← Eesti

1-18-6451/37

Obsah (6)§ 414§ 180§ 126§ 124§ 175§ 179

Kriminaalasi nr 1-18-6451 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tartu Maakohus 19. veebruar 2019. a, Jõgeva kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-6451 (18278000306) Kohtunik

§ 414

lg 1, 2 alusel lugeda karistuse kandmise aja alguseks Emeli Schmidti vanglasse saabumise aeg. Kohus saadab Emeli Schmidtile teatise selle kohta, mis ajaks ja millisesse vanglasse ta peab karistuse kandmiseks ilmuma. Kohtu poolt määratud ajaks vanglasse ilmumata jäämise korral kohaldatakse sundtoomist vastavalt

§ 414

lg-le 3.

§ 180

lg 1 alusel Emeli Schmidtilt välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha 810 (kaheksasada kümme) eurot ja riigi õigusabi kulu 2292 (kaks tuhat üheksakümmend kaks) eurot 12 senti. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud kogusummas 3102 (kolm tuhat ükssada kaks) eurot 12 senti tuleb tasuda 1 (ühe) kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest alates Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele EE351010052031000004 (AS SEB Pank) või EE502200221014193355 (AS Swedbank) või EE401700017002872300 (Luminor Bank AS). Viitenumber menetluskulude tasumisel on 99919700009238. Selgitusse tuleb märkida „1-18-6451, menetluskulud, Emeli Schmidt“. Tähtajaks menetluskulude tasumata jätmise korral edastatakse kohtuotsus täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

§ 126

lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja juurde DVD-plaat kannatanu ülekuulamise videosalvestusega.

§ 124

lg 3 alusel tagastada Emeli Schmidtile kriminaalasjas asitõendiks olev plastmassist mänguasi – sahaga sõiduauto. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumajale teatada kirjalikult 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsioon tuleb esitada kirjalikult vormistatuna Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsus on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatades kohtu kantseleis tutvumiseks kättesaadav

