1-19-698/15

(18231700244)Kohtukoosseis kohtunik Kristina Väliste Kohtuistungi sekretär Leili Merila Kriminaalasi Eerik Hundi süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi üldmenetluses Prokurör Merike Tikk Süüdistatav Kaitsja EERIK HUNT, isikukood: 38605310315, elukoht: XXX; kodakondsus: Eesti Vabariik; emakeel: eesti keel; haridus: 8 klassi; töökoht: XXX; XXX; kriminaalkorras karistatud 1-l korral: 05.03.2015.a. Harju Maakohtu otsusega KarS § 141 lg 1 alusel vangistusega 2 aastat, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati 1/3 võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vangistus 1 aasta 4 kuud, karistusaja alguseks 03.03.2015.a. Tõkend: ei ole kohaldatud. Vahur Krinal RESOLUTSIOON 1. Süüdi tunnistada Eerik Hunt KarS § 120 lg 1 järgi ja karistada teda vangistusega 6 (kuus) kuud. 2. KarS § 74 lg 1, 3 alusel määrata, et mõistetud karistust, 6 kuu pikkust vangistust, ei pöörata täielikult täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 1 (ühe) aasta pikkuse katseaja kestel toime uut kuritegu ning järgib KarS § 75 lg 1 p-des 1-6 sätestatud kontrollnõudeid, kohustudes: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas: XXX; 1 2) 3) 4) 5) 6) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks Eesti territooriumi piires kauemaks kui viieteistkümneks päevaks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks; saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa Eesti territooriumilt lahkumiseks ja väljaspool Eesti territooriumi viibimiseks. KarS § 75 lg 2 p 8 alusel on Eerik Hunt kohustatud käitumiskontrolli ajal: - osalema sotsiaalprogrammis. 3. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 29.04.2019.a. Määrata Eerik Hunt Tallinna vangla Lääne-Harju kriminaalhooldusosakonna juhataja poolt määratud kriminaalhooldaja järelevalve alla. 4. KrMS § 175, § 179, § 180 alusel välja mõista Eerik Hundilt riigituludesse: - sundraha 1,5 palga alammääras – 810 (kaheksasada kümme) eurot; - kaitsjatasu summas 1058,64 (üks tuhat viiskümmend kaheksa eurot ja kuuskümmend neli senti) eurot. 5. Kriminaalmenetluse kulud kogusummas 1868,64 eurot tasuda 12 (kaheteistkümne) kuu jooksul, tasudes käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates iga kuu 1. kuupäevaks alates 01.06.2019.a. kuni 01.05.2020.a 155,72 (ükssada viiskümmend viis eurot ja seitsekümmend kaks senti) eurot, Maksu- ja Tolliameti kontole nr EE351010052031000004 SEB Pank, kontole nr EE502200221014193355 Swedbank või kontole nr EE401700017002872300 Luminor Bank, maksekorraldusse märkida viitenumber 99919700021630. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. 6. Kannatanu H H taotlus lähenemiskeelu kohaldamiseks – jätta rahuldamata. 7. Asitõendid ja salvestised: - 1 DVD-plaat salvestisega – jätta kriminaalasja materjalide juurde; - kogutud DNA-proovid (asuvad EKEI-

1. s)– hävitada kohtuotsuse jõustumisel. EDASIKAEBE KORD Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest (29.04.2019.
2. a)ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav (29.04.2019.a). 2 Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Tallinna kohtumajale. SÜÜDISTUSE SISU Eerik Hunti süüdistatakse selles, et tema 02.02.2018 kella 12.00 paiku XXX ähvardas XXX maja ees olevat H H nii füüsilise vägivallaga kui ka tapmisega, öeldes kannatanule: „tõmban sulle jalaga näkku, tapan su“. H H võttis ähvardust reaalselt, tundis ohtu oma elule ja tervisele ning tal oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna Eerik Hunt on olnud ka varasemalt vägivaldne. Seega Eerik Hunt pani toime KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmisega, ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. MENETLUSE KÄIK Poolte seisukohad: Prokurör leidis, et Eerik Hundi süü KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises on täielikult tõendamist leidnud. Prokurör leidis, et E. Hunt ei ole oma süüd tunnistanud, on ennast õigustav, kuigi asjas on olemas objektiivsed tunnistajad ja kirjalikud tõendid, mh helisalvestise näol. Prokurör taotles Eerik Hundi süüditunnistamist KarS § 120 lg 1 järgi ja tema karistamist vangistusega 8 kuud, mis tuleks jätta KarS § 74 lg 1 alusel täitmisele pööramata 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga. Lisaks peab prokurör vajalikuks sotsiaalprogrammis osalemist. Ka leidis prokurör, et kohtuotsusega tuleb kohalda Eerik Hundi suhtes lähenemisekeeldu kannatanu isikuõiguste kaitseks. Samuti taotles prokurör välja mõista sundraha ja menetluskulud ja määrata need hüvitamisele 12 kuu jooksul. Kohtule esitatud CDplaadi palus prokurör jätta kriminaalasja materjalide juurde. Kannatanu leidis, et on põhjendatud karistada süüdistatavat karistusega, mis välistaks edaspidi taolised intsidendid, kuivõrd neil tuleb süüdistatava poja kaudu ka tulevikus kokku