Obsah (6)

§ 415§ 405§ 408§ 113§ 9§ 402

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Andra Pärsimägi, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuli 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-1

) § 408 lg 1 alusel tühine. Hagejal puudub

§ 415

lg-st 1 ja § 408 lg-st 10 tulenevalt alus nõuda kostjalt suuremat kui seadusjärgset viivist. Kostja ei ole oma majanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline tasuma ka seadusjärgset viivist, mistõttu palub kostja viivist vähendada. Hageja õigusabikulude hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja ei ole välist õigusabi kasutanud. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus rahuldas
2. aprilli 2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1404 eurot ja jättis TsMS §-st 367 tuleneva viivisenõude rahuldamata. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude katteks 595 eurot. Kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu jättis maakohus Eesti Vabariigi kanda. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et tal puudub puutumus järelmaksulepinguga. Järelmaksulepingul on kostja digitaalallkiri. Kostja on tasunud maksegraafiku järgseid osamakseid, märkides selgitusse järelmaksulepingu numbri. Osa maksetest on tasutud kostja arvelduskonto kaudu ning osa kostja lapselapse A.K. poolt. Arvestades tsiviilasjades nr 2-16-124450, 2-16-128059- 2-17-11917 ja 2-16-12450 kirjeldatud asjaolusid on võimalik, et kostja ei ole lepingut füüsiliselt ise sõlminud või kaupa soetanud, kuid tõendatud on asjaolu, et lepingu sõlmimiseks ja kauba soetamiseks kasutati kostja isikut tõendavat dokumenti ja pangaparoole. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tema isikut tõendav dokument koos PIN-koodide ja pangaparoolidega oleks kolmanda isiku kätte läinud kostja teadmise või tahte vastaselt. Kostja andis oma isikut tõendava dokumendi korduvalt T.T. kasutada, teades, et viimane võtab tema nimel rahalisi kohustusi. Kostja vastutab ise tehingute eest, mis on sõlmitud tema ID-kaarti ning tema enda üle antud PIN-koode kasutades. Maakohus nõustus kostjaga, et järelmaksulepingus puuduvad

§ 405

lg-s 1 sätestatud andmed.

§ 408

lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine mh juhul, kui lepingus puudub mõni

§-s 405 sätestatud andmetest.

§ 408

lg-st 3 tulenevalt muutub tarbijakrediidileping

§-s 405 sätestatud andmete puudumisel siiski kehtivaks, kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus. Järelmaksulepingu täitmisena tasutud osamaksed tõendavad ja kinnitavad asja kättesaamist. Isegi kui uskuda kostja väidet, et ta ei ole sülearvutit ise ostnud, ei ole eluliselt usutav, et kostja hakkas nõudekirjade saamisel tagasimakseid teostama hirmust. Kostja ei teinud makseid mitte nõudekirjade, vaid maksegraafiku alusel. 3 Järelmaksulepingu sõlmimine või jõustumine ei ole tõendamata. Lepingu on allkirjastanud krediidiandja esindaja käsitsi ja krediidisaaja ning müüja esindaja digitaalselt. Hageja põhinõue 1036 eurot 74 senti, intressinõue 170 eurot 2 senti ja viivisenõue 197 eurot 24 senti on põhjendatud. Hageja TsMS § 367 alusel esitatud lisanduva viivise nõue jääb rahuldamata, kuna see on kostjat ebamõistlikult koormav ning hea usu põhimõtte vastane. Hageja ja PlusPlus Legal OÜ äriregistrisse märgitud tegevusalad on erinevad ning juhtorgani liikme kattumine ei tähenda veel seda, et tegemist on ühe ja sama äriühinguga, mille töötajale ei hüvitata TsMS § 175 alusel lepingulise esindaja kulu. Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole välistatud kulude hüvitamine ka olukorras, kus õigusteenust osutab emaettevõtja/tütarettevõtja töötaja, kui on tuvastatud õigusabikulude tasumise kohustuse olemasolu (leping, esitatud arve vms). Hageja põhjendatud menetluskulu on 595 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu
2. aprilli 2019 otsus tühistada osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega mõista kostjalt välja hageja kasuks 649,61 eurot. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ka menetluskulude jaotuse osas ning jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Apellatsioonimenetluse kulud palub kostja jätta hageja kanda. Maakohus ei analüüsinud kostja vastuväidet, et hageja ei ole tõendanud krediidisumma 1299 euro 90 sendi müüjale üle andmist. Asjaolu, et hageja ei ole krediidi üleandmise kohta tõendeid esitanud, tuleb lugeda kostja vastuväidet kinnitavaks. Kuna krediidisumma väljastamine on täielikult tõendamata, saab tagasimaksete summas 518 eurot 63 senti tasumisega tõendada krediidi väljastamist maksimaalselt selles ulatuses. Seetõttu vaidlustab kostja põhinõude väljamõistmist 518 eurot 63 senti ületavas osas, s.o 518 euro 11 sendi ulatuses. Vastavalt tuleb vähendada ka intressi. Maakohus jättis tähelepanuta kostja vastuväite, et hagejal puudub

