Obsah (6)

§ 103§ 110§ 111§ 114§ 116§ 189

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-

§ 103g 1 tähenduses.

Kohtuotsusest ei nähtu põhjendusi, mille alusel jõudis maakohus järeldusele, et igal õiguskuulekal isikul on võimalik vältida enda suhtes tõkendi kohaldamist. Erialakirjanduses on selgitatud, et ootamatult kehtestatud piirang avalikult võimult (nt karantiin või majandussanktsioon) võib olla vaadeldav vääramatu jõuna ja see võib välistada võlgniku vastutuse kohustuse rikkumise eest. Tõkendi kohaldamise mõju kohustuste täitmise võimalikkusele ning see, kas konkreetsel juhul võib olla tegemist rikkumist vabandava asjaoluga

§ 103lg 1 tähenduses, tuleb analüüsida kaasusepõhiselt.

Arusaamatu on maakohtu seisukoht, justkui ei oleks tõendatud, et laenu saamiseks peab krediidiasutustega läbirääkimisi pidama isiklikult.

1. Kostja jääb oma 05.12.2017 menetlusdokumendi punktides 3.1 kuni 3.3 avaldatud seisukohtade juurde ning leiab, et osamakse tasumisega viivitusse sattumine ei kvalifitseeru taganemist õigustavaks oluliseks rikkumiseks. Lepingu punktist 4.1.1 ei tulene, et taganemisõigus tekiks ostuhinna mõne osamakse tasumisega viivitamise korral, vaid silmas on peetud ostuhinna (st ostuhinna kui terviku) tasumise kohustuse täitmata jätmist.
2. Maakohus leidis ekslikult, et müüjate poolt esitatud taganemisavaldus ei ole vastuolus hea usu põhimõttega. Müügilepingust taganemise teel soovis hageja omandada õigusvastaselt ettemaksu 50 000 eurot ning vabaneda kohustusest kinnistu omandiõiguse üleandmiseks 5 eesmärgiga jätkata kinnistu kasutamist ise. Müüjatel puudus kaitsmisväärne isiklik huvi, mis õigustas müügilepingust taganemist enne kokkulepitud tehingu lõpuleviimise tähtaja saabumist. Asjas puuduvad tõendid, et hageja oleks teinud pingutusi uue ostja leidmiseks.
3. Arusaamatu on maakohtu soov eitada eelmärke kustutamisele suunatud nõude seotust kostja müügilepingust tulenevate rahaliste nõuetega. Maakohus ei käsitlenud kostja seisukohti

§ 110lg 1 kohaldamisega seoses ega põhjendanud kostja väidetega mittenõustumist.

Kostjal on sissenõutavaks muutunud nõue hageja vastu. Hageja pidi tagastama kostjale tasutud ettemaksu 50 000 eurot. Maakohus ei tuvastanud leppetrahvinõude olemasolu ja leppetrahvi vähendamise aluste puudumist. Kostja nõue hageja vastu ei ole tagatud. Hageja ilmselgelt kostja rahalist nõuet ei tunnista ning vähemalt nõude protsessuaalne realiseerimine on raskendatud. Põhjendatuks ja hea usu põhimõttega kooskõlas olevaks ei saa pidada olukorda, kus müüjal on õigus nõuda ühelt poolt küll ostja kasuks seatud eelmärke kustutamist, aga ignoreerida samal ajal ostja nõuet müügilepingu alusel müüjale ettemaksuna tasutud summade tagastamiseks. Seega on

§ 110kohaldamise eeldused täidetud.

Maakohus ei käsitlenud kostja seisukohti

§ 111kohaldamise osas.

1. Maakohus jättis tähelepanuta kostja väited leppetrahvi ebamõistliku suuruse kohta. Hageja oleks pidanud tõendama müügilepingu sõlmimisega talle tekkinud kahjusid. Kostja kinnitas 11.12.2017 eelistungil valmisolekut müügilepingus toodud tingimustel kinnistu omandamiseks. Seega puudub vaidlus, et hagejal on võimalik kinnistu võõrandada sama hinnaga, milles müügilepingus kokku lepiti, st kinnistu turuväärtus müügilepingu sõlmimise aja seisuga langenud ei ole. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
4. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et teise osamakse tasumata jätmist ei saa hinnata olulise lepingurikkumisena, mis annaks õiguse lepingust taganemiseks. Ostuhinnast 50 000 eurot oli kostja tasunud enne vaidlusaluse lepingu sõlmimist. Lepingu p 2.3 kohaselt pidi kostja ostuhinnast järgmised 50 000 eurot tasuma hiljemalt 01.02.
5. Kostja seda ei teinud. 03.02.2017 andsid müüjad ostjale osamakse tasumiseks täiendava tähtaja
6. märtsini
7. Vastavalt

§ 114

lg-le 1, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja.

