← Eesti

1-18-4774/81

1-18-4774 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. mai 2019, Tallinn Kohtuasja number 1-18-4774 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi

§ 25lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 12.

märtsi

  1. a otsus Apellatsiooni esitaja Kaitsja vandeadvokaat Andres Tamm riigi õigusabi korras Prokurör Lääne Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Rainer Amur Süüdistatav Marko Kaljuste isikukood 39007134910, elukoht XXX, XXX, karistatus puudub, viibis eelvangistuses 29.10.2017- 31.10.2017 Kaitsja Vandeadvokaat Andres Tamm riigi õigusabi korras Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  2. Jätta Pärnu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a otsus Marko Kaljuste süüdistusasjas KarS §

§ 25lg 2 järgi muutmata.

  1. Apellatsioon jätta rahuldamata.
  2. Määrata Advokaadibüroole Andres Tamm makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 210 (kakssada kümme) eurot Marko Kaljustele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest.
  3. Mõista eelmises punktis nimetatud menetluskulu katteks Marko Kaljustelt välja 210 (kakssada kümme) eurot Eesti Vabariigi kasuks.
  4. Makseinfo koos arveldusarve ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Marko Kaljustele eraldi dokumendina. Menetluskulu tuleb tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kui rahaline kohustus ei ole tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Pärnu Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsusega üldmenetluses tunnistati Marko Kaljuste süüdi karistusseadustiku (KarS) §

§ 25lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks vangistus 7 aastaks.

Karistusest loeti kantuks 3 päeva. Karistuse kandmise aja alguseks on süüdistatava vanglasse asumise päev.

  1. Marko Kaljuste tunnistati süüdi selles, tema
  2. oktoobril 2017 ajavahemikul kell 10.00 - 14.04 tungis XXX korteris nr X asuvas Marko Kaljuste magamistoas ühise alkoholi tarvitamise käigus noaga kallale XX-le, kes tegi magamistoa akna peal suitsu, olles küünarnukkidega aknast väljas pleki peal ettepoole kummargil. Marko Kaljuste lähenes XX-le selja tagant ning lõi talle halli värvi metallist noaga korduvalt s.o neljal korral selja, ühel korral parema puusa ja ühel korral parema reie piirkonda. Selle peale keeras XX reaktsioonist ringi ning seisis Marko Kaljustega silmitsi, kes lõi talle koheselt noaga kahel korral näo piirkonda. XX üritas ennast kätega kaitsta, liikudes Marko Kaljuste poole, proovides kätega noalööke tõrjuda, kuid ta ei suutnud Marko Kaljustet peatada, mistõttu jätkas Marko Kaljuste XX noaga löömist, lüües talle ühel korral parema õla piirkonda ja ühel korral rindkeresse. Kui XX ennast kätega kaitses, siis said vigastada tema nii parema kui vasaku käe sõrmed (vigastusi kokku kolm). XX-l õnnestus lõpuks nuga Marko Kaljuste käest ära lüüa, mis kukkus põrandale. Selle peale võttis Marko Kaljuste seina ääres asuva spordikoti pealt uue noa s.o kipsinoa ning ründas XX uuesti, lüües noaga XX-le kahel korral kaela piirkonda. XX kaitses ennast uuesti kätega, mistõttu said vigastada tema mõlema käe randmed (kokku kolm vigastust). Marko Kaljuste rünnaku (kokku 18 torke-lõikehaava) tagajärjel vajus XX lõpuks kapi ette põrandale ja kaotas ajutiselt teadvuse. Marko Kaljuste ei kutsunud kiirabi enda soovi kohaselt, vaid alles teadvusele tulnud kannatanu XX palvel. Isiku ekspertiisi käigus on tuvastatud, et Marko Kaljuste tekitas XX-le järgmised vigastused: koljuõõnde tungiva parema oimuluu killulise murruga torke-lõikehaava parema oimu piirkonda, vasakpoolse veri-õhkrinna ja vasaku kopsu ventilatsiooni (mahu) vähenemise võimalikust kopsu vigastusest, torke-lõikehaava paremale poole kaela külgpinnale ja kaela ülemisse kolmandikku, kõhu-kelmetagusesse ruumi ulatuva vasaku neeru ülaosa vigastusega ja neeru ümbritseva verevalumiga torke-lõikehaava selja keskossa lülisambast vasakule poole, torke-lõikehaava selja ülaossa lülisambast paremale poole, torke-lõikehaava ümbritseva nahaaluse verevalumiga selja alaossa paremale poole nn vaagnaluu tagumise-ülemise serva kohale orienteeruvalt III ja IV nimmelüli kõrgusele, torke-lõikehaava parema puusa piirkonna tagumisele kaenlajoonele, torkelõikehaava nahaaluse verevalumiga parema reie tagumisele pinnale keskmisesse kolmandikku, torke-lõikehaava koos nahaaluse verevalumiga parema õlaliigese eesmisele pinnale, 2 lõikehaava parema käe randmele I ja II sõrme projektsioonile, lõikehaava parema käe pöidla põhilüli ja küüslüli vahelisele alale II sõrme poolsele pinnale, lõikehaava nahaaluse verevalumiga vasaku randme piirkonda ulatusliku lillakassinise nahaaluse verevalumiga V sõrme poolsele; 2

