TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-19-1489 Määruse kuupäev 07.08.2019 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Xi esialgse õiguskaitse taotlus Tartu Vangla keelamiseks saata teda Tart

§ 52lg 1).

Õigus nõuda endale konkreetse raviteenuse osutamist kinnipeetaval puudub. Kohtu seisukoht

1. Kohus leiab, et taotluse esitaja õiguste kaitseks ei ole vajalik esialgse õiguskaitse kohaldamine.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 1 esimese lause kohaselt võib kohus kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isiku õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. HKMS § 249 lg 2 kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal.
3. Vastavalt HKMS § 4 lg-le 1 on halduskohtu pädevuses on avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kohtu hinnangul puudutab X taotlus suures osas tervishoiuteenuse osutamist vanglas, mille üle vaidlused ei kuulu lahendamisele halduskohtus, kuigi kinnipeetav on väljendanud ka oma tahet vaidlustada vangla tegevust tema paigutamisel ja temale ravi võimaldamisel. Kohus tõlgendas, et EÕK taotluse esitamise eesmärk on vältida Xl enda tagasi saatmist Viru Vanglasse.
4. Kohus selgitab, et kui puudub tervishoiuteenuse osutaja otsus, et isik vajab psühhiaatrilist ravi, siis ei ole võimalik vanglal hoida kinnipeetavat meditsiiniosakonnas. Vanglal ei ole pädevust otsustada, millist ravi kinnipeetav vajab ning kui pika aja vältel. Kui kinnipeetavale tervishoiuteenuse osutamine lõpetati, siis langes ära alus tema ajutiseks ümberpaigutamiseks, ning vangla saatis isiku õiguspäraselt tagasi karistust kandma Viru Vanglasse. Seetõttu ei saa kohustamiskaebust võimaldada kaebajale sobiv ravi ja teave ravi kohta lahendada halduskohus, sest tegemist on eraõigusliku vaidlusega kinnipeetava ja tervishoiuteenuse osutaja vahel. Samuti ei saa kohus EÕK korras keelata Tartu Vanglal saata kinnipeetav tagasi Viru Vanglasse, kuna Tartu Vanglal puudub alus hoida isikut Tartu Vangla psühhiaatriaosakonnas. 2
5. Kinnipeetavale tuleb tagada ööpäevaringse vältimatu abi kättesaadavus (

§ 53

lg 1) ning kinnipeetav, kes vajab ravi, mille andmiseks puudub vanglas võimalus, tuleb suunata arsti poolt ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde (

§ 53lg 2).

Kui ravivajadust tervishoiuteenuse osutaja hinnangul ei nähtu, siis puudub vanglateenistusel alus suunata kinnipeetav ravile.

1. Riigikohtu erikogu 07.04.2011 määruse nr 3-3-4-1-11 p 9 kohaselt täidab vangla kinnipeetavaid ravides avalikku ülesannet. Avalikke ülesandeid võidakse teatud tingimustel täita ka eraõiguslikus vormis. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal. Ehkki vanglas tervishoiuteenuste osutamist on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega, reguleerivad seda olukorda esmajoones siiski samad normid, mis kehtivad tervishoiuteenuste osutamisel väljaspool vanglat. Vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Samale seisukohale on asunud Riigikohtu halduskolleegium 15.12.2010 otsuse nr 3-3-1-53-10 p-s 9, selgitades, et vangla tervishoiutöötaja tegutseb tervishoiuteenuse osutamisel kutseala esindajana, mitte aga avaliku võimu ülesandeid täites. Tervishoiuteenuse osutamise vajaduse tuvastab vangla arst ning tegemist on meditsiinilise otsusega eraõiguslikus suhtes, mitte haldusotsusega. Sama kinnitab Riigikohtu halduskolleegium ka 21.12.2010 kohtuotsuse nr 3-3-1-69-10 p-s
3. Tartu Vanglale esitatud vaides (allkirjastatud 04.08.2019, vanglaametniku poolt vastu võetud 05.08.2019, reg nr 1-11/231-1) märgib X, et vaidlustab Tartu Vangla psühhiaatri tegevust ja otsust saata ta psühhiaatriaosakonnast ära. Ka EÕK taotluse kohaselt ei ole taotleja rahul psühhiaatri tegevusega, tegevusetusega (jätmata vastamata isiku taotlusele saada teavet seisundi ja ravi kohta) ning otsustusega taotleja seisundi ja ravivajaduse puudumise kohta. Taotluse esitaja ei nõustu seega tervishoiuteenuse osutaja hinnanguga tema kohta. Kuna tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise üle otsustatakse eraõiguslikus suhtes, siis tuleb lahendada tekkinud vaidlused tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Kui kinnipeetav ei ole rahul temale osutatava raviteenusega, siis tuleb pöörduda avaldusega maakohtu poole.
4. Kohus jätab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Riigikohtu praktika kohaselt peab esialgse õiguskaitse kohaldamisel kaebajat ähvardama tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga on võimatu või ebamõistlikult raske (RKHK 27.06.
5. a määrus asjas nr 3-3-1-19-17, p 15). Asjas ei ole tõendamist leidnud, et EÕK taotluse esitajale saabuks kahjulik tagajärg EÕK kohaldamata jätmisel.
6. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et esialgse õiguskaitse taotluse esitajal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. Seetõttu ei ole HKMS § 249 lg 1 kohaselt esialgse õiguskaitse kohaldamine lubatud.
7. Esialgse õiguskaitse küsimuses tehtud määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse kõrgemalseisvale kohtule, kusjuures määruskaebuse kohta tehtud ringkonnakohtu määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7). /allkirjastatud digitaalselt/ 3