Obsah (21)

§ 107§ 339§ 331§ 322§ 30§ 17§ 297§ 2861§ 302§ 399§ 341§ 3051§ 312§ 101§ 292§ 63§ 61§ 7§ 175§ 185§ 337

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. mai 2019. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-1577 Kohtukoosseis Orvi Koik, Meelika Aava ja Ivi Kesküla Kr

§-s 101 sätestatud nõuetele. Selleks, et joobeseisundi tuvastamise saatekiri saaks olla ka lubatav ja usaldusväärne tõend kriminaalmenetluses, peab see vastama kõigile kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud nõuetele, muuhulgas peab selles olema märgitud ekspertiisimaterjali võtmise aeg ja selle kogus. Esitatud dokument nendele nõuetele ei vasta. 3.3 Põhjendamatu on maakohtu seisukoht, et vereproovi võtmise kellaaja märkimata jätmine saatekirjas ei ole sedavõrd oluline rikkumine, mis seaks kahtluse alla ekspertiisi tulemuse. Ilma kellaaega märkimata ei ole võimalik tuvastada, millal süüdistatavalt vereproov võeti. Vereproovi võtmise kellaaeg on ju otseselt aluseks süüteo objektiivse koosseisu tunnuse tuvastamisel. Süüdistatava poolt alkoholi tarvitamise lõpetamise ning vereproovi võtmise vahelisel perioodil võib olla etanooli sisaldus isiku veres sõltuvalt möödunud ajavahemikust kas suurenenud või vähenenud. Siinkohal vaidleb apellant vastu ka maakohtu väitele, justkui oleks üldteada asjaolu, et kui inimene lõpetab alkoholi tarvitamise, siis hakkab alkoholikontsentratsioon veres vähenema. Esiteks on ilmselgelt tegemist eriteadmisi nõudva valdkonnaga, mistõttu on kohatu esitleda seda kui üldtuntud asjaolu. Teiseks ei vasta selline väide tõele. Alkoholikontsentratsioon ei hakka kohe pärast alkoholi tarvitamist veres vähenema. Kõigepealt kulub teatud ajavahemik selleks, et etanool inimese organismi ja verre üldse imenduks. Sõltuvalt alkoholi tarvitamise kogusest ja ajaperioodist võib seega alkoholikontsentratsioon pärast alkoholi tarvitamise lõpetamist veel tükk aega tõusta, võimalik ka, et pärast seda stabiilsena püsida, ja alles siis hakkab etanool verest ja organismist eemalduma. Seega ei ole võimalik sedastada, et vereproovi võtmisel pidi alkoholi kontsentratsioon süüdistatava veres olema võrreldes väidetava sõiduki juhtimise ajaga väiksem. Apellandi hinnangul võis selleks ajaks just alkoholi kontsentratsioon süüdistatava veres olla tõusnud. Sellisel juhul ei ole vereproovi tulemus etanooli sisalduse osas usaldusväärne. 3.4 Maakohus on eksinud, et mootorsõiduki juhtimise ja süüdistatavalt haiglas vereproovi võtmise vahele jäi vähemalt 1,5 tundi. Arvestades väidetavat süüteo toimepanemise (20.33) ja tõendusliku alkomeetri kasutamise lõpetamise (21.35) aega võis see ajavahemik olla ka oluliselt väiksem. Maakohus on eksinud ka selles, kui tuvastas, et süüdistatav pidi hiljemalt kell 20.33 alkoholi tarvitamise lõpetama. Kohus leidis tõendeid hinnates, et süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed, ning jättis need tervikuna tõendikogumist välja. Arvestades asjaolu, et indikaatorvahendit on süüdistatava suhtes kasutatud kell 20.58, võis süüdistatav tarvitada vahepealsel ajal üsna suures koguses alkoholi. Sellisel juhul ei ole võimalik ka 3 tuvastada, kui suur oli etanooli sisaldus süüdistatava veres väidetava süüteo toimepanemise ajal. 3.5 Maakohus ei ole mitte kuidagi põhjendanud, kuidas on ekspertiisiaktis olevast ekspertiisimaterjali kirjeldusest võimalik järeldada, et need mõlemad pärinevad süüdistatavalt. Ekspertiisiaktis kasutatud sõnastus viitab pigem vastupidisele. Nimelt on ekspertiisiaktis märgitu järgi grammatilise tõlgendamise teel võimalik järeldada, et eksperdile esitati kaks vaakumkatsutit, milles mõlemas oli ca 3,5 ml verd – ekspert kasutab sõnu, mis viitavad selgelt mitmusele. Katsuti etiketi markeeringust rääkides ekspert enam mitmusele ei viita. Ekspert on kirjeldanud, et markeering oli katsutil, st ühel neist kahest. Kas ka teine katsuti oli etiketiga varustatud ning kui jah, mis etiketile märgitud oli, jääb ekspertiisiaktist selgusetuks. Seejuures ei ole ekspert selgitanud, kumba katsutit ta uuringu läbiviimiseks kasutas. Kuivõrd ekspert ei ole ekspertiisiakti koostades järginud

§ 107

lg 3 punktides 1 ja 2 sätestatud nõudeid, ei ole ekspertiisi käigu ja eksperdiarvamuse kujunemine jälgitav ega kontrollitav. On täiesti võimalik, et eksperdile esitati veri, mis ei pärinenud süüdistatavalt, ja et ekspert viis uuringu läbi justnimelt selle vereproovi osas. Selline tõenäosus on seda suurem, et vereproovi võtmise protokollis ei ole märgitud, kui palju, s.o mitu katsuti täit verd süüdistatavalt võeti. 3.6 Süüdistatav on jätkuvalt seisukohal, et ei ole mootorsõidukit süüdistuses märgitud ajal ja kohas juhtinud, mistõttu vaidlustab apellant kohtuotsuse ka nimetatud osas. Asjaolu, et süüdistatav ei mäletanud täpselt enda sõiduki parkimise kellaaega või ei tundnud ära isikut, kellega temal on olnud vaid üks ainus kokkupuude, ei muuda süüdistatava ütluseid kohe ebausaldusväärseks. Ka tunnistaja RR ei mäletanud täpselt, mis kellaajal süüdistatava osas menetlustoiminguid läbi viidi. RR osas on kohus pidanud iseenesest mõistetavaks, et isik ei peagi täpselt 10 kuu taguseid sündmuseid mäletama. Süüdistatava suhtes seda sama standardit rakendatud ei ole. Põhjuseid, miks peaks süüdistatav 10 kuu taguseid sündmuseid kellaaja täpsusega meenutama, kohtuotsusest ei nähtu. 3.7 Maakohus on eksinud ning pidanud IS ütlustest usaldusväärsemaks TT, KM ja RK ütluseid apellandi hinnangul justnimelt nende kvantiteedi tõttu. Apellandi hinnangul ei olnud maakohtul mitte mingisugust alust või põhjust jätta IS ütluseid tõendite kogumist välja. KM on kohtuistungil apellandi küsimustele vastates kinnitanud, et IS ei ole isik, kellele oleks omane valetada. Ka teiste tunnistajate ütlustest seda ei nähtu. Pigem on alust kahelda selles, et süüdistatavaga eelnevalt konfliktis olnud isikud võisid kas sündmust ebaõigesti tajuda või siis selle kohta ebaõigeid ütluseid anda. Varasemat konflikti on RK istungil ise selgesõnaliselt kinnitanud. TT ja KM osas on vastavaid ütluseid andnud süüdistatav. Nimetatud isikulisi tõendiallikaid kogumis hinnates pidanuks maakohus jõudma järeldusele, et ei ole kummutatud kahtlus selles, et süüdistatav ei juhtinud süüdistusaktis märgitud ajal ja kohas mootorsõidukit. Kõrvaldamata kahtluse pidanuks maakohus tõlgendama süüdistatava kasuks ning süüdistatava teo tõendamatuse tõttu õigeks mõistma. 4. Apellandil tuleb märkida, et maakohtu poolt mõistetud karistus 10 kuud vangistust ei vasta süüdistatava süü suurusele. Põhjendatud ega õiglane pole ka kohtu otsus lisakaristuse kohaldamise osas. 4.1 Maakohus on põhjendanud üksnes seda, millisel põhjusel ei ole kohtu hinnangul võimalik süüdistatavale mõista kergemaliigilist karistust. Maakohus ei ole mitte ühegi lausega põhjendanud raskema karistusliigi määra. Vastavas osas on kohtuotsus sisuliselt põhjendamata ning kohtu põhjuseid peab apellant kohtuotsusest üksnes aimama. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et karistuse põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses 4 karistuse põhistamata jätmisel on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 punkti 7 mõttes.