puutuda. Kannatanu leidis, et abi võiks olla viha juhtimist õpetavast sotsiaalprogrammist. Samuti on kannatanu taotlenud kriminaalasjas süüdistatava suhtes lähenemiskeeldu kohaldamist. Kaitsja leidis, et süüdistus põhineb suuresti sellel, mida E. Hunt on varem teinud ja kuidas oma endise elukaaslasega käitunud, kuigi viimane ei ole asjas kannatanuks. Ka ei ole objektiivselt seletatav, miks ei ole kannatanu ähvardamisest varem teavitanud, ta saanuks seda teha sündmuskohal viibinud politseinikule. Kaitsja rõhutas, et iga konflikt ei ole veel ähvardamine ja see ei vaja kriminaalõiguslikku reageeringut. Eelneva põhjal palus kaitsja süüdistatav õigeks mõista. Süüdistatav end kohtus süüdi ei tunnistanud. Ta selgitas, et mõistab, et võis antud sündmuse osas üle reageerida, ta ei mõelnud öeldut tõsiselt, kuid ta tegutses, kuna nägi oma poega ohustatavat. KOHTU SEISUKOHT 3 Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, kuulanud ära süüdistatava süü eitamise, uurinud, avaldanud ja kontrollinud kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, kuulanud ära kannatanu ja tunnistajate ütlused, kõrvutades neid ning hinnanud oma siseveendumuse kohaselt, on seisukohal, et süüdistatava süü talle esitatud süüdistuses KarS § 120 lg 1 järgi on esitatud süüdistuse täies mahus tõendamist leidnud. Kohtumenetluses on tuvastatud, et süüdistatav Eerik Hunt on kannatanu H H abikaasa A H (endine K ) lapse A isa ja endine elukaaslane. Kohtuasja läbivaks teemaks on A H ja Eerik Hundi omavahelised suhted ja probleemid lapse hooldusõiguse jagamisega seoses. Et suhted ja konfliktid lapse hooldusõiguse jagamisega, sealjuures ühelt vanemalt teisele üleandmisega seoses olemas on, tõendab ka 18.01.2019 Pärnu Maakohtu kohtumäärus. Kohtumäärusest nähtub, et E. Hunt on väga kaitsev lapsevanem, et lapsele meeldib rohkem isa juures, emotsionaalne seotus on lapsel suurem isaga, ema abikaasa perega lapsel seotus puudub. Samuti on näha, et laps ei tule toime ema juures olukorraga, kus reeglite täitmine on seotud isaga suhtlemisega „kui ma ei allu reeglitele, siis tagajärjeks ei saa ma oma isaga suhelda“. Samuti see, et H H hoiak Eerik Hundi suhtes on kaudselt vaenulik ning lapse emotsionaalset arengut ja hoiakuid kahjustav tegevus on see, kui ta nimetab lapse isa mitte isaks, vaid erinevate sõnadega, millel on halvustav foon. Kohtumäärusest nähtub ka see, et isa on vahel ülereageerinud, kuid ise usub tõesti, et lapsel on tema juures parem elada. Kuid lastekaitsespetsialist leiab, et isapoolne selline asjade ajamisviis, mis paistab välja kui „omakohus“ on täiesti taunimisväärne. Kokkuvõtvalt nähtub kohtumäärusest, et vanemad lapse heaolu nimel ühist meelt ei ole leidnud. H H ja Eerik Hundi vahel toimus esimene konflikt 09.12.2017, kui Eerik Hunt ähvardas ja sõimas H H käeluude murdmisega, kui viimane peaks E. Hundi lapsele halvasti ütlema (teade kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta). Pärast nimetatud juhtumit rääkis A H H H , et Eerik Hunt on ka tema suhtes varasemalt vägivaldne olnud (kannatanu H H ja tunnistaja A H ütlused). A H sellesisulisi ütlusi kinnitavad järgmised tõendid: karistusregistri väljavõtte Eerik Hundi kohta ja 05.03.2015 Harju Maakohtu otsus, millisest nähtub, et Eerik Hunt on süüdi mõistetud KarS § 141 lg 1 järgi, 09.02.2015 toimepandud teos A K (praegune H ) suhtes. 03.06.2015 on kriminaalmenetlus Eerik Hundi suhtes KrMS § 203 alusel lõpetatud KarS § 120 ja § 121 järgi A K suhtes toimepandud tegudes 04.10.2014, 01.10.2014, 27.09.2014.a. Seega loeb kohus tõendatuks, et enne 02.02.2018 oli kannatanu H H teada, et Eerik Hunt on varasemalt käitunud vägivaldselt tema abikaasa A H suhtes ning on sõnaliselt ka teda ähvardanud, sh laste juuresolekul. Nimetatud asjaolud on olulised toimunud ähvarduse reaalsuse ja veenvuse hindamisel 02.02.2018 olukorras. Nimelt Eerik Hundi ja H H teine kohtumine toimus 02.02.2018.a., kui H ja A H lapsele Eerik Hundi elukohta XXX maja juures järgi läksid. Kohtuasjas puudub vaidlus selles, et 02.02.2018 A H , H H ja Eerik Hundi vahel konflikt aset leidis. Nimelt nähtub nii kannatanu H H , tunnistaja A H kui ka süüdistatav Eerik Hundi ütlustest üheselt, et konflikt tekkis seoses lapse üleandmisega isalt Eerik Hundilt emale A H . Üheselt on tuvastatud nii kannatanu, tunnistajate A H , M S , kui ka süüdistatav Eerik Hundi ütlustega, et laps jooksis ringi, keeldus emaga kaasa minemast ning tüli viimaseks päästikuks oli lapse jooksmine trepikotta, kuhu isa Eerik Hunt ema A H käega eemale lükates lapse lasi (süüdistatav Eerik Hundi, kannatanu H H ja tunnistaja A H , A B ja M S ütlused). Kannatanu H H ütlusest nähtuvalt sekkus tema konflikti, kui Eerik Hunt tema abikaasat A H käega lükkas. Olles teadlik, et Eerik Hunt on tema praeguse abikaasa vastu vägivaldne olnud ja nähes sõnalist