← Eesti

1-18-4320/171

Obsah (22)§ 15§ 49§ 8§ 154§ 147§ 66§ 307§ 1267§ 7§ 339§ 61§ 30§ 52§ 1255§ 1268§ 12610§ 342§ 289§ 63§ 175§ 185§ 337

1-18-4320 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2019.a Tallinn Kohtuasja number 1-18-4320 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Koik, liikmed Julia

§ 15lg 1 ja § 3051 lg 1, 2 sätteid.

3.2 Süüdistatav Sergei Baulin asub seisukohale, et prokurör oleks pidanud taanduma

§ 49

lg 6 alusel, kuna ei ole vastanud tema kaebusele ehk kuriteo teatele politsei tegevuse kohta seoses vara kadumisega. Politseitöötaja on rikkunud läbiotsimisel seadust ja menetluse ajal oli rikutud

§ 8lg 5.

Tulenevalt sellest on tema isiklikud esemed varastatud, kuid prokurör soovib nimetatud sündmust varjata. Läbiotsimise videot ei ole esitatud kohtule, mis oli vormistatud protokolli lisana. Tema vahistamise ajal kinnitas politsei, et vara säilib. Maakohus tema seisukohtadele tähelepanu ei pööranud ja tõlgendas asju teistmoodi. Vara kadumisega seoses taotleb süüteomenetlusega kahju hüvitamist. Süüdistatav asub kokkuvõtvalt seisukohale, et prokurör ei ole erapooletu. 3.3 Prokuröri poolt on süüdistusakt koostud puudustega, kuna seal puuduvad faktilised asjaolud. Maakohus ei oleks tohtinud võtta süüdistusakti menetlusse. Süüdistusakt ei vasta Riigikohtu lahendites toodule nr 3-1-1-24-05, p 14, 3-1-1-31-10, p 9, 3-1-1-68-11, p 10, 3-11-97-15, p 3 ja

§ 154lg 2 p 9 sättele.

Süüdistusaktis on süüdistus konkretiseerimata ja ei selgu kes nimelt andis narkootilist ainet Vorininile kas tema või Solovjov. Seega on rikutud kaitseõigust. 3.4 Apellant asub seisukohale, et tegemata on hääleekspertiis, mis kinnitaks, et üks kõneleja on tema. Lisaks ei ole esitatud mingeid tõendeid, et nimetatud telefoninumber kuulub temale. Seega on maakohus rikkunud

§ 147lg 7 sätet.

Ka kinnitab Solovjov fakti, et tema ei ole autost rääkinud, mistõttu saab teha järelduse, et tema ei ole üldse Solovjovile helistanud. 3.5 Süüdistatav Sergei Baulin asub seisukohale, et tunnistaja V ütlused ei ole tõendiks, kuna ta ise tegeleb narkootikumide käitlemisega. Tunnistaja V ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna ütlused on antud politseile surve all, kuna oli ennetähtaegselt vabaduses ja pani toime ise uue rikkumise, mistõttu soovis vabaneda ees ootavast karistusest. Lisaks on V-l võlg tema ees ning ta soovib võlast vabaneda. Maakohus nimetatud asjaoluga ei arvestanud.

§ 66lg 21 alusel ei saa olla tõendiks ka kolmandalt isikult kuuldu.

V matkis kuritegu ja tuli narkootikumide järele Solovjovi juurde, kuid vestluses ei ole üldse juttu narkootikumidest. V on ise sõltlane, mistõttu oleks politsei pidanud veenduma, et matkija on usaldusväärne. Maakohus ei ole järginud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-94-04, p 11 toodud seisukohti, mistõttu on tegemist rikkumisega, kuna ainukeseks süüstavaks tõendiks on V ütlused. 3.6 Kohus oleks pidanud küsitlema P uuesti, et saada asjades selgust või uuendama menetluse

§ 307lg 1 p 3 alusel, kuid kohus seda ei teinud.

Palub võtta arvesse P ütlused. 3.7 Tehtud jälitustoiming ehk kuriteo matkimine ei ole seaduslik, kuna matkija ei ole usaldusväärne. Lisaks ei olnud V jälgimise all, kui läks Solovjovi juurde, mistõttu ei olnud teada V tegevus. V on provotseerinud kuriteo toime panemist, kuid provokatsioon on keelatud. Apellant asub seisukohale, et jälitustoimingutega saadud tõendid tuleb jätta tõendikogumist välja, kuna rikutud on

§ 1267

sätteid, kuna sealt ei nähtu, et isik paneb toime kuriteo, kuid seaduse järgi peab see olema tõsikindlat näha. Ka ei saa olla jälitustoimingutega saadud pealtkuulamised tõenditeks, kuna selles ei räägita toimepandud kuriteost ega selle ettevalmistamisest. Pealtkuulamise luba ei ole seaduslik, kuna sealt ei nähtu, et oleks viiteid, et just tema tegeles narkootilise ainega. 4

(24)4. Kaitsja Valeriy Gimaev taotleb tühistada Harju Maakohtu 29.03.2019.a otsus ning teha uus otsus, millega mõista Sergei Baulini õigeks. Hüvitada Sergei Baulinile varalise kahjuna 70 150 EUR ning hüvitada ebaseaduslikult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju. 4.1 Kaitsja asub seisukohale, et tunnistaja AV ütlused tuleb tõendite kogumist välja jätta. Riigikohus on tuginedes otsuse nr 3-1-1-109-16 punktis 11 asunud seisukohale, et kuriteos süüdistatava õigus küsitleda (teda süüstavaid) tunnistajaid on ausa ja õiglase kohtupidamise kesksemaid garantiisid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg 3 punkti d tähenduses. Sama põhimõte tuleneb ka

§ 15

lg-st 3, mille kohaselt ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, keda süüdistataval ega kaitsjal ei olnud võimalik küsitleda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-1-1-64-13, p 11.2). Kohtuliku uurimise käigus keskseks tõendiks oli AV kui tunnistaja ütlused. Kohtuistngi käigus AV ristküsitlust tegelikult ei toimunud. AV küsitlemist alustas prokurör, kelle küsimustele AV vastas täpselt, konkreetselt ja lühidalt. Kui teises küsitluses hakkasid küsimusi esitama kaitsjad, sh ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil, siis vastused valdavalt olid „ei tea, ei mäleta jne.“ Isegi lihtsale küsimusele, mille eest tema oli kriminaaluurimise all või mille eest kandis karistust, AV vastas „ei mäleta“. Eluliselt ei ole usutav, et kriminaalkorras karistatud ja kinnipidamiskohas karistust kandnud isik, ei mäletaks mille eest teda on karistatud ja milles teda kahtlustatakse. Seega AV oli selgesti vaenulikult meelestatud kaitsjate küsimustele vastamisel, üritas ilmselt varjata tõtt ning hoidis küsimustele vastamisest kõrvale. Ristküsitlusega ei olnud võimalik Sergei Baulini kaitseõigust tagada. Seega AV ütlused tuleb tõendite kogumist välja jätta, kuna tema ütlustega arvestamisega on rikutud on ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. 4.2 Lisaks on AV ütlused vastuolulised. Tema ühel korral ütles, et narkootilist ainet konkreetselt andis temale Sergei Solovjov. Teisel korral ütles, et üldiselt olid Baulin ja Solovjov koos. Kohtuistungil AV rääkis, et tema on kogenud narkomaan ning viimati tarvitas narkootilist ainet 1,5 kuud tagasi. Tema suhtes on pooleli kriminaalasi ning selle raames tema jõudis kokkuleppele karistuse pehmendamise osas, kuritegeliku elu lõpetamise (ilmselt pidas silmas kriminaalmenetluse lõpetamist tema suhtes). Seega Sergei Baulini vastu ütluste andmiseks oli AV-l põhjendatud huvi. 4.3 Riigikohus on oma otsuses nr 3-1-1-15-12 asunud seisukohale, et kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Kuid esiteks on kõnealuste vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11; ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Käesolevas menetluses ükski muu tõend ei tõenda Sergei Baulini osalust narkootilise aine käitlemisel. Ainukeseks süüstavaks tõendiks on AV ütlused. Nimetatud ütlustele vastanduvad kaitsealuse ütlused. Ehk tegemist ongi sõna sõna vastu olukorraga, kus AV annab ütlusi Sergei Baulini osaluse kohta narkootilise aine käitlemisel, Sergei Baulin aga täielikult välistab oma osalust. Riigikohus on otsuse nr 3-1-1-31-12 punktis 9 asunud seisukohale, et kohus ei saa isikulise tõendiallika ütlustele tugineda valikuliselt, vaid peab andma hinnangu tõendiallika usaldusväärsusele tervikuna (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. märtsi
  4. a otsus asjas nr 3-1-1-13-12, p-d 13-14). Käesoleval juhul Sergei Baulini ütlused on usaldusväärsed, kuna kogumis muude tõenditega Sergei Baulini ütlused ei ole ümber lükatud, vaid ka teiste tõenditega kooskõlas. 5