Vt nt Riigikohtu

1. mai 2008.a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-27-08, p
2. 4.2 Maakohus on süüdistatava süü suuruse tuvastamisel tuginenud üllatuslikult ka süüdistatava poolt kohtus antud ütlustele. Apellandi hinnangul ei olnud kohtul selleks alust, kuna tõendite kogumist välja jätmine tähendab seda, et kohus ei või sellisele tõendile lahendi tegemisel tugineda ka osaliselt, st kohtu poolt valitud ja sobivaks peetud ulatuses. 4.3 Apellandi hinnangul on rikkumine ka süüdistatava süü suuruse tuvastamisel lähtuda asjaolust, et süüdistataval olid välised joobetunnused ja et süüdistatav ei saanud olla kindel selles, kas ta oma teguviisiga teised liiklejad ohtu seab või mitte. Maakohus on rikkunud süüdistatavat süüstava asjaolu kahekordse arvestamise keeldu. Lisaks ei ole sõidukijuhil võimalik mitte kunagi ja mitte ühelgi juhul olla täiesti kindel selles, et ta oma teguviisiga teisi liiklejaid ohtu ei sea. Mootorsõiduk on juba iseenesest suurema ohu allikas. Seetõttu on asjakohatu hinnata sellist asjaolu süüdistatava süü suuruse tuvastamisel. 4.4 Maakohus ei ole kohtuotsust nõuetekohaselt põhistanud ka lisakaristuse, s.o süüdistatavalt juhtimisõiguse ära võtmise osas. Riigikohus on selgitanud, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Seejuures aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Maakohus ei ole kohtuotsuse tegemisel eelnimetatud juhistest lähtunud. Riigikohtu
3. detsembri 2013.a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-122-13, p
4. Lisakaristuse kohaldamisel on maakohus lähtunud üksnes samadest asjaoludest, millest lähtus ka põhikaristuse kohaldamisel. Apellandi hinnangul on juba ainuüksi seetõttu tegemist kohtuotsuse põhjendamise kohustuse olulise rikkumisega. 4.5 Lisakaristuse kohaldamisel ei ole maakohus ka selgitanud, miks viimane ei arvesta mitte ühegi kaitseväitega lisakaristuse kohaldamise ebaotstarbekuse ja –proportsionaalsuse kohta. Apellant selgitas kohtule, et süüdistatav on varasemalt karistamata isik, teda ei ole liiklusalase süüteo eest karistatud ka pärast süüdistusaktis märgitud väidetava teo toime panemise aega, süüdistusversiooni kohaselt juhtis süüdistatav sõidukit üksnes sekundi või paar, millise aja jooksul liikus sõidukiga 1-1,5 meetrit. Kuivõrd lisakaristuse kohaldamine ei ole kohustuslik, pidanuks maakohus kõiki apellandi kaitseväiteid otsuse tegemisel arvestama ning enda diskretsiooniotsust põhjalikult selgitama. Tegemist on kriminaalmenetluse olulise rikkumisega

§ 339lg 1 punkti 7 mõttes.

PROKURÖRI SEISUKOHT:

1. Prokuratuur ei nõustu kaitsja apellatsioonis märgitud seisukohtadega ning leiab, süüdimõistev kohtuotsus ja ka süüdistatava karistamine otsuses märgitud karistusmääradega on põhjendatud. 5.1 Samas leiab prokuratuur, et kriminaalasja igakülgse ja objektiivse uurimise huvides tuleb ringkonnakohtus uurida tõendit, mida ei olnud võimalik maakohtule esitada ja maakohtus uurida. Nimelt soovib prokurör ringkonnakohtule esitada ja kohtus uurida joobeseisundi 5 tuvastamise saatekirja, millega on Svetlana Uibokandilt 20.05.2018 SA-s Läänemaa Haigla võetud analüüsiks veri ja saadetud EKEI-sse. Selle tulemusel koostati EKEI-s 23.05.2018 toksikoloogiaekspertiisi akt nr 94I. Vormilt on tegemist küll tõendiga, mis on prokuröri poolt kohtule esitatud, kuid sellel saatekirja versioonil puudus Svetlana Uibokandilt vereproovi võtmise kellaaeg. Nimetatud kellaaeg oli küll märgitud toksikoloogiaekspertiisi akti, kuid maakohtu jaoks polnud see küllaldane ja selgelt tuvastatav informatsioon vereproovi võtmise aja kohta. 5.2 Vabariigi Valitsuse 19.06.2014 määruse nr 88 § 12 lg 4, § 15 kohaselt toimetatakse vereproov ekspertiisiasutusse saatekirja alusel ning saatekirja koopia jäetakse proovimaterjali võtvasse asutusse. Antud juhul saadeti saatekirja originaal EKEI-sse ning koopia jäeti SA Läänemaa Haiglasse, kust selle koopia võeti kriminaaltoimikusse. Kahjuks jäi saatekirja sellel eksemplaril, mis jäeti SA Läänemaa Haiglasse, märkimata vereproovi võtmise kellaaeg. Seetõttu tegi prokuratuur peale poolte vaidlusi, olles teada saanud kaitsja seisukohad, päringu EKEI-sse, mille tulemusel saadeti prokuratuurile see saatekiri, millega saadeti süüdistatava vereproov ekspertiisi teostamiseks ja kus on märgitud ka sama vereproovi võtmise kellaaeg 22.20, mis on märgitud ka ekspertiisiakti. 5.3 Prokuratuur ei saanud seda saatekirja varem kohtule esitada, kuna esiteks leidis prokuratuur erinevalt maakohtust, et vereproovi võtmise aja tuvastamiseks piisab ka ekspertiisiaktis märgitud vereproovi võtmise kellaajast. Sellega seoses tuleb võtta arvesse ka seda, et kriminaalasjas puudus varem vaidlus selle üle, kas Svetlana Uibokand oli mootorsõiduki juhtimise ajal sellises joobeseisundis, millega kaasneb kriminaalvastutus KarS § 424 lg 1 järgi. Kogu menetluse vältel kuni poolte vaidlusteni ei esitanud süüdistatav ega tema kaitsja ühtegi vastuväidet või taotlust seoses süüdistataval alkoholijoobe tuvastamisega. Ainuke süüdistuses märgitud asjaolu, mida kaitsja kaitseaktis vaidlustas, oli see, et Svetlana Uibokand ei juhtinud mootorsõidukit. Ka avakõnes ei esitanud kaitsja vastuväiteid muudele süüdistuses märgitud asjaoludele. Seetõttu leiab prokuratuur, et antud asjas on oluline ja vajalik uurida originaalsaatekirja, mis on prokuratuurile juba EKEI-st laekunud ja mille lisab prokuratuur elektrooniliselt ka apellatsioonivastusele. 5.4 Prokuratuur taotleb apellatsiooni arutamist suulises menetluses. Kuna käesolevas kriminaalasjas kohtus riiklikku süüdistust esindanud ringkonnaprokurör Indrek Kalda oli puhkusel 15.04-26.04.2019, ei saanud prokurör kaitsja poolt 16.04.2019 koostatud apellatsiooniga varem tutvuda ja suulist kohtuistungit taotleda kui alles esimesel tööpäeval peale puhkuselt naasmist 29.04.
2. KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni motiividega, prokuröri seisukohaga, asub alljärgnevale seisukohale. 6.1 Kolleegium asub seisukohale, et prokuratuuri taotlus arutada apellatsioonimenetluses kriminaalasja suulises menetluses tuleb jätta rahuldama.