konflikti füüsiliseks minemas, kartis ta oma abikaasa tervise pärast ja otsustas sekkuda, tuli autost välja ja läks teiste juurde. Seda kinnitab ka tunnistaja M S , kelle ütluste kohaselt Eerik Hunt tahtis last trepikotta lasta, ema tuli vahele, nad hakkasid rabelema, siis tuli H H vahele. Kõik kolmekesi olid lapse kallal. Kannatanu ütluste kohaselt pöörduski seejärel vihane ja agressiivne Eerik Hunt tema poole, ähvardas teda jalaga näkku lüüa ja ära tappa: “see pole sinu 4 asi, panen sulle jalaga näkku, tapan ära“. Nende vahe oli väga väike, umbes 50 cm. Eerik Hunt on kannatanust kogukam, kuigi enamvähem samapikkune. Kannatanu oli tema jaoks võõras kohas, seal oli hulk inimesi ümber, keda kannatanu ei teadnud, kas need on Eerik Hundi sõbrad või mitte, kannatanu teadis, et Eerik Hunt on varasemalt olnud vägivaldne tema naise suhtes ja samuti on varasemalt juba ähvardanud temal käeluud murda. Kogu olukorda arvestades tol hetkel kannatanu tundis hirmu, et Eerik Hunt võibki talle viga teha, st tervisekahjustuse põhjustada, ära tappa. Seda enam, et Eerik Hunt oli vahetult enne A H käega trepikoja ukse eest eemale lükanud. Kannatanu sellesisulisi ütlusi kinnitab ka tema telefonisalvestuse põhjal tehtud teabesalvestise vaatlusprotkoll 31.05.2018, millisest nähtub, et Eerik Hunt kasutab suhtlemisel A ja H H järjepidevalt ebatsensuurseid väljendeid. Kuulda on, kuidas A H küsib „Mida sa teed? Lollakas oled! Miks sa mind lükkad?“, mille peale Eerik Hunt ebatsensuurselt vastab, et naine ära läheks. Samuti on kuulda, kuidas Eerik Hunt pöördub edasises kõnes ebatsensuursete väljendite saatel H H poole „ja sina samamoodi, kui ukse eest praegu ära ei tule, siis tõmban sulle jalaga näkku siin“. Mille peale vastab H H , et ta ei ole midagi puutunud ja Eerik Hunt kordab „ma ütlesin, et tõmban sulle jalaga näkku praegu“. Edasi on kuulda H H kõne häirekeskusesse. Muuhulgas on H H kõnes häirekeskusesse öelnud „tulime lapsele järgi. Ja nüüd isa ei anna last tagasi. Tahtis kallale tulla ja läks kallale lapse emale ja tuli mulle ka kallale ja siis. No täiesti hullumeelsus noh, kardame elu pärast, noh“. Kannatanuga samasisulisi ütlusi on andnud tunnistaja A H . A H kinnitab, et Eerik Hunt lükkas teda ukse eest ära, et laps uksest sisse saaks ja peale seda tuli nende vahele H H . Eerik Hunt kasutas H suhtes ebatsensuurseid väljendeid, võttis tal rinnust kinni, ütles „panen sulle jalaga näkku“. A H tundis hirmu, et H H võib viga saada, kuna Eerik oli üsna närvis, agressiivne, karjus, tõstis häält ning Eerik Hunt on H H turskem. Tema kartis sel hetkel H elu ja tervise pärast. Süüdistatav Eerik Hunt on andnud ütlusi, mille kohaselt toimus konflikt lapse üleandmisega seoses. A ja H H haarasid lapsel kratist kinni ja tema läks last kaitsma, nende vahele. Temal tekkis H H sõnavahetus. Ta võis igasuguseid asju öelda. H H teda kartma ei hakanud. Kinnitab, et lükkas A H pojast eemale. Kasutas selliseid sõnu, et teised pojast lahti laseksid. Tema võis kasutada väljendeid „tõmban sulle jalaga näkku, tapan ära“, kuid ei mõelnud neid siiralt. Tunnistab, et 02.02.2018 oli natuke ärritunud, ta oli pigem ise hirmul lapse pärast. Ta on umbes 181-182 cm pikk, paks, ülekaaluline, H H on 178-179 cm pikkune, kõhnem. Kui nad ei oleks last lahti lasknud, oleks ta edasi karjunud. Ta ei mõelnud tõsiselt seda, et „tõmban sulle jalaga näkku“. Kui ta nii ütles, oli nende vahemaa alla meetri, pool meetrit umbes, hääletoon oli kõrgendatud. Tunnistaja M S kinnitab, et ta kuulis Eerik Hundi sõnu häguselt, H H ja Eerik Hunt vastastikku sõimasid ja ähvardasid teineteist. Ta tundis olukorra ees hirmu, kuid ei arvanud, et keegi reaalselt midagi teha võiks. Kohus leiab, et kaudselt tõendavad kogu konflikti olemust ja ulatust ka tunnistaja A L ütlused, milledest nähtub, et tema jõudis kohale vahetult peale sündmust, A H ja Eerik Hunt kisasid, viisakusest oli asi kaugel; H H oli eemal auto juures ja karjus sealt; tunnistajal oli lapsest kahju. Tunnistaja A B ütlusi peab kohus oluliseks ähvarduse veenvuse hindamisel. Nimelt nähtub, et tunnistaja elab XXX asuvas majas ja 02.02.2018 kuulis ise toas olles, et õues Eerik Hunt väga kõvasti karjub. Aknast välja vaadates ta nägi, et Eerik Hunt lükkas rindkerega naist ja karjub tema peale, oli väga kuri. Ta kartis naisterahva päras, kes oli väikest kasvu ja kõhna aga Eerik Hunt on niivõrd suur. Karjuti eesti keeles ja sõnadest tema aru ei saanud. Tol hetkel oli Eerik Hunt väga agressiivne. Kohus leiab, et kuivõrd antud sündmus eelnes vahetult Eerik Hundi poolt kannatanu H H ähvardamisele, siis kinnitavad tunnistaja ütlused süüdistatava psüühilist seisundit ja väljendusviisi, kuid ka objektiivse kõrvalseisja poolt ohu tajumist. Samuti kinnitavad tunnistaja ütlused kannatanu ja tunnistaja A H ütluste usaldusväärsust, andes nendega samasisulisi ütlusi süüdistatava hirmutava käitumismaneeri ja eneseväljenduse kohta. 