köögis ei käinud. Ei oska veekeetja kohta täpsemalt öelda. S on rääkinud, et veekeetja ei tööta ja tahab uut osta. Veekeetja oli vist voodi peal. See veekeetja töötas elektrist, oli pistikuga. Varem voodi peal veekeetjat pole näinud. Võib olla kas sektsioonkapis või köögis.
  5. Tunnistaja L ütluste järgi vist oli S’il elektriline veekeetja, valge, plastikust. Viimane kord kui veekeetjat nägi oli ta töökorras.
  6. Ei süüdistatav ega tunnistaja K ei maini oma ütlustes, et kannatanut oleks löönud veekeetjaga. Sellise ebatavalise kuriteoriista kasutamine pidi kahtlemata jääma tunnistajale meelde, arvestades, et seda tehti veel sellisel jõhkral viisil, et veekeetja alumine osa läks koguni katki ja mõned plastikust tükid kukkusid sellest ära. Eeltoodu kinnitab kaitseversiooni, et süüdistatava ja tunnistaja Ki kannatanu korterist lahkumisel oli asitõendina esitatud ja uuritud lõhutud plastikust veekeetja (teekann) veel terve ja oli lõhutud hiljem tundmatu isiku poolt. See näitab ka, et kaitseversioon, et peale süüdistatava ja tunnistaja Ki korterist lahkumist olustik korteris oli muutunud ja kannatanule tekitati täiendavaid kehavigastusi, ei ole antud juhul aluseta juurde mõeldud asjaolu, vaid see ühtib uuritud tõenditega.
  7. Siinkohal tuleb märkida, et kuigi veekeetja ja selle tükid olid asitõendina esitatud, ei viidata sellele süüdistuses üldse, nii et selles osas - kas, kes ja kuidas on seda veekeetjat lõhkunud ja kas sellel on mingit seost süüdistatava tegudega ja/või kannatanule tekitatud kehavigastustega, selles osas jäi süüdistaja seisukoht ebamääraseks ja kohtule ebaselgeks.
  8. Ühtegi tõendit selle kohta, et süüdistatav Shuparov oleks kasutanud seda veekeetjat (teekannu) kannatanu löömisel esitatud ei olnud. Vastupidine seiskoht, et veekeetjat lõhkus 16
(26)1-17-10615 mitte Shuparov, vaid keegi tuvastamata isik, peale seda, kui süüdistatav koos K’iga on kannatanu korterist lahkunud, jällegi toetab kaitseversiooni, et peale nende korterist lahkumist tuvastamata isik võis kannatanu korteris käia ja kannatanule surmava(
  1. d)löögi(
  2. d)teha. Siinkohal aga ei hakka kohus tegema oletusi, piirdudes juba varem esitatud konstateeringuga, et süüdistatav ei tekitanud kannatanu surmani viinud kõhu kinnist traumat ning kes seda tegi esitatud tõendite pinnalt tuvastada ei ole võimalik. 80. Ei süüdistatav ega tunnistaja K ei maini oma ütlustes olulisi tervisekahjustusi kannatanul, siis, kui nad on korterist lahkunud. Verd nad ei näinud. Kannatanu oli diivanil. See pilt on oluliselt erinev sellest, mida nägid kannatanut avastanud M (M) ja L. Detailides on seda näha sündmuskoha vaatlusprotokollist. Ka need asjaolud kinnitavad viidatud kaitseversiooni. 81. Kohtu veendumust selles, et süüdistatava ja tunnistaja K’i korterist lahkumise hetkel ei olnud surmav löök (või löögid) veel tehtud, süvendab asjaolu, et eksperdiarvamuse järgi peale vigastuste saamist kõhupiirkonda, millega kaasnes maksa rebend järgneva massiivse verejooksuga, võis kannatanu elada loetud minutid (p 11). Ei süüdistatav ega K aga ei maini oma ütlustes midagi, mis oleks võinud osutada kohe saabuvale kannatanu surmale. Nad mõlemad kinnitasid, et nende hinnangu järgi ei olnud mingit ohtu kannatanu elule, midagi enamat kui lõhutud huul nad tähele ei pannud. K’i ütluste järgi ei näinud ta ohtu kannatanu elule, kannatanu lihtsalt lebas voodil ja oigas. Kui ta oleks midagi sellist (st ohtu elule) märganud, ei oleks ära läinud. Tema arusaama järgi toimus tavaline kakus joomingu ajal. 82. Süüdistatava ütluste järgi peale kannatanu löömist rääkis ta telefonitsi tunnistajaga