§ 331

lg 12 kohaselt vaadatakse apellatsioonimenetluses asi läbi suulises menetluses, kui seda taotleb apellatsioonimenetluse pool või kui seda peab vajalikuks kohus. Apellant ei taotlenud suulist menetlust. Suulise menetluse taotlemiseks apellatsioonikohtus on sätestatud kindel tähtaeg (

§ 322lg 1, 3, 4).

Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et

§ 322

lg 4 koostoimes sama paragrahvi lg-ga 3 annab kohtumenetluse poolele õiguse taotleda suulist 6 menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta. Juhul kui kohtumenetluse pool seda ettenähtud tähtaja jooksul ei tee, minetab ta suulise menetluse taotlemise õiguse. Ehkki ringkonnakohus määrab kriminaalasja läbivaatamisel kirjalikus menetluses

§ 331

lg 11 p 2 kohaselt uue tähtaja, mille jooksul võivad apellatsioonimenetluse pooled esitada kohtule oma kirjalikke seisukohti, samuti taandusi ja muid taotlusi, ei anna see enam õigust taotleda suulist menetlust, kuna võimalus suulise menetluse taotlemiseks on selleks hetkeks minetatud ning kohus on kriminaalasja läbivaatamise viisi juba otsustanud. (vt nt nr 3-1-1-1-44-16, p 14-15). 6.2 Ringkonnakohus teavitas kohtumenetluse poolt apellatsiooni esitamisest

§ 322

lg 1 ettenähtud tähtajal ning tagas sellega prokuratuurile võimaluse taotleda seaduses ettenähtud tähtaja jooksul suulist menetlust. Prokuratuur ei kasutanud enda õigust taotleda suulist menetlust seitsme päeva jooksul alates teate saamisest apellatsiooni esitamise kohta, mistõttu puudub prokuratuuril õigus taotleda suulist menetlust ajal, mil kohus andis tähtaja esitada kirjalikus menetluses oma seiskohti. 6.3

§ 30lg 1 kohaselt esindab riiklikku süüdistust kohtus prokuratuur.

Tulenevalt

§ 30lg-st 2 teostab prokurör kriminaalmenetluses prokuratuuri volitusi.

Seega ei ole prokuratuuri kui kriminaalkohtumenetluse poole menetluslikud õigused ja kohustused seotud konkreetse prokuröri isikuga, vaid kuuluvad prokuratuurile tervikuna. Prokurör üksnes teostab prokuratuuri volitusi (

§ 30lg 2), olles seega sisuliselt vaid prokuratuuri esindaja.

Sellisena on prokuröril kohtumenetluses prokuratuuri õigused ja kohustused ning tema menetlustoimingud loetakse tehtuks prokuratuuri poolt. Lisaks ei määratle seadus konkreetses kriminaalasjas esindusõiguslike prokuröride ringi. Seega sõltumata prokuratuuri sisemisest töökorraldusest ja ülesannete jaotusest on n-ö välissuhtes (s.o suhtes teiste kohtumenetluse poolte ja kohtuga) reeglina iga prokurör pädev esindama prokuratuuri mis tahes kriminaalasjas (vt nr 3-1-1-18-13).

§ 17lg 1 nimetab kohtumenetluse poolena prokuratuuri.

Seega oli kohtumenetluse poolena prokuratuurile tagatud õigus taotleda suulist menetlust seaduses ettenähtud tähtajal ning asjaolu, et kriminaalasjas riiklikku süüdistust kohtus esindanud ringkonnaprokurör viibis puhkusel ajal, mil prokuratuuril oli õigus esitada suulist taotlust, ei anna alust seda taotlust esitada peale

§ 322lg 3, 4 märgitud tähtaega.

6.4 Kolleegium asub seisukohale, et prokuröri taotlus täiendava tõendi kogumiseks tuleb jätta rahuldamata

§ 297lg 2, § 2861 lg 2 p 2 alusel.

Prokurör põhjendab täiendava tõendi kogumist apellatsioonimenetluses sellega, et nimetatud tõendit ei olnud võimalik maakohtule esitada ja maakohtus uurida. Kolleegium asub seisukohale, et tulenevalt

§ 2861

lg 2 p 2 sättest ei ole prokuratuur nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud vastavat taotlust varem maakohtule esitada. Prokuratuuri õigust esitada kohtulikul arutamisel tõendeid ja taotlusi menetlusseaduse regulatsioon küll otsesõnu ei sisalda, kuid tulenevalt

§ 17

lg-test 1 ja 2 on prokuröril kohtumenetluse poolena kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud menetlusosalise õigused. Kohtumenetluse poole ja riikliku süüdistusfunktsiooni esindajana on tal kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet silmas pidades mõistetavalt õigus esitada ka tõendeid ning taotlusi. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis nr 3-1-1-119-09 üheselt märkinud, et kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis keelaks esitada kohtumenetluse pooltel kohtuliku arutamise käigus taotlust täiendava tõendi asja materjalide juurde võtmiseks. Praegusel juhul ei ole info võimaliku tõendi kohta ilmnenud ringkonnakohtu menetluse ajal. Kolleegium märgib, et tõepoolest ei märkinud kaitsja maakohtu istungil, et saatekiri oleks lubamatu tõend, kuid prokuröri poolt maakohtule esitatud tõendite avaldamise ajal märkis kaitsja, et saatekirjal puudub kellaaeg ning kaitsja viitas nimetatud asjaolule ka 7 kohtuvaidluste käigus kaitsekõnes. Seega on ebaõige prokuröri seisukoht, et kaitsja ühtegi vastuväidet maakohtus saatekirjale ei esitanud. Puuduvad igasugused mõistlikud põhjused, miks ei ole prokurör varem selle tõendi kogumist taotlenud. Prokuröril oli õigus taotleda tulenevalt