5 Kuigi Eerik Hunt on andnud ütlusi, et tema ägestus ja reageeris selliselt viisil, et kaitsta oma poega, siis lisaks tema ütlustele ei ole kinnitust leidnud, et H või A H oleks ta pojale 02.02.2018 sündmuse ajal viga teinud või kratist kinni haaranud. Nimetatut eitavad H ja A H , samuti tuleb salvestiselt välja, et laps viga ei saanud. Tunnistaja M S kinnitab, et oli olukord, kus laps oli Eerik Hundi, A H ja H H vahel ja kõik rabelesid, kuid ei kinnita, et H või A H oleks lapsele füüsiliselt viga teinud. Tunnistajad A L, A B ja B R selle kohta ütlusi anda ei oska. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et konflikt lapse üleandmisega seoses tekkis ja kõik ühel hetkel lapse ümber olid, samuti, et ema püüdis last autosse suunata. Süüdistatavale oli teada, et laps peab emaga minema. Selle asemel, et rahumeelselt lapsega vestelda ja selgitada vajadust sel hetkel emaga minna, tahtis ta last peale ärajooksmist trepikotta lasta. Pärnu Maakohtu määrusest nähtuvalt armastab laps oma mõlemaid vanemaid, kuid hoiab isa poole. Talle ei meeldi ema kodus olevad reeglid, kuid samas soovib aega veeta ka emaga. Ühtegi tõendit kohtule esitatud ei ole, et A või H H lapsega vägivaldselt käituksid. Kohus leiab, et Eerik Hunt oma käitumisega takistas lapse emale üleandmist ja provotseeris ise konflikti tekkimist, misjärel selle asemel, et anda laps emale üle, muutus Eerik Hunt sõnades ja tegudes A ning H H vastu ebatsensuurseks ja ähvardavaks. Asjaolu, et laps tuli emale üle anda kinnitavad ka kohale tulnud politseiametniku ütlused. Nimelt kinnitab B R, et väljakuste sisuks oli lapse hooldusõiguse jagamine. Tema kolleeg vestles lapsega ning laps anti üle emale. Kvalifikatsioon KarS § 120 järgi on karistatav tapmise või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Objektiivne koosseis eeldab, et tapmise või tervisekahjustusega ähvardamine on veenev, st kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Ähvardamine on kahju tekitamise kavatsuse teadvustamine, mis on suunatud kannatanus hirmutunde tekitamisele. Ähvardamine eeldab, et ähvardaja ütleks või jätaks mulje, et kahju tekitamine sõltub tema tahtest. Kohus leiab, et antud konfliktsituatsioonis sai H H pidada Eerik Hundi ähvardust teda jalaga lüüa reaalseks ohuks enda elule ja tervisele. Kohus leiab, et Eerik Hundi poolt H H tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine („tõmban sulle jalaga näkku, tapan ära“) oli veenev. Eerik Hunt andis oma kavatsusest H H tervist kahjustada ja tappa teada sõnadega „tõmban sulle jalaga näkku, tapan ära“, mis kohtu hinnangul tähendab üheselt, et Eerik Hunt ähvardas H H jalaga lüüa. Samuti väljendas ta sõnaliselt soovi H H ära tappa. Seda öeldes oli Eerik Hunt vihane, agressiivne, rääkis kõrgendatud toonil, karjus. Vahetult enne oli ta füüsiliselt käega uksest eemale lükanud A H . Eerik Hundi ja H H vahe oli umbes pool meetrit. Eerik Hunt on H H kehaliselt oluliselt suurem (kuigi enamvähem ühe pikkused), mis jätab kõrvalseisjale mulje, et ta on ka tugevam. H H teadis, et Eerik Hunt on A H suhtes olnud korduvalt vägivaldne. Nimetuid asjaolusid arvestades leiab kohus, et H H hirmutunne tol hetkel Eerik Hundi sõnade reaalse täideviimise suhtes (tema jalaga löömine, tapmine) oli põhjendatud ja ähvardus oli veenev, see oli Eerik Hundi tahte kohaselt teostatav (tal oli reaalselt võimalik sellelt kauguselt kannatanut jalaga lüüa või tema elu ohustada). Eerik Hunt ise kinnitas kohtus, et ta soovis, et H H tema poja kratist lahti laseks, mistõttu ta kasutas selliseid sõnu. Ta ei soovinud kannatanule reaalselt viga teha, kuid tahtis, et tema sõnade mõjul laseks H. H tema poja lahti. Asjaolu, et H H tema poega kinni hoidis ei ole kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud, kuid Pärnu Maakohtu määrusest nähtuvalt on Eerik Hunt poja suhtes ülekaitsev. Kuid Eerik Hundi enda sellesisulistest ütlustest nähtuvalt oli tal soov, et tema sõnu tõsiselt võetakse, sest ta soovis nende sõnadele tulemust H H käitumises. Reeglina saab ähvardust lugeda reaalseks siis kui see lisaks kannatanule tunduks reaalne ka keskmiselt 6 mõistlikule kõrvaltseisjale. Antud asjas pidas ähvarduse täideviimist reaalseks kõige lähemal seisev inimene A H , kes otseselt kartis, et H H saab viga. Isegi kui asuda seisukohale, et A H hirmutunnet süvendas asjaolu, et tal endal oli isiklik negatiivne kogemus Eerik Hundi vägivallatsemisega seoses, siis sama kinnitavad ka tunnistaja A B sõnad. Nimelt, et Eerik Hunt oli vihane ja karjus, oli väga kuri. Kuigi tunnistaja nägi hetke, kui Eerik Hunt oli vihane ja agressiivne A H suhtes, kirjeldab tema nähtu Eerik Hundi väljendusviisi ja ähvardavat olekut vahetult enne H H ähvardamist. Samuti kinnitab tunnistaja