Biga. Siis ütles kannatanu S, et paneks telefoni lauale. Alles siis hakkasid nad ennast riidesse panema ja korterist lahkuma. See näitab, et peale löökide tegemist ja kuni korterist lahkumiseni möödus mingi mitte väga lühike aeg, mida ei saa arvestada sekundites, pigem ikka minutites ja seda mitte 1-2 minutit, vaid kauem (rahunemine peale rüselust + süüdistatavale ja kannatanule kaltsu/käterätiku toomine, peale panemine + telefonivestlus B’iga + kannatanu repliik + riidesse panemine + sõnavahetus kannatanuga + kannatanu vastus + sõnavahetus Kiga + jalgratta välja viimine + süüdistatava lahkumine + K’i poolt kannatanu telefoni äravõtmine + K’i sõnavahetus kannatanuga + K’i korterist lahkumine). Kui süüdistatava löökidest oleks kannatanu xxx varem juba rebenenud ja sisemine massiline verejooks alanud ei saanud süüdistatav (nagu ka K) seda tähelepanuta jätta. Nende ütluste järgi aga oli kannatanu küll läbi pekstud, oigas, lebas voodil, aga mingeid märkimisväärseid muudatusi kannatanu enesetundes või tema käitumises nad ei märganud. Süüdistatava ütlustest nähtuvalt ei olnud kannatanu nt elujõudu kaotamas, nõrgenemas, mis paratamatult pidi kaasnema massiivse sisemise verejooksuga, vaid vastupidi oli agressiivne (ütles, et lööb süüdistatavat maha). 83. Mõistagi, ainult süüdistatava ütlustele sellises küsimuses tugineda ei saa, sest välistatud ei ole võimalus, et ta soovib vältida vastutust ning varjata või moonutada tõtt (mis iseenesest võib juhtuda iga kriminaalsüüdistusega kohtu ette toodud isikuga). Samas antud juhul tegemist ei ole süüdistatava millegagi kinnitamata paljasõnaliste väidetega. Tema ütlused haakuvad tunnistaja K’i ütlustega. Samuti, arvestades eelnevalt tuvastatud kannatanu poolt süüdistatava noaga ründamist, on süüdistatava ütlused ka eluliselt usutavad ja ei ole teiste tõenditega ümber lükatud, mistõttu ei või kohus need tähelepanuta jätta ja peab antud otsuse tegemisel tõendina arvesse võtma, mida kohus ka teeb. 84. Kaitseversiooni kinnitavad otseselt ka tunnistaja P ütlused (mida nii süüdistaja, kui ka kaitsja jätsid, kohtule arusaamata põhjusel, sisuliselt märkimata), et kannatanut S’it nägi ta viimati elusana 24.06.2017 kui tuli poodist. Kaks inimest – hallis jopes ja tumedas jopes 17
(26)1-17-10615 parandasid jalgratast. Nägu ta ei näinud, ei oska öelda, kas (temaga koos) oli süüdistatav või mitte. S käis alati mustas jopes, käis iga päev seal, seetõttu otsustas kõnnaku ja riietuse järgi, et see oli kannatanu S. See oli kella 12 paiku.
  1. Keegi pooltest ei seadnud P ütluste usaldusväärsust kahtluse alla (ega üldse andnud neile mingit hinnangut). Samas, kui lähtuda P ütlustest kella 12 ajal oli kannatanu veel elus ja mingeid kehavigastuste tunnuseid ta tähele ei pannud.
  2. Muidugi P ütlustest ainuüksi ei piisa süüdistuse kummutamiseks (kuigi tema esitatud väide jäi ümberlükkamatuna sisult õhku). Samas, koostoimes juba varem tuvastatud asjaoludega süvendab see kohtu veendumust, et süüdistatava tegudes puudub süüdistuses kirjeldatud kuriteokoosseis (eeskätt tema teo ja kannatanu surma vahel põhjusliku seose puudumise tõttu) ehk ei ole tõendatud, et just tema pani kannatanu tapmise toime, mistõttu süüdistuses KarS § 113 lg 1 järgi tuleb süüdistatav õigeks mõista.
  3. Uuritud tõenditest (sh süüdistatava enda ütlustest) nähtuvad aga süüdistatava tegudes teise kuriteokoosseisu, nimelt KarS § 121 lg 2 p 3 sätestatud kuriteo tunnused (korduv kehaline väärkohtlemine), millele kohus peab vajalikuks oma hinnangut anda. Selline toimimisviis on aktsepteeritud ka kehtivas kohtupraktikas.
  4. Kehtiva kohtupraktika järgi

