Obsah (6)

§ 656§ 436§ 230§ 652§ 4§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke Otsuse tegemise koht ja aeg Tartu, 18. juuni 2019 Tsiviilasja number 2-

) § 231 lg 1 järgi. Samuti võib pensioni kanda teise isiku pangakontole. Maakohus tegi ebaõige ja põhjendamatu järelduse asjaolude omaksvõtmise kohta. Kostja ei ole XXXXX . OÜ osanik ega tegelik kasusaaja. Kostja on küll XXXXX . OÜ juhatuse liige, mis ei tähenda, et ta saab tasu juhatuse liikmena tegutsemise eest. Hagejad ei esitanud väidet, et kostja saab tulu XXXXX . OÜ juhatuse liikmena. Tõendamaks, et kostjal ei ole tulu XXXXX . OÜ juhatuse liikmetesse kuulumisest, esitas kostja väljavõte Maksu- ja Tolliametist, mis kinnitab, et kostjal puudus muu tulu, v.a. sissetulekud Sotsiaalkindlustusametilt. Kostja ei saanud varem tõendit esitada, kuna tal ei olnud selge, millised järeldused teeb maakohus kostja kuuluvusest XXXXX . OÜ juhatuse liikmete hulka. Kostja esitas Sotsiaalkindlustusametile taotluse puude raskusastme tuvastamiseks. Taotlus jäeti rahuldamata. 17. jaanuaril 2019 esitas kostja uue taotluse ja 13. veebruaril 2019 sai kostja kätte otsuse puude raskusastme mittetuvastamise kohta. Selle otsuse peale esitas kostja vaide. Hagejad ei esitanud väidet, et kostja maksab kolmanda lapse ülalpidamiseks igakuiselt elatist 250 eurot. Kostja maksab oma vanema lapse ülalpidamiseks elatist, kuid pärast antud asjas hagiavalduse esitamist on ta sunnitud ümber jaotama oma sissetulekud selleks, et tagada PKS § 102 lg-s 2 sätestatud ühetaolisuse põhimõtte täitmist. Maakohus ei täitnud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 4 lg-s 4 sätestatud kohustust, kuna ei teinud midagi kompromissi saavutamiseks, kuigi kompromiss antud asjas on mõistlik. Maakohtu otsus ei ole kooskõlas kohtupraktikaga. Maakohus ei täitnud selgitamiskohustust. Maakohus ei teinud menetlusosalistele ettepanekut esitada lisatõendeid ega kogunud neid ise. Maakohtul tuli tuvastada kostja kolmanda lapse vajadused ja nende rahuldamise võimalused (mh teise lapse ema võimalused) ning tuvastada hagejate vajadused ja nende rahuldamise võimalused (mh hagejate ema võimalused). Kuna mõjuvad põhjused on PKS § 102 lg 2 neljandas lauses sätestatud näidisloeteluna, saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks (Riigikohtu

1. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13). Mõjuvaks põhjuseks miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks saab olla lisaks seaduses nimetatutele ka igasugune muu asjaolu, mida arvestatakse elatise suuruse määramisel, mh lapse vajaduste katmine osaliselt lapsetoetusega, samuti vanema halb varaline seisund
2. Hagejad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta see rahuldamata ning poolte menetluskulud poolte endi kanda. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole otsust olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (

§ 656lg 1 p 5).

Maakohtu otsus tuleb tühistada ja asi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis. Ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus lõpplahendiga. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus asja lahendamisel jätnud olulised asjaolud välja selgitamata ning on rikkunud selgitamiskohustust. Tsiviilasjas on esitatud vaid hagiavaldus 4 ning kostja vastus sellele. Asjas ei ole ühtegi istungit olnud, kohus ei ole tõendeid hinnanud.

§ 436

lg 6 kohaselt kohus ei ole esitatud asjaolude ja seisukohtadega seotud perekonnaasjas.

§ 230

lg 3 kohaselt abieluasjas ja põlvnemisasjas, samuti lapse huve puudutavas vaidluses ja hagita menetluses võib kohus tõendeid koguda omal algatusel, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus ei ole käesolevas, laste huve puudutavas vaidluses ise kogunud tõendeid, millega on rikkunud

§ 230lg-t 3.