  1. märtsil
  2. a. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse võib vaidlustada apellatsioonis või määruskaebuse lahendamise menetluses. Määruskaebus tuleb esitada kirjalikult Tartu Ringkonnakohtule Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja kaudu 15 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast lahendist teada või pidi teada saama. 2 KOHTUOTSUSE PÕHIOSA SÜÜDISTUSE SISU Emeli Schmidtile on esitatud süüdistus KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi selles, et tema isikuna, kes on 22.11.
  3. a Tartu Maakohtu Jõgeva kohtumaja poolt süüdi tunnistatud KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi, 16.02.
  4. a õhtul xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx talus, s.o oma elukohas pani toime korduvalt teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava kehalise väärkohtlemise lähisuhtes, s.o oma lapseealise (8-aastase) poja xxxxxxxxxxxxx (sünniaeg xxxxxxxxxx. a) suhtes, mis seisnes selles, et ärritudes tõukas tahtlikult tugevajõuliselt tooli, millel istus õppiv poeg xxxxxxxxxxxx, mille tagajärjel kaotas laps tasakaalu ning kukkus toolilt peaga vastu põrandal olnud mänguasja, tundes tugevat valu (laps puhkes nutma) ja saades tervisekahjustuse xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx KOHTU SEISUKOHT
  5. Kohus, uurinud ja hinnanud kõiki kogutud tõendeid kogumis, leiab, et Emeli Schmidti süü KarS § 121 lg 2 p 2,3 järgi toimepandud kuriteos on tõendatud.
  6. Vaidlust ei ole, et kriminaalasjas kannatanuks olev xxxxxxxxxxxx on Emeli Schmidti 9aastane poeg (sünniaeg xxxxxxxxxxx a). Süüdistuses märgitud ajal, s.o 16.02.
  7. a, elas sel ajal 8-aastanexxxxxxxxxxxxx koos oma isa Emeli Schmidtiga ja kasuema xxxxxxxxxxxxxxx süüdistuses märgitud kohas, s.o xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx maakonnas. Tartu Maakohtu 05.03.
  8. a määrusega tsiviilasjas nr 2-17-17453 on xxxxxxxxxxxx isast eraldatud, Emeli Schmidti ja xxxxxxxxxxxisikuhooldusõigust on piiratud ja määratud ajutise eestkostja ülesandeid täitma xxxxxxxxxr (tl 25-29), s.o lapse xxxxxxxxxxxxx vanaema (Emeli Schmidti ema). Tartu Maakohtu 14.11.
  9. a määrusega võeti Emeli Schmidtilt ja xxxxxxxxxxxx ära täielikult isiku- ja varahooldusõigus lapse xxxxxxxxxxxxi suhtes. xxxxxxxxxxxxi eestkostjaks määrati Tallinna linn kuni lapse täisealiseks saamiseni (tl 30-42). Käesoleval ajal elab Jaan Schmidt oma vanaema xxxxxxxxxxxxjuures, kuid kohalik omavalitsus otsib talle asendusperekonda. Kriminaalasjas ei ole üldjoontes vaidlust sündmuse asjaolude osas. Nimelt selles, et 16.02.
  10. a õppis xxxxxxxxxxxx elutoas. Samal ajal viibis elutoas ka Emeli Schmidt, kes vaatas televiisorit. xxxxxxxxxxxt ei teinud korralikult õppetööd (xxxxxxxxxxxxx enda ütluste kohaselt kirjutas kogu aeg vale tähte) ja viis sellega Emeli Schmidti ütluste kohaselt endast välja xxxxxxxxxxxxx. Selle peale Emeli Schmidt vihastas, läks xxxxxxxxxxxxx juurde, neil oli füüsiline kontakt, mille tagajärjel xxxxxxxxxxxt kukkus tooliga ja lõi pea vastu põrandal olnud mänguasja. xxxxxxxxxxxx sai tervisekahjustuse – xxxxxxxxxxx Kriminaalasjas on vaidlus selles, kuidas konkreetselt toimus füüsiline kontakt Emeli Schmidti xxxxxxxxxxxxx vahel.