§ 408

lg 10 kohaselt alus nõuda suuremat kui

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist, kuna järelmaksulepingus ei ole viivist päevamäärana väljendatud. Põhivõlgnevuse 518 euro 63 sendi korral võis maakohus viivise välja mõista maksimaalselt summas 41 eurot 72 senti. Maakohus ei arvestanud kostja vastuväidet, et hageja ei vajanud käesolevas asjas õigusabi, kuna hageja puhul on tegemist professionaalse võlgade sissenõudmisega tegeleva ettevõttega. Maakohus on hinnanud äriregistri tegevusala kannet ebaõigesti, kuna see ei ole siduv ega sõltu tegelikust tegevusalast. Hagejal on olemas piisav pädevus, et esindada ennast kohtus võlgade sissenõudmisel. Hageja õigusabikulude nõue tuleb seega jätta rahuldamata. Maakohus ei ole menetluskulude jaotamisel lähtunud TsMS § 163 lg-st 1, mis reguleerib menetluskulude jaotust hagi osalise rahuldamise korral. 5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ning menetluskulude kostja kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt sõlmis kostja krediidilepingu ning oli lepingu kohaselt kohustatud tagastama krediidisumma 1299 eurot 90 senti. Kostja vastutab seega lepingujärgsete kohustuste täitmise eest, sh krediidisumma tagastamise eest. Kostja ei vaielnud maakohtu menetluses hageja intressinõudele vastu. Hageja ei nõustu kostjaga, et tal puudub

§ 408

lg-st 10 tulenevalt alus nõuda suuremat kui

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Järelmaksuleping sõlmiti 20. veebruaril 4 2015 ja

§ 408lg 10 jõustus 1.

oktoobril 2016, st lepingu sõlmimise ajal ei olnud hagejal kohustust väljendada viivist päevamääras. Riigikohtu praktikast tulenevalt on juriidilisel isikul õigus volitada omal äranägemisel end kohtumenetluses esindama iga isikut, kes vastab TsMS § 218 lg 1 sätetele ning sellised õigusabikulud on hüvitatavad. Hageja lepinguline esindaja ei ole hageja töötaja. Maakohus jättis hagi rahuldamata vaid tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas ja jättis menetluskulud seega õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohus rahuldas hagi suuremas ulatuses, kui hageja kompromissina pakkus, mistõttu oli mõistlik jätta menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaal- ja menetlusõiguse ebaõige kohaldamise tõttu hagi rahuldamise ulatuse, menetluskulude jaotuse ja kostjalt hageja kasuks menetluskulude välja mõistmise osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja 649,61 eurot ja jätab menetluskulud poolte endi kanda. Kostja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele ringkonnakohtu otsuses esitatud põhjendustel.
2. Hageja nõuab kostjalt järelmaksulepingu täitmist ning võla tasumist koos intresside ja viivistega. Maakohtu menetluses vaidles kostja hagile täielikult vastu, esitades erinevaid vastuväiteid. Eelkõige väitis kostja, et tema ei ole järelmaksulepingut sõlminud, väidetavalt ostetud sülearvutit ei ole ta kätte saanud ning hageja ei ole tõendanud krediidi ülekandmist sülearvuti müüjale. Kostja pidas järelmaksulepingut tühiseks

§ 408

lg 1, § 404 lg 1 ja § 405 lg 1 p 1 alusel, kuna leping ei sisaldanud lepingu esemeks oleva asja, teenuse või muu soorituse kirjeldust. Maakohus kostja vastuväidetega ei nõustunud, luges lepingu kehtivalt sõlmituks ning rahuldas hagi põhinõude, intressi ja osaliselt viivise osas. Apellatsioonkaebuses väidab kostja jätkuvalt, et hageja ei ole tõendanud krediidisumma ülekandmist sülearvuti müüjale, mistõttu on maakohus krediidi üleandmise tuvastanud alusetult, milline rikkumine võib tuua kaasa ebaõige kohtulahendi (apellatsioonkaebuse p-d 4.1.3.- 4.1.5). Seega on kostja seisukoht, et hageja ei ole tõendanud omapoolsete lepinguliste kohustuste täitmist. Samas nõustub kostja vastuoluliselt hagi rahuldamisega tema vastu 649,61 euro ulatuses ning on esitanud kaebuses ka seda seisukohta põhistama pidavad arvutused. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata.

1. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsioonikorras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Sama paragrahvi lõige 8 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Sellest tuleneb, et käesolevas asjas saab ringkonnakohus apellatsioonkaebust rahuldades vähendada maakohtu poolt kostjalt hageja kasuks välja mõistetud rahasummat 649,61 euroni.
2. Hageja on esitanud kohtule järelemaksulepingu (I kd lk 23), mille kohaselt on krediidisaajaks kostja. Järelmaksu summana on lepingus märgitud 1299,90 eurot. Lepingu kohaselt on krediidisaaja avaldanud, et ta soovib krediidisumma üle andmist müüjale OX Eesti OÜ-le hiljemalt kahe päeva jooksul peale lepingu üldtingimustes sätestatud väljamakse eelduste täitmist. 5
3. Ringkonnakohus ei ole kaebuse lahendamisel seotud selles esitatud õiguslike põhjendustega ja kohaldab õigust ise. TsMS § 654 lg 5 kohaselt kui ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb võtta otsuses seisukoht poolte poolt maakohtu menetluses esitatud kõikide väidete ja vastuväidete kohta. Ringkonnakohus leiab, et asja materjalidest nähtuvalt ei ole tõendatud poolte vahel lepingu sõlmimine ning see asjaolu iseenesest oleks olnud maakohtus hagi rahuldamata jätmise aluseks, sest hageja on oma nõudes tuginenud pooltevahelisele lepingulisele õigussuhtele. Järelmaksu müügileping on sõlmitud arvutivõrgu abil. Arvutivõrgu vahendusel lepingu sõlmimisele kohaldatakse lepingu sõlmimise üldsätteid.

§ 9

lg 1 kohaselt leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduse vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Antud juhul ringkonnakohtu arvates puudub kostja tahteavaldus vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks. Asja materjalidega on tõendatud, et järelmaksu müügilepingu sõlmis kostja IDkaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik (T.T. ). Kostja väitel ei ole ta soovinud järelmaksu müügilepingut sõlmida, s.o tal ei ole olnud tahet osta järelmaksuga OX Eesti OÜ-lt sülearvutit. Asjaolu, et kostja ise andis kolmandale isikule ID-kaardi koos PIN-koodidega, ei asenda tema tahteavaldust müügilepingu sõlmimiseks, sest ID-kaardi ja PIN-koodide üleandmine ei ole toimunud eesmärgiga sõlmida vaidlusalune leping. Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste p 8.

1. kohaselt vastutab klient ainuisikuliselt oma Isikliku võtme haldamise eest ning p 8.
2. järgi klient vastutab ainuisikuliselt ja täielikult Autentimise ja Kvalifitseeritud elektroonilise allkirja andmisega kaasnevate tagajärgede eest Sertifikaatide kehtivuse ajal kui ka pärast seda. Tulenevalt eelviidatud sätetest võib kostja vastutada järelmaksu müügilepinguga kaasnevate tagajärgede eest, kuid ta ei muutu seetõttu vaidlusaluse müügilepingu pooleks. Hageja on esitanud järelmaksu müügilepingust tuleneva nõude kostja kui teise lepingupoole vastu, kuid ei ole tuginenud kahju hüvitamise sätetele. 11.