§ 297

lg 1 sättest uue tõendi esitamist uute asjaolude suhtes, mis ei olnud teada enne kaitseversiooni esitamist või taotleda tulenevalt

§ 302

lg 1 kohtuliku uurimise uuendamist, kui kohtuvaidlustes on vaja esitada uus tõend, mis võib kriminaalasja lahendamist oluliselt mõjustada. Seega oli prokuröril maakohtus võimalik nimetatud tõend esitada ja maakohtus uurida, et kinnitada süüdistuse esitatud versiooni või lükata ümber esitatud kaitseversioon. 7. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Apellant leides, et maakohtu poolt on rikutud

§ 399

lg 1 p 7 sätteid, kuid taotledes apellatsioonis uue, õigeksmõistva otsuse tegemist, pole

§ 339

lg 1 p 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumise tuvastamisel võimalik sisulise otsuse tegemine ringkonnakohtu poolt. Ringkonnakohus tuvastades

§ 339

lg 1 p 7 rikkumise peab vastavalt

§ 341

lg 2 sättele tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks samas või teises kohtukoosseisus. Antud juhul on apellandi taotlus õigeksmõistva otsuse tegemiseks vastuolus apellatsiooniga, milles viidatud

§ 339lg 1 p 7 nimetatud rikkumisele.

Seejuures on kaitsja jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-63-14 toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav

§ 339lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena.

Üldjuhul on kohtuotsuse põhistamise kohustuse (

§ 3051

lg 1) rikkumine sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või -veenvuse korral - käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes.

§ 339

lg 1 p 7 järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad

§ 339lg 1 p-s 7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses "põhjenduse puudumisena".

Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib "põhjenduse" kui terviku, mitte üksikute "põhjenduste" puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (

§ 312

) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p-d 699-700). Kaitsja apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne kuriteo osas üldse koostamata, mistõttu on välistatud maakohtu otsuse tühistamine kriminaalmenetluse normide olulise rikkumise tõttu

§ 339lg 1 p 7 mõttes.

Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

7.1 Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul ei ole tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339

lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse kujunemine süü küsimuse otsustamisel on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust. Maakohus on järginud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuse põhistamise nõuet. Maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega kajastatud tõenditele antav hinnang ja kohtuniku siseveendumuse kujunemise tee. 8 8. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha tõendi lubatavuse ja usaldusvääruse osas, kuna apellatsioonis toodu kohaselt on maakohus tuginenud kohtuotsuse tegemisel tõendile, mis ei ole lubatav ja usaldusväärne. Maakohus on võtnud otsuses seisukoha kaitsja poolt vaidlustatud tõendi ehk joobeseisundi tuvastamise saatekirja lubatavuse osas ning maakohus on otsuses sellele küsimusele ammendavalt ja põhistatult vastanud ning ringkonnakohus nõustub sellega. Kolleegium ei nõustu apellandi seisukohaga, et kuivõrd rikutud on

§ 101sätteid, siis ei saa tõendina joobeseisundi tuvastamise saatekirja kasutada.

Kolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et viidatud norm ei ole käesolevas asjas asjakohane ning antud juhul reguleerib nimetatud küsimust Korrakaitseseaduse § 40 ning selle lõige 5. Ka apellatsioonis toodud põhjendused ei kummuta maakohtu seisukohta, mistõttu kogutud tõendit ei saa apellatsioonis toodud põhjendusel lubamatuks pidada. 8.1 Kolleegium märgib, et kaitsja ega süüdistatav ei märkinud maakohtu istungil, et saatekirjas vereproovi võtmise kellaaja märkimata jätmine tooks kaasa tõendi lubamatust. Prokurör esitas joobeseisundi tuvastamise saatekirja maakohtule ja palus need võtta toimiku materjalide juurde ja avaldada (lk 77 pöördel). Kaitsja ei esitanud vastuväiteid tõendi avaldamisele ega juurde võtmisele ning ei märkinud, et tegemist oleks olnud lubamatu tõendiga. Peale saatekirja avaldamist märkis vaid kaitsja, et puudub kellaaeg. Kohtuvaidluste käigus märkis kaitsja, et nimetatud tõend ei ole usaldusväärne, mitte lubamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on tõend lubamatu üksnes siis, kui tõendi kogumise korda on oluliselt rikutud. Seejuures tuleb hinnata rikutud normi eesmärki ning seda, kas selliseid tõendeid poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud (vt nt nr 3-1-1-52-09 p 11.1). Kolleegium märgib, et maakohus on õigesti leidnud, et kellaaja märkimata jätmine ei ole sedavõrd oluline rikkumine, mis seaks kahtluse alla ekspertiisi tulemuse. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kõnealune rikkumine ei muuda tõendit lubamatuks ning leiab, et kirjeldatud minetus on hinnatav veana, mis ei mõjutava otseselt menetlustoimingu usaldusväärsust. Kellaaja kohta saatekirjas märke tegemata jätmise näol on tegemist üksnes vormilise puudusega, mis ei ole käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena ega mõjuta saatekirjas ja selle alusel ekspertiisiaktis kajastatud teabe seaduslikkust. 8.2 Tõendi kogumist reguleerivate menetlusõiguslike sätete rikkumise tuvastamine ei tingi alati ja automaatselt selle tõendi lubamatust. Üldjuhul hinnatakse menetlusõigust rikkuvalt saadud tõendi lubatavust kaalumise tulemina, arvestades ühelt poolt rikkumise olulisust (seega

§-s 339 sätestatut) ja teiselt poolt menetletava kuriteo raskust ning sellest tulenevat avalikku menetlushuvi (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahend 3-1-1-31-11). Seega tuleb kolleegiumil hinnata rikutud normi eesmärki ja seda, kas sellist tõendit poleks saadud, kui normi ei oleks rikutud. Kolleegium märgib, et võimalike kahtluste tekkimise vältimiseks tuleks menetlusdokumente täita vigadeta ning nõuetekohaselt, kuna see võimaldab hilisema menetluse raames kontrollida, kas tehtud toiming on tõendamiseseme asjaolude tuvastamisel usaldusväärselt kasutatav. Normi eesmärk (kellaaja märkimine saatekirjas) on vajalik olukorras, kus on võetud verd ühelt ja samalt isikult, ühel ja samal päeval mitu korda. Seega sellises olukorras ei oleks hiljem võimalik kindlaks teha, mis kellaajal milline proov võeti. Apellatsioonis ei ole osutanud asjaoludele, et süüdistatavalt oleks nimetatud kuupäeval võetud verd korduvalt, kuid erinevatel kellaaegadel. Ka ei ole apellatsioonis apellant väitnud, et saatekirja sisu oleks mingil muul moel tahtlikult moonutatud või ei vastaks seal kajastatu tõele. 9 8.3 Käesolevas asjas on kolleegiumil kujunenud tõsikindel veendumus, et menetleja on fikseerinud saatekirjas kõik vajaliku, mistõttu ei ole alust kahtluseks, et selliseid andmeid ei oleks saadud, kui märgitud oleks kellaaeg. Antud juhul on saatekirja koostaja viibinud menetlustoimingu juures, sest oma allkirjaga kinnitab ta, et menetlustoiming tehti just sellisel viisil, nagu see on saatekirjas kajastatud. Ka süüdistatav ei ole menetlustoimingu käigus ega ka vahetult peale seda vereproovi seaduslikkust või sellega seonduvat kahtluse alla seadnud. Kolleegium asub kokkuvõtvalt seisukohale, et selle menetlustoiminguga ei rikutud tõendite kogumise korda oluliselt ning selle menetlustoiminguga saadud tõend ei ole lubamatu ning kolleegium peab kõnealust tõendit ka usaldusväärseks, mistõttu saab nimetatud tõendile tõendamiseseme asjaolude kindlakstegemisel tugineda. 8.4 Kaitsja asub seisukohale, et pole võimalik jälgida, et süüdistatava vereproov jõudis just ekspertiisi ja pole kindel, kas ekspertiis on viidud läbi just süüdistatavalt võetud vereproovi osas. Joobeseisundi tuvastamise saatekirjast nähtuvalt võeti vereproov