(24)4.4 Käesolevas kriminaalmenetluses on jälitustoiminguna kasutatud matkimist, mille käigus on toiming ka jäädvustatud. Kuid isegi selline jälitustoiming ei andnud andmeid Sergei Baulini seotuse kohta KarS § 184 lg 2 p 1, 2 sätestatutud kuriteo toimepanemisel. Kuna isegi jälitustoimingu käigus ei kogutud andmeid Sergei Baulini seotuse kohta, siis see viitab üheselt sellele, et Sergei Baulin ei ole süüdistuses esitatud kuritegu toime pannud. Asjas on koostatud ekspertiis 17E-GE1204, mis omakorda ka välistab Sergei Baulini seost süüdistuses esitatud kuriteoga, kuna Sergei Baulin DNA-d ei ole leitud üheski narkootilise aine pakendis. Sergei Baulini elukohas 07.03.2018.a toimunud läbiotsimise käigus samuti ei leitud narkootilise aine käitlemisele viitavaid tõendeid. Reeglina narkootilise aine käitleja kasutatud kohtades leitakse kaal, telefon, pakendeid jne. Sergei Baulini elukohas on aga leitud pihuarvuti ja SIM-kaart numbriga VVVVVVVVV. Samas ükski tõend, v.a. AV ütlused, millistesse tuleb suhtuda väga kriitiliselt, ei kinnita Sergei Baulin teadmist ja kooskõlastamist Sergei Solovjoviga. 4.5 Narkootilise aine üleandmis-vastuvõtmise akt koos fotoga tõendab AV poolt 16.11.2017 kuriteo matkimise käigus saadud narkokahtlase aine üleandmist politseiametnikele. Sellest tulenevalt narkootiline aine oli kilekotis, kilekott omakorda oli pabernutsaka sees. Kohtumenetluse käigus oli avaldatud ka jälitustoimingu protokoll, kus keegi tundmatu isik annab AV-le midagi pakis, ehk kilekoti. Seega keegi tundmatu isik andis AV-le 16.11.2017.a kilekotis, mitte paberinutsaka sees. Narkootilise aine üleandmis-vastuvõtmise aktist ei nähtu, kus oli narkootiline aine üle antud. Seega tegemist võib olla teise pakendiga. AV sõnul tema kõndis veel 5-7 minutit, seega on ruumiline ja ajaline vahe korteris narkootilise aine andmise ja politseinikele üleandmise vahel. Samuti on vastuoluline 17.11.2017.a üleandmise akt ja samade ainete esitamine eksperdile. 17.11.2017.a üleandmise akt, millega AV andis üle narkootilist ainet politseile, pakend on paberümbrikus. Eksperdile on aga esitatud kilekotid (narkootilise aine ekspertiis). Seega tegemist on kahtlust tekitavate tõenditega ning kahtlust tugevdab veel see asjaolu, et DNA- ekspertiis ei tuvastanud Sergei Baulini DNA sisaldust pakendites. 4.6 Sergei Baulini elukohas 07.03.2018.a toimunud läbiotsimisel on leitud SIM-kaart numbriga VVVVVVVVV. 22.03.2018.a koostatud jälitustoimingu protokolli kohaselt pöördutakse kellegi Sergei poole. Tallinnas on Sergeisid ilmselt väga palju ning käesoleval juhul justnimelt teine Sergei. Sellele viitab see asjaolu, et kui helistatakse keegi Sergeile, siis helistatakse numbrile NNNNNNNN. 07.03.2018.a toimunud läbiotsimise käigus aga leiti ainult number VVVVVVVVV, mis on Sergei Baulini kasutuses. Seda on Sergei Baulin kinnitanud ka enda kinnipidamisel, kuna 07.03.2018.a kinnipidamisprotokollist tulenevalt Sergei Baulini kontaktiks märgitud VVVVVVVVV. Maakohus on asunud seisukohale, et kohtuistungil telefonivestlusi ja kasutatud salvestusseadme salvestusi kuulates on võimlaik aru saada ja ära tunda, et üheks kõnelejaks oli Sergei Baulin. Riigikohus on asjas nr 3-1-1-1015 asunud seisukohale, et tulenevalt

§-dest 7 ja 14 ei või kohus asuda süüdistaja rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega. Kooskõlas

§ 7

lg-s 3 sätestatud põhimõttega in dubio pro reo tuleb sellisel juhul kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks (vt nt RKKK 3-1-1-1011, p 26). Käesolevas asjas Sergei Baulin ei tunnistanud telefonis ja kasutatud salvestusseadme salvestuses kõlanud hääle omanikuks ennast. Kohtuotsuses lahendamist vajav küsimus, kas Sergei Baulin oli selleks isikuks, kes kiitis heaks ja kooskõlastas narkootilise aine üleandmist, on faktiline asjaolu, tuleb tõendite abil tuvastada, kuna tegemist ei ole üldtuntud asjaoluga. Käesolevas asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et üheks kõnelejaks on Sergei Baulin. Maakohus on nimetaud asjaolu asunud tuvastama oma siseveendumuse kohaselt (kohtuotsuse lehekülg 10: selleks ei pea olema hääleekspert). Eelpool käsitletud Riigikohtu lahendist tulenevalt tegemist on

§-st 7 tulenevat süütuse 6

(24)presumptsiooni põhimõtte rikkumisega, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

4.7 Tunnistaja RP ütlused on usaldusväärsed. RP kohtuistungil selgitas, et AV võtab politsei töötajatelt raha matkimiseks, siis tuleb rääkida narkootikumidest, mida tegelikult ei olegi. Loomulikult ei saanud RP matkimise käigus selgesõnaliselt rääkida narkootikumidest, kuna sellisel juhul see oleks provokatsioon (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-110-04). Seetõttu tema pidi kasutama konspireeritud väljendeid. RP kirjeldas, kuidas AV politseiga koostööd tehes tegutseb: rääkida narkootikumidest, kuigi narkootikume ei olegi. RP kirjeldus AV tegevuse kohta on sarnane sellega, kuidas AV tegutses 16. ja 17 novembril, ehk ka sel korral jutt oli narkootikumidest, kuid tegelikult narkootikume ei olnud. Seega RP ütlused on usaldusväärsed, mida tuleb hinnata kogumis vastavalt

§ 61lg 2.

4.8 SKHS § 7 lg 1 kohaselt, kui menetleja rikub süüliselt menetlusõigust ja põhjustab seeläbi isikule kahju, on isikul õigus nõuda sellise kahju hüvitamist sõltumata sellest, milline on selle süüasja lõpptulemus, mille raames isikule kahju tekitati. Süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse eelnõu seletuskirjast tulenevalt, kui isiku õigusi rikub süüliselt Eesti menetleja, peab Eesti riik hüvitama isikule kahju ka siis, kui Eesti riik oli üksnes "käsunditäitja" e täitev riik rahvusvahelise kriminaalmenetlusalase koostöö tähenduses. Seega riigil vastutuse tekkimise eelduseks on menetlejapoolne süüline käitumine.

§ 8

p 5 kohaselt uurimisasutus, prokuratuur ja kohus on kohustatud andma vahistatud kahtlustatava või süüdistatava järelevalveta vara tema nimetatud isiku või kohaliku omavalitsuse hoiule. Sergei Baulini korteris on läbiotsimist läbi viidud prokuratuuri määruse alusel, kes

§ 30lg 1 tulenevalt juhib kohtueelset menetlust.

Läbiotsimise teostamisel on Sergei Baulini kasutuses olev ruum jäänud menetleja poolt lukustamata, Sergei Baulini asjad järelevalveta. Seega käesoleval juhul on rikutud menetlusnormi, ehk

§ 8

p 5, kuna menetleja ei ole järelevalveta vara Sergei Baulini nimetatud isikule või kohaliku omavalitsuse hoiule üle andnud. Sellise kohustuse täitmata jätmise tagajärjel on Sergei Baulini elukohas toimunud vargus, mille kohta oli alustatud ka kriminaalmenetlus. Sergei Baulini kinnipidamisel tunnistaja S on kinnitanud politseile, et tema ei lubanud asju valvata. Maakohus on tuvastanud, et asjad jäid lukustamata tuppa seetõttu, et eeldati, et vara jääb S valvata. Seega tegemist on vähemalt hooletusega, mis on süü vormiks avaliku teenistuse seaduse § 74 lõike 2 mõttes. Seda enam, et korteris isikud said kontrollitud ning Sergei Baulin ja S lähisuhet ei tuvastatud. Just asjade järelevalveta ja ukse lukustamata jätmise tõttu toimus vargus, oli algatatud ka kriminaalmenetlus ning kahjuks varguse toimepanijat ei tuvastatud. Seega esineb põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel (toa lukustamata jätmise tõttu said asjad varastatud). 5. Kaitsja Merike Allikmäe taotleb tühistada Harju Maakohtu 29.03.2019.a otsus kriminaalasjas nr 1-18-4320 Sergei Solovjovi suhtes ja mõista Sergei Solovjov õigeks. Alternatiivselt taotleb Sergei Solovjovi kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Hüvitada Sergei Solovjovile süüteomenetluses tekitatud kahju 1750 eurot ja hüvitis 14 eurot päev iga alusetult kinni peetud päeva eest. 5.1 Esitatud süüdistus põhinebki vaid tunnistaja AV ütlustel. Kaitsja leiab, et kuna antud asjas on vaid üks tunnistaja V, kes ei tea ega mäleta sündmuskoha aadressi ning ka jälitustoimingu protokollis ei nähtu jälitustoimingu koht, siis on kohus jõudnud ebaõigele järeldusele dokumendi kõlbulikkuse kohta, sest ka protokolli sisu on eksitav. Jälitusprotokolli andmed ja tunnistaja V ütlused erinevad nii raha summas kui üleandmise kordade arvus. Tõendite põhjal saab järeldada vaid seda, et Solovjovilt ei ole ühtegi summat raha tuvastatud ega ära võetud, mis kinnitaks, et ta oleks V-lt raha saanud. 7

(24)5.2 Antud luba 10.10.2017 menetlustoiminguks on kohtukõlbmatu tõend ning V ütlused ei kinnita ega tõenda, et jälitustoimingud teostati lubades märgitud ajavahemikus. Kohtule esitatud jälitustoimingu protokoll on ebausaldusväärne tõend. Kohus küll tuvastas, et nii varjatud jälgimine kui matkimine on toimunud selle ajavahemiku piirides, milleks luba anti. Samas kohus tuvastas ka selle, et prokuröri poolt antud luba kandis kuupäeva 10.oktoober 2017.a, allkirjastatud oli ka
  1. kuupäeval, kuid jälitusprotokollis oli märgitud loa kuupäevaks
  2. oktoober
  3. Tegemist ei saa olla lihtsalt inimliku eksitusega näpuvea näol, kuna kohtunik Alari Möldre poolt väljastatud luba on tõepoolest väljastatud ja allkirjastatud 11.10.
  4. Kuna ebatäpsused ja kahtlused tõendites on antud kriminaalasja menetluses algusest peale, siis ei saa nõustuda, et antud luba on
  5. oktoobri kuupäevaga. Viga on ka süüdistusakti p.15.10, kus loa kuupäevaks on 11.10.
  6. Menetleja tegevus nii ajas kui ka kohas on ebausaldusväärne, seega pole tegemist tõendite valedes kuupäevades mitte näpuvigadega, vaid kohtule kõlbmatute tõenditega. Süüdistusakti koostades pidi prokurör märkama, et mitte ainult jälitustoimingu alus on vale, puudulik on ka jälitustoimingu koht p-s 3, mis on hoopis märkimata. 5.3 Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vaidlust ei ole seoses läbiotsimisega Sergei Solovjovi elukohas välja antud esemetega XXX. Tegelikkuses 09.03.2018 asitõendite vaatlusprotokolli vaadeldavaks objektiks on 07.02.2017 Solovjovi ja Baulini elukohas teostatud läbiotsimisega leitud ja ära võetud esemetega. Protokollist ei nähtu kumma korterist esemed leiti, kas Solovjovi või Baulini korterist ning miks on kohus andmed asitõendite kohta Solovjovi tõendiks hinnanud. Samas on tähelepanuta jäänud, et lusikal ja kaaludel DNA-d ei võetud, et läbiotsimine toimus 3 kuud pärast väidetavat kuritegu. Sergei Solovjov peeti 07.03.2018 kahtlustatavana kinni ning protokolli p.12 kohaselt Solovjovilt midagi ära ei võetud (sealhulgas raha). 5.4 DNA-ekspertiisiaktis nr 17E-GE1097 ja ekspertiisiaktis nr 18E-GE0267 ei saadud anda hinnangut Solovjovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise või mittesisaldumise kohta ning lõpuks leiti et soonkinnisega kilekoti kahelt proovilt saadud tulemused ei ole seostatavad Sergei Solovjoviga. Ometigi asus kohus seisukohale, et Sergei Solovjovi DNA mitteleidumine nendel kohtadel, kust proovid võeti, ei välista siiski automaatselt tema kokkupuudet selle kilekotiga. Kohus on langenud oletustesse öeldes, et proovivõtmise kohtadele ei pruukinud tema DNA jääda, kuid sellele vaatamata järeldas Solovjovi seotust. Solovjovil puudub süü, sest antud episoodis Solovjovi DNA-d pole ekspertide hinnangu kohaselt kusagilt leitud ning