  11. Kohus, hinnates kõiki tõendeid kogumis, vastavalt seadusele ja siseveendumusele, on arvamusel, et kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütlused on usaldusväärsed, kuna need on kooskõlas teiste kogutud tõenditega ja eluliselt usutavad. Kohtuistungil avaldati kannatanu xxxxxxxxxxxxx kohtueelses menetluses antud ütlused. Kohus leiab, et 8-aastase xxxxxxxxxxxxx ütlusi tuleb hinnata kontekstis ja tervikuna. xxxxxxxxxxxt on ülekuulamise alguses küll selgitanud vigastuse kohta, et „issi viskas ta maha“, kuid täpsustavatele küsimustele vastates ja ülekuulamise käigus on ta selgitanud, et „issi läks närvi, siis ta lükkaski mind tooli pealt maha“ ja „istusin tooli peal, ta võttis nurgast kinni ja siis kukkusin“. Asjaolu, et xxxxxxxxxxxt on kasutanud erinevaid sõnu kirjeldamaks temaga toimunut, ei muuda tema ütlusi vastuoluliseks ega ebausaldusväärseks. Siinkohal arvestab 3 kohus, et ülekuulamise ajal oli xxxxxxxxxxxx 8-aastane laps, kellel on käitumishäire (tähelepanu- ja keskendumishäire), mis omakorda mõjutab kahtlematult ütluste andmise viisi. Sellele vaatamata on ütlusi kogumis hinnates arusaadav lapsepoolne sündmuste kirjeldamine – nimetus lükkamine, maha viskamine ja nurgast kinni võtmine viitab sisuliselt samale tegevusele. Kohtu hinnangul ei ole põhjust arvata, et laps oleks suuteline detailsemaid ja sisulisemaid ütlusi andma. Kokkuvõttes järeldub xxxxxxxxxxxxi ütlustest, et xxxxxxxxxxxx õppis 16.02.
  12. a elutoas. Ta kirjutas vale tähte kogu aeg, selle peale läks isa närvi ja lükkas ta tooliga maha. Ta kukkus vastu mänguasja. Mänguasi, vastu mida xxxxxxxxxxxt kukkus, on Emeli Schmidt andnud üle politseile. Nimetatud plastmassist mänguasi – sahaga auto on vaadeldud asitõendina (tl 62-64). Asitõendit on vaadeldud ka kohtuistungil. Kohtu hinnangul kinnitavad kannatanu xxxxxxxxxxxxx ütluste usaldusväärsust asjaolu, et xxxxxxxxxxxx on kirjeldanud sündmusi samalaadselt ka teistele inimestele. See tähendab, et tema ütlused on kooskõlas ka teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega. Nii on xxxxxxxxxxxx kirjeldanud sündmusi samalaadselt ka tunnistajatele xxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxx, kellest esimene oli xxxxxxxxxxxxx õpetaja ja teine klassijuhatajaxxxxx koolis. Mõlemad on kinnitanud, et xxxxxxxxxxxx selgitas esmaspäeval kooli minnes, et marrastuse sai ta isa tegevuse tõttu, (tõmbas) tooli pealt maha, kukkus vastu mänguasja. Klassijuhataja xxxxxxxxxxxxxu palus Jxxxxxxxxxxxxl klassi ees ette näidata, kuidas tal vigastus tekkis.xxxxxxxxxxxxx tõmbas toolileenist ja selgitas, et kukkus toolilt maha vastu mänguasja. Seega, vaatamata sellele, et sündmusest olid möödunud mõned päevad, mil laps viibis kodus, on ta 19.02.
  13. a kirjeldanud õpetajatele, kellega tal oli koolis hea ja usalduslik suhe sündmusi selliselt, nagu hiljem kiirabile ja politseile. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et 8-aastane laps mõtles hiljem välja versiooni selle kohta, et Emeli Schmidt tõukas teda toolilt maha ja seda eesmärgiga süüstada oma isa Emeli Schmidti tegevuses, mida ta teinud ei ole. Kiirabikaardi kohaselt tuvastati 19.02.
  14. a xxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxxxpiirkonnas xxxxxxxxx. Muuhulgas nähtub kiirabikaardilt xxxxxxxxxxxxi selgitused, et „isa tõukas tooli pikali“ (tl 61). Pärast xxxxxxxxxxxxxxülekuulamist 20.02.
  15. a on vigastus fotografeeritud (tl 51-52).
  16. Kuna tunnistaja xxxxxxxxxxxx keeldus kohtus ütlusi andmast, avaldati tema kohtueelses menetluses antud ütlused. xxxxxxxxxxxxx ütlustest järeldub, et ajal, kui xxxxxxxxxxxxx ja xxxxxxxxxxxxxx vahel intsident toimus, xxxxxxxxxxxxx elutoas ei olnud. Seega ei näinudxxxxxxxxxxxxx vahetult sündmust. xxxxxxxxxxxx on sündmuse asjaoludest teadlikuks saanud Jxxxxxxxxxxxi ja Emeli Schmidti selgituste läbi. xxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt selgitas talle Jxxxxxxxxxxx, et Emeli Schmidt võttis tal riietest kinni ja sikutas, ta kukkus vastu mänguasja. Seda, kuidas xxxxxxxxxxxx selgitas kukkumist (et kuidas ta kukkus), xxxxxxxxxxxxx ütlustest ei nähtu. Täpsustavaid küsimusi ei olnud võimalik xxxxxxxxxxxxxxx esitada, kuna ta keeldus ütluste andmisest kohtus. Kuigi xxxxxxxxxxxxxxa toimunud sündmuse osas on xxxxxxxxxxxxx ütlused enamjaolt kooskõlas Emeli Schmidti ütlustega, esinevad eelnimetatute ütlustes teatavad vastuolud teiste asjaolude osas. Nii näiteks on Emeli Schmidt selgitanud, et teda viis endast välja see, et xxxxxxxxxxxx oli endast välja viinud xxxxxxxxxxxxi. Nimetatud fakti xxxxxxxxxxxxx ütlustest ei nähtu. xxxxxxxxxxxxx ütluste kohaselt õppisxxxxxxxxxxxxx Emeli Schmidtiga ja tema oli teises toas ning pani väiksemat last xxxxxxxx magama ja nad jäid mõlemad magama.
