1-18-10023 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04. märts 2019, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-18-10023 (18233001543) Kohtunik Heili Sepp Kohtuistun

§ 263

lg 1 p 1 järgi, lühimenetluse korras Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Marina Zagorets Süüdistatav Roman Bragin isikukood 37903040032; elukoht XXX; viibimiskoht Viru Vangla; määratlemata kodakondsus; keskharidus; emakeel vene keel; töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistatud 1-l korral – Viru Maakohtu 27.09.2017 otsusega

§ 120

, 424 ja 266 lg 2 järgi vangistusega katseajaga (ära kandmata 7 kuud ja 27 päeva vangistust); tõkend – vahistamine alates 26.11.2018 Kaitsja Igor Belugin Kohtuistung 04.02.2019 Istungil osalesid lisaks Kannatanu J S , tema esindaja Artur Pärnoja RESOLUTSIOON Tunnistada Roman Bragin süüdi

§ 263lg 1 p 1 järgi ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 6 (kuus) kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ning mõista Roman Braginile karistuseks 1 (ühe) aasta pikkune vangistus.

§ 65

lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust Viru Maakohtu 27.09.2017 kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 7 (seitsme) kuu ja 27 (kahekümne seitsme) päeva võrra ja mõista Roman Braginile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 1 (üks) aasta 7 (seitse) kuud ja 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. 1 1-18-10023 Arvates

§ 68

lg 1 alusel eelvangistuses viibitud aja Roman Bragini karistusaja hulka, lugeda liitkaristuse algusajaks Roman Bragini jätkuva vahistamise esimene päev 26.11.

1. Roman Braginile valitud tõkend, vahistamine, jätta kuni käesoleva kohtuotsuse jõustumiseni või karistustähtaja saabumiseni muutmata. KrMS § 310¹ ja VÕS § 1055 alusel kohaldada kannatanu J S eraelu, tervise ja kodu puutumatuse kaitseks Roman Braginile 3-ks (kolmeks) aastaks kohtuotsuse jõustumisest alates lähenemiskeeldu järgmistel tingimustel:    Keelata Roman Braginil läheneda J S (ik XXX ) lähemale kui 10 meetrit. Keelata Roman Braginil läheneda J S elukohale - XXX - lähemale kui 10 meetrit. Keelata Roman Braginil võtta J S telefoni teel ühendust. Asitõendid - 3 CD-plaati toimikus - jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku juurde. Mõista Roman Braginilt KrMS § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 ning § 180 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulud kogusummas 1 162 (üks tuhat ükssada kuuskümmend kaks) eurot ja 56 senti (s.t. 810 eurot sundraha ning 352 eurot ja 56 senti määratud kaitsja tasu ja kulu). KrMS § 180 lg 3 alusel tuleb Roman Braginil hüvitada väljamõistetud riigi nõue menetluskulude osas 1162 eurot ja 56 senti käesoleva kohtuotsuse jõustumisest 1 (ühe) aasta jooksul maakohtu otsuses näidatud arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004 SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR PANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber 99919700010997 ning selgitus „Roman Bragin, 1-18-10023, kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni. Süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu, kes soovivad otsust apellatsiooni korras vaidlustada, on kohustatud sellest Viru Maakohtule kirjalikult teatama 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Apellatsiooniteate esitamisel koostab kohus motiveeritud otsuse, mis on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis 17.04.
2. Otsusele võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 15 päeva jooksul päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda motiveeritud kohtuotsusega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt. Sellisel juhul tuleb esitada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, et soovitakse vaidlustada menetluskulusid. Määruskaebus tuleb esitada Viru Maakohtule 15 päeva jooksul päevast, mil motiveeritud otsus oli kohtumenetluse kohtus tutvumiseks kättesaadav. Apellatsiooni ei saa esitada prokuratuur lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL TUVASTATU
3. Roman Bragin`ile on esitatud süüdistus selles, et tema 26.11.2018.a. kella 10.40 paiku viibides agressiivses seisundis XXX asuva N M kaupluses R rikkus jämedalt avalikus kohas käitumise üldnõudeid, kõrvaliste inimeste juuresolekul (tunnistaja V P ) ähvardas oma endist elukaaslast J S tervisekahjustuse tekitamisega ebatsensuurset väljendit kasutades (karjus, et täna (st. 26.11.2018.a.) õhtul ta saab teda kätte ja temaga on kööga) ning kannatanul oli alust karta ähvarduse täideviimist, kuna R.Bragin oli juba 2017.a. kohtulikult karistatud

§ 120järgi, sama teo eest kannatanu suhtes.

Samuti R.Bragini tegevusega oli häiritud mittepuutuva isiku V P rahu ja turvatunne. Sellise teoga Roman Bragin ähvardas kannatanule tervisekahjustuse 2 1-18-10023 tekitamisega (st. pani toime psüühilise vägivalla) ning rikkus KorS § 55 lg.1 p.1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid /avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sealhulgas käituda muul viisil vägivaldselt/, häirides kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet ning kasutades põhjendamatult vägivalda tema jaoks võõra inimese suhtes. Selline tegevus on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. Sel moel pani Roman Bragin oma tahtliku teoga toime avaliku korra raske rikkumise - avalikus kohas käitumise üdnõuete rikkumise, mis on toime pandud vägivallaga, s.o.

§ 263lg.1 p.1 ettenähtud kuriteo.

1. Kriminaalasi saabus Viru Maakohtusse 11.12.2018 arutamiseks lühimenetluses ning samal päeval andis kohus vahistatud Roman Bragini kohtu alla, jättis tõkendi muutmata ja määras asja arutamisele 04.02.
3. 18.01.2019 edastas Viru Ringkonnaprokuratuur kohtule toimiku juurde uuesti tehtud 16.01.2019.a. CD-plaadi politsei poolt 26.11.2018.a. videosalvestisega (XXX kauplus R). Saatekirjast (tl 141-142) nähtuvalt oli CD-plaat 26.11.2018.a. videosalvestisega, mis oli lisatud kriminaalasja juurde asitõendina, rikutud (valesti lõpetatud sessiooni tõttu) ja seda plaati ei olnud võimalik avada ei prokuratuuris ega ka kohtus ning prokuratuur võttis 10.01.2019.a. CD-plaadi kohtust ja tegi ettepaneku politseile, võimalusel teha see CD-plaat korda või kopeerida video teisele plaadile. Prokuratuuri kirja kohaselt kopeeris politsei, kuna esialgset CD-plaat korda teha ei õnnestunud, 16.01.2019.a. video XXX asuvas kaupluses R olevalt andmekandjalt uuele CDplaadile ja edastas selle prokuratuuri. Prokuratuur tagastas 18.01.2019 toimiku juurde ka esialgse (rikutud) CD-plaadi 26.11.2018.a. videosalvestisega. Prokuratuuri kirjas väidetut, et videosalvestist esialgsel CD-l ei ole enam võimalik avada, kinnitas istungi ettevalmistamise käigus ka kohtule IT-abi osutav spetsialist. Käesolevas lahendis nimetab kohus prokuratuuri poolt 18.01.2019 toimiku juurde edastatud CD-d edaspidi tähistusega „16.01 CD“.
4. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav, jäi lühimenetluse juurde ning tunnistas end kuriteo toimepanemises süüdi. Ütlusi ei soovinud süüdistatav anda, kuid märkis küsimusele vastates, et jääb kindlaks kohtueelses menetluses öeldule.
5. Kohus luges poolte kokkuleppel kohtuistungil avaldatuks KrMS § 296 lg 2 ls 2 alusel toimiku materjalid, millele tuginedes langetab otsuse (tl 152). Neist olulisimad tõendid, mida kohus uuris, on järgmised: - kannatanu J S ülekuulamise protokollid (tl. 1-9, 70-77) - tunnistaja V P ülekuulamise protokoll ( tl. 16-21) - 30.11.2018.a. asitõendi vaatlusprotokoll koos lisatud fotodega (CD-plaat 26.11.2018.a. helisalvestisega) - (tl. 12-15) - 05.12.2018.a. asitõendi vaatlusprotokoll (CD-plaat 26.11.2018.a. videosalvestisega) ning tunnistaja N P ütlused, milles tema kui kaupluse juhataja annab üle 26.11.2018 kaupluse turvavideod kõnealusel CD-l - (tl. 22-32) - tunnistaja A S ülekuulamise protokoll - (t.l. 33-39) - 26.11.2018.a. kahtlustatavana Roman Bragin`i kinnipidamise protokoll (tl. 40-46) - tunnistaja A S ülekuulamise protokoll (t.l. 65-69) - tunnistaja A A ova ülekuulamise protokoll (t.l. 91-95) - tunnistaja M M ülekuulamise protokoll (t.l. 96-100) - kahtlustatav Roman Bragini ütlused (tl 49-55 ) - 27.09.2017.a. kohtuotsus (tl. 78-82). Kaitsja ja süüdistatava soovil vaadati istungil ka 16.01 CD-d (tl 149, 150, 152).
6. Kaitsja arvates ei ole süüdistuses kirjeldatud

§ 263lg 1 p 1 kuriteo koosseisu ja seetõttu tuleks Roman Bragin õigeks mõista.

Kohtuistungil uuritud videosalvestisest on näha, et avalik kord kaupluses ei ole häiritud. Tavaline tööpäev, keegi kaupluse külastajatest ei pööranud tähelepanu Roman Braginile, mis selgelt näitab, et avalik kord ei olnud rikutud. Tunnistaja puhul, 3 1-18-10023 kes kinnitas kannatanu ütlusi, ei saa täpselt järeldada, kus ta viibis, kui ta kuulis Roman Bragini sõnu ja kas ta tõepoolest kuulis neid sõnu. Kaitsja arvates kartis kannatanu mitte seetõttu, milline oli Roman Bragini käitumine sel päeval kaupluses, vaid ta kartis eelmist suhtlemist Roman Braginiga, varem. Kuna kasutatud vägivald ei olnud füüsiline, vaid psüühiline, siis ei saa käsitleda Roman Bragini käitumist avaliku korra rikkumisena. Kas saab kirjeldada Roman Bragini käitumist

§ 120

järgi, kaitsja ei pea vajalikuks otsustada, kuna seda süüdistust ei ole Braginile esitatud. Kuna kohtuistungil Roman Bragin kinnitas, et tema ei ole ohtlik kannatanule, palus kaitsja jätta kannatanu taotlus lähenemisekeelu kohaldamiseks rahuldamata. Menetluskulud, mis kaanevad süüdimõistva kohtuotsusega, palus ajatada üheks aastaks lähtudes tema varalisest seisundist. 7. Prokurör palus Roman Bragin

§ 263

lg 1 p 1 järgi süüdi mõista ning mõista talle karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust, vähendades selle lühimenetluse reeglite järgi 1 aasta ja 8 kuu vangistuseni. Kuivõrd kuritegu on toime pandud katseaja jooksul, palus prokurör

§ 65lg 2 alusel mõista liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud ja 27 päeva vangistust ning lugeda karistuse alguseks 26.11.2018. KrMS § 310

§ 263lg 1 p 1 järgi 19.