1. mail 2018 (lk 27). Seda, et nimetatud vereproov võeti süüdistatavalt
2. mail 2018 ei vaidlusta ka kaitsja. Kolleegium nõustub maakohtuga, et vereproovi võtmise ligikaudse kellaaja saab tuvastada ka Rando Randmaa ütlustega, kuna süüdistatava suhtes tehtud toimingud on ka dokumenteeritud. Ka ekspertiisimääruses kajastatu kohaselt määrati ekspertiis teha just
3. mail 2018 Svetlana Uibokandilt võetud vereproovist (pakendi nr 028296) ja ekspertiisiaktis kajastatu kohaselt tehti ekspertiis turvakotis markeeringuga 028296 ekspertiisiasutusele esitatud ja selles olnud katsuti etiketile musta markeriga kirjutatud 028296 osas. Nendel asjaoludel ei ole kolleegiumil alust kahelda selles, et ekspertiisiasutusele esitati ekspertiisiks just süüdistatava Svetlana Uibokandi
4. mail 2018 võetud vereproovid. Puuduvad asjaolud, mis tingiks tõsiseltvõetava kahtluse selle kohta, et ekspertiisiks on esitatud kellegi teise isiku veri, mitte veri, mis Svetlana Uibokandilt võeti. Lisaks tuleb kolleegiumil märkida, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale (vt nr 3-1-1-29-05) ei ole välistatud kohtumenetluses uurimisasutuse ametniku ülekuulamine tunnistajana mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta. Menetleja poolt tunnistajana antud ütlused võivad sellisel juhul olla vajalikud, kontrollimaks hilisema kriminaalmenetluse käigus koostatud menetlusdokumentide sisu vastavust tegelikkusele. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis 3-1-1-47-08 leidnud, et menetlusdokumendi sisu tegelikkusele vastavuse ja usaldusväärsuse kontrollimiseks on lubatav vajadusel täiendav menetleja ülekuulamine tunnistajana. Seega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus taotleda saatekirja või ekspertiisiakti koostanud ametniku või proovi võtja ülekuulamist kohtuistungil, et esitada saatekirjas või ekspertiisimääruses märgitu kohta küsimusi ja kontrollida saatekirja sisu või ekspertiisimääruse vastavust tegelikkusele ning tõusetunud küsimustele vastused saada, kuid ilmselgelt oleks see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Maakohtus enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aga aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele. 8.5 Apellant asub seisukohale, et ka ekspertiisiakt on lubamatu tõend, kuna ei vasta kriminaalmenetluse nõuetele ning need rikkumised on olulised. Ekspert ei ole jälginud

§ 107lg 3 p 1, 2 sätestatud nõudeid.

Kriminaalkolleegium selle etteheitega ei nõustu. Ekspertiisiakt peab esmajoones kirjeldama eksperdi teostatud uuringuid ja nende tulemuste hindamise andmeid ning arvamuse põhjendust (

§ 107lg 3).

Ekspertiisiaktis on sõnaselgelt kirjeldatud meetodit, mida ekspert kasutas etanooli määramiseks verest, verd uuriti gaasikromatograafilise meetodiga. Seejuures on näidatud selle meetodi kasutamise põhjal saadud tulemus ehk verest leiti etanooli (2,27±0,006)mg/g, k=2, mistõttu ei näe kolleegium siin minetusi

§ 107lg-s 3 10 sätestatu suhtes.

Seega on tõsikindlalt leidnud tuvastamist, et vaatluse all olevast verest leiti etanooli ning selgesõnaliselt on sellise vastuse andnud ekspertiisaktis ka ekspert. 8.6 Kaitsja märgib lisaks, et ekspertiisiaktis kasutatud sõnastusest ei ole võimalik üheselt saada aru, kas ka teine katsuti oli varustatud etiketiga ning kui jah, siis mis seal kirjas oli ning ekspert ei ole selgitanud, kumba katsutit ta uuringu läbiviimiseks kasutas. Riigikohtu kriminaalkolleegium on üheselt märkinud, et piisavate põhjenduste esitamata jätmisel on üheks ekspertiisiakti puuduste kõrvaldamise võimaluseks eksperdi ülekuulamine.

§ 292

lg 2 alusel võib kohus kohtumenetluse poole taotlusel määrata eksperdi ülekuulamise ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks ning

§ 63

lg 1 kohaselt on ekspertiisiakti selgitamisel antud eksperdi ütlusel tõendi väärtus. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et

§ 292

lg 2 alusel on eksperdi ülekuulamine võimalik üksnes kohtumenetluse poole taotlusel (vt nt 3-1-1-105-16, p 42). Kolleegiumil tuleb lisaks märkida, et võistlevuse põhimõte on sätestatud

§-s 14, mille kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Erinevalt uurimispõhimõttele rajanevast kriminaalmenetlusest vastutab võistlevas menetluses süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Kolleegium peab vajalikus rõhutada, et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel, mitte kohtul. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusega nr 3-1-1-67-

1. Maakohus on otsuse järeldustes toetunud maakohtu istungil vahetult uuritud tõendite kogumile. 8.7 Süüdistatava ja tema kaitsjal oli võimalik kutsuda kohtuistungile ekspert, kes saaks anda ütlusi ekspertiisiaktis märgitud katsutite kohta, et kaitsjale oleks olnud arusaadav arvamuses esitatud tulemusele jõudmise viis. Süüdistatav ega kaitsja pole nimetatud taotlust ei kaitseaktis ega hiljem peale tõendite uurimise lõpetamist täiendavate tõendite kogumiseks esitanud, mistõttu asub kolleegium seisukohale, et ei süüdistatav ega kaitsja ise ei ole soovinud vastuseid saada, kuivõrd eksperdi ülekuulamisega oli nii süüdistataval kui ka tema kaitsjal võimalus saada andmeid ekspertiisiakti sisu selgitamiseks või täiendamiseks, kuid ilmselgelt oli see vastuolus valitud kaitsetaktikaga. Kolleegium märkis juba eelnevalt, et enda õiguste kasutamata jätmine ei saa olla aluseks hilisemale apellatsiooni esitamisele ning sellist kaitsja esitatud argumenti peab kolleegium otsituks. Kolleegium asub seisukohale, et antud juhul ei olnud võimatu eksperdi ütluste põhjal välja selgitada kaitseversiooni paikapidavust ning hinnata esitatud süüdistusversiooni. Apellatsioonis toodud sellekohased põhjendused ei anna kolleegiumile alust maakohtu otsuse tühistamiseks ja õigeksmõistva otsuse tegemiseks, kuivõrd kriminaalasjas ei ole kogutud tõsikindlaid tõendeid, mis kinnitaksid just kaitsja versiooni.
2. Esitatud apellatsioonis taotleb apellant maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ja õigeksmõistva otsuse tegemist. Kohtukolleegium ei nõustu apellatsiooni järeldusega, et kohus on hinnanud tõendeid kallutatult ja rikkunud

§ 61lg 2 sätestatut.

