Obsah (4)

§ 189§ 115§ 162§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 5. juuli 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-10469

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

1. juulist 2018 kuni põhinõude ja leppetrahvi tasumiseni. Menetluskulud jättis maakohus solidaarselt kostjate kanda ja määras hagejate menetluskulude rahaliseks suuruseks ning mõistis kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja 1938 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt lepingu alusel üleantu tagastamise ja kahju hüvitamise nõuetele kostjad vastu ei vaidle. 8000-eurosest ettemaksust tagastas kostja I hagejatele 08.06.
2. a 2500 eurot, tagastamata on 5500 eurot. Nõude aluseks on

§ 189

lg 1 ja lepingu p 5.4.

§ 115

lg 1 alusel kahjuna nõuavad hagejad notaritasude hüvitamist lepingu sõlmimise ja taganemisavalduse vormistamise eest kokku 396,10 eurot. Lepingu p-s 2.11 leppisid pooled kokku, et lepingust tulenevate müüja ja ehitaja kohustuste täitmise eest vastutavad müüja ja ehitaja solidaarselt. Seega kuulub põhinõudena kostjatelt I ja II solidaarselt hagejate kasuks väljamõistmisele lepingu alusel üleantu ja kahjuhüvitis kokku 5896,10 eurot. Lepingu p 5.4 kohaselt on lepingust taganemisel lepingu p 5.2 alusel müüja kohustatud tasuma ostjale leppetrahvi 8000 eurot. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad on lepingust lepingu p 5.2 alusel taganenud ja neil on õigus nõuda kostjatelt leppetrahvi tasumist. Hagejad taganesid lepingust pärast seda, kui kostjad olid teatanud, et neil ei ole ehitustööde jätkamiseks vahendeid ega tööjõudu. Müüdavat kinnistut ei olnud kostja I enda nimele omandanud, nagu leping ette nägi, kuna selleks puudusid vahendid (R. J. 13.02.2018 e-kiri). Läbirääkimiste käigus ei andnud kostjad hagejatele kindlat tähtaega, millal oleks võimalik töödega jätkata (R.J. 22.01.2018 e-kiri; R.J. 20.02.2018 ja H. Kähriku 26.02.2018 e-kirjad). Neil asjaoludel puudub alus väita, et hagejad ei käitunud heas usus, kui otsustasid lepingust taganeda ning nõuda kostjatelt leppetrahvi. Lepingu jätkamine oleks asetanud hagejad väga ebakindlasse olukorda. Kostjate väidetud lepingu täitmise ulatus ei ole tõendatud. Kostjate väidet ei toeta R.J. 22.01.2018 e-kiri, millest nähtuvalt oli olemas vundament koos juurdekuuluvaga, ega kostjate esitatud arved ja tarneleping. Isegi kui arvetel märgitud tööd olid tehtud ja seotud antud objektiga ning arved tasutud, ei tõenda need lepingu täitmist 50–60% ulatuses, arvestades, et arvete kogumaht oli 7113,13 eurot, samal ajal kui ostuhind oli 127 000 eurot. Lisaks on oluline, et hagejad ei ole lepingu alusel midagi saanud. Leppetrahvi vähendamiseks puudub alus ka kostjate majanduslikust seisundist tulenevalt. Kostja II majanduslikku seisundit ei ole kostjad kirjeldanud. Kostja I puhul on märgitud, et tal tuleks leppetrahvi maksmiseks leida raha enda palga arvelt. Andmeid tema vara ja sissetuleku suuruse kohta ei ole esitatud. Leppetrahvi vähendamisel ei saa arvestada endise kostja III majanduslikku seisundit. Tulenevalt lepingu p-dest 5.4 ja 2.11 on leppetrahvi tasumine kostja I kohustus, mille täitmise eest vastutavad vastavalt lepingupoolte kokkuleppele kostjad solidaarselt. Üldiselt tuleks leppetrahvi vähendamise aluseks olevaid asjaolusid kontrollida iga solidaarvõlgniku puhul eraldi ning solidaarvõlgnik ei saa üldjuhul taotleda leppetrahvi 3 vähendamist tulenevalt teise solidaarvõlgniku majanduslikust seisundist. Olukord on erinev, kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil. Kohtupraktikas on leitud, et sellisel juhul leppetrahvi vähendamisel tuleb arvestada üksnes põhivõlgniku majanduslikku seisundit ning tuvastada, kas ja millises ulatuses võinuks põhivõlgnikul olla õigus taotleda leppetrahvi vähendamist (3-2-1-139-14, p 17). Rahuldamisele kuulub ka viivisenõue. Kostjad said taganemisavalduse kätte 02.07.2018 ja hagejad on arvestanud viivist alates kohustuse täitmiseks määratud tähtaja möödumisest, s.o alates 06.07.

