1-19-979/35

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-19-979 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi Suurap Räägeli süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Viljandi kohtumaja)
3. juuni 2019 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatav Suurap Räägeli (ik 38305106030) kaitsja vandeadvokaat Otto Preemi apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava Suurap Räägeli kaitsja vandeadvokaat Otto Preemi apellatsioon Tartu Maakohtu
4. juuni 2019 otsuse peale läbi vaatamata. Edasikaebamise kord: Käesoleva määruse peale saavad esitada määruskaebuse prokuratuur ja süüdistatava advokaadist kaitsja. Määruskaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Suurap Räägel on antud kohtu alla süüdistatuna selles, et tema olles varem karistatud Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja
5. oktoobri 2014 otsusega KarS § 121 järgi ja Tartu Ringkonnakohtu
6. mai 2008 otsusega KarS § 121 järgi, viibides
7. oktoobril 2018 kella 20:30 ajal XXX elukaaslase L.A. i korteris, haaras viimasel selja tagant kätega kaelast kinni ning kägistas teda. S. Räägel tõstis oma kätega L.A. i kaelast kinni hoides üles ning viskas ta põrandale, mille tagajärjel tuli kannatanul esihambast kild välja. Seejärel pigistas S. Räägel uuesti L.A. it kaelast selliselt, et viimane ei saanud hingata. S. Räägel tekitas elukaaslasele L.A. ile füüsilist valu ja tervisekahjustuse – pindmise kaelavigastuse ja hambamurru. Teise inimese tervise kahjustamise ja valu tekitava kehalise väärkohtlemisega, mis oli toime pandud lähisuhtes ja korduvalt pani S. Räägel toime KarS § 121 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Tartu Maakohtu
8. juuni 2019 lühimenetluses tehtud otsusega tunnistati S. Räägel süüdi KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat ja 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg-t 2 kohaldades, vähendas kohus süüdistatavale mõistetud karistust 1/3 võrra ja karistas teda 1 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega. S. Räägeli karistuse kandmise aja alguseks luges kohus
9. novembri 2018, mil süüdistatav kinni peeti. Karistuse mõistmisel arvestas kohus väljakujunenud kohtupraktikat, mille kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr, misjärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud. Kohus arvestas, et S. Räägelit on varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh vägivallakuritegude eest. Kehtivaid kriminaalkaristusi kohtuotsuse allkirjastamise seisuga on S. Rääglil 2 ja väärteokaristusi
10. S. Räägel on kandnud mitmeid kordi reaalset vanglakaristust. Vaatamata varasemalt mõistetud karistustele on ta jätkanud vägivallasüütegude toimepanemist. Kohus asus seisukohale, et varasemad karistused ei olnud piisavad mõjutamaks S. Räägelit kuritegude toimepanemisest loobuma ning oma elu õiguskuulekalt jätkama. Negatiivse märgina nentis kohus ka seda, et S. Räägel ei suhtunud ka tagantjärgi L.A. i vastu sooritatud kuriteosse kahetsusega. Seetõttu leidis kohus, et rahaline karistus ei ole, isegi kui karistusseadustik seda konkreetse kuriteokoosseisu puhul võimaldab, piisav täitmaks S. Räägeli isikut silmas pidades nii eri- kui üldpreventiivseid karistuse eesmärke. Kohus asus seisukohale, et karistuse eesmärkide saavutamiseks on S. Räägelile taaskord vajalik kohaldada kõige äärmuslikumat meedet ehk reaalset vangistust. Kohus leidis, et S. Räägeli karistus ei saa olla alla sanktsiooni keskmist määra. Kohtu hinnangul mõjutab S. Räägeli süü suurust asjaolu, et oma teoga täitis ta kaks KarS § 121 lg 2 sätestatud enamohtliku koosseisu tunnust (lähisuhe ja korduvus). Lisaks oli kehaline väärkohtlemine kannatanu suhtes kavatsetud ning ajendatud kättemaksusoovist. Samuti arvestas kohus ründe intensiivsust, mida pidas suureks, sest vaatamata kannatanu palvetele ei lõpetanud S. Räägel kägistamist, vaid hoopis pigistas tugevamini, nii, et mõistis isegi, et põhjustas kannatanus sellega surmahirmu. Nimetatut arvestades (kavatsetust, soovi tegu varjata, kägistamise intensiivsust) leidis maakohus, et S. Räägeli süü on isegi keskmisest suurem, mis tingib ka talle mõistetava karistuse määra üle keskmise. S. Räägeli karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid maakohus ei tuvastanud. Maakohus leidis, et S. Räägeli suhtes puudub alus tema karistuse kergendamiseks lähtuvalt KarS §-st 35 koostoimes KarS §