(9)lõikehaavad vasaku käe II sõrmele I sõrme poolsel küljel, lõikehaava rindkere eespinnale parema rangluu seesmise otsa kohale, lõike-haava nahakriimustusega kaela ees ja paremal pool keskmises kolmandikus, paremasse põskkoopasse ulatuva torke-lõikehaava koos nahakriimustuse ja nahaaluse verevalumiga paremal pool näol. Koljuõõnde tungiv parema oimuluu killulise murruga torke-lõikehaav parema oimu piirkonnas, vasakpoolne veri-õhkrind ja vasaku kopsu ventilatsiooni (mahu) vähenemine võimalikust kopsu vigastusest on eluohtlikud tervisekahjustused. Arvestades XX tervisekahjustuste ulatuslikkust ja paiknemist mitmetes elutähtsates piirkondades (pea, rindkere), pidi Marko Kaljuste vähemalt möönma mistahes raskusega tagajärje saabumist XX tervisele ja elule s.h surma saabumist. Sündmuskohale saabunud kiirabi operatiivse tegutsemise tagajärjel õnnestus XX elu päästa, mistõttu ei õnnestunud Marko Kaljustel kuritegu kannatanu suhtes lõpule viia ning kannatanu surm ei saabunud. Oma sellise tegevusega pani Marko Kaljuste toime KarS §

§ 25

lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo s.o teadvalt alustas vahetult teise inimese tapmise toimepanemist.

  1. Maakohus leidis kriminaalasjas avaldatud ja uuritud tõenditele tuginedes, et Marko Kaljuste on talle süüdistuses esitatud kuriteo toime pannud ning selles süüdi.
  2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat Andres Tamm, kes vaidlustab Marko Kaljuste süüdimõistmise ja taotleb kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja seisukohad olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Kohtuotsus rajaneb põhiliselt kannatanu XX ütlustel, kuid tema ütlused ei ole usaldusväärsed. Esiteks seetõttu, et ta oli raskes joobes (3,1 mg/l). Tal tuvastati alkoholi tarvitamisest tingitud psüühika- ja käitumishäire ja äge intoksikatsioon. Sellises seisus võib isik anda ükskõik milliseid ütlusi. Teiseks seetõttu, et tal oli materiaalne huvi saada süüdistatava käest raha. Nimelt on esitanud kannatanu tsiviilhagi, milles taotleb süüdistatavalt 5000 euro väljamõistmist mittemateriaalse kahju katteks. 4.2 DNA ekspertiisi käigus tuvastati kipsinoa käepidemel XX DNA, kuid ei saanud kindlalt välistada Marko Kaljuste DNA jälgi. Kaitsja leiab, et kui Marko Kaljuste oleks kannatanut kipsinoaga löönud, siis oleks pidanud olema kipsinoa käepidemel tema DNA. Nimetatud asjaolu on selgitatav sellega, et nuga oli tõenäoliselt Marko Kaljuste oma ning XX võttis selle enne kiirabiga äraviimist oma kätte. Noal, millega väidetavalt kannatanu XX rünnati, ei ole kannatanu DNA-d leitud. Seega pole kriminaalasjas uuritud nuga, millega väidetavalt Marko Kaljuste kannatanut ründas. 4.3 DNA ja jäljeekspertiisi käigus tuvastati süüdistatava Marko Kaljuste riietel kannatanu XX verd ja DNA-d. Kaitsja hinnangul ei tõenda see aga Marko Kaljuste süüd talle XX noaga löömises. Marko Kaljuste riided määrdusid kannatanu XX verega selle käigus, kui ta maas lamava kannatu voodile istuma aitas. 4.4 Marko Kaljuste süüd ei tõenda ka muud tõendid. Kannatanu XX ja süüdistatava Marko Kaljuste ütlustest nähtub, et mingit tüli neil omavahel ei olnud. Kannatanu XX iseloomustab süüdistatavat kui vähese jutuga vaikset töömeest, kellega kunagi pole mingisugust tüli olnud. Marko Kaljuste pole varem olnud kohtu all, pole karistatud ka väärteokorras, mis iseenesest on meie ajal harukordne. 3