§ 306

lg 1 p-st 3 lähtudes ei piirdu kohtu pädevus süüdistatava teole karistusõigusliku hinnangu andmisel üksnes selle kontrollimisega, kas tegu vastab süüdistusaktis märgitud karistussättele, vaid hõlmab ka kohtu aktiivset rolli materiaalõigusliku olukorra väljaselgitamisel.

§ 268

lg 6 esimese lause kohaselt võib kohus kohtulikul uurimisel tuvastatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt muuta süüdistuses esitatud õiguslikku hinnangut süüdistatava teole, kui süüdistataval on olnud küllaldane võimalus ennast sellise kvalifikatsiooni vastu kaitsta. Olukorras, kus kohtu hinnangul ei kohaldu säte, millele süüdistusaktis on tuginetud, peab kriminaalasja lahendav kohus kontrollima, kas isiku käitumine võib vastata mõnele muule karistusseadustiku eriosas sätestatud kuriteokoosseisule. (Vt nt RKKKo 3-1-1-54-16, p 24 koos viidetega.) (RKKK 117-1629/44 ja varasemad). IV. KarS § 121 lg 2 p 3 kuriteokoosseis

  1. Antud kuriteokoosseisu objektiivseteks tunnusteks on teise inimese tervise kahjustamine või valu tekitav kehaline väärkohtlemine. Süüdistatava löök vastu kannatanu nägu, millega lõhuti xxx ja tekitati verevalumid ja xxx, millega tekitati verevalumid xxx, kahtlemata vastavad nimetatud tunnustele. Valu tekitamist kinnitavad ka eelpool juba käsitletud süüdistatava ja tunnistaja K’i ütlused, et peale löökide tegemist kannatanu huul veritses ning kannatanu oigas (valust).
  2. Antud asjas ei olnud vaidlust selles, et süüdistatav on varem (viimati 11.12.2015 Viru Maakohtu otsusega KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi) kehalise väärkohtlemise eest karistatud. Seega esineb tema puhul ka selline kvalifitseeriv tunnus nagu korduvus.
  3. Nimetatud löögid tegi süüdistatav otsese tahtlusega, st teadis, et täidab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Viimasele viitab muuhulgas asjaolu, et tunnistaja K’i ütluste järgi üritas ta süüdistatava tegevust peatada, kuid sai ise löögi tema käest. See näitab, et süüdistatava tahtlus oli kaudsest tahtlusest (kui isik vaid möönab tagajärje saabumist) tunduvalt intensiivsem ja süüdistatav tahtis kannatanule valu tekitada ja tema tervist (mitteeluohtlikult) kahjustada. 18

