Obsah (5)

§ 69§ 41§ 66§ 11§ 70

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Tartu Halduskohus Kadri Palm 13. november 2015, Jõhvi 3-15-8

) § 69 lg-d 1, 2 ja

2. Vastustaja on seisukohal, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised. 2 3-15-881 11.
3. Vaidlustatud täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kaebaja suhtes põhjusel, et vanglal oli otsuse tegemise hetkel põhjust kahtlustada teda vangla julgeolekut oluliselt ohustava rikkumise toimepanemises. Seega oli vangla sunnitud tõdema, et vangla, sh ametnike ja teiste kinnipeetavate julgeolekut kaebajast lähtuva ohu tõrjumiseks on võimalik ennetada ainuüksi kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega

§ 69lg-s 1 märgitud alusel.

11.

1. Vanglal on kohustus tagada vangla üldine julgeolek. Tuleb möönda, et kaebaja osas täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine on tema osas koormav, kuid kaaludes erinevaid õigushüvesid kaaluvad vangla üldise julgeoleku tagamise väärtused üles kaebajale täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine on tulevikku suunatud prognoosil põhinev kaalutlusotsus ning vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud käskkiri oli igati asjakohaselt motiveeritud ning piisavalt põhjendatud. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamine lõpetati koheselt, kui vanglal oli võimalik asuda seisukohale kaebajast tuleneva ohu, mis täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise põhjustasid, möödumises. 11.
2. Enne kaebaja kambrisse paigutamist kontrolliti kambri seisukorda. Samal päeval, kui kaebaja paigutati kambrisse, „ilmus“ kambriaknale mõra. Ilmselge on asjaolu, et aknaklaasi ei teki mõra iseeneslikult, tegemist on mehhaanilise vigastusega. Videosalvestise vaatluse protokolli kohaselt viibisid kambris vaid kinnipeetavad V. T. ja A.S.. Seega oli alust arvata, et nimetatud isikuid võisid olla isikuteks, kes panid toime vangla vara lõhkumise ning ohustasid seeläbi vangla julgeolekut. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Käesolevas asjas on A.S. esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Viru Vangla
4. veebruari
5. a käskkirja nr 6.-4/100-KP tühistamist.
6. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
7. Viru Vangla
8. veebruari
9. a käskkirjaga nr 6.-4/100-KP kohaldati alates
10. veebruarist 2015 kinnipeetav A.S. suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, selleks, et välistada kokkupuuteid teiste isikutega (

§ 69

lg 2 p 1); isiklike esemete keelamist, mis seisnes selles, et kinnipeetav A.S.ilt võeti kambrist ära kõik isiklikud esemed, millega on võimalik rikkuda kambri sisustust või lõhkuda vangla vara (

§ 69

lg 2 p 2); kehakultuuriga tegelemise keelamist, mille tingis lukustatud kambri eripära (

§ 69

lg 2 p 3) ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist eesmärgiga piirata kinnipeetava suhtlemist ja liikumist, mis omakorda välistab selle, et kinnipeetav saab kusagilt hankida esemeid või koostöös teistega organiseerida akende lõhkumist (

§ 69lg 2 p 4) (tl 10-11).

15.

§ 41

lg-st 2 tuleneb üldine alus vabadust piiravate meetmete kohaldamiseks julgeolekukaalutlustel.

§ 66

lg 1 kohaselt korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ning üldise julgeoleku vanglas.

§ 66

lg 2 järgi vastutab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vanglateenistuse ametnik. Julgeolek

§ 66

lg 1 mõttes tähendab kõigi vanglas viibivate isikute, sh kinnipeetavate julgeolekut. 3 3-15-881 16.

§ 69

lg 1 näeb ette, et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks.

§ 69

lg 2 p-de 1-4 kohaselt on täiendavate julgeolekuabinõudena lubatud kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine, isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine, kehakultuuriga tegelemise keelamine, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. 17.

§ 69

lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine, ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt

§-le 69. 18.

§ 11

lg 1 sätestab, et vangistusseaduses ja selle alusel ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades vangistusseaduse erisusi. HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 56 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldi kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest. 19. Viru Vangla põhjendas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist A.S. suhtes kolmel alusel: 1) teiste isikute kokkupuutumise vältimiseks, 2) raske õigusrikkumise ärahoidmiseks, 3) vangla julgeoleku tagamiseks (tl 10p). 20. Riigikohtu halduskolleegium on 13. novembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-63-09

