Obsah (8)

§ 758§ 770§ 103§ 104§ 127§ 766§ 759§ 134

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Gaida Kivinurm, Iko Nõmm, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30. aprill 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-8533 Tsiv

) § 759 mõttes kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ja hageja kui patsiendi vahel. 29.01.2007 vereanalüüs, mis näitas C-hepatiidi antikehi veres, näitas nakkushaiguskahtlust, mis võib viidata isiku kokkupuutele haiguse kandjaga.

§ 758

lg 1, § 762 ja § 766 lg 1 järgi oleks kostja pidanud hagejat analüüsi tulemustest teavitama. Hagejal tuvastati 20.01.2014 tehtud vereanalüüsi tulemuste alusel nakatumine C-hepatiidi viirusega (HCV RNA osutus positiivseks). 12. Kuna kostjal ei olnud esitada dokumente hageja teavitamise kohta 2007.a tuvastatud nakkushaiguskahtlusest, läks kostjale kui tervishoiuteenuse osutajale

§ 770

lg 3 alusel üle tõendamiskoormis, et nakkushaiguskahtlus ei saanud välja areneda hagejal 2014.a diagnoositud nakkushaiguseks (krooniline C-hepatiit). Hageja vangla tervisekaardi väljavõtetest ja terviseankeetidest alates 2012.a, milles oli märgitud C-hepatiit positiivsena ning et isik põeb maksahaigusi ja hepatiiti, ei piisa sellise järelduse tegemiseks. 13. Andmed hageja C-hepatiidi põdemise kohta ei ole objektiivsed, kuna kostja kinnitusel tehti aastatel 2010-2012 kinnipeetava tervisekaardile kandeid kinnipeetavate täidetud ankeetide alusel. Samuti on neis vastuolusid. Seega ei ole välistatud, et 2007.a hagejal tuvastatud nakkushaiguse kahtlus (kokkupuude C-hepatiidi viirusega), millest hageja teavitamise kohta tõendid puuduvad, arenes 2014.aastaks välja C-viirushepatiidiks. Kostja kui tervishoiuteenuse osutaja teavitamiskohustuse rikkumine tõi hagejale kaasa kahjuliku tagajärje - õigeaegse ravita jäämise tõttu haigestumise ja tervise kahjustumise. Patsiendi nakkushaiguse kahtlusest teavitamata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Kostja ei toonud välja asjaolusid, millest võiks järeldada, et teavitamiskohustuse rikkumine oli

§ 103

järgi vabandatav või et tegemist ei olnud süülise käitumisega

§ 104mõttes.

Tervishoiuteenuse osutamise lepingu rikkumise puhul peab tervishoiuteenuse osutaja arvestama, et patsient võib esitada mittevaralise kahju hüvitamise nõude (

§ 127lg 3).

14.

§ 127lg 6 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 233 lg 1 alusel tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvesse võtta, et hageja suurendas oma käitumisega võimalusi kokkupuuteks C-hepatiidi viirusega (tätoveeringute tegemine vanglas), ning seda, et haigestumine ei ole toonud kaasa hageja tervisele kahjulikke tagajärgi. 10.06.2015 tehtud ultraheliuuringu kohaselt oli hageja maks normis mõõtudega, veenid normis läbimõõduga ja maksastruktuur ühtlane, normis ning maksafibroosi (maksa sidekoestumist) ei olnud. Hageja taotletav mitterahalise kahju hüvitis 25 000 eurot ei ole seetõttu kooskõlas Eesti ühiskonna üldise heaolu tasemega ja võrreldav sarnastel asjaoludel võrreldavate juhtumitega. Hageja kasuks väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise mõistlik suurus on 500 eurot. Hageja apellatsioonkaebus 4

1. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles kohus jättis hageja nõude rahuldamata ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
2. Kaebuse kohaselt kohaldas maakohus kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ebaõigesti materiaalõiguse norme ja rikkus oluliselt menetlusõiguse norme.
3. Kohus ei analüüsinud kõiki hüvitise suuruse määramisel tähtsust omavaid asjaolusid, otsus on selles osas põhjendamata ja ebaõige. Kohtu siseveendumuse kujunemine 25 000 euro asemel 500 euro väljamõistmisel ei ole arusaadav. Kohus märkis, et oluline on võrrelda sarnaseid lahendeid ja mõista rahaline hüvitis välja sarnases summas, kuid ei toonud välja ühtegi lahendit, millega ta käesolevat asja võrdles. Hageja viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele, millest nähtub, et hagejale välja mõistetud hüvitis on selgelt liiga väike.
4. Kohus arvestas hüvitise suuruse määramisel ebaõigesti asjaoluga, et hageja suurendas ise oma tegevusega võimalust kokkupuuteks C-hepatiidiga. Hüvitise vähendamisel ei saa arvestada iseenese ohtu seadmist, kui hageja ei olnud teadlik viiruse olemasolust oma organismis. Tähtsust omab vaid see, et kostja diagnoosis hageja veres C-hepatiidi viiruskehade olemasolu 2007.a, kuid ei teavitanud sellest hagejat. Kostja apellatsioonkaebus
5. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati. Menetluskulud palub kostja jätta poolte endi kanda.
6. Kaebuse kohaselt kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse normi ja jättis arvestamata oluliste seisukohtade ja tõenditega. Otsus on vastuoluline. Sellest ei ole aru saada, millise õigusnormi alusel maakohus hagi rahuldas ja mida kostjale konkreetselt ette heitis.
7. Kostja ei rikkunud hageja terviseandmete dokumenteerimiskohustust.

§-st 769 ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 3 lg-st 1 ei järeldu ja ühestki teisest seadusest ei tulene tervishoiuteenuse osutaja kohustus dokumenteerida patsiendi teavitamine rutiinsest vereanalüüsi vastusest. Tegemist ei ole tervishoiuteenuse osutamisega.

1. Õige ei ole hageja väide, et kostja ei teavitanud teda 2007.a C-viirushepatiidiga kokkupuutumisele viitavate antikehade leidumisest tema veres. Isiku teavitamata jätmine oleks olnud vastuolus tervishoiuteenuse osutamise nõuetega ja puudub alus arvata, et kostja ei oleks osutanud igakülgset meditsiinilist abi.
2. Puuduvad tõendid, mis viitaksid sellele, et kostja jättis teavitamiskohustuse täitmata (

§ 766

). Kohus jättis ebaõigesti arvestamata tervisekaardi 09.02.2010 väljavõttega põhjendusel, et tuvastatav ei ole, kelle tervisekaardiga on tegemist. Kohus oleks võinud teha kostjale ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid selle kohta, et see on hageja tervisekaart. Tervisekaardi kohaselt oli hageja 09.02.2010 vanglasse saabumisel C-viirushepatiidi kandjaks olemisest teadlik. Samuti kinnitas hageja C-viirushepatiidi põdemist 26.10.

1. See seab kahtluse alla kõik hageja menetluses esitatud väited, kuna tema väitel ei olnud ta haiguse kandjaks olemisest teadlik kuni 20.01.
3. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjal tuli tõendada, et hageja 2007.a vereanalüüsi tulemustes tuvastatud võimalik kokkupuude C-viirushepatiidiga ei arenenud haiguseks, mis Tartu Vanglas 20.01.2014 tuvastati. Kostjal ei ole objektiivselt võimalik seda tõendada. Hageja ei viibinud 27.04.2007-09.02.2010 kinnipidamisasutuses ja kostjal ei ole ligipääsu tema terviseandmetele ega teada, kas tal võis sellel perioodil olla täiendavaid kokkupuuteid 5 haiguse kandjatega. Nakkusega kokkupuute arenemist haiguseks ei saa tõendada, kuna pärast esmast vereproovi ei tehtud täiendavaid analüüse.
4. Selge ei ole, millistel kaalutlustel saab kostjale

§ 770lg 1 alusel tegevust või tegevusetust ette heita.

2007.a vereproovi tulemus ei andnud alust määrata diagnoosi ega ravi. S-aHCV esinemine veres viitab C-viirushepatiidi antikehade esinemisele, kuid sellest ei järeldu C-viirushepatiiti. Haiguse diagnoosimiseks on vaja teostada täiendavad analüüsid poole aasta möödumisel antikehade tuvastamisest. Kuna hageja vabanes kinnipidamisasutusest, ei olnud kostjal võimalik täiendavaid analüüse määrata. Igal juhul ei osutatud sellel ajal Tallinna Vanglas C-viirushepatiidi vastast raviteenust.