(26)1-17-10615
  1. Kohtu arvates põhjendatud on kaitsja viide, et antud kuriteo pani süüdistatav toime olles hädakaitseseisundis, aga ületades selle piire (ka sellele asjaolule on kaitsja kohtuvaidlustes viidanud, st see oli süüdistajale teada ning antud kohtuotsuses seda küsimust käsitledes ei üllata kohus sellega kummagi poolt).
  2. KarS § 28 lg 1 kohaselt tegu ei ole õigusvastane kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri.
  3. Eelnevalt sai juba tuvastatud kannatanu poolt süüdistatava noaga ründamine. Selle näol on kahtlemata tegemist vahetu õigusvastase ründega KarS § 28 lg 1 mõistes. Seega tekkis süüdistataval hädakaitseseisund.
  4. Samas kaitsetegevus peab olema vajalik ehk sobima ründe tõrjumiseks ja kaitsja käsutuses olevatest vahenditest säästvaim. Vahendite poolest ei pea kaitsetegevus olema ründega proportsionaalne. Kaitsja võib kahjustada ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast ning tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardavast kahjust. Sobiv on kaitse, mis rünnet märkimisväärselt takistab. Säästvaim on ründaja jaoks kõige pehmem vahend, mis eeldab, et kaitsjal peab olema mingi valik. Kui valikuvõimalust ei olnud, langeb see kriteerium ära. Kaitsjal tuleb kasutada ebakindlat, kuid säästvamat vahendit, kui tal jääb võimalus minna kaitse ebaõnnestumise korral üle kindlamale vahendile. Kui kõik võimalikud kaitsevahendid on välja selgitatud, tuleb tuvastada, milline nende hulgast oli säästvaim, st kas mõni nende hulgast oleks tekitanud ründaja õigushüvedele vähem kahju kui see, mida kaitsja kasutas. Kui selline on olemas, siis ei olnud valitud vahend säästvaim ja tegemist on hädakaitsepiiride ületamisega. Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda (või kellegi teise) kaitsmine. Kaitsetahe ja hädakaitse puudub provotseeritud ründe korral, samuti vastastikuses kakluses (KarS-i
  5. kommenteeritud väljaanne, lk 107-108).
  6. KarS § 28 lg 2 kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab.
  7. Nii süüdistatava kui tunnistaja K’i ütlustest nähtub, et juba enne kannatanu löömist sai tema käes olnud nuga kannatanu käest ära võetud ning süüdistatava poolt kannatanu vastu nägu ja rindkere löömise ajal ei kujutanud kannatanu endast enam mingit reaalset ohtu süüdistatavale. Viimast kinnitavad juba eelpool käsitletud tunnistaja K’i ütlused, et ta tahtis peatada süüdistatava poolt kannatanu löömist, kuid sai ise löögi süüdistatava käest, mis näitab, et siis ei tulenenud oht enam kannatanu poolt ning maha rahustama pidi juba süüdistatavat.
  8. Eeltoodu alusel tuvastab kohus, et kannatanu löömise ajaks langes süüdistataval varem tekkinud hädakaitseseisund ära, hädakaitsena alanud süüdistatava tegevus kasvas üle vastastikuseks kakluseks ning kannatanut lüües ei tegutsenud ta enam hädakaitses. Järelikult süüdistatava tegu on õigusvastane.
  9. D. Shuparov’i süüd välistavaid asjaolusid ei esine ning keegi pooltest pole vastupidisele tuginenud. KarS § 32 lg 1 kohaselt isikut saab õigusvastase teo eest karistada üksnes siis, kui ta on selle toimepanemises süüdi. Isik on teo toimepanemises süüdi, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. SA Narva Haigla tõendist ei nähtu, et süüdistatav oleks pöördunud haiglasse seoses xxx (II kd tl 116). Samuti ambulatoorse xxx akti nr 81 järgi esineb süüdistataval xxx, kuid temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemise ajal ei esinenud tal mingit ajutist xxx. Ta oli alkoholijoobes ning oli suuteline aru saama oma 19
(26)1-17-10615 tegude tähendusest ja neid juhtima, oli süüdiv. Tema tegevus oli vastav tekkinud olukorrale ning ilma xxx häire ilminguteta. Shuparov’i käitumine oli tekkinud olukorrast tingitud ning ta pidas seda enesekaitseks. Ka praegu on Shuparov suuteline oma tegude tähendusest aru saama ja neid juhtima. Ei vaja meditsiinilise iseloomuga meetmete rakendamist (II kd tl 206-209). Samasuguste järeldusteni jõuti ka ambulatoorse xxx kompleksekspertiisi aktis nr 229/
  1. Shuparov’i emotsionaalne seisund kuriteo toimepanemise ajal ei mõjutanud oluliselt tema võimet oma tegudest aru saada ja neid juhtida (II kd tl 211-215).
  2. Seega, süüdistatava tegudega on täidetud KarS § 121 lg 2 p 3 kuriteokoosseisu (korduv kehaline väärkohtlemine) tunnused.
  3. Kehtiva kohtupraktika järgi oluline on pidada silmas, et

§ 268

lg 1 kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

§ 268

lg 5 esimene lause näeb ette, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega saavad isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud, mis määravad ära kohtuliku arutamise piirid. (Vt nt RKKKo 115-10119/80, p 22.) (p-d 33-34) (RKKK 1-17-1629/44 ja varasemad).

  1. Kohtu arvates, mõistes D. Shuparov’it õigeks tapmises ning tunnistades teda süüdi korduvas kehalises väärkohtlemises ei välju kohus kohtuliku arutamise piiridest. Antud kohtuotsust tehes tugineb kohus samadele faktilistele asjaoludele, mis on süüdistuses kirjeldatud, andes aga süüdistatava tegudele süüdistusega võrreldes teistsugust õiguslikku hinnangut. Kohtu arvates tõendamata jäänud faktilistele asjaoludele (nt kannatanule korduvate surmavate löökide kängitsetud jalaga kõhu piirkonda tegemine jne) mitte toetudes ei too kohus sisse uusi asjaolusid ning jääb kohtuliku arutamise piiridesse. Ebaseaduslikke või ebausaldusväärseid tõendeid
  2. peale neid, mida kohus on juba varem käsitlenud, kohus ei tuvasta. Samuti pole keegi vastupidisele tuginenud.
  3. Siinkohal märgib kohus, et ei pea vajalikuks käsitlema põhjalikumalt süüdistatava ja tunnistajate ülekuulamisel poolte puudutatud küsimusi, nagu nt kannatanu tahvelarvuti ja telefoni pantimine, väljaostmine, puskari ostmine, jalgratta parandamine jne, kuna need jäävad süüdistusest väljapoole ja, nagu lõpptulemusena selgus, ei puutu asjasse, sest keegi pooltest pole neile lõppkokkuvõttes tuginenud. KARISTUS
  4. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
  5. Karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Lisaks süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri- ja üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid (RKKKo nr 3-1-1-6-17, p 9 ja varasemad). 20