§ 116

lg 1 sätestab, et lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

§ 116

lg 2 p 5 kohaselt on olulise lepingurikkumisega eelkõige tegemist, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul. Seega saab lepingurikkumist käsitleda olulisena, kui kohustust ei täideta täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul. Lepingu p 4.1.1 sätestas, et müüjal on õigus lepingust taganeda, kui käesoleva lepingu p-st 2 tulenev ostuhinna tasumise kohustus ei ole täidetud või ei ole tagatud selle täitmine ning see on täitmata ka taganemisavalduse esitamise päeva seisuga. Ringkonnakohus ei nõustu 6 kostjaga, et siin on silmas peetud olukorda, kus kogu ostuhind ei ole tasutud 1. juuniks 2017. Lepingu punkt 4.1.1 viitab lepingu p-le 2 ning lepingu p 2.3 nägi ette ostuhinnast 50 000 euro tasumise 01.02.2017. Seega on lepingu p 4.1.1 järgi õigus lepingust taganeda ka juhul, kui rikutakse lepingu p-i 2.3. Arvestades, et kostja ei täitnud lepingu p-st 2.3 tulenevat 50 000 euro tasumise kohustust tähtaegselt ega ka taganemisavalduse esitamise päeva seisuga, siis oli müüjatel õigus lepingu p 4.1.1 ja

§ 116lg 1 alusel 02.05.2017 avaldusega lepingust taganeda.

25. Kostja hinnangul on tema lepingurikkumine vabandatav, kuna ta viibis kriminaalmenetluse raames vahi all.

§ 103

lg 2 sätestab, et kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et kostja lepingurikkumine ei ole vabandatav. Vaidlust pole selles, et kostja mõisteti kriminaalasjas süüdi. Seega puudub alus väita, et kostja suhtes kriminaalmenetluses tõkendi kohaldamine oleks käsitletav vääramatu jõuna.

1. Nõustuda ei saa kostja väitega, et lepingust taganemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Õige on maakohtu seisukoht, et käesoleval juhul ei saa lepingust taganemise kui õiguskaitsevahendi kasutamist pidada pahauskseks käitumiseks. Lepingu p-s 2.3 sätestatud osamakse tasumise tähtpäeva ja lepingust taganemise vahel oli 3 kuud. Arvestades, et lepingu p 4.1.1 kohaselt oli müügilepingust taganemine võimalik üksnes juhul, kui ostuhinna tasumise kohustus ei olnud täidetud ka taganemise päeva seisuga, siis andsid müüjad ostjale piisavalt aega oma lepingulise kohustuse täitmiseks. Asjaolu, et müüjad otsustasid lepingust taganeda, selle asemel, et nõuda lepingu täitmisega viivitamise eest viivist, ei tähenda, et müüjad käitusid pahauskselt. Ka asjaolu, et müüjad on avaldanud, et nad tasaarvestavad ostja ostuhinna tagastamise nõude summas 50 000 eurot müüjate leppetrahvi nõudega samas summas, ei anna alust väita, et müüjate eesmärgiks oli kostjale lepingust taganemisega kahju tekitamine.
2. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus põhjendatult, et müüjate taganemine müügilepingust on kehtiv ning hagejal on õigus nõuda tahteavaldust eelmärke kustutamiseks.
3. Kostja leiab, et tal on õigus keelduda

