← Eesti

3-18-940/9

Obsah (4)§ 111§ 221§ 112§ 118

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2018, Tallinn Haldusasja number 3-18-940 Haldusasi Ilotrükk OÜ kaebus Maksu- ja T

) §-de 111 ja 118 kohaselt võimalik. Järelikult on korraldustes ettenähtud viisil arestimine lubamatu ning maksuhaldur on ületanud talle oma nõuete sundtäitmiseks antud pädevust. Täitemenetlust reguleerivad õigusaktid, millele MKS viitab, ei reguleeri sissenõudja enda nõuete aresti.

§ 111

kohaselt arestib kohtutäitur võlgniku nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Seega astub arestimise järel kohtutäitur võlgniku asemel võlgniku ja kolmanda isiku suhtesse, sealjuures on tal õigus esitada kolmanda isiku vastu arestitud nõude sissenõudmiseks hagi. Maksuhaldur on ise

-i mõttes nii sissenõudja kui ka kohtutäitur. Maksuhaldur kui sissenõudja omab väidetavalt nõuet Ilotrükk OÜ vastu, kellel on omakorda nõue maksuhalduri vastu. Sellises olukorras tasaarvestaks tavapärane sissenõudja oma nõude võlgniku omaga. Maksuhaldur on nüüd endal keelanud Ilotrükk OÜ-le kohustuse täitmise ja on kohustanud sisuliselt iseennast endale tasuma Ilotrükk OÜ-le võlgnetavad kohustused. Selline konstruktsioon on raskesti hoomatav ning täiesti ebavajalik, mis iseloomustab seda, miks

§ 111ei saa ette näha sissenõudja nõude aresti.

  1. Maksuhaldur on korraldustes märkinud, et RTK-l on keelatud maksete Ilotrükk OÜ-le tegemine ning on RTK-d kohustanud arestitud summad tasuma maksuhalduri arveldusarvele. Sellega on maksuhaldur rüütanud enda kohustused Ilotrükk OÜ ees RTK kohustusteks, kuigi viimane ei saa Ilotrükk OÜ-le võlgneda tagastusnõude tasumisega viivitamise eest intressi ega kohtuotsusega väljamõistetud menetluskulusid. RTK ei saa olla maksuhaldur MKS-i mõttes ega ei olnud ka menetlusosaline haldusasjas nr 3-16-
  2. Ilotrükk OÜ hinnangul viitab selline käitumine sellele, et ka maksuhaldur mõistis korralduste koostamisel, et arestida saab

§ 111kohaselt üksnes kolmandate isikute nõudeid.

Käesoleval juhul on maksuhaldur arestinud aga enda kohustused, mis ei ole kooskõlas

§-ga 111. Täiendavalt toob Ilotrükk OÜ välja, et tegelikult on nii RTK kui ka maksuhaldur Ilotrükk OÜ seisukohast üks isik - Eesti Vabariik. Seega ei saaks ka RTK olla kolmandaks isikuks, kuivõrd tegemist ei ole iseseisvate õigusvõimeliste juriidiliste isikutega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 26 mõttes. Seega ei ole

§ 111

kohaselt korraldustega arestitud nõuete arestimine võimalik, kuivõrd maksuhaldur on arestides talle antud pädevust ületanud ja arestinud enda nõudeid, mis ei ole

