TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-106 Otsuse kuupäev 12. juuli 2019 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi OÜ Tootsi Peenar kaebus Põllumajanduse Regis

§ 114lg 3 sätestatud põhimõtet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

1. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on viivist arvestanud ebaõigesti. Tagasinõude otsus muutus sissenõutavaks Riigikohtu otsuse tegemisest
2. septembril
3. PRIA ei ole selgitanud, miks on viivis hakanud kulgema
4. augustist 2015 ja mis on viivise arvestuse õiguslikuks aluseks. Olukorras, kus kohtumenetluses käis tagasinõude ja selle suuruse üle vaidlus ei ole viivise arvestamine mõistlik. Tagasinõude täpne suurus selgus Riigikohtu otsusega ning viivist ei saa arvestada aja eest, mil nõue ei olnud sissenõutav. Seega on vastustaja ebaõigesti arvestanud viivist alates
5. augustist
6. Vastustaja ei saanud kuidagi ette teada, et kaebajale tekib tulevikus maksekohustus just 23 000 eurot, mille arvelt võiks tasaarveldust teha. PRIA on teinud tasaarveldustehinguid pahausklikult ning toetusmaksed, mille arvelt PRIA tasaarveldusi tegi oleks tulnud kaebajale tegelikult välja maksta. Viivist oleks pidanud arvestama alates Riigikohtu
7. septembri
8. a otsusele järgnevast päevast, mistõttu on viivise summa oluliselt väiksem. Isegi kui viivise arvestus hakkas kulgema enne Riigikohtu otsust, tuleb viivist arvestada viimase tasaarveldustehingu tegemisest ehk
9. maist
10. Tartu Maakohus on otsuses nr 2-11-9339 leidnud, et olukorras, kus tasaarveldamine toimub mitmes 2 3-19-106 osas, tuleb võlgnetavalt summalt viivist hakata arvutama viimasest tasaarveldusest. Tasaarvelduste tulemusena on võlgnetav põhivõla summa 5 242 eurot 53 senti ning seega on kaebaja olnud viivituses üksnes alates
11. maist 2018 ning viivise summa on oluliselt väiksem. Kui kohus leiab, et tagasinõutavalt toetussummalt arvestatud viivis on kaebaja väljatoodust suurem, siis palub kaebaja kohustada vastustajat tegema korrektne viivisearvestus kuni tagasinõutava toetusraha summani, sest

§ 114

lg 3 kohaselt lõpeb viivise arvestamine, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetusraha suuruse. Kirja nr 6-19/18/871-1 saatmise seisuga oli võlgnetav viivis haldusorgani arvutuste kohaselt 5 997 eurot 46 senti ning kaebuse esitamise hetkel 6 490 eurot 25 senti, mis ületab põhivõla suurust. Vastustaja oleks pidanud iseseisvalt katkestama viivise arvestuse hetkel, kui see ületas põhivõla suurust. Kaebaja on seisukohal, et PRIA ei käitu oma õiguste teostamisel heas usus ning eirab selgeid arvestuspõhimõtteid. Kaebaja juhib täiendavas seisukohas kohtu ja vastustaja tähelepanu sellele, et vastustaja on ebaselgel seisukohal esimese tasaarvelduse tegemise ajas. Esimene tasaarveldus on tehtud

1. augustil 2015, kuid vastuses märgib vastustaja esimese tasaarvelduse tegemise päevaks
2. august
3. Ka vaideotsuses viitab PRIA esimese tasaarvelduse sooritamise päevana
4. augustile
5. Vastustaja seisukohad on esimese tasaarveldamise osas seega vasturääkivad. Juhul kui kohus otsustab PRIA toimingut õigusvastaseks mitte tunnistada, arvestab vastustaja vastuse kohaselt viivist kuni põhinõude täitmiseni, s.t märkimisväärselt põhinõuet ületavas ulatuses. See on ilmses vastuolus

§ 114lg 3 sätestatuga.