1. Kostjad ei ole viivisenõudele eraldi vastuväiteid esitanud. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. A. Juur ja Osaühing Pärnakas esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Maakohtu
3. märtsi 2019 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt saata asi maakohtule uueks arutamiseks või vähendada leppetrahvi 4000 euroni. Apellatsiooniastme menetluskulud paluvad apellandid jätta vastustajate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole kohus tuvastanud lepingu täitmise olulisi asjaolusid, sh pooltevahelise 15.02.2018 kompromisslahenduse tingimusi. Esitatud maksekorralduselt nähtub, et 2500 eurot tasuti hagejatele 15.02.2018 kompromisslahenduse järgi. Kohus jättis kostjate tunnistaja R.J. ülekuulamise taotluse rahuldamata. Samas saanuks tunnistaja ütlustega tõendada leppetrahvi vähendamise aluseid. Kohus on alusetult takistanud kostjatel oma vastuväidete tõendamist; 2) ei ole kohus arvestanud, et kostja I tagastas hagejatele 2500 eurot enne kohtulahendit, ega tuvastanud, millisest hagejate nõutud summast tuleb 2500 eurot maha arvata, s.o kas ettemaksust, leppetrahvist või viivisest; 3) jättis kohus ebaõigesti rahuldamata kostjate taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Selleks oli alust nii leppetrahvi ebaproportsionaalsuse tõttu kui ka põhjusel, et arvestada tuleb kostjate panust lepingu täitmisse. Kohus ei ole andnud hinnangut hagejate käitumisele läbirääkimistel, kus kostjad tegid ettepaneku jätkata lepingut samadel tingimustel uue ehitusfirma abil. Seetõttu ei ole adekvaatne kohtu järeldus, et kostjatelt tuleb mõista välja kogu leppetrahv ja viivis. Samas on see oluline asjaolu, kuna hagejad on asunud vastuvõtuviivitusse ning arvestamata on jäetud kostjate pingutused kohtule avaldatud asjaolude (kostja III pankrot) pinnalt.
4. H. Kährik ja S. Jallai vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellantide kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei vaieldud maakohtus lepingust taganemise ja tagasitäitmise õigustatuse üle, kostjatel ei olnud vastuväited põhinõudele. Apellatsioonis ei saa enam vaidlustada teemasid, mis on maakohtus õigeks või omaks võetud. Seega ringkonnakohus saab kontrollida maakohtu lahendit vaid leppetrahvinõude osas; 2) ei ole mitte mingis kompromissis kokku lepitud. Apellandid ei tuginenud maakohtus vastuväitele, et 15.02.2018 seisuga oli sõlmitud kompromiss, mida pooled oleksid pidanud järgima. Arusaamatu on, kes on kompromissi osapooled ja milles kompromiss seisnes; 3) taotlesid apellandid hagivastuses tunnistaja R.J. ülekuulamist, kuid seda mh lepingu sõlmimise ja täitmise asjaolude osas, milles enam vaidlust ei olnud. Taotlust ei põhjendatud leppetrahvi vähendamise aluste tõendamise vajadusega. Istungiprotokolli kohaselt on apellantide esindaja väljendanud, et: „palun tunnistaja kohtusse kutsuda ja istung edasi lükata. Alternatiiv, et minna üle kirjalikku menetlusse, teeme teesid, et mitte aega raisata, sest pooled erineval arusaamisel.“ Kohus ongi määranud asja lahendamisele kirjalikus menetluses. Selliselt 4 on apellandid ise loobunud tunnistaja taotlusest. Kuna apellandid ei esitanud istungil kohtu tegevusele vastuväidet, on nad minetanud võimaluse heita apellatsioonis kohtule ette tunnistajataotluse rahuldamata jätmist; 4) on põhinõude kujunemine hagis lahti seletatud. Kuna hagejate tasutud 8000 eurost oli kostja I tagastanud 2500 eurot, oli kostjatel kohustus tagastada lepingu alusel üleantu summas 5500 eurot, millele tulid juurde notarikulud 396,10 eurot. Apellandid on istungil kinnitanud, et on põhinõudega 5896,10 eurot nõus; 5) ei ole leppetrahvi vähendamiseks alust. Apellandid on esitanud leppetrahvi vähendamise eesmärgil asja juurde suvalisi arveid ja dokumente. Apellandid ei omandanud kinnistut, mille nad pidid hagejatele võõrandama. Apellandid ei ole tõendanud, et esineks alus leppetrahvi vähendamiseks tulenevalt nende majanduslikust seisundist. Lepingudokument oli valmistatud ette kostjate, sh oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate äriühingute poolt. Hagejad on tarbijad. Hagejad ei saanud lepingu täitmisena mitte midagi. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu
6. märtsi 2019 otsus muutmata. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes maakohtu otsuse põhjendsutega, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.
7. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus, et ükski nendest ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on andnud hinnangu kõikidele esitatud tõenditele, kohaldanud õigesti materiaal- ja menetlusõiguse norme ning põhjendatult rahuldanud hagi. 7.
8. Hagejate nõuded põhinevad 19.10.2017 sõlmitud lepingust taganemisel seoses kostjate poolt lepingu rikkumisega. Maakohtu menetluses kostjad lepingust taganemisele vastuväiteid ei esitanud ja peaasjalikult vaieldi leppetrahvi suuruse üle (tl 146 pöördel). Kuigi apellatsioonkaebuse resolutsiooni kohaselt paluvad kostjad tühistada maakohtu otsuse täies ulatuses, ei ole kostjad apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt hagejate poolt lepingust taganemisele vastuväiteid esitanud. 7.
9. Kostjate väide, et maakohus on jätnud tuvastamata pooltevahelise 15.02.2018 kompromissi tingimused, on ekslik. R.J. 15.02.2018 e-kirja hagejale (tl 91) on võimalik käsitleda kui ettepanekut kompromissi sõlmimiseks. Asja materjalidest (sh maakohtu istung, vastus apellatsioonkaebusele) ei nähtu, et hagejad oleksid nõustunud kostja pakutud kompromissiga. Seega puudus ka maakohtul põhjus anda hinnangut R.J. 15.02.2018 e-kirjale kui väidetavale kompromissile. Kostja I tasus hagejale 08.06.2018 maksekorraldusega 2500 eurot ning kuigi maksekorralduse selgituses on märgitud, et osaline tasumine toimub 15.02.2018 pakutud kompromisslahenduse alusel, ei ole tegemist kompromissi täitmisega. Kostjate vastupidine seisukoht on ebaõige. Hagiavalduse kohaselt tasusid kostjad hagejale 2500 eurot põhinõude (lepingu alusel üleantu tagastamise) katteks ning sellest tulenevalt nõudsid hagejad kostjatelt 5500 euro (8000-2500) väljamõistmist põhinõude katteks. Nimetatud asjaolule kostjad maakohtu menetluses vastuväiteid ei esitanud. Seetõttu on põhjendamatu kostjate väide apellatsioonkaebuses, mille kohaselt on nendele arusaamatu, millisest hageja nõutud summast (põhinõue, leppetrahv või viivis) tuleb 2500 eurot maha arvata. 7.
10. Maakohus on põhjendatult jätnud rahuldamata kostjate taotluse leppetrahvi vähendamiseks. Seejuures on maakohus arvestanud kõiki kostjate poolt esiletoodud asjaolusid. Leppetrahvi vähendamise esmaseks eelduseks on selle ebamõistlik suurus (

