lg 2 järgi Vandeadvokaat Stella Veber Katrin Tron Jätta süüdistatava Tanel Betlemi kaitsja adv. Stella Veberi apellatsioon rahuldamata ja Harju Maakohtu 27.mai 2019 otsus muutmata. Määrata Advokaadibüroole Tehver ja Partnerid seoses vandeadvokaat Stella Veberi poolt Tanel Betlemi apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 180 eurot. Välja mõista Tanel Betlemilt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest kaitsjale makstud tasu katteks riigieelarve tuludesse 180 (sada kaheksakümmend) eurot, mis tuleb tasuda kohtuotsuse jõustumisest 30 päeva jooksul. Makseinfo koos viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Tanel Betlemile eraldi dokumendina. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu 1 otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Harju Maakohtu 27.mai 2019 otsusega tunnistati Tanel Betlem süüdi
MS § 238 lg 2 kohaselt vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi vangistuse 10 kuud. T. Betlemi suhtes kohaldati kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvati alates kinnipidamisest 25.05.2019.a. Tanel Betlem mõisteti süüdi selles, et tema omades kustumata karistust mootorsõiduki juhtimise eest joobeseisundis, juhtis 25.05.2019 a. kella 17:56 ajal Tallinnas, Gonsiori ja J. Vilmsi tänaval mootorsõidukit Ford registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (alkoholijoove 1,18 mg/l, laiendmääramatusega ± 0,10 mg/l (lõplik tulemus 1,08 mg/l)). APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. Stella Veber taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse ja tõkendi kohaldamise osas. Kaitsja taotleb uue otsusega T. Betlemile mõistetud vangistuse asendamist
Lisaks palub kaitsja
Betlemi järgima üldkasuliku töö tegemise ajal
lg-s 1 sätestatud kontrollnõudeid ja täitma talle
Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust karistuse mõistmisel T. Betlemile, mis annavad aluse KrMS §-s 338 p 2 ja 3 kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamiseks järgmistel põhjustel. Kaitsja märgib, et isikule karistuse mõistmise aluseks saab olla
Käesoleval juhul pole kohtu poolt isiku süü tuvastamine otsuses jälgitav. Maakohus on otsuses välja toonud vaid asjaolud, et isikut on varem korduvalt joobes juhtimise eest karistatud ja seega pole karistusest vabastamine võimalik. Samas aga tulnuks arvestada, et käesoleval juhul polnud isiku, T. Betlemi süü suur. Nimelt ei ole tuvastatud asjaolusid, et T.Betlemi sõiduga oleks seatud ohtu paljude inimeste elu. Isiku enda ütluste kohaselt, mis pole menetluse käigus ümber lükatud – polnud tegemist pika sõiduga. Ka isiku joove polnud ülemääraselt suur (1,08). Seega esinevad alused karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. Kohtuistungil selgus, et T. Betlemile on ka varem määratud üldkasulikku tööd ning ta pole jätnud talle määratud töötunde täies ulatuses tegemata, et saaks rääkida tõsikindlast faktist, et talle määratud töötunnid on jäänud tegemata. Istungil ei püütud ka välja selgitada, mis põhjusel osa töötunde tegemata olid jäänud. Seega puudub põhjendus, miks ei saaks temale määratud lühiajalist karistust – asendada üldkasuliku tööga. 2 Ebaõige on seisukoht, mille kohaselt peab kohus vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga olema tuvastanud mingid erandlikud asjaolud, kas siis kuritegude tehioludes või süüdlase isikus, mis annaksid aluse mõistetud vangistuse asendamiseks. Selline järeldus ei tulene kehtivast karistusõigusest, kuna just vangistuse kohaldamine eeldab erandlikke asjaolusid. Seega ei ole ka maakohtu argumendid asjakohased selles osas, et puuduvad erandlikud asjaolud vangistuse asendamiseks üldkasuliku tööga. Lisaks eeltoodule, süüdistatav kinnitas kohtuistungil, et on aru saanud oma teo tõsidust ja kahetseb toimepandut. Samuti tunnistas ta, et ta saab aru, et tal on alkoholisõltuvus. Viidatud ütlused kinnitavad seda, et isik tunnistab, et tal on probleem ja on valmis sellega tegelema. Seega