lg 2 p-de 1,2 ja § 424 lg 2 järgi ja Jelena Bubnova süüdistuses
veebruari 2019 otsus Apellatsioonide esitajad Süüdistatav Orest Bitšev ja tema kaitsja Leelo Viil Süüdistatava Orest Bitšev (ankeetandmed maakohtu otsuses Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil Arika Almann Prokurör RESOLUTSIOON Jätta apellatsioonid rahuldamata ja Harju Maakohtu
lg 2 p-de 1,2 järgi ja karistuseks mõisteti 7 aastat vangistust,
lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti 2 aastat ja 6 kuud vangistust.
lg 1 alusel mõisteti raskeima üksikkaristuse suurendamise teel liitkaristuseks 8 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvati eelvangistus karistusaja sisse ning karistuse kandmise alguseks loeti 7. märts 2018.
Bitševilt lisakaristusena ära mootorsõiduki juhtimise õigus üheks aastaks. Tõkend vahistamine määrati tühistada otsuse jõustumisel.
MS § 175 lg 1 p-de 4,9, § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 alusel välja menetluskuluna määratud kaitsja tasu 2028 eurot, joobeseisundi tuvastamise kulu 563 eurot, 2/3 narkootilise aine ekspertiisiga nr 18E-AN0182 seotud menetluskulust 168 eurost, s.o 112 eurot, DNA-ekspertiisiga nr 18E-GE0163 seotud menetluskulu 456 eurot, DNA-ekspertiisiga nr 18E-GE0210 seotud menetluskulu 114 eurot, narkootilise aine ekspertiisiga nr 18EAN0238 seotud menetluskulu 84 eurot ning esimese astme kuriteos süüdimõistmisega kaasnev sundraha 1350 eurot, kokku 4707 eurot. KrMS § 180 lg-te 3,4 alusel võimaldati O. Bitševil tasuda menetluskulusid ositi 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest. Sama otsusega karistati
O. Bitševile esitati süüdistus ja ta oli antud
lg 2 p-de 1 ja 2 järgi kohtu alla selles, et tema isikuna, keda on varem karistatud
Bubnovaga suures koguses narkootilist ainet metamfetamiini. Nimelt omandas O. Bitšev ebaseaduslikult eeluurimisel tuvastamata ajal, kohas ja isikutelt mitte vähem kui 62,21 grammi metamfetamiini sisaldavat pulbrit (metamfetamiini puhtal kujul vähemalt 8,56 grammi), mille toimetas vastavalt kokkuleppele J. Bubnova korterisse asukohaga Tallinnas xxx, kus J. Bubnova hoidis metamfetamiini enda valduses, pakendas müügikogusteks ning andis tagasi O. Bitševile, kes andis seda ebaseaduslikult edasi kohtueelses menetluses tuvastatud ja tuvastamata isikutele. Osa metamfetamiinist andis O. Bitšev edasi AM-le:
Lisaks esitati O. Bitševile süüdistus ja ta oli antud kohtu alla
aprillil 2017 kella 21.00 paiku Tallinnas Punane 22 juures mootorsõidukit BMW X5 registreerimismärgiga XXXXXX, olles joobeseisundis (EKEI uuringuakti nr 758T kohaselt tuvastati O. Bitševi uriinist amfetamiini, kokaiini, klonasepaami metaboliiti, tetrahüdrokannabinooli ning tal esines narkootiline joove). Samuti juhtis ta tahtlikult
oktoobri 2017 ja
MS § 337 lg 1 p 4, 338 p 1,2 ja 4, 340 lg 2 p 2,6. Kaitsja hinnangul kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust ja rikkus menetlusõigust.