Maakohus on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse järgi. Asjaolu, et süüdistatav ja kaitsja ei ole nõus maakohtu poolt tõendite hindamisel tehtud järeldusega ei anna alust tuvastada, et maakohus poleks tõendeid hinnanud. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel

§ 61

lg 2 järgi eeldab tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud 11 sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06, 3-1-1-4-07). 9.1 Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole rikkunud tõendite kogumis hindamise põhimõtet ning maakohtu otsusest nähtub, et kohtule esitatud tõendeid on kohus hinnanud kogumis, hinnanud esitatud tõendite usaldusväärsust ning otsuses toodud sellekohased põhjendused on piisavad (lk 90 pöördel-92). Kohtukolleegium juhib tähelepanu ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. mai
2. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohale, mille kohaselt kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-77-05 märkinud, et kui erinevad kohtud hindavad tõendeid ning nendest tehtavaid järeldusi olulisel määral erinevalt, peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viivad enda koostoimes või ka eraldivõetult maakohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega. 9.2 Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis toodud väidete kui maakohtu otsuses sisalduva põhjalike tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente maakohtu otsuse tühistamiseks ja Svetlana Uibokandi õigeksmõistmiseks. Esitatud apellatsioonis korratakse peamiselt samu väiteid, mida esitati esimese astme kohtuistungil ning millele kohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente. Kohtukolleegium, nõustudes maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid täies mahus vajalikuks korrata, vaid piirdub hinnangu andmisega apellatsioonides esitatud peamistele väidetele.
3. Kolleegium ei nõustu kaitsja apellatsioonis tooduga, et maakohus on süüdistatava Svetlana Uibokandi mõistnud süüdi üksnes oletuste põhjal ning et süüdistatava süüditunnistamine KarS § 424 lg 1 järgi on põhjendamatu. KarS § 424 objektiivsesse külge kuuluva koosseisupärase teo moodustab just nimelt mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis. Kaitsja on apellatsioonis märkinud, et süüdistatav on jätkuvalt seisukohal, et tema pole süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit juhtinud.

§ 63lg 1 kohaselt on tõendiks tunnistaja ütlus.

Maakohus on tuginenud süüdistatava Svetlana Uibokandi süüdimõistmisel otsesele tõendile, s.o tunnistajate TT, KM ja RK ütlustele. Kolleegium nõustub ühtlasi tunnistajate ütlustest tehtud maakohtu järeldustega süüdistatavale inkrimineeritud kuriteo osas ning rõhutab, et ütluste sisu on kooskõlas teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. 10.1 Apellatsioonis on kaitsja tõstatanud kahtluse, et tunnistajate TT, KM ja RK ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna neil on olnud varasem konflikt süüdistatavaga või tajusid nad sündmust ebaõigesti. Seejuures konflikti olemasolu kinnitamiseks viitab apellant ka tunnistaja RK ütlustele ja süüdistatava ütlustele. Kolleegium nõustub täielikult maakohtuga, et käesolevas kriminaalasjas ei esine asjaolusid, mis viitaksid sellele, et tunnistajate TT, KM ja RK ütlused ei ole usaldusväärsed. Seda ei anna alust väita ka apellatsioonis toodu. Kohtuasjas puuduvad tõendid, mis kinnitaksid süüdistatava Svetlana Uibokandi väidet halbade suhete kohta tema ja tunnistajate TT ja KM vahel. Väidetava halva suhte olemasolu süüdistatava ja tunnistaja TT vahel on kinnitanud ainult Svetlana Uibokand, kelle ebausaldusväärsed ütlused maakohus tervikuna tõendi kogumist 12 välja jättis. Seejuures ei ole tunnistaja RK andnud ristküsitlusel ütlusi, et süüdistatava ja tema läbisaamine ei ole hea. Tunnistaja RK on vaid märkinud, et neil oli üks intsident paari aasta tagune, kui süüdistatav meie aia sassi sõitis, kuid ta ei tunne süüdistatavat ja konflikte ei ole olnud (lk 77). Seega kaitsja väide, et tunnistaja RK kinnitab konflikti olemasolu süüdistatava ja tema vahel ei vasta tõele. Asjaolu, et kunagi on toimunud mingi intsident, ei anna alust väita, et tunnistaja on andnud valeütlusi ning see ei sea iseenesest kahtluse alla tunnistaja ütlusi aset leidnud sündmuste osas. Kolleegium leiab kokkuvõtvalt, et apellatsioonis välja toodud asjaolud ei osuta tunnistajate TT ja KM ütluste ebausaldusväärsusele ega kujuta endast alust nende kõrvalejätmiseks tõendikogumist. 10.2 Kolleegiumil tuleb märkida, et tunnistajate TT, KM ja RK ütlused võimaldasid maakohtul teha tõsikindlat järeldust kuriteo toimepanemise kohta süüdistatava Svetlana Uibokandi poolt. Nii on tunnistajad kinnitanud, et ajal mil Svetlana Uibokand istus juhi kohal liikus ka auto ehk süüdistatav tagurdas autot. Seega tunnistajate eelrefereeritud ütluste pinnalt on võimalik tõsikindlalt tuvastada süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolu, s.o Svetlana Uibokandi poolt Volkswagen Passati juhtimist ning tunnistaja ütlustest saab teha tõsikindla järelduse, et sõiduauto Volkswagen Passati juht oli just Svetlana Uibokand, mitte keegi teine isik. Maakohus on hinnanud Svetlana Uibokandi süüd kinnitavaid tõendeid nende kogumis ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Kolleegium nõustub maakohtuga, et just süüdistatav Svetlana Uibokand oli isikuks, kes juhtis süüdistuses märgitud kohas ja ajal mootorsõidukit Volkswagen Passat, olles joobeseisundis. Seejuures ei ole oluline, et auto liikus vaid mõne meetri, kuna LS § 2 p 41 sätestab üheselt, et mootorsõiduki juhtimine on isiku igasugune tegevus mootorsõiduki juhi kohal, kui mootorsõiduk liigub. Mootorsõiduki juhtimiseks loetakse ka isiku tegevust, kui ta ei viibi juhi kohal, kuid mõjutab juhtimisseadiste (juhtrauad, rooliratas või muu selline) abil mootorsõiduki liikumissuunda või kiirust. 10.3 Maakohus on veenvalt põhjendanud miks ta ei pea süüdistatava ütlusi usaldusväärseks (lk 91). Maakohus ei ole tunnistanud süüdistatava ütlusi ebausaldusväärseks põhjusel, et süüdistatav ei mäletanud täpselt enda sõiduki parkimise kellaaega või ei tundnud ära isikut, kellega on olnud vaid üks kokkupuude. Maakohus tunnistas süüdistatava ütlused ebausaldusväärseks põhjusel, et need olid vastuolus tunnistajate ütlustega, kirjalike tõenditega ja ka tema enda erineval ajal antud ütlustega. Seejuures on maakohus järginud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-131-13 p 11-14 märgitud seisukohti ning analüüsinud süüdistatava ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. 10.4 Kaitsja viitab apellatsioonis asjaolule, et maakohus jättes süüdistatava ütlused kui ebausaldusväärsed tõendite kogumist välja, puudus igasugune informatsioon selles, kas ja kui suures koguses alkoholi süüdistatav pärast märgitud aega ning enne politsei saabumist tarvitas. Kolleegiumil tuleb märkida, et sellist kaitseversiooni ei ole kaitsja ega süüdistatav maakohtule üldse esitanud. Kaitsjal tuleks arvestada ka seda, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest, sest süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-8-10, p 8). Arvestades ajavahemikku, mil sündmuskohale jõudis politsei, s.t vähem kui poolt tundi, siis ei ole võimalik asuda seisukohale ning ei ole eluliselt ustutav, et sellise lühikese ajavahemiku 13 jooksul peale autost lahkumist, tarbis süüdistatav korteris olles alkoholi sellise koguses, et saavutas joobe määra, mis tuvastatud ekspertiisiga. 10.5 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et maakohus ei ole arvestanud tunnistaja IS ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus tunnistaja ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-19-05 ja otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta ei pea tunnistaja ütlusi usaldusväärseks (lk 91-91 pöördel). Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanu asjaolu, et maakohus ei tunnistanud isiku ütlust ebausaldusväärseks sellepärast, et tunnistajate TT, KM ja RK ütlused oleks usaldusväärsemad nende kvantiteedi tõttu. Maakohus tunnistas tunnistaja IS ütluse ebausaldusväärseks põhjusel, et tema kohtuistungil antud ütlused lahknesid diametraalselt tunnistajate TT, KM ja RK kohtuistungil antud ütlustest. Seejuures on vasturääkivusele maakohus üheselt viidanud ning nimetatud vastuolud ka välja toonud. Maakohus on oma otsuses analüüsinud kõigi tunnistajate ütlusi tervikuna ning ringkonnakohus ei näe siin õiguslikke minetusi. Seega tõend ehk tunnistaja IS ütlused, millega apellant püüab kinnitada kaitseversiooni, ei moodusta usaldusväärset tõendi kogumit. Väärib märkimist, et prokuröri esitatud küsimused tunnistaja IS-le süüdistatava poolt sõiduauto juhtimise osas on väga üldised või on esitatud ainult selle kohta, kas ta nägi millal auto trepikoja ette sõitis. Seevastu kaitsja ei ole tunnistaja S-le seoses süüdistatava poolt sõiduki juhtimisega üldse küsimust esitanud, mistõttu on täiesti asjakohatu viidata tunnistaja S ütlustest tulenevale tõsikindlale asjaolule, et süüdistatav sõidukit ei juhtinud või sõiduk üldse ei liikunud. 10.6 Kaitsja apellatsioonis taotletakse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenevalt ja