oleks talle ilmselt kohane määrata kohustuslik sõltuvusravi ja samuti üldkasuliku töö tunnid, mis aitaksid tal alkohoilisõltuvusega toime tulla. Kaitsja palub kohtul kaaluda, vajadusel ka elektroonilise valve kohaldamist T. Betlemile, tema viimases elukohas - XXX. Suure tõenäosusega, ka see, lisaks üldkasuliku töö kohustusele, võiks aidata isikul sõltuvusest vabaneda. Seejuures palub kaitsja aga eriti arvesse võtta, et süüdistataval on olemas kindel töökoht ja ta on oskustööline AS-s X (andmed ka otsuses) ja ka elukoht, millise on temale taganud tööandja. Peale 10-kuulist vangistust pole tõenäoline, et T. Betlemil on töökoht säilinud ning samuti on ta kaotanud oma tööandja poolt tagatud elukoha. Lisaks eeltoodule, oli T. Betlemile kohaldatud kohtuistungil tõkendina vahistamist, kuid maakohtu otsuses on jäetud tõkendi kohaldamine põhistamata ja ta on saadetud Tallinna Vanglasse karistust kandma, enne otsuse jõustumist. Seejuures kaitsja juhib tähelepanu, et kohtuotsuses puuduvad põhistused, miks oli vajalik otsuse täitmise tagamiseks isik koheselt, kohtusaalis vahistada. Kriminaalmenetluse käigus pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis annaksid aluse väita, et T. Betlem asuks otsuse täitmisest kõrvale hoidma, isegi juhul, kui otsus jõustuks. Seda pole T. Betlem kordagi varem teinud ja puuduvad kahtlused ja tõendid selle kinnituseks, et ta seda nüüd tegema hakkaks. Samuti nähtub kriminaalasja materjalidest, et T.Betlem pani viimase süüteo toime üle aasta tagasi, seega ei esine ka argumente, mis annaksid aluse väita, et ta tõkendi kohaldamata jätmisel, hakkaks koheselt toime panema uusi kuritegusid. Sellest tulenevalt taotleb kaitsja T. Betlemi kohest vabastamist, enne otsuse jõustumist, kuna puuduvad seaduslikud alused tema vahistamiseks. Samuti on kohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust, kuivõrd üldkasuliku töö kohaldamata jätmise põhjendused puuduvad ja ei ole olemasolevas osas veenvad. Asjaolu, et isikut on varem joobes juhtimise toimepanemise eest vangistusega karistatud, ei ole seadusest tulenevalt iseenesest asenduskaristuse kohaldamata jätmise aluseks.
lg 5 kohaselt võimaldab seadus karistusena mõistetud vangistust asendada üldkasuliku tööga isegi juhul, kui isik paneb uue tahtliku kuriteo toime katseajal, kui talle on kohaldatud käitumiskontrolli nõudeid. Seda enam oleks põhjust kaaluda vangistuse asendamist üldkasuliku tööga juhul, kui isik ei ole tegu toime pannud katseajal. 3
§-st 69 lg 4 võimaldab panna isikule
§-s 75 sätestatud kohutusi, sh on võimalik kohustada isikut tema nõusolekul alluma ettenähtud ravile. T.Betlemi kaitsja palub kohaldada sõltuvusravi ja kaitsjana kinnitab, et T. Betlem on selle määramisega nõus. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt KrMS § 339 lg 2 sätestatud menetlusnorme, millega kaasnes ebaseaduslik ja põhjendamatu kohtuotsus, samas on rikkumine võimalik kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Tallinna Ringkonnakohtu 10.juuli 2019 määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti seisukohtade esitamiseks aega 17.juulini 2019. Määratud tähtajaks kirjalikke seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele. Kaitsja leiab, oma apellatsioonis, et maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust karistuse mõistmisel T. Betlemile, mis on samuti apellatsiooni korras kohtuotsuse tühistamise alus ja seda järgmistel põhjustel - isikule karistuse mõistmise aluseks saab olla