Kuulanud ära kohtumenetluse pooled ja kontrollinud kriminaalasjas olevaid tõendeid, jõudis kohus veendumusele, et süüdistatava süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt. Faktilised asjaolud

1. Esmalt sedastab kohus asjaolud, mis on käesolevas asjas väljaspool vaidlust ning mida ei ole seadnud kohtuistungil kahtluse alla kaitsja ega süüdistatav.
2. Sisulist vaidlust ei olnud vähemalt kohtuistungil selle üle, et Roman Bragin käis 26.11.2018.a. kella 10.40 paiku XXX asuvas N M kaupluses R, kus töötas tema endine elukaaslane J S , ning rääkis seal müügisaalis J S. Seda, et J S on Roman Bragini endine elukaaslane, kinnitavad nii kannatanu enda kui ka tunnistajate N. P , V. P , A. S , A. A ja M. M ütlused ning sama nähtub ka R. Bragini ja A. S ütlustest. See, et J. S töötab nimetatud kohas, nähtub tema enda ja tunnistajate N. P , V. P , A. S ja M. M ütlustest. Seda, et R. Bragin käis nimetatud ajal kaupluse müügisaalis, kinnitavad kannatanu J S ja tunnistajate V. P ja A. S ütlused, samuti nähtub see 05.12.2018.a. asitõendi vaatlusprotokollist CD-plaadi osas 26.11.2018.a. Viimase usaldusväärsust kinnitab 16.01 CD, millel on samasisulised videofailid, mida kohtuistungil vaadati. Sel CD-l, turvakaamerate videosalvestuste vasakus ülaservas jookseb ajamärgis, kust on näha, et 26.11.2018 hommikul käis Bragin kaupluses vahemikul kell 10: 41 – 10:43, kõndides läbi müügisaali kaupluse 6 1-18-10023 tagaossa, kadudes vahepeal vaateväljast ja minnes siis tuldud teed välja. Sama on kirjeldatud ka mainitud asitõendi vaatlusprotokollis. Kohtueelsel ülekuulamisel eitas Roman Bragin nimetatud ajal poes käimist üleüldse (tl 53-54), aga need süüd eitavad ütlused tuleb kohtu hinnangul kõrvale jätta kui ebausaldusväärsed. Need on vastuolus teiste tõenditega kogumis, sh ajamärgisega videotega, ja nende usutavuse nullib ka süüdistatava enda seisukoht istungil, et ta tunnistab end süüdi. Asjaolule, et süüdistatava selliseid ütlusi ei saa tõsiselt võtta, viitab ka see, et isegi kaitsja jaatas kaitsekõnes videole tuginedes fakti, et R. Bragin käis nimetatud ajal kaupluses.
3. Vaidlust ei ole ka selles, et 29.09.2017 karistati R. Braginit Viru Maakohtu otsusega nr 1-178379 kokkuleppemenetluses

§ 120

lg 1 järgi selle eest, et ta ähvardas 17.03.2017 kell 11.07 oma endist elukaaslast J S t tema tervise ja vara kahjustamisega, lubades süüdata J S kuuluva korteri aadressil XXX, ja J S enda tappa. Toonase süüdistuse kohaselt võttis J. S Roman Bragini ähvardusi tõsiselt, kuna 16.03.2017.a kell 21.00 tungis Roman Bragin alkoholijoobes, akende lõhkumise teel J S kuuluvasse korterisse XXX, vastu J S tahtmist. Kõnealuse sissetungimise eest mõisteti R. Bragin süüdi sama otsusega

§ 266lg 2 p 1 järgi.

Selle otsusega karistati teda 8-kuulise vangistusega, millest arvati maha kolm päeva kahtlustatavana kinnipidamist ja ülejäänud karistusest vabastati ta tingimisi katseajaga. Seda kõike tõendab lisaks J. S ütlustele ka kohtuotsus nr 1-17-8379 ja karistusregistri väljavõte (tl 85-90). 23. Vaidlus on asjas selles, mida R. Bragin kaupluses tegi (sh kas ta ähvardas J S