(9)XX on aga korduvalt karistatud isik, kes vastupidiselt tavapärasele praktikale ei istunud kohtuistungi ajal saalis. Ta oli kohtualuse pingis, sest kannab karistust vägivallategude eest.
  1. Ringkonnakohus määras vaadata esitatud apellatsiooni alusel kriminaalasi läbi kirjalikus menetluses ja andis taotluste ning seisukohtade esitamise tähtajaks
  2. mai
  4. Määratud tähtajal esitas oma seisukoha prokurör, kes taotleb jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Asjaolu, et kannatanu oli tugevas alkoholijoobes, ei tee tema ütlusi automaatselt ebausaldusväärseteks. Selle välistamiseks ongi kohus hinnanud tõendeid nende kogumis ning jõudnud õigustatult järeldusele, et kannatanu ütlused on kooskõlas teiste kogutud tõenditega. See tähendab kohus on tema ütlusi kontrollinud just sellest eeldusest lähtudes, et alkoholijoobes isik võib ütlustes eksida. Antud juhul aga ta ei eksi, sest need riimuvad teiste temast sõltumatute tõendite kogumiga. Kaitsja väide, et kannatanul oli Marko Kaljustet süüstades motiiv tsiviilhagi esitamise kaudu rikastuda, ei ole eluliselt usutav. Esiteks ei vasta kannatanu tegevus sündmuse ajal sellele, et kõik oli planeeritud. Teiseks on kannatanu juba vahetult sündmuskoha järgselt osutanud Marko Kaljustele kui kuriteo toimepannud isikule (kiirabiarstile kiirabis) ja seda tugevas joobeseisundis. Kolmandaks ei teadnud kannatanu oma õigusest nõuda kannatanult tsiviilhagi enne prokuratuuris toimikuga tutvumist, sest ka tsiviilhagi on esitatud prokuratuuri kaudu (tsiviilhagi esitamise kuupäev oli 06.06.18) rohkem kui pool aastat hiljem sündmusest ja kannatanuna ülekuulamisest. Kaitsja seisukoht DNA ekspertiisi järelduste osas, mis kohus on teinud, on samuti eksitav. Nimelt on kohus ka DNA ekspertiisi järeldusi hinnanud kogumis teiste tõenditega, mitte üksinda eraldiseisvana nagu teeb seda kaitsja. Fakt on see, et lisaks kannatanu ütlustele, et teda ründas Marko Kaljuste, on kannatanu dressipükstelt ja sokilt leitud kannatanu DNA-d verest s.t süüdistatav on kannatanu verega kokku puutunud. Samuti on fakt see, et ka kipsinoalt, mis kannatanu sõnade kohaselt oli üheks ründerelvaks, leiti samuti kannatanu DNA-d verest. Samuti leiti kipsinoa käepidemelt süüdistatava DNA jälgi. Kööginoa teralt leiti DNA täisprofiil, milles võib olla nii kannatanu kui süüdistatava DNA-d ning kööginoa käepidemelt leiti DNA täisprofiil, mis ei ole seostatav kannatanu DNA-ga, kuid on seotud süüdistatava ja temaga koos elava vanaema DNA-ga. Kui DNA ekspertiisi vaadelda eraldiseisvana, siis saab peaaegu alati järeldused kahtluse alla seada, kuid kõiki tõendeid tuleb vaadelda kogumis ning võrrelda ka teiste tõenditega, mida kohus on ka teinud. Prokurör jubib kohtu tähelepanu sellele, et kannatanu ütlused kööginoa osas riimuvad DNA ekspertiisiga – kannatanu ei võtnud kööginuga kordagi enda kätte ehk käepidemel ei saanudki olla kannatanu DNA-d. Samas teralt on leitud kannatanu DNA-d, sest selle noaga süüdistatav teda pussitaski. Jäljeekspertiisi osas väidab kaitsja, et pritsmed pükstele ja sokkidele tekkisid kannatanu maast voodile tõstmisel. Esiteks ei ole kannatanu andnud ütlusi, et süüdistatav oleks teda voodile 4
