Obsah (6)

§ 199§ 200§ 64§ 68§ 65§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 6. august 2019, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-14-5531 Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kohtukoosseis Vaidl

§ 199

lg 2 p-de 4, 5, 7 järgi 6 kuu vangistusega ja

§ 200

lg 2 p-de 4, 8 järgi 3 aasta vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks, lugedes kergema karistus kaetuks raskeimaga, 3 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 11.02.2014-24.02.2014, s.o 14 päeva, mõistes lõplikuks karistuseks 2 aastat 11 kuud 16 päeva vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati uue kuriteo eest mõistetud karistust Viru Maakohtu 21.11.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 3 aasta võrra, mis oli täitmisele pööratud Viru Maakohtu 06.01.2014 määrusega (jõustus 25.02.2014) ning karistuseks mõisteti 5 aastat 11 kuud 16 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 25.02.

1. Karistuse kandmise aja lõpp 10.02.
3. Viru Maakohtu 29.05.2019 määrusega jäeti S. Fedorovich ennetähtaegselt vangistusest elektroonilise valve alla vabastamata. 2.
4. Esmalt märkis maakohus, et abiprokurör on oma seisukohta esitades piirdunud vaid kahe lausega, milles teatab, et ei soovi arutamisest osa võtta ja ei toeta kinnipeetava ennetähtaegset vabastamist. Sellist abiprokuröri seisukohta on maakohtul raske arvestada ja hinnata, kuivõrd see seisukoht on täiesti põhistamata. Ilma põhistuseta väiteid kohus aga ei arvesta. 2.
5. Asja materjalidest nähtub, et kinnipeetavale mõisteti karistuseks 5 aastat 11 kuud 16 päeva vangistust. Käesolevaks ajaks on ta sellest ära kandnud natuke rohkem kui 5 aastat 3 kuud vangistust. Asja materjalides on olemas kinnipeetava kirjalik nõusolek elektroonilise valve kohaldamiseks. Samuti on asja materjalides olemas kriminaalhooldusametniku arvamus koos lisadega selle kohta, et elamispind vastab elektroonilise valve kohaldamise tingimustele ja selleks valveks vajalikke tehnilisi seadmeid on kinnipeetava elukohta võimalik paigaldada. Olemas on formaalsed alused kinnipeetava vabastamiseks vangistusest tingimisi enne tähtaega elektroonilise valve kohaldamisega. 2.
6. Kinnipeetav on kriminaalkorras karistatud kuus korda, reaalset vangistust kannab teist korda. Lähtuvalt eeltoodust on maakohus seisukohal, et kinnipeetav ei ole teinud järeldusi ja parandanud oma käitumist ning eluviisi peale varasemaid karistusi. Käesoleval ajal kannab kinnipeetav liitkaristust

§ 65lg 2 alusel, seega pani ta uued kuriteod toime katseajal.

Viru Maakohtu 31.07.2014 otsusest nähtub, et sama kohtu 21.11.2011 otsusega karistati kinnipeetavat

§ 200

lg 2 p 4 järgi vangistusega 3 aastat katseajaga 3 aastat, uue kuriteo pani ta toime juba 12.12.2012, seega aasta peale süüdimõistmist. Tegemist ei olnud ühe juhusliku kuriteoepisoodiga, kinnipeetav jätkas kuritegude toimepanemist kuni 07.02.

1. Seetõttu leidis maakohus, et kriminaalhoolduse taaskord nõuetekohase läbimise tõenäosus edaspidi on pigem negatiivne. 2.
2. Korduv kriminaalkorras karistatus, sh samaliigiliste kuritegude jätkuv toimepanemine, viitab otseselt sellele, et kinnipeetav ei ole oma käitumist korrigeerinud õiguskuulekuse suunas. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt võib kinnipeetava suhtumist ühiskonda pidada negatiivseks, ta on avalikkusele ohtlik ning oht seisneb eelkõige materiaalse kahju tekitamises ja vägivalla kasutamises. Samast iseloomustusest nähtub, et oht on tõenäoline, kui isikul on rahalised raskused, kui ta tarvitab narkootikume ning tegutseb grupis. 2.
3. Käesolevas asjas nähtub, et kinnipeetav ei ole isegi vanglas ennast üleval pidanud hästi, tal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus, seega tuleb nõustuda Viru Vangla iseloomustuses tooduga, et tegemist on impulsiivse käitumise ja tagajärgedega mittearvestava kinnipeetavaga. Kinnipeetav on vanglas töötanud, õppinud riigikeelekursustel ja läbinud erinevaid programme, seega võib arvata, et tegemist on inimesega, kes suudab taluda mõningast rutiini. Samas aga ei tähenda individuaalses täitmiskavas seatud eesmärkide täitmine koheselt seda, et ta tuleb vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada. Maakohus peab arvestama ka teisi

§ 76lg 4 sätestatud asjaolusid.