Maakohus on küll teinud

1. novembri 2018 kirjaga hagejate seaduslikule esindajale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks ning
2. jaanuari 2019 kirjaliku menetluse teatega pooltele tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks, kuid pooled ei ole sisulisi seisukohti ega lisatõendeid enam esitanud.
3. Kostja esitas koos apellatsioonkaebusega uued tõendid, s.o Maksu- ja Tolliameti väljavõtte enda sissetulekute kohta, Sotsiaalkindlustusameti
4. veebruari 2019 otsuse nr P26-2019-4319 ning kostja
5. veebruari 2019 vaide eelnimetatud Sotsiaalkindlustusameti otsusele. Ringkonnakohus andis kostjale
6. aprilli 2019 nõudekirjaga tähtaja kuni
7. maini 2019 kohtule täiendavate tõendite, s.o kostja vaide lahendamise kohta tõendite esitamiseks. Kostja edastas kohtu poolt nõutud Sotsiaalkindlustusameti
8. aprilli 2019 vaideotsuse nr 8-3/6170-2
9. mai 2019 menetlusdokumendi lisana. PKS § 104 kohaselt on otsejoones sugulased kohustatud sellekohase nõude esitamise korral andma üksteisele teavet oma sissetulekute ja vara kohta, kui see on vajalik ülalpidamiskohustuse või elatise suuruse kindlakstegemiseks. Sissetulekute suuruse kohta tuleb nõudmise korral esitada tööandja tõendid ja muud asjakohased dokumendid. Maakohus ei ole selgitanud, mida tuleb menetlusosalistel enda väidete tõendamiseks esitada. Maakohtu poolt kirjaliku menetluse teates antud tähtaega võimalike täiendavate tõendite esitamiseks ei saa lugeda maakohtu poolt selgitamiskohustuse täitmiseks ega tõendite kogumise kohustuse täitmiseks. Ringkonnakohus on nimetatud maakohtu poolse minetuse osaliselt kõrvaldanud ning nõudnud kostjalt täiendavaid andmeid tema töövõimekaotuse protsendi määramise menetluse kohta.

§ 652

lg 3 p-de 1 ja 2 kohaselt on ringkonnakohtul õigus hinnata maakohtu otsuses hindamata tõendeid, kui tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta ning asjaolu või tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus võtab

§ 652

lg 4 ja § 230 lg 4 alusel asja materjalide juurde apellatsioonkaebusele lisatud tõendid. Samuti võtab ringkonnakohus tsiviilasja materjalide juurde hilinemisega esitatud Sotsiaalkindlustusameti