(9)tõstnud. Kiirabi leidis kannatanu põrandalt, mitte voodist. Pükstel ja sokkidel olevad pritsmed on väga peenikesed ja tihedad, mis ei viita kaitsja poolt väidetud mehhanismile. Tilkumise tagajärjel ei ole pritsmed nii tihedalt koos ning väikesed. Mehhanism viitab pigem löömise hetkel tekkinud pritsmetele. Nii kannatanu kui süüdistatav väidavad, et nende vahel korteris mingit tüli ei olnud ning sündmus käis vaikselt ja kiirelt, mistõttu ei olegi midagi imelikku, et keegi seda pealt ei kuulnud. Väidetavalt kõrval korteris viibinud tunnistaja AA ütlusi antud juhul arvestada ei saa, sest teda ei suudetud kohtus kuidagi sündmuse ega selle ajaga siduda. Tähtsust ei oma asjaolu, et kannatanut on varem kriminaalkorras karitatud, kuid süüdistatavat ei ole. Seega ei ole kaitsjal tegelikult ühtegi tõsiseltvõetavat väidet ega tõendit, et ümber lükata maakohtu järeldused selle kohta, et kuriteo on toime pannud Marko Kaljuste. Prokurör on aga erineval seisukohal maakohtust selles osas, mis puudutab kohtu järeldust Marko Kaljuste subjektiivse kuriteokoosseisu kohta. Maakohus on küll lõpuks jõudnud õigele järeldusele, mõistes Marko Kaljuste süüdi KarS § 113 - § 25 lg 2 järgi, kuid Marko Kaljuste subjektiivset külge hinnates on lähtunud valest eeldusest, et süüdistatava Marko Kaljuste ütlused on vastuolus uuritud tõenditega, on ennast õigustavad ning ei ole usutavad (just selles osas, et M. Kaljuste jäi magama ja ei tea midagi asjaoludest, kuidas XX kehavigastused sai). Prokuröri hinnangul ei ole Marko Kaljuste ütlused ebausaldusväärsed, vaid ta on nii kohtueelses menetluses kui kohtumenetluses rääkinud asju nii nagu ta mäletab. Marko Kaljuste on nii kõnes 112-e kui ka süüdistatavana ülekuulamisel rääkinud sisuliselt samasugust juttu – kui ta ärkas, siis nägi verist XX enda toas ning helistas 112, s.t kutsus abi. Pussitamist ei mäleta. Sellist teojärgset käitumist on varasemas kohtupraktikas käsitletud olulise asjaoluna isiku subjektiivse külje tuvastamisel, mistõttu annab prokurör ka selles osas oma seisukoha. Marko Kaljustele teostatud kohtupsühhiaatriaekspertiis tuvastas, et Marko Kaljuste agressiivsus antud juhul on seotud alkoholi kuritarvitamisega, mille tagajärjel on tekkinud alkoholamneesia. Prokurör leiab, et arvestades ekspertiisi tulemust, süüdistatava ja kannatanu ütlusi, siis toimus sündmus Marko Kaljuste toas järgmiselt: kannatanu ja süüdistatav tarbisid ohtralt alkoholi, kuni Marko Kaljuste muutus alkoholi tarvitamisest agressiivseks ning ründas XX noaga eesmärgiga ta tappa. Ekspertiis tuvastas, et Marko Kaljuste oli ründe ajal võimeline oma teo keelatusest aru saama s.t noaga löömise ajal tegutses ta teadlikult ja tahtlikult ning arvestades noahoopide hulka ning löömise piirkondi, pidi aru saama, et selle tagajärjel võib saabuda kannatanu surm. Pärast noarünnakuid, kui kannatanu oli rünnaku tulemusel voodi ees põrandal, vajus süüdistatav voodile magama. See on üldteada asjaolu, et purjus inimesed võivad ootamatult ja kiirelt ära vajuda. Kannatanu ei mäleta samuti, mis täpselt pärast tema ründamist toimus. Mingi aeg hiljem (täpset ajavahemikku pole võimalik tuvastada) Marko Kaljuste ärkas alkoholamneesias, mistõttu ta ei mäletanud, mida ta oli teinud ning nähes XX verisena maas, helistas 112. Sellest tulenevalt leiab prokurör, et Marko Kaljuste teojärgne käitumine (112 helistamine ja kannatanule abi andmine) ei olnud enam seotud tema poolt toime pandud teoga, sest teo toimepanemist ta ei mäletanud, vaid ta käitus sellises teadmises, mis tal oli kui ta ärkas ning nägi, et XX vajas abi. Teo toimepanemise ajal oli Marko Kaljustel otsene tahtlus XX tappa ning ta tegi enda hinnangul selleks piisavalt. Asjaolu, et XX ei surnud, ei sõltunud enam Marko Kaljustest. 5
(9)Seega leiab prokurör, et kuriteo toimepanemise ajal oli Marko Kaljuste tahtlus suunatud XX tapmisele ning ka subjektiivselt vastab tema tegu KarS §