Kaebaja palub vastustajalt välja mõista kantud menetluskulud 442 eurot 50 senti, millest riigilõiv moodustab 15 eurot ja õigusabikulu 427 eurot 50 senti.

1. Vastustaja palub kaebuse jätta täies ulatuses rahuldamata. PRIA
2. juuni
3. a otsus on jätkuvalt kehtiv 23 000 ulatuses. Ebaõige on kaebaja käsitlus, et viivist ei tohi nõuda aja eest, mis eelnes Riigikohtu
4. septembri
5. a otsusele. Haldusakti vaidlustamine ja pooleliolev kohtuvaidlus ei tähenda seda, et tegemist oleks jõustumata või kehtetu haldusaktiga, mida ei ole võimalik täita.

§ 112

lg 3 ning täitemenetluse seadustiku § 2 lg 1 p 21 alusel oli tegemist täidetava haldusaktiga. Riigikohus tühistas nimetatud PRIA 2015. a otsuse üksnes osas, mis ületas 23 000 eurot, ülejäänud osas jäi toetuse tagasinõudmise otsus kehtima. Kuna otsus oli tühistamata jäänud osas kehtiv ka kohtumenetluse ajal võis PRIA teha

§ 112lg 2 alusel tasaarveldusi.

Tasaarvelduste tegemiseks oli õiguslik alus seega olemas. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja käsitlusega, et viivist tuleks hakata arvestama viimasest tasaarveldamisest ehk 14. maist 2018.

§ 114

lg 1 nägi viivise arvestuse tegemise ajal ette, et vastustajal ei ole viivise rakendamise või selle suuruse üle kaalutlusõigust. Viivis arvestatakse ja tasutakse tagasimaksmisele kuuluva summa jäägilt iga tagasimaksmisega viivitatud kalendripäeva eest. Tasaarveldused on tehtud osade kaupa, pärast igat tasaarveldust on võlg vähenenud, kuid jäi ikkagi üles kuni järgmise tasaarvelduse tegemiseni. Kui arvestada viivist üksnes tagasimaksmisele kuuluva summa jäägilt, siis kujuneks viivis PRIA arvestuse kohaselt märgatavalt suuremaks (vt vastusele lisatud alternatiivne viivise arvutamise tabel).

§ 114

lg 3, mille kohaselt viivise arvestamine lõpeb, kui viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetusraha suuruse, jõustus

1. jaanuaril
2. Kuna viivise summa ületab selle arvestamise aluseks oleva tagasinõutava toetusraha suuruse, siis eelnimetatud sättest lähtuvalt alates
3. jaanuarist 2019 viivist rohkem juurde ei arvestata. KOHTU SEISUKOHT 3 3-19-106
4. Vaidluse all on PRIA poolt tehtud viivise arvestuse õiguspärasus. PRIA on
5. oktoobri
6. a kirjas nr 6-19/18/871-1 välja toonud tasaarveldamised, kaebaja põhivõla jäägi, sellelt toimunud viivise arvutuse ning viivise summa. Ümberarvestuse tingis asjaolu, et Riigikohus tühistas
7. septembri
8. a otsusega PRIA
9. juuni
10. a otsuse osaliselt. Otsuse tulemusena oli PRIA toetusraha tagasinõudmise otsus õiguspärane ning kehtiv 23 000 euro ulatuses. Kaebaja leiab, et PRIA on ekslikult arvestanud viivist
11. augustist 2015, sest viivise arvestus algas tema hinnangul Riigikohtu otsusest. Samuti pidanuks viivise arvestus algama kaebaja hinnangul viimasest tasaarveldusest
12. mail 2018 ning viivise suurus ei oleks tohtinud ületada põhivõla suurust ehk

§ 114lg-s 3 sätestatut oleks tulnud kohaldada ka enne 1.

jaanuarit 2019 tekkinud viivisele.