11. Kohtu arvates ei olnud S. Räägelil
12. oktoobril 2018 oma psüühilise seisundi ja kognitiivsete funktsioonide poolt takistusi ega piiranguid ümbrusest ja oma käitumise iseloomust arusaamiseks ning sihipäraseks arutlemiseks ja käitumiseks. Samuti ei olnud S. Räägelil kohtu hinnangul takistusi ega piiranguid oma teo iseloomust ja võimalikust tagajärjest arusaamiseks. S. Räägel oli kuriteo toimepanemise ajal suuteline sihipäraseks tegevuseks ja käitumiseks kooskõlas reaalsete väliste ärritajatega (armukadedus) ning oma lähemate ja kaugemate eesmärkidega (kannatanule valu põhjustamine, lootus saavutada vägivalla abil kannatanu poolehoid ja kooselu jätkamine). Kuigi ta võis olla sisemiselt ärritunud kannatanu varasema käitumise pärast, kui kannatanu otsustas nende suhte lõpetada, ei esinenud tal sellist kohtu arvates erilist emotsionaalset seisundit, mis oleks takistanud S. Räägelil oma kuriteo iseloomust aru saamist. S. Räägel tegutses eesmärgipäraselt, avaldades kannatanule ka oma teo motiivi (s.o kättemaks). Pärast teo sooritamist arutles S. Räägel kannatanuga, kuidas varjata arstide eest vigastuste tekkimise tegelikku põhjust, s.o omas ka asjakohast arusaamis- ja arutlusvõimet. Samas, otsustas karistuse hirmus end viia oma tervist ohustavasse seisundisse, mis samuti on adekvaatne reaktsioon olukorras, kus inimene saab aru, et isikuvastasele süüteole järgneb reeglina sanktsioon. Seega oli S. Räägel teadlik oma teo keelatusest. Kohtu hinnangul suutis S. Räägel teha sihipärase valiku oma mälestuste, teadmiste ja kujutluste hulgast ja oli suuteline oma mälestusi väljendama 2 või mugandama endale soodsamaks, sh kasutades vajadusel vaikimistaktikat. Seega oli S. Räägel võimeline enda käitumist kuriteo toimepanemise ajal ning sellele järgnevalt juhtima. Kohtu arvates tuleks S. Räägeli suhtes piiratud süüdivus kõne alla siis, kui süüdistatava puhul oleks tuvastatav mõni KarS § 34 p-des 1-5 loetletud raske psüühikahäire, kuid see ei ole sel määral intensiivne, mis oleks välistanud tema arusaamis- ja otsustusvõimet. Kuna kohus tuvastas, et S. Räägelit ei vaevanud kuriteo toimepaneku ajal raske psüühikahäire KarS § 34 mõttes ega võimetus oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtida, tuleb S. Räägelit käsitleda kuriteo toimepaneku ajal täielikult süüdiva isikuna. APELLATSIOON Apellatsioonis taotletakse maakohtu otsuse tühistamist S. Räägelile mõistetud karistuse osas. Kaitsja soovib, et ringkonnakohus kergendaks S. Räägelile mõistetud karistust. Apellatsioonis leiab kaitsja, et S. Räägeli ja L.A. i suhte näol ei olnud tegemist klassikalise lähisuhtega, sest see kujunes tavapäratul moel, s.o isikud kohtusid psühhiaatriakliiniku statsionaarses osakonnas viibides. Kaitsja hinnangul mõjutasidki nii kannatanu kui ka S. Räägeli edaspidist käitumist nimelt neil esinenud psüühikahäired. Kaitsja leiab, et kuivõrd kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nr 239 nähtub, et S. Räägelil esinev XXX takistab tal iseseisvat toimimist keerukamates olukordades, kuid ei põhjusta temale suutmatust mõista oma tegude tähendust ja neid juhtida, tulnuks maakohtul kaitsja arvates seda arvestada. Kaitsja arvates tekkiski S. Räägeli jaoks, pärast seda kui L.A. oli teatanud kooselu lõppemisest, taoline keerukas olukord, mida S. Räägel ei osanud lahendada. Kaitsja leiab, lähtudes S. Räägeli vaimset seisundit iseloomustavatest andmetest, et S. Räägeli näol on tegemist isikuga, kelle võime oma teo keelatusest aru saada või oma käitumist vastavalt sellele arusaamale juhtida on piiratud, s.o tegemist on KarS § 35 täheldatud isikuga. Seetõttu tulnuks maakohtul kohaldada S. Räägelile karistuse mõistmisel KarS § 60 lg 1 sätteid. Kaitsja ei nõustu ka maakohtu seisukohaga, nagu puuduks S. Räägeli käitumises karistust kergendav asjaolu – kahetsus. Kaitsja väite kohaselt avaldas S. Räägel talle, et soovis kohtuistungil kannatanu ees vabandada, kuid kuna viimane kohtuistungil ei viibinud, siis puudus selleks võimalus. Kaitsja leiab, et kuivõrd S. Räägeli vaimne alaareng seab tema väljendusoskusele teatud raamid, siis saaks S. Räägeli poolt oma süü tunnistamist samuti vaadelda karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Ringkonnakohus, hinnates S. Räägeli kaitsja apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 3 alusel jätta läbi vaatamata. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 3 mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata. 3 Apellatsioonis taotletakse, et ringkonnakohus tühistaks maakohtu otsuse S. Räägelile mõistetud karistuse osas ning kergendaks seda. Apellatsioonikohus ei näe apellatsiooni sisulisel läbivaatamisel võimalust S. Räägelile mõistetud karistust muuta. Kohtupraktikas valitseva põhimõtte kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või on valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse mõistmise aluseid. Käesolevas kriminaalasjas midagi eelöeldut ei ole tuvastatud. Vastavalt KarS § 56 lg 1 esimesele lausele on karistuse alus isiku süü. Seega määrab esmajoones süü suurus karistuse raskuse. Lisaks peab kohus tuvastama, kas on olemas vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud, analüüsitakse võimalusi süüdlase edasiseks mõjutamiseks edaspidi kuritegude toimepanemisest hoiduma ning arvestatakse õiguskorra kaitsmise huvisid. Apellatsioonikohtul ei ole maakohtule midagi ette heita. Kohus on S. Räägeli karistamisel lähtunud karistuse mõistmise aluspõhimõtetest ning ühtegi karistuse raskust mõjutavat asjaolu ei ole kahe silma vahele jäetud. Kohus on otsuses põhjalikult analüüsinud sedagi, kas S. Räägelile karistuse mõistmisel tuleks arvestada KarS § 35 koostoimes KarS § 60 lg 1 ning tulnud ringkonnakohtu arvates õigele järeldusele, et selleks puudub alus. Ringkonnakohus leiab, arvestades S. Räägeli käitumist kuriteo toimepanemise ajal ja pärast seda, et puudub alus rääkida S. Räägelil diagnoositud psüühikahäire – kerge vaimne alaareng – olulisest mõjust tema võimele aru saada oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele juhtida. Ka on maakohus igati põhjendatult leidnud, et S. Räägeli suhtes puudub alus arvestada talle karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna kahetsust. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole S. Räägel kohtuistungil kordagi avaldanud, et kahetseb oma käitumist. Kohtuistungil ei taotlenud S. Räägel enda ülekuulamist. Ka ei ole S. Räägel kohtuvaidlustes ega ka oma viimases sõnas kahetsust avaldanud. Kuivõrd S. Räägel ei avaldanud kohtuistungil kordagi, et kahetseb toimepandut, siis puudus maakohtul isegi võimalus kaaluda KarS § 57 lg 1 p 3 toodu kahetsuse kui karistuse kergendamise ühe asjaolu põhjendatust. Ainuüksi oma süü tunnistamine ei anna aga alust väiteks, nagu süüdistatav kahetseks oma tegu, mida püüab apellatsioonis väita kaitsja. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et kuivõrd apellatsiooniga taotletakse karistuspraktikaga igati kooskõlas oleva karistuse kergendamist, siis puudub apellatsioonil ilmselt edulootus ning tegemist on perspektiivitu edasikaebusega. Neil asjaoludel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Maarika Kuusk Mati Kartau 4