oktoobri ja
Kaitsja leiab, et O. Bitševi karistuse mõistmisel tuleb arvestada tema selgitusi, et ta soovis juba enne kinnipidamist narkootikumide tarvitamisega lõpparve teha ja asus võõrutusravile. Ta läbis ravi ja see oli tõhus, nähtuvalt maakohtus uuritud O. Bitševi ja AM 10. jaanuari 2018 vestlusest. Kinnipidamise ajal on ta tundnud huvi rehabilitatsiooni ja ravi vastu vabaduses. Ta võttis ühendust narkosõltlaste programmiga „Sütik“ ja on üks esimesi, kes sealt sai abi. Need asjaolud näitavad motivatsiooni käituda seadusekuulekalt. Lisaks tuleb arvestada, et politseitöötajad viisid läbi kuriteo matkimise väga intensiivselt. O. Bitšev töötas enne kinnipidamist kahel kohal ning vanglas on käitunud korralikult. Tal on 10-aastane poeg. Vabaduses soovib tööle, läbida rehabilitatsiooni, kuigi on sõltuvusest ilmselt vabanenud. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad, kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus. Kaitsja hinnangul on menetluskulude osas võimalik juhinduda KrMS § 181 lg-st 1, mille kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. Riigikohus on selgitanud, et neid sätteid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel (vt RKKKo nr 3-1-1-61-08). Kuivõrd süüdistatav tuleks süüdi tunnistada üksnes
Süüdistatavalt ei ole alust välja mõista 2/3 narkootilise aine ekspertiisiga kulust 168 eurot, s.o 112 eurot, DNA-ekspertiisi kulu 456 eurot, DNA-ekspertiisi kulu 114 eurot, narkootilise aine ekspertiisi kulu 84 eurot. Samuti tuleks mõista O. Bitševilt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest summas 810 eurot, mitte esimese astme kuriteo toimepanemise eest 1350 eurot. Kohtuotsusest ega kaitsjatasu taotlustest ei nähtu, milline osa kaitsjatasust seondub süüdistuse selle osa menetlemisega, milles O. Bitšev tuleks õigeks mõista, mistõttu tuleks õigeksmõistmise suhet süüdistuse kogumahtu arvestades jätta kaitsjatasu osaliselt riigi kanda. Süüdistatava apellatsioonis esitatud taotlused ühtivad kaitsja apellatsiooniga. Apellatsioonis esitab süüdistatav oma nägemuse sellest, kuidas sai võimalikuks, et tema suhtes tegi kohus süüdimõistva otsuse e kuidas enamus süüdistusest tema vastu fabritseeriti. Ta esitab oma nägemuse vandenõuteooriast, milles on oma roll kogu 5 vandenõu algatajal, politseiuurijal TL-l, kes tegi temale ahvatleva ettepaneku alustada politseiga koostööd e informeerida politseid kõigest ja kõigist. Ta ei saanud sellest ettepanekust keelduda, sest nagu talle selgitati, loob see võimaluse karistamatusele. Tegelikult osutus see aga alguspunktiks, mille edasine teekond, on tee hauda. Keegi politseinikest ei saa garanteerida, et ei järgne kättemaksu reetmise eest. Süüdistatav selgitab, et ta ei saanud sellest ettepanekust küll keelduda, kuid ta ei täitnud ka neid lootusi, mis temale pandi e ta ei andnud politseile mingit informatsiooni. Samas ta tunnetas, et politsei teda kaitseb. Nii oli ta 2017 aprillist novembrini peetud kinni 10 korda autoroolis narkojoobes ja 7 korral kirjutati need rikkumised sellisteks, et ta pääses rahatrahviga. Need episoodid ei erine kuidagi nendest joobes juhtimise süüdistuse episoodidest, milliste eest ta on süüdi mõistetud. Siinjuures süüdistatav selgitab, et 19.04 episoodis ta tunnistab oma süüd. 6.oktoobri episoodis eitab ta narkojoovet ja 24.novembri episoodis ei olnud ta roolis. Siin lisandub vandenõuteooria järgmine tegelane- politseinik DK, kes lihtsalt valetab tema peale. Puutuvalt temale mõistetud lisakaristuse pikkusesse, siis seda peab ta ebaseaduslikuks. Ta saab aru, et lisakaristuse pikkus on vastavalt maakohtu otsuses p 25 märgitule kokku 9 aastat, mida aga seadus ei võimalda. 