§ 7

lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõtet aluseks võttes tõlgendada tekkinud kahtlused süüdistatava kasuks ning kohtul tuleks igal juhul lähtuda kriminaalmenetluses kohaldatavast in dubio pro reo põhimõttest. Riigikohtu kriminaalkolleegium on rõhutanud, et oluline on silmas pidada, et nn põhjendatud kahtluse tekkeks (sh ka

§ 7lg 3 tähenduses) peab kriminaalasjas esinema tõsiseltvõetav tõenduslik alus.

Põhjendatud või siis ka kõrvaldamata kahtluse nõue ei tähenda seega kindlasti seda, et kohtul tuleks isiku süüküsimuse käsitlemise aluseks võtta süüdistatava jaoks soodsaim versioon olukorras, kus puuduvad igasugusedki kaitseversiooni kinnitavad toetuspunktid. Tõenduslikult tähendab see, et esitatud kaitsetees peab olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga. Kolleegium asub seisukohale, et käesolevas asjas ei haaku esitatud kaitseteesid kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga, mistõttu on ainetu rääkida isiku süüküsimust puudutavast põhjendatud kahtlusest. Võttes arvesse kõike ülaltoodut, leiab kohtukolleegium, et Svetlana Uibokandi käitumine on õigesti kvalifitseeritud KarS § 424 lg 1 järgi.

1. Järgnevalt võtab kolleegium seisukoha kaitsja apellatsioonis toodule, millega vaidlustatakse mõistetud karistust. Kohtukolleegium peab vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti seadust. 14 Kolleegium asub seisukohale, et maakohus on Svetalana Uibokandile põhikaristuse ja lisakaristuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, s.o karistusseadustiku (KarS) §-s 56 sätestatud karistamise aluseid. 11.1 Kolleegium leiab, et maakohtu poolt Svetlana Uibokandile mõistetud karistuseliigi muutmiseks on alus, mistõttu maakohtu otsus kuulub tühistamisele osaliselt süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Kriminaalkolleegium nõustub siinkohal apellandiga, et Svetlana Uibokandi karistamine raskemaliigilise karistusega– nagu seda on teinud maakohus – ei vasta toimepandule ja Svetlana Uibokandi isikule. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mai
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04, p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üld- ja eripreventiivseid kaalutlusi ehk võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 11.2 Karistuse mõistmisel on üks peamine kriteerium, et hinnata tuleb konkreetse teo sisemist ebaõigust. Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Kvalifikatsiooni, s.o KarS § 424 lg 1 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et Svetlana Uibokand juhis mootorsõidukit alkoholijoobes KarS § 424 mõttes mitte miinimumi lähedaselt, mistõttu leidis maakohus õigesti, et süüdistatava süü ei ole väike. Kolleegium ei saa nõustuda maakohtuga, et õiguskorra kaitse huvides, süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis ei võimalda talle rahalise karistuse mõistmist. Kolleegiumi hinnangul on maakohus küll märkinud, et süüdistatav on varem karistamata isik, kuid on sisuliselt jätnud selle arvesse võtmata. Antud juhul on maakohus karistuse mõistmisel lähtunud mitte tuvastatud tehioludest vaid oletustest, mis oleks võinud juhtuda, kuid antud juhul ei realiseerunud. Seejuures on maakohus karistuse mõistmisel lähtunud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest. 11.3 Kolleegium nõustub maakohtuga, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huve, kuid karistades isikut konkreetse teo eest ja arvestades süü suurust ja ka eripreventiivseid eesmärke, ei saa ainuüksi üldpreventiivsetel kaalutlustel mõista isikule raskeimat karistust, s.o vangistust. Kuriteo toimepannud isikule vangistuse mõistmine ainult üldpreventiivsetel kaalutlustel on meelevaldne ja ei saa olla vahendiks ainult teiste mõjutamiseks. Sisuliselt on maakohus vangistuse mõistmist põhistanud üksnes ühiskonnas liiklusalaste kuritegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest, jättes seejuures täielikult tähelepanuta, et varasemalt ei ole süüdistatav süütegusid toime pannud. 15 11.4 Tuleb nõustuda maakohtuga, et joobes juhtimine suurendab liiklusõnnetusse sattumise tõenäosust ja võib liiklusõnnetuse korral põhjustada raskemaid tagajärg ning antud süüteo puhul ei ole tegemist vähetähtsa õigusrikkumise liigiga. Samas tuleb silmas pidada, et vaid isiku poolt korduvast liiklusnõuete rikkumisest saab järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks rangema karistuse kohaldamise. Üksnes abstraktne võimalus, et süüdistatav asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole vangistuse mõistmiseks piisav. 11.3 Kolleegiumil tuleb märkida, et seadusandja on laialt määratlenud KarS § 424 lg 1 võimaliku sanktsiooni, milleks on rahaline karistus või kuni kolm aastat vangistust. Karistuse mõistmisel antud sätte alusel tuleb seega vaagida teo tehiolusid, kuid seejuures tuleb sanktsiooniliigi valikul reeglina esmalt vaagida just rahalist karistust. Kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Sellist seisukohta toetab Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendis nr 3-1-1-24-07, p
4. Maakohtu arusaam, et keskmine süü suurus tingib alati sanktsioonis ettenähtud alternatiivsest karistusest raskema karistuse, s.o vangistuse mõistmise, ei ole kooskõlas KarS § 56 lg-te 1, 2 sätestatuga. 11.4 Kolleegium asub seisukohale, et õiguskorra kaitse huvides, süüdistatava süü ja tema isikut iseloomustavad andmed on sellised, mis võimaldavad talle rahalise karistuse mõistmise. Arvestades seejuures karistuse üld-ja eripreventiivset eesmärki. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et kergemaliigilise karistuse mõistmine ei ole selgelt ebapiisav ja ei ole end varasemate katsete käigus ammendanud. Süüdistatav ei ole isikuks, kes oleks varasemalt pannud toime samalaadseid kuritegusid või väärtegusid. Svetlana Uibokandi elukäigust ei nähtu, et tema suhtes oleks vaja rakendada rangemaid karistusmeetmeid. 11.5 Järgnevalt käsitleb kohtukolleegium karistusmäära küsimust. Karistuse mõistmisel võetakse lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Lisaks tuvastatakse süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt (vt ka nr 3-1-1-77-11, p 11, 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-11-52-13, p 19). 11.6 Kolleegium arvestab karistuse mõistmisel kuriteo raskust, süüdistatava süü suurust, mis on keskmine. Samuti süüdlase tegu iseloomustavaid asjaolusid, s.o teo tehiolusid (mootorsõiduki juhtimine seisnes tagurdamises mõned meetrid), süüdistatava käitumise tagajärgi, tahtluse vormi ja karistust kergendavate ning raskendavate asjaolude puudumist silmas pidades on õigustatud süüdistatava karistamine KarS § 424 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo eest alla sanktsiooni keskmist määra, s.o rahalise karistusega 180 päevamäära, arvestades päevamäära suuruseks miinimumpäevamäära. 11.7 Kolleegium nõustub apellandiga, et lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine 16 juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. 11.8 Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on eeltoodud põhimõtete vastu eksinud, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel suures osas ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest. Samas ei ole lisakaristuse mõistmisel maakohus jätnud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolusid ning on arvestanud isiku süüd iseloomustavaid asjaolusid (piirmäära oluline ületamine) ja süüdistatava isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse). Seega nõustub kolleegium maakohtuga, et antud juhul esinevad esmakordse rikkumise puhul nii isiku süüd kui tema isikut iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Selline maakohtu seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1122-13, p 11 tooduga. Tulenevalt eeltoodust ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, et puuduvad täielikult eripreventiivsed kaalutlused, millega saaks õigustada juhtimisõiguse äravõtmist konkreetselt isikult. 11.9 Maakohtu otsusest ei nähtu küll kaalukaid eripreventiivseid kaalutlusi, mille tõttu tuleb Svetlana Uibokandilt juhtimisõigus ära võtta just kuueks kuuks ning miks mitte miinimummääras esmakordsel rikkumisel, kuid see rikkumine on võimalik kõrvaldada maakohtu otsuse osalise tühistamisega, kohaldades lisakaristust miinimummääras. Lisakaristuse kohaldamisel ei ole võimalik selle kohaldamise mõju süüdlasele hinnata üksnes eraldivõetuna. Maakohus on küll märkinud, et põhi- ja lisakaristus koos vastavad süüdistatava süü suurusele, kuid tegelikkuses ei ole arvesse võtnud seda, et õiglaseks ja mõistlikuks, edaspidi uut kuritegu ärahoidvaks karistuse kohaldamiseks, tuleb kohtul arvestada süüdlasele kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Maakohus ei ole nii toiminud ega arvestanud kõiki kohaldatavaid õigusjärelmeid kogumis. Kolleegium asub seisukohal, et mõistetud rahaline karistus alla sanktsiooni keskmist määra ja lisakaristus miinimummääras, s.o 3 kuud kokku, on piisavad arvestades süüdistatava Svetlana Uibokandi süü suurust (piirmäära ületamine mitte miinimummääras, auto parkimine kortermaja ette ehk liikluse takistamine ja süüdlase hoolimatu suhtumine toimepandud teosse). Seetõttu mõistab kolleegium Svetlana Uibokandile lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kolmeks kuuks. 12.

§ 175lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale määratud tasu menetluskulu.

Vastavalt

§ 185

lg-le 1 jäävad apellatsioonimenetluse kulud riigi kanda, kui ringkonnakohus teeb

§ 337lg 1 p-le 4 vastava otsuse.

Apellatsioonimenetluse kulu on Svetlana Uibokandile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulu. Svetlana Uibokandi kaitsja Sandra Sepp esitas taotluse, mille kohaselt kulus tal kohtuotsusega tutvumiseks, kaitselausega nõupidamiseks 1 tund ja apellatsiooni koostamiseks 5 tundi. Seega on apellatsioonimenetluse kulud 300 eurot, millele lisandub käibemaks 60 eurot. 12.1

§ 175

lg 1 p 4 kohaselt on menetluskuluks üksnes määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud nende põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Tasu põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel tuleb muu hulgas arvesse võtta kaitsja töö mahtu ja kvaliteeti. Arvestades apellatsiooni sisu, mahtu, koostamise keerukust ja aeganõudvust ja selles esitatud õiguslikku 17 argumentatsiooni, peab ringkonnakohus mõistliku suurusega tasuks kokku 4 tunnile (1 tund kohtuotsusega tutvumiseks, kaitselausega nõupidamiseks ja 3 tundi apellatsiooni koostamine) vastavat summat, s.o 200 eurot, millele lisandub käibemaks 40 eurot. Seega tuleb Advokaadibüroo LENO kasuks välja mõista riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt 240 eurot. Jätta see menetluskulu riigi kanda. 13. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 337

lg 1 p-st 4; § 338 p-dest 2, 4; § 340 lg 4 p-st 4 tühistab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu

1. aprilli
2. a otsuse osaliselt ja teeb tühistatud osas uue otsuse. Kaitsja apellatsiooni kohtukolleegium rahuldab osaliselt. /allkirjastatud digitaalselt/ 18