§ 111kohaselt arestitavad, vaid arestida saab kolmanda isiku nõuded.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 25 lg 2 kohaselt on avalikõiguslik juriidiline isik riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Nii MTA kui RTK on oma põhimääruste alusel Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluvad valitsusasutused. Järelikult ei ole nende näol tegemist eraldiseisvate juriidiliste isikutega ning nad ei ole õigussubjektid. 16. Jõustunud kohtuotsustest tulenevalt pidi maksuhaldur välja arvutama ja tasuma Ilotrükk OÜle 15 tööpäeva jooksul alates Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuse jõustumisest MKS § 116 lg-s 1 sätestatud intressi. Maksuhaldur arvutas küll tasutava intressi välja, kuid korraldusega I arestis Ilotrükk OÜ intressi. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-79-13 selgitanud, et maksukohustuslase intressinõue erineb tavalisest tagastusnõudest (MKS § 33) ning et MKS § 116 lg-st 6 tuleneb, et maksukohustuslasel on õigus nõuda, et maksuhaldur kannaks intressi tema pangakontole, mitte ettemaksukontole. Sisuliselt tuleneb MKS § 116 lg-st 6 maksuhaldurile juhis, et maksukohustuslase intressinõue kuulub maksukohustuslase poolt ära näidatud pangakontole tasumisele ning ei ole arestitav. Seda toetavad ka Riigikohtu selgitused, mille kohaselt on arestitav maksukohustuslase pangakonto pärast seda, kui maksuhaldur on sinna oma kohustused täitnud. Järelikult on Riigikohus silmas pidanud, et intressinõuet ennast ei saa arestida. Eeltoodud Riigikohtu seisukoht võib olla ajendatud sellest, et kuivõrd maksukohustuslase intressinõue ei ole tavaline tagastusnõue, siis ei kohaldu sellele ka MKS § 34 lg-s 1 sätestatud arestimise õigus. Seega ei toeta olemasolev kohtupraktika maksukohustuslase intressinõude arestimise võimalust ning intressinõue tuleb üldjuhul MKS § 116 lg 6 kohaselt maksukohustuslasele 15 tööpäeva jooksul tasuda. Käesoleval 3

(8)juhul nägi sellise kohustuse ette ringkonnakohtu jõustunud otsus, kuid see ei muuda intressinõude õiguslikku olemust. 17. Maksuhaldur on korraldusega nr 13-2.3/1236 sisuliselt tasaarvestanud enda kohustuse Ilotrükk OÜ ees maksukohustuslase maksuvõlaga. Arestimine on selleks aga vale meede ning maksuhaldur oleks pidanud Ilotrükk OÜ nõude tasaarvestamisel lähtuma maksunõuete ja kohustuste täitmise tasaarvestamise reeglitest (MKS § 105). Täiendavalt ei ole selline arestimine ega tasaarvestamine võimalik

-is sätestatud regulatsiooni tõttu. MKS § 128 lg 1 kohaselt tuleb maksuvõla sundtäitmisel lähtuda muuhulgas

-ist kui täitemenetlust reguleerivast õigusaktist.

§ 221näeb ette sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

Käesoleval juhul ei ole sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ise oluline, kuid oluline on

§ 221

lg-s 2 antud juhtnöörid kohtulahendi sundtäitmisele vastuväidete esitamise kohta.

§ 221

lg 2 kohaselt võib sundtäitmisele esitada vastuväiteid üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Järelikult ei saa maksuhaldur tasaarvestada ega arestida nõuet alusel, mis on aset leidnud enne kohtulahendi jõustumist. Korralduste kohaselt on maksuhaldur nii Ilotrükk OÜ intressi tagastamise nõude kui ka menetluskulude hüvitamise nõude arestinud maksuvõlgade tõttu, mis on tekkinud enne jõustunud kohtuotsuseid. Seega ei tohi MKS § 128 lg 1 ja

§ 221

lg 2 koostoimes maksuhaldur kohtulahendist tulenevaid nõudeid tasaarvestada ega arestida, kui maksuhalduri nõuded on tekkinud enne kohtulahendi jõustumist. Eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur esiteks ebaõigesti kasutanud arestimise instituuti, kuivõrd ta on tegelikult arestimise teel Ilotrükk OÜ intressinõude tasaarvestanud ning teiseks on ta sisuliselt esitanud täitmise vastuväiteid

§ 221

lg 1 mõttes, kuid nende vastuväidete alus on tekkinud enne kohtulahendi jõustumist. 18.

§ 112lg 1 kohaselt ei saa sissenõuet pöörata nõuetele, mida ei saa loovutada.