29.novembril 2017 läks ta vabatahtlikult narkosõltuvust ravima, ootas kohta Jämejala rehabilitatsioonikeskuses, kuid paar päeva enne seda, kui pidi sõitma ravile, ta peeti kinni. Tal oli väike kogus fentanüüli, kuid see olnuks piisav, et teda vahistada. Pärast vestlust TL-ga ta aga vabastati. Vastutasuks nõuti informatsiooni ühe inimese kohta. Tema teatas TL-e, et tal on kõigi kontaktidega narkomaailmas suhted katkenud, need katkesid seoses sellega, et tal endal oli narkosõltuvus ja ütles ka uurijale, et ta läheb paari pärast ravile. Süüdistatava teooria kohaselt oli ta just sel momendil tunnistatud politsei poolt „kõlbmatuks“ ning ta otsustati kõrvaldada. Ta tegi läbi 1 kuu sõltuvusravi, pikemaks ajaks ei saanud ta oma perekonna jaoks lihtsalt kaduda. Hakkas otsima erialast tööd. Seda ta rõhutab just seetõttu, et maakohtu hinnangul ei olnud tal soovi õiguskuulekalt elada. Sel momendil lasti käiku plaan tema „kõrvaldamiseks“. Siit saab alguse lugu, mis süüdistuses ja kohtuotsuses on kvalifitseeritud
Tema juurde „istutati“ bussis, justkui juhuslikult provokaator M, kes hakkas pidevalt teda provotseerima ebaseaduslikule narkootikumide käitlemisele. Ta sai teada, et tunnistaja AM on tegelikult politsei provokaator ja otsustas talle „tünga“ teha- võtta raha ja kaduda. Enne otsustas ta teda kontrollida e pani pakendisse kreatiinipulbit ja müüs selle AM-le narkootilise aine pähe. Kui AM aga temaga uuesti ühendust võttis narkoaine saamise eesmärgil, sai ta juba aru AM on provokaator. Võimalik, et just AM selle kreatiinipulbri enne politseile üle andmist narkoaineks ümber pakendas. Tänu sellele kaasabile pääses AM raskest narkosüüdistusest. AM peab süüdistatav kõiges süüdlaseks. Mis puudutab kaassüüdistatava J. Bubnova ütlusi, siis nendel ei saa mingit tõenduslikku väärtust olla, sest tegemist on narkosõltlasega. Kõik tema vastu kogutud tõendid on fabritseeritud. Järgmisena tuli mängu prokurör, kes ei saanud temalt nõusolekut kokkuleppemenetluses, kasutas ära oma mõjuvõimu ja maakohtu kohtunikku ning nende kokkumäng viis selleni, et ta sai karistuseks sedavõrd pikaajalise vangistusmäära. Et sellised kokkumängud domineerivad kohtusüsteemis, seda kinnitab ka kohtunik Leo Kunmani lugu. Isegi, kui kõik oleks nii nagu maakohus on arvanud, on 8 aastat 8 grammi eest väga karm karistus. Mingeid tõendeid, mis kinnitaks tema süüd, kogutud ei ole ja seetõttu leiabki ta, et on alusetult mõistetud süüdi
PROKURÖRI VASTUS APELLATSIOONIDELE 6 23. aprillil 2019 registreeriti Tallinna Ringkonnakohtus prokurör A. Almanni kirjalik vastus apellatsioonidele. Prokurör leiab, et süüdistatava apellatsioon sisaldab filmistsenaariumiks sobilikke konspiratsiooniteooriaid, kuid midagi sellist, mida kohus poleks otsuses piisava põhjalikkusega kajastanud, ning mis vääriks apellatsioonimenetluses sisulist käsitlemist, seal ei sisaldu. Süüdistatava kaitsja apellatsiooni väiteid hindab prokurör ainetuteks, kuna kohus ei rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud vääralt materiaalõigust. Seetõttu leiab prokurör, et kaitsja apellatsiooni väiteid ei tingi maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamist. Vastuseks kaitsja apellatsiooni väidetele leiab prokurör, et kohus põhjendas pikalt, veenvalt ja põhjalikult, miks loeb tunnistaja AM ütlused usaldusväärseks ja süüdistatavate ütlused ebausaldusväärseteks. Kohus võrdles ütlusi teiste tõenditega ning leidis, et AM ütlused riimuvad tõendikogumiga ja on eluliselt usutavad. Teiseks ei nõustu prokurör kaitsjaga, et AM provotseeris lubamatult O. Bitševit kuritegu toime panema. Juba esimesel silmast-silma kohtumisel tundis O. Bitšev huvi, kui palju "belkat" AM soovib ning kasutab väljendeid „jälle ei ole inimesed veel saabunud“ ning hinna üle arutledes kinnitab, et „kui tuleb, siis harilikult kolmeteistkümnega“. Nimetatud kõnepruuk viitab üheselt, et narkootiliste ainete käitlemine oli O. Bitševi jaoks igapäevane tegevus ning provokatsioon