  17. Emeli Schmidti ütluste kohaselt ärritus ta xxxxxxxxxxxxx peale, kuna viimane oli xxxxxxxxxxxti endast välja viinud, kuna ta ei õppinud korralikult. Seejärel läks Emeli Schmidt 4 xxxxxxxxxxxxi juurde, võttis tal rinnust kinni, tõstis ta toolilt üles (öeldes kõva häälega, kas sa hakkad õppima) ja laskis haardest lahti (hiljem selgitas, et hoopis pani toolile tagasi). Selle järel kaotas xxxxxxxxxxxxxtasakaalu ja kukkus toolilt maha vastu mänguasja. Kohus ei pea usutavaks Emeli Schmidti ütlusi, mille kohaselt laskis ta xxxxxxxxxxxxx lihtsalt haardest lahti või pani toolile tagasi istuma. Siinkohal on oluline, et ka Emeli Schmidt ise ei ole teadnud, kuidas ta toimis. Kohtuistungil on Emeli Schmidti ütlused selles osas vastuolulised. Kooskõlas teiste tõenditega on kohtu hinnangul eluliselt usutav, et pärast lapse raputamist tõukas Emeli Schmidt tooli, millel laps istus ja selle tagajärjel kukkus laps tooliga maha. Emeli Schmidti ütluste kohaselt ei osanud ta ette näha, et laps võib toolilt kukkuda, kui ta teda rinnust haarab ja selliselt üles tõstab. See ei ole kohtu arvates eluliselt usutav. Siinkohal on oluline, et Emeli Scmidti enda ütluste kohaselt õppis xxxxxxxxxxxx diivanilaua taga, istudes väikstele lastele mõeldud toolil. See on teadupärast tavapäraselt kasutuses olevatest toolidest kergem ja väiksem. Lisaks on oluline, et Emeli Schmidti enda ütluste kohaselt tõstis ta xxxxxxxxxxxxx rinnust sedavõrd palju, et lapse jalad ei pruukinud enam ka maad puudutada. Samuti hoidis xxxxxxxxxxxx kramplikult kinni Emeli Schmidti haardest. Seega pidi xxxxxxxxxxxxxxe rakendatav jõud olema piisavalt suur, et riietest üles tõsta 8-aastane laps ja seda võib-olla selliselt, et ta jalad maad ei puuduta. Sellises olukorras lapse haardest lahti laskmine või toolile istuma panemine ei ole eluliselt usutav. Siinkohal arvestab kohus, et kriminaalasja materjali arvestades on Emeli Schmidtil juba pikemat aega probleeme enda agressiivse käitumise kontrollimisega. Seega ei ole eluliselt usutav, et tugevalt ägestunud Emeli Schmidt, kes (põhjusel, et laps oli xxxxxxxxxxxxx endast välja viinud) oli lapse suhtes agressiivne (riietest haaramine, raputamine ja üles tõstmine, millele viitab Emeli Schmidt on vägivald), sedavõrd lühikese aja jooksul oli võimeline maha rahunema. Eeltoodut arvestades on kohtu hinnanhil eluliselt usutav, et Emeli Schmidt võis küll esmajoones last riietest haarata, kuid kukkumise põhjustas kahtlematult tooli tõukamine, millel istus xxxxxxxxxxxx ja seda eesmärgiga, et laps kukuks toolilt ja saaks haiget. On ilmne, et 8-aastase lapse koos tooliga maha tõukamine nõuab tugeva jõu rakendamist. Rakendatud jõu tugevust näitab asjaolu, et laps kukkus peaga vastu põrandal olnud mänguasja.
  18. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et Emeli Schmidt pani 16.02.
  19. a õhtul toime Jxxxxxxxxxxxi suhtes kuriteo – tõukas tugevajõuliselt tooli, millel istus xxxxxxxxxxxx, mille tagajärjel kaotas laps tasakaalu ja kukkus toolilt peaga vastu põrandal olnud mänguasja. Selle tulemusena saixxxxxxxxxxxxxxtervisekahjustuse – xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx.
  20. Kohus leiab, et Emeli Schmidti tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Esiteks on Emeli Schmidt kehaliselt väärkohelnud oma lastxxxxxxxxxxxxxx, s.o lähedast isikut KarS § 121 lg 2 p 2 mõttes. Teiseks on Emeli Schmidt pannud kehalise väärkohtlemise toime 16.02.