1. t)ja kas ta häiris sellega mõne asjassepuutumatu isiku rahu. 24. Roman Bragin rääkis kohtueelses menetluses, et ta käis 26.11.2018 kaupluses, aga ei ähvardanud kedagi, vaid tuli hoopis seepärast, et taastada kannnatanuga head suhted. Kohus ei pea Roman Bragini ütlusi usaldusväärseks. Kohtuistungil avaldatud seisukoht, et ta tunnistab oma süüd (andmata ometi istungil ütlusi) on juba sisult vastuolus kohteelses menetluses antud ütluste sisuga. Teiseks ei ole tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused usaldusväärsed ka seepärast, et need on kõigi teiste tõenditega vastuolus elementaarseimas küsimuses – so kas R. Bragin käis üldse 26.11.2018 hommikul kaupluses. Selles osas ei lähtunud isegi kaitsja oma kõnes süüdistatava poolt kahtlustatavana antud ütlustest ega pidanud neid järelikult usutavaks. Kohtu silmis on arusaadav, miks võis R. Bragin rääkida ülekuulamisel (tl 49-55) ebatõtt. Kuna süüdistuses heidetakse ette kuriteo toimepanemist katseajal, siis võis R. Bragin üritada päästa end vangistusest. Nähtuvalt R. Bragini karistusregistri andmetest ei ole ta varem kuriteo eest karistusena vangis olnud ega ole olnud ka pikemat aega vahi all. Kohus ei välista teoreetiliselt sedagi, et põhjuseks, miks R. Bragin ei ole andnud adekvaatseid ehk tegelikkusega kokkulangevaid ütlusi 26.11.2018 kokkupuute kohta J. S , on mõõdutundetust alkoholitarvitamisest (vt tl 49-55) tingitud mäluhäired. Võimalik ka, et lisaks ei oska ta emotsioonide kütkes olemise tõttu päris adekvaatselt hinnata, milline käitumine on kohane ning kuidas ta võib mõjuda. Sellisele käitumuslikule ebaadekvaatsusele ja enesekriitika puudumisele viitab ka 2017.a kohtuotsuses sisalduv süüdistuse sisu. Kuna R. Bragin mõisteti süüdi kokkuleppemenetluses, siis eeldab kohus, et ta järelikult aktsepteeris süüdistust. Neil põhjustel jätab kohus R. Bragini ütlused küsimustes kõrvale kui ebausaldusväärsed. 25. Jättes Roman Bragini ütlused kõrvale, kinnitavad ülejäänud tõendid teineteisega haakuvalt sündmuste käiku selliselt, nagu seda on faktiliselt kirjeldatud süüdistuses. On tõendatud, et Roman Bragin ähvardas ebatsensuurset väljendit kasutades J S t tervisekahjustuse tekitamisega (eesti keelde tõlgituna öeldes, et saab ta sama päeva (st. 26.11.2018.a.) õhtul kätte ja temaga on kööga). Selle ähvarduse tõi ta kuuldavale asjasse mittepuutuva isiku V P juuresolekul, häirides sellega viimase rahu ja turvatunnet. J S kartis selle ähvarduse täideviimist. 26. Nii kannatanu kui ka tunnistaja V P , kes töötasid mõlemad nimetatud hommikul kõnealuses kaupluses, annavad kokkulangevaid ütlusi selle kohta, et 26.11.2018 10:40 paiku tuli Roman Bragin R müügisaali ja liikus läbi selle lao ukseni. Selleks hetkeks oli J S laos. V P üritas enne J S hoiatada. Nii J S kui V P kinnitavad väga sarnaselt seda, kuidas Roman Bragin, olles ise 7 1-18-10023 müügisaalis, J S ähvardas. J S sõnade kohaselt vahetult pärast kuriteosündmust ülekuulatuna (tl 5) ütles süüdistatav: „Sevodnja vetsherom ja tebja võlovlju i tebe pizdets,“ (täna õhtul ma saan su kätte ja sinuga on kööga); tunnistaja poolt järgmisel päeval antud ütluste (tl 18) kohaselt: „Sevodnja ja tebja poimaju, tebe budjet pizdets“ (täna saan su kätte, sinuga on kööga). Kuigi sõna пизде́ц on ühest küljest küll ropp sõna naise suguelundi kohta, kasutatakse seda vulgaarses slängis väljendudes ka lõpu ja surma tähenduses (vt nt https://ru.wiktionary.org/wiki/), mistõttu süüdistuses esitatud tõlge ähvardusest on adekvaatne. Tegemist on kujundliku väljendiga, millel on ka agressiivne tähendus, mis viitab otsa peale tegemisele. Nii tunnistaja kui kannatanu tajusid antud juhul konteksti arvestades just seda konnotatsiooni. S kinnitas: „Hakkasin kartma oma elu pärast. /…/ tean, et ta on võimeline selle täide viima.“ P hindas kuuldut kui füüsilise vägivalla ähvardust S aadressil ja temagi hakkas kartma. Asjaolu, et mõlemad isikud andsid ütlusi väga ruttu pärast sündmust ning nende mälus oli ähvardust sisaldav lause peaaegu kattuv (ja täiesti kattuv ähvardava sõna osas), kinnitab nende usaldusväärusust. Usaldusväärsust kinnitab seegi, et pisut mälestused kuuldust siiski erinevad. Kui nad mäletaksid ähvardust kirjavahemärkideni sarnaselt, oleks see juba kahtlane ja tekitaks küsimuse sellest, kas öeldus on kokku lepitud. Kohtul ei ole ka muud põhjust arvata, et tunnistaja ja kannatanu võiksid valetada. Ka kaitsja ega süüdistatav ei ole esitanud ühtegi sisulist põhjendust, miks nad peaksid valetama. Ähvardamisel kasutatud vulgaarne väljend on ka oma sisult selline, et on väga vähe tõenäoline, et naised selle välja mõtleksid. Kohus nägi kohtuistungil kannatanut ja küsitles teda. See suhtlus ja kannatanu tagasihoidlik olek, panduna kõigi toimikus olevate tunnistajate ütluste konteksti, ei tekitanud kohtus muljet, et kannatanu võiks niisuguseid rõvedusi välja mõelda. 27. Kannatanu ja V. P ütluste usaldusväärsust kinnitavad ka tunnistaja A S ütlused, kes oli tol päeval kaupluses turvameheks. Tema sõnul tuli Roman 10:30 paiku hommikul nende poodi ja hakkas kohe liikuma lao suunas J poole. Tunnistaja, kes oli kassade juures, hakkas talle järgnema, aga kuna tal valutas jalas liiges, ei saanud ta väga kiiresti minna ning jäi Braginist maha; nende vahele jäid kaupluseriiulid. Kui ta jõudis laoni ja J, oli Bragin juba kadunud ja poest väljunud. J S oli siis ehmunud ja temaga koos oli üks poe töötaja. 28. Kaitsja argumendiks oli istungil vaadatud videosalvestusele viidates, et Roman Bragini järel käis pidevalt turvamees, kes ei pea vajalikuks mingil määral suhelda Roman Braginiga käitumise tõttu ning Roman Bragin tuli rahulikult kauplusesse ja samamoodi rahulikult lahkus kauplusest. Nagu tunnistaja S ütlusest nähtub, ei olnud 58-aastase tunnistaja aeglase liikumise põhjuseks mitte see, et ta ei tajunud R. Braginis ohtu, vaid see, et tal oli jalg haige. Vastupidi, tunnistaja ütlustest nähtub, et ta hakkas Bragini poodi ilmudes tema suunas liikuma. Saab põhjendatult eeldada, et turvamees liigub oma tööülesandeid täites selles suunas, kus tajub ohtlikku olukorda. Asjaolu, et ta tajus S ehmununa, viitab sellele, et pidi olema midagi juhtunud, mis S ehmatas; pole alust arvata, et S vahetut reaktsiooni teeskles. Tõsi, A. S ütleb, et tema ei kuulnud mingeid karjeid, samas kui kannatanu ütles, et enne ähvardust karjus Bragin talle „Tule siia! Tule siia!“ ning V. P sõnul kostis ka ähvardus karjudes. Paraku ei ole videosalvestustel (16.01 CD-
2. l)heli, mistõttu ei saa nende abil hääle valjust kontrollida. Vastavast asitõendi vaatlusprotokollist ja istungil vaadeldud videosalvestusest (kaamera 1) on näha vaid see, et 10:41 tuli poodi R. Bragin, kes liikus läbi müügisaali poe tagaossa kaamera vaateväljast välja; talle järgnes paarikümne sekundi pärast aegamisi liikuv turvamees, 10:43 liikus Bragin sama teed kassadest läbi kauplusest välja. S ja Bragini kohtumine ei jää kaamera vaatevälja, mis on loogiline, kuna turvakaamerad peavad eelkõige jälgima sündmustikku müügisaali külastatavaimas osas, aga J S ja Bragini kokkupuude toimus laoukse juures. 29. Nii asitõendi vaatlusprotokollist kui ka 16.01 CD-lt ei ole tõepoolest näha mingisugust külastajate seas tekkinud rahutust. Samas tuleb arvestada, et töötav kauplus ei ole haudvaikne koht, kus iga heli on üle saali kuulda. Seal on mitmesugust muud müra ja helitakistusi, miks ei pruugi ka karjumisele lähedane hüüdmine olla üle saali kosta. Asitõendi vaatlusprotokollile lisatud fotodelt (tl 31-32) saab näha, et juba kassa ümber oli Bragini sisenemise ajal 4-5 külastajat. Samas 8 1-18-10023 on näha on ka riiuleid, mis kinnitab A. S ütlusi sellest, et riiulid võisid jääda tema ja Bragini vahele. Lisaks on üldteada, et kauplustes töötavad pidevalt jahutussüsteemid, mida on vaja erinevate toidukaupade värskena hoidmiseks. Seega on kaupluses konstantne mürafoon. Ka võivad eri inimesed käsitleda karjumisena erineva helikõrgusega hüüdmist. Psühholoogiliselt ei ole välistatud, et kui hõike sisuks on midagi keskmisest ähvardavamat ja agressiivsemat, võib kuulaja tajuda seda heliliselt intensiivsemana (rahvatarkust, et hirmul on suured silmad, võib pidada samuti üldteada asjaoluks). Nii pole välistatud, et kannatanu ja tunnistaja P tajusid karjumisena midagi, mida nad neutraalsema sisu tõttu ei oleks ehk karjumiseks pidanud. See tajunüansi ebaselgus ei muuda veel nende ütlusi ebausaldusväärseks, kuna inimeste tajud ei saagi olla ühesugused. Lisaks ei ole sellel, kas R. Bragin karjus ähvardust või ütles seda tavalise häälevaljusega, sisulist tähendust, sest määravam on ähvarduse sisu. 30. Seda, et J S tundis ennast ähvardusest reaalselt hirmutatuna ja ähvardus oli nii intensiivne, et see võis häirida asjassepuutumatu kauplusetöötaja V P rahu, kinnitavad esmalt S ja P enda ütlused. Kannatanu sõnul kartis ta seepärast, et Bragin on varasema kooselu ajal tema suhtes vägivalda kasutanud (tl 7) ja kuna ta on lõhkunud ta korteriaknad (tl 75). Viimast asjaolu kinnitab ka eelmainitud 2017.a kohtuotsus, millega Bragin mõisteti selle eest süüdi. Tähelepanuväärne on ka see, et kannatanu põhjendab hirmu Bragini vägivalla ees järgmiselt (tl 7): „Roman ei olnud alkoholijoobes ja rääkis veenvalt. Kui Roman ei ole alkoholijoobes, vaid kaine, siis ma kardan teda veel rohkem kui siis, kui ta on alkoholijoobes, sest kõik oma tegevused võib Roman ette mõelda, aga samuti kainena on ta füüsiliselt tugevam kui alkoholijoobes.“ Kannatanu hirmu juures mängis rolli ka asjaolu, et tema teada oli Bragin olnud ravil XXX. V P , kes kuulis sama ähvardavat lauset, andis ütlusi, et see olukord rikkus tema rahu, ta hakkas kartma, kuna tegemist oli välimuse järgi ebaadekvaatse mehega, kes oli ärritunud, karjus ja väljendus jämedalt avalikus kohas, sisenes hetkeks laoterritooriumile, ja jälitas kaupluses tema kolleegi, kes ilmselgelt Braginiga suhelda ei tahtnud. 31. Käesolevas asjas omab seega tähtsust ka asjaolu, kas Bragin oli ärritunud ja agressiivne, nagu kinnitavad kannatanu ja tunnistaja P, või rahumeelne, nagu on leidnud kaitsja ja nagu väitis ka Bragin ise (võttes küll omaks vaid kaupluses viibimise 26.11.2018 õhtul - tl 49-55). 32. Kohtu hinnangul tõendavad seda, et Bragin oli ärritunud ja agressiivne, esmalt kannatanu ja tunnistaja P eelmainitud ütlused. Normaalse emotsionaalse intelligentsusega inimene, kes ei ole sotsiopaat, suudab mõistlikkuse piires tajuda teise inimese emotsioone, lugedes need välja tema käitumisest. Siiski ei pruugi psühholoogihariduseta inimene osata täpselt öelda, milliste tunnuste järgi (nt hääletoon, näoilme jms) ta teise inimese psüühilisele seisundile hinnangu andis. See aga ei tähenda, et hinnang oleks automaatselt põhjendamatu. Tunnistaja P näiteks on viidanud Bragini välimusele või tema kogu üldisele välisele olekule (originaalis ütleb tunnistaja „nje adekvatnõi na vid mushtshina“), samuti sellele, et Bragin oli ebaadekvaatselt pealetükkiv (st kippus suhtlema kannatanuga, kes seda ei tahtnud). Mõlemad – nii kannatanu kui tunnistaja – kogesid Bragini sõnu karjumisena, mistõttu järelikult tajusid nad tema hääletoonis midagi agressiivset, jõuliselt väljapoole suunatut. 33. Kaitsja on tõstatanud küsimuse, kui usaldusväärsed on V. P ütlused, arvestades, et ei ole täpselt teada, kus ta oli. Kohtu hinnangul ei ole esitatud mingeid sisulisi vastuväiteid sellele, et V. P oli kuuldekauguses. Pole alust kahelda selles, et ta oli kõnealusel päeval kaupluse müügisaalis (tema ja kannatanu ütlused – tl 7, 20). See, mis ta kuulis, langeb olulises osas kokku kannatanu ütlustega (vt otsuse p 26) ja sobitub ka tõendite kogumis süüdistuse versiooniga, mistõttu kohtul pole ühtegi reaalselt põhjust kahtlustada, et V. P oli väljaspool kuuldekaugust. Ka tunnistaja S ütlused selle kohta, et S juures oli tema saabudes kolleeg, toetavad versiooni, et V. P oli sealsamas. 34. Sellele, et Bragin käitus agressiivselt ja ka mõjus sellisena, viitavad ka kuriteosündmusele vahetult järgnenud asjaolud. Nimelt nähtub J S 26.11.2018 ülekuulamise protokollist (tl 1-9) ja 9 1-18-10023 lähisuhte vägivalla infolehest (tl 10-11), et kannatanu tõepoolest pöördus kohe pärast sündmust politseisse, nii et tema ülekuulamine algas juba samal päeval kell 13.15. Järelikult oli ta piisavalt hirmunud, et politseisse pöördumisega mitte viivitada. R. Bragin ilmus samal pärastlõunal uuesti kauplusesse ja hakkas J. S otsima ja hõikama. Seda kinnitavad nii J. S ütlused kui ka tunnistajate V. P ja A. S ütlused. Selle käigu võtab omaks ka R. Bragin, kuigi väidab, et oli rahumeelne. Rahumeelsust ei kinnita aga ülejäänud tõendid. A. S ütluste kohaselt tuli Bragin poodi sisenedes kohe tema juurde, oli erutatud ja agressiivne, ning küsis „Kas minu oma töötab?“. Saanud jaatava vastuse, hakkas ta J otsima, väites, et tahab kannatanult asju ja dokumente. Tunnistaja kordab ka teist korda, et Bragin oli erutatud ja agressiivne, mistõttu tunnistaja pidas vajalikuks Braginit rahustada, suunates ta lõpuks välja suitsu tegema. Kuna tunnistajal oli jalg haige, ei jõudnud ta kohe Braginile järgi, ning seetõttu ta ei tea, mida Bragin tegi lao juures. Kannatanu andis ka selle teistkordse poes viibimise kohta ütlusi, öeldes, et nähes Romani, jooksis ta lattu, kuhu Bragin karjus talle järgi, et saab ta niikuinii kätte, ja nimetas teda vulgaarse solvanguga „suka“ (lirva, lits). Selle aja peale jõudis kohale turvamees, kes tegeles temaga edasi. Sama kinnitab oma ütlustes ka tunnistaja V. P . 35. Kriminaalasjas on kuulatud üle tunnistajatena ka R. Bragini õde A A (tl 91-95) ja viimase endine elukaaslane M M (96-100). A ütles, et Roman on J suhtes agressiivselt meelestatud ja seda eriti alkoholijoobes ning tunnistaja on olnud Bragini ja S konfliktide juures, kutsutuna S poolt, kuna S kardab Romani tema agressiivse, kontrollimatu ja ebaadekvaatse käitumise pärast. M M andis ütlusi, et tunneb Braginit umbes 10 aastat ning viimasel on alkoholi kuritarvitamise tõttu probleemid peaga, ta käitub ettearvamatult; Roman käib aegajalt tema garaažis, et suhelda. A ja M kokkulangevatest ütlustest nähtub, et ühel päeval novembrikuu lõpus tuli kaine Bragin M juurde garaaži ja ütles, et läheb oma naise J juurde kauplusesse. Kui M seadis kahtluse alla, miks on vaja minna, kui nad on lahus, vastas Bragin: „Lähen vaatan üle.“ Pärast seda helistas M kohe A , et too hoiataks J , et too oleks tulekuks valmis. A kinnitab, et ühel novembrikuu lõpupäeval helistas M talle ja ütles, et Bragin oli öelnud, et läheb J juurde poodi ja palus J hoiatada. A kohe helistaski, „et ta oleks kursis, kuna ma tean, et Roman terroriseerib teda ja ta kardab Romani.“ J S 30.11.2018 ütlustest (tl 75-76) nähtubki, et 26.11.2018, pärast seda, kui ta oli käinud pärast hommikusi sündmusi politseis ütlusi andmas ja tööle naasnud, helistas talle kell 16:38 Bragini õde A , kes hoiatas, et Bragin tuleb poodi, kuna oli nii M öelnud. S helistas kohe politseisse, et öelda, et Bragin tuleb, ning kõne ajal nägigi ta juba Braginit tulemas. 36. Eelnevat kinnitavad ka asitõendite vaatlusprotokollid. 30.11.2018 vaatlusprotokollis on vaadeldud 26.11.2018 kell 16:43 häirekeskusesse tehtud kõne salvestist, millest nähtuvalt teatab J S , et tema töökohta, XXX asuvasse R kauplusesse tuleb Roman Bragin, kelle kohta ta kirjutas samal päeval varem avalduse, et ta ähvardas tema elu; kõne ajal täpsustab S , et Bragin on juba poes. 05.12.2018 asitõendi vaatlusprotokollist, kus vaadeldi R kaupluse turvavideosid (tl 28-33), nähtub see, et 26.11.2018 16:43 paiku tuli poodi varasemast erinevalt riietunud kahtlustatav, liigub läbi müügisaali ja tema järel käib turvamees, kuni ta lõpuks lahkub. Ka sellel videol ei ole heli. 16.01 CD-l olev kaamera 5 vaade kinnitab, et Bragini samm on kiire ning turvamees liigub temaga võrreldes aeglaselt ja vaevaga. 37. Asjakohane on hinnata ka kauplusse tulemise motiive. See võimaldab teha järeldusi selle kohta, kas süüdistatava versioon rahumeelsest kaupluses käigust saab olla tõene. Ülekuulamisel politseis ütles Bragin, et läks (26.11.2018 pärastlõunal) kauplusesse selleks, et S ära leppida, teatada, et ta on joomise lõpetanud ja tahab koju tagasi minna. Samas tunnistajale S (tl 35) seletas ta tookord, et soovib S oma asju ja dokumente kätte saada. Tunnistaja M aga (tl 98) väitis ta, et „vaatab ta üle.“ S ja A ütlustest nähtub, et vähemalt 2018. kevadest elavad S ja Bragin lahus ning S andis Braginist järelejäänud asjad oma elamisest A , kes teatas ka Braginile, et too tuleks oma asjadele järgi. Seda, et Bragin ei ela vähemalt 2018.a kevadest enam S juures ja viis oma asjad ära, kinnitas oma ütlustes ka Bragini ja S alaealine tütar A S (tl 65-69). Seega ei ole 10 1-18-10023 kuidagi usutav, et Bragin käis kaupluses oma asjade ja dokumentide järel, seda enam, et ta pidi aru saama, et kaupluses neid ei ole. 38. Väide, et Bragin käis kaupluses ära leppimas, on kummutatud sellega, milliseid väljendeid ta S suhtes kasutas ja kuidas ähvardas. „Saan su kätte ja sinuga on kööga (pizdets)“ ning „Lirva (suka), saan su täna õhtul kätte“ ei ole sõnad, milles väljenduks leppimissoov. Kõige tõenäolisem on versioon, mis paistab M ütlustest: kahtlustatav käis 26.11.2018 kaupluses põhjusel, et ta tahtis endast märku anda ja S kontrollida („vaatan üle“). Bragin ei ole leppinud sellega, et tal ei ole S elus enam kohta. Eelnev annab alust arvata, et Braginit ajendasid kauplusesse minema ja S pealetükkivalt kontakti otsima negatiivsed emotsioonid, mis olid seotud nende suhte katkemisega. Suutmatus leppida, et S elab oma elu temast sõltumata, on seda usutavam, et nagu S ja Bragini ütlustest nähtub, elasid nad koos vähemalt 12 aastat ja neil on ühine XX.a sündinud tütar. 39. Asjaolu, et Bragini puhul on ebaadekvaatne ehk sotsiaalsesse olukorda sobimatu ja ootamatu käitumine pigem tõenäoline kui ebatõenäoline, leiab kinnitust ka mitmete muude tõenditega nende kogumis. Seda on kinnitanud tunnistajad A ja M , kelle puhul pole vähimatki alust arvata, et nad peaksid andma Bragini suhtes pahatahtlikult valesid ütlusi. Esimene neist on Bragini õde ja teine on Braginiga pigem sõbralikes suhetes, kriminaalasjas puuduvad andmed, mis annaks alust arvata, et nad valetavad. Mõlemad on seostanud Bragini ebaadekvaatset käitumist alkoholi kuritarvitamisega ja selle mõjudega. M ütlused, et Bragin oli järjest alates jaanipäevast kuni novembrini joonud, kuigi ise arvab, et on joonud vaid mõned nädalad, on usutavad, kui panna need Bragini ütluste konteksti, mille kohaselt ta oli enne kuriteosündmust joonud järjest vähemalt kuu aega. Seda, et Bragin oli alkoholi tarvitanud alates juunist 2018, kinnitas ka J S . Bragini ütlustes nähtub, et ta on käinud seoses alkoholismiga ravil ja psühhiaatri juures. Alkoholi kuritarvitamisele ja selle tagajärgedele viitab ka see, et 2017.a kohtuotsuses nimetatud kuriteod oli Bragin otsuse kohaselt pannud toime alkoholijoobes. Karistusregistri väljavõttest (tl 85-90) nähtub, et 31.10.2018 karistati Braginit väärteoarestiga selle eest, et ta 02.09.2018 juhtis sõidukit keelatud seisundis, varem on karistatud teda muuhulgas alkoholiseaduse järgi. Kokkuvõttes on alust arvata, et Bragin on alkoholi kuritarvitaja ning see sõltuvus (alkoholism kui haigus) mõjutab tema käitumist, ja seda isegi siis, kui ta on parajasti kaine. Bragini intensiivne alkoholitarvitamine ja selle mõjud tema käitumisele pigem kinnitavad kannatanu ja süüdistuse versiooni ebaadekvaatsest käitumisest, kui lükkavad seda ümber. 40. Ka muud andmed R. Bragini varasemate süüteokaristuste kohta räägivad süüdistuse (ja kannatanu) versiooni kasuks ja muudavad Bragini ütlused rahuliku käitumise kohta vähem usutavaks. Karistusregistrist nähtuvalt on R. Braginil 16 kehtivat väärteokaristust, mille hulgas on 2015.a võimuesindaja solvamise eest (

