Obsah (13)

§ 657§ 656§ 363§ 442§ 439§ 370§ 438§ 436§ 392§ 203§ 3401§ 233§ 366

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-18-7603 Kohtukoosseis Orvi Koik, Ivi Kesküla ja Sten Lind Kr

§ 657

lg 1 pst 2 tuleb asuda seisukohale, et olukorras, kus ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, millega on tsiviilhagi osaliselt või täielikult rahuldatud või rahuldamata jäetud, võib apellatsioonikohus ise anda ka uue hinnangu tsiviilhagi põhjendatusele. Erandiks on juhtumid, mil ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel tsiviilhagi ise lahendada. Sellisel juhul tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 341 lg-te 1 või 2 ja

§ 657lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule (vt nt nr 3-1-1-42-08).

9.2

§ 656

lg 1 p 5 kohaselt saadab ringkonnakohus asja uueks läbivaatamiseks juhul, kui otsust ei ole seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada (vt nr 3-1-1-41-09). Maakohus on jätnud täielikult tähelepanuta, et kannatanu ja süüdistatav on abikaasad, seega on nende varalised õigused määratud kas seadusega või lepinguga (abieluvaraleping). Süüdistatavalt ei saa mõista välja kahju, mille ta on tekitanud iseendale. Seega tuleb välja selgitada, kas sõiduauto ja telefoni näol on tegemist ühis- või lahusvaraga. Kannatanu ütlustest nähtuvalt abiellusid nad Soomes (I kd, tl 9), suhtlema hakati siis, kui süüdistatav oli Soomes avavanglas, juulis nad abiellusid ja 1.09.2016 sai süüdistatav vanglast välja (I kd, tl 155 pö). Mobiiltelefon on soetatud septembris 2016 (I kd, tl 28) ja sõiduauto soetati eeldatavasti aprillis 2017 (I kd, tl 33, 34 pangatehingud). Seega võivad esemed olla soetatud abielu kestel. 14 Kannatanu on kohtuistungil selgitanud vastuseks kohtu küsimusele, kas oli ühis- või lahusvara, et neil pole ühtegi lepingut (I kd, tl 9). Eesti seaduse järgi oleks sõiduauto sellisel juhul ühisvara (PKS § 24 lg 2) ning telefon lahusvara (PKS § 27 lg 2 p 1), kuid tähelepanuta ei saa jätta, et abielu sõlmiti Soomes. Rahvusvahelise eraõiguse seaduse (REÕS, mida kohaldatakse enne 29.01.2019 sõlmitud abielude korral) § 58 lg 1 sätestab, et abikaasade varalistele õigustele kohaldatakse abikaasade poolt valitud õigust. Abikaasad võivad varalistele õigustele kohaldatavaks õiguseks valida ühe abikaasa elukohariigi õiguse või ühe abikaasa kodakondsuse riigi õiguse. Maakohus ei ole välja selgitanud, kas M ja Rimon Stint on abiellumisel valinud konkreetse riigi õiguse. REÕS § 58 lg 3 sätestab, et kui abikaasad ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust (REÕS § 57) abielu sõlmimise ajal. REÕS § 57 lg 1 kohaselt määratakse abielu üldised õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, kus on abikaasade ühine elukoht. Nii M kui Rimon Stinti elukoht on Soome Vabariigis. Seega võib antud juhul abikaasade varasuhetele kohalduda Soome õigus. REÕS § 4 sätestab, et kohaldatava välisriigi õiguse sisu tehakse kindlaks asja menetleva kohtu poolt. Maakohtu otsuses puudub täielikult põhjendus, miks on nii telefoni kui sõiduautot käsitletud lahusvarana, millele viitab asjaolu, et kogu varaline kahju on süüdistatavalt kannatanu kasuks välja mõistetud. Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on selliselt toimides oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses. 9.3 Maakohus on märkinud, et hagiavalduse kohaselt taotleb kannatanu hüvitada temale tagasimaksmisele kuuluv laenusumma 14 636,67 eurot ja sõiduautoga seondunud muud kulud. Maakohus leidis, et kannatanule tuleb hüvitada auto turuväärtus, arvestades seejuures asjaolu, et kannatanule jääb alles ka liiklusõnnetuses osalenud sõiduki jäänuk, mille saab kannatanu realiseerida.