M S, et olukord oli konfliktne, kõik karjusid, sõimlesid ja ähvardasid. Tunnistaja S kirjeldas, et see situatsioon tekitas temas hirmutunnet, kuid ta ei arvanud, et keegi viga võib saada. Kohus leiab, et tunnistaja poolt juba hirmutunde kogemine näitab olukorra tõsidust ning asjaolu, kas tol hetkel eemal seisev tunnistaja ise vahetult ohtu ähvarduse täideviimiseks tajub, ei oma koosseisulises mõttes tähtsust, kuivõrd reaalset ohtu tajusid nii kannatanu, tunnistaja A H kui ka tunnistaja A B. Nimetatud asjaolud kinnitavad, et Eerik Hunt oli sellises psüühilises seisundis ning väljendus viisil, mis reaalselt sai tekitada H H tol hetkel hirmutunde, et Eerik Hunt viib oma ähvarduse teda jalaga lüüa või ära tappa täide. Kuivõrd antud situatsiooni kirjelduses langevad nii kannatanu, kui tunnistaja A H ütlused kokku tunnistajate M S ja A B ütlustega, kuid ka situatsiooni kirjelduse osas süüdistatava enda ütlustega, siis leiab kohus, et kannatanu H H ja tunnistaja A H ütlused on usaldusväärsed. Kohus ei nõustu kaitsjaga selles, et kuna H. H koheselt, peale ähvardamist, kohale saabunud politseile ähvardamise osas avaldust ei teinud, siis näitab see, et tegelikku hirmutunnet kannatanu ei tundnud (kuna ta vahetult umbes 30 min hiljem kohale jõudnud politseile ei rääkinud ähvardamise faktist). Kohus märgib, et ähvardamise koosseis näeb ette konkreetses situatsioonis ähvarduse reaalsuse hindamist. Vaidlust ei ole selles, et selleks ajaks kui politsei kohale jõudis, oli olukord maha rahunenud ning politseiametnike juuresolekul keegi enam hirmutunnet ei tajunud. Kuid see ei välista asjaolu, et enne seda oli H H reaalne alus karta ähvarduse täideviimist, s.o jalaga löömist, tapmist. Kannatanul ei ole kohustust teatud aja jooksul politseisse avaldust teha ning kohtu hinnangul on täiesti mõistetav, et politsei saabudes keskenduti lapse üleandmisele, millest ka kogu konfliktsituatsioon alguse sai. Subjektiivsest küljest eeldab teo toimepanemine tahtlust. Tahtlik ähvardamine eeldab, et süüdlane teaks kindlasti või peaks võimalikuks, et kannatanu võtab ähvardust reaalsena. Kuivõrd Eerik Hundile tundus, et H H on tema lapse suhtes vägivaldne ning ta soovis, et H H ta lapse lahti laseks, siis seadis ta eesmärgiks sõnades H H sellise ähvardamise tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega, mille tulemusena soovis, et H H võtab ähvardust tõsiselt ja sellest tulenevalt lapse lahti laseb. Selliselt käitudes (agressiivne, karjuv, väike vahemaa, olles kannatanust suurem) pidi ta vähemalt pidama võimalikuks, et kannatanu võtab tema ähvardust reaalselt. Sellest tulenevalt leiab kohus, et Eerik Hunt pani teo toime kavatsetult KarS § 16 lg 2 mõttes. Karistus Karistusregistri väljavõttest Eerik Hundi kohta nähtub, et tal on kehtiv kriminaalkaristust 05.03.2015 KarS § 141 lg 1 järgi. Samuti kolm kehtivat väärteokaristust, mis ei ole seotud vägivallategudega. 05.03.2015 Harju Maakohtu otsusest nähtub, et Eerik Hunt on süüdi mõistetud KarS § 141 lg 1 järgi, 09.02.2015 toimepandud teos A K (praegune H ) suhtes. 03.06.2015 on kriminaalmenetlus Eerik Hundi suhtes KrMS § 203 alusel lõpetatud KarS § 120 ja § 121 järgi A K (praegune H ) suhtes toimepandud tegudes 04.10.2014, 01.10.2014, 27.09.2014.a. 7 Kohus selgitab, et KarS § 120 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni ühe aastase vangistuse. Vastavalt toimepandule tuleb süüdistatavat karistada. Kohus lähtub karistuse mõistmisel KarS § 56 lg-st 1, millise põhiselt on karistamise aluseks isiku süü, arvestatakse kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ning võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edasiste süütegude toimepanemisest, samuti arvestatakse õiguskorra kaitsmise huve. Karistuse mõistmisel arvestab kohus toimepandud kuritegude raskust ja laadi ning süüdistatava isikut. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks etteheidetava normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. KarS 4. peatüki mõttest ja KrMS § 306 lg 1 p-dest 5-8 ja 10 lähtudes, tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem. Kohus osundab, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, et kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Riigikohtu kriminaalkolleegium on järeldanud ka, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Samas on kohus kohtumenetluse poolte karistustaotlustega seotud üldise põhjendamiskohustuse kaudu (vt RKKKo 3-1-1-91-07 p 6.5, 6.6). Kohus peab karistuse mõistmisel esmalt andma hinnangu KarS § 56 lähtudes süü suurusest karistuse liigi ja määra osas (RKKKo 3-1-1-99-06 p 14). Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse liigi ja määra valikul keskenduda põhiliselt teole, mitte aga isikule, kuid süü suurusele lisaks arvestatakse ka teisi asjaolusid (RKKKo 3-1-1-99-06, p 14). Käesoleva teo on Eerik Hunt toime pannud karistatuse kehtivuse ajal, kuid pärast karistuse ärakandmist. Eerik Hundi karistusregistri väljavõtte kohaselt on teda varaemalt karistatud ühel korral vägivalla teo toimepanemise eest (kannatanuks A H ). Samuti on tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatud kolmes vägivallateo episoodis KrMS § 203 alusel, millistes oli kannatanuks samuti A H . Nimetatud asjaoludest saab kohus välja lugeda, et Eerik Hundi käitumismustri üheks osaks on vägivaldsus. Iseloomustava materjalina arvestab kohus, et Eerik Hunt on ka varasemalt H H tervisekahjustuse tekitamisega ähvardanud (Laagri Maksimarketi juhtum). Antud asjas ähvardas Eerik Hunt lühikese aja jooksul kannatanut tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega. Kohus leiab, et KarS § 120 koosseisu mõttes on Eerik Hundi süü keskmises määras. Eerik Hundi sissetulek on 130 eurot, tema rahalised kohustused ületavad tema sissetulekut. Ta elab vanematel laenu võttes (tema enda ütlused). Maksuameti andmetel on tema keskmine päevasissetulek 2017. aastal oli 1,60 eurot (enne mahaarvamisi). Sellest tulenevalt, arvestades siinjuures veel seda, et isik on varem vägivallategusid toime pannud, leiab kohus, et Eerik Hunti ei ole võimalik karistada rahalise karistusega. Kohus leiab, et süüdistatava poolt toimepandud kuriteo puhul, arvestades esmalt isiku keskmises määras süüd ning kõiki teisi KarS §-s 56 nimetatud ja eelpool käsitletud tegureid, on vangistuse kohaldamine karistusena põhjendatud ja ainuvõimalik. Eerik Hunt on varasemalt toimepannud vägivallategusid, käesoleval juhul on ta ähvardanud kannatanut tapmise ja tervisekahjustuse tekitamisega. Mingeid ilmselgeid järeldusi Eerik Hunt enda varasematest tegudest teinud ei ole, õiguskuulekale teele ta asunud ei ole. Eeltoodu alusel peab kohus kohaseks karistuseks vangistuse 6 kuud. 8 Tulenevalt Riigikohtu praktikas väljendatud seisukohast, alles pärast seda, kui kohus on otsustanud, milline peaks olema toimepandud konkreetse teo eest konkreetsele süüdistatavale mõistetav karistus, saab järgmise sammuna hakata kaaluma, kas kõne alla saaks tulla tema karistusest tingimuslik vabastamine (RKKKo 3-1-1-99-06, p 16). Karistuse kohaldamise ja karistusest vabastamise selgepiirilise eristamise vajalikkus kohtu tegevuses lähtub kohtupraktikas korduvalt (RKKKo 3-1-1-40-04, 3-1-1-138-04) toonitatud asjaolust, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole karistuse liik. Kohus leiab, et Eesti karistusõigussüsteem on üles ehitatud põhimõttele, et juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reeglina ka täitmisele ning karistuse kandmisest tingimisi vabastamise kaalumise aluseks saavad olla üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud või süüdlase isikust lähtuvad asjaolud. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus alusena prevaleerib isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKKo 3-1-1-40-04). Kohus leiab, et kuivõrd käesolev tegu on toimepandud üle ühe aasta tagasi, uusi kuritegusid kohtule teadaolevalt süüdistatav toimepannud ei ole, siis on võimalik tema karistusest tingimisi vabastamine. Kuid, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, seda et süüdistatav on varasemalt kohtulikult karistatud vägivallakuriteo toimepanemise eest, peab kohus võimalikuks karistuse tingimusliku vabastamine üksnes koos allutamisega käitumiskontrollile. Kohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist isiklikul pinnal tekkinud konfliktiga, mis on seotud Eerik Hundi ja A H ühise lapse hooldusõiguse jagamisega, samuti H H suhtumises Eerik Hunti ja selle väljendamisega lapsele (Pärnu Maakohtu määrus, E. Hundi ütlused). Ühelt poolt Eerik Hunt just nagu kaitseks oma last, soovides, et laps tema juures elab, läheb konflikti lapse ema A H ga ja tema abikaasa H H , kuid teiselt poolt teeb Eerik Hunt seda viisil, mis ei ole seadusega lubatud, ähvardades. Kohus leiab, et sellist käitumist (lapse juuresolekul ema lükkamine karjumine, sõnelemised, ähvardused) kohusetundlik ja lapse heaolust lähtuv lapsevanem endale lubada ei tohi. Pärnu Maakohtu määrusest nähtuvalt on Eerik Hunt lapse suhtes ülekaitsev. Kohus juhib Eerik Hundi tähelepanu sellele, et lapse hooldusõiguse jagamise otsustamiseks tuleb kasutada seaduslikke vahendeid. Lapse heaolu eest seistes tuleb luua normaalsed suhted lapse ema ja uue perega, suhted ei pea olema tingimata sõbralikud, kuid vanemad ja uued pereliikmed peavad käituma teineteisega viisakalt. Lapsevanemate omavahelised tülid mõjuvad üldteadaolevalt lastele väga halvasti. Eerik Hunt peab endale aru andma, et tema käitumismuster, see kuidas tema lapse ema ja tema uut pere kohtleb, avaldab mõju ka tema lapsele. Samuti tuleb silmas pidada ka H H , et tema sõnadel lapse isa aadressil on mõju lapsele