§ 7lg 3 kohaselt kõrvaldamata kahtlus süüdiolekus tuleb tõlgendada tema kasuks.

5.5 Kaitsja seadis kahtluse alla ekspertiisiakti 18E-AN0299, mitte ainult põhjusel, et ekspertiisi aktist ei nähtu, et tegemist oleks Koidula tänava pakendiga vaid põhjusel, et üleüldse ei nähtu, kust pärineb ekspertiisiobjektiks pitseeritud pakend. Antud juhul ei saa kindel olla mis pakendid esitati, kust nad pärinevad, mis ekspertiisiks esitati. Ei saa kindel olla, kas Solovjovi poolt välja antud aine oli sama 2,18 g amfetamiini, mis ekspertiisiks esitati, sest lk 159-161 ekspertiisiaktis 18E-AN0299 ei nähtu, et tegemist oleks Koidula tn pakendiga (nagu on märgitud teistes aktides Koidula 1, Koidula 2, Koidula 3). 5.6 Kaitsja vaidles tõenditele vastu, sest süüdistusaktis prokuröri tõendite loetelus p 15.2 on kirjas, et nimetatud ekspertiisi akt 17E-AN1306 tõendab amfetamiini sisaldumist Vile 20.10.17 edasi antud pulbrilises aines. 20.10.17 V poolt politseile üle antud pulbriline aine ei saa olla Solovjovilt saadud, sest süüdistusaktis on kirjas, et pulbrilist ainet oli kokku 7,05 g ja 8

(24)ekspertiisiaktis 17E-AN1306 samuti, et ekspertiisiks esitati roosa pulber massiga 7,05 g. Kas V saputas mingit ainet juurde, et ta 20.10.2017 (tõendid lk 1) politseile andis 10 g või läks 3 g ainet ekspertiisi tegemise ajaks kaduma või on tegemist mõne teise kriminaalasja episoodiga, pole antud kriminaalasjas tuvastatud. 5.7 Tunnistaja V vastustest saab järeldada, et olles matkija antud kriminaalasjas, olid tal sügavad isiklikud huvid saada leevendusi enda karistustele. Ei ole ühtegi veenvat tõendit selle kohta, et toiminguks raha üleandmine toimus, sest 16.11.17 episoodis ei ole rahatähti fotografeeritud. Samuti pole teada jälitusprotokolli kohaselt matkimise asukoht, kus see pidi toimuma. Kas V ostis süüdistusaktis märgitud 0,97 g fentanüüli 16.11.2017 saadud raha eest, mis talle politsei andis, pole teada, sest kohtualustelt raha leitud ei ole ja ka kupüüride võrdlusmoment puuduks, sest on kirjas, et 16.11.17 Vile anti 250.-, kuid selle kohta puudub fototabel. Kas matkija võib enda isikliku raha ja vahenditega maksta narkootilise aine ostu eest ja siis saadud aine politseile esitada. Muidugi võib ta seda teha, lootuses teenida nõnda veelgi enam. Menetluse käigus ühtegi rahatähte fikseeritud ei ole, Solovjovilt raha leitud ei ole. Antud asjas tunnistaja V isik ei tekitanud usaldust. Tema ütlused on vastuolus muude tõenditega ning neid ei saa lugeda usaldusväärseteks. 5.8 Kaitsja leiab, et 17.11.2017 ekspertiisiakt 17E-AN 1429 ei ole usaldusväärne tõend, sest ei nähtu, mis objekt ekspertiisiks esitati ja kust pärineb üks asitõenditeibiga suletud pakend, mis on markeerimata. Ekspertiisiks esitati kollakaspruun paakunud pulber 0,97 g minigrip kilekotis, mis oli keeratud majapidamispaberi tüki sisse. Pakendite puuduliku markeerimise tõttu leian, et ka eksperdiarvamus aktis 18E-GE0267 on ebausaldusväärne. Enamuses ekspertiisiaktidest nähtub märge „Koidula 1, 2, 3“, kuid aktis 17E-AN 1429 sellist märget ei ole, seega ei saa kindel olla mis pakendid esitati, kust nad pärinevad, mis ekspertiisiks tegelikult esitati. Narkootilise aine üleandmise-vastuvõtmise 16.11.17 akti kohaselt on 1 g fentanüüli kahtlast pulbrit pakendatud paberümbrikusse ja markeeritud Koidula
  1. Lisan, et antud kriminaalasjas tunnistas V, et aine oli fooliumpakendis. Ekspertiisiakt 18 E-GE0267 arvamuse p 2 sisaldab väidetavalt kahe eelpoolnimetatud pakendi analüüsi, kuid selles ei saa kindel olla põhjusel, et kriminaalasja materjalides pole olemas proovi soonkinnisega kilekotilt, pakend Koidula
  2. Jääb arusaamatuks, mille alusel ekspert on tähise Koidula 2 sinna märkinud. 17.11.2017 ekspertiisiakt 17E-AN 1429, saab olla ainuke akt, mis 17E-GE1182 ekspertiisiks esitati. Nimelt märkustes lk 54 on kirjas, et ekspertiisiks esitati pakend Koidula 2, mis edastati keemiaosakonnast DNA osakonda samal kuupäeval, so 17.11.
  3. Rohkem ekspertiisiakte 17.11.2017 kuupäevaga ei ole. Rohkem ekspertiisiakte ega pakendeid märkega Koidula 2 samuti ei ole, kui selleks on üleandmise akt ja ekspertiisiakt 17E-GE
  4. 5.9 19.03.18 ekspertiisiaktis 18 E-GE0267 arvamuse p 2 andis ekspert arvamuse selle kohta, et saadi DNA analüüsil täisprofiilid, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada Solovjovilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumist nendes segaproovides. Tõendeid objektiivselt hinnates, leian, et ½ proovist süüstava tõendina arvestamine peab langema puuduliku markeeringu tõttu ära. Tervikuna on eksperdi hinnang ebausaldusväärne just põhjusel, et ekspert ei peaks ise juurde kirjutama märget, mis dokumendis puudub, s.o. märget Koidula
  5. Eksperdile esitatud aktid sisaldavad: akt 17EGE1097 märget Koidula 1; akt 17E-GE1182 proov majapidamispaberilt Koidula 2; akt 17EGE1204 proov kahelt soonkinnisega kilekotilt Koidula
  6. 5.10 Apellant märgib, et ei ole tõendatud, et Sergei Solovjov ja Sergei Baulin andsid ühiselt ja kooskõlastatult 17.11.2017 Tallinnas XXX asuvas korteris AV-le edasi 2 minigrip kilekotti, 9
(24)millistes oli kokku 7,43 grammi pulbrilist ainet, mis sisaldas 0,18 grammi puhast fentanüüli. Kuriteo matkimiseks raha 1400.- anti V-le fentanüüli ostuks väidetavalt 17.11.
  1. kell 13.
  2. Väidetavalt seetõttu, et kohtualustelt sellist summat ega kupüüre nagu nähtub, ei ole tuvastatud. V poolt öeldud fooliumpakendit ei ole tuvastatud. Pakend Koidula 3, s.o. 17.11.17 V poolt üle antud 2 soonkinnisega kilekotti pruunikat värvi ainega, mida ta sai väidetavalt 17.11.17 XXX Solovjovilt, ei saa olla sama, mis kajastub üleandmise vastuvõtmise aktis. Narkoaine üleandmise vastuvõtmise akti 17.11.17 lk 61 on üleantava aine kirjelduses märgitud 2 minigrip kilekotti pruunika pulbrilise ainega pakendatud paberümbrikusse, fotografeeritud ja markeeritud Koidula
  3. Ekspertiisiaktides l7E-GEI204 lk 68-74 ja aktis 18E-GE0267 lk 79 nähtub, et pakend Koidula 3 proov on esitatud soonkinnisega kilekotilt nr 1 ja nr 2, milles oli aine. Väita, et aktid tõendavad kogumis Solovjovilt pärineva biol materjali leidumist ka 17.11.17 matkimise käigus V-le üle antud narkootilise aine fentanüüli sisaldumist pakenditel, on eksitav. 5.11 Solovjov esitas 21.09.2018 kohtule taotluse süüteomenetluses tekitatud kahju 1750.hüvitamiseks. Solovjov ei tea oma vara asukohta. Ta palub riigil asjade maksumuse hüvitamist summas 1750 eurot. Sergei Solovjov peeti kahtlustatavana kinni 07.03.2018 Tallinnas XXX asuvas korteris. Protokolli p 12 kohaselt midagi ära ei võetud. Solovjov on rääkinud, et tema kasutuses oli korter nr 4 ning see oli lukustatav. Esemete vargusest sai ta teada 1 päev enne avalduse politseile kirjutamist. 27.06.18 on ta esitanud kuriteo teate. Tunnistaja LS kirjeldas 07.03.18 toimunud kinnipidamist ning kinnitas, et pärast läbiotsimist nad kohaliku omavalitsusega ühendust ei võtnud, et tagada kahtlustatavate asjade järelevalve. Tunnistaja vastas, et nende lahkudes nad sulgesid Solovjovi toa ukse, kuid ta ei tea, kas see ka lukustati. Et Solovjovi elukaaslane R pidi tagasi tulema ja sel viisil pidigi vara kaitstud olema. Kuid ta ei osanud öelda, kas R tuli tagasi või mitte. Leian, et menetleja on rikkunud süüliselt menetlusõigust ja põhjustanud seeläbi Solovjovile kahju ning isikul on õigus nõuda 1750 eurot kahju hüvitamist. Välja nõuda Solovjovi kasuks hüvitis 14 eurot päev iga alusetult kinni peetud päeva eest.
  4. Süüdistatav Sergei Solovjov taotleb tühistada vaidlustatud Harju Maakohtu otsus ning mõista teda õigeks, kuna esitatud süüdistus ei ole leidnud tõendamist. 6.1 Süüdistatav asub seisukohale, et süüdistus on fabritseeritud eesmärgiga panna teda vangi. 2015 aastal püüdis narkopolitsei komissar teda kaasata koostööle ning keeldumise korral lubas leida võimaluse panna teda vangi. 6.2 Amfetamiini käitlemises, kus V omandas narkootikumi amfetamiin, siis selles on ta valmis end süüdi tunnistama. Nad olid V-ga sõbrad ning koos tarvitasid narkootikune, kuna narkomaanid aitavad üksteist. Tema arvas, et narkootikumide omandamine kuni 10 doosi on lubatud tegevus. Episood mis on seotud fentanüüli omandamisega, kus V omandas seda Baulinilt, püütakse nüüd tema kaela ajada. Tal puudub igasugune puutumus fentanüüliga, kuid temast tehti vahendaja. Ta oli teadlik, et V teeb koostööd politseiga. Palub kohtul selgitada välja, kas V tohib olla matkija, kuna on ettetähtaegselt vabastatud ning tal on keeld puutuda kokku narkootikumidega. Palub pöörata tähelepanu ka tema elulaadile, ta on narkomaan ja elas toetustest ning tahtis väga töötada ja ka otsis tööd. Palub kontrollida, kas politseitöötajate tegevus tema varaga on seaduslik. Palub end saata sundravile.
  5. Kaitsjad ja süüdistatavad jäid apellatsioonides toodu juurde ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist apellatsioonides toodud motiividel. 10
(24)Süüdistatavad toetasid kaitsjate apellatsiooni ning kaitsjad toetasid süüdistatavate apellatsioone. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 8. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, süüdistatavate ja nende kaitsjate apellatsioonides toodud väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, asub alljärgnevale seisukohale. 8.1 Süüdistatav Sergei Baulin on märkinud, et prokurör ei ole erapooletu ning prokuröri enda taandamata jätmisega on rikutud kriminaalmenetlusõigust. Kolleegium ei tuvastanud, et esineksid