§ 25lg 2 kuriteo tunnustele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

  1. Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalidega, kaitsja apellatsiooni väidetega ning prokuröri vastuväitega apellatsioonile, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 7.1 Sisuliselt taotleb kaitsja esitatud apellatsioonis maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist. Vastuseks sellele märgib kohtukolleegium, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus maakohtul. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
  2. detsembri
  3. a otsuses nr 3-1-1-107-12 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks. Apellatsioonis korratakse samu väiteid, mida süüdistatav ja kaitsja esitasid maakohtus ning millele maakohus on oma otsuses juba vastanud. Maakohus on kohtukolleegiumi arvates olnud tõendite hindamises ning oma siseveendumuse kujunemise kajastamisel piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. detsembri
  5. a otsus asjas nr 3-1-1-113-13,
  6. aprilli
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11 ja
  8. detsembri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11). Kokkuvõtvalt on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus ei ole tõendite hindamisel kriminaalmenetlusõigust rikkunud ega materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud. Kohtulik uurimine ei ole olnud ühekülgne ega puudulik. Kohtuotsuses on põhistatud kõiki olulisi järeldusi. Kohtuotsuste põhistused on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav. Samuti ei ole maakohus eksinud süüdistatava käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel ega menetluskulude otsustuse tegemisel. Kaitsja apellatsiooniga seonduvalt peab kohtukolleegium vajalikuks märkida järgmist. 7.2 Kaitsja leiab, et süüdimõistva kohtuotsuse rajamine peamiselt kannatanu XX ütlustele ei ole õige. Erinevalt kaitsjast leiab kohtukolleegium, et Eesti kriminaalmenetlusõigus lähtub tõendite vaba hindamise põhimõttest, millele osutab KrMS § 61 ja mille kohaselt pole ühelgi tõendil ette 6