1. aprilli 2019 vaideotsuse nr 8-3/6170-
2. Ringkonnakohus on seisukohal, et tõendid on vajalikud asja õigemaks lahendamiseks. Kuigi ringkonnakohus on nõudnud kostjalt täiendavaid tõendeid, ei ole toimikus olevate materjalide ning andmete põhjal ringkonnakohtul siiski võimalik ise otsust teha.
3. Kostja taotleb hagi rahuldamist osaliselt ning elatise väljamõistmist alla seaduses sätestatud miinimummäära. Hagejad on kostjalt elatist saama õigustatud isikud (PKS § 96, § 97 p 1). PKS § 101 lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Maakohus on ebaõigesti õigesti viidanud PKS § 102 lg-le 1, mille kohaselt isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad PKS § 102 lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Samas ei ole maakohus kaalunud, kas esineb PKS § 102 lg 2 järgne alus elatise maksmise vähendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus oma seisukohta PKS § 102 lg kohaldamata jätmise kohta põhjendanud. 5
4. Kostja leidis apellatsioonkaebuses, et maakohtul tuli tuvastada kostja kolmanda lapse vajadused ja nende rahuldamise võimalused (mh kolmanda lapse ema võimalused) ning tuvastada hagejate vajadused ja nende rahuldamise võimalused (mh hagejate ema võimalused). Üldjuhul ei tule PKS § 101 lg 1 järgi miinimummääras elatise nõudmisel lapse vajaduste rahuldamise kulusid tõendada (Riigikohtu
5. oktoobri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15, p 13;
6. novembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-14, p 14;). Lapse vajadusi tuleb hinnata juhul, kui kohus soovib välja mõista miinimumelatisest väiksema elatise (Riigikohtu
7. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 14). Vaidlust ei ole, et lisaks hagejatele on kostjal veel üks alaealine laps J.T. (tl 31 pöördel, tl 42). Teiste laste olemasolu annab alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra. Seega tuleb kohtul elatise vähendamise eeldustena tuvastada, kas kostjal on võimalik maksta kõigile lastele miinimumelatist (s.t analüüsida kostja sissetulekuid ja laste vajadusi). Vanemal, kes tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb esile tuua, kohtul aga tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Sealjuures tuleb arvestada ka teise vanema panust laste ülalpidamisse (Riigikohtu
8. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-118651, p 17;
9. veebruari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-2343, p-d 10–11). Maakohtu otsus sellist põhjendust ei sisalda. Kostja ei ole maakohtus tuginenud väitele, et osa hagejate vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega. Kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike peretoetustega, arvesse võtta üksnes juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (Riigikohtu
10. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-37-11, p 16;
11. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 11).
12. Hagiavalduse kohaselt põevad hagejad bronhiaalastmat (tl 22–27), millest tulenevalt vajavad nad massaaži ning peavad võtma ravimeid. Hagejad on tõendanud astma olemasolu (tl 2–27), kuid ringkonnakohtu hinnangul on tõendamata sellega seoses kulutuste hagejate ülalpidamiseks suurenemine. Kuivõrd kostja tugineb laste ebavõrdsele olukorrale, tuleb kohtul hagejate vajadusi tuvastada. Hagejate anamneesist nähtuvalt kasutatakse nende raviks Flixotide inhalatsiooni auru 50 mcg 2 x 2, vajadusel Ventolin 100 mcg 1 x 1–6 BH-ga. Samas on anamneesis märgitud, et ravist võib teha ravipausi. Hagejad ei ole väitnud, et ravimite tõttu ületavad hagejate ülalpidamiskulud seadusega ettenähtud miinimumelatise. Samuti ei nähtu asja materjalidest ravimitega seonduvaid täiendavaid kulutusi.
13. Maakohus leidis, et kuivõrd kohtu poolt tõendite esitamiseks määratud tähtajaks ei ole kostja töövõimekaotust pikendatud, ei ole kostjal enam töövõimekaotust. Maakohtu otsuse põhjendustest ei saa üheselt välja lugeda, kuidas nimetatud tõdemus maakohtu otsustust mõjutas. Kostja esitas ringkonnakohtu menetluses Sotsiaalkindlustusameti
14. veebruari 2019 otsuse nr P26-2019-47319 kostjal puude raskusastme mittetuvastamise kohta ning Sotsiaalkindlustusameti
15. aprilli 2019 vaideotsuse nr 8-3/6170-
16. Ringkonnakohus leiab, et kuigi käesoleva otsuse tegemise seisuga ei ole kostjal kehtivalt töövõimekaotust ega puude raskusastet Sotsiaslkindlustusameti otsusega tuvastatud, võivad kostjal esineda tervisest tulenevad piirangud töö otsingutel. Sotsiaalkindlustusameti