Käesoleval juhul pole kohtu poolt isiku süü tuvastamine otsuses jälgitav. Kohtukolleegium täpsustab, et apellatsiooni sisu ja resolutsioon annavad siiski põhjendatult alust väita, et kaitsja ei heida maakohtu otsusele ette seda, et maakohus ei ole jälgitavalt T. Betlemi süüd tuvastanud. Süüdistatav on ise süü omaks võtnud ja vaidlusküsimuseks on karistus. Kaitsja aga arvatavasti mõtles mitte süü tuvastamist vaid süü suuruse tuvastamist. Arusaamatuks jääb kohtukolleegiumile apellandi etteheide, et kuna maakohtu istungil selgus, et T. Betlemile on ka varem määratud üldkasulikku tööd ning ta pole jätnud talle määratud töötunde täies ulatuses tegemata, et saaks rääkida tõsikindlast faktist, et talle määratud töötunnid on jäänud tegemata, pidanuks istungil välja selgitama, mis põhjusel osa töötunde tegemata olid jäänud. Seda isegi ei püütud teha. Seega puudub kaitsja arvates põhjendus, miks ei saaks temale määratud lühiajalist karistust – asendada üldkasuliku tööga. Esiteks, kaitsja viibis ka ise kohtuistungil ja tal oli võimalus küsida seda süüdistatavalt, kuid nagu nähtub kohtuistungi protokollist ta seda ei teinud. Arusaamatuks jääb, kuidas saaks põhjus, miks ÜKT tunnid tegemata jäid, soodsamas suunas mõjutada tema kaitsealusele mõistetavat karistust. Põhjus, miks tunnid jäid tegemata on niigi selge – uue kuriteo toimepanemine ÜKT ajal ja see on pigem põhjus, miks ei ole taaskord võimalik süüdistatavale ÜKT tunde mõista, isegi, kui seadus seda võimaldaks. See karistus ei mõjutanud teda hoiduma uute kuritegude toimepanemisest. T. Betlemile mõisteti 3.oktoobril 2013 üldkasulik töö 1 aasta ja töötundide tegemiseks määrati 2 aastat. T. Betlem pani ÜKT ajal toime uue 4 samalaadse kuriteo – 718-st üldkasuliku töö tunnist oli jõudnud ära teha 358 tundi ja ülejäänud tegemata tunnid arvestati vangistuseks ja liideti uue kuriteo eest mõistetud karistusele. Selle karistuse kandmiselt vabanes T. Betlem tingimisi ennetähtaegselt, kui pani katseajal jälle uue samaliigilise kuriteo ja järgmise otsusega liideti jälle kandmata karistus mõistetud karistusele juurde. Seega asjaolu, et T.Betlemil on kandmata eelmine karistus ning ta on kriminaalhoolduse all, tema õiguskuulekust ei mõjuta. Isegi, kui eeldada, et
lg 2 järgi on võimalik mõistetud vangistuse asendamine (oma vastavasisulise seisukoha esitab kohtukolleegium allpool), siis asendades mõistetud vangistuse ÜKT-ga peab kohus olema veendunud, et ÜKT-le allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks ÜKT reaalse täideviimise. Arvestades T.Betlemi isikut iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik ÜKT kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja ÜKT täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei oleks selline asenduskaristus piisav kindlustamaks, et T. Betlem purjus peaga autorooli ei istu. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid
Maakohus on oma sellekohast seisukohta ka piisavalt põhjendanud. Mis aga puudutab kaitsja etteheidet, et maakohus on rikkunud õiglase kohtupidamise põhimõtet sellega, et ei selgitanud välja karistuse elektroonilise valvega asendamise võimalikkust, siis selles osas rõhutab kohtukolleegium järgmist. On tõsi, et elektroonilise valve kohaldamine on võimalik teatud tingimustel ja nende tingimuste e elektroonilise valve kohaldamise võimalikkuse väljaselgitamine (elukoha omaniku nõusolek, elukoha sobivus elektroonilise valve kohaldamiseks ja teatud juhtudel ka süüdistatava tervisekontroll) lasub ka kohtul, kui seda ei ole tehtud kohtueelses menetluses. Praegusel juhul on menetletud kriminaalasja kohtus lühimenetluse sätete alusel ja see tähendab, et kohtul puudub õigus igasuguste lisatõendite kogumiseks sh apellatsioonimenetluses. Süüdistatav on nõustunud lühimenetlusega ja avaldanud seda ka maakohtus. Seega ei ole asjakohane apellatsioonis ette heita, et maakohus ei ole kogunud tõendeid selle kohta, kas elektroonilise valve kohaldamine oleks võimalik. Kohtukolleegium on seisukohal, et tegelikult ei saa isikule
Siinkohal tuleb aga tõdeda, et kohtupraktika on seadust tõlgendanud selliselt, et see on võimalik ja tegelikult seaduse sõnastus sellist seaduse kohaldamist ka võimaldab. 1.11.2017 jõustus seadus praeguses redaktsioonis ja karistusseadustikku täiendati
lg-ga 2, mis näeb ette vastutuse korduva mootorsõiduki, maastikusõiduki ja trammi juhtimise eest joobeseisundis. Karistuseks on ainult vangistus ja selle ülemmääraks 4 aastat.