  21. a korduvalt. Emeli Schmidt on Tartu Maakohtu 22.11.
  22. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-7278 süüdi tunnistatud KarS § 121 lg 2 p 2 ,3 järgi (tl 73-76).
  23. Kohtu hinnangul on Emeli Schmidt teo toime pannud otsese tahtlusega KarS § 16 lg 3 mõttes. Siinkohal arvestab kohus ennekõike teo objektiivseid asjaolusid. Seda põhjusel, et Emeli Schmidt ise ei ole suuteline enda tegevust adekvaatselt hindama. Kohus leiab, et Emeli Schmidt täiskasvanud inimesena oli täielikult teadlik, et oma rahulolematuse väljendamine vägivalla kasutamisega lapse suhtes ei ole aktsepteeritav. Sellele vaatamata kasutas ta oma lapse xxxxxxxxxxxxx suhtes vägivalda. Emeli Schmidt oli täielikult teadlik, et kasvatusmeetodina lapse füüsiline karistamine ei ole mingil juhul aktsepteeritav ja lubatav. Emeli Schmidt on karistatud juba varasemalt xxxxxxxxxxxxx kehalise väärkohtlemise eest. Seega oli Emeli Schmidt teadlik, et vägivalla kasutamisel xxxxxxxxxxxxx suhtes paneb ta toime kuriteo ja ta tahtis seda. 5
  24. Kohus ei tuvastanud süüd ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid.
  25. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohus leiab, et Emeli Schmidti süü kuriteo toimepanemisel on olnud suur. Siinkohal arvestab kohus, et Emeli Schmidt, lapsevanemana on asunud ennast 8-aastase lapse suhtes kehtestama vägivalla kasutamisega, mis ei ole mingil juhul aktsepteeritav. Vastupidi, lapsevanema ülesandeks on tagada oma lapse igakülgne heaolu, sh vaimne ja füüsiline, ning järelevalve selle üle. Emeli Schmidt on lapse suhtes vägivaldse käitumisega rikkunud eelnimetatud kohustusi. Arvestada tuleb sedagi, et Emeli Schmidti eesmärgiks oli xxxxxxxxxxxxx hirmutamine ja vägivalla kasutamisega tema tahte murdmine, eesmärgiga saavutada xxxxxxxxxxxxx „korrale kutsumine“. Kohtu hinnangul ei saa pidada adekvaatseks ka Emeli Schmidti selgitust, miks ta xxxxxxxxxxxxi peale vihastas – xxxxxxxxxxxx oli enda käitumisega viinud xxxxxxxxxxxxx endast välja. Siinjuures peab kohus oluliseks ka asjaolu, et xxxxxxxxxxxx on erivajadustega laps (xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, kes vajab sellest tulenevalt erikohtlemist. Kohus ei tuvastanud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid. Kohtu hinnangul on äärmiselt oluline, et Emeli Schmidt on varasemalt toime pannud xxxxxxxxxxxxx vastu samalaadseid kuritegusid. Nimelt mõisteti ta süüdi Tartu Maakohtu 22.11.
  26. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-7278 selles, et ta lõi xxxxxxxxxxxxx korduvalt rihmaga (2 kuriteoepisoodi). Ajaks, kui Emeli Schmidt pani xxxxxxxxxxxxx suhtes toime kuriteo, mida käesoleval ajal arutatakse, ei olnud eelnimetatud maakohtu otsus jõustunud. Kuid sellele vaatamata oli Emeli Schmidt teadlik tema suhtes tehtud kohtuotsusest ja etteheidetest lapse xxxxxxxxxxxxx kasvatamisel. Emeli Schmidt ei teinud oma käitumises vajalikke korrektuure ja jätkas vägivalla kasutamist xxxxxxxxxxxxx suhtes. Sellel korral aga teisel viisil, st mitte rihmaga lüües, vaid toolilt tõugates. Kohus peab oluliseks, et Emeli Schmidti vanemlike oskuste ja perekonnaga on tegeletud ka juba varasemalt. Tallinna Linnavalitsuse Nõmme Linnaosa Valitsuse töötaja on selgitanud, et perekonnaga olid neil esimesed kokkupuuted peale Jxxxxxxxxxxxx sündi, põhjusel, et Emeli Schmidt taotles sotsiaaltoetusi.