puudus. Edasistel kordadel otsib O. Bitšev juba ise AM-ga kontakti, andes teada, et nüüd on „teema rääkimiseks“. Ka järgnevatest omavahelistest vestlustest ei nähtu provokatsioon - tegemist on kõrvaltvaatajale tavalisena tunduva kliendi/diileri suhtega, kus selleks, et koostöö toimiks, helistab kord üks kord teine osapool. Liiati on kaitsja selline seisukoht vastuoluline, kuna kaitsja apelatsiooni kohaselt ei ole O. Bitšev end narkootiliste ainete käitlemises üldse süüdi tunnistanud. Kuidas saab ta sel juhul olla provotseeritult kellelegi narkootilisi aineid üle andnud? Nii kaitsja kui ka O. Bitšev on viidanud, et aine üleandmise ja selle politseile edastamise vahele jäi paaritunnine vahe. Kaitseversiooni kohaselt vahetas AM sel ajal kreatiini metamfetamiini vastu ning edastas selle politseinikele kui O. Bitševilt saadud aine. Kaitseversiooni kohaselt tegi AM seda selleks, et pääseda enda karistusest. Nimetatud versiooni ei kinnita ükski tõend peale O. Bitševi paljasõnaliste ütluste, millised on kohtu poolt tunnistatud ebausaldusväärseteks. Tõsiasi, et aine saamise ja üleandmise vahele jäi ajaline nihe, ei tähenda automaatselt seda, et keegi oleks aine ära vahetanud. Kuivõrd O. Bitšev tõi aine A.M-le ette teatamata, on loogiline, et politsei valmidus see AM-lt üle võtta ei olnud kohene. Samas aine vahetamine oleks võinud toimuda ka märkimisväärselt lühema aja jooksul ning on märkimisväärne, et Harju Maakohtu istungil on O. Bitšev end tegelikult süüdi tunnistanud väikeses koguses narkootilise aine üleandmises AM-le, kuid mõlemal juhul (nii 08.02.2018 üle antud suurema, kui ka 19.02.2018 üle antud väiksema koguse puhul) oli tegemist valkja metamfetamiini sisaldava pulbriga. Erinevalt kaitsjast leiab prokurör, et O. Bitšev pani toime lõpuleviidud teo, mitte katse, kuna keelatud aine omandamise ja valdamise näol oli tegemist lõpuleviidud kuriteoga. Joobes juhtimiste episoodide osas nõustub prokurör täielikult kohtu seisukohtadega. Prokurör lisab, et kohtupraktikas valitseva seisukoha järgi peab süüdistatav, kui ta 7 asub end aktiivselt kaitsma, looma reaalse võimaluse enda väidete kontrollimiseks. O. Bitšev nimetas, et 24.11.2017 episoodis oli sõiduki roolis VP, kes auto peatamisel koheselt tagumisele istmele ronis ja seetõttu oli O. Bitšev sunnitud ronima rooli. Kohtuistungil kaitsja poolt VP ülekuulamist ei taotletud ning seega jäävad O. Bitševi väited paljasõnalisteks. Samuti jääb arusaamatuks, miks sellisel juhul, kui VP oli juba tagumisele istmele jõudnud, keegi üldse rooli pidi minema. Märkimisväärselt keerulisem oleks ju olnud süüdlast tuvastada kui peatatatud auto juhiistmel kedagi ei istu ning ülejäänud neli kohta on hõivatud. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega, apellatsioonide väidetega ning prokuröri kirjalike seisukohtadega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Need seisukohad, millised on apellatsioonides esitatud etteheidetena maakohtu otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu, mõistetud karistuse ning tõendite usaldusväärsuse osas. Kohtukolleegiumi seisukohast sisaldab vaidlustatud kohtuotsus süüdistatavate ja tunnistaja – kuriteo matkija – AM ütluste usaldusväärsust puudutavat põhjalikku ja otsuse lugejale jälgitavat analüüsi ning tunnistades süüdistatavate ütlused ebausaldusväärseks, on maakohus järginud Riigikohtu seisukohti selles küsimuses ning arusaadavalt ja selgelt välja toonud need põhjused, mis tingisid tõendite eelistuse küsimuse lahendamisel just prokuröri versiooni eelistamist ning sellele versioonile ka süüdimõistva kohtuotsuse rajamise. Nimelt on Riigikohus korduvalt selgitanud, et ütluste usaldusväärsusele hinnangu andmisel võib olla asjakohane muu hulgas uurida, millisel määral või kas üldse riimuvad need ütlused ülejäänud tõendikogumiga (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-89-12, 8 p 14), samuti on teatud juhtudel kohane tõstatada küsimus ütluste nn elulise usutavuse kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-114-13, p 10). Maakohus on hinnanud ka kuriteo matkija- tunnistaja AM matkimistegevuse aktiivsust ning põhjendanud, miks peab seda lubatud piirides tegutsemiseks e miks ei ole tegemist teoprovokatsiooniga. Samamoodi on põhjendatud tõendite eelistust ka narkojoobes mootorsõiduki juhtimise episoodides. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu otsuses esitatud põhjendustega, ei pea neid vajalikuks üle korrata ning on seisukohal, et maakohtu otsuse põhjendused lükkavad ümber kõik apellantide seisukohad, millistega püütakse ümber veenda apellatsioonikohut süüdistatava süü osas. Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumi kujunenud arusaama valguses enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-92-11, p 15.1). Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub kohtul kohustus (vt Riigikohtu otsus 3-1-1-44-13 p.20). Kohus peab kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud. Andmaks hinnangut apellatsioonides esitatud väidete põhjendatusele, märgib kohtukolleegium omalt poolt veel järgmist. Kuriteo matkimise sisulise külje hindamisel tuleb vaadata esmase kahtluse alust ja ulatust, mõju avaldamise viisi ja intensiivsust ning provotseeritu isiku enda teovalmidust. Maakohus kontrollis kohtuliku uurimise käigus jälitustoimikut ja jõudis järeldusele, et jälitustoimingu protokollis viidatud load on väljastatud nõuetekohaselt. Sisuliselt tähendab see seda, et politseil oli põhjendatud alus kahtlustada, et O. Bitšev tegeleb ebaseadusliku narkootiliste ainete käitlemisega. Ka O. Bitševi enda hilisem käitumine kinnitab seda, et ta orienteerus väga hästi narkootiliste ainete käitlemisega seotud nüanssides. Ta oskas skeemitada ja hoida konspireerituse taset – narkootilist ainet ei anta käest kätte ostjale, teadis, kuidas mitte jätta jälgi narkootilise aine pakenditele, eelistas isiklikke kohtumisi telefonikõnedele ja mis kõige olulisem, tal olid olemas kontaktid, kust hankida narkootilist ainet suures koguses ning oli ka inimene, kes pakendas narkootilise aine sobivatesse pakenditesse. Märkimata ei saa jätta sedagi, et O. Bitšev on ka varem suures koguses narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest karistatud. Nagu nähtub AM-ga peetud vestluste stenogrammist, oli O. Bitšev ka teadlik, et temasugust isikut jälgitakse, kuulatakse pealt ja tahetakse tabada ning tema soov oli, et kõik läheks sujuvalt. Tal oli paaniline hirm vahele jääda, sest vanglasse ei tahtnud ta sattuda. Narkokuritegevuse ohtlikkus seisneb eelkõige narkootiliste ainete põhjustatud sõltuvuses e iga uus narkootikumide ostja on narkodiilerile kasulik klient, sest ta tuleb veel ja veel. Narkootiliste ainete ostja ja müüja on mõlemad huvitatud tehingust ja politsei eesmärk jõuda võtmeisikuni on realiseeritav just jälitustegevuse sh kuriteo matkimise kaudu. Kohtukolleegium on seisukohal, et O. Bitševi tegevus – nii objektiivne käitumine kui ka tema jutt – annavad piisava aluse väiteks, et ta oli narkootiliste ainete käitleja sh nende müümisest huvitatud isik ning temas ei saanud kuriteo matkija käitumine alles sellist huvi e teootsust esile kutsuda. 