Käesoleval juhul ei sätesta

, HKMS või mõni muu seadus, et halduskohtumenetluses vastustajalt väljamõistetud menetluskulude nõue oleks loovutatav nõue. Võrdluseks võib tuua MKS § 34 lg 1, kus seadusandja on selgelt ette näinud võimaluse tagastusnõuet arestida ja pantida. Ringkonnakohus on 18.05.2006 haldusasjas nr 3-04-318 tehtud otsuses leidnud, et avalik-õiguslike nõuete, sh avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõuete loovutamine ei ole ilma seadusliku aluseta lubatud. Analoogia kohaldamine tsiviilõigusega ei ole vastavas osas põhjendatud. Tulenevalt ringkonnakohtu selgitustest, ei ole seega halduskohtumenetluses tekkinud avalikõiguslik menetluskulude nõue

§ 112lg 1 järgi arestitav ning korraldus nr 13-2.3/1237 on õigusvastane.

  1. Maksuhaldur on Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuse ja Riigikohtu 27.03.2018 otsuse täitnud osaliselt. Maksuhaldur arvutas 05.04.2018 otsusega nr 8-3/001757 välja Ilotrükk OÜle makstava intressi. Kohtuotsusega pandud intressi tasumise kohustust ja menetluskulude hüvitamise kohustust ei ole maksuhaldur tänaseni täitnud, kuigi lisaks jõustunud kohtuotsustele kohustab teda selleks ka maksuhalduri enda poolt välja andud haldusakt, mis on kehtiv ning mida pole enam võimalik vaidlustada. Seetõttu palub Ilotrükk OÜ, et halduskohus kohustaks MTA-d viivitamata täitma haldusasjas nr 3-16-84 talle pandud toiminguid ehk tasuma maksuhalduri 05.04.2018 otsusega nr 8-3/001757 kindlaks määratud intressid ja kohtuotsustega Ilotrükk OÜ kasuks välja mõistetud menetluskulud.
  2. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse kohaselt pidi maksuhaldur 15 tööpäeva jooksul välja arvutama ja tasuma Ilotrükk OÜ-le MKS § 116 lg-s 1 sätestatud intressi 49 341,58 euro suuruselt summalt. Lisaks mõistis Tallinna Ringkonnakohus ja Riigikohus maksuhaldurilt Ilotrükk OÜ kasuks välja menetluskulud. Selline otsus on kaasa toonud haldusorgani kaalutlusõiguse kitsenemise ning maksuhalduril puudub õigus MKS § 116 lg-s 1 sätestatud intressi või menetluskulude hüvitamise üle otsustada. Maksuhaldur on asunud aga otsima võimalusi jõustunud kohtuotsuste täitmisest kõrvalehoidmiseks ja on seejuures asunud väljamõistetud summasid õigusvastaselt arestima. Eeltoodust tulenevalt palub Ilotrükk OÜ halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 248 lg 1 alusel määrata MTA-le trahv jõustunud kohtuotsuste mittetäitmise eest. 4

(8)
  1. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.
  2. Vastustaja märgib, et kaebajal on õigus selles, et jõustunud kohtuotsusega kohustati maksuhaldurit arvestama ja tasuma kaebajale intressi. Samas ei tähenda see, et kaebaja varalistele õigustele ei saaks pöörata sissenõuet. Maksuhaldur on 05.04.2018 otsusega arvestanud kaebaja kasuks intressi ning kandnud selle tema taotluse alusel üle Madara 14 OÜ arvelduskontole. Samas on maksuhaldur kasutanud temale MKS § 130 lg 1 punktiga 3 antud õigust pöörata sissenõue kaebaja rahalistele õigustele, arestides kaebajale tehtavad väljamaksed ning kohustades RTK-d kandma arestitud summad kaebaja maksuvõla katteks MTA pangakontole. Seega on väär kaebaja väide, et korraldused on antud ilma õigusliku aluseta.
  3. Kaebajal on õigus selles, et maksukohustuslasel on õigus nõuda, et maksuhaldur kannaks intressi ettemaksukonto asemel tema pangakontole. Kaebaja samas eksib väites, et selle makse arestimine ei ole võimalik. Kaebaja viidatud Riigikohtu seisukoht jaatab, et maksukohustuslase pangakonto on arestitav pärast seda, kui maksuhaldur on sinna oma kohustused täitnud. Praegusel juhul täitis maksuhaldur oma kohustuse arvestada ja maksta kaebajale intressi. Peale vastava toimingu tegemist ja andmete infosüsteemi sisestamist tekkis RTK-l kohustus teha väljamakse kaebaja näidatud pangakontole. Kaebajal oli maksuvõlg ning seetõttu tegi maksuhaldur RTK-le korraldused kaebajale mõeldud väljamaksete arestimiseks. Sisuliselt on vaidlusalused korraldused samad, mis tehakse pankadele maksuvõlgade sissenõudmise menetluste raames. Nõude arestimise puhul on maksuhalduril õigus nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks (

§ 118lg 1).