  27. a suvel laekus neile informatsioon, et xxxxxxxxxxxxx suhtes on kasutatud vägivalda. Kohaliku omavalitsuse töötaja soovis Emeli Schmidtiga kohtuda, kuid viimane kolis mõne päevaga xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxa maakonda. Informatsioon edastati elukohajärgsele kohalikule omavalitsusele. Emeli Schmidti vanemlikud oskused ei ole olnud piisavad, et ta saaks xxxxxxxxxxxxx kasvatada. Emeli Schmidtile on määratud ja pakutud erinevaid sotsiaalprogrammides osalemise võimalusi, kuid Emeli Schmidt ei ole nendes osalenud. Kohtu hinnangul on Emeli Schmidti ütlusi arvestades ilmne, et Emeli Schmidt ei ole senini teadvustanud tema poolt toimepandud kuritegusid ja nende tagajärgi. Emeli Schmidt jätkuvalt õigustab enda tegevust ja leiab, et lapse raputamine ning toolilt ülestõstmine ei ole vägivalla kasutamine. Kohus on veendunud, et Emeli Schmidt ei ole suuteline ega motiveeritud tegelema enda viha kontrollimise oskuste arendamisega. Seda on võimalik järeldada ka Emeli Schmidti kohtus antud ütlustest, mille kohaselt on Emeli Schmidt valmis läbima sotsiaalprogramme, kui need ei sega tema isiklikku elu ja on talle vastuvõetavad. Emeli Schmidt on esitanud Mustvee Vallavalitsuse töötaja kodukülastuse, mis on teostatud 04.02.
  28. a (tl 129, 131) ja sama kuupäevaga väljastatud saatekirja selle kohta, et Emeli Schmidt on pereteraapiale ja on saanud pereteraapiat ka varasemalt (tl 123, 124). ka Emeli Schmidti enda ütluste kohaselt on ta aastal 2017 käinud pereteraapias. Emeli Schmidti enda 6 ütluste kohaselt oli pereteraapiast kasu, kuid kohtu arvates on põhjust selles vägagi kahelda. Seda ennekõike seetõttu, et Emeli Schmidt ei ole suutnud muuta enda käitumist, samuti (arvestades Emeli Schmidti ütlusi) ei ole ta senini mõistnud enda probleeme ja selle suurust ning seda, milliseid tagajärgi toob tema käitumine kaasa teistele tema lähedastele isikutele. Kuna senini läbitud pereteraapia ei ole Emeli Schmidti käitumisele piisavat mõju avaldanud, ei ole alust arvata, et läbitav pereteraapia omaks suuremat või pikemaajalisemat mõju. Kohus peab oluliseks arvesse võtta ka Emeli Schmidti senise kriminaalhoolduse kulgu, mida ei saa edukaks pidada. Nimelt ei ole Emeli Schmidt käesoleva ajani mõistnud ja teadvustanud endale, mida tähendab karistuse tingimuslik kandmine vabaduses ja milliseid kohustusi tal täita tuleb. Seda ilmestab kohtu arvates asjaolu, et Emeli Schmidt ei soovinud kohtulegi avaldada enda tegelikku elukohta. Emeli Schmidti elukohast sai kohus teadlikuks, kui Emeli Schmidt esitas kohtule tõendi kodukülastuse kohta. Kriminaalasja arutamise käigus on selgunud, et Emeli Schmidt on korduvalt vahetanud elukohti, kuid selleks ei ole ta küsinud kriminaalhooldusametnikult eelnevat luba. Samuti on Emeli Schmidt rikkunud registreerimiskohustust ja sotsiaalprogrammi läbimise kohustust. Emeli Schmidt ise aga järjepidevalt õigustab enda tegevust ja käitumist ning on seisukohal, et tema eksinud ei ole. Arvestades Emeli Schmidti suhtumist talle mõistetud karistusse ja kriminaalhooldusesse üldiselt, on ilmselge, et teda ei ole võimalik mõjutada õiguskuulekale teele läbi kriminaalhoolduse. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Emeli Schmidtile tuleb karistuseks mõista 1 aasta vangistust, mida tuleb KarS § 65 lg 2 alusel suurendada Tartu Maakohtu 22.11.
  29. a otsusega kriminaalasjas nr 1-17-7278 mõistetud karistuse võrra. Emeli Schmidtile tuleb kohtuotsuste kogumis mõista liitkaristuseks 1 aasta 10 kuud vangistust, mis kuulub reaalselt ärakandmisele. Kohtu hinnangul ei võimalda vangistuse asendamist üldkasuliku tööga ennekõike Emeli Schmidti ükskõikne ja hoolimatu suhtumine kriminaalhooldusesse ja senine kriminaalhoolduse kulg, mida ei saa pidada edukaks. Lisaks on Emeli Schmidt ise leidnud, et üldkasulikku tööd ta pigem ei teeks, kuna perekonna sissetulek on niigi piiratud ja ta ei näe perspektiivi kui peaks kulutama aega tasuta töö tegemiseks. Emeli Schmidt ei näe, et see midagi muudaks. Kriminaalmenetluse kulud Kriminaalasjas on menetluskuludeks