9 Kaitsja heidab oma apellatsioonis maakohtule ette seda, et kohus ei arvestanud, et AM võttis esimesena O. Bitševiga ühendust ja tegi talle korduvalt narkootiliste ainetega seonduvaid ettepanekuid ning et initsiatiiv narkootiliste ainete hankimiseks tuli kuriteo matkijalt, kes ületas matkimisel lubatud käitumise piire. Kuriteo matkimise käigus on lubamatu teootsuse esilekutsumine isikutel, kellel see puudus. Kohtukolleegium peab oluliseks selle etteheite osas selgitada, et jälitustegevus, sh kuriteo matkimine, toimub range riigi kontrolli all. Selleks annab loa kohus ja luba on tähtajaline. Kuriteo matkimise puhul on kohustuslik ka selle toimingu e kohtumise jäädvustamine – helisalvestamine, filmimine. Tegemist on menetlustoiminguga, mis peab olema eelnevalt korralikult planeeritud (koht, aeg). Kuriteo matkimine peab jääma vastavas loas näidatud ajavahemiku piiridesse. Kui matkija - narkootikumide ostust huvitatud ja narkootikumide müüjale võõras isik - ise ei otsi kontakti isikuga, kelle kohta on matkimiseks luba väljastatud, siis ei ole jälitustoiming üldse teostatav ja mõte kohtult loa taotlemiseks puuduks. Ka Riigikohus on otsuse 3-1-1-110-04 p-s 11.3 selgitanud, et mitmed süüteod eeldavad, et just matkijal e agent provocateur'il tuleb olla kontakti loovaks ja aktiivsemaks pooleks (näiteks narkootikumide ostmisel), see ei saa piirduda ainult n-ö "passiivse menetlemisega". Täpsustaval märkis Riigikohus seejuures aga, et matkija tegevus ei saa nn "kihutamisel" olla piiramatu ja õiguslike kitsendusteta ning lubamatu on nt teootsuse esilekutsumine isikul, kel puudus see eelnevalt vähemalgi määral ning kelle suhtes uurimisorganil puudus eelnev informatsioon tema võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. Sealsamas andis Riigikohus juhise, et hindamaks, millal on tegemist lubamatu teoprovokatsiooniga, tuleb arvestada järgmiseid kriteeriumeid: süüdistatava vastu esmase kahtlustuse alus (nt allika usaldusväärsus) ja ulatus (nt kas tegemist kergema- või raskemaliigilise süüteoga); agent provocateuri poolt mõju avaldamise viis ja intensiivsus (nt meelitamine suurte rahasummadega, ähvardamine, käitumisalternatiivide kirjeldus, mis edasise käitumisotsuse jätab provotseeritu enda valida); provotseeritu teovalmidus ja tema isiklikul initsiatiivil ettevõetud käitumisaktid. Ühtlasi selgitas kõrgeim kohus, et tegemist ei ole üksikute iseseisvate hindamiskriteeriumitega, vaid kõik nimetatud asjaolud tuleb asetada üldhinnangusse ja nende alusel võtta kõnealuses küsimuses seisukoht. Riigikohtu seisukohtade kohaselt tuleb vastata seejuures küsimusele, kas matkija provotseeriv käitumine oli sellise kaaluga, millega võrreldes provotseeritu enda teopanus jääb tahaplaanile. Provotseeritu vastutus on välistatud vaid juhul, kui matkija osakaal on selles tähenduses põhjendamatus ülekaalus. Kui seda ülekaalu aga ei olnud, siis võib Riigikohtu juhiste kohaselt riigipoolselt initsieeritud teo eest ette näha karistuse vähendamise lähtuvalt süü ulatusest. Seega on äärmiselt oluline, et matkija n-ö provotseeriv käitumine jääks lubatu piiridesse, et jätta isikule, keda provotseeritakse, vaba valik, kas ta mängib kuriteo matkijaga kaasa või mitte. Kohtukolleegiumi hinnangul oli O. Bitševil selline valikuvabadus olemas. Tema valik oli, kas hankida AM huvitatud ainet või öelda, et ta ei saanud kellegagi, kellelt narkootikume hankida, ühendust, ei leidnud jne. Vastupidi, O. Bitšev näitas üles piisavat aktiivsust. Ta oli isik, kellel endal oli huvi ja mitte ostja ei kutsunud temal esile teootsust. O. Bitšev võttis ka ise AM-ga ühendus mitmel korral – helistas talle, läks tema juurde koju, õpetas talle erinevaid „nippe“, kuidas vältida vahelejäämist, hankis iseseisvalt narkootilist ainet, korraldas selle pakendmist. Seega ei saa kohtukolleegiumi hinnangul rääkida olukorrast, kus matkijast ostja osakaal oleks olnud ülekaalus. AM ei ähvardanud O. Bitševit, ta ei meelitanud teda mingite suurte 10 rahasummadega. Narkootilise aine maksumuse määras O. Bitšev. võrdselt aktiivsete narkootilise aine ostust-müügist huvitatud isikutega. Tegemist oli Seega nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et tegemist ei olnud teoprovokatsiooniga. Nõustuda ei saa ka kaitsja väitega, et O. Bitševi käitumine tuleks