§ 275

), 2017.a aprillis omavolilise sissetungi eest (

§ 266lg 1) ja 16.03.2017 elektrišokirelva või tsiviilkäibes keelatud külmrelva ebaseadusliku käitlemise eest (Relv

S § 892 lg 1) mõistetud rahatrahvid. Kogumis 2017.a kohtuotsusega kinnitavad need, et agressiivne, ohtlik ning üldaktsepteeritavaid suhtlusreegleid ignoreeriv tegevus on tema puhul üsna tavaline. Seda saab nimetada väljakujunenud käitumismustriks.

1. Seega on tõendatud, et R. Bragin käitus ja mõjus agressiivselt, ähvardades J S nii, et viimane tundis, et tema elu ja tervis on ohus. Kohus on veendunud, et süüdistuses nimetatud kuriteo faktilised asjaolud on kahtluseta tõendatud, välja arvatud hinnanguline väide, et Bragin „karjus“ ähvardades. Arvestades, et nii J S kui ka tunnistaja V. P olid enda kinnitusel Bragini käitumisest häiritud ja hirmutatud, ei ole välistatud, et nad hindasid subjektiivsetel põhjustel karjumiseks midagi, mida keskmine kõrvaltvaataja ei oleks karjumiseks pidanud (vt otsuse p 29). Kuna suhteliselt lähedal liikunud tunnistaja Smirnov ei kuulnud Bragini ähvardust, siis isegi kaupluse üldist mürafooni arvestades ei saanud see olla väga kõva. Ka olemasolevad videosalvestused ei ole heli valjust fikseerinud, mistõttu kohus on ammendanud võimalused selle hindamiseks, kas objektiivselt oli tegu „karjumisega“. Kuna kõrvaldamata kahtlused tõlgendatakse KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks, siis ei saa kindlalt väita, et kahtlustatav karjus. Samas ei oma see asjaolu teo kvalifitseerimise seisukohalt määravat tähendust, kuna ei muuda ähvarduse sisu. See, 11 1-18-10023 et kannatanu ja tunnistaja tajusid Bragini sõnu karjumisena, kinnitab pigem seda, et öeldu mõjus intensiivselt ja agressiivselt. Kuriteo koosseisupärasus (objektiivsed tunnused)
2. R. Bragin anti kohtu alla

§ 263

lg 1 p 1 järgi ehk avalikus kohas käitumise üldnõuete rikkumise eest, kui see on toime pandud vägivallaga. Tegemist on alternatiiv-aktilise formaalse ja blanketse kuriteokoosseisuga. Prokurör on viidanud KorS § 55 lg 1 p-le 1, märkides süüdistuses, et rikuti KorS § 55 lg.1 p.1 sätestatud avalikus kohas käitumise üldnõudeid /avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, sealhulgas käituda muul viisil vägivaldselt/, häirides kõrvaliste isikute rahu ja turvatunnet ning kasutades põhjendamatult vägivalda tema jaoks võõra inimese suhtes. KorS § 55 lg 1 näeb ette, et avalikus kohas on keelatud käituda teist isikut häirival või ohtu seadval viisil, eelkõige (p 1) teist isikut lüüa /…/ või käituda muul viisil vägivaldselt. Süüdistuse kohaselt pani R. Bragin toime psüühilise vägivalla, kui ta ähvardas tarvitada J S suhtes vägivalda nii, et S oli alus karta selle elluviimist.

1. Sisulist vaidlust ei ole olnud selles, et Roman Bragin oli süüdistuses nimetatud teo väidetava toimumise ajal avalikus kohas. Nagu eespool märgitud, oli ta kaupluse müügisaalis ajal, kui see oli avatud. Avaliku koha mõiste on sätestatud KorS §-s
2. Selle normi tähenduses on avalik koht määratlemata isikute ringile kasutamiseks antud või määratlemata isikute ringi kasutuses olev maa-ala, ehitis, ruum või selle osa, samuti ühissõiduk. Seda, et kaupluse müügisaal on avalik koht, on leidnud ka Riigikohus (3-1-1-88-14, p 6.2).
3. Asjaolu, et isik paneb teo toime avalikus kohas, ei võimalda iseenesest järeldada, et ta pani toime avaliku korra rikkumise. Kvalifitseerimaks isiku tegevust avaliku korra rikkumisena, tuleb lisaks igal konkreetsel juhul tuvastada, millega objektiivselt avalikku korda rikuti.
4. Kohus pidas eespool (p 25-41) tõendatuks, et Roman Bragin ähvardas avalikus kohas J S t vulgaarselt väljendudes vägivallaga. Arvestades kasutatud vulgaarset väljendit, ähvardas ta kannatanut vägivallaga, mis võib olla fataalne. J S kartiski, et Roman Bragin võib selle vägivallaähvarduse täide viia.
5. Süüdistuses on viidatud KorS § 55 lg 1 p-le 1, mis keelab avalikus kohas vägivaldse käitumise teist isikut häirival viisil. Seejuures keelab KorS § 55 lg 1 p 2 veel eraldi avalikus kohas ähvardamise teist isikut häirival viisil. Prokurör on käsitlenud antud asjas ähvardamist vägivaldse käitumisena. Kohus leiab, et see on iseenesest õige, kuigi sama hästi oleks võinud viidata ka KorS § 55 lg 1 p-le
6. Prokuratuur on leidnud süüdistuses, et tõsiseltvõetav vägivallaähvardus on psüühiline vägivald. Sellisele seisukohale asudes on prokuratuur muuhulgas juhindunud õigesti Riigikohtu praktikas juurdunud tõlgendusest, mida on väljendatud muuhulgas RKKKo-s nr 3-11-59-11, p 9.
7. Riigikohus on seda põhjendanud sellega, et kuna

§-ga 120 kaitstakse inimese vaimset tervist, on ähvardamine karistatav põhjusel, et sellega tekitatakse kannatanus hirmutunnet. Ühtlasi paikneb

§ 120järgi kvalifitseeritav ähvardamine isikuvastaste kuritegude peatüki 2. jaotises, st see on vägivallategu. Võrreldes Kor

S § 55 lg 1 punkte 1 ja 2, peab kohus võimalikuks, et p 2 järgi kvalifitseeritakse selline teist isikut häiriv ähvardamine, mis otseselt vaimset tervist ei ohusta, näiteks žestis väljenduv ähvardus, mille täideviimises ei pea pealtvaataja ilmtingimata veendunud olema, küll aga on see lihtsalt häiriv. Ähvardus, mis tõsiselt hirmutab, võib seevastu kahjustada kellegi psüühikat (vaimset tasakaalu) ning kvalifitseerub psüühiliseks vägivallaks. 47. Seega on õige järeldada, et tegevus, mis vastab

§ 120

lg 1 tunnustele, on vägivallategu ja psüühiline vägivald.