(26)1-17-10615
  1. KarS § 121 lg 2 p 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu on KarS § 4 lg 3 kohaselt teise astme kuritegu, mille eest nähakse karistusena ette rahaline karistus või kuni viieaastane vangistus.
  2. Kuna varem oli süüdistatav juba samalaadse kuriteo eest karistatud, sh vangistusega, ei näe kohus alust, et uue kuriteo eest tuleks mõista kergemaliigiline karistus ning leiab, et süüdistatavat tuleb karistada vangistusega.
  3. Sanktsiooni keskmine määr on kaks ja pool aastat. D. Shuparov’i süü vastab keskmisele määrale. Tema tekitatud kehavigastused – verevalumid näol, verevalumid ja haavad huulte limaskestal, parema suunurga limaskesta ja naha rebend, verevalumid rindkere pehmetes kudedes ei ole rasked. Samas ta on varem juba kolmel korral kriminaalkorras karistatud, viimati Viru Maakohtu 11.12.2015 otsusega KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ehk analoogse kuriteo eest (II kd tl 221-223), korduvalt karistatud väärtegude eest (II kd tl 224-226). Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei ole. Kuna süüdistatav on varem samalaadse kuriteo eest karistatud esinevad tema puhul tugevad eripreventiivsed kaalutlused. Sama võib öelda ka üldpreventiivsetest kaalutlustest. Paraku Eestis tervikuna ja Ida-Virumaal konkreetselt on üsna levinud juhtumid, kus alkoholi ühise pruukimise käigus tulevad inimesed üksteisele kallale. Antud kuriteo eest karistust mõistes peab avalikkusele olema saadetud selge sõnum, et selline käitumine on taunitav, hukkamõistetav ja õiglaselt karistatav.
  4. Eeltoodu alusel leiab kohus, et D. Shuparov’it tuleb karistada KarS § 121 lg 2 p 3 järgi sanktsiooni keskmisele määrale lähedases, aga sellest allapoole jäävas määras, mõistes süüdistatavale karistuseks ühe aasta ja kuuekuine vangistus.
  5. KarS § 68 lg 1 kohaselt eelvangistus, kaasa arvatud väljaandmis- ja loovutamisvahistuses viibitud aeg, arvatakse karistusaja hulka. Ühele eelvangistuspäevale vastab üks vangistuspäev. Antud asjas viibib süüdistatav vahi all. Seega eelvangistuses viibitud aeg alates 27.06.2017 tuleb lugeda karistusaja hulka ning karistuse kandmise algust arvestada alates D. Shuparov’i vahistamisest. Lisakaristus
  6. Süüdistaja taotles lisaks põhikaristusele kohaldada D. Shuparov’i suhtes KarS § 54 lg 1 alusel lisakaristusena Eestist väljasaatmist koos sissesõidukeeluga.
  7. Kehtiva kohtupraktika kohaselt väljasaatmine KarS § 54 alusel on olemuselt preventiivse eesmärgiga lisakaristus, mille kohus võib mõista kuriteo eest mõistetud põhikaristusele lisaks, hoidmaks ära uute kuritegude toimepanemise välisriigi kodaniku poolt. Väljasaatmisega kaasneb riive eelkõige PS §-ga 26 ja EIÕK art-ga 8 tagatud perekonnaelu puutumatusele. Et põhiõiguste riivet nõuetekohaselt õigustada, tuleb kohtul põhjalikult hinnata lisakaristuse vastavust süüdlase süü suurusele. Igal üksikjuhtumil tuleb hinnata õiguskorra kaitsmise huvi tähendust, näidates ära asjaolud, mis kaaluvad üles väljasaadetu perekondlike sidemete katkemise (RKKK 3-1-1-38-09).
  8. Kuigi süüdistatava näol tegemist on välisriigi (Vene Föderatsiooni) kodanikuga, keda kohus mõistab süüdi tahtliku kuriteo toimepanemises ja karistab vangistusega, kusjuures süüdistatav ei ole abielus ning temal ei ole Eestis elavaid alaealisi lapsi (neid asjaolusid eraldi uuritud ei olnud, aga sellekohasele prokuröri väitele pole kaitse vastu vaielnud), kohtu arvates põhikaristuse kõrvalt sellise lisakaristuse mõistmine ei vasta D. Shuparov’i toime pandud teo iseloomule ja tema süü raskusele. Tegemist on teise astme kuriteoga ning kohus on eelnevalt tuvastanud, et süüdistatava süü raskus jääb keskmisest määrast allapoole. D. Shuparov elab 21
(26)1-17-10615 Eestis koos vanematega, ta on kriminaalkorras karistatud kolmel korral, neist ühel korral analoogse vägivallakuriteo eest, kaks varasemat karistust on samuti teise astme kuritegude eest, mille eest teda karistati rahalise karistusega ja üldkasulike töödega, mis samuti viitab, et tegemist ei olnud raskete kuritegudega. See näitab, et tema puhul esinevad küll eripreventiivsed kaalutlused ning senine karistus ei ole teda piisavalt mõjutanud, kuid seda kohus on juba arvestanud põhikaristuse mõistmisel. Maakohtute praktikas ei ole erandlikud juhtumid ja kohtuasjad, milles süüdistatavad on kriminaalkorras karistatud nt viis, seitse või koguni kümme korda ning nende puhul reeglina ei taotleta sellise lisakaristuse kohaldamist. Kohus ei näe alust väita, et D. Shuparov’i suhtes oleks sellise lisakaristuse kohaldamine vältimatult vajalik ja ei nõustu selles osas prokuröri arvamusega. Siinkohal arvestab kohus, et süüdistaja tegi sellise lisakaristuse ettepaneku esitatud tapmise süüdistuse kontekstis ning pole teada, milline oleks prokuröri seisukoht alternatiivse kvalifikatsiooni korral (süüdistaja ei avaldanud oma arvamuse kehalise väärkohtlemise kvalifikatsiooni suhtes, jäädes esialgse kvalifikatsiooni juurde). Kohus möönab, et tapmise eest süüdi mõistmise korral oleks võinud sellise lisakaristuse kohaldamine kõne alla tulla. Sel teemal aga ei näe kohus mõtet peatuda pikemalt, sest kohus kvalifitseerib D. Shuparov’i teod mitte tapmisena, vaid korduva kehalise väärkohtlemisena ning eelpoolviidatud asjaolud ei ole piisavad taotletava lisakaristuse kohaldamiseks ning D. Shuparov’i Eestist välja saatmiseks koos sissesõidukeeluga. TSIVIILHAGI 115. Kannatanu M (M) esitas tsiviilhagi summas 627 eurot (I kd tl 10). Samas 24.09.2018 kohtuistungil loobus kannatanu oma hagist täies ulatuses. 116. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 429 lg 1, 2, 4 kohaselt hageja võib hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Kui hageja loobub hagist kohtuistungil, hagist loobumine protokollitakse. Kohus ei võta vastu tsiviilkohtumenetlusteovõimetu hageja seadusliku esindaja avaldatud hagist loobumist, kui hagist loobumine on ilmses vastuolus tsiviilkohtumenetlusteovõimetu isiku huvidega, samuti muul juhul, kui hagist loobumisega rikutaks olulist avalikku huvi. 117. Kohus seda laadi asjaolusid ei tuvasta, seetõttu võtab hagist loobumise vastu ja lõpetab menetluse esitatud tsiviilhagis. Sellega seoses jätab kohus tsiviilhagi kohta esitatud tõendid (I kd tl 89, 90) eraldi analüüsimata ning jätab need tõendikogumist välja, kui asjasse mittepuutuvad. ASITÕENDID 118.