§ 363

lg 1 p 1 kohaselt tuleb hagiavalduses märkida selgelt väljendatud nõue (hagi ese). Hagi ese on hageja protsessuaalne taotlus, milles taotletakse kohtult millegi väljamõistmist või tuvastamist vms ning mille kohta võtab kohus hagi rahuldamise (või rahuldamata jätmise) korral seisukoha kohtuotsuse resolutsioonis.

§ 442

lg 5 esimese lause kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga muu hulgas selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded.

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Seega ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud (RKTKo nr 3-2-1-53-07, p 14; RKKKo nr 3-1-1-117-12, p 10.3). Samas on kannatanu tsiviilhagis viidanud muuhulgas ka sellele, et sõiduauto on täielikult hävinenud ning VÕS § 128 lg 3 kohaselt hõlmab otsene varaline kahju eelkõige kaotsiläinud või hävinenud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse. Maakohtul tulnuks seega kõigepealt selgeks teha, mis alusel hageja nõude on esitanud ning kas hageja on esitanud mitu alternatiivset nõuet (

§ 370

lg 2).

§ 438

lg 1 järgi peab kohus asja lahendamisel otsustama, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb kohaldada.

§ 436

lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kuna kohtul on kohustus kvalifitseerida haginõue sõltumata hageja taotlusest, st kohus kohaldab õigust omal algatusel, siis arvestades hagi eset ja hageja poolt esitatud asjaolusid, oleks maakohus pidanud selgitama hagejale, et tagasimaksmisele kuuluvat laenusummat ja sõiduautoga seondunud muid kulusid ei saa kannatanule hüvitada, kuivõrd see kahju ei ole põhjuslikus seoses süüdistava teoga. Maakohus on jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded (

§ 392

) seeläbi, et ei ole selgitanud välja kõiki menetlusosaliste faktilisi ja õiguslikke väiteid esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendeid, mida menetlusosalised oleksid soovinud esitada oma faktiliste väidete põhjendamiseks. Kui selgub, et hageja/kannatanu taotleb alternatiivselt hävinenud sõiduauto väärtuse hüvitamist, peab ta ise tõendama hävinenud vara väärtuse (

§ 203lg 1).

Seejuures 15 saab maakohus asja uuel läbivaatamisel vajaduse korral määrata pooltele

§ 3401lg 1 järgi täiendava tähtaja seisukohtade, asjaolude ja tõendite esitamiseks.

Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus, jättes selgitamiskohustuse raames välja selgitamata hageja seisukoha alternatiivse nõude kohta ning asudes seejärel ise välja selgitama asjaolusid, millele tugineb hageja/kannatanu nõue, on rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. 9.4 Juhindudes KrMS § 339 lg 1 p-st 7, lg 2 ja § 341 lg-st 2 ja 3 ning arvestades asjaolu, et antud olukorras ei saa ringkonnakohus tsiviilhagi ise lahendada, tuleb kriminaalasi saata tsiviilhagi varalist kahju puudutavas osas KrMS § 341 lg-st 2 ja 3 ning

§ 657lg 1 p 3 alusel uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus.

9.5 Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et asja uuel arutamisel tuleb arvestada, et hagiavalduse eraldi lahendamine üldmenetluses toimub kriminaalmenetluse seadustiku