1. Kohus leiab, et kaebaja vastuväited ei anna alust käsitleda PRIA tegevust viivise arvestamisel õigusvastasena, samuti ei ole alust vaideotsuse tühistamiseks ning PRIA kohustamiseks. Oma järeldust põhjendab kohus järgmiselt.
2. Kaebaja pidi toetusraha tagastusnõude üle vaidlust alustades olema teadlik riskist, et

§ 114

lg 1 järgi tuleb tal maksta viivist, kui kohus ei tühista tagasinõude otsust või tühistab selle üksnes osaliselt. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Toetuse tagasinõudmise otsus on kehtiv haldusakt tühistamata jäetud osas, sest haldusakti vaidlustamine kohtus ei peata haldusakti kehtivust. Viivise vältimiseks tulnuks kaebajal kas tagasinõue täies ulatuses täita või taotleda kohtult esialgse õiguskaitse korras otsuse kehtivuse või täitmise peatamist. Asjaolu, et Riigikohus tühistas osaliselt põhivõla suuruse kindlaks määranud otsuse ei muuda haldusakti kehtivust tühistamata jäetud osas. Tühistamata jäänud osas ehk 23 000 euro ulatuses on tegemist jätkuvalt kehtiva haldusaktiga. Seetõttu ei nõustu kohus kaebaja käsitlusega, et viivise arvestamise alguseks tuleb lugeda Riigikohtu 21. septembri 2018. a otsus, millega tühistati PRIA 30. juuni 2015. a otsus nr 13-6/834 osas, mis ületas 23 000 eurot. Riigikohtu otsuse tulemusena jäi vaidlustatud otsus 23 000 euro osas kehtima ning selle vabatahtliku tasumise tähtpäevaks oli 28. august 2015. Viivis hakkas kulgema PRIA otsuse tegemisele järgnenud haldusakti vabatahtliku täitmise tähtaja möödumisel (60 päeva –

§ 112lg 1).

Seega on vastustaja õigesti lähtunud viivise arvestamisel kuupäevast 29. august 2015.

§ 114lg 3 kehtib alates 1.

jaanuarist 2019 ning sätet ei saa tagasiulatuvalt kohaldada.

1. Kaebaja on seisukohal, et alternatiivselt tuleks tasaarveldamise korral viivist arvestada võlgnevalt summalt viimase tasaarveldamise päevast ehk
2. maist
3. Kaebaja positsiooniga nõustudes ei peaks kuni viimase tasaarveldamise päevani kaebaja üldse viivist maksma, mis ei saa kuidagi viivise eesmärgiga kooskõlas olla. Kaebaja positsioon tähendaks, et kui näiteks toetusraha pole tagasi makstud aastaid ning seejärel tasaarveldatakse summad hilisemate toetusrahadega täielikult, siis ei peaks tasaarveldamise päevani toetusraha tagasimaksmise kohustust rikkunud isik üldse viivist tasuma. Viivise eesmärgiks on anda riigile tasu õigeaegselt tagastamata toetusraha kasutamise eest toetuse saaja poolt ja viivitamisega tekitatud võimaliku kahju hüvitamine. Samuti on viivise eesmärgiks motiveerida isikut oma kohustusi õigel ajal täitma. Neid eesmärke pole võimalik saavutada, kui viivise arvestamine algaks viimasest tasaarveldusest algusest peale ehk esimene viivituses oldud päev oleks sõltuvuses viimasest tasaarvelduse päevast. Selline tõlgendus ei arvestaks, et võlgnik on olnud viivituses ka enne tasaarvelduse tegemist. Kohtu hinnangul on vastustaja õigesti arvestanud kõikide tasaarveldustega ning arvestanud viivist põhivõla suurusest lähtuvalt alates
4. augustist
5. 4 3-19-106
6. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et vastustaja on ebaõigesti käsitlenud esimest tasaarveldamise päeva, mis mõjutab viivise suurust. Vaidlustatud kirjas on välja toodud tehingu tegemise aeg ehk toetusraha maksmise aeg, mis ei ühti tasaarveldamise teatise kuupäevaga. See nähtub selgelt kohtuasjas nr 3-15-2381 kaebusega (lisa 5.11) esitatud esimese tasaarveldamise teatisest (
7. augusti
8. a teatis nr 6-19/15/70), mille kohus võtab omal algatusel kohtuasja materjalide juurde. Samuti ei mõjuta eeltoodu praegusel juhul viivise arvestust, sest esimese tasaarvelduse tegemise ajaks ei olnud
9. juuni
10. a otsuse täitmise tähtaeg veel saabunud ning viivise arvestamine algas
11. augustil 2015, mil esimene tasaarveldus oli juba tehtud ning põhivõla suurus selles osas vähendatud. Seega ei mõjutanud esimese tasaarvelduse tegemise aeg (
12. august või
13. august 2015) viivise kulgema hakkamist.
14. Kaebaja juhib kohtu tähelepanu ka sellele, et vastuses kaebusele lisatud näitlik viivise arvestus (tl 31) käsitleb ka vaidlustatud viivise arvestusele järgnevat perioodi ning selles on arvestatud viivist ka