§ 52

lg 1, § 49 lg 6 alused, millest tulenevalt oleks prokurör olnud kohustatud taanduma. Asjaolu, et süüdistatava hinnangul on prokurör isiklikult huvitatud kriminaalasja tulemusest ega ole erapooletu, on pelgalt oletuslik. Seejuures väide, et prokurör ei ole vastanud tema kaebusele ehk kuriteo teatele politsei tegevuse kohta seoses vara kadumisega, on alusetu. Toimikust nähtub, et 14.06.2018 on alustatud Sergei Baulini avalduse alusel kriminaalmenetlus ning vastav avaldus on edastatud vastavalt alluvusele eeluurimise edasiseks korraldamiseks (kd tõendid lk 161). Seega on prokurör käitunud kooskõlas seadusega ning süüdistatava arusaam, et prokurör peaks isiklikult tema esemete vargust uurima ei ole prokuröri taandumise ega taandamise aluseks. Apellatsioonis märgitud prokuröri tegevusest ei nähtu ühtegi alust, mis oleks tinginud prokuröri taandumise või mille alusel oleks olnud võimalik taandada prokuröri antud menetlusest. 8.2 Kolleegium võtab seisukoha süüdistatava Sergei Baulini apellatsioonis toodule, et süüdistus on konkretiseerimata. Kolleegium ei saa nõustuda süüdistatava Sergei Baulini seisukohaga, mille kohaselt on esitatud süüdistus jäänud vajalikul määral konkretiseerimata. Riigikohtu kriminaalkolleegium oma otsuses nr 3-1-1-109-12 p 10 on märkinud, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistatavale heidetakse süüdistusaktis ette, et tema isikuna, kes on varem toime pannud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi sätestatud kuriteo, käitles isikute grupis ebaseaduslikult suures koguses narkootilist ainet fentanüüli. 12.11.2017 pakkus Baulin Vile võimalust osa fentanüüli ning 16.11.2017 andis Solovjov narkootilise aine Baulini teadmisel ja heakskiidul V-le. Selliselt andsid Solovjov ja Baulin ühiselt ja kooskõlastatult uuesti 17.11.2017 edasi V-le narkootilist ainet fentanüüli. Kolleegiumi hinnangul on süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud piisavad ning süüdistuse tekstist nähtub selgelt, et selle sisuks on suures koguses narkootilise ainete isikute grupis käitlemine. Seega süüdistatava kaitseõigust rikutud ei ole. Kolleegiumi hinnangul peab kuriteo toimepanemise koht ja aeg olema määratletud sellise täpsusega, et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse ning esitada soovi korral omalt poolt põhjendusi, miks ta seda tegu toime panna ei saanud. Need nõuded on täidetud ning ka selles osas Sergei Baulini kaitseõigust rikutud ei ole. 8.3 Kolleegium asub seisukohale, et kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise, mitte aga käsitlema sellest väljapoole jäävaid küsimusi. Seetõttu ei käsitle kolleegium Sergei Baulini apellatsioonides toodud asjassepuutumatuid seisukohti, nt taotlust end kannatanuks tunnistada, miks ei ole politseinikke võetud vastutusele, miks on kriminaalasi asjade varguses lõpetatud, esitatud 11

(24)päringute, seisukohtade jms kohta. Kuna antud seisukohad ei puuduta arutusel oleva kriminaalasja tõendamiseset ega tuvastatud asjaoludele antavat õiguslikku hinnangut, ei pea ringkonnakohus nende osas seisukohta kujundama. Selline käsitlus on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-44-13 tooduga. 8.4 Apellant Allikmäe on apellatsioonis viidanud

§ 339lg 1 p 8 sättele, kuid apellatsiooni sisus mingeid põhjendusi esitatud ei ole.

Seejuures taotletakse apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. Seega kontrollib kolleegium, kas käesoleval juhul on tegemist

§ 339lg 1 p 8 rikkumisega.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on

§ 339

lg 1 p 8 rikkumise osas oma lahendites nt 31-1-13-12, 3-1-1-15-13 selgitanud, et kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kolleegium sellist vastuolu ei tuvastanud. Maakohus on tõendite analüüsi pinnal kohtuotsuse põhiosas jõudnud järeldusele, et Sergei Solovjov tuleb süüdi tunnistada ning kohtuotsuse resolutiivosa ka sellist järeldust kajastab, kuna Sergei Solovjov on temale inkrimineeritud kuriteos süüdi mõistetud. Kolleegium leiab üheselt, et kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida

§ 339

lg 1 p 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant kohtu järeldustega nõustub või mitte. 8.5 Kaitsja Allikmäe apellatsioonis on leitud ka, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 tähenduses.

Kolleegium leiab üksmeelselt, et maakohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. Ringkonnakohus loeb maakohtu otsuses toodud põhjendused piisavaks, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 2 mõttes.

8.6 Kolleegium nõustub apellandi Gimaevi seisukohaga, et vastavalt

§-le 15 lg 3 ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses isiku ütlustele, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Sellist seisukohta toetavad ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendid nr 3-1-1-93-15, p 66, 3-1-1-41-13, p 10, 3-1-1-89-12, p 20. Apellant jätab tähelepanuta asjaolu, et antud juhul ei ole tegemist ütlustega, mille vahetut allikat ei olnud süüdistataval või tema kaitsjal võimalik küsitleda. Kohtumenetluses on süüdistatava kaitsjal olnud võimalus küsitleda tunnistajat AV ning ka süüdistataval endal on seejuures lastud küsitleda tema vastu ütlusi andma kutsutud tunnistajat, mistõttu on olnud tagatud süüdistatava õigus küsitleda ise või lasta küsitleda kaitsja vahendusel tunnistajat ning tema ütlusi kahtluse alla seada ning vastuolusid välja tuua. Asjaolu, et tunnistaja teisesküsitluses ei osanud kaitsja kõigile küsimustele vastata või vastas üldiselt ei ole samastatav olukorraga, mil vahetut allikat ei olnud süüdistataval ega kaitsjal võimalik küsitleda. Seejuures ei ole tunnistaja V vastused teisesküsitluses kaitsja Gimaevile olnud valdavas enamuses, et ei mäleta, ei tea (kd 1 lk 71-71 pöördel), mistõttu on ainetu kaitsja väide, et rikutud on ausa ja õiglase kohtupidamise mõtet. 8.7 Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja Allikmäe poolt tõstatatud tõendite, s.o ekspertiisiaktide lubatavuse ja usaldusväärsuse osas, kuna apellatsioonis toodu kohaselt on maakohus tuginenud kohtuotsuse tegemisel tõendile, mis ei ole lubatav. 12