1. peatükis sätestatud üldises korras. See tähendab tsiviilhagi suhtes täiemahulist kohtulikku arutamist. Järelikult tuleb hagiavaldust menetleval kohtul juhinduda üldmenetluse korrast muu hulgas kohtulikul uurimisel (KrMS § 285 jj), sealhulgas tõendite esitamisel, vastuvõtmisel ja nende uurimisel (RKKKm nr 1-17-2291, p 21). Muuhulgas sätestab KrMS § 10 lg 3, et kõik dokumendid, mille lisamist kriminaal- ja kohtutoimikusse taotletakse, peavad olema eestikeelsed või tõlgitud eesti keelde (I kd, tl 32-40 on soomekeelsed dokumendid). Samuti tuleb arvestada, et kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette erandeid kohtukoosseisu osas kriminaalasjas, milles lahendatakse tsiviilhagi esimese astme kuriteoga tekitatud kahjude hüvitamise nõudes. Seetõttu tulenevalt KrMS § 18 lg-st 1 peab maakohus lahendama ka kannatanu tsiviilhagi kolmeliikmelises kohtukoosseisus, sest tegemist on esimese astme kuriteo kriminaalasjas esitatud tsiviilhagiga (RKKKo 3-1-1-11-11, p 11).
2. Mittevaralise kahju suuruse väljamõistmise osas on apellant leidnud, et summa on ebamõistlikult kõrge, kuna maakohus ei ole võtnud arvesse kannatanu enda käitumist, s.t turvavöö avamisega suurendas kannatanu viga saamise võimalust. Maakohus on õigesti viidanud VÕS § 134 lg 5 sättele, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Riigikohtu tsiviilkolleegium on märkinud, et mittevaralise kahju suuruse tõendamine ei ole iseenesest võimalik. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus VÕS § 127 lg 6 ja

§ 233lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel.

Just seetõttu võimaldab

§ 366

nõuda kohtult mittevaralise kahju hüvitamist õiglase hüvitisena kohtu äranägemisel. Seepärast ei saa üldjuhul ka vaidlustada hüvitise väljamõistnud kohtu otsust ainuüksi hüvitise suuruse põhjendamatusele tuginedes. Siiski peavad kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. aprilli
2. a otsus asjas nr 3-2-1-19-08, p 13 ja
3. oktoobri
4. a otsus asjas nr 3-2-1-85-08, p 13). 10.1 Neid põhimõtteid on maakohus järginud ning on põhjalikult analüüsinud kannatanule tekitatud vigastusi, kuriteo asjaolusid ja ka ühiskonna üldist heaolu taset. Maakohus on põhjalikult põhjendanud mis ta leiab, et kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahju suurus 10000 eurot ei ole mõistlik ning leidnud, et hüvitis 5000 eurot on mõistlik ja põhjendatud (I kd, tl 219 pöördel-220). Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhistatud järeldustega ning 16 apellatsiooni väidete osas peab vajalikuks märkida vaid järgnevat. Kolleegium leiab, et arvestades XX õiguste rikkumise raskust ja ulatust ning rikkumise tagajärgi, ei ole temale välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis summas 5000 eurot ebamõistlikult suur. Apellant ei ole apellatsioonis põhjendanud, miks ta leiab, et maakohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitis 5000 eurot on ebamõistlikult kõrge ning ei vasta kohtupraktikale. 10.2 Apellant ei ole apellatsioonis osutanud ühelegi kohtulahendile, milles käsitletud juhtumi puhul oleks mittevaralise kahju tekitamine aset leidnud käesolevas kriminaalasjas tuvastatuga sarnastel asjaoludel. Ka ei ole vähetähtis Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht lahendis nr 3-1-1-116-12, et mittevaralise kahju puhul tuleb silmas pidada, et mittevaralise kahju hüvitiste suurust puudutav kohtupraktika pole muutumatu, vaid on avatud edasisteks arenguteks. Kolleegiumi arvates puuduvad igasugused alused kannatanu XX kasuks välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitise vähendamiseks.
5. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu. Vastavalt KrMS § 185 lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda, kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 2 p 2 vastava otsuse. Apellatsioonimenetluse kulu on Rimon Stintile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Rimon Stinti kaitsja Gregori Palm esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kaitselausega nõupidamiseks ja täiendava tõendi kogumiseks 1 tund ja apellatsiooni koostamiseks 2,5 tundi. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 175 eurot, millele lisandub käibemaks 35 eurot. Ringkonnakohus peab esitatud taotlust põhjendatuks ja tasu suurus on kooskõlas justiitsministri 26.07.
6. a määrusega nr 16 kinnitatud korraga. Seega tuleb Advokaadibüroo LINDEBERG vandeadvokaadi abi Gregori Palmi kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 210 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, lg 2 p 2; § 338 p-dest 2, 3; § 341 lg 2, 3 (vt nr 3-1-1-38-13) tühistab kohtukolleegium Harju Maakohtu
8. veebruari 2019.a otsuse osaliselt ja saadab kriminaalasja varalise kahju lahendamist puudutavas osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus. Kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 17