lg 4 lisab seejuures, et
lõikes 2 sätestatud kuriteo korral ei jäeta mõistetud karistust täielikult tingimisi kohaldamata. Harju Maakohtus on alates seaduse kohaldamise algpäevadest kuni käesoleva ajani tõlgendatud muutunud seadust selliselt, et mõistetud vangistust on võimalik asendada üldkasuliku tööga ( RT andmetel on esimesed sellised otsused tehtud kriminaalasjades 1-17-10535 – ja 1-17-10536 juba 13.11.2017 e vähem , kui kaks 5 nädalat seaduse jõustumisest ning ka prokuröri karistustaotlus oli
Kinnitamaks sellist karistuspraktikat ka ligi kaks aastat hiljem on värskemad otsused KIS andmetel tehtud ka juulikuus (1-19-5586; 1-19-5588; 1-195518), samuti saadetakse jätkuvalt kohtusse kokkuleppemenetlusi (1-19-5498). Ehk siis, kohtupraktika on läinud seda teed, et kui tingimisi täielikult ei saa karistust jätta täitmisele pööramata, siis midagi ei takista mõistetud vangistust üldkasuliku tööga asendada. Märgid sellisest seaduse tõlgendusest olid ringkonnakohtul ka varem olemas, kuid paraku on ringkonnakohtul võimalus oma seisukohta selles küsimuses välja öelda vaid siis, kui menetlusse satub selline vaidlus, kus seisukoha väljaütlemine oleks asjakohane. On selge, et lõplikult peaks juba varsti 2 aastat kehtinud seadust tõlgendama Riigikohus, kuid paraku on nii, et lahendid, kus see seisukoht oleks kõrgema astme kohtute (ringkonnakohtu ja Riigikohtu) laual, sinna eriti ei jõua. Tegemist on enamjaolt resolutiivotsustega päädinud menetlustega e menetlusosalistel on puudunud edasikaebamise soov (1-19-2485; 1-19-4487; 1-18-9444; 1-19-5258; 118-9131; 1-18-2468; 1-18-1888) ja kokkuleppemenetlustega, kus edasikaebeõigus on seaduse järgi piiratud (1-19-4878; 1-19-3688). Ringkonnakohtusse jõuavad
lg 2 järgi need kaasused, kus maakohus on süüdistatavatele mõistnud reaalse vangistuse, kuid paraku mitte põhjendustega, et seadus muud ei võimalda ning enamasti need süüdistatava või kaitsja apellatsioonid jäetakse kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata, arvestades seejuures maakohtu põhjendusi – isik, süü suurus, õiguskorra kaitsmise huvid jne. Samuti on üksikuid kokkuleppemenetluses tehtud otsusele kaebusi, mis üldjuhul ei kuulu läbivaatamisele. Samuti on kriminaalasju, kus
lg 2 süüdistus on üks mitmetest teistest süüdistustest ja karistus on mõistetud kogumis ning konkreetselt käsitletav olukord ei aktualiseeru. Kohtupraktika Harju Maakohtus näitab, et selliseid otsuseid, kus
lg 2 järgi on isikutele mõistetud vangistus asendatud üldkasuliku tööga, on väga palju, võib öelda, et see on tavapärane, kui korduvalt joobeseisundis sõidukit juhtinud juht ei pea päevagi reaalselt vangis olema. Seejuures ei saa jätta märkimata, et samal seisukohal on ka prokuratuur – vähemalt Põhja Ringkonnaprokuratuur, sest suur osa kriminaalasjadest on kohtusse saabunud nagu eelnevalt juba märgitud kokkulepetega, kus on prokuröriga selliselt just kokku lepitud või on prokurör kohtumenetluses lühimenetluses taotlenud just sellist asendamist (1-18-2468). Loomulikult ei ole käesolevas menetluses kohtukolleegium võtnud eesmärgiks kohtupraktika põhjalikku analüüsi teha, kuid ka pisteline otsuste avamine Riigi Teataja veebilehel
lg 2 süüdistusega asjades kinnitab, et tegemist on juba juurdunud karistuspraktikaga. Nagu juba eelnevalt märgitud, on kohtukolleegium erinevalt väljakujunenud karistuspraktikast seisukohal, et seaduse mõtte järgi ei saa