§ 120

lg-le 1 vastab muuhulgas tegevus, mis seisneb tapmisega või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamises, kui on olnud alust karta ähvarduse täideviimist. Nagu otsuse p-s 26 (ja edasi kuni p 41) tuvastatud, ähvardas Roman Bragin J S tervisekahjustusega, kusjuures selliselt, et J S kartis lausa oma elu pärast. Kohtupraktikas on välja kujunenud nõue, et asjaolud, millel ähvardatu kartus põhineb, tuleb eraldi tuvastada. Kannatanu hirmutunne ei saa tuleneda pelgalt tema enda isikulisest eripärast ja alust karta ähvarduse 12 1-18-10023 täideviimist peavad andma välismaailmas objektiivselt avaldunud sündmused. Ähvardus peab reeglina tunduma lisaks kannatanule reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Süüdlane täidab

§ 120

objektiivse koosseisu siis, kui ta paneb oma tegevusega elu, tervise või vara pärast muretsema eelkõige ähvarduse adressaadi ja tekitaks hirmu reeglina ka objektiivsele kõrvalseisjale (vt RKKKo nr 3-1-1-59-11, p 9.2). Käesoleval juhul on need tingimused täidetud. Ähvarduse adressaat J S kartis ähvarduse täideviimist (otsuse p 26, 30, 40, 41) ning kuivõrd ähvardusel oli kõrvaline pealtkuulaja V. P , saab tema ütlustest selgelt kinnitust, et ka kõnealune kõrvalseisja tundis end hirmutatuna (samad punktid).

1. Kaitsja on esitanud ähvarduse tõsiseltvõetavusele järgmise vastuväite: „/…/ kannatanu suhtumine Roman Bragini suhtes tulenes pigem kõigist neist eelmises elus saadud andmetest ja tema kartis teda mitte seetõttu, miiline oli Roman Bragini käitumine sel päeval kaupluses, vaid ta kartis eelmist suhtlemist Roman Braginiga, varem. Kuna kannatanu pidevalt arvas ja tänasel kohtuistungil kinnitas oma seisukohta, et ta pidevalt kardab Roman Braginit, siis kaitsja on arvamusel, et kannatanu arvamus on, et igasugune Roman Bragini käitumine on temale ohtlik.“
2. Kohtu hinnangul on igati asjakohane tugineda selle põhjendamisel, miks pidas kannatanu Bragini ähvardust tõsiseltvõetavaks, mh andmetele, mis puudutavad kannatanu ja Bragini varasemaid kokkupuuteid. Seda on tehtud ka süüdistuses, viidates tegevusele, mille eest Braginit karistati 2017.a. Ka Riigikohtu praktikas on leitud, et ähvarduse tõsiseltvõetavaks pidamise põhjused võivad muuhulgas tugineda minevikust pärit faktidel. Nii on näiteks asjas nr 3-1-1-5911, p 10.2 märgitud, et kannatanu hirmu aluseks, et süüdistatava ähvardused on tõsiseltvõetavad, sai põhjendatult olla muuhulgas see, et süüdlast oli vägivaldsete kuritegude toimepanemise eest varasemalt korduvalt karistatud; kuna süüdistatava hiljutine vägivaldsus andis kannatanule objektiivse aluse oma tervise pärast kartma hakata, kohaldati kolleegiumi arvates materiaalõigust õigesti ka isiku süüditunnistamisel

§ 120järgi.

Seega on õiguspärane ja loogiline, et kannatanu hirm sai põhineda muuhulgas tema enda varasematel kogemustel süüdistatavaga.

1. Seda, et S kartis varasematest kogemustest tulenevalt Braginit paaniliselt, kinnitab ka tunnistaja A . Samuti saab nii tunnistajate V. P , A. S kui ka M ütlustest välja lugeda, et nemadki olid kuulnud Bragini ohtlikust ja ettearvamatust käitumisest S suhtes ja sellest, et S teda kardab. Ilmselt just sellest tulenevalt käitusid nad kõik S suhtes ühel või teisel viisil protektiivselt – kas hoiatades S Bragini lähenemisest või hoides nende kokkusaamistel silma peal. Siinkohal ei kasuta kohus nende tunnistajate ütlusi mitte selle tõendamiseks, et Bragin oli käitunud S ohustavalt, et mitte minna vastuollu KrMS § 66 lg-ga
2. Küll aga kinnitab kõigi nende tunnistajate teadlikkus sellest, et S tajub Braginit ohuna, seda, et S tõesti kartis (kardab) Braginit paaniliselt ning otsis ümbritsevatelt inimestelt tema eest ja temaga seoses pidevalt kaitset. See on ainus loogiline põhjus, miks ta on kõiki informeerinud sellest, et Bragin teda tülitab ja ta teda kardab. Selline paaniline hirm lisab usutavust ka S väidetele, et Bragin oli olnud kooselu ajal tema suhtes vägivaldne. Kui inimene kardab varasemast kogemusest teist inimest juba niigi paaniliselt, siis ei ole vaja palju selleks, et ta hakkaks kartma ka väikseimat ähvardust selle inimese poolt. Arvestades, milliste sõnadega Bragin S t 26.11.2018 ähvardas ja kui räige oli selle ähvarduse sisu, on kohtu hinnangul täiesti enesestmõistetav, et varasema hirmu foonil oli Bragini ähvardus S jaoks tõsiseltvõetav, iseäranis arvestades, et sama mees oli alles eelmisel aastal teda tapmisega ähvardanud, lõhkunud pimedal ajal ta koduaknad ja sealtkaudu sisse tunginud. Kohtu hinnangul on lausa eeldatav, et keskmine vaimselt terve ja adekvaatse ohutajuga inimene kardab, et teda vägivallaga ähvardav inimene võib selle vägivalla teoks teha, kui see ähvardaja on temast füüsiliselt tugevam ja on tunginud tema korterisse õhtupimeduses, lõhkudes selleks korteri aknad. Kokkuvõttes ei kahtle kohus, et Bragin väljendas S aadressil füüsilise kahju tekitamise kavatsust nii, et see oli adressaadi silmis veenev ning nähtuvalt V. P ütlustest oli veenev ka asjassepuutumatu kolmanda isiku silmis (vt nt 3-1-1-7-07, p 13).
3. Eelnevaga on üksiti tõendatud nii vägivaldne käitumine KorS § 55 lg 1 p 1 tähenduses kui ka vägivald KaS § 263 lg 1 p 1 tähenduses (so

§ 120lg 1 koosseisule vastav tegu).

13 1-18-10023 52. Viimaks leiab kohus, et selle vägivaldse käitumisega J S suhtes avalikus kohas rikkus R. Bragin ka kolmanda asjassepuutumatu isiku rahu ja häiris teda KorS § 55 lg 1 preambuli mõttes. See - juhusliku, asjasse mittepuutuva isiku rahu häirimine - on nõutav kriteerium

§ 263koosseisu jaatamiseks, mida on Riigikohtu kriminaalkolleegium kinnitanud ka kehtiva Kor

S § 55 redaktsiooni puhul (vt RKKKo nr 3-1-1-15-17, p 22-26). Asjasse mittepuutuvate isikute rahu rikkumine eeldab personifitseeritud füüsilise isiku olemasolu, mistõttu tuleb avaliku korra rikkumise all mõista eelkõige teiste isikute turvalisust, elu ja tervist ning rahu häirivat tegevust. Mitte iga vahetult konfliktiväline isik ei ole hinnatav asjasse mittepuutuva, kõrvalise isikuna, kelle õigusrahu rikutakse

§ 263mõttes.

Nõutav on põhjendus, miks loetakse nt kannatanutega samas seltskonnas viibinud isikud kõrvalisteks ja asjasse mittepuutuvateks isikuteks. (Vt nt 3-1-115-07, p 14)

§ 263

järgi kvalifitseeritud süüdistuses tuleb nimetada see juhuslik või asjasse mittepuutuv personifitseeritud füüsiline isik, keda teoga häiriti või ohustati.

1. Süüdistuses nimetatakse nimeliselt kõrvalist isikut, kelle rahu häiriti – see on tunnistaja V. P . Arvestades öeldu sisu, vulgaarsust ja käesoleva otsuse p-s 26 ja 30-32 nimetatud asjaolusid, on kohtu arvates kahtluseta usutav, et ta tundis end selles olukorras häirituna. Kuigi ta on J S kolleeg ja töötab nimetatud kaupluses, on ta siiski S -Bragini vahelise isikliku suhte ja nendevaheliste suhteklaarimiste kontekstis kõrvaline isik. Bragin ei tulnud kauplusesse temaga suhtlema ja nad ka ei suhtelnud P . Toimikust ei ilmne vähimatki sidet tunnistaja P ja Bragini vahel, mistõttu puudub põhjus, miks peaks P kogema Bragini eraelulistest pingetest tingitud vulgaarset ja hirmutavat ähvardamist. See, et P juhtus Bragini ähvardust pealt kuulma, tulenes täiesti juhuslikult sellest, et ta oli sel päeval ja ajal nimetatud avalikus kohas tööl. Tema asemel oleks võinud kaupluse müügisaalis olla ka suvaline ostja.
2. Kohtu hinnangul on arusaadav, et Bragini ropendamise kaudu väljendatud ähvardus häiris V. P , kuna selline käitumine avalikus kohas on vastuolus ühiselu aluste, üldtunnustatud suhtlemiskorra, tavade ja kommetega ning näitab üleolevat ja halvustavat suhtumist avalikku korda. Kaitsja toonitas, et 16.01 CD-l olevast videosalvestusest nähtuvalt oli tavaline tööpäev, keegi kaupluse külastajatest ei pööranud Roman Braginile tähelepanu ja seega ei rikkunud ta avalikku korda. Tõepoolest, 16.01 CD-lt oli näha müügisaalis kokku ligi 7-8 külastajat, kes ei paistnud kuidagi millelegi reageerivat. Mingisugust rahutust ei kajasta ka vastavate salvestistega seotud asitõendi vaatlusprotokoll (tl 28-32). Samas põhjendas kohus p-s 29, miks ei pruukinud olla ähvardused kaugemale saali kuulda; oluline on ka, et ähvardamine jäi videosalvestuste kaameranurga alt välja. Lisaks nähtub nii KorS § 55 lg 1 p-st 1 kui ka Riigikohtu praktikast (vt nt RKKKo nr 3-1-1-15-17, p 30, 1-16-10326, p 31), et piisab ühest ainsast asjasse mittepuutuvast isikust, keda tegevusega – antud juhul vägivaldse käitumisega - häiriti, et pidada seda avaliku korra rikkumiseks. See, et lisaks V. P ei juhtunud ähvardust kuulma ka parasjagu kaupluses liikuvad muud isikud, ei muuda avaliku korra rikkumist olematuks.
3. Seega on kinnitust leidnud ka see, et R. Bragin häiris kõrvalise isiku rahu ja turvatunnet. Asjaolu, et süüdistuses on kasutatud mitmust („kõrvaliste isikute“) ning on märgitud „kasutades põhjendamatult vägivalda tema jaoks võõra inimese suhtes“ on pisut eksitav. Samas ei muuda see kohtu hinnangul süüdistust nii arusaamatuks, et teeks kaitseõiguse teostamise võimatuks. Süüdistuses on olnud algusest peale kirjas, kes on konkreetne kõrvaline isik, keda häiriti (V. P ). Prokuröri järeldust, et Bragin kasutas vägivalda võõra inimese suhtes, saab pidada ebaõnnestunud sõnastuseks. Süüdistuse faktidest ja kriminaalasja materjalidest nähtub, et Bragin kasutas vägivalda tema jaoks võõra inimese juuresolekul, mitte suhtes. Samas on tõendatud, et see võõras isik koges seda vägivalda ja see avaldas talle negatiivset mõju, so hirmutas teda. Need sõnastuslikud ebatäpsused ei muuda teo koosseisupärasust.
4. Kokkuvõttes on

§ 263

lg 1 p 1 kuriteo objektiivsed tunnused täies ulatuses tõenditega kinnitust leidnud. Subjektiivsed tunnused 14 1-18-10023 57.