§ 70

lg 1 alusel ohjeldusmeetme kohaldamise kohta selgitanud: "Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Seetõttu ei saa kohus ennetava meetme (praegusel juhul ohjeldusmeetme) õiguspärasuse hindamisel lähtuda ex post vaatlusviisist, s.t võtta arvesse neid asjaolusid, mis ilmnesid pärast meetme rakendamist." Kohus on seisukohal, et samad reeglid on rakendatavad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise õiguspärasuse kontrollimisel ka käesolevas asjas. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-3-1-94-10, p 12,
3. juuni
4. a otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 12 ja
5. mai
6. a otsus asjas nr 3-3-1-88-14, p 11). 4 3-15-881
7. Kohus leiab, et vastustaja on vaidlustatud käskkirjas piisavalt põhjendanud kaitstavate õigushüvede kahjustamise tõenäosust ja seda, miks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on hädavajalik. Kohus nõustub, et vanglal oli tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstavate õigushüvede kahjustamises. Viru Vangla on vaidlustatud käskkirjas esitanud oma kaalutlused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadus sõltub konkreetsest situatsioonist, kinnipeetava käitumisest ning teistest asjaoludest, mis võivad täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise vajadust mõjutada.
8. Asja materjalidest nähtuvalt paigutati V. T. kambrisse nr 3413
9. veebruaril 2015 kella 14.40 paiku (tl 20). Et paigutuse hetkel oli kambri aken terve, seda tõendab Viru Vangla valvuri U. Võhma ettekanne
10. veebruarist 2015 (tl 20). Ka vanemvalvurite M. Naprejevi ja A. Kaurili sõnade kohaselt oli kambri aken terve (tl 22). Kuivõrd tegemist oli suure mõraga (80 cm), siis ei ole kohtu hinnangul tõenäoline, et see oleks enne paigutamist jäänud valvuritele märkamata. Seda enam, et vangla on vastuses kohtunõudele kinnitanud, et vangla peab akende terveksolekut väga oluliseks, kuivõrd purustatud klaas võib kujuneda üliohtlikuks nii kinnipeetavatele kui ka ametnikele (tl 45). Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et aken oli katki juba enne V. T. kambrisse paigutamist. Pool tundi pärast kinnipeetav V.T. kambrisse paigutamist, s.o umbes kell 15.10 teavitas V.T. valvurit sellest, et tema aknas on mõra (tl 22). Videosalvestise vaatluse protokollist nähtub, et ajavahemikul 15.00-15.10 viibisid nimetatud kambris E7 eluosakonna kinnipeetavad V.T.ja A.S. (tl 21). Kumbki kinnipeetavatest ei tunnistanud kambriakna lõhkumist (tl 22). Eelnevast tulenevalt tuli kinnipeetav paigutada eraldi lukustatud kambrisse eesmärgiga piirata kinnipeetava suhtlemist ja liikumist, mis omakorda välistab selle, et kinnipeetav saab kusagilt hankida esemeid või koostöös teistega organiseerida akende lõhkumisi. Ühtlasi peab vangla tagama üldise vangla julgeoleku ja turvalisuse ning takistama uute raskete õigusrikkumiste toimepanemist. Vanglale ei olnud teada, millega kambri nr 3413 aken lõhuti ning selleks, et vältida uute samalaadsete rikkumiste toimepanemist, oli vajalik kohaldada kinnipeetava suhtes isiklike esemete kasutamise keelamist, millega oleks võimalik rikkuda kambri sisustust või lõhkuda vangla vara.
11. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et seoses aknas oleva mõraga viidi läbi distsiplinaarmenetlus, kus ei leidnud kinnitust, et kaebaja oleks kuidagi seotud aknaklaasi lõhkumisega. Viru Vangla
12. märtsi
13. a distsiplinaarmenetluse protokollist nähtub, et vangla ei suutnud tuvastada, kes kambri nr 3413 akna lõhkus. Distsiplinaarmenetluses ei tuvastatud, et kaebaja ei olnud aknaklaasi lõhkumisega seotud. Kuna pooletunnise ajavahemiku jooksul viibisid kambris ainult kaks kinnipeetavat (V.T.ja A.S.), siis järeldas vangla, et üks kinnipeetavatest või mõlemad kinnipeetavad kooskõlastatult olid seotud kambri akna lõhkumisega. Kohtu hinnangul on akna lõhkumine tõsine õigusrikkumine, mis vaieldamatult ohustab vangla julgeolekut.
14. Vangla on vaidlustatud käskkirjas arvestanud ühelt poolt vajadusega tagada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusalaste õigusaktide täitmise ja üldise julgeoleku vanglas (

§ 66

lg 1), ning teiselt poolt tavalisest kinnipidamisrežiimist rangema režiimi kohaldamisest tuleneva kaebaja vabaduste täiendava piiramisega. Kaebaja suhtes rakendatud täiendavate julgeolekuabinõude eesmärgiks oli mh vältida tema poolt edaspidiseid õigusrikkumisi. Käskkirjas on iga rakendatud meetme kohta esitatud põhjendus, mida soovitakse meetmega ära hoida ja miks on selle rakendamine vajalik (vt otsuse p 14). Kohtu 5 3-15-881 hinnangul ei ole alust väita, et rakendatud meetmed ei olnud julgeolekuohu ja uute õigusrikkumiste toimepanemise ohu tõrjumiseks kohased ja vajalikud. Arvestada tuleb ka sellega, et vangla peab julgeolekuohu ilmnemisel otsustama täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise kiiresti ja piiratud teabe põhjal (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-33-10, p 13).

1. Kohtu hinnangul vastab vaidlusalune käskkiri HMS §-le 54 ja § 55 lg-le
2. Viru Vangla
3. veebruari
4. a käskkiri nr 6.-4/100-KP on õiguspärane, antud pädeva haldusorgani poolt kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne ning vastab vorminõuetele. Käskkiri on selge ja üheselt mõistetav. Kaebuse esitaja ei ole esitanud ühtegi põhjendust või asjaolu, mis tõendaks, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õigusvastane. Seetõttu puuduvad ka alused käskkirja tühistamiseks.
5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja pole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Kaebaja vabastati kaebuse esitamise eest nõutavast riigilõivust Tartu Halduskohtu
6. mai
7. a määrusega (tl 30). HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Eeltoodust tulenevalt jääb riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja määrusega vabastas, Eesti Vabariigi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 6