§ 175

lg 1 p 4 alusel määratud kaitsjale ja kannatanu esindajale makstud tasu ja kulud kokku summas 2292,12 eurot (107,28 eurot– tl 1719; 90 eurot – tl 55-57, 58; 127,44 eurot – tl 103-105, 106; 127,44 eurot – tl 107-108, 109; 913,56 eurot – tl 145-148; 926,40 eurot – tl 149-152). Menetluskuluks on

§ 175

lg 1 p 9 alusel ka süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha, mis on

§ 179

lg 1 p 2 järgi teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 13.12.2018. a vastu võetud (kehtiv alates 01.01.2019.a) määruse nr 117 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 kohaselt on käesoleval ajal töötasu alammääraks 540 eurot. Seega on sundraha suuruseks 810 eurot. Menetluskulud kokku on 3102,12 eurot.

§ 180

lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seega tuleb menetluskulud välja mõista Emeli Schmidtilt. Asitõendid 7 Kriminaalasja juures on asitõendiks DVD-plaat 20.02.2018. a kannatanu ülekuulamise videosalvestusega (tl 50), mis tuleb jätta

§ 126lg 3 p 1 alusel kriminaalasja juurde.

Samuti on kriminaalasjas asitõendiks plastmassist mänguasi –sahaga sõiduauto. Asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt andis Emeli Schmidt 19.04.2018. a mänguasja politseile üle (tl 6264). Nimetatud asitõend on kohtuistungil üle antud kohtule. Kohus leiab, et asitõendiks olev mänguasi tuleb

§ 124

lg 3 alusel tagastada omanikule või senisele õiguspärasele valdajale, s.o Emeli Schmidtile. /allkirjastatud digitaalselt/ Raina Pärn kohtunik 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.