Eelnimetatud alusel on maksuhalduril seadusest tulenev õigus teha väljamaksete arestimiseks korraldusi igasugustele kolmandatele isikutele.

  1. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige ka kaebaja käsitlus, et maksuhaldur on korraldustega sisuliselt tasaarvestanud enda kohustuse kaebaja ees maksuvõlaga ja kaebaja menetluskulude nõude maksuhalduri vastu. Seetõttu ei ole alust kaebuse rahuldamiseks. Lisaks puudub alus maksuhalduri trahvimiseks. KOHTU PÕHJENDUSED
  2. Esmalt lahendab kohus kaebuse ja seejärel kaebaja taotluse vastustaja trahvimiseks jõustunud kohtuotsuste täitmata jätmise eest.
  3. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.
  4. Vaidlus puudub selles, et Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 ja Riigikohtu 27.03.2018 kohtuotsused haldusasjas nr 3-16-84 jõustusid 27.03.
  5. Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 otsuse resolutsiooni punktiga 3.3 kohustati MTA-d arvutama ja tasuma kaebajale 15 tööpäeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates MKS § 116 lg-s 1 sätestatud intressi MTA 02.06.2011 maksuotsuse koos maksuvõla tasumise korraldusega nr 12.2-3/10287-67 täitmiseks ajavahemikul 07.07.2011 kuni 02.11.2012 tasaarvestatud 49 341,58 euro suuruselt summalt. Sama kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 4 mõisteti MTA-lt kaebaja kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulude katteks kokku 3731,40 eurot. Riigikohtu 27.03.2018 kohtuotsuse resolutsiooni punktiga 2 mõisteti MTA-lt kaebaja kasuks välja menetluskulud 907,20 eurot.
  6. Samuti puudub vaidlus selles, et kaebajal on MTA ees maksuvõlg, mille sundtäitmine on MKS § 128 lg 2 järgi lubatud. Maksuhaldur kohustas kaebajat 17.02.2015 maksuotsusega nr 12.23/020757-17 ja 17.12.2015 maksuotsusega nr 12.2-3/031259-8 tasuma maksuvõlga 30 päeva jooksul alates maksuotsuse kättesaamisest ning 20.06.2016 korraldusega nr 13-11/34715, 14.07.2016 korraldusega nr 13-11/40881 ja 15.08.2016 korraldusega nr 13-11/47823 tasuma maksuvõlga 10 päeva jooksul alates korralduste kättesaamisest. Vaidlustatud 16.04.2018 korraldustes on märgitud, et 16.04.2018 seisuga oli maksuotsuste ja korralduse järgi tasumata 358 737,42 eurot. 5

(8)
  1. Pooled vaidlevad selle üle, kas MTA 16.04.2018 korraldustega nr 13-2.3/1236 ja 132.3/1237 teostatud kaebaja rahaliste kohustuste arestimine oli õiguspärane ja kas Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 ja Riigikohtu 27.03.2018 kohtuotsused saab lugeda MTA poolt täidetuks.
  2. Kaebaja on vaidlustatud MTA korraldustest saanud aru selliselt, et MTA on vaidlusaluste korraldustega iseendal keelanud kaebajale kohustuse täitmise ja on kohustanud iseennast tasuma endale kaebajale võlgnetavad kohustused. Kaebaja taoline arusaam tugineb seisukohale, et MTA ja RTK on sama isik. MTA väidab, et on jõustunud kohtuotsustest tulenevad kohustused kaebaja ees täitnud ja RTK-d tuleb käsitleda eraldi isikuna.
  3. Esmalt käsitleb kohus rahalise õiguse arestimise õiguslikke aluseid üldiselt.
  4. MKS § 130 lg 1 esimene lause sätestab, et kui kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri haldusaktis või MKS § 128 lg 4 punktides 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist. MKS § 130 lg 1 punkti 3 alusel on maksuhalduril võla sundkorras sissenõudmisel õigus pöörata sissenõue rahalisele õigusele käesoleva seadusega ja täitemenetlust reguleerivate õigusaktidega sätestatud korras. MKS § 130 lg 1¹ kohaselt esitab maksuhaldur nimetatud toimingu tegemiseks taotluse või korralduse või edastab korralduse elektroonilise arestimissüsteemi kaudu. Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 kohtuotsuse ja Riigikohtu 27.03.2018 kohtuotsuse alusel kaebaja kasuks tehtavad väljamaksed on kaebaja rahaline õigus, millele saab MKS § 130 lg 1 p 3 alusel sissenõude pöörata. 33.