(24)Maakohus on võtnud otsuses seisukoha kaitsja poolt vaidlustatud tõendite ehk ekspertiisiaktide osas. Maakohus asus üheselt seisukohale, et nimetatud tõendid on lubatavad ja nende usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda (kd 2 lk 121, 122-122 pöördel). Maakohus käsitles üksikasjalikult kaitsja Allikmäe väiteid ekspertiisiaktide kohta ning andis ammendava vastuse. Kolleegium ei pea analüüsima apellatsioonis esitatud samasisulisi argumente, kuna apellatsioonis kordab apellant samu väiteid, mida esitas maakohtus ning millele maakohus on ammendavalt vastanud ning apellatsioonis toodu ei kummuta maakohtu seisukohta, mistõttu kogutud tõendeid ei saa apellatsioonis toodud põhjendusel lubamatuks ega ebausaldusväärseks pidada. Kaitsja asub seisukohale, et ekspertiisiaktist 18E-AN0299 ei nähtu kust pärineb ekspertiisiobjektiks pitseeritud pakend. Kolleegium nõustub maakohtuga, et selline kaitsja väide on asjakohatu, kuna läbiotsimisprotokollist nähtub Sergei Solovjovi eluruumist nr 4 läbiotsimisel leitud objektid, kuidas need on pakendatud ja markeeritud (kd tõendid lk 46). Ekspertiisimääruses kajastatu kohaselt määrati ekspertiis teha just Sergei Solovjovilt läbiotsimise käigus leitud ja äravõetud ainele (kd tõendid lk 167) ja ekspertiisiaktis kajastatu kohaselt tehti ekspertiis just nendele esemetele ja ainele, mis leitud läbiotsimise käigus Sergei Solovjovilt (kd tõendid lk 48). Nendel asjaoludel nõustub kolleegium maakohtuga ja kolleegiumil ei ole alust kahelda selles, et ekspertiisiasutusele esitati ekspertiisiks just süüdistatava Sergei Solovjovi elukohast leitud esemed. Apellatsioonis puuduvad asjaolud, mis tingiks tõsiseltvõetava kahtluse selle kohta, et ekspertiisiks on esitatud kellegi teise isiku esemed ja ained. 8.8 Kolleegiumil tuleb lisaks märkida, et täiesti asjakohatu on kaitsja Allikmäe väide, et läbiotsimisprotokollist ei nähtu kummast korterist esemed leiti. Protokollis on üksikasjalikult märgitud läbiotsimise käik ehk millist tuba keegi süüdistatavatest kasutab ning üksikasjalikult on kirjeldatud ka läbiotsimisega leitud objekte ja millisest eluruumist konkreetsed objektid olid leitud (kd tõendid lk 45-46). Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et maakohus on otsuses nendele küsimustele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega, mistõttu ei pea kolleegium nendel küsimusel pikemalt peatuma. Apellatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis annaks alust arvata, et rikutud on tõendite kogumise üldtingimusi ning ekspertiisiaktid ei vasta kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuetele. 8.9 Kolleegium peab lisaks vajalikus märkida, et kaitsja Allikmäe apellatsioon on läbivalt vastuoluline, nii palub kaitsja Allikmäe korduvalt tõendite ümberhindamist, toetudes oma väidetes seejuures tõenditele, mille ebausaldusväärseks ja lubamatuks tunnistamist ise taotleb. 9. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha apellantide apellatsioonides toodule jälitustoimingu lubatavuse osas. Kui kohtulikul arutamisel tõstatatakse kahtlus jälitustoimingu seaduslikkusest, lasub kohtul vastava taotluse esitamisel kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul (vt nr 3-1-1-63-08, p 13.3). Nii on käesoleval juhul maakohus ka toiminud ning kontrollinud jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva nii kohtu kui ka prokuratuuri loa olemasolu. Seejuures kontrollis maakohus, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja lubades märgitud ajavahemikul. 9.1 Kolleegium kontrollis nii kohtu kui ka prokuratuuri loa olemasolu ning nõustub täielikult maakohtu seisukohaga (kd 2 lk 120), et prokuratuuri poolt väljastatud jälitustoimingu luba 13
(24)PL4446/2017 vastab seaduses sätestatud nõuetele ning seega on maakohus andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonides esitatule. Kolleegium peab vajalikuks märkida vaid järgmist. Apellant Allikmäe taotledes apellatsioonis toodud põhjendusel jälitustoimingu lubamatuks tunnistamist ning tõendikogumist välja jätmist, tugineb mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Apellant on jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et jälitustoimingu luba nr PL4446/2017 on allkirjastatud prokuröri poolt digitaalselt 10.10.2017 kell 23:39, mistõttu on meelevaldne ja asjakohatu apellandi apellatsioonis toodu, et jälitustoimingu protokollis märgitud kuupäev 11.10.2017 ei ole inimlik eksitus ning ei saa nõustuda, et antud luba on 10. oktoobri kuupäevaga. Lisaks selgitas prokurör, et süüdistusakti p 15.10 märgitud andmed võttis jälitustoimingu protokollist, mistõttu sattus ka süüdistusakti jälitustoimingu loa PL4446/2017 ekslik kuupäev. Kolleegium nõustub maakohtuga ja leiab kokkuvõtvalt, et eelpool kirjeldatud minetus on hinnatav tehnilise ja vormistusliku veana, kuna antud viga ei mõjuta otseselt menetlustoimingu usaldusväärsust. 9.2 Kolleegium tutvus ka jälitustoimingu loa taotlusega nr JT1924/2017 ja Harju Maakohtu määrusega KM4451/2017 ning mingeid rikkumisi ei tuvastanud. Nii taotlus kui ka määrus on põhistatud ning kolleegiumil ei tekkinud kahtlusi eeluurimiskohtuniku antud loa ja selle loa aluseks oleva prokuröri taotluse seaduslikkusele ega ka ultima ratio-põhimõtte järgimise osas. Samuti nähtuvad taotlusest ja jälitustoiminguks antud loast põhjendused selle kohta, miks tuleb tõendeid koguda jälitustoimingutega ning miks on see välistatud muude menetlustoimingute abil. Kolleegium kontrollis ka jälitustoimingu loas ette nähtud tähtaegadest kinnipidamist ning asub seisukohale, et kohtueelne menetleja on jälitustoimingute tegemisel loas ette nähtud tähtaegu järginud ning kõik jälitustoimingud teostati lubades toodud ajavahemike jooksul. 9.3 Süüdistatav Sergei Baulin on asunud seisukohale, et jälitustoimingu protokoll ei ole seaduslik, kuna matkija ei olnud usaldusväärne isik. Rikutud on

§ 1267

sätteid, kuna seaduse kohaselt peab olema tõsikindlat tuvastatud, et isik paneb toime kuriteo. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et rikutud on

§ 1267

toodud sätteid, kuivõrd apellatsioonis toodud tõlgendus antud normi kohta ei ole asjakohane. Asjaolu, et matkijaks ei olnud süüdistatava arvates usaldusväärne isik, ei too kaasa selle toimingu alusel kogutud tõendite lubamatust. Seadus ei keela kasutada matkijana varem kriminaalkorras karistatud isikut ning ei näe matkija isiku kohta ette mingeid erilisi nõudeid, mistõttu apellatsioonis toodud asjaolud ei ole käsitatavad seaduse nõuete rikkumisena jälitustoiminguga tõendi saamisel. Süüdistatava Sergei Baulini apellatsioonis ei osutata ühelegi asjaolule, mis annaks alust jaatada, et jälitustoimingut tehes on rikutud seaduse nõudeid. 9.4 Kolleegium ei jaga apellatsioonides väljendatud seisukohta, et AV ületas kuriteo matkimiseks lubatud piire. Süüdistatav Sergei Baulin märgib apellatsioonis, et AV provotseerinud kuriteo toime panemist, kuid ei märgi milles täpselt provokatsioon seisneb. Kogutud tõendistest ei nähtu, et AV oleks käinud tungivalt süüdistatavatele peale narkootilise aine ostu sooviga. Jälitustoimingu protokoll ei kinnita seda, et AV oleks aktiivselt mõjutanud süüdistatavaid Sergei Baulinit või Sergei Solovjovi narkootilist ainet käitlema. Protokollidest ei nähtu, et süüdistatavad oleksid keeldunud AV-ga suhtlemast ning andnud mõista või väljendanud selgesõnaliselt, et nad ei tegele selliste asjadega. Seda, et AV süüdistatavatele seejuures ülemäära aktiivselt peale käiks, meelitaks või koguni ähvardaks, jälitustoimingu protokollist ei nähtu, mistõttu ei ole kuriteo matkimiseks lubatud piire ületatud. Seejuures jätab apellant Sergei Solovjov tähelepanuta, et matkijal ongi õigus kohtu loal panna toime 14

(24)kuriteotunnustega tegu, mistõttu ei oma mingisugust tähtsust asjaolu, et AV-le oli pandud kohustus mitte omada narkootilisi aineid. 9.5 Apellandid asuvad seisukohale, et AV tegevus ei olnud kogu aeg politsei jälgimise all, siis ei ole tegemist kohtukõlbuliku tõendiga. Kolleegium sellise apellantide seisukohaga ei nõustu, kuna

§ 1255

lg 2 ei näe ette, et varjatud jälgimine tuleks obligatoorselt videosalvestada või pildistada. Ka ei näe obligatoorselt sellist nõuet ette

§ 1268lg 2.

Käesolevas asjas on uurimisasutus leidnud, et on piisav kui varjatud jälgimise käigus kogutud teave on dokumenteeritud ainult jälitustoimingu protokollis, nagu see on ettenähtud

§ 12610lg 1 p 1-6 ning matkimine on jäädvustatud helisalvestise vahendusel.

Asjaolu, et uurimisasutus ei ole pidanud vajalikuks varjatud jälgimise ja matkimise käigus kasutada videosalvestamist või pildistamist, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Kokkuvõtvalt asub kolleegium seisukohale, et jälitustoiminguid tehes ei ole mingeid seaduse nõudeid rikutud ja nende toimingutega kogutud tõendeid ei saa apellatsioonides toodud põhjendustel lubamatuks pidada. 10. Esitatud apellatsioonides taotlevad kaitsjad ja süüdistatavad maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja süüdistatavate Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsioonides toodud järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid valesti ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et kaitsjad ja süüdistatavad ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 61

lg 1 ei välista igasugust tõendite omavahelist astmestamist, vaid keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab aga tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Vt RKKKo nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-407). Maakohus on põhjendanud miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuva tunnistaja AV ütlused usaldusväärsemateks süüdistatavate poolt antud erinevatest ütlustest. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks uuesti tõendite analüüsi korrata ja leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. 10.1 Maakohtu otsusest nähtub üheselt, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad. Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või 15

(24)puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt (kd 2 lk 120-123 pöördel) ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi õigeksmõistmiseks. Kohtukolleegium nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid

§ 342

lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele. 10.2 Kaitsjad Gimaev ja Allikmäe heidavad apellatsioonides ette seda, et süüdistatavad Sergei Baulin ja Sergei Solovjov mõisteti süüdi sisuliselt kaudsete tõendite põhjal, mistõttu jäi püsima kahtlus nende süüs. Seda seisukohta toetavad apellatsioonides ka süüdistatavad. Riigikohus on asunud seisukohale, et puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10, p-d 9-10). Kohtupraktika üldistamisest lähtuva ning süüteomenetluste alases erialakirjanduses sageli korratava arusaama kohaselt võib mingi kaudne tõend, eriti kogumis asitõendiga, olla otsesest tõendist oluliselt usaldusväärsem, seda eriti juhul, mil otsene tõend lähtub isikulisest tõendiallikast. Otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, kaudse tõendi sisuks seevastu on teave, mis ei kajasta küll kuriteo tehiolu ennast, kuid võimaldab teha olulisi järeldusi sellega seotud muude asjaolude kohta. Kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tuleb tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude suhtes. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse

§ 61

lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis, mida maakohus käesoleval juhul ka tegi. Samas on olemas antud asjas ka tunnistaja ütlused, mistõttu ei saa nõustuda, et süüdistatavad Sergei Baulin ja Sergei Solovjov mõisteti süüdi ainult kaudsete tõendite põhjal. 10.3 Maakohus on hinnanud süüdistatavate Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi ning paljude otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Lisaks nähtub maakohtu otsusest, millist täiendavat sisulist teavet tõendamiseseme asjaolude kohta on võimalik kaudsete tõendite pinnalt saada. Seejuures peab kolleegium vajalikuks viidata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendile nr 31-1-38-11, milles märgitud, et arvestades süüdistatavatele inkrimineeritud kuriteoliigi eripära ja kuritegude tehiolusid ei ole asjakohane menetlejale ette heita seda, et kuriteosündmuse tõendamine on osutunud teatud kuriteosündmuse asjaolude puhul võimalikuks vaid kaudsete tõendite abil, kuivõrd see, kas konkreetse kuriteosündmuse asjaolud jäädvustuvad otseste või kaudsete tõenditena, ei sõltu alati menetleja tahtest. 10.4 Apellandid Gimaev ja Allikmäe asuvad seisukohale, et tunnistaja AV ütlused on ainuke tõend, mis süüstab süüdistatavaid. Sellise seisukoha on ka süüdistatavad esitanud enda apellatsioonides. Nõustuda saab apellantidega, et tunnistaja AV antud ütlustel on Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi süüküsimuse lahendamisel oluline kaal, kuid kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vaid ühele tõendile tuginevate 16

(24)süüdimõistmiste suhtes on kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ka on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Maakohus on tuginenud süüdistatavate Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o tunnistaja AV ütlustele ja ka kaudsetele tõenditele, mis toetavad tunnistaja AV antud ütlusi. Apellandid on jätnud tähelepanuta, et tõendi tähtsuse üle otsustamisel tuleb alati kaaluda muude kriminaalasjas kogutud tõendite sisu ja nende koostoimet tunnistaja ütlustega. 10.5 Apellandid asuvad seisukohale, et tunnistaja AV ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohtu järeldused tõendi, s.o tunnistaja AV ütluste usaldusväärsuse hindamise osas on loogilised ja jälgitavad ning ei ole vastuolus Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohtadega isikulise tõendiallika usaldusväärsuse hindamisel. Maakohtu otsuses on veenvalt põhistatud AV ütluste usaldusväärsust ning maakohus on analüüsinud ja hinnanud AV ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud ütlused on usaldusväärsed ning neid ütlusi ka arvestanud tõendina. 10.6 Vaid kohtumenetluse poole taotlusel ja seda viitega kohtueelsel uurimisel antud tunnistaja või kannatanu mingile konkreetsele ütlusele, mitte aga ütlustele üldse, avaldab kohus isiku ristküsitluse käigus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused nende usaldusväärsuse kontrolliks. Selline põhimõte on kehtestatud

§ 289

. Süüdistatavad ega kaitsjad ei ole esitanud tunnistaja AV ütluste usaldusväärsuse kontrollimise taotlust kohtueelses menetluses antud ütluste või ka

§ 289lg-s 3 märgitud muude tõendite avaldamise kaudu.

Kui menetlusosalised ei taotle konkreetse kohtueelsel uurimisel antud ütluse avaldamist, siis pole alust ka maakohtule ette heita isiku poolt kohtulikul uurimisel antud ütluste kajastamist või nendele kui usaldusväärsetele tõenditele tuginemist. Kolleegium märgib, et enda õiguste kasutamata jätmine maakohtus ei saa olla aluseks hilisemale etteheidete esitamisele apellatsioonimenetluses. 10.7 Kaitsjad ja süüdistatavad on lisaks leidnud, et tunnistajate AV ütlused ei ole usaldusväärsed ka põhjusel, et tegemist on kriminaalkorras karistatud isikuga, kes oli vabanenud ennetähtaega, tunnistaja on narkomaan, kelle suhtes on pooleli kriminaalasi. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja varasem süüdimõistmine ja ennetähtaegne vabastamine ning narkootiliste ainete tarvitamine ei muuda tema ütluste sisu ebausaldusväärseks. Ekslik on apellandi arusaam, nagu tuleks tunnistaja ütlused eelpool märgitud põhjuse tõttu lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks. Taoline apellantide käsitlus on otseses vastuolus

§ 61

lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Tunnistaja ütluste hindamisel, kes on varem kuriteos süüdi mõistetud, ennetähtaega vabastatud või on pooleli kriminaalasi jne, ei ole seaduse mõttes kitsendusi või erandeid, neid hinnatakse üldises korras võrdselt teiste tõenditega. Teisalt muudaks sellise arusaama jaatamine isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks. Seega on sellised tunnistaja ütlused võrdväärsed kõigi teiste tõenditega. Tõepoolest tuleb mõistetavalt kohtul eraldi põhjendada, miks ta hindab tunnistaja ütlused usaldusväärsemaks kui näiteks süüdistatavate enda süüd eitavad ütlused, kuid kolleegium märkis juba varasemalt, et maakohus on analüüsinud ja hinnanud tunnistaja AV ristküsitluse tulemina saadud ütlusi ning leidnud, et nimetatud tunnistaja ütlused on usaldusväärsed. 17

(24)10.8 Apellantide väide, et tunnistaja AV annab valeütlusi süüstamaks süüdistatavaid Sergei Baulinit ja Sergei Solovjovi eesmärgiga vabaneda ise vastutusest või pehmenda oma karistust, märgib kolleegium järgmist. Omamata selleks mingit pealesunnitud põhjust on AV andnud tunnistajana Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi kohta süüstavaid ütlusi. Kolleegium asub seisukohale, et AV ütluste eesmärgiks ei ole olnud Sergei Baulinit ja Sergei Solovjovi süüstades soov vabaneda vastutusest või saada kergem karistus, kuna tegemist on pelgalt apellantide oletustega ning puuduvad igasugused tõendid, mis sellist oletust kinnitaks. Seejuures jätavad apellandid tähelepanuta, et ka juhul kui tunnistajale oleks mõistetud mingi karistus, mis oleks olnud vastuolus kohtupraktikaga, ei anna samas alust järeldada, et tunnistaja ütlused on tõendina ebausaldusväärsed. Isegi kohtupraktikat eirav karistus ei tee isiku ütlusi ebausaldusväärseks ning selline kolleegiumi seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohaga (vt nr 3-1-1-96-11 p 7.4). 10.9 Kolleegium leiab, et apellatsioonides välja toodud asjaolud ei osuta AV ütluste vastuolulisusele, mistõttu ei ole alust nende ütluste kõrvalejätmiseks tõendikogumist. AV on andnud ütlusi, et narkootikume ostis Baulinilt ja Solovjovilt ning ka täpsustas kellelt mis ainet on ostnud. Seejuures ei ole V andnud ütlusi, et konkreetselt andis temale ainet ainult Solovjov, vaid andis ütlusi, et alguses andis Solovjov, mistõttu ei ole tegemist ütlustes vastuoluga nagu kaitsja Gimaev apellatsioonis viitab. Tunnistaja ütlus, et ta ei mäleta süüdistatavate elukoha aadressi, ei ole aluseks tunnistada ütlusi ebausaldusväärseks. Ei ole oluline, et tunnistaja ei teadnud täpsed aadressi, kuid oskas seevastu kirjeldada kus süüdistatav Sergei Solovjov täpselt elab ning selles osas ei ole kaitsja Allikmäe tunnistaja ütlusi kahtluse alla seadnud. 10.10 Apellant Allikmäe leiab, et tunnistaja AV ütlused tuleb tõendi kogumist välja jätta ka põhjusel, et need on vastuolus teiste tõenditega, millest nähtub, et narkootiline aine oli kilekotis, mitte fooliumis nagu väidab tunnistaja. Kohtuistungi protokollist nähtub, et maakohus avaldas prokuröri taotlusel tõendid enne tunnistaja AV ristküsitlemist (kd 1 lk 68-69). Nimetatud tõendile ei ole kaitsja viidanud AV ristküsitluse raames ega palunud avaldada nimetatud tõendeid, et kontrollida tunnistaja usaldusväärsust. Kolleegium asub seisukohale, et tunnistaja AV ei saa anda ütlusi ega selgitada asjaolusid, mida ei ole küsitud. Kolleegium asub seisukohale, et sisuliselt ei ole AV usaldusväärsust kontrollitud esitatud tõendite pinnalt, mistõttu apellatsioonis välja toodud asjaolu ei osuta AV ristküsitlusel antud ütluste vastuolulisusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 10.11 Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-52-06 märkinud, et isikuliste tõendite kohtuliku uurimise põhimeetodiks on ristküsitlus. Ristküsitluse puhul toimub tõendina kasutatavate ütluste saamine kohtus põhiliselt kohtumenetluse poolte ühise ja teineteise tõendiallikaid pidevalt ja aktiivselt kontrolliva tegevuse tulemina. Ühtlasi tagab ristküsitlus süüdistatava tõhusama kaitse sel teel, et kaitsjal on teisesküsitlusel võimalus süüstava isiku ütluste usaldusväärsust kontrollida. Seega on apellandid jätnud täielikult tähelepanuta asjaolu, et neil oli võimalus maakohtu istungil ristküsitleda AV tema ütluste ebaselguse kohta või täpsustada asjaolusid, mis vajalik kaitseversiooni kinnitamiseks ning süüdistusversiooni ümberlükkamiseks. Teisesküsitlusel sätestatud õiguste (suunavad küsimused, vastuste selgitamised, usaldusväärsuse kontroll jms) kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. 18
(24)10.12 Maakohus on oma otsuses analüüsinud kogutud tõendeid tervikuna koos tunnistaja AV ristküsitlusel antud ütlustega ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Lisaks tunnistaja AV ütlustele on kogutud ka muid tõendeid, mis kinnitavad AV ütlusi. Seega maakohtu järeldus, et AV sai süüdistatavate Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi käest narkootilist ainet fentanüüli erinevates kogustes ja süüdistatava Sergei Solovjovi käest amfetamiini, ei ole meelevaldne ega oletuslik, vaid põhineb tõendite kogumil. Kolleegiumil tuleb tõdeda, et mitmed tunnistaja AV ütlusi kinnitavad tõendid on kaudsed, kuid samas ei kinnita AV ütlusi, vaid üks kaudne tõend, vaid ütlusi kinnitavad kaudsete tõendite paljusus.
  1. Kaitsja Gimaev viitab apellatsioonis, et narkootilise aine üleandmise-vastuvõtmise aktid ja jälitusprotokollis toodu on omavahel vastuolus ja seda nii
  2. novembril kui ka
  3. novembril
  4. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, kuna igasugused vastuolud puuduvad. Aktist nähtuvalt oli pruunikas pulber minigrip kilekoti sees ning see oli omakorda paberinutsaka sees (kd tõendid lk 5) ning jälitustoimingu protokollist nähtub, et AV andis üle ametnikele paberinutsaka, milles kilekott pruuni värvi fentanüülikahtlase pulbriga (kd tõendid lk 89). Seega väide, et pakendid ei kattu, ei vasta tõele ning kinnitust ei leidnud väide, et tegemist võib olla mingi teise pakendiga. Ka
  5. novembri 2017 aktist nähtub, et üleantavaks aineks oli 2 minigrip kilekotti pruunika pulbrilise ainega (kd tõendid lk 10) ning jälitustoimingu protokollist nähtub, et AV andis üle ametnikele 2 kilekotti pruuni värvi fentanüülikahtlase pulbriga (kd tõendid lk 93), mistõttu vastuolud puuduvad. Seejuures mõlemal juhul pidigi aine olema paberümbrikus, kuivõrd AV poolt üleantud aine pakiti paberümbrikusse ja markeeriti vastavalt KOIDULA 2 ja
  6. Nimetatud pakendid milles minigrip kilekotid on esitatud eksperdile (kd tõendid lk 7, 12), mistõttu väide, et eksperdile esitati lihtsalt kilekotid, mitte pakendid, ei vasta taas tõele. 11.1 Kaitsja tõstatatud kahtlusi, et kuna mobiiltelefoni abonendiga NNNNNNNN ei ole süüdistatavalt Sergei Baulinilt ära võetud, siis ei saa selle abonendiga süüdistatavat seostada, on maakohus oma otsuses kaalunud (kd 2 lk 122 pöördel). Kolleegium nõustub maakohtuga, et on tavapärane, et narkootikumide käitlemisega seotud isikud kasutavad erinevaid telefoninumbreid ning vahetavad neid tihti. Vähetähtis ei ole asjaolu, et tunnistaja AV kinnitas kohtuistungil, et vestles telefonis Bauliniga, mistõttu on maakohus õigesti asunud seisukohale, et tegemist oli süüdistatava Sergei Baulini kasutuses oleva telefoniga. Seejuures ei ole tunnistaja AV vestelnud süüdistatava Sergei Bauliniga ainult telefoni teel, vaid ka kohtumisel, mis toimus
  7. novembril 2017 mõlema süüdistatava ja AV vahel ning nimetatud kohtumisel toimunud vestlus on salvestatud ja fikseeritud jälitustoimingu protokollis. 11.2 Kaitsja märgib lisaks, et maakohus ei oleks saanud oma siseveendumuse kohaselt tuvastada, et üheks kõnelejaks oli süüdistatav Sergei Baulin. Maakohtu sõnastus on mõneti ebaõnnestunud osas kus märgitakse, et tuvastamaks, kas salvestistel üheks kõnelejaks on süüdistatav Baulin, ei pea olema hääleekspert. Samas nõustub kolleegium maakohtu lõppjäreldustega, et salvestistel üheks kõnelejaks on süüdistatav Sergei Baulin, kuna tunnistaja AV on kinnitanud suhtlemist süüdistatava Sergei Bauliniga nimetatud kuupäeval seoses fentanüüliga ning kinnitanud ka kohtumist ja narkootilise aine saamist. Tõendamise seisukohalt ei ole obligatoorne isiku seotuse tuvastamine just hääleksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid, sh tunnistaja ütlused. 11.3 Kolleegiumil tuleb lisaks märkida, et võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise 19