ja see mõjutab kahtlemata samuti Eerik Hundi suhtumist temasse ja annab konfliktsituatsioonide tekkimisele võimaluse juurde. Eerik Hundi ütlustest nähtub üheselt, et nn Laagri Maksimarketi juhtumi puhul pöörduski ta H H poole selle pärast, mida oma lapselt oli kuulnud (kuidas H temast lapsele räägib). Siinkohal kohus ei õigusta Eerik Hundi reageerimise ja väljendusviisi, vaid juhib tähelepanu, et ka kannatanul on oma osa konflikti tekkes. Kohus leiab, et Eerik Hundi väljendusviis ja võime erimeelsusi lahendada vajab ilmselgelt täiendamist. Seega leiab kohus, et Eerik Hundil tuleb tegeleda enda vihajuhtimise ja enesekontrolli tugevdamisega, et olla väärikas isa ja eeskuju oma pojale, mistõttu peab kohus vajalikuks määrata Eerik Hundile lisakohustusena osalemise sotsiaalprogrammis. Lähenemiskeeld KrMS § 3101 lg 1 sätestab, et kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. VÕS § 1055 esimene lõige sätestab: "Kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise 9 lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist." Käesolevas asjas on kannatanu H H taotlenud lähenemiskeelu kohaldamist Eerik Hundi suhtes järgnevalt: keelata Eerik Hundil talle isiklikult ja avalikes kohtades läheneda lähemale kui 50 meetrit; läheneda elukohale XXX lähemale, kui 100 meetrit, keelata ühendust võtta elektrooniliste suhtluskanalite kaudu. Prokurör toetab kannatanu taotlust, kuid ei ole konkreetselt lähenemiskeelu kohaldamise vajalikkust põhistanud. Kannatanu ütlustest nähtuvalt on Eerik Hunt teda ähvardanud sõnaliselt detsembris 2017 (kriminaalmenetluse mittealustamise teade) ja 02.02.2018 XXX maja ehk Eerik Hundi elukoha juures. Kannatanu ütluste kohaselt on E. Hunt tema vastu agressiivselt meelestatud, käitub ebaviisakalt. Tunnistaja A H ütluste kohaselt muudab H H kohaolek Eerik Hundi (lapse isa, endine elukaaslane) impulsiivseks ja Eerik Hunt suhtleb tema ja H H ebatsensuurseid väljendeid kasutades, ebaviisakalt. Füüsilist vägivalda H H suhtes Eerik Hunt toimepannud ei ole. Nii kannatanu kui tunnistaja A. H kinnitavad, et probleemid E. Hundiga on seotud Eerik Hundi ja A H omavahelise lapse üleandmisega ühelt vanemalt teisele. Eerik Hunt kinnitab, et ta on H H halvasti öelnud, kuna viimane räägib temast pojale halvasti. Samuti kurdab poeg, et emakodus H H „kogu aeg ähvardab tema poega, tõstab lapse peale kisa ja käsi samamoodi“ ning Eerik Hunt leiab, et selline käitumine lapse suhtes on lubamatu. Eerik Hunt soovib kaitsta oma poega. Eerik Hunt KarS § 120 järgi oma süüd ei tunnista, kuid kinnitab, et osapoolte vahel konflikt oli, mille käigus ta võis kasutada väljendeid „jalaga näkku, tapan ära“. Eerik Hunt kinnitab, et oli ärev ja lapse pärast hirmul. Eerik Hunt on kinnitanud, et kui H H juures ei ole, sujub lapse üleandmine rahulikult. Hetkel on tema suhted lapse emaga normaalsed. Sama kinnitab A H , et samalaadseid konflikte lapse üleandmisel peale 02.02.2018 enam toimunud ei ole. Seega on käesolevas kohtuasjas kinnitust leidnud, et konfliktid Eerik Hundi ja H H vahel on seotud olnud lapse üleandmissituatsioonidega. Kriminaalasjas lähenemiskeelu kohaldamise küsimuse otsustamisel on kohus seotud süüdistuse aluseks olevate faktiliste asjaoludega. Käesolevas asjas on Eerik Hundile esitatud süüdistus H H tervisekahjustuse tekitamise ja tapmisega ähvardamises. Tegu toimus mitte kannatanu kodus, vaid süüdistatava elukoha maja ees. Teo toimepanemise faktilistest asjaoludest nähtuvalt sekkus H H konflikti, mis oli Eerik Hundi ja A H vahel, misjärel toimus Eerik Hundi sõnaline rünne H H suhtes. Inimlikult on H H sekkumine konflikti igati mõistetav. Süüdistus ei kajasta mingeid asjaolusid selle kohta, et Eerik Hunt oleks H H t tema elukohas ähvardanud, ähvardanud tema elukohaga seoses mingeid tegusid toime panna või telefoni, e-posti jm suhtluskanalite teel kannatanut ähvardanud. Eerik Hunti süüdistatakse ühes kuriteo episoodis, mis ei olnud kannatanu suhtes intensiivne ega kauakestev ning toimus 02.02.2018.a. Kuni käesoleva ajani ei ole Eerik Hunti üheski uues kuriteos kohtu alla antud, sh kannatanu suhtes toimepandud kuritegudes. Objektiivselt tunnistajate ütlustest lähtudes toimus osapoolte vahel vastastikune sõimlemine (tunnistajad S , L ). Käesoleval juhul tuleb kohtul hinnata, kas taotletud lähenemiskeeld on sellega taotletava eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Siinkohal peab kohus arvestama juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem, kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb kohtul kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanut ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (ega rikkumist oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) 10 ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile (vt ka RKKKm 3-1-1-91-14, p 17; RKKKo 