lg 2 järgi mõistetud vangistust asendada üldkasuliku tööga või ükskõik, millise muu asenduskaristusega. Kohtukolleegium ei saa väita, et tegemist on absoluutse tõega ja kindlasti peaks lõplik sõna kohtupraktika kujundamisel jääma Riigikohtule. Just seetõttu esitab kohtukolleegium oma seisukoha, mis on erinev väljakujunenud karistuspraktikast ja tuleb tunnistada, et ei rajane ka seaduse kirjatekstile. 6 Vaidlust ei ole selles, et 14.06.2017 Riigikogu poolt vastu võetud seadusemuudatuse eesmärk oli karmistada karistusi liikluskuritegude eest mh ka korduvalt sõiduki joobeseisundis juhtimise eest. Ei saa eitada, et just seaduse sõnastus on põhjus, miks seaduse kohaldajad on leidnud niši seaduse kohaldamiseks ja vastupidiselt seaduse karmistamise suunas tehtud muudatuste eesmärgile ning seaduseandja tahtele on paraku kohtupraktika põhimõtteliselt jäänud samaks. Seaduse karmistamine on sisuliselt puudutanud reaalselt vaid seda väikest osa korduvalt joobes juhtimisega vahelejääjatest, kes esimesel korral on saanud karistuseks rahalise karistuse. Muudel juhtudel ei ole karistuse karmistumine tunnetatav. Kui varem oli nii, et see osa rahalise karistusega varasemalt karistatuid korduval kohtu alla sattumisel samas süüdistuses üldjuhul said karistuseks tingimisi karistuse, siis nüüd jääb neil see võimalus vahele ja kohtupraktika kohaselt ootab teda järgmisel korral vähemalt üldkasulik töö (1-19-4487 – jõustumas). Kriminaalmenetluslik kogemus aga kinnitab, et rahalise karistusega on võimalik selle kuriteo puhul esmakordselt karistada väheseid. Üldjuhul välistab nende materiaalne olukord rahalise karistuse mõistmist ja enamus, kellele saab mõista rahalist karistust, on ka sellised isikud, kelle puhul oli tegemist juhuslikku laadi süüteoga ja korduvtoimepanemise risk on väike. Seega juhul, kui tõesti pidada õigeks kohaldada
lg 4 p 1 selliselt, et välistada kohustust vähemalt osa mõistetud vangistusest reaalselt täitmisele pöörata, siis ei saa kuidagi 1.11.2017 seadusemuudatust lugeda karmimaks, vähemalt põhikaristuse osas. Sellise muudatuse järgi tegelik vajadus puudus ning ka varem kehtinud redaktsioon andis kohtunikule karistuse mõistmisel needsamad võimalused. Tegelikult ka enne 1.11.2017 oli kohtupraktikas väljakujunenud roolijoodikute karistamise muster, kus iga järgnev karistus ei tohtinud olla kergem eelmisest ja pigem iga korraga karmistus ka selle enamuse suhtes, kes esmakordselt said karistada tingimisi vangistusega järgmisel korral üldkasulik töö, edasi šokivangistus ja siis reaalne vangistus. Eelöelduga soovib kohtukolleegium rõhutada just seda, et menetleja, kes peab võimalikuks, et seaduse karmistamine alates 1.11.2017 tähendab seda, et korduvalt kriminaalses joobes sõidukit juhtinud isikutele mõistetud vangistust on võimalik asendada ka üldkasuliku tööga, peaks enne mõttes leidma vastuse küsimusele, milleks oli üldse vaja seda seadusesätet, kui reaalselt oli muudatus olematu. Lisaks juba eeltoodud isikute ringi jaoks muutus ka sanktsioon ühe aasta võrra e enne oli maksimaalne vangistus 3 aastat, praegu 4 aastat. Kas üldse kedagi kunagi on selle paragrahvi järgi karistatud sanktsioonis ettenähtud vangistuse ülemmääraga e 3 aastase vangistusega, on omaette küsimus ja eeldatav vastus on eitav. Ei saa aga jätta rõhutamata, et kohtupraktika, kus on omaks võetud
järgi mõistetud vangistuse asendamine üldkasuliku tööga, ei jõutagi 2 aastasest karistusmäärast kõrgemale, sest seaduse järgi saab ÜKT-ga asendada vangistust, mis ei ületa 2 aastat. Mitmed varemviidatud maakohtu otsused kinnitavad ka seda, et üldkasuliku tööga saavad karistatud ka need roolijoodikud, kes olid varem sama kuriteo eest karistatud tingimisi vangistusega ja panid toime uue samalaadse kuriteo katseajal (1-18-9131; 118-9444). See lubab väita, et mitte vangistuse sanktsiooni ülemmäära tõstmine ei muuda kohtupraktikat, vaid pigem alammäära tõstmine, sest kui katseajal toimepandud tahtliku kuriteo eest liitkaristus – mis on eelmise karistuse ärakandmata osa ja uue mõistetud karistuse liidetav – ületab kahte aastat, ei saa ka rääkida võimalusest asendada vangistust üldkasuliku tööga.