(24)funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-06. Kriminaalmenetlusseadustik ei näe ette loetelu tõenditest, mida kohtueelsel uurimisel koguda ning kohtuistungil uurida tuleks. Asjaolu, et uurimisasutus või prokuratuur ei ole pidanud vajalikuks määrata hääleekspertiisi, tuvastamaks, et üheks kõnelejaks on Sergei Baulin, ei ole käsitatav rikkumisena, kuivõrd sellist nõuet kriminaalmenetluse seadustikust obligatoorselt ei tulene. Ka on ekspertiisiakt vaid üks tõendi liik

§ 63lõikes 1 toodud tõendite loetelust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma

  1. detsembri
  2. a otsuses nr 3-1-1-120-12 jätkuvalt rõhutanud, et prokuratuuril ja uurimisasutustel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad teostavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Käesolevas kohtuasjas ei olnud kuluka ekspertiisi tegemine kohtukolleegiumi hinnangul tõepoolest otstarbekas, sest süüdistatavate süüd kinnitasid tunnistaja ütlused ja muud kriminaalasjas kogutud tõendid. 11.4 Maakohtu protokollidest ega kaitseaktist ei nähtu, et kaitsja või süüdistatav oleks taotlenud mingite ekspertiiside tegemist, et kinnitada enda kaitseversiooni ning hinnata süüdistusversiooni. Ka ei olnud kaitsjal ega süüdistataval taotlusi või täiendusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist. Kolleegium asub seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud esitata tõendeid, kuivõrd ekspertiisi taotlemisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus kinnitada kaitseversiooni, et telefonis kõneleja ja kohtumisel osaleja ei olnud süüdistatav Sergei Baulin, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning sellist kaitsja esitatud argumenti peab kolleegium otsituks. Maakohus on hinnanud süüdistatavate süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning konkreetse hääleekspertiisi puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. 11.5 Asjaolu, et süüdistatava Sergei Baulini DNA-d narkootikumidelt ei leitud, kinnitab kolleegiumi hinnangul vastupidiselt kaudselt AV ütluste usaldusväärsust. Olukorras, kus Sergei Baulin on narkootikumide üleandmiseks kasutanud Sergei Solovjovi, puudus tal tõepoolest igasugune vajadus ise narkootikume vahetult puudutada. Maakohus on otsuses esile toonud selle, et Sergei Baulin oli isik, kes kontrollis aine koguseid. Seega apellatsioonides viidatud asjaolu, et süüdistatava Sergei Baulini käest ei ole leitud narkootilist ainet ning ainetelt temale kuuluvat bioloogilist materjali, ei lükka iseenesest ümber süüdistusversiooni ega maakohtu poolt tuvastatut. Asjaolu, et süüdistatava valdusest ei ole leitud ja äravõetud narkootilist ainet ja tavapäraseid vahendeid, mis viitavad aine käitlemisele ning bioloogilise materjali puudumine, ei saa aga eraldivõetult olla süüdistatava Sergei Baulini suhtes ei süüstavaks ega ka õigustavaks tõendiks, vaid seda hinnatakse koos teiste kriminaalasjas tuvastatud asjaoludega ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. 11.6 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud tunnistaja RP ütlustega, märgib kohtukolleegium, et maakohus on põhjendanud, miks ta hindab omavahel tõendamisesemesse kuuluvate asjaolude kohta riimuva tunnistajate AV ütlused ja teised 20