3-1-1-59-10, p-d 7.2–7.3). Käesoleval juhul leiab kohus, et lähtudes süüdistuse faktilistest asjaoludest ei oleks kohaldatav lähenemiskeeld proportsionaalne. Kohus leiab, et uute kuritegude toimepanemine on välditav lapse üleandmiskorra täpsemas kokkuleppimises, selles osalevate täiskasvanute omavaheliste kokkulepete ja lapsele olukorra selgitamises mõlema vanema poolt (millal on aeg ema ja millal on aeg isa juures viibida). Lapsevanemate omavaheline koostöö tagab siinkohal tarbetud konfliktid ning vajaduse, et H H peaks vahetult juures viibima. Siinkohal saab Eerik Hunt panustada sellega, et suunab lapse rahumeelselt ema juurde ja toetab lapse emakoju saatmist. Samuti on võimalik kokku leppida, et lapse annavad üle vanavanemad vm kõrvalised isikud. Kui lapse üleandmine toimub rahumeelselt puudub H H vajadus olla vahetult kõrval, kui laps üle antakse. Kohus juhib tähelepanu, et antud juhul on tegemist olukorraga, kus puudutatud isikud igal juhul peavad omavahel suhtlemist jätkama, mida mõistab ka kannatanu ise. Kohus leiab, et olukorras, kus tänasel päeval Eerik Hunt ja H H on A H üleandmisega omavahel seotud nii lapse ema elukohas viibimisel (mis on ka H H kodu) kui ka isa juures järgi käimisel (kui emaga sõidab kaasa H H ), ei täida lähenemiskeeld oma eesmärki. Ühiselt lapse eest hooldades ei saa välistada ka vajadust H H ja või Eerik Hundi poolt teineteisele helistada või muul moel suhelda. Olukorras, kus 02.02.2018 on toimunud mitteintensiivne sõnaline ähvardamine kannatanu suhtes, ei ole see aluseks süüdistatavale üle aasta hiljem lähenemiskeelu kohaldamiseks. Kohus juhib tähelepanu, et kriminaalasjas on lähenemiskeeldu taotlenud kannatanu H H , mitte A H . Kannatanu väljendusviis „meie mõtleme, peame vajalikuks“, väljendab aga selgelt, et see taotlus on esitatud n-ö ühissoovina. Kohus selgitab, et kui A ja/ või H H väljaspool süüdistust jäävate asjaolude pinnalt leiavad, et Eerik Hundi suhtes tuleb kohaldada ühe või teise suhtes lähenemiskeeldu, on neil õigus selles küsimuses tsiviilkohtusse pöörduda. Kriminaalasjas lahendab kohus lähenemiskeelu taotlust süüdistuse pinnalt ning käesolevas asjas kohus selleks eeltoodud põhjustel alust ei näe. MENETLUSKULUD Vastavalt KarS § 180 lg-le 1 kuuluvad menetluskulud hüvitamisele süüdimõistetu poolt. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on II astme kuriteos süüdimõistmisega kaasneva sundraha suurus 1,5kordne palga alammäär, s.o 810 eurot, mis kuulub Eerik Hundilt väljamõistmisele. Süüdistatava kaitsja on riigi õigusabi kulude hüvitamiseks esitanud taotlusi üksnes kohtulikus menetluses, kogusummas 1238,64 eurot. Kohus on pealdistega rahuldanud nimetatud taotlusi summas 1058,64 eurot. Seejuures tuleb tähele panna, et kuigi süüdistatava kaitsja büroo asukoht asub Pärnus ja seoses sellega on tekkinud kaitsjal ka õigus sõidukulu hüvitamisele, ei ole põhjendatud kaitsja sõidukulude riigi kanda jätmine. Tulenevalt Riigikohtu praktikast, ei ole sõidukulude hüvitamisel tähtsust sellel, et kaitsja peab riigi õigusabi osutamiseks sõitma kohale teisest asulast, kus asub advokaadibüroo. Kohus saab sõidukulude väljamõistmisel kontrollida vaid kaitsja konkreetse sõidu põhjendatust, st seda, kas advokaat käis riigi õigusabi osutamise kohas, kas ta käis seal seoses riigi õigusabi osutamisega ja kas advokaadil oli vaja riigi õigusabi osutamise kohta sõita (vt ka RKKKo 3-1-1-91-16, p 15.). Nimetatud osas kohtul kahtlusi ei tekkinud ja see on tinginud vastavate riigi õigusabi kulude rahuldamise sõidule kulunud aja ja sõidukulude osas. Kohus leiab, et õigusabikulude hüvitamine selles mahus on põhjendatud ning määratud kaitsjale makstud põhjendatud tasu (summas 1058,64 eurot) tuleb välja mõista Eerik 11 Hundilt. Kohtu hinnangul ei esine süüdistatava puhul ka erandlikke asjaolusid, mille puhul oleks põhjendatud menetluskulude osaline riigi kanda jätmine. Eerik Hunt on töövõimeline isik, kes omab sissetulekut ning saab asuda hüvitama väljamõistetavaid menetluskulusid. Tulenevalt kohtuistungil süüdistatava poolt esitatud taotlusest ja menetluskulude suhtelisest suurusest, peab kohus võimalikuks ajatada väljamõistetavate menetluskulude hüvitamise. Kohus määrab menetluskulude hüvitamise tähtajaks maksimaalse võimaliku ehk 12 kuud kohtuotsuse jõustumisest igakuiste maksetena. ASITÕENDID Kriminaalasjas on asitõenditeks olevad kogutud proovid on väärtusetud esemed, mis kuuluvad KrMS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamisele. Kriminaalasja materjalide hulgas olev 1 DVD-plaat salvestisega on dokumentaalses vormis tõend KrMS § 126 lg 3 p 1 ja lg 5 mõttes ning see tuleb jätta kriminaalasja materjalide juurde. Kohus juhindub KrMS § 126, § 175, § 179, § 180 lg 1, 3; § 306, § 311-313, § 315, § 318-319. (allkirjastatud digitaalselt) Kristina Väliste kohtunik 12