§ 126

lg 3 p 1, 2 ja 4 kohaselt menetleja määruses või kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: kuriteojäljega asi, dokument või kuriteojäljest valmistatud jäljend või tõmmis võidakse jätta kriminaalasja juurde, võtta kriminaaltoimikusse või säilitada asitõendite hoidlas või muus menetleja valduses olevas ruumis või ekspertiisiasutuses; muu asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale; väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. 119. Süüdistatava ütluste järgi tol päeval seljas olid tal mustad püsid, hall T-särk, spordipluus, mis oli kohtus asitõenditena näidatud. Need asitõendid soovib endale tagasi. 120. Kohus leiab, et antud asjas kogutud asitõenditega tuleb toimida järgmiselt: 22

(26)1-17-10615
  1. teekann (veekeetja), teekannu kild, nuga, mis asuvad kohtus toimiku juures – hävitada antud kohtuotsuse jõustumisel.
  2. süüdistatava T-särk, dressipluus (spordijope) ja spordipüksid, mis asuvad kohtus toimiku juures – tagastada süüdistatavale antud kohtuotsuse jõustumisel. MENETLUSKULUD
  3. Vastavalt

§ 189

lg 2 kohtumenetluses otsustatakse kriminaalmenetluse kulude hüvitamine kohtumääruse või kohtuotsusega.