1. Maakohus määras hüvitise ebaõigesti. Kohus jättis arvestamata, et hageja oli juba 09.02.2010 teadlik haiguse kandjaks olemisest. Mittevaraline kahju hüvitatakse praktikas väga erandlikel juhtudel raskete rikkumiste korral. Kostja tegevuses puudub riigivastutuse seaduse (RvastS) § 9 lg-s 1 nimetatud süülisuse kriteerium. Hagejale ei ole mittevaralise iseloomuga kahju (füüsilist valu või kannatusi) tekkinud. Ta ei esitanud pärast 09.02.2010 vanglasse saabumist kaebusi seoses võimaliku maksahaiguse või –valudega ega avaldanud soovi ravi võimaldamiseks.
2. Otsus on vastuoluline. Maakohus märkis, et ei ole võimalik välistada, et kostja tegevus tõi kaasa kahjuliku tagajärje hageja haigestumise ja tervise kahjustumise näol. Samas võttis kohus hüvitise vähendamisel arvesse, et haigestumine ei toonud hageja tervisele kaasa kahjulikke tagajärgi. Seega ei tuvastanud kohus kahju tekkimist, mis on hüvitisnõude eeldus. Vastused apellatsioonkaebustele
3. Pooled vaidlevad teineteise apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Menetluse edasine käik
4. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 17.11.2016 otsusega maakohtu otsuse osaliselt ja tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldati.
5. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistas 10.05.2017 otsusega nr 3-2-1-37-17 ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
6. Asja uuel läbivaatamisel tühistas ringkonnakohus 27.10.2017 otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi osaliselt rahuldas ja tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Hageja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata ja kostja apellatsioonkaebus rahuldati.
7. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistas 31.10.2018 otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht 6
8. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud hüvitise suuruses osas ja teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks täiendavalt välja mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 eurot. Muus osas jääb otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
9. Maakohus tuvastas õigesti, et hageja viibis alates 24.01.2007 kinnipeetavana Tallinna Vanglas. 29.01.2007 tehti talle vereanalüüs, mille vastus oli C-hepatiidi antikehade (S-aHCV) osas positiivne. Täpsustavat analüüsi HCV RNA (C-hepatiidi viirus) olemuse tuvastamiseks ei määratud. Kostjale ei saa ette heita asjaolu, et ta ei teavitanud hagejat viirusekandjaks olemisest, kuna 29.01.2007 analüüs ei võimaldanud seda järeldada, kuid kostja oleks pidanud hagejat teavitama selle analüüsi tulemustest (nakkushaiguse kahtlusest) ning täiendava analüüsi vajadusest kuue kuu möödudes.
10. Maakohus leidis õigesti, et hagejalt 29.01.2007 vereanalüüsi võtmine oli tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimine

§ 759mõttes kostja kui tervishoiuteenuse osutaja ja hageja kui patsiendi vahel.

29.01.2007 vereanalüüs, mis näitas C-hepatiidi antikehi veres, näitas viirushaiguse kahtlust. 20.01.2014 tehtud vereanalüüsi tulemuste alusel tuvastati hageja nakatumine C-hepatiidi viirusega (HCV RNA osutus positiivseks). Kostja rikkus

§ 758

lg-st 1 ja § 766 lg-st 1 tulenevat kohustust teavitada hagejat 29.01.2007 vereanalüüsi võtmise järgselt tema tervisest ning hagejal tekkis mittevaraline kahju kroonilisse C-viirushepatiiti haigestumise tõttu. Eeltoodut tuvastades ei rikkunud maakohus menetlusõiguse norme. 36.

770 lg 3 järgi peab tervishoiuteenuse osutaja vastutuse aluseks olevat asjaolu tõendama patsient, välja arvatud juhul, kui patsiendile tervishoiuteenuse osutamine on jäetud nõuetekohaselt dokumenteerimata. Seega asjaolu puhul, mille dokumenteerimiskohustust tervishoiuteenuse osutaja rikkus, pöördub tõendamiskoormis ümber ning tervishoiuteenuse osutaja peab tõendama, et asjaolu ei esinenud. Praeguses asjas pöördus tõendamiskoormis ümber kostja teavitamiskohustuse rikkumise osas ning kostja pidi seega tõendama, et on teavitamiskohustust täitnud. Kostja ei ole seda tõendanud. 37. Samas leidis maakohus ebaõigesti, et ka patsiendi nakkushaiguskahtlusest teavitamata jätmist saab sarnaselt diagnoosiveaga üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks. Riigikohus on selgitanud, et tervishoiuteenuse osutaja poolt õige diagnoosi määramata jätmist saab üldjuhul pidada patsiendi haiguse süvenemisega kaasneva mittevaralise kahju põhjuseks ning et