§ 110

ja § 111 alusel eelmärke kustutamiseks nõusoleku andmisest, kuni temale tagastatakse tasutud ostuhinna osa 50 000 eurot, millest on maha arvatud õiglases suuruses leppetrahv. Müügilepingu p-i 2.2 kohaselt on ostuhinnast 50 000 eurot hoiustatud enne lepingu sõlmimist notarikontol. Müügilepingu p-s 4.3 on sätestatud, et kui müüja taganeb lepingust lepingu p 4.1 alusel, tasub ostja müüjale leppetrahvi 50 000 eurot. Juhul, kui ostja on teinud müüjale ostuhinna osas ettemakse, tasaarvestatakse ettemaksuna tasutud summa leppetrahvi ulatuses. Müüjad on 02.05.2017 teinud ostjale tasaarvestusavalduse, millega on tasaarvestanud ostja ostuhinna tagastamise nõude 50 000 eurot müüjate leppetrahvi nõudega 50 000 eurot. Kostja vaidles tasaarvestusavaldusele vastu ning leiab, et leppetrahv on liiga suur. 29.

§ 111

lg 1 sätestab, et kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, 7 kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab. Riigikohus on 20.06.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11 (p 32) selgitanud, et ei saa nõustuda, et eelmärge tuleks lugeda müügilepingu järgi üleantuks, mille kostja peaks hagejale tagastama

§ 189lg 1 esimese lause alusel.

Eelmärge on nõude täitmist aktsessoorselt tagav tagatisõigus, mis lõpeb koos tagatava nõudega. Seda ei saa tagastada. Kostjal ei ole

§ 111

lg-le 1 tuginedes õigust keelduda eelmärgete kustutamiseks nõusoleku andmisest, isegi kui tal on õigus nõuda

§ 189lg 1 esimese lause alusel ettemaksu tagastamist.

Eeltoodud Riigikohtu seisukohale tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kostja ei saa keelduda eelmärke kustutamiseks tahteavalduse andmisest

§ 111lg 1 alusel.

30.

§ 110

lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest. Riigikohus on 20.06.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-157-11 (p 35) selgitanud, et eelkõige müügilepingu järgi tasutud ettemaksu tagastamise nõude ja müügilepingu täitmiseks seatud eelmärke kustutamiseks nõusoleku saamise nõude vahel võib olla piisav seos

§ 110lg 1 teise lause mõttes.

Sellele nõudele tuginedes kostja kohustuse täitmisest keeldumise õiguse tunnustamiseks tuleb

§ 110

lg 1 esimese lause järgi tuvastada ka ettemaksu tagastamise nõude sissenõutavus ja see, et nõue ei ole piisavalt tagatud. 31. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja nõue eelmärke kustutamiseks ja kostja nõue ostuhinna osa tagastamiseks ei ole omavahel piisavas seoses. Lähtudes Riigikohtu 20.06.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11 antud selgitustest ning arvestades asjaolu, et müügilepingu p 3.3 ja 3.4 kohaselt tagab eelmärge müügilepingu eseme omandiõiguse üleandmist, siis on ettemakse tagastamise nõude ja eelmärke kustutamiseks nõusoleku saamise nõude vahel piisav seos

§ 110lg 1 mõttes.

Arvestades, et müügilepingu taganemisel tekkiv tagastamisnõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist, siis on kostja nõue ostuhinna osa tagastamiseks muutunud sissenõutavaks.

§ 110

lg 1 sätestatud kohustuse täitmisest keeldumise õiguse eelduseks on samuti, et võlgniku nõue ei ole piisavalt tagatud. Erialakirjanduses on selgitatud, et tagatust tuleb siin mõista laiemalt, st kohustuse täitmisest ei saa keelduda ainuüksi põhjusel, et võlgniku nõude täitmise tagamiseks ei ole seatud nt panti või käendust. Täitmisest keeldumise õiguse kasutamise eelduseks on üldiselt sissenõutavaks muutunud nõude täitmise ohustatus, st kui teise poole makseraskuste või nõuete protsessuaalse realiseerimise raskendatuse tõttu ei ole kindlust, et nõue täidetakse ja nõude täitmiseks ei ole ka tagatist (vt P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 525). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole eelnimetatud tingimus kohustuse täitmisest keeldumiseks täidetud. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et müüjad oleksid makseraskustes. Arvestades ka, et müüjatele kuulub müügilepingu esemeks olnud kinnistu, siis puudub alus arvata, et müüjad ei suudaks kostjale ostuhinna osa tagastada. Kolleegiumi arvates ei ole kostja ostuhinna osa tagastamise nõude realiseerimine ka protsessuaalselt raskendatud. Asjaolu, et ostuhinna osa tagastamise üle on pooltel vaidlus, ei tähenda automaatselt, et 8 selle nõude realiseerimine oleks protsessuaalselt raskendatud. Kui üksnes vaidluse olemasolu lugeda piisavaks, et pidada nõude realiseerimist protsessuaalselt raskendatuks, siis kaotaks