§ 306

lg 1 p 14 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendab kohus millised on kriminaalmenetluse kulud ja kelle kanda need jäävad.

§ 175

lg 1 p 1, 3, 4, 9 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega; määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses; riiklikul ekspertiisiasutusel, muul riigiasutusel või juriidilisel isikul seoses ekspertiisi tegemise või joobe tuvastamisega tekkinud kulud; süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha.

  1. Toimiku materjalidest nähtub, et süüdistatavale riigi õigusabi osutamise eest on määratud kaitsjatele makstud järgmised summad: 168 eurot kohtueelses menetluses (II kd tl 220). Valitud kaitsja esitas kantud õigusabikulude suuruse kinnitamiseks kviitung arve nr B542 summas 2490 eurot, sh sõidukulud 450 eurot (I kd tl 87), B-544 summas 3060 eurot, sh sõidukulud 630 eurot (I kd tl 88)
  2. Ekspertiisikulud on antud asjas järgmised: surnu ekspertiisi tasu 483 eurot (II kd tl 51), DNA-ekspertiisi tasu 7125 eurot (II kd tl 203), ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi tasu 255 eurot (II kd tl 210), kohtupsühhiaatria-kohtupsühholoogia kompleksekspertiisi tasu 380 eurot (II kd tl 217).
  3. Vastavalt

§ 179

lg 1 p 2 süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus on teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. 2018.aastaks kehtestatud kuupalga alammäära suurus on 500 eurot. Seega sundraha suurus teise astme kuriteo puhul on 750 eurot (500*1,5=750). 127.

§ 180

lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu.

§ 180

lg 3 kohaselt menetluskulusid määrates arvestab kohus süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid. Kui menetluskulude hüvitamine ilmselt käib süüdimõistetule üle jõu, jätab kohus osa neist riigi kanda. Kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi.

§ 181

lg 1 järgi õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades

§-s 182 sätestatud erandeid. 128. Kohus nõustub kaitsja taotlusega selles, et valitud kaitsja sõidukulud 450 eurot ja 630 eurot tuleb hüvitada S S’le, sest kohtualluvuse reeglite järgi pidi antud asi olema arutatud Viru Maakohtu Narva kohtumajas, kus kaitsja advokaadibüroo asubki ning sellisel juhul sõidukulud ei oleks tekkinud. Asjaolu, et menetluslikel põhjustel ei saanud asja arutada Narva kohtumajas (kõik asja kohtusse laekumise hetkel tööl olnud kohtunikud on selles asjas andnud eeluurimiskohtunikuna lubasid ja ei saanud asja arutada) ei õigusta täiendavate menetluskulude tekkimist menetlusosalistel ja selles osas tuleb valitud kaitsja sõidukulu kogusummas 1080 eurot hüvitada S Sle (tema pangakontole, mida ta peab teatama Riigi Tugiteenuste Keskusele). Kaitsjatasude osas märgib kohus järgmist. 23