§ 770

lg 4 järgi eeldatakse diagnoosi- või ravivea korral patsiendil terviserikke tekkimisel, mida oleks saanud tavapärase raviga ilmselt vältida, et kahju tekkis vea tagajärjel. Riigikohus on rõhutanud, et

§ 770

lg 4 kohaselt peab patsient tõendama tervishoiuteenuse osutaja diagnoosi- või ravivea ja endal terviserikkega kahju tekkimise ning põhistama, miks ta arvab, et õige diagnoosi ja ravi korral ei oleks kahju tekkinud. Tervishoiuteenuse osutaja peab aga oma vastutuse välistamiseks tõendama, et kahju ei tekkinud tema diagnoosi- või ravivea tõttu, st puudub põhjuslik seos diagnoosi- ja/või ravivea ning tekkinud kahju vahel (vt nt Riigikohtu otsust nr 3-2-1-171-10, p 16).

§ 770

lg 4 kohaselt kehtib selline põhjusliku seose eeldus vaid diagnoosi- või ravivea korral. Praegusel juhul on tegemist aga patsiendi terviseriskist teavitamata jätmisega, mistõttu

§ 770

lg 4 ei kohaldu (vt käesolevas asjas 31.10.2018 tehtud Riigikohtu lahendi p 15), mistõttu tuleb sellekohased põhjendused jätta otsusest välja.

1. Hageja tugines hagiavalduses sellele, et C-hepatiidi nakkushaiguskahtlusest teavitamata jätmine põhjustas ravi viibimise ja ta võis nakatada teisi inimesi, mistõttu on oluline kindaks teha põhjuslik seos teavitamiskohustuse rikkumise ja ravi alguse viibimise vahel. 7
2. Kostja tugines 09.10.2015 hagivastuses sellele, et C-viirushepatiidil on pikk peiteperiood, mistõttu soovitab vangla infektsionist tavapäraselt anda uue vereproovi kuue kuu möödudes kas vanglas või vabaduses viibides, tegemaks kindlaks, kas isik on haigusega nakatunud. Seega ei ole vaidluse all asjaolu, et hagejal oli pärast 29.01.2007 vereanalüüsiga nakkushaiguse kahtluse tuvastamist vaja tervist hiljem kontrollida.
3. Riigikohus leidis käesolevas asjas 31.10.2018 tehtud lahendi p-s 16, et lähtuvalt hea usu põhimõttest tuleb eeldada, et hageja oleks teavitamise korral lasknud ka hiljem oma tervist kontrollida ja alustanud vajadusel kohe vajaliku raviga ning mh saanud hoiduda ka teiste isikute võimalikust nakatamisest. See on ka eluliselt usutav, et hageja oleks C-hepatiiti nakatumise võimalusest teades pöördunud vabaduses olles täiendavate uuringute tegemiseks ja vajadusel ravi alustamiseks arsti poole, arvestades asjaolu, et tegemist on raske haigusega, mis võib tekitada ravimata jätmisel olulisi tüsistusi. Kostja ei ole eelnimetatud eeldust ümber lükanud.
4. Hageja kohta vanglas vormistatud vastuoluliste andmetega tervisekaardi väljavõtetest ja terviseankeetidest ei saa teha järeldust selle kohta, et hageja teadis juba
5. või 2012.aastal oma haigusest ja ravivajadusest, kuid sellele vaatamata arsti poole ei pöördunud, nagu kostja väidab. Hageja ravilugudest nähtub, et hageja on kurtnud vangistuses olles korduvalt maksavaevuste ja kõhuvalu üle, kuid kostja ei ole neid üheski hageja kohta koostatud dokumendis seostanud C-hepatiidi kui haigusega. Asjaolu, et hageja tegi tervisliku seisundi kohta ankeetide täitmisel, vastates küsimusele oma haiguste või vaevuste kohta, märke reale „maksahaigused, hepatiit“, ei saa tõlgendada selliselt, nagu oleks hageja sellega kinnitanud C-hepatiidi põdemist, st teadlikkust oma haigusest ja ravivajadusest enne 2014.aastat. Sisuliselt samasuguse hinnangu andis eelnimetatud dokumentidele ka maakohus. Ringkonnakohtul puudub alus hinnata neid teisiti.
6. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja on lepingut rikkunud ja põhjustanud hagejale sellega mittevaralist kahju.