§ 111

sätestab, et sissenõude pööramiseks nõudele arestib kohtutäitur nõude ja kohustab võlgniku suhtes kohustatud kolmandat isikut täitma kohustuse sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Arestimisaktiga keelab kohtutäitur ka võlgnikul nõuet käsutada, eelkõige nõuet sisse nõuda.

§ 118

lg 1 esimese lause kohaselt on sissenõudjal nõude arestimise puhul õigus nõuda kolmandalt isikult võlgniku asemel kohustuse täitmist enda kasuks kohtutäiturile, sealhulgas ka õigus esitada hagi võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku vastu.

  1. Ühestki õigusnormist ei tulene kohustust teostada maksukohustuslase rahalise õiguse arestimine pärast seda, kui rahalise õigusega seotud summa on üle kantud maksukohustuslase pangakontole. Seega on õiguse arestimine õiguspärane ka olukorras, mil vastavat ülekannet tehtud ei ole. Asjaolu, kas nõude omajal on nõue panga või mõne muu isiku vastu ei muuda nõude olemust.
  2. Kaebaja väidab, et kehtiv kohtupraktika ei võimalda arestida intressinõuet, mida ei ole veel maksukohustuslase pangakontole täidetud. Kaebaja viitab Riigikohtu 23.01.2014 määruse nr 3-3-179-13 punktile 12, kus on selgitatud, et maksukohustuslasel on õigus nõuda, et maksuhaldur kannaks intressi tema pangakontole. Sarnaselt ettemaksukonto arestimisele on maksuhalduril MKS § 131 järgi õigus arestida ka pangakonto. Kohtu hinnangul ei saa sellest seisukohast järeldada, et intressi saamise õiguse arestimine on MKS § 130 lg 1 p 3 alusel keelatud enne intressisumma ülekandmist maksukohustuslase pangakontole. Viidatud Riigikohtu lahendis oli maksuhaldur tasunud intressi ettemaksukontole, mitte määruskaebuse esitaja pangakontole. Riigikohus leidis, et maksuhaldur pidanuks intressi tasuma pangakontole. Samas märkis Riigikohus punktis 11, et sõltumata intressi tasumisest ettemaksukontole oli see rahalise õigusena siiski arestitav. Seega ei tulene kaebaja viidatud Riigikohtu lahendist, et rahalise kohustuse arestimiseks peab eelnevalt olema vastav ülekanne maksukohustuslase pangakontole tehtud.
  3. Järgnevalt tuleb saavutada selgus selles, millised kaebaja rahalised õigused MTA tegelikult arestis, sest pooltel on sellest erinev arusaam. Vaidlusaluste korraldustega arestiti RTK poolt kaebajale tehtavad väljamaksed ja kohustati RTK-d kandma väljamaksed kaebaja maksuvõla katteks MTA pangakontole. Kohtu hinnangul nähtub vaidlusaluste MTA korralduste resolutsioonidest, et käesolevas asjas ei arestitud rahalisi õigusi, mis kaebajal olid MTA suhtes kohtuotsustest tulenevalt, vaid kaebaja rahalised õigused RTK poolt tehtavate väljamaksete suhtes. Teisisõnu oli 16.04.2018 korralduste nr 13-2.3/1236 ja 13-2.3/1237 tegemise ajal kaebaja suhtes kohustatud isikuks mitte MTA, vaid RTK. MTA oli selleks ajaks oma kohustused kaebaja ees 6