(26)1-17-10615
  1. Kohus mõistab D. Shuparov’it õigeks KarS § 113 lg 1 järgi, kuid tunnistab süüdi KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ehk tegemist on süüdistatava osalise õigeksmõistmisega.
  2. Kohtupraktika kohaselt jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus selle asjaolu hinnanguliselt (viimati Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. oktoobri
  4. a otsus asjas nr 11590-51/62, p 42).
  5. Arvestades, et kohtu poolt süüdistatava tegudele antava kvalifikatsioon on kergem ja süüdistuse maht on esialgselt esitatuga võrreldes väiksem (kohus tuvastas, et süüdistatav pani toime vaid osa süüdistuses kirjeldatud tegudest, s.t löönud kannatanut xxx ja xxx piirkonda – xxx ei leidnud kinnitust), samuti tegemist on kergemaliigilise, teise astme kuriteoga, leiab kohus, et põhjendatud on süüdistatava käest kaitsjate antud õigusabi kulude väljamõistmine 50% ulatuses ehk tal jääb hüvitada pool määratud kaitsja tasudest kohtueelses menetluses ning tema enda kanda jääb pool valitud kaitsja õigusabikuludest. Ülejäänud pool määratud kaitsja tasudest jääb riigi kanda. Samuti tuleb hüvitada S Sle (kes kandis õigusabikulusid seoses valitud kaitsjaga) pool kantud õigusabikuludest valitud kaitsjale.
  6. Pool määratud kaitsja tasust on 84 eurot (168 / 2 = 84). Pool valitud kaitsja õigusabikuludest (millest tuleb maha arvata sõidukulud) on 2235 eurot [2490-450=2040; 3060-630=2430; 3040+2430=4470 / 2 = 2235], s.o koos käibemaksuga. S S pangarekvisiidid on kohtule teadmata. Hüvitise kättesaamiseks tuleb S S’l kas pöörduda Riigi Tugiteenuste Keskuse poole (peale antud kohtuotsuse jõustumist) või Riigi Tugiteenuste Keskus saab ise pöörduda S S poole, et selgitada viimase pangarekvisiidid välja.
  7. Ülejäänud menetluskulude osas otsustab kohus järgnevalt. Enne vahistamist süüdistatav ei töötanud. Seetõttu, arvestades süüdimõistetu varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid peab kohus otstarbekaks vabastada süüdistatav ekspertiisikulude 483 + 7125 + 255 + 380 eurot ja tunnistajatele makstud sõidukulude hüvitise summas (8 + 8 =) 16 eurot kandmisest.
  8. Ülejäänud osas, s.o pool määratud kaitsja tasust summas 84 eurot ja sundraha 750 eurot tuleb menetluskulud mõista Dmitry Shuparov’ilt riigituludesse välja. 135.

§ 180

lg 3 ls 3 kohaselt kohus võib määrata, et kriminaalmenetluse kulud hüvitatakse ositi. Kohus leiab, et antud juhul võib määrata menetluskulude (kokku 834 eurot) hüvitamine ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. TÕKEND

  1. D. Shuparov’i suhtes kohaldatud tõkend vahistamine tuleb jätta muutmata. Kohtuotsuse jõustumisel või sellega mõistetava karistuse (1 aasta ja 6 kuud vangistust) ärakandmisel (kui see saabub enne kohtuotsuse jõustumist) tõkend tühistada. Kaitsja taotlus vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks
  2. Kaitsja esitas oma lõpukõnes taotluse D. Shuparov’ile vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse (SKHS) alusel. 24

(26)1-17-10615
  1. SKHS § 11 lg 1 kohaselt SKHS § 5 või 6 alusel hüvitatakse füüsilisele isikule mittevaraline kahju üksnes juhul, kui isikult on süüteomenetluses võetud vabadus või on rikutud tema õigust mõistlikule menetlusajale. SKHS § 5 lg 1 p 1 kohaselt kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse seadustiku § 199 lõike 1 punkti 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati vahistamisega. SKHS § 18 lg 1 kohaselt kohus otsustab kahju hüvitamise kohtumääruse või kohtuotsusega.
  2. Kohtu arvates kaitsja selle taotluse rahuldamiseks puudub nii materiaalne kui menetluslik alus.
  3. Antud asjas ei vabastata süüdistatavat D. Shuparov’it kriminaalvastutusest absoluutselt. Kohus andis tema teole küll teistsuguse õigusliku hinnangu, kuid siiski karistab teda toimepandud kuriteo eest ning arvestab seejuures vahi all viibitud aega karistuse hulka. Kohtu arvates ei ole antud olukord subsumeeritav SHKS § 5 lg 1 p 1 alla. Vastupidine tõlgendus satuks vastuollu KarS § 68 lg-ga 1 ning kohus ei saaks arvestada karistusaja hulka D. Shuparov’i poolt eelvangistuses viibitud aega, mis oleks ilmselgelt vastuolus tema huvidega.
  4. Ühtlasi märgib kohus, et vastavalt SKHS § 18 lg-le 1 kriminaalasja või väärteoasja kohtumenetluse kestel esitab isik taotluse kahju hüvitamiseks kohtule. Taotlus esitatakse maakohtu menetluses enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Antud juhul aga esitas kaitsja taotluse alles kohtuvaidlustes ehk hilinenult.
  5. Eeltoodu alusel jätab kohus kaitsja taotluse süüdistatavale D. Shuparov’ile vahistamisega tekitatud kahju hüvitamiseks rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Deniss Minzatov Kohtunik (eesistuja) /allkirjastatud digitaalselt/ Antonina Roosimägi Rahvakohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Anne Viimsalu Rahvakohtunik Osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu lahendiga 25
(26)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.