§ 402

kohaselt on tarbijakrediidileping leping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et hageja ei ole tõendanud krediidisumma üle andmist kas kostjale endale või lepingus märgitud müüjale. Kostja on vastava tõendi puudumisele maakohtu menetluses korduvalt hageja tähelepanu juhtinud, kuid hageja ei ole seda asjaolu tõendanud. Põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, et kostja pangakontolt järelmaksulepingu täitmisena tasutud osamaksed tõendavad ja kinnitavad lepingu alusel asja/laenu kättesaamist. Järelmaksulepingu järgi on rahasumma üleandmine krediidiandja põhikohustuseks, lepingu järgi pidi see toimuma kolmandale isikule, müüjale. Kui asjas ei leia tõendamist krediidisumma üleandmine müüjale, samuti kauba saamine kostja poolt, siis puudub ainuüksi seetõttu õiguslik alus nõuda kostjalt temapoolsete kohustuste täitmist. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna hageja nõudis kostjalt järelmaksu müügilepingust tuleneva võla ja viivise tasumist, lasus temal koormus tõendada, et müüja on krediidisumma kätte saanud ja kostja on kauba kätte saanud. Hageja ei ole seda teinud. Puudub vaidlus, et hagejal ei ole võimalik esitada tõendeid kauba, st sülearvuti üleandmise kohta kostjale, sest need ei ole säilinud (II kd lk 63 pöördel). Asjaolust, et kostja tasus maksegraafiku alusel osamakseid, ei saa järeldada seda, et kostja on kauba kätte saanud või et leping on sõlmitud. Kostja selgitas maakohtu istungil osamaksete 6 tasumist. Osamaksete tasumine toimus kostja arusaamise kohaselt T.T. eest selleks tema panagkontole kantud rahaliste vahendite arvel. Kostja Swedbanki konto väljavõttest nähtub, et kostja väited on kooskõlas kontol toimunud tehingutega (I kd lk 44 jj). Enne iga makse tegemist on kostja kontole kantud sularaha, mida kostja on saanud kasutada osamakse tasumiseks. Kostja on selgitanud, et raha järelmaksulepingu järgsete maksete tegemiseks andis talle T.T. ema. Maakohus on nimetatud kostja selgitused ja kostja pangakonto väljavõtte tõendina jätnud tähelepanuta. 12. Põhjendatud on kostja väited maakohtus, et tegemist on tühise tehinguga

§ 408lg 1 järgi.

Maakohus tuvastas, et

§ 405lg 1 nõutavad andmed järelmaksulepingus puuduvad.

Ebaõige on maakohtu seisukoht, et tehing kehtib

§ 408

lg 3 järgi seetõttu, et kostja sai asja või laenu kätte, sest need asjaolud ei ole kohtumenetluses tõendamist leidnud. Kuna kohus ei ole pooltevahelist lepingut ega ka olemasoleva lepingu järgset krediidileandja kohustuste täitmist tuvastanud, jätab kohus tähelepanuta kõik viivise väljamõistmist puudutavad väited apellatsioonkaebuses.

1. Kostja on apellatsioonkaebuses vaatamata esitatud vastuväidetele selgelt nõustunud hagi rahuldamisega summas 649,61 eurot. Ringkonnakohus on seotud apellatsioonkaebuse piiridega. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta TsMS § 163 lg 1 järgi poolte enda kanda. Maakohtu otsus hageja menetluskulude kostjalt väljamõistmise kohta tuleb tühistada.
2. Kostja on saanud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi riigilõivu 175 eurot tasumiseks. Seoses hagi osalise rahuldamise ja poolte menetluskulude poolte endi kanda jätmisega peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada kostja menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest TsMS § 190 lg 7 alusel.
3. Viru Maakohus rahuldas
4. juuni 2018 määrusega kostja riigi õigusabi taotluse ning andis kostjale riigi õigusabi riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise kohustuseta. Vandeadvokaat H. Koduvere esitas
5. juunil 2019 taotluse kostja esindamise eest riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Esindaja on palunud määrata oma tasu suuruseks 360 eurot (käibemaksuga). Taotluse kohaselt kulus esindajal apellatsioonimenetluses õigusabi osutamiseks 6 tundi (maakohtu otsuse e-toimikus vastuvõtmine ja otsusega esmane tutvumine 0,5 h; apellatsioonkaebuse koostamine-esitamine 5,5 h). Ringkonnakohus ei pea apellatsioonimenetluse mahtu ja apellatsioonkaebuse sisu arvestades põhjendatuks määrata esindaja riigi õigusabi tasu suuruseks apellatsioonimenetluses 360 eurot. Taotlusest nähtuvalt ei hõlma apellatsioonkaebuse koostamine maakohtu otsusega tutvumist, vaid vastav toiming on välja toodud eraldi. Ringkonnakohus loeb selle hõlmatuks apellatsioonkaebuse koostamisele kulunud ajaga. Arvestades asjaolu, et võrreldes varasemate seisukohtadega on kostja esindaja apellatsioonkaebuses vastuväidete mahtu piiranud ning kostjat on kogu menetluse vältel esitanud sama vandeadvokaat, loeb ringkonnakohus apellatsioonkaebuse koostamise põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Esindajale tuleb seega hüvitada riigi õigusabi tasu summas 100 eurot (2 h x 50), millele lisandub käibemaks 20% summas 20 eurot. Tasu käibemaksuga moodustab 120 eurot. See summa tuleb vandeadvokaat Henn Koduverele välja maksta. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Kersti Kerstna-Vaks