(8)täitnud ning kandnud vastavad andmed kaebaja kasuks arvestatud intressi andmebaasi, millega vastav info liikus töötlemiseks RKT-sse. Peale seda tekkis RKT-l kohustus teha väljamakse kaebaja poolt näidatud pangakontole. 37. Kaebaja on valel arusaamal, et MTA ja RTK on üks ja sama isik (riik). Rahandusministri 06.10.2008 määruse nr 29 „Maksu- ja Tolliameti põhimäärus“ § 1 kohaselt on MTA Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab riiklikku järelevalvet ning kohaldab riiklikku sundi seaduses ette nähtud alustel ja ulatuses. Riigihalduse ministri 14.11.2017 määruse nr 84 „Riigi Tugiteenuste Keskuse põhimäärus“ § 1 kohaselt on RTK Rahandusministeeriumi valitsemisalasse kuuluv valitsusasutus, millel on juhtimisfunktsioon ja mis teostab täidesaatvat riigivõimu seaduses ettenähtud alusel ja ulatuses. Kuna MTA-l ja RTK-l on eraldi põhimäärused ning tegemist on valitsusasutustega, võib järeldada, et tegemist on kahe eraldiseisva isikuga. Kuna MTA-d ja RTK-d ei saa käsitleda sama isikuna, langevad ära sellest eeldusest lähtuvad kaebaja argumendid korralduste õigusvastasuse küsimuses. Kohus leiab, et MTA on teostanud täpselt sellise loogikaga arestimise, nagu

§ 111ette näeb.

Kohtu hinnangul ei ole tegemist raskesti hoomatava ega ebavajaliku konstruktsiooniga rahalise õiguse arestimiseks, kuna MTA ja RTK on vaidlusalustes korraldustes selgelt eristatavad isikud.

  1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et MTA poolt kaebaja rahaliste õiguste arestimine oli õiguspärane ning MTA 16.04.2018 korraldus nr 13-2.3/1236 ja 16.04.2018 korraldus nr 13-2.3/1237 ei kuulu tühistamisele.
  2. Eelnevaga ei väida kohus, et MTA ei olnud kaebaja suhtes millekski kohustatud. Pole vaidlust, et Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 kohtuotsuse resolutsiooni punktidest 3.3 ja 4 ning Riigikohtu 27.03.2018 kohtuotsuse resolutsiooni punktist 2 tulenevad kohustused olid MTA kohustused kaebaja ees. MTA oli Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 kohtuotsuse resolutsiooni punkti 3.3 kohaselt kohustatud arvutama ja tasuma kaebajale intressi ning resolutsiooni punkti 4 kohaselt tasuma kaebajale kaebaja kasuks välja mõistetud esimese ja teise astme menetluskulud summas 3731,40 eurot. Riigikohtu 27.03.2018 kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 kohaselt oli MTA kohustatud tasuma kaebajale kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulud summas 907,20 eurot. Kohus on aga seisukohal, et MTA oli kohtuotsustest tulenevad kohustused 16.04.2018 korralduste andmise ajaks juba täitnud.
  3. Menetluskulude hüvitamise puhul on tegemist MTA-le vahetult kohtuotsusest tuleneva rahalise kohustusega. Selle kohustuse täitmiseks ei pidanud MTA eraldiseisvat haldusakti andma. Intressi tasumise kohustus tuleneb MKS § 116 lg-st 1, mille esimene lause sätestab, et kui maksuhalduri antud haldusakti alusel on maksukohustuslane tasunud või temalt on sisse nõutud või tema tagastusnõudega on tasaarvestatud suurem summa, kui oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele, siis on maksuhaldur kohustatud arvestama enammakstud summalt maksukohustuslase kasuks intressi. Kaebaja esitas 02.04.2018 MTA-le taotluse intressi ja kohtuotsuste alusel välja mõistetud menetluskulude tasumiseks.
  4. MTA tegi kaebaja taotluse kohta 05.04.2018 otsuse nr 8-3/001757, millega rahuldas kaebaja taotluse intressi arvestamiseks, arvestas kaebaja kasuks intressi enammakstud maksusummalt kokku summas 39 985,86 eurot ning otsustas kanda kaebaja kasuks arvestatud intressi tema taotluse alusel Madara 14 OÜ arvelduskontole. Kohus leiab, et 05.04.2018 otsusega nr 8-3/001757 täitis MTA Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 kohtuotsuse resolutsiooni punktist 3.3 tuleneva kohustuse täielikult, mitte osaliselt, nagu kaebaja väidab. Kohtuotsustega välja mõistetud menetluskulude kohta ei ole MTA 05.04.2018 otsusega analoogset otsust teinud, kuid selleks puudus ka vajadus, sest kohustus kaebaja menetluskulude hüvitamiseks tulenes vahetult kohtuotsustest. Vaidlusalustest korraldustest tuleneb, et kaebajale väljamakstavad summad olid ülekannete teostamiseks edastatud RTK-le. See tähendab, et väljamaksete tegemise küsimus oli MTA poolt lõplikult otsustatud ja MTA mõjusfäärist väljunud. Vastustaja on ka omalt poolt selgitanud, et peale vastava toimingu tegemist ja andmete infosüsteemi sisestamist tekkis RTK-l kohustus teha väljamakse kaebaja näidatud pangakontole. Seega sõltus kaebaja poolt vaidlusaluste summade kättesaamine RTK-st ja 7