kohaldamiseks peavad esinema formaalsed eeldused e mõistetud karistus ei tohi ületada 2 aastat. 7 Sisuliselt sarnase samasuguse sättega nagu seda on
lg 2 p 4 täiendati ka
-1; § 143; § 143-2, § 144; § 145 ja § 145-2, kuid nendest
-1; § 143-2 ja § 144 puhul selle sätte kohaldamisel ei saa sellist probleemi nagu käesolevas otsuses käsitletakse tekkida, sest vangistuse alammääraks on 3 aastat, mis välistab ÜKT-ga asendamise ja seda ka lühimenetluses, kus ärakandmisele kuuluks vähemalt 2 aastat ( 3-1-1-83-12p 10). Vastuse küsimusele, mis on olnud 1.11.2017 jõustunud seadusemuudatuse puhul seadusandja tahe annab tutvumine seaduse vastuvõtmise menetluskäiguga sh seletuskirjad erinevatel menetlusetappidel aga ka Riigikogu istungite stenogrammid (sh 7.06.2017 ja 14.06.2017). Seaduse eelnõu seletuskirjadest vastuste otsimine küsimusele, mis oli seaduseandja tegelik tahe, on kohtupraktikas ja eriti Riigikohtu praktikas leidnud pidevat kasutamist ja seda kinnitavad ka rohked Riigikohtu lahendid, kus on viidatud ja tsiteeritud just seletuskirju ning kohaldatud just seletuskirjadest väljaloetud seaduseandja tahte järgi seadust. Seaduse eelnõu tekst, mis nägi ette korduvalt joobeseisundis sõidukit juhtinutele karmimad karistused e
Kui esialgselt oli seaduses mõeldud kohtutele ette kirjutada ka šokivangistuse alammäär – 5 päeva-, siis sellest loobuti. Vaidlust ei ole aga selles, et kogu seadusemuudatuse vastuvõtmise menetluse kestel on nii seletuskirjadest, kui ka seadusemuudatuste pooldajate sõnavõttudest selge, et seaduseandja tahe oli karmistada seadust selliselt, et
lõikes 4 ette uus sõnastus, mis seob üldosa muudatustega ära selle, millise kuriteo puhul täielik karistusest tingimisi vabastamine on välistatud ja vastava eriosa sätte juures näidatakse seaduse rakendajale ja süüdlasele, millal tuleb vähemalt osaliselt karistus reaalselt täitmisele pöörata. Kõikides menetlusetappides sh ka pärast seda, kui teisel lugemisel oli
lg 4 laual just sellises sõnastuses nagu see vastu võeti, on seletuskirjas üheselt mõistetavalt kirjas, et
lõikes 4 ette uus sõnastus, mis seob
eriosas üldosa muudatustega olukorra, millise kuriteo puhul täielik karistusest tingimisi vabastamine on välistatud. Seega vastava eriosa sätte juures näidatakse seaduse rakendajale ja süüdlasele, millal tuleb vähemalt osaliselt karistus reaalselt täitmisele pöörata (seletuskiri 328 SE II-karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse (suhtumise karmistamine sõiduki joobes juhtimisse) eelnõu teise lugemise jätkamise juurde. Muudatusettepanek nr 2). Pärast seadusemuudatuse vastuvõtmist 14.06.2017 saatis Riigikogu pressiteade ka avalikkusele üheselt mõistetava signaali selle kohta, et pärast seaduse jõustumist 1.11.2017 karmistatakse karistust korduvalt sõiduki joobeseisundis juhtimise eest ja nähakse ette kohustuslik šokivangistus. Kuriteo puhul on täielik karistusest tingimisi vabastamine välistatud. Lisakaristusena määratakse ka kohustus juhtimisõiguse äravõtmise osas (https://www.riigikogu.ee pressiteated/oiguskomisjon-et-et/riigikoguvottis-vastu-joobes-soidukijuhtide-karistust-karmistava-seaduse/). Justiitsministeeriumi kodulehel teatas justiitsminister 1.11.2017, et seadusemuudatus näeb ette karmimad karistused ka neile, kes põhjustavad joobes olles raske liiklusõnnetuse. Sel juhul määratakse rikkujale igal juhul lühiajaline ehk šokivangistus https://www.just.ee/et/uudised/tana-karmistusid-karistused-korduva-joobes-juhtimiseeest . 8 Kõige eeltoodu põhjal võib ainult järeldada seda, et kui minimaalselt on kohustuslik osaline vangistuse täitmisele pööramine, on mõistetud vangistuse asendamine ÜKTga välistatud. Arvestades valitsevat kohtupraktikat on sellise sisuga uudised osutunud paraku blufiks. Eitada ei saa seda, et Riigikogus olid konkreetse seaduseelnõu arutelud pingelised ja vastuseis selle seaduse vastuvõtmisele oli tugev. Arutelud käisid ka selle üle, kas üldse on vaja sellist seadusemuudatust või piisab kehtinud seadusest ja vajalik on ainult karistuspraktika muutmine, milles juhtivrolli omaks prokuratuur. Prokuratuuri otsustada on, kas saata konkreetne kriminaalasi kohtusse lühimenetluses, kus prokuratuuril puudub süüdimõistva kohtuotsuse korral edasikaebeõigus ning ka need lühimenetluses tehtud kohtuotsused, kus prokuröri karistustaotlus on olnud maakohtu otsustusest erinev (taotleti reaalse vangistusega või šokivangistusega karistamist, kuid kohus asendas mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga) ei jõua maakohtu resolutiivotsusest üldjuhul kaugemale või läbida pikem ja keerulisem menetlus e võistlev menetlus, kuid kindlustada endale edasikaebeõigus. Karistuspraktika kujundamiseks on vaja mingi aeg mingi arv kriminaalasju lahendada selliselt, et need jõuaks ka Riigikohtu lauale ja nii ainult tekivad Riigikohtu konkreetsed seisukohad, mis tagavad mingillgi määral ühetaolise seaduse kohaldamise.