(24)kriminaalasjas kogutud tõendid kogumis usaldusväärsemateks süüdistatava Sergei Baulini ja tunnistaja RP poolt antud erinevatest ütlustest (kd 2 lk 122). Seejuures ei ole maakohus tunnistaja RP ütlusi ebausaldusväärseteks tunnistanud ja neid ütlusi tervikuna tõendikogumist välja jätnud, vaid on hinnanud neid koos teiste kogutud tõenditega. Seega ei ole asjakohased apellandi etteheited kohtule, et otsuse tegemisel ei võetud arvesse just süüdistatava Sergei Baulini ja tunnistaja RP ütlusi ning kaitsja esitatud versiooni. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et RP ütlused ei kinnita esitatud kaitseversiooni.
  1. Apellant Allikmäe asub seisukohale, et
  2. oktoobril 2017 tunnistaja AV poolt politseile üle antud pulbriline aine 10 g ei saa olla Solovjovilt saadud, kuna süüdistusaktis on kirjas ja seda tuvastas ka ekspertiis, et roosa pulber oli massiga 7,05 grammi. Seega on võimalik, et V lisas mingit ainet juurde või läks aine ekspertiisi tegemise ajal kaduma või on tegemist üldse mõne teise kriminaalasja episoodiga. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha kohaselt (vt nr 3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-47-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Maakohtus kuulati tunnistajana üle LS (kd 1 lk 89-92), kes on ka isikuks, kes võttis
  3. oktoobril 2017 AV-lt vastu 1 minigrip kilekoti, milles roosakt värvi pulber (kd tõendid lk 1). Nii süüdistataval Sergei Solovjovil kui ka tema kaitsjal oli võimalus üleandmise-vastuvõtmise aktis märgitud aine vastuvõtjale esitada küsimusi mingi menetlustoimingu täpse käigu ja protokollis märgitu kohta. Seega oli sisuline võimalus protokollides märgitud andmete tõelevastavust kontrollida ning tõusetunud küsimustele vastused saada. Kaitsja ega süüdistatav pole aktis üleandmise asjaoludes märgitud aine koguse kohta mingeid küsimusi tunnistajale esitanud, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et kaitsja ega süüdistatav ise ei ole soovinud vastuseid saada. Ilmselgelt oleks selliste küsimuste esitamine vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning sellist kaitsja esitatud argumenti peab kolleegium otsituks. 12.1 Apellatsioonis on apellant Allikmäe viidanud, et on võimalik, et V tarvitas matkimise käigus saadud raha enda tarbeks või tarvitas koos Solovjoviga narkootilist ainet, miks kujunes kokkusaamine 36 minutiks, kus käis V 26 minutit, kas V ostis narkootilist ainet politseilt saadud raha eest, matkijana võis V teha mida tahtis jne. Kolleegium märgib, et taotledes sellistel põhjendusel oma kaitsealuse õigeksmõistmist esitatud süüdistuses, tugineb kaitsja mitte maakohtu poolt kindlakstehtule, vaid oma versioonile asetleidnust. Erinevate abstraktsete versioonide kinnitamiseks ei ole ühtegi tõendit apellant esitanud. 12.2 Kaitsja tõlgendab kohtule esitatud vestluste (telefonikõned ja kohtumisel toimunud vestlus) sisu erinevalt prokuratuurist, vastavalt oma versioonile toimunust. Seejuures põhinevad kaitsja väited olulises määras elulisel usutavusel, kuid konkreetseid tõendeid selle kinnitamiseks esitatud ei ole, siis ei saa pelgalt elulise usutavusega ja vestluse sisu tõlgendusega (arvamusega) apellant märkida, et toimunud vestlus ei ole seotud narkootikumidega. Arvestades käesolevas kriminaalasjas kogutud tõendite ehk vestluste sisu 21
(24)ja tunnistaja AV ütlusi vestluste sisu kohta, ei piisa nende suhtes tõstatatud kahtluste kummutamiseks üksnes üldisest hinnangust, et just tunnistaja ütlused pole eluliselt usutavad. Maakohtu väiteid ja jälitustoimingu protokolli sisu analüüsi ja järeldust ei ole apellant usaldusväärsete tõenditega kummutanud. Jälitustoimingu protokollist tulenevat vestluste sisu, on maakohus põhjalikult analüüsinud ning millega kolleegium täielikult nõustub ning andnud sellega seisukoha ka juba apellatsioonis esitatule. Otsustest nähtub selgelt, miks rajatakse süüdimõistva otsuse järeldused vestluste tegeliku tähenduse osas just prokuröri poolt välja pakutud hinnangule. Kolleegiumil tuleb märkida, et mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. märtsi
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-8-10 p 8). 12.3 Süüdistatava Sergei Solovjovi versioon, et tegemist on tema vastu suunatud vandenõuga, kuna ei nõustunud politseiga tegema koostööd, on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohast tulenevalt oma olemuselt võrdne ükskõik millise teise kaitseteesiga – nt et isik viibis süüteo toimepanemise ajal mujal, ta oli süüteo toimepanekuks sunnitud, ta viibis hädakaitseseisundis, kuriteo on sooritanud hoopis kolmas, senises menetluses tuvastamata isik, tema suhtes on esitatud fabritseeritud valetõendeid jne (vt RKKKo nr 3-1-1-77-15). Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt antud lahendis märkinud, et oluline on aga silmas pidada, et selle nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest.

  1. Riigikohus on lahendites nr 3-1-1-43-06, 3-1-1-5-08 asunud seisukohale, et kui vähemalt kaks isikut panevad süüteo toime ühiselt ja kooskõlastatult, vastutab igaüks neist täideviijana (KarS § 21 lg 2 ls 1). Asjaolu, et süüdistatavalt Sergei Baulinilt ei ole leitud ja äravõetud narkootilist ainet ning tema DNA-d ei ole pakenditelt leitud, ei tähenda seda, et tema käitumist ei saaks hinnata kaastäideviimisena. Maakohus on kohtuotsuses kirjeldanud asjaolusid, mis annavad alust jaatada, et süüdistatav Sergei Baulin ja Sergei Solovjov tegutsesid grupis ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Nii on maakohus tuvastanud süüdistatavate rollid toimepandud kuritegudes ja põhistanud, mis tõendite alusel panid isikud toime ühise ja kooskõlastatud kuriteo ning milline oli süüdistatavate teopanus ning need põhjendused on maakohtu otsuses piisavad. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et süüdistatavate Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 184 lg 2 p 1, 2 järgi.
  2. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ei kuulu rahuldamisele süüdistatavate taotlus kahju hüvitamiseks SKHS alusel. Apellatsioonides toodud väidete pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks. Esitatud apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud ja põhjalikult vastanud. Maakohus on põhjalikult põhjendanud (kd 2 22

(24)lk 124 pöördel-125 pöördel), miks ei kuulu nimetatud taotlused rahuldamisele ning kolleegium, nõustudes maakohtu põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid vajalikuks korrata. 14.1 SKHS § 7 lg 1 alusel saab mõista kahjuhüvitise välja üksnes siis kui aset on leidnud menetlusõiguse rikkumine.

§ 8

lg 5 näeb ette, et uurimisasutus on kohustatud andma vahistatud kahtlustatava järelevalveta vara tema nimetatud isiku või kohaliku omavalitsuse hoiule. Apellandid leiavad, et tegemist oli uurimisasutuse kohustuse väidetava mittekohase täitmisega, millega jäid tagamata kahtlustatavate õigused. Kolleegium asub seisukohale, et uurimisautusel tuleb anda vara hoiule ainult juhu kui on teada, et vara on järelevalveta. Kolleegium nõustub maakohtuga, et antud asjas ei olnud uurimisasutusel tõsikindlat teadmist, et kahtlustatavate vara jääb järelevalveta, peale Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi kahtlustatavana kinnipidamist. Puuduvad tõendid, et Sergei Baulin ja Sergei Solovjov oleks avaldanud uurimisasutusele, et nende vara jääb järelevalveta ning nimetanud ka isikud, kellele vara tuleks hoiule anda. Läbiotsimisprotokollist ei nähtu, et Sergei Baulinil ja Sergei Solovjovil oleks olnud mingeid märkusi peale läbiotsimise teostamist. Ka isiku kahtlustatavana kinnipidamise protokollidest ei nähtu, et Sergei Baulinil ja Sergei Solovjovil oleks olnud mingeid avaldusi või taotlusi. Ka vahistamistaotluse arutamisel maakohtus ei nähtu, et Sergei Baulinil ja Sergei Solovjovil oleks olnud mingeid avaldusi või taotlusi või seisukohti enda väidetavalt järelevalveta jäänud vara osas. Seega puudusid uurimisasutusel igasugused kohustused anda vahistatud kahtlustatavate vara kohaliku omavalitsuse hoiule, kuivõrd uurimisasutusel ei olnud teada, et vara jäi järelevalveta. 15. Mõistetud karistusi pole apellatsioonides vaidlustatud. Maakohus on põhjendanud süüdlastele mõistetavat vangistust kooskõlas KarS § 56 sätestatuga ning ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse otsuse tühistamiseks ning süüdlastele uue karistuse mõistmiseks. 15.1 Süüdistatava Sergei Solovjovi taotlus saata teda ravile, on ilmselgelt põhjendamatu, kuna KarS § 692 lg 1 alusel saab vangistust asendada raviga üksnes juhul kui isikule mõistetakse kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus teo eest, mille ta on toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu, seega kui isikule on mõistetud karistus üle kaheaasta ei kuulu KarS § 692 kohaldamisele. 16. Viimasena peatub kolleegium apellatsioonimenetluse kuludel.

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks üksnes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Apellatsioonimenetluse kulu on Sergei Baulinile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Sergei Baulini kaitsja Valeriy Gimaev esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal nõupidamiseks kliendiga vanglas 1 tund, s.o 50 eurot, maakohtu otsusega tutvumiseks 0,5 tundi, s.o 25 eurot ja apellatsiooni koostamiseks 3 tundi, s.o 150 eurot. Ettevalmistus ringkonnakohtu istungiks üks tund, s.o 50 eurot ja kohtuistungi eest tasu 3 tund, s.o 150 eurot. Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 425 eurot, millele lisandub käibemaks 85 eurot, seega kokku 510 eurot. Kohtuistungil palus kaitsja kohtuistungi eest tasu korrigeerida vastavalt kohtuistungi protokollile. 16.1 Tasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kaitsja töö mahtu ja kvaliteeti. Arvestades apellatsiooni sisu, mahtu, koostamise keerukust ja aeganõudvust ja selles esitatud õiguslikku argumentatsiooni, peab ringkonnakohus mõistliku 23

(24)suurusega tasuks 2 tunnile vastavat summat, s.o 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus istungil osalemise eest on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele summas 75 eurot, millele lisandub käibemaks 15 eurot, kuna kohtuistung toimus kella 10:00 kuni 11:15, mitte 10:00 kuni 13:00 nagu taotluses märgitud. Ülejäänud osas peab ringkonnakohus esitatud taotlusi põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Narva Esimene Advokaadibüroo Tallinna esinduse vandeadvokaadi Valeriy Gimaevi kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt kokku 300 eurot, millele lisandub käibemaks 60 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Sergei Baulini suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Sergei Baulinilt riigi kasuks välja mõista. 16.2

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks üksnes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Apellatsioonimenetluse kulu on Sergei Solovjovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Sergei Solovjovi kaitsja Merike Allikmäe esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal nõupidamiseks kliendiga, maakohtu otsusega tutvumiseks 1,0 tundi, s.o 50 eurot ja apellatsiooni koostamiseks 1,5 tundi, s.o 75 eurot. Kohtuistungi eest tasu 1 tund, s.o 50 eurot, millele lisandub käibemaks. Seega on apellatsioonimenetluse kulud kokku 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot, seega kokku 210 eurot. Kohtuistungil palus kaitsja kohtuistungi eest tasu suurendada vastavalt kohtuistungi protokollile. 16.3 Kohtukolleegium leiab, et kaitsja taotlus istungil osalemise eest on põhjendatud ning põhjendatud on ka kohtuistungi eest tasu suurendamine, mistõttu kuulub rahuldamisele kaitsja taotlus summas 75 eurot, millele lisandub käibemaks 15 eurot, kuna kohtuistung toimus kella 10:00 kuni 11:15. Ringkonnakohus peab esitatud taotlusi põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.2016. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo Küünemäe & Partnerid vandeadvokaadi abi Merike Allikmäe kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt kokku 200 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot.

§ 185

lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse Sergei Solovjovi suhtes muutmata ning apellatsioon oli esitatud süüdistatava huvides, siis tuleb see summa Sergei Solovjovilt riigi kasuks välja mõista. 17. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337lg 1 p 1; § 342 lg 3 p 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 29.

märtsi 2019.a otsuse Sergei Baulini ja Sergei Solovjovi suhtes muutmata. Süüdistatavate ja kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 24

(24)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.