2.

1. Vabanemise korral soovib kinnipeetav asuda elama vanemate juurde XXX le, kus ta elas ka enne vangistust ja kuhu on võimalik elama tulla ka kinnipeetava abikaasal koos lapsega. Alalise elukoha olemasolu ja lähedaste toetus on küll antud asjas positiivsed asjaolud, kuid maakohus arvestab siinjuures ka seda, et nimetatud asjaolud olid kinnipeetaval olemas ka vahistamisel ja antud kriminaalasjas süüdimõistmise ajal. Seega ei takista ega välista alalise elukoha olemasolu ning vanemate ja abikaasa toetus uute kuritegude toimepanemist kinnipeetava poolt. Lisaks sellele nähtub Viru Vangla iseloomustusest, et kogu kinnipeetava suhtlusringkond on kriminaalne ja pea kõik kuriteod on sooritatud grupis. Samuti nähtub samast iseloomustusest, et kinnipeetav tarvitas narkootikume ja pani röövi toime koos abikaasaga. Abikaasat ja last kinnipeetav materiaalselt ei toeta. Vabanemise korral on kinnipeetavale töökoha garanteerinud OÜ V ja OÜ B. Kinnipeetav ise nimetas maakohtu istungil, et soovib asuda tööle OÜ-sse B. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetava töökogemus siiani katkendlik ja väike. Enne vabanemist oli kinnipeetav töövõimetuspensionil. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kuritegude toimepanemise soodusteguriteks eelkõige suured raskused kulude ja tulude tasakaalus 2 hoidmisega ning toimetulekut mõjutasid võlad ja sõltuvusainete tarvitamine. Seega on kinnipeetav jätkanud kuritegude toimepanemist ka vaatamata sellele, et tal oli vabaduses legaalne ja kindel sissetulek töövõimetuspensioni näol. 2.
2. Viru Vangla iseloomustuse kohaselt on kinnipeetaval diagnoositud narkosõltuvus. Samast iseloomustusest nähtub, et vabaduses on kinnipeetav läbinud sõltuvusravi, kuid jätkanud narkootikumide tarvitamist, seda ka metadooni raviga paralleelselt. Ka katseajal rikkus kinnipeetav korduvalt lisakohustust mitte tarvitada narkootikume. Maakohus tunnustab kinnipeetavat küll käesoleva vangistuse ajal sõltuvusega seotud sotsiaalprogrammide läbimise eest, kuid kinnipeetava eelnev käitumine näitab, et tagasilangus selles osas on üsna tõenäoline ja kriminaalhooldusega ei ole võimalik narkootikumide tarvitamist välistada. Jätkates karistuse kandmist vanglas on kinnipeetaval veel võimalus tegeleda on sõltuvusprobleemiga ja kinnistada selles vallas saadud teadmisi, mis maakohtu arvates võivad vabanemise korral anda suurema lootuse narkootikumide tarvitamisest täielikult loobumiseks. 2.
3. VangS § 6 lg 1 kohaselt on vangistuse üheks eesmärgiks ka õiguskorra kaitsmine. Maakohus leiab, et siinkohal tuleb muuhulgas arvestada ka ühiskonna üldise õiglustundega. Kuigi tegemist on abstraktse ja raskesti hinnatava kriteeriumiga, leiab maakohus, et antud kinnipeetava vabastamisel vangistusest tingimisi enne tähtaega käesoleval ajal saaks ühiskonna õiglustunne kindlasti riivatud. Maakohus arvestab siinkohal ka kinnipeetava korduvkaristatust samaliigiliste varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Maakohus on seisukohal, et ka üldpreventiivsed kaalutlused on kinnipeetava vangistusest vabastamisel tingimisi enne tähtaega olulised ja nendega tuleb samuti arvestada. 2.
4. Kinnipeetava poolt on uute kuritegude toimepanemise risk käesoleval ajal vabanemisel endiselt suur ja tema retsidiivsusriski suurendavad asjaolud ülekaalus, mistõttu tema vangistusest vabastamine tingimisi enne tähtaega ei ole põhjendatud. Määruskaebus
5. Viru Maakohtu 29.05.2019 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu S. Fedorovich, kes palub teha uue kaalutletud otsuse, mis oleks objektiivne ja seaduspärane. Määruskaebuse kohaselt ei ole maakohus objektiivselt kaalunud süüdimõistetu suhtes kõiki asjaolusid. Maakohus rõhutas, et S. Fedorovichil on üks distsiplinaarkaristus, kuid isikuid vabastatakse ka siis, kui on 10 või rohkem distsiplinaarkaristust. Süüdimõistetu on selle kõige juures üritanud ennast muuta. Süüdimõistetu toob välja, et ta teab ühte inimest, kes on kokku süütegude eest kandnud 17 aastat vangistust, keda ei vabastatud, aga nüüd on vabaduses korralik. Inimesed on erinevad ja nende tuleviku hinnates tuleb jääda objektiivseks. Vaidlustatavas määruses seda tunda ei ole. Lisaks täiendas süüdimõistetu, et maakohtu poolt rõhutatud distsiplinaarkaristuse on süüdimõistetu Tartu Halduskohtus vaidlustanud ning otsus tuleb hiljemalt 26.09.
6. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohtu hinnangul jääb süüdimõistetu määruskaebus edutuks, kuid maakohtu määrusest tuleb jätta välja põhjendused seoses distsiplinaarkaristusega ning ühiskonna õiglustundega.
8. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus on arvestanud distsiplinaarkaristust, mis on kustunud. VangS § 65 lg 5 kohaselt kustub distsiplinaarkaristus 1 aasta jooksul distsiplinaarkaristuse määramisest arvates. Vangla iseloomustusest nähtub, et süüdimõistetule on 23.05.2018 määratud distsiplinaarkaristus, maakohtu määrus kannab aga kuupäeva 29.05.2019, seega on tegemist määruse allkirjastamise ajaks kustunud distsiplinaarkaristusega, mis tuleb jätta tähelepanuta ja jätta välja ka maakohtu määruse põhistustest. See aga ei too sisuliselt kaasa maakohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale asumist. 3 Selliseks asjaoluks ei ole ka maakohtu käsitlus ühiskonna õiglustunde riivamisest. Kuigi maakohus asub seisukohale, et tegemist on abstraktse ja raskesti hinnatava kriteeriumiga, võtab ta seda arvesse kui asjaolu. Seejuures maakohus ei selgita, mida ta õiglustundeks peab. Sellise asjaolu arvestamine ilma täiendavate selgitusteta võimalik ei ole.
9. Maakohus on arvestanud süüdimõistetu suhtes kõiki