§ 110

lg 1 tingimus, et võlgniku nõue ei ole piisavalt tagatud, olulises osas oma mõtte. Kuna menetluses ei ole väidetud ega tõendatud, et müüjad oleksid makseraskustes, siis ei ole alust asuda seisukohale, et kostja nõude rahuldamise korral kohtumenetluses võiks otsuse täitmine olla ohustatud. Seega ei ole täidetud

§ 110lg 1 tingimus, et võlgniku nõue ei ole piisavalt tagatud.

Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja kohustuse täitmisest keelduda ka

§ 110lg 1 alusel.

1. Kuna kostja ei saa oma kohustuse täitmisest keelduda, siis ei pidanud maakohus võtma seisukohta leppetrahvi ja selle suuruse ning tasaarvestuse kehtivuse küsimuses.
2. Ülaltoodule tuginedes tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Menetluskulude jaotus
3. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis ei ole alust muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Samuti ei ole alust muuta maakohtu otsust menetluskulude kindlaksmääramise osas. Maakohtu kindlaksmääratud menetluskulude suurusele ei ole kostja apellatsioonkaebuses konkreetseid vastuväiteid esitanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole menetluskulude kindlaksmääramisel diskretsioonipiire ületanud.
4. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis tuleb ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Arvestades, et maakohus määras otsuses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse, siis tuleb ka ringkonnakohtul määrata kindlaks apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude rahaline suurus (TsMS § 174 lg 3).
5. Hageja palus kostjalt välja mõista apellatsiooniastme menetluskulud 2362,50 eurot (käibemaksuga), millele lisandub ringkonnakohtu istungi kulu. Samuti palus hageja välja mõista menetluskuludelt viivise. Hageja esindaja tunnitasu on 125 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.
6. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja esindaja menetlustoimingud järgmised: e-kiri kliendile seoses vastaspoole menetlusabi taotlusega 10m; e-kiri kliendile apellatsioonkaebuse vastusega seotud kliendi küsimuste osas 20m; vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 8h; täiendavate tõendite kogumine ja nende edastamise menetlusdokumendi koostamine 1h 45m; tutvumine apellandi seisukohtadega tõendite esitamise taotluse suhtes 15m; valmistumine ringkonnakohtu istungiks ja kohtukõnede seisukohtade ettevalmistamine 5h, menetluskulude nimekirja ettevalmistamine 15m. Kohtuistung kestis ca 1 tund.
7. Kolleegium peab põhjendatuks ajakulu e-kirja koostamisele seoses vastaspoole menetlusabi taotlusega 10m. Arvestades apellatsioonkaebuse vastuse sisu ja mahtu on põhjendatud ajakulu apellatsioonkaebuse vastuse koostamisele 8 h, mis hõlmab ka e-kirja koostamist kliendile apellatsioonkaebuse vastusega seotud kliendi küsimuste osas. Täiendavate tõendite kogumise ja esitamise ning selle vastusega tutvumise põhjendatud ajakulu on kolleegiumi hinnangul kokku 1h, arvestades nende dokumentide mahtu. Valmistumine ringkonnakohtu istungiks ja kohtukõne teeside koostamise põhjendatud ajakulu kokku on 2h 30m. Teesid kordavad eelnevalt hageja poolt esitatut. Menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud ajakulu ei ole põhjendatud (vt Riigikohtu 11.11.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-14, p 12). Kohtuistungi ajakulu summas 1h on põhjendatud. 9 Seega on hageja esindaja põhjendatud ajakulu kokku 12h 40m. Hageja esindaja tunnitasu määr 125 eurot (lisandub käibemaks) ei ületa keskmist tunnitasu. Seega on õigusabikulu põhjendatud 12h 40m ulatuses summas 1900 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis menetluskuludelt. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 10