süüdistuses kriminaalasju, kus vaidluseesemeks on mõistetud karistus jõuab Riigikohtusse üksikuid, kuid nagu näitab praktika, kui nad jõuavad, siis kujunevad ka karistuse mõistmise seisukohast olulised seisukohad. Näiteks kriminaalasjas 3-1-1-58-13, kus just tänu üldmenetlusele jõudis kriminaalasi prokuröri apellatsiooni alusel apellatsioonimenetlusse ja sealt edasi juba kaitsja kaebusega Riigikohtusse, selgitas Riigikohus karistuse mõistmise üldpõhimõtteid. Kas selline otsustusõiguse piiramine nagu oli seaduseandja tahe seadusemuudatuse vastuvõtmisel on põhiseadusega kooskõlas - ka see küsimus oli laual Riigikogus, kuid leiti, et kohtutele on jäetud piisavalt kaalutlusruumi. 1.11.2017 seadusemuudatus jättis seaduseandja tahte kohaselt loomulikult kohtunikule õiguse karistusmäära valikuks sanktsiooni piirides, kuid edasi on kohtu kaalutlusruum piiratud ja valida on vaid kahe variandi vahel – kas mõistetud vangistus pööratakse täitmisele osaliselt või täielikult. Kohtupraktika näitab, et kohtud seda otsustusruumi piisavaks ei pea ning kohtupraktika ei arvesta seaduseandja tegelikku tahet. Kuna seadusetekst aga seaduseandja tegelikku tahet ei väljenda ei saa ka ette heita seda, et seaduse kohaldamata jätmisel ei ole algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Olenemata sellest, et seaduseandja tahe on tegelikult üheselt selge – sooviti teha seadust, mis kohustaks kohut
lg 2 järgi mõistma süüdlastele karistusena vähemalt osalise reaalse vangistuse ja nagu öeldud jääb valikuks sel juhul, kas isikule mõistetakse kogu vangistuse reaalselt ärakandmisele või ainult osa sellest, on selle teema valguses oluline lahendada küsimus – kumb karistus on raskem, kas reaalselt olla vanglas lühikest aega (Riigikohtu seisukohast on shokivangistus mõõdetav kuudes) ja seejärel olla ülejäänud kohtu poolt määratud katseaja kestel vabaduses – kas kriminaalhoolduse all või ilma selleta või teha kogu mõistetud karistusena 9 üldkasulikku tööd, so olla vabaduses, töötada ilma selle eest tasu saamata ja olla samaaegselt kriminaalhoolduse all. Kohtukolleegium leiab, et siiski üldkasulik töö kogu karistuseaja kestel on kergem, kui seda on mingi aeg, mida mõõdetakse kuudena, olla vanglas. Isiku vabaduse piiramine vangistusega on kõige intensiivsem põhiõiguste riive. Ka süüdistatavad ise eelistavad oma karistamisetaotlustes ja kaebustes vanglale sh ka lühiajalisele vangistusele üldkasulikku tööd. Seadusloome protsessi kõrvaltjälgijana ja seaduse kohaldajana on kohtukolleegiumi arvates tegemist olukorraga, kus seaduseandja soov on ilmselgelt selge e seaduseandja soovis, et korduvalt joobeseisundis sõidukeid juhtinud isikuid tuleks karistada vähemalt kindlasti osalise reaalse vangistusega, kuid oma tahet kirja pannes jättis seaduseandja märkamata, et kehtiv seadus võimaldab nii mõistetud vangistuse täielikult täitmisele pööramata jätmise, kui ka vangistuse asendamise asenduskaristusega - üldkasuliku tööga, raviga, elektroonilise valvega ning vangistuse asendamise keeld seadusetekstist ei nähtu.