§ 263

subjektiivsete tunnuste täitmiseks tuleb kindlaks teha, et süüdlane pidas vähemalt kaudse tahtluse tasemel võimalikuks, et tema käitumine võib rikkuda oluliselt teiste inimeste õigusrahu

16. peatüki tähenduses, ning ikkagi valis ta isikliku konflikti lahendamiseks koha ja viisi, mis võis kaasata ning kaasaski tahtevastaselt konflikti kõrvalisi isikuid. Avaliku korra rikkumine ei pea olema

§ 263

koosseisu täitmiseks eesmärk omaette.

§ 16

lg 4 järgi paneb isik teo toime kaudse tahtlusega, kui peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ja möönab seda.

1. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et R. Bragin teadis, et tegemist on kaupluse müügisaaliga kaupluse avamisajal, kus on eelduslikult võõraid inimesi, kes ei puutu tema ja J. S suhteprobleemidesse. Ometi läks ta just siis kannatanuga asju klaarima ja teda ähvardama. Asjaolu, et tegemist polnud mitte näiteks mõne suvalise ostjaga, vaid J. S kolleegiga, kes seeläbi tõmmati konfliktsituatsiooni ja keda sellega häiriti, ei muuda tahtluse aspekti sisuliselt. Ka V. P oli süüdistatava ja kannatanu suhte seisukohalt kõrvaline inimene. Rõvetsedes ähvardamine häiris ka tema rahu. Sellega, et just nii võiks tema käitumine mõnd müügisaalis olevat inimest häirida, pidi Bragin ka arvestama. See, et teise isiku ja konkreetselt oma lapse ema J. S elu ja tervise ähvardamine on oluliselt ühiselu normide vastane ja kriminaalselt häiriv tegu, teadis Bragin juba seoses sellega, et teda oli varem S ähvardamise eest tingimisi vangistusega karistatud. Ometi tegi ta seda tahtlikult uuesti ja nüüd juba avalikus kohas ja olukorras, kus asjassepuutumatu publik oli eeldatav.
2. Kuivõrd R. Bragin peab oma tegevusega täitma ka

§ 120

lg 1 koosseisu, siis on oluline, et seegi kuritegu on toime pandav kaudse tahtlusega. Ähvardamise toimepanemiseks piisab sellest, et süüdlane peaks võimalikuks, et kannatanu võtaks ähvardusi reaalsena, kusjuures süüteo toimepanijal ei pea olema kindlat kavatsust lubatud ähvardusi täide viia. R. Bragin pidi kindlasti aru saama ja saigi, et J. S kardab teda. Kui R. Bragin ähvardas S 26.11.2018 fataalse vägivallaga (otsuse p 26), teadis ta juba varasemast kogemusest, et S kardab tema vägivallaähvardusi ja peab neid tõsiseltvõetavaks. Täpsemalt pidi see olema talle teada vähemalt sellest ajast, kui ta ähvardas J S tapmisega 2017. aastal. Tookord võttis S seda tõsiselt ja seda kõike arvestades mõisteti R. Bragin

§ 120lg 1 järgi süüdi (otsuse p 22).

Kohtu hinnangul pidi olema Braginile ilmselge, et kui ta taas S raske vägivallaga ähvardab, siis võtab naine seda ka nüüd tõsiselt. Arvestades tunnistaja A ütlusi, et ta oli olnud kutsutud S poolt nö julgestuseks tema ja Bragini vaheliste konfliktide juurde, oli Braginile teada ka sellest, et S teda kardab. Niisiis teadis ta, kuidas tema ähvardused mõjuvad. 60. Eelnevaga on tõendatud, et Roman Bragin pani

§ 263lg 1 p-s 1 nimetatud teo, mille põhisisuks oli J.

S ähvardamine, toime vähemalt kaudse tahtlusega. Õigusvastasust või süüd välistavad asjaolud 61. Õigusvastasust või süüd välistavaid asjaolusid ei ilmnenud. Tegu rikub õiguskorda ja on vastuolus inimeste kooselu reguleerivate õigusnormidega. R. Bragini süüdivuses

§ 32

lg 1 mõttes kohtul kahtlusi ei tekkinud ja menetluse vältel ei väljendanud neid ka kaitsja ega prokurör. Kriminaaltoimiku materjalides on küll andmed, et R. Bragin on pöördunud psühhiaatri poole, aga nagu tema enda ütlustest nähtub, siis seoses alkoholismiga. Teadaolevalt ei ole alkoholism tavaliselt selline haigus, mis peaks tekitama kahtlusi süüdivuses. Karistus 62.

§ 263

lg 1 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse.

§ 56lg 1 järgi on karistamise aluseks isiku süü.

Karistuse mõistmisel arvestab kohus süüdistatava isikut, süü suurust, karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemist, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistuse mõistmisel tuleb kõigepealt arvestada ja analüüsida tegu, mille süüdistatav toime pani, selle tehiolusid ja raskust, alles seejärel lähtuda süüdistatava isikut iseloomustavatest andmetest. 15 1-18-10023 63. Esmalt asub kohus seisukohale, et rahaline karistus ei vastaks R. Bragini süüle. Kohus arvestab, et ta pani toime sisuliselt

§ 120

lg 1 tunnustele vastava teo, aga seda sellistel raskendavatel asjaoludel, et tegu on kvalifitseeritav erikoosseisu (

§ 263lg 1 p 1) järgi.

R. Bragin tegi seda katseajal, mis määrati talle seoses tema karistamisega vangistusega muuhulgas

§ 120lg 1 järgi.

2017.a kohtuotsusest nähtuv, et ka eelmisel korral kaasas R. Bragin oma ähvardustesse kolmanda asjassepuutumatu isiku (vahendades läbi tema ähvardusi), viitab sellele, et R. Bragini kalduvus vägivallatseda nö publiku kaasamisel pole vähenenud, vaid suurenenud. Nüüd väljendas ta oma ähvardusi avalikus kohas. 64. Kohtu hinnangul esineb ka

§ 58

lg 1 p 4 vastutust raskendav asjaolu - süüteo toimepanemine süüdlase endise või praeguse pereliikme või süüdlasest perekondlikus sõltuvuses oleva isiku suhtes. Kohus arvestab siin nii seda, et süüdistatav ja kannatanu elasid koos vähemalt 12 aastat (süüdistatav on oma ütluses nimetanud isegi pikemat aega). Kuna neil on ühine alaealine laps, siis ei ole peresidemed isegi lahku kolides täiesti katkenud. Samal põhjusel saab öelda, et J. S on R. Braginist ka teatud mõttes perekondlikus sõltuvuses. J. S kui emal on teatav vastutus selle eest, et tema tütar säilitaks võimalikult terve arusaama oma isast ja seetõttu ei saa S paraku - isegi kui ta sooviks – niisama lihtsalt R. Bragini olemasolu unustada. Oma tütre ja tema psüühilise arengu pärast tuleb tal arvestada, et R. Bragin on temaga endiselt perekondlikult seotud. Käesoleva kuriteo kontekstis on oluline, et Bragin, olles kriminaalkorras karistatud selle sama perekondlikult seotud inimese suhtes, kes on ta lapse ema, pani tema suhtes uuesti katseajal toime samasuguse, aga raskema teo. Ühtegi muud raskendavat asjaolu kohus ei tuvastanud. Ei ilmnenud ka karistust kergendavaid asjaolusid

§ 57tähenduses.

65. Arvestades eeltoodut ning üld- ja eripreventiivseid eesmärke, leiab kohus, et rahaline karistus on välistatud. Mõeldes võimalusele mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvidele, on kuritegeliku ohtlikkuse eskaleerumise korral (nagu praegu) liikumine raskemalt karistusliigilt kergemale eesmärgipäratu. Braginit karistati

§ 120

järgi 3-kuulise vangistusega (sama otsusega kuritegude kogumis kokku 8-kuulise vangistusega), mis tingimisi mõistetuna ehk karistusähvardusena ei avaldanud talle mingit eripreventiivset mõju. Uue ja raskema ähvardamisteo eest tuleks teda karistada karmimalt. See oleks ka õiguskorra huvide seisukohalt õigustatud. Samalaadse kuriteo raskemal kujul toimepanemist sama kannatanu suhtes pole adekvaatne „premeerida“ karistusliku leebumisega. See, et Bragin on katseajal, mille ainukeseks tingimuseks on uute kuritegude vältimine, pannud toime sama kannatanu suhtes sarnase, kuid raskema kuriteo, näitab tema üleolevat suhtumist riigi karistusvõimu ja õiguskorda. Õiguskorra kaitse huvides on, et sellisele suhtumisele reageeritaks mõjusalt. Süüdistatav peab mõistma, et taoline üleolek on põhjendamatu.

1. Rahalisest karistusest paremini vastab R. Bragini süüle vangistus, mis mõjutab loodetavasti R. Braginit veenvamalt tulevikus süütegude toimepanemisest hoiduma, eeldusel, et see on varem mõistetud karistusest pikem. Vangistuse kui karistuse määra otsustamisel tuleb kohtupraktika kohaselt alustada karistuse keskmisest määrast. Kuna maksimaalne vangistus selle teo eest on 5 aastat, siis on keskmine määr 2 aastat ja 6 kuud. Just sellist karistust taotles ka prokurör.
2. Kohus peab siiski võimalikuks karistuse mõistmist alla keskmise määra. Esmalt arvestab kohus seda, et kuigi

§ 263

lg 1 p 1 tähenduses oli avaliku korra rikkumise sisuks vägivallategu, oli see vägivallakuritegude skaalal siiski vähemohtliku tegu. Kohus arvestab, et

§ 120

lg 1 järgi on nähtud ette vaid rahaline karistus või kuni üheaastane vangistus, samas kui kehalise väärkohtlemise raskemate juhtude eest võib karistada

§ 121lg 2 järgi kuni 5-aastase vangistusega.

Samas peavad kõik need juhtumid, kui nad pannakse toime avalikku korda rikkudes, mahtuma

§ 263lg 1 p 1 karistuspiiridesse.

Kohtu hinnangul peaks avaliku korra rikkumisena toime pandud ähvardamine jääma seega ka pigem sanktsiooniskaala esimesse poolde. Karistus peaks olema siiski sellisel juhul reeglina vähemalt samaväärne

§ 120lg 1 sanktsiooni ülemmääraga (aastase vangistusega).