§ 162lg 1).

Praegusel juhul leppisid pooled lepingu p-s 5.4 kokku leppetrahvi suuruses 8000 eurot, 5 kusjuures lepingu hinnaks oli 127 000 eurot. Seega ei ole tegemist ebamõistlikult suure leppetrahviga. Lisaks on maakohus õigesti leidnud, et kostjad ei ole tõendanud lepingu täitmist (täitmise ulatust). Samuti on tõendamata kostjate väide, et nendel oli võimalik jätkata lepingu täimist samadel tingimustel teise ehitusfirma abil.

§ 113

lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivisenõudele ning kulutuste nõudele 396,10 eurot ei ole kostjad sisulisi vastuväiteid esitanud. 8. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Hagejate menetluskulud koosnevad lepingulise esindaja õigusabikuludest summas 462 eurot seoses vastuse koostamisega apellatsioonkaebusele. Ringkonnakohus leiab, et hagejate menetluskulude kindlaksmääramise taotlus kuulub rahuldamisele. Arvestades vaidluse keerukust ja apellatsioonkaebuses tõstatatud asjaolude mahtu, on apellatsioonkaebusele vastuse koostamiseks kulutatud aeg 3,5 tundi põhjendatud ja vajalik TsMS § 175 lg 1 tähenduses. Seetõttu tuleb kostjatelt solidaarselt mõista hagejate kasuks välja õigusabikulude katteks 462 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja