← Eesti

2-17-8276/119

Obsah (17)§ 657§ 466§ 660§ 654§ 217§ 5§ 656§ 593§ 392§ 376§ 652§ 230§ 442§ 445§ 162§ 190§ 178

Tsiviilasi nr: 2-17-8276 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Liis Arrak ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja

) § 656 lõike 2 teise lause ja lõike 3 alusel tühistada apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata osas, millega kohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingu, mille esemeks oli Rapla linna kinnistu, ning sellega seonduva asjaõiguslepingu. Samuti tuleb maakohtu otsus tühistada osas, millega kohus tunnistas kehtetuks kostjate vahel 04.07.2016 sõlmitud ÖÖÖ küla kinnistu kostja I kasuks isikliku kasutusõigusega koormamise kokkuleppe ning sellega seonduva asjaõiguslepingu, ja osas, milles maakohus tunnistas kehtetuks 04.07.2016 notariaalses lepingudokumendis sisalduvad kinnistamisavaldused. 7

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-8276 Lisaks tuleb täiendada maakohtu otsuse resolutsiooni otsustusega kohustada kostjaid andma nõusolek kinnistusraamatu registriosa nr SSSSSSSS teises jaos ja registriosa nr KKKKKKK teises jaos kostja II omandiõiguse kohta tehtud senise kande kustutamiseks ning kostja I kinnisasjade omanikuna sissekandmiseks. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Maakohtu otsus on

§ 466

lg-st 3 lähtudes jõustunud osas, milles kohus määras kindlaks vandeadvokaatide Eve Jundas ja Urmas Arumäe riigi õigusabi tasu suuruse. Selles osas ei ole kostjal I õigust maakohtu otsust vaidlustada, sest seadusest kostjale nende otsustuste osas maakohtu lahendi vaidlustamise õigust ei tulene (

§ 660

lg 1).

§ 654

lg 22 alusel esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni terviklikus sõnastuses. 8. Kolleegium märgib esmalt, et loeb erinevalt maakohtust asjas hagejaks XX ning HH tema seadusjärgseks esindajaks. Hagiavaldusest ja selle lisadest nähtub selgelt, et XX ema HH on lapse seaduslik esindaja (

§ 217lg 3) ning hagi on esitatud esindatava õiguste ja huvide kaitseks.

Täitemenetluses sundtäidetav Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2016 otsus tsiviilasjas nr 2-15-15546 (I kd, tl-d 15–19) on tehtud XX (lapse) kasuks ning täitemenetluses on sissenõudjaks samuti XX. Tagasivõitmise hagi esitamise õigus on TMS §-st 187 tulenevalt ainult sissenõudjal. Ringkonnakohtu hinnangul on ebatäpne maakohtu otsuse põhjendustes märgitu, et vara tagasivõitmist täitemenetluses võib nõuda ka alaealise sissenõudja seaduslik esindaja. Seaduslik esindaja võib nõude esitada, aga saab seda teha ainult lapse nimel. HH on esitanud maakohtu menetluses 13.10.2017 ka taotluse lugeda hagejaks XX (I kd, tl 175), kuid maakohus on jätnud selle põhjendamatult tähelepanuta. 9. Hageja on hagiavalduses palunud tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks kostjate vahel 04.07.2016 sõlmitud lepingud ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu võõrandamise kohta kostjalt I kostjale II. Ringkonnakohtu istungil täpsustas hageja esindaja, et nõude esitamisel on "võõrandamise" all silmas peetud nimetatud kinnistute suhtes sõlmitud võlaõiguslikke lepinguid (kinkelepinguid) ning ka asjaõiguslepinguid (III kd, tl 55). Maakohus on tunnistanud vaidlustatud otsuse resolutsioonist nähtuvalt kehtetuks aga kõik notariaalses lepingudokumendis (notari ametitoimingute raamatu registri nr 1366, I kd, tl-d 94–101) sisalduvad lepingud ja ka kinnistamisavaldused. Samas on 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingute ja asjaõiguslepingute esemeks olnud ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu kõrval ka Rapla linna kinnistu, samuti sisaldub notariaalses lepingudokumendis kostjate kokkulepe kostja I kasuks tähtajatu isikliku kasutusõiguse (asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1) seadmiseks ÖÖÖ küla kinnistule ning sellega seonduv asjaõigusleping. Hageja ei ole asja materjalidest nähtuvalt taotlenud hagis Rapla linna kinnistu suhtes sõlmitud lepingute, isikliku kasutusõiguse seadmise kokkuleppe kehtetuks tunnistamist. Samuti ei ole hageja taotlenud notariaalses lepingudokumendis sisalduvate kinnistamisavalduste kehtetuks tunnistamist. 8

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-8276 9.1.

§ 5

lg 1 järgi peab kohus hagi menetlemisel lähtuma nõudest ning

§-st 439 tulenevalt ei või kohus ületada otsuses nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Tunnistades lisaks ÖÖÖ küla ja HHH kinnistu suhtes sõlmitud lepingutele kehtetuks ka Rapla linna kinnistu suhtes sõlmitud lepingud, isikliku kasutusõiguse seadmise kokkulepped ja notariaalses lepingudokumendis sisalduvad kinnistamisavaldused, on maakohus eksinud

§-s 439 sätestatu vastu. Tegemist on menetlusnormi olulise rikkumisega, mis annab aluse tühistada maakohtu otsus osas, milles kohus ületas nõude piire, apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata (

§ 656lg 2 teine lause ja lg 3).

9.2. Kinnistamisavalduste tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamine ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka õiguslikult võimalik. Kinnistamisavaldus on kinnisturaamatu kannete tegemiseks üldjuhul vajalik menetluslik avaldus (

§ 593lg-d 1 ja 2; KRS § 34 lg 1), mida tuleb asjaõiguslepingust õiguslikult eristada.

  1. AÕS § 641 järgi on kinnisomandi üleandmiseks mh nõutav sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. AÕS § 65 lg 1 ja KRS § 341 kohaselt võib isik, kelle õigust on ebaõige kandega rikutud, nõuda ebaõige kande parandamiseks nõusolekut isikult, kelle õigusi parandamine puudutab. KRS § 341 lg 8 järgi asendab puudutatud isiku nõusolekut jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku andmise kohustus. TMS § 184 lg 1 esimesest lausest tuleneb, et kui võlgnikku on kohtuotsusega kohustatud tahteavalduse tegemiseks, asendab tahteavaldust jõustunud kohtuotsus. 10.
  2. TMS § 187 lg-tes 1 ja 2 ning § 195 lg-s 1 sätestatut arvestades oli hageja huvi tagasivõitmise hagi esitamisel vaidlustatud tehingute esemeks olevate kinnisasjade tagasisaamine võlgniku (kostja I) vara hulka ning seega eelduslikult ka nende tehingute alusel tehtud kinnistusraamatu kannete muutmine. Hageja ei ole hagis küll märkinud, et palub kohustada kostjaid andma ka nõusolek ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu kohta 04.07.2016 sõlmitud lepingute ja kinnistamisavalduste alusel kostja II omandiõiguse kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja kostja I kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks. Samas oleks maakohus pidanud

§ 392

lg 1 p 1 alusel eelmärgitut hagejale selgitama ning andma võimaluse nõuete täiendamiseks. Ringkonnakohus on maakohtu selle vea apelleatsioonimenetluses kõrvaldanud. Pärast ringkonnakohtu selgitust 27.03.2019 istungil täiendas hageja nõuet ning palus kohustada kostjaid andma ka nõusolekud kostja II kohta tehtud omanikukannete kustutamiseks ja kostja I kinnistute omanikuna kinnistusraamatusse sissekandmiseks (III kd, tl 55 pöördel). Kolleegium märgib, et ei pea taolist nõuete laiendamist hagi muutmiseks (

§ 376lg 4 p 2).

10.2. Kuivõrd ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu suhtes 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingute ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise osas on maakohtu otsus kolleegiumi hinnangul lõppjäreldustes õige (vt ka otsuse p 11 allpool), siis on nende asjaõiguslepingute alusel tehtud kinnistusraamatu kanded (kinnisasjade omaniku kohta) muutunud ebaõigeks. Ebaõiged kanded kahjustavad hageja kui täitemenetluse sissenõudja (ja kostja I võlausaldaja) õigusi. Seega tuleb ka hageja nõue kannete 9

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-8276 parandamiseks AÕS § 65 lg 1 ja KRS § 341 alusel rahuldada ning kohustada kostjaid andma kannete parandamiseks vajalikud tahteavaldused (TMS § 184 lg 1).
  1. ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu suhtes 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingute ja asjaõiguslepingute kehtetuks tunnistamise osas nõustub kolleegium maakohtu otsuse lõppjäreldustega. Maakohtu otsuse põhjendusi tuleb siiski osaliselt muuta. 11.
  2. TMS § 187 lg 2 järgi võib sissenõudja tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. Vaidlustatud otsuses on maakohus järeldanud, et loetletud eeldused on praegusel juhul täidetud. Hagejal on kostja I vastu täitedokument (Tallinna Ringkonnakohtu 28.12.2016 otsus), mida kostja I ei ole vabatahtlikult täitma asunud. Hagejal oli 23.03.2018 seisuga kostja I vastu viidatud kohtulahendist tulenev nõue (elatise võlg) 16 572 eurot 92 senti. Kohtu hinnangul oli senise täitemenetluse põhjal alust arvata, et sissenõude pööramine võlgniku järelejäänud varale ei vii nõude, milline 23.03.2018 seisuga oli 16 572 eurot 92 senti, rahuldamisele. Maakohus ei ole nende järelduste tegemisel menetlusõiguse norme kolleegiumi hinnangul rikkunud ning kohtu neid järeldusi ei ole vaidlustatud ka apellatsioonkaebuse põhjendustes. 11.
  3. ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu suhtes 04.07.2016 sõlmitud kinkelepingute ja asjaõiguslepingute tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise aluseks on käesolevas asjas TMS § 189 lg 1, mille kohaselt tunnistab kohus kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Praeguses asjas menetletav hagi on esitatud 26.05.2017, seega vähem kui aasta pärast vaidlustatud tehingute tegemist. 11.
  4. Kolleegium rõhutab, et vähemalt senise kohtupraktika põhjal ei ole TMS § 189 lg 1 kohaldamiseks vaja tuvastada, kas tagasivõidetava kinkelepinguga kahjustati sissenõudja huve ja kas vastaspool sellest teadis või mitte. TMS § 189 lg 1 eeldab, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud on põhimõtteliselt automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on TMS § 189 lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (vt Riigikohtu 30.04.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 12). Ka maakohus on tunnistanud tehingud kehtetuks TMS § 189 lg 1 alusel, kuid viidanud otsuse põhjendustes ka TMS §-s 188 sätestatud tehingu tagasivõitmise üldistele alustele ning analüüsinud küsimust, kas kostja II (st tehingu teine pool) teadis või pidi teadma, et kostja I kahjustab tehingutega sissenõudja (hageja) huve. Viited TMS §-le 188 ja põhjendused kostja II teadlikkuse kohta hageja huvide kahjustamisest tuleb maakohtu otsusest välja jätta, kuna TMS § 189 on tagasivõitmise erikoosseis TMS § 188 suhtes. Erisätete rakendumisel puudub vajadus üldsätte kohaldamiseks.
  5. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtu hinnangul alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 10
(14)Tsiviilasi nr: 2-17-8276 12.
  1. Vastusena apellatsioonkaebuse väidetele kordab kolleegium kõigepealt juba eelpool märgitut, et kinkelepingu tagasivõitmisel TMS § 189 lg 1 alusel ei oma õiguslikku tähtsust, kas kinkija soovis kinkelepinguga kahjustada sissenõudja huve ning kas kingisaaja sellest teadis või mitte. Seetõttu ei ole tähtsust apellatsioonkaebuse väidetel, et vaidlusaluste lepingute sõlmimisega ei soovinud lepingupooled kahjustada hageja huve. TMS § 189 lg 1 alusel esitatud hagi võiks jääda rahuldamata, kui leiab tuvastamist, et tegu oli tavapärase kingitusega, või kui kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud. Kostjad ei ole sellistele väidetele käesolevas menetluses tuginenud ning ka asja materjalid ei anna alust arvata, et kostjal I jäi pärast 04.07.2016 tehingute tegemist vahendeid, mille arvelt hageja täitedokumendist tulenevat nõuet täita. 12.
  2. Kostjad on menetluses sisuliselt väitnud, et nende vahel oli seltsinguleping (enne 01.07.2002 ühise tegutsemise leping) ning 04.07.2016 tehingud olid tegelikult sõlmitud kostja I sellest lepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Kostja I kordab sellesisulisi väiteid ka apellatsioonkaebuses. 12.2.
  3. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et kostjad ei ole oma väited seltsingu kohta tõendanud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 kohaselt kohustuvad seltsingulepinguga kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega. VÕS § 581 lg 1 järgi võib seltsinglase panuseks olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine. Seltsingulepingu sätete kohaldamise eelduseks on poolte ühise eesmärgi tuvastamine (vt selle kohta Riigikohtu 06.06.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-12, p 15; 06.12.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-06, p 11). Samas ei saa mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) iseenesest lugeda seltsinguks VÕS § 580 lg 1 mõttes ja seega kohaldada sellele VÕS § 580 jj (vt ka Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p-d 13-15). 12.2.
  4. Kostjad väidavad, et neil oli ühise kooselu ajal kinnisasju omandades ja nendele ehitades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Asja materjalid ei toeta kostjate väidet, et vaidlusalused tehingud olid seotud väidetava seltsingu lõppemise ja likvideerimisega. Enne 04.07.2016 tehingute tegemist oli kinnisasjade ainsa omanikuna kinnistusraamatusse kantud kostja I. Isegi kui jätta kinnisasjade asjaõiguslik kuuluvus kõrvale, ei nähtu ka 04.07.2016 lepingudokumendist, et ÖÖÖ küla kinnistu ja HHH kinnistu kuulunuks kasvõi osaliselt majanduslikus mõttes kostjale II. Kostja I on lepingu punkti 2.1 alapunktides kinnitanud, et kingitavad kinnisasjad kuuluvad temale, tema käsutusõigus ei ole piiratud jne. Mistahes viited väidetavale kostjatevahelisele seltsingule 04.07.2016 lepingudokumendis puuduvad. Kolleegium märgib, et tehingu notariaalne tõestamine on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 82 ja tõestamisseaduse (TõS) kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul notar peab selgitama tehinguosalistele tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18) ja koostama tehingu 11
(14)Tsiviilasi nr: 2-17-8276 kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). TõS § 18 lg 1 kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve. TõS § 18 lg-st 2 tuleneb, et kui notaril tekib kahtlus tehingu seadusele ja osalejate tegelikule tahtele vastavuse suhtes, arutab ta selle osalejatega läbi. Seega kui 04.07.2016 tehingud oleks tõepoolest puudutanud seltsinguvara, oleks see pidanud ringkonnakohtu hinnangul lepingudokumendis ka kajastuma. Lisaks tuleb rõhutada, et kostja I on varem tema ja hageja ema vahel toimunud kohtumenetlustes tsiviilasjas nr 2-16-4690 kinnitanud ÖÖÖ küla kinnistu kuulumist endale. Nii on see nt kajastatud asjas 13.03.2017 toimunud Tallinna Ringkonnakohtu istungi protokollis (II kd, tl 92). 12.2.
  1. Kolleegium märgib, et isegi kui kostjate vahel oli seltsing või vaikiv seltsing (VÕS § 610), kus kostja II panustas kostjale I kuulunud kinnisasjadele ehitamisse rahaliselt, või tuleks kostjate abieluvälise kooselu kestel omandatud kinnisasjade jaotamisele kohaldada seltsingu likvideerimise sätteid analoogia korras (vt ka Riigikohtu 03.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 19), saaks kostjal II olla kostja I vastu seltsingu likvideerimise korral eelkõige nõue enda rahaliste panuste tagastamiseks või kahjumi hüvitamiseks (VÕS § 603; § 602 lg 2; § 617). 12.2.
  2. Kostja I poolt 01.08.2015 allkirjastatud kohustuste lubadusel (I kd, tl 78) ei ole asja lahendamisel kokkuvõttes määravat tähtsust. See võib küll kinnitada kostjate omavahelisi majanduslikke suhteid, kuid dokumendis sisalduvad kostja I lubadused kinnisasjade võõrandamiseks olid nende tegemise hetkel seadusest tuleneva vorminõude järgimata jätmise tõttu tühised (TsÜS § 83 lg 1). AÕS § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Vaidlustatud notariaalses vormis tehtud 04.07.2016 tehingud ongi kostjate väidete kohaselt sõlmitud nendest lubadustest lähtudes. 12.
  3. Kostja I väidab apellatsioonkaebuses, et tal jäid mitmed olulised tõendid ja tõendite kogumise taotlused esitamata esindaja minetuste tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna see

§ 652

lg-te 3 ja 5 järgi iseenesest alust täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, kogumiseks ning hindamiseks apellatsioonimenetluses. Kolleegiumi hinnangul ei ole alust arvata, et tõendid jäid esitamata kohtu selgitamiskohustuse rikkumise tõttu. Oma põhilised väited oli kostja I menetluses esitanud juba 10.07.2017 vastuses (I kd, tl 75–81) ning õigusalaste teadmistega esindaja oleks pidanud

§ 230lg-st 1 lähtudes mõistma vajadust väiteid tõendada.

Lisaks on kostja I ka pärast esindaja kaasamist ise vahetult kohtule tõendeid esitanud (II kd, tl-d 29–37). Eelmärgitut arvestades jättis ringkonnakohus kostja I taotlused maakohtu menetluses esitamata tõendite vastuvõtmiseks ja kogumiseks 27.03.2019 istungil rahuldamata (III kd, tl 55). 12

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-8276 13. Vastavalt

§ 442

lg 5 esimesele lausele lahendab kohus otsuse resolutsiooniga ka menetlusosaliste seni lahendamata taotlused ning rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Asja materjalidest nähtuvalt on Pärnu Maakohus 29.05.2017 määrusega rahuldanud hagi tagamise avalduse ning arestinud HH kasuks kostjale II kuuluvad ÖÖÖ küla kinnistu (registriosa nr SSSSSSSS) ja HHH kinnistu (registriosa nr KKKKKKK) ning otsustanud kanda käsutuskeeldu nähtavaks tegevad keelumärked kinnistusraamatusse (I kd, tl-d 57–59). Nimetatud kohtumäärus jõustus 12.07.2017 ja keelumärked on kinnistusraamatusse kantud 20.06.2017. Vastuolus

§ 442

lg 5 esimese lausega ei ole maakohus vaidlustatud otsuses hagi tagamise abinõuga seotud küsimuste osas aga seisukohta võtnud. Ringkonnakohtul on võimalik maakohtu minetus kõrvaldada.

§ 445

lg-st 2 tuleneb, et kui hagi otsusega rahuldatakse, jätab kohus kohaldatud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna, kui see on lahendi täitmise tagamiseks ilmselt vajalik ja pool, kelle kasuks otsus tehti, ei taotle abinõu tühistamist. Kolleegium leiab, et ülalviidatud Pärnu Maakohtu 29.05.2017 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu tuleb jätta jõusse kohtuotsuse täitmist tagava abinõuna. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

  1. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust muuta maakohtu otsust kindlaksmääratud menetluskulude jaotuse ega kostjatelt menetluskulude riigituludesse väljamõistmise osas. Hageja nõuete rahuldamise osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse lõppjäreldustes muutmata ning menetluskulude jaotust ega kostjatelt väljamõistmist ei ole apellatsioonkaebuse põhjendustes eraldi vaidlustatud.
  2. Hageja apellatsioonimenetluse kulud jätab ringkonnakohus

§ 162lg 1 alusel kostja I kanda ning kostjate menetluskulud nende endi kanda.

  1. Menetluskulusid, mis tuleks kostjalt I seoses apellatsioonimenetlusega hageja kasuks välja mõista, asja materjalidest ei nähtu. Vandeadvokaat E. Jundas on hagejat esindanud antud riigi õigusabi korras (Pärnu Maakohtu 18.05.2017 määruse alusel tsiviilasjas nr 2-177553). Hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud. Hagejale riigi õigusabi osutamisega seonduvate kulude riigi kasuks väljamõistmise kostjalt I otsustab ringkonnakohus vajadusel eraldi määrusega pärast käesoleva otsuse jõustumist. Samuti määrab kohus eraldi lahendiga kindlaks hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse.
  2. Ringkonnakohtu 05.09.2018 määrusega on kostja I vabastatud riigilõivu summas 750 eurot tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel (III kd, tl-d 29–30). Hagi rahuldamise tõttu tuleks nimetatud menetluskulu kostjalt I

§ 190lg 5 esimese lause alusel riigi kasuks välja mõista.

Samas kontrollis ringkonnakohus menetlusabi andmisel kostja I majanduslikku olukorda ning tuvastas, et apellatsioonkaebuse esitamise seisuga puudus kostjal vara, mille arvelt apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasuda. Ringkonnakohtule ei ole teada, et kostja I majanduslik olukord on käesolevaks hetkeks oluliselt paranenud. Seetõttu peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada kostja I

§ 190lg 7 alusel kõnealuse menetluskulu riigituludesse tasumise kohustusest. 13

(14)Tsiviilasi nr: 2-17-8276 18.

§ 178

lg-te 1 ja 2 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Liis Arrak Ele Liiv 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.