Kohus arvestab ka seda, et kuigi avalikku korda rikuti ja 16 1-18-10023 asjassepuutumatut isikut häiriti, ei häiritud avalikku korda siiski mastaapsel määral. Toimunu ei jõudnud enamiku kaupluses viibinud isikute teadvusesse. 68. Nagu öeldud, on Bragini teo puhul üks karistust raskendav asjaolu. Kuigi kergendavaid asjaolusid

§ 57

tähenduses ei ole, peab kohus võimalikuks arvestada Bragini isikut iseloomustavate andmete all siiski mõningaid aspekte, mis toetaksid seda, et talle võib mõista keskmisest väiksema karistuse. Asjaolu, et Bragin tunnistas ennast istungil vähemalt sõnades süüdi, annab kohtu hinnangul lootust, et ta teadvustab mingil määral oma süüd ja ehk isegi kahetseb juhtunut. Süüdistatava väitel on ta huvitatud kontakti hoidmisest oma tütrega ning asjaolu, et tema tütar keeldus tema vastu ütlusi andmast, viitab ka sellele, et isa ja tütre vahel on potentsiaalne side olemas. Arvestades tütre tundlikku iga, leiab kohus, et Braginile mõistetava karistuse puhul peaks jätma võimaluse, et Braginil ja tema tütrel jääks soovi korral võimalus omavahelised suhted normaliseerida. See asjaolu räägib pigem lühema vangistuse kasuks. Samuti nähtub kriminaalasja materjalidest, et Bragin ei ole varem olnud pikemat aega kinnipidamiskohas ja sisuliselt on see tema esimene kogemus kaotada vabadus pikemaks ajaks. Seetõttu on tema puhul lootus, et ka keskmäärast madalam vangistus võib mõjuda efektiivselt. Vähemalt puudub garantii, et pikem vangistus mõjuks Braginile ilmtingimata paremini. Tulenevalt kannatanu taotlusest kohaldab kohus antud asjas lähenemiskeeldu (otsuse p 78-107), mis minimeerib Braginist lähtuvad ohud kõige sihipärasemalt, mistõttu pole pikk vangistus ka eripreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt hädavajalik. Kokkuvõttes leiab kohus, et karistuseks saab mõista vangistuse 1 aasta ja 6 kuud, mis jääb karistusmäära teise veerandikku ja on alla keskmise. Samas on see põhjendatult suurem karistus, kui saaks mõista ähvardamise lihtkoosseisu eest ehk

§-s 120 alusel. Lühimenetluses tuleb seda vähendada kolmandiku võrra ehk 1 aastani.

3. 2017 otsusega nr 1-17-8379 mõistis Viru Maakohus Roman Braginile

§ 424

, § 266 lg 2 p 1 ja § 424 järgi

§ 64

lg 1 alusel liitkaristuseks 8 kuud vangistust.

§ 68lg 1 alusel jäi lõplikult ärakandmisele 7 kuud ja 27 päeva vangistust.

Kohus jättis karistuse

§ 73

lg 1 alusel täitmisele pööramata, kui Roman Bragin ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaeg pikkusega 1 aasta 6 kuud algas 27.09.2017. Praeguse kuriteo pani Roman Bragin toime seega keset kohtu poolt määratud katseaega. 70.

§ 73

lg 4 näeb ette, et kui süüdlane paneb katseajal toime uue kuriteo, mille eest teda karistatakse vangistusega, mõistetakse liitkaristus vastavalt

§ 65lõikele 2.

Samas nähakse ette, et kui uus kuritegu oli tahtlik, võib kohus uuesti kohaldada liitkaristusest tingimisi vabastamist koos käitumiskontrolliga, allutades süüdlase elektroonilisele valvele, või asendada vangistuse üldkasuliku tööga. Kaitsja arvas, et vangistuse võiks asendada üldkasuliku tööga. Prokurör ja kannatanu olid veendunud, et õigustatud on vaid reaalne vangistus.

1. Kohus ei pea käesolevas asjas õigustatuks ühtegi muud valikut kui mõista reaalne vangistust ehk pöörata 27.09.2019 karistus liitkaristusena täitmisele.
2. Roman Bragin pani katseajal, mis oli talle mõistetud J S vägivallaga ähvardamise eest, uuesti toime J S ähvardamise, aga seda juba avalikku korda rikkudes. Kohtu arvates omab tähendust ka see, et kõnealune tingimuslik vangistus mõisteti Braginile kokkuleppemenetluses. Sisuliselt tähendab see seda, et Bragin ise andis vabatahtlikult lubaduse, et ta hoidub vähemalt pooleteise aasta jooksul uutest kuritegudest. Selle asemel aga rikkus ta riigile antud ja kohtuotsusega kinnitatud lubadust ja pani katseajal toime sama kuriteo raskemal kujul. Tegemist on kuriteoga, mis tekitab konkreetsele kannatanule konkreetseid vaimseid kannatusi. Arvestades, et Bragin sõlmis karistuskokkuleppe tingimusel, et uue kuriteo puhul võidakse karistus täitmisele pöörata, saab uue kuriteo toimepanemist pidada tema enda kalkuleeritud riskiks. Karistuse täitmisele pööramine peaks õpetama talle oma tegude eest vastutamise põhitõdesid. See kogemus kulub talle eripreventiivsel eesmärgil ära. Ka üldpreventiivseid eesmärke silmas pidades ei tohi karistus anda ühiskonnale signaali, justkui ei taunitaks õiguskorras süütegude korduvat toimepanekut oluliselt rangemal viisil (nt 3-1-1-6-17, p 18-19). 17 1-18-10023
3. Võttes arvesse Bragini teo korduvust, osundab kohus, et näiteks liiklussüütegude puhul on seadusandja pidanud vajalikuks välistada ühemõtteliselt olukord, kus mootorsõiduki korduva joobes juhtimise korral jäetakse karistus täielikult tingimisi kohaldamata (

§ 424

, alates 01.11.2017).

§ 120ega 121 (sh lähisuhtevägivalla) puhul seadus sellist piirangut ette ei näe.

Sellegipoolest esinevad praegu kohtu arvates korduva joobes juhtimisega mõneti sarnased kriminoloogilised asjaolud, mistõttu ka eri- ja üldpreventiivseid faktoreid võib hinnata sarnaselt.

1. On ilmselge, et ligi nüüdseks poolteist aastat tagasi mõistetud ja täitmisele pööramata vangistus, mis oli eelmiseks karistuseks (endise) elukaaslase ähvardamise eest, ei ole avaldanud eripreventiivset mõju. Süüdistuse kohaselt kolis Bragin selle tegevusega hoopis juba avalikku ruumi. Kohtu hinnangul on käesoleval juhul nii üld- kui eripreventiivselt usutavama mõjugarantiiga selline karistuse täitmise viis, kus R. Bragin tajub karistuse vahetust ja karmust oluliselt selgemalt kui eelmises kriminaalasjas. Riigi karistusotsuses väljenduv hukkamõist on veenev vaid siis, kui R. Bragini karistus mõistetakse reaalselt kandmisele. Vabastamine karistusest või selle asendamine üldkasuliku tööga saab johtuda riigipoolsest usaldusest isiku vastu. Kohtu hinnangul ei ole Bragin praegu sellist äärmuslikku usaldust ära teeninud.
2. Lisaks kriminaalkaristus samasuguse kuriteo eest, on teda korduvalt karistatud ka väärtegude eest, sealhulgas 2018.a korduvalt raskema karistusliigiga ehk arestiga. Karistusregistri õiendist nähtuvalt (tl 85-90) on R. Braginil 16 kehtivat väärteokaristust, millest suurem osa kas liiklus- või tolliseaduse alusel. Teda on karistatud ka narkootikumide ja alkoholiga seotud süütegude eest vastavalt NPALS ja AS alusel ja mitmel korral varavastase süüteo eest

§ 218alusel.

Karistusregister näitab aastate lõikes kehtivatena ka avaliku korra rikkumise (

§ 262

), võimuesindaja solvamise (

§ 275

), omavolilise sissetungi (

§ 266lg 1) ja elektrišokirelva või tsiviilkäibes keelatud külmrelva ebaseadusliku käitlemise (Relv

S § 892 lg 1) eest mõistetud karistusi. Bragini näol pole tegu inimesega, keda oleks karistustega kerge mõjutada süütegudest hoiduma või kes suhtuks seaduses kehtestatud reeglitesse tõsiselt. Seega peab talle karistust määrates olema resoluutne ja näitama, et kui tema liigub oma süütegudes raskemale tasandile, siis on ka riigi reaktsioonid samaväärselt tõsisemad.

1. Bragin ei ole andnud mõista, et ta saab oma teo hukkamõistetavusest ja lubamatusest lõpuni aru, mistõttu ei ole kohtul ka veendumust, et ta hoidub samalaadsetest tegudest edaspidi. Vähetähtis pole ka kannatanu kaitsega seotud üldpreventiivne aspekt. Seadusandja on viimastel aastatel karmistanud ja konkretiseerinud karistusnorme, mis puudutavad vägivalda lähisuhetes. Lähisuhtevägivald on Eestis kriminaalpoliitiliselt prioriteetne probleem. Samavõrra üldteada on ka asjaolu, et kõige sagedasem on lähisuhtevägivalla vorm, kus mees kasutab vägivalda naissoost pereliikme, eelkõige oma abikaasa või elukaaslase vastu. Mõistetavate karistuste üldpreventiivset tähendust lähisuhtevägivalla juhtumitel ei tohi seega alahinnata.
2. Liitkaristust mõistes ja reaalselt kandmisele määrates arvestab kohus ka selle seadusest tuleneva reaalsusega, mis puudutab ennetähtaegset vabastamist.

§ 76

näeb ette, et teise astme kuriteos süüdlase võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kolmandiku mõistetud karistusajast ning nõustunud elektroonilise valve kohaldamisega või vähemalt poole mõistetud karistusajast. R. Braginile mõistetav liitkaristus oleks 1 aasta 7 kuud ja 27 päeva, algusajaga 26.11.