kvalifitseerida seoses matkimisega igal juhul kuriteo katsena. Põhjuseks on eelkõige asjaolu, et süüteokoosseisu kirjelduses ebaseaduslik käitlemine on narkootiliste või psühhotroopsete ainete või lähteainete omamine, valdamine, vahendamine, tarbimine, kasvatamine, korjamine, valmistamine, tootmine, töötlemine, pakkimine, säilitamine, hoidmine, laadimine, vedu, sisse- ja väljavedu, tolliprotseduuri transiit rakendamine (edaspidi transiit), tasu eest või tasuta tarnimine kolmandale isikule (NPAS § 2 p 3). Seadusandja on üldmõiste "käitlemine" abil kriminaliseerinud erinevad osateod, millest igaüks eraldivõetuna võib realiseerida süüteokoosseisu. Sellega on seadusandja teinud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise karistatavaks kõikides selle võimalikes avaldumisvormides. Näiteks kuriteo objektiivsete tunnuste realiseerimiseks piisab sellest, et suurt kogust narkootilist ainet ainult hoitakse ilma seda ainet eelnevalt omandamata või hilisema edasiandmiseta, nt matkijale. O. Bitšev on mõistetud süüdi erinevates käitlemise viisides, mis lõppkokkuvõttes päädisid küll kahel korral AM-le narkootilise aine müümisena ja need edasiandmised, mis toimusid matkimisena oleks eraldivõetult küll hinnatavad kuriteokatsetena, kuid kuna ta on ka omandanud ja vallanud ja korraldanud pakendamist , mis on lõpuni viidud osateod, siis süüteokatse neeldub lõpuleviidud süüteos ning ei mõjuta lõplikku kvalifikatsiooni e need osateod moodustavad ühe teo e ebaseadusliku käitlemise. Süüdistatava arusaam sellest, et temale on lisakaristus mõistetud määras, mis ületab seaduses ettenähtud maksimaalmäära, on väär. Maakohus mõistis
Bitševile lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise üheks aastaks. Samuti selgitas maakohus, et
lg 1 kohaselt laieneb lisakaristus koos vangistusega mõistmisel kogu põhikaristuse kandmise ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale. Eeltoodu ei tähenda seda, et süüdistatavale on mõistetud lisakaristus 9 aastat, vaid seda, et maakohtu poolt mõistetud 1 aastase lisakaristuse algust arvestatakse alates isiku vabanemisest reaalse vangistuse kandmiselt. Sisuliselt tähendab see seda, et otsusega määratud lisakaristuse kestuse hulka ei arvata vangistuse kandmise aega ning et kohtuotsuse märgitakse üksnes lisakaristuse see aeg, mis tuleb süüdlasel ära kanda pärast vabadusekaotusliku karistuse kandmisest vabanemist. Süüdistatavale mõistetud üksikkaristuste määra ja ka liitkaristust on maakohus põhjendanud.
lg 2 järgi on süüdistatavale mõistetud karistus alla sanktsiooni keskmäära ja seejuures on maakohus ka arvestanud seda, et tegemist oli matkimisega. Põhjendatult on maakohus süüdistatavale liitkaristuse mõistnud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel. Ka Riigikohus on seisukohal, et liitkaristuse mõistmisel mõne kuriteo ebaõiguse sootuks arvestamata jäämise vältimiseks tuleks pigem hoiduda absorbtsioonipõhimõtte rakendamisest juhul, kui liidetavatest raskeima kuriteo eest mõistetud üksikkaristus ei vasta selle kuriteo eest ette nähtud sanktsiooni ülemmäärale (3-1-1-20-16). 11 Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS § 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 , § 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 12. veebruarist 2019. a O.Bitševi suhtes muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Süüdistatava kaitsja adv. Leelo Viil on esitanud taotlused hüvitada õigusabi kulud. Õigusabile on kaitsja kulutanud apellatsioonimenetluses taotluse kohaselt 4 tundi, mille eest on tasu 240 eurot (sh käibemaks 40 eurot). Kohtukolleegium peab taotlust põhjendatuks. KrMS § 185 lg 2 alusel kuuluvad apellatsioonimenetluse kulud väljamõistmisele süüdistatavalt. /allkirjastatud digitaalselt/ 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.