§ 114lg-t 3 eiravana põhivõlga ületavas osas.

14.

§ 114lg 3 kehtib alates 1.

jaanuarist 2019 ning sätet ei saa tagasiulatuvalt kohaldada (seaduse rakendamissätetega ei ole sättele tagasiulatuvat jõudu antud). Vastustaja esitas lisatabeli, et näidata kaebaja soovitud viivise arvestamise reegli kahjulikkust. Tegemist oli näitliku tabeliga, mitte praeguseks kujunenud viivise täpse arvestusega. Näitlikus tabelis on vastustaja tõepoolest 1. jaanuaril 2019 kehtima hakanud

§ 114lg-t 3 eirates arvestanud viivist ka põhivõlga ületavas osas.

Selles osas ei ole vastustaja näitlik tabel kooskõlas seadusega. PRIA on samas selgitanud vastuses kaebusele, et alates

1. jaanuarist 2019 kaebajale viivist juurde ka ei arvestata. Kohtul ei ole põhjust selles seisukohas kahelda. Alates
2. jaanuarist 2019 kehtiv

§ 114lg 3 ei võimalda põhivõlga ületavas osas viivist juurde arvestada.

Nimetatud sättel ei ole aga tagasiulatuvat jõudu, mistõttu kuni 31. detsembrini 2018 (k.a) võis

§ 114

lg 1 alusel viivise suurus ületada põhivõla suurust ning PRIA-l on õiguslik alus selles osas viivise arvestamiseks ja sissenõudmiseks. Kui viivis ületab põhivõlga

1. jaanuaril 2019, siis sellest hetkest alates ei ole viivise suurendamiseks enam alust, kuid kuni
2. detsembrini 2018 (k.a) kogunenud viivis on sissenõutav ka siis, kui see ületab põhivõlga. Arvestades, et OÜ Tootsi Peenar
3. detsembriks 2018 kujunenud viivise suurus ei ületa põhivõlga ülemäära palju (ca 1000 eurot), siis ei saa
4. jaanuarini 2019 kehtinud

§ 114lg 1 alusel arvestatud viivist pidada kaebaja jaoks ka ülemäära koormavaks.

Eeltoodust tuleneval on kohus seisukohal, et kaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Kuna viivise arvestamisel on PRIA järginud

§ 114

ning tema tegevus ei ole õigusvastane, siis puudub alus ka vaideotsuse tühistamiseks ja PRIA kohustamiseks. 15. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus OÜ Tootsi Peenar kaebuse täies ulatuses rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 ja 2 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. PRIA ei ole menetluskulu dokumente esitanud ning tema kulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). Kuna kaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 5