17. novembri 2016 otsusega nr 1403123 (tl 43–44) on tõendatud, et kostjat on lapseeas (0,5a) opereeritud südame vatsakese vaheseina ja kodade vaheseina defekti 6 tõttu. Otsuse tegemise seisuga oli kostjal väljendunud südamepuudulikkus ja südame rütmihäired. Sotsiaalkindlustusameti
18. aprilli 2019 vaideotsuse nr 8-3/6170-2 kohaselt hindas ekspertarst kostjal liikumise valdkonna võtmetegevust „liikumine eri tasapindadel“ arvväärtusega 2 (mõõdukas piirang), võtmetegevust „ohutu ringiliikumine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang) ning võtmetegevust „seismine ja istumine“ arvväärtusega 1 (kerge piirang). Puude raskusastme tuvastamiseks arvutatakse valdkondades esinevate piirangute alusel raskusastmete arvväärtuste aritmeetiline keskmine (Sotsiaalkaitseministri määruse „Puude raskusastme tuvastamise tingimused ja kord ning puudega tööealise inimese toetuse tingimused“ § 6 lg 3). Keskmise puude raskusastme tuvastamiseks peab valdkonnas piirangu aritmeetiline keskmine olema vahemikus 2–2,
19. Kuigi kostja piirangute raskusastme arvväärtuse aritmeetiline keskmine 1,33 on alla keskmise arvväärtuse, mis on vajalik, et oleks näidustatud puude raskusastme tuvastamine (Sotsiaalkaitseministri määruse § 6 lg 6 p 1), võib kostjal esineda ringkonnakohtu hinnangul tervisest tulenev piirang töö otsingutel ja töö tegemisel. Maakohus ei ole nimetatud asjaolu otsuse tegemisel arvesse võtnud.
20. Kostja vastuse kohaselt hagile sai kostja seoses töövõime kaotusega ja keskmise puue määramisega töövõimetuspensioni 252 eurot 19 senti ning toetuse ravimite ostmiseks 51 eurot 91 senti (tl 39). Töövõimetoetust makstakse sissetuleku tagamiseks isikule, kellel on tuvastatud osaline või puuduv töövõime (töövõimetoetuse seaduse § 11). Sotsiaalkindlustusameti
21. novembri 2018 tõendi nr 6.SP-9/25289 (tl 48) kohaselt puuduvad kostjal alates
22. oktoobrist 2018 määratud hüvitised. Maakohus ei ole nimetatud tõendile hinnangut andnud. Ringkonnakohtul puudub info kostjale ringkonnakohtu otsuse tegemise seisuga makstavate hüvitiste kohta. Maakohus leidis, et kuivõrd kostja pangakontolt ei nähtu pensioni laekumisi kostja kontole, peavad kostjal olema muud pangakontod, kuhu laekub pension ja muud sissetulekud. Kostja sellise maakohtu järeldusega ei nõustunud. Kostja on väitnud apellatsioonkaebuses, et üldtuntud on asjaolu, et Sotsiaalkindlustusamet maksab pensioni sularahas postiasutuse kaudu ning pension saab tulla teise isiku pangakontole. Ringkonnakohus märgib, et kostja ei märkinud ka apellatsioonkaebuses, millisel viisil on ta pensioni kätte saanud ega esitanud tõendeid pensioni kättesaamise viisi kohta. Kuigi pooled ei vaidle kostja pensioni suuruse üle, vaidlevad pooled kostjal muude sissetulekute ning pangakontode olemasolu üle. Maakohtu seisukoha, mille kohaselt on kostjal muud pangakontod ja sissetulek, kujunemine ei ole arusaadav. Maakohus leidis, et kostjal ei ole ühtegi mõistlikku põhjendust, kuidas ta sai pensionist 252 eurot 19 senti tasuda hagejate ülalpidamiseks 500 eurot ning 250 eurot oma kolmanda lapse ülalpidamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul anda hinnang kostja apellatsioonkaebuses esitatud väitele, et raha hagejate ülalpidamiseks perioodil juulist kuni septembrini 2018 võis olla antud mitte kostja poolt, vaid kolmanda isiku poolt, kes raha hagejate seaduslikule esindaja üle kandis.
23. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus tegi ebaõige ja põhjendamatu järelduse asjaolude omaksvõtmise kohta, kostja ei ole XXXXX . OÜ osanik ega tegelik kasusaaja. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohtu otsusest võimalik aru saada, millisele järeldusele maakohus seoses kostja XXXXX . OÜ-s juhatuse liikmeks olekuga jõudis. Maakohtul tuleb tsiviilasja uuel läbivaatamisel anda hinnang kostja XXXXX . OÜ-s juhatuse liikmena tegutsemise ning äriühingust võimaliku tulu saamise kohta. Ringkonnakohus leiab, et eelduslikult on töötamine tasuline ning vastupidist peab tõendama kostja. 7
24. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus on pooltel võimalik saavutada kompromiss.

§ 4

lg 4 kohaselt peab kohus kogu menetluse ajal tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel, kui see on kohtu hinnangul mõistlik. Kohus võib selleks muu hulgas esitada pooltele kompromissilepingu projekti või kutsuda pooled isiklikult kohtusse. 15. Ringkonnakohus jätab

§ 173lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu otsustada (Riigikohtu 1.

novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20). /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks Triin Uusen-Nacke 8