lg 4 p 1 kohaldamisega on kujunenud kummaline olukord – seadus võeti vastu häälteenamuse tahte kohaselt selliselt, et korduvalt joobes sõidukit juhtinud peaks vähemal mingi osa vangistusest reaalselt ära kandma, kuid seadus pandi kirja ja see hakkas oma elu elama just selliselt nagu seda soovisid need rahvaesindajad, kes seaduse vastuvõtmise hääletamisel jäid vähemusse. Seejuures on kõik sellega justkui rahul – süüdistatavad, prokurörid, advokaadid, kohtunikud, kindlasti ka need rahvasaadikud, kes olid selle seaduse vastuvõtmise vastu. Need, kes ei peaks olema rahul on seaduseelnõu algataja ja seaduse vastuvõtmise poolt hääletanud rahvasaadikud, kuid nemad ei tea sellest, et nende tegelik tahe ei ole rakendamist seaduse kohaldajate poolt leidnud, midagi. Nende tahteavaldus ei leidnud seaduse tekstis paraku väljendust. Kas ja kuidas selline asi võimalik on, kas seaduse kohaldamisel tuleks arvestada seaduse teksti või seadusandja tegelikku tahet, sellele peaks lõpliku vastuse andma Riigikohus. Arvestades eeltoodut leiab kohtukolleegium, et süüdistatava kaitsja poolt apellatsioonis esitatud taotlus on vastuolus seadusega ja Tanel Betlemile mõistetud vangistust ei ole seaduse järgi võimalik asendada üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et maakohus oleks pidanud põhjendama tõkendi – vahistamine – kohaldamist, kui võttis süüdistatava kohtusaalist vahi alla. Maakohtu otsuses on vaid märgitud, et juhindudes KrMS § 130 lg 4¹ kohaldab kohus T. Betlemi suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist. Nõustuda tuleb ka sellega, et maakohus on sellega rikkunud KrMS § 312 p 7 sätestatud tõkendi kohaldamise põhjendamise kohustust ning et selline rikkumine kujutab endast kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis on kõrvaldatav apellatsioonimenetluses. Samas ei nõustu kohtukolleegium kaitsjaga selles, et ringkonnakohtu poolt rikkumise kõrvaldamine on võimalik vaid süüdistatava suhtes tõkendi tühistamise ja tema vahi alt vabastamisega kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu poolt kriminaalmenetlusnormi olulise rikkumise kõrvaldamine on võimalik ka vastavate põhjenduste lisamisega apellatsioonikohtu poolt. Tegelikult sõltub see kummal viisil rikkumine kõrvaldada 10 sellest, kas esinevad vahistamise alused või neid ei esine. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohtul oli põhjendatud alus vahistada süüdistatav kohtusaalist. Õige on see, et süüdistatav ei ole kõrvale hoidunud ei praeguses kriminaalasjas kohtueelsest ega kohtumenetlusest aga tähelepanu väärib fakt, et tal ei olnudki seda võimalik teha. Kriminaalasi saabus kohtusse KrMS § 256-1 järgi ja alates kahtlustatava kinnipidamisest 25.05.2019 kell 18.05 kuni kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamiseni e kuni tema vahistamiseni 27.05.2019 kell 13.45 tal seda võimalust ei olnud. Samas leiab kohtukolleegium, et on olemas oht, et süüdistatav kes saab teada, et tal tuleb maakohtu otsuse kohaselt 10 kuud vangistust kanda võib hakata kõrvale hoiduma mõistetud vangistuse täitmisest. Käesolevas otsuses esitatud ringkonnakohtu seisukohast tulenevalt süveneb süüdistataval ka veendumus, et reaalne vangistus on vältimatu. Samuti, arvestades süüdistatava tavapärast suhtumist temale mõistetud karistustesse ja seda olukorras, kus ta ei ole ühiskonnast isoleeritud aga tal on kohtu poolt kandmata karistus – ÜKT tundide tegemise ajal uue kuriteo toimepanemine, katseajal uue kuriteo toimepanemine – esineb ka käesoleval juhul, kui süüdistatav viibib vabaduses jätkuvalt samalaadse kuriteo toimepanemise oht. Arvestades eeltoodut peab kohtukolleegium põhjendatuks süüdistatava suhtes tõkendina vahistamise kohaldamist. Süüdistatava kaitsja adv. Stella Veber esitas taotluse hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 3 tundi, mille eest on tasu 180 eurot (käibemaks 30 eurot). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 , § 344-345 lg-test 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 27.maist 2019.a Tanel Betlemi suhtes muutmata esitatud ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.