§ 103lg-st 1 ja § 770 lg-st 1 tulenevalt ei ole kostja tõendanud süü puudumist.

Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise tõttu peab kostja maksma hagejale rahalist hüvitist

§ 134lg 1 järgi.

Ravi alustamise viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamine on hõlmatud kostja väidetavalt rikutud lepingulise kohustuse kaitseeesmärgiga ning et selline kahju on kostjale kui tervishoiuteenuse osutajale ette nähtav.

1. Riigikohus märkis käesolevas asjas tehtud otsuses, et kahjuhüvitise suuruse kindlaksmääramisel on tähtis ajavahemik, mille jooksul hageja kostja rikkumise tõttu ennast ei ravinud, samuti tuleb arvestada muid asjaolusid.
2. Ajavahemiku kindlaksmääramisel, mille jooksul hageja kostja rikkumise tõttu ennast ei ravinud arvestab ringkonnakohus seda, et hageja 29.01.2007 vereproov ei näidanud C-viirushepatiiti haigestumist ega viiruse kandjaks olemist, vaid üksnes seda, et hageja on olnud kokkupuutes C-hepatiidi viiruse või viirusekandjaga, s.o viirushaiguse kahtlust. Kostja teavitamiskohustuse täitmise korral oleks hageja pöördunud kordusanalüüsi tegemiseks arsti poole eeldatavalt ca 6 kuu möödumisel, mil ilmselt oleks olnud võimalik haigus diagnoosida ja alustada raviga. Haigus diagnoositi alles 20.01.2014 vereanalüüsi alusel ja raviga alustati 26.06.2015, st hageja ei ravinud end kostja rikkumise tõttu ca 7 aastat.
3. Samas arvestab ringkonnakohus sellega, et kostja poolt esitatud kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri andmetel viibis hageja enne haiguse diagnoosimist, s.o aastatel 2007-2014 Tallinna Vanglas ajavahemikel 24.01.2007-28.02.2007, 07.03.2007-18.04.2007, 25.04.2007-27.04.2007, 09.02.201004.03.2010, 25.10.2012-27.11.2013 ja 12.08.2015-26.08.2015 (I kd lk 103). Hageja väidete kohaselt kestis tema esimene vangistusperiood 24.01.2007-27.04.2007 (I kd lk 119). 8 Olenemata sellest, kas hageja esimene vangistusperiood kestis ühe perioodina ca 3 kuud või samal ajaperioodil 3-s osas nädalaste vahedega, oli hagejal vabaduses olles võimalik pöörduda oma tervisemuredega arsti poole, et teha kindlaks, millest on tema vaevused tingitud ning sellisel juhul oleks eeldatavalt tema haigus avastatud ja raviga alustatud varem. Samuti arvestab ringkonnakohus sellega, et hageja ravilugudest ja tervisliku seisundi ankeetidest (I kd lk 109-111, 177-182) nähtuvalt ei põhjustanud pikaajaline haiguse mitteravimine hagejale suuri füüsilisi vaevusi, haiguse tüsistusi ega vaimseid kannatusi.
4. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määratud hüvitise summa 500 eurot ei ole hageja mittevaralise kahju hüvitamiseks piisav. Arvestades eeltoodud asjaolusid kogumis ning Riigikohtu analüüsi andmeid Eesti esimese ja teise astme kohtutes välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste kohta aastatel 2014-2016, leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ja mõistlik hüvitis on antud juhul 1000 eurot.
5. Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja hüvitise suuremas summas, kui seda tegi maakohus, st hagi rahuldatakse osaliselt ning kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus kõik maakohtus, ringkonnakohtus ja Riigikohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda. Taotluse lahendamine
6. Hageja esitas ringkonnakohtule 04.12.2018 taotluse tema TsMS § 268 või § 2681 alusel vande all ülekuulamiseks. Ringkonnakohus jätab selle rahuldamata, kuna see on esitatud alles kolmandas apellatsioonimenetluses, st hilinemisega ja hageja ei ole põhjendanud, miks ta ei esitanud vastavat taotlust maakohtu menetluses. Samuti ei ole hageja taotluses märkinud, milliste asjaolude kohta ta seletuse annaks, st taotlus on põhjendamata. (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm Iko Nõmm Ande Tänav 9