(9)kindlaksmääratud jõudu ning kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Seega on kohtuotsuse rajamine ainult ühele tõendile senise kohtupraktika kohaselt võimalik. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium
  1. oktoobri
  2. a otsuses nr 1-15-10967 sedastanud, et Riigikohtu järjekindla praktika kohaselt ei ole välistatud isiku süüditunnistamine ka vaid ühele tõendile tuginedes, milleks võib muu hulgas olla kannatanu ütlus. Kuid sellise ühe tõendi põhjal kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatuse põhjendamine kohtu poolt peab olema selline, et kohtu siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale eriti selgesti jälgitav. Neil juhtudel on iseäranis oluline ka see, et kohus oleks igakülgselt ja erapooletult vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tekkinud kahtlusi ning need veenvalt kummutanud. Kui kannatanu ütlused on kriminaalasja lahendamisel ainus või määrava tähendusega tõend, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel käsitlema iseäranis põhjalikult kõiki ütluste usaldusväärsust mõjutavaid asjaolusid. Sealhulgas tuleb kohtul hinnata seda, kas ja kui, siis millises osas langevad kokku kannatanu ja vahendlike tunnistajate ütlused tõendamiseseme asjaolude kohta. Juhul, kui nimetatud isikuliste tõendite vahel ilmnevad vastuolud, peab kohus kannatanu ütluste hindamisel esile kerkinud kahtlused kõrvaldama, et lugeda need ütlused usaldusväärseks. Kohtukolleegium on siiski seisukohal, et praeguses asjas ei ole rajatud süüdimõistev kohtuotsus vaid kannatanu XX ütlustele, sest kohtuistungil on avaldatud teisi tõendeid, mis tema süüd kinnitavad (sündmuskoha vaatlusprotokoll, läbiotsimise protokoll, asitõendi vaatlusprotokoll, isiku kohtuarstlik ekspertiis, DNA-ekspertiis, jäljeekspertiis, tunnistajate EE, AA ja TT ütlused). 7.3 Kaitsja on seisukohal, et kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, sest ta oli raskes alkoholijoobes. Kohtukolleegium kaitsja seisukohaga ei nõustu, sest kannatanu XX on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus samasisulisi ütlusi, mis haakuvad teiste kohtuistungil avaldatud tõenditega. Tema ütlused aset leidnud sündmuste kohta on detailsed ja veenvad. Ta ei õigusta seejuures enda alkoholijoobes viibimist, ega süüdista liigselt Marko Kaljustet. Ta lihtsalt kirjeldab Marko Kaljuste ootamatut rünnet tema vastu. Asjaolu, et kannatanu on alkoholijoobes, ei muuda senise kohtupraktika kohaselt tema ütlusi automaatselt ebausaldusväärseks. 7.4 Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et maakohus on tunnistanud süüdistatava Marko Kaljuste ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks, sest ta lihtsalt ei mäleta raske alkoholijoobe tõttu kõiki sündmusi. Ta lõi küll kannatanut tahtlikult noaga, kuid pärast seda jäi magama ja pärast ärkamist seda ei mäleta. Kohtukolleegium jätab prokuröri selle seisukoha tähelepanuta, sest KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja esitatud apellatsiooni piires. Prokurör ei ole praeguses kriminaalasjas apellatsiooni esitanud. Kaitsja apellatsiooni kohaselt ei ole süüdistatav kannatanut noaga löönud, vaid seda on teinud keegi seni tuvastamata isik. 7.5 Tunnistaja EE kohtuistungil avaldatud ütlustest nähtub, et XX tuli hommikul Marko Kaljuste juurde ja nad olid kahekesi toas. Välisuks oli alati ja nii ka sel päeval lukku keeratud. Seda selleks, et vältida võõraste isikute korterisse sisenemist. Marko Kaljuste toa uks oli suletud. Mida mehed toas tegid, seda tunnistaja ei tea. Mingit lärmi ta ei kuulnud. Seega on tunnistaja EE ütlustega tõendatud, et keegi kolmas isik ei saanud korterisse tulla ja kannatanu XX noaga lüüa. Kuna tunnistaja mingit lärmi ei kuulnud, siis toetab see kannatanu ütlusi selle kohta, et Marko Kaljuste ründas teda ootamatult. 7
(9)7.6 Tunnistaja MM ütlustest nähtub, et ta on kiirabitöötaja, kes väljakutse peale sündmuskohale sõitis. Kannatanu XX istus voodi ees põrandal. Korteris rääkis Marko Kaljuste, et kannatanu oli väljas käinud ja kellegi käest peksa saanud. Kiirabiautos rääkis aga kannatanu XX, et korteri omanik Marko Kaljuste oli teda noaga löönud. Tunnistaja lisab, et ta nägi toas voodi nurga all hallikat värvi nuga, millel oli verekahtlane määrdumine. Ta näitas seda nuga ka kiirabi autojuhile. KrMS § 66 lõike 21 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud: 1) vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata käesoleva seadustiku § 291 lõikes 1 nimetatud põhjusel; 2) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde; 3) tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt või mis oli muul viisil ilmselgelt vastuolus rääkija huvidega; 4) tunnistaja ütluste sisuks on ühiselt toimepandud kuriteo asjaolud. Seega oli arutatava kriminaalasja menetlemise ajal maakohtus lubatud kasutada tõendina vahendliku tunnistaja MM ütlusi KrMS § 66 lõikes 21 p 3 alusel, sest tunnistaja ütluste sisuks oli kannatanu XX-lt kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta. Kohtukolleegiumi hinnangul on ilmne, et kannatanu oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. 7.7 Üheks Marko Kaljuste süüd kinnitavaks tõendiks on jäljeekspertiis, mille käigus tuvastati Marko Kaljuste riietel verejäljed (1 kd tl 107-112). DNA ekspertiisi käigus tuvastati, et see on kannatanu XX veri (1 kd tl 91-100). Kaitsja leiab, et need tõendid siiski ei kinnita Marko Kaljuste süüd, sest tema riided said veriseks kannatanu voodile tõstmise käigus. Kohtukolleegium kaitsja väitega ei nõustu, sest kannatanu XX enda voodile tõstmist ei kinnita. Lisaks sellele nähtub tunnistaja MM ütlustest, et tuppa sisenedes istus kannatanu voodi ees põrandal. 7.8 DNA ekspertiisi käigus leiti kipsinoa teralt kannatanu XX DNA, kuid süüdistatava Marko Kaljuste DNA-d sealt ei leitud. Samas kipsinoa käepidemelt XX DNA-d ei leitud, kuid ei saa välistada Marko Kaljuste DNA olemasolu. Seega sattus kannatanu DNA kipsinoa terale ja süüdistatava DNA kipsinoa käepidemele kannatanule lõikehaavade tekitamise käigus. Ekspert ei välista kööginoa teral kannatanu XX ja süüdistatava Marko Kaljuste DNA esinemist. Samuti ei välista ekspert kööginoa käepidemel süüdistatava Marko Kaljuste DNA esinemist. Kannatanu DNA-d kööginoa käepidemelt ei leitud. Seega ei kinnita ekspert, et süüdistatava DNA esinemine on kööginoal välistatud. Kööginuga leiti läbiotsimise käigus Marko Kaljuste toas olnud spordikotist riide sisse mähituna (1 kd tl 63-67). Sündmuskoha vaatluse käigus voodi juures põrandalt kööginuga ei leitud, ehkki kannatanu XX ütlustest nähtub, et kööginuga kukkus põrandale (1 kd tl 1-16). Samuti kinnitas kiirabitöötaja MM, et ta nägi voodi juures põrandal halli värvi metallist kööginuga. See on seletatav asjaoluga, et pärast kiirabi lahkumist peitis Marko Kaljuste kuriteo vahendi spordikotti riiete sisse. Kannatanu XX tundis kohtuistungil selle noa ära ja kinnitas, et süüdistatav teda selle noaga vigastas. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsja väitega, et kuriteo vahendina kasutatud kööginuga ei ole leitud. Seega kinnitab DNA 8
(9)ekspertiis kannatanu XX ütluste usaldusväärsust. Kuna kannatanu esitas tsiviilhagi prokuratuuri kaudu pool aastat pärast kuriteosündmust, siis ei nõustu kohtukolleegium ka selle kaitsja väitega, et kannatanu annab valeütlusi eesmärgiga saada materiaalset kasu. 7.9 Eeltoodut arvesse võttes leiab kohtukolleegium, et kaitsja apellatsiooni väited kohtuotsuse tühistamiseks ja uue otsusega Marko Kaljuste õigeksmõistmiseks süüdistuses KarS §

