Obsah (4)
§ 407§ 175§ 177§ 178KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtunik Enely Sepp Otsuse tegemise aeg ja koht 22. märts 2019, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-122105 Tsiviilasi OMEGA
) § 444 lg 3 alusel teeb kohus otsuse kirjeldava ja põhjendava osata. Kohtu hinnangul on hagi selles märgitud asjaolude õigsuse korral õiguslikult põhjendatud, v.a osaliselt viivise osas. Osas, milles hagi ei ole õiguslikult põhjendatud, jääb hagi
§ 407lg 6 alusel rahuldamata (vt nt Riigikohtu 03.05.2017.
a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-17, p 16 jj). VÕS § 113 lg 1 järgi võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 2
(3)2-18-122105 kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg 1 esimese lause alusel ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Hageja nõuab kostjalt viivist neljalt lepingult arvestatuna vastava lepingu intressimääralt. Intressimäär on vastavalt 25%, 27%, 37% ja 34% aastas. Viivisemäär ületab kõigi laenulepingute korral seadusjärgset viivisemäära (aastas 8%) üle 3 korra. Asjast ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuses. Seega võib eeldada, et kostja kui füüsiline isik sõlmis lepingu tarbijana VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Kohtu hinnangul on tegemist kostjat kui tarbijat ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega, mida saab pidada tühiseks. Seejuures lähtub kohus Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukohast, mille kohaselt on eelduslikult VÕS § 42 lg 3 p 5 ja VÕS § 42 lg 1 järgi tühine selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu 10.05.
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13; samuti 16.11.
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-16, p 16). Ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.
- a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24; Riigikohtu 10.05.
- a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja viivisenõude osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja seisuga 11.09.2019 sissenõutavaks muutunud viivise summas 267,45 eurot ning jätab hagi rahuldamata viivisenõudes 703,50 eurot. Ülejäänud osas tuleb hagi rahuldada. Hageja on kohtule esitanud menetluskulude nimekirja, milledest nähtuvalt on hageja menetluskuludeks riigilõiv kokku 400 eurot ja õigusabikulu 270 eurot (ilma käibemaksuta).
§ 175
lg-s 1 on sätestatud, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kokku on kohtu hinnangul põhjendatud menetluskulu (riigilõiv 400 eurot + õigusabikulu 270 eurot) 670 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele tuleb kostjal hüvitada menetluskuluna 670 eurot.
§ 177
lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
§ 178
lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Enely Sepp kohtunik 3
(3)