(8)vaidlusaluste korralduste tegemise aja seisuga ei saanud rääkida enam kaebaja rahalisest nõudest MTA vastu. Juhul, kui MTA ei oleks vastavat nõuet arestinud, oleks RTK kohustuse reaalselt ka täitnud. Sealjuures järgis MTA intressi arvutamise ja tasumise otsuse tegemisel Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 kohtuotsuse resolutsiooni punktis 3.3 määratud kohtuotsuse täitmise tähtaega (15 tööpäeva kohtuotsuse jõustumisest arvates ehk hiljemalt 17.04.2018).
  1. Eeltoodust tulenevalt puudub alus MTA kohustamiseks täita jõustunud kohtuotsuseid. Seega jätab kohus kohustamisnõude rahuldamata.
  2. Kuna kaebaja leidis, et maksuhaldur ei ole Tallinna Ringkonnakohtu ja Riigikohtu otsused haldusasjas nr 3-16-84 täielikult täitnud, on ta esitanud ka taotluse MTA-le rahatrahvi määramiseks HKMS § 248 lg 1 alusel. HKMS § 248 lg 1 kohaselt määrab kohus kohtulahendi täitmata jätmise eest süüdiolevale menetlusosalisele rahatrahvi kuni 32 000 eurot. HKMS § 248 lg 3 kohaselt on trahvi määramise pädevus halduskohtul. Rahatrahvi määramise põhiline eeldus on see, et menetlusosaline on kohtulahendi täitmata jätnud. Kuna kohus tuvastas juba kohustamisnõude lahendamisel, et MTA on Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2017 kohtuotsuse resolutsiooni punktid 3.3 ja 4 ning Riigikohtu halduskolleegiumi 27.03.2018 kohtuotsuse resolutsiooni punkti 2 nõuetekohaselt täitnud, puudub alus kaebaja taotluse rahuldamiseks ja vastustajale rahatrahvi määramiseks.
  3. Kohtu eelnevat seisukohta kinnitab täiendavalt Tallinna Ringkonnakohtu 03.07.2018 määrus haldusasjas nr 3-15-3202, milles ringkonnakohus luges käesoleva vaidlusega väga sarnastel asjaoludel esitatud rahatrahvi määramise taotluse lahendamisel kohtuotsuse täidetuks olukorras, kus MTA oli arestinud RTK poolt isikule tehtava väljamakse ning kohustas RTK-d kandma kohtuotsuse alusel isiku kasuks välja mõistetud summa isiku maksuvõla katteks MTA pangakontole (punkt 17).
  4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulu väljamõistmist kaebuse esitajalt. Seega menetluskulude jaotamise küsimust ei tõusetu ning menetluskulud jäävad kummagi poole enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.