25 lg 2 järgi põhjust ei anna.

  1. Viimasena peatub kohtukolleegium apellatsioonimenetluse kuludel. KrMS § 185 lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, s.o maakohtu otsus jäetakse muutmata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Kui apellatsiooni esitaja on prokuratuur, kannab menetluskulud riik. Kuna praeguses asjas jätab kohtukolleegium maakohtu otsuse muutmata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata, siis jäävad menetluskulud süüdistatava kanda. Marko Kaljuste kaitsja vandeadvokaat Andres Tamm esitas koos apellatsiooniga taotluse riigi õigusabi korras määratud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks apellatsioonimenetluses koos käibemaksuga 210 eurot, sealhulgas käibemaks 35 eurot. Taotluse kohaselt seisneb kaitsja tasu süüdistatavaga nõu pidamises ja apellatsiooni koostamises 3,5 tunni ulatuses 175 eurot. Kohtukolleegiumi hinnangul on taotluses märgitud toimingud riigi õigusabi osutamiseks vajalikud ja põhjendatud. Kuna kohtukolleegium teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi, tuleb eelmärgitud menetluskulu KrMS § 185 lg 2 kohaselt süüdistatavalt riigi kasuks välja mõista.
  2. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu
  3. märtsi
  4. a kohtuotsuse Marko Kaljuste süüdistusasjas muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.