§ 76lg-s 4 sätestatud asjaolusid ning on põhjendatult jõudnud seisukohale, et S.

Fedorovichi ei saa käesolevalt ennetähtaegselt vabastada ja seda ka elektroonilise valve alla mitte. Kuna süüdimõistetu määruskaebus on äärmiselt lakooniline ja pigem seejuures üldiste seisukohtade esitamine, peab ringkonnakohus täiendavalt vajalikuks vastata sellele järgmist. Süüdimõistetu ennetähtaegne vabastamine on siiski personaalne ning sõltub süüdimõistetu isikust ning temast tulenevatest asjaoludest, lähtudes

§ 76lg-st 4.

Seega viited sellele, kuidas keegi teine süüdimõistetu on vabastatud, sõltumata talle määratud vangistuse pikkusest või kohaldatud distsiplinaarkaristusest, ei ole argument, et seada kahtluse alla maakohtu järeldusi, kuna ei ole teada teiste isikute suhtes esinevad asjaolud kogumis. Ehk iga ennetähtaegne vabastamine on erinev ning süüdimõistetud on erinevad, seega ei saa kellegi varasemast vabastamisest teha põhjapanevaid järeldusi. Samale seisukohale jõutakse sisuliselt ka määruskaebuses, kus leitakse, et tuleb olla objektiivne. Maakohus on arvestanud asjaolusid lähtuvalt konkreetsest süüdimõistetust, mistõttu ka mitmed alguses positiivsena tundunud asjaolud (elu- ja töökoht) seda lõpptulemusena ei pruugi olla. Küll ei saa nõustuda, et maakohus ei ole oma määruses olnud objektiivne. See, et süüdimõistetu ei nõustu maakohtu määruse põhistustega, ei tähenda, et maakohus ei oleks objektiivne olnud. Süüdimõistetu suhtes ei ole maandatud uute kuritegude toimepanemise risk niivõrd, et süüdimõistetu tuleks vabastada tingimisi ennetähtaegselt. Nagu maakohtul nii ka ringkonnakohtul puudub veendumus ja alus uskuda, et süüdimõistetu on muutunud ja oleks võimeline enam süütegusid toime panema. Selliseks seisukohaks annab alust ka asjaolu, et kriminaalhooldusega ei ole olnud võimalik süüdimõistetu käitumist muuta. 7. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 3 tuleb jätta Viru Maakohtu 29. mai 2019 määrusest välja maakohtu põhjendused seoses distsiplinaarkaristuse ning ühiskonna õiglustundega. Muus osas tuleb jätta maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Tiit Lõhmus Mati Kartau Maarika Kuusk 4