1. Esimene kolmandik möödub juba pärast 6 kuu ja 19 päeva ärakandmist, mille järel on R. Braginil seadusest tulenev võimalus ennetähtaegselt vabaneda. Riigikohtu viimase aja praktika osundab ühemõtteliselt sellele, et kui kinnipeetav pole vangistuse ajal väga selgelt oma käitumisega näidanud, et ta võib uusi kuritegusid toime oana, on tal eelduslikult võimalus ennetähtaegselt vabaneda (vt viimati 1-09-14104). Kohus leiab, et arvestades karistuse määramisel ennetähtaegse vabanemise võimalustega, ei võta kohus üle täitmiskohtuniku rolli, vaid pelgalt arvestab seadusest ja väljakujunenud kohtupraktikast tulenevate õiguslike faktidega. Arvestades, et R. Bragin on esmakordselt vangistuses, on seega täiesti tõenäoline, et ta võib vabaneda ennetähtaegselt juba 2019.a juuni keskpaigas, kui ta näitab, et on oma teo ohtlikkusest aru saanud. See võib motiveerida Braginit oma käitumist analüüsima. 18 1-18-10023 Lähenemiskeeld
2. Kannatanu taotles 30.11.2018 ülekuulamisprotokollis, et Roman Braginile kehtestataks lähenemiskeeld järgmistel tingimustel: 10-meetrine lähenemiskeeld kannatanu enda isikule ja tema elukohale ning mobiilkõnedele lähenemiskeelu kohaldamine. Viimast põhjendas kannatanu sellega, et Roman on võimeline helistama talle üle 20 korra päevas ja ta kardab, et ta hakkab taas helistama ja ähvardama. Kohtuistungil, vastates kohtu küsimusele, kinnitas ta, et soovib lähenemiskeelu kohaldamist maksimaalseks võimalikuks ajaks.
3. Prokurör palus KrMS § 3101 alusel ja VÕS § 1055 järgi J. S eraelu või muude isikuõiguste kaitseks Roman Braginile kohaldada lähenemiskeeld tähtajaga 3 aastat ning keelata Braginil läheneda S lähemale kui 10 meetrit ja keelata tal võta ühendust kannatanuga sidevahendi, st posti, interneti, telefoni, kaudu.
4. KrMS § 3101 näeb ette, et kannatanu taotlusel võib kohus võlaõigusseaduse § 1055 alusel kannatanu eraelu või muude isikuõiguste kaitseks kohaldada isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule lähenemiskeeldu tähtajaga kuni kolm aastat. Kohus lahendab lähenemiskeelu taotluse KrMS §-s 310 sätestatud korras. KrMS § 310 lg 1 näeb ette, et kui kohus teeb süüdimõistva kohtuotsuse, rahuldab ta tsiviilhagi nõudeavalduse täielikult või osaliselt või jätab selle rahuldamata või läbi vaatamata.
5. VÕS § 1055 näeb ette, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava käitumise lõpetamist. Kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise, eraelu puutumatuse või muu isikuõiguste rikkumise puhul võib muu hulgas nõuda kahju tekitaja teisele isikule lähenemise keelamist (lähenemiskeeld), eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist.
6. Arvestades, et seadus näeb ette lähenemiskeelu otsustamise kannatanu taotluse alusel ja tsiviilhagiga sarnases korras, siis on kohus lähenemiskeelu ulatuse määratlemisel seotud kannatanu taotlusega. See tähendab, et kuigi prokurör taotles muuhulgas ka keeldu võtta ühendust kannatanuga mistahes sidevahendite kaudu, aga kannatanu ise taotles vaid telefonisuhtluse keelamist, piirdub kohus sidevahendite osas vaid telefoniga.
7. Kohus peab vajalikuks peatuda lähenemiskeeluga seoses lühimenetluse iseärasustel, kuna praeguses asjas pidas kohus mitte ainult oma õiguseks, vaid ka kohustuseks küsitleda kannatanut lühimenetluse istungil. Kohus tegi seda teadlikult ja veendumusel, et ta ei läinud seda tehes vastuollu lühimenetluse üldreegliga arutada asja toimiku pinnalt.
8. Kohus on seisukohal, et lähenemiskeelu üle otsustamisel saab ja peab kohus kasutama seaduslikke võimalusi kannatanule sõna andmiseks ja asjaolude selgitamiseks, juhindudes KrMS § 237 lg-test 3 ja 6, mille kohaselt lühimenetluses saab sõna ka kannatanu või tema esindaja ning kohtunik võib menetlusosalisi küsitleda. Kohtu hinnangul on seadusandja mõttega kooskõlas see, et kohus peab saama esitada kannatanule ja ka süüdistatavale küsimusi, mille abil kontrollida, kas ja millises ulatuses tuleb rahuldada kannatanu lähenemiskeelu taotlus. Seejuures tuleb arvestada, et nimetatud isikud ei pruugi vastata kohtule täpselt samasuguses sõnastuses, nagu see on kirja pandud toimikus (inimene ei ole robot), mistõttu väikeseid kõrvalekaldeid toimikus valitud sõnastusest või väljenditest ei saa pidada veel toimikumaterjalidest väljumiseks. Ka riigikohus on leidnud otsuse 3-1-1-98-13 p-s 11, et KrMS § 237 lg-tes 3 ja 4 sätestatu nende koostoimes tingib lühimenetluse mõiste „kriminaaltoimiku materjalide pinnalt“ avaramat tõlgendamist.
9. Samas on Riigikohus märkinud: „…kuigi lühimenetluses võidakse kohtus sõna anda ka kannatanule ja tsiviilkostjale ning nende esindajaile, siis ei saa nende isikute sõnavõttude tulemiks olla sellise tõendusliku teabe lisandumine, mis erineb kriminaaltoimikus sisalduvast tõendusteabest. Nii näiteks ei saa kohus kohtuotsuse tegemisel lähtuda kannatanu poolt kohtumenetluses räägitust, kui see hälbib tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustest. 19 1-18-10023 Samuti puudub kannatanul lühimenetluses kohtulikul arutamisel õigus taotleda uute tõendite lisamist“ (vt nt RKKKo asjas nr 3-1-1-98-13, p 11; nr 3-1-1-79-10, p-d 10-10.2; 1-17-105, p 17). Siiski on ka Riigikohus leidnud, et kannatanu poolt lühimenetluse kohtulikul uurimisel räägitu võib olla kohtule teabeks, et lühimenetluse kohaldamise alused puuduvad. Käesolev kohus on seisukohal, et kannatanu ja süüdistatava küsitlemine kohtuistungil on võimalik ja lubatav ka selleks, et osata selgemini teha järeldusi nende poolt kohtueelses menetluse räägitu ja selle usaldusväärsuse osas. Isegi kui kohus ei või oma otsuse tegemisel tugineda täiesti uutele asjaoludele, mida kannatanu või süüdistatav on kohtuistungil küsitlemisel KrMS § 237 lg 6 alusel öelnud, tohib kohus nende vastuste alusel anda hinnangu toimikus olevatele asjaoludele. Kohus ei kavatse küll otsust tehes väljuda kriminaaltoimiku materjalides kajastatud faktoloogiast, aga on põhimõttelisel seisukohal, et küsitlemist lähenemiskeelu kohaldamise osas tuleks käsitleda samadel alustel nagu vabatõendite lubatavust lühimenetluses (vt otsuse p 13).
10. Kohtu hinnangul on see, millistel tingimustel ja kas üldse peab süüdimõistva kohtuotsusega kaasnema lähenemiskeeld, menetlusõiguslik küsimus, mille kohus peab lahendama arvestades KrMS §-des 3101 ja 372 sätestatut. Viimatimainitud säte, mille olemasolu KrMS-s tuleneb Euroopa Liidus kuriteoohvrite kaitseks kehtestatud nõuetest, kohustab menetlejat – kohtumenetluses seega kohut - hindama, kas esineb asjaolusid, mis annavad aluse arvata, et füüsilisest isikust kannatanu vajab kriminaalmenetluses erikohtlemist ja kaitset. Hindamise tulemusel otsustatakse, milliseid KrMS-s sätestatud kannatanu turvalisust tagavaid võimalusi on võimalik kasutada. Lähenemiskeelu kohaldamine ei ole KrMS § 62 tähenduses eraldi tõendamiseseme asjaolu ega kuulu ka KrMS tähenduses kohtuotsuse tegemisel lahendatavate küsimuste hulka. Seega ei ole lähenemiskeeld võrreldav karistuse ega tsiviilhagiga, mille puhul on ka Riigikohtu praktikas selgelt väljendatud uute asjaolude esitamise keeldu lühimenetluses. Lähenemiskeeld on pigem võrreldav näiteks tõkendi küsimusega, mille puhul ka Riigikohtu praktikas on jätkuvalt peetud lubatavaks vabatõenditele tuginemist. Kõiki ebaselgusi, mis puudutavad lähenemiskeelu kannatanu kaitse aspekti, peab saama selgitada ka lühimenetluse istungil.
11. Tuleb rõhutada, et ka selle kaalutlusotsuse tegemisel, kas lahendada asi lühimenetluses või tagastada asi toimiku ebapiisavuse tõttu prokuratuurile, peab kohus arvestama KrMS §-s 372 kohtule pandud kohustust: hindama, kas füüsilisest isikust kannatanu vajab kriminaalmenetluses kaitset ja milliseid KrMS-s sätestatud kannatanu turvalisust tagavaid võimalusi on võimalik kasutada. Loomulikult ei saa kohus eirata süüdistatava õigusi, aga kuivõrd lühimenetluse toimiku tagastamine on sisuliselt ikkagi kaalutlusotsus, siis peab kannatanu õiguste kaitse olema üks konkreetseid huve, mida kohus teadlikult selles olukorras arvestab.
12. Praeguses asjas on tegemist lähisuhtevägivalla süüdistusega

§ 263järgi.

Toimikus olevat kohtuotsusest nähtuvalt on süüdistatavat karistatud sama kannatanu ähvardamise ja tema eluruumi tungimise eest ning ta on etteheidetava teo pannud toime katseajal. Kannatanu tunneb end süüdistatava poolt väga ohustatuna ja on palunud lähenemiskeelu kohaldamist; kohus on neil asjaoludel ja kannatanu kaitseks süüdistatava vahistanud. Kohtu hinnangul väärib ka korduva lähisuhtevägivalla ohver kõrgendatud kaitset ja riigipoolset tuge. Kõike seda arvestades on kohtu otsus lühimenetluse kohaldamise või mittekohaldamise osas kannatanu kaitse seisukohalt väga oluline otsus. Teatavasti lõppeb kriminaalasja tagastamisel prokuratuuri kohtueelse menetluse jätkamiseks automaatselt ka tõkendi (sh vahistamise) toime (RKKKm nr 3-1-1-22-16, p 39). Põhiasja arutav kohtunik ei saa üle võtta eeluurimiskohtuniku rolli, kelle pädevuses on vastavalt KrMS 1311 lg-le 4 anda kohtueelses menetlemises vahistamiseks luba ja seda pikendada. Ka ei saaks kohus asja tagastamisel kohaldada ajutist lähenemiskeeldu, olemata eeluurimiskohtunik. Sisuliselt tähendaks kriminaalasja tagastamine seda, et kohus jätaks kannatanu ilma igasugusest kaitsegarantiist süüdistatava vastu, kelle puhul esineb uute kuritegude toimepanemise oht. Kohus on seega menetlenud käesolevat asja lähtudes põhimõttest, et kui vähegi võimalik, tuleb mistahes küsitavused lahendada lühimenetluse istungil, arvestades seaduses ettenähtud reegleid. Neil põhjustel kutsus kohus asja arutamisele määrates kohtuistungile kannatanu, teavitades teda selle 20 1-18-10023 kohustuslikkusest, kasutas seaduses ettenähtud piirides, aga aktiivselt kohtule KrMS § 237 lg-s 6 antud küsitlemisõigust, ning langetas otsuse lühimenetluses. 89. KrMS § 3101 lg 1 kohaselt võib kohaldada lähenemiskeeldu isikuvastases või alaealise vastu toime pandud kuriteos süüdimõistetule. Kohtu hinnangul on käesolevas asjas

§ 263

lg 1 p 1 järgi esitatud ja tõendatud süüdistusest hõlmatud süüdistus

§ 120lg 1 järgi, mis on omakorda isikuvastane kuritegu.

Kohus käsitles selle kuriteo kõigi tunnuste esinemist käesolva otsuse p-des 47-

1. Karistusseadustiku süstemaatikast tulenevalt paiknevad isikuvastased kuriteod karistusseadustiku
2. peatükis.

§-s 120 nimetatud kuritegu on isikuvastane kuritegu. Kuna

§ 263

lg 1 p 1 kuritegu on lisaks isikuvastasuse elemendile on suunatud ka avaliku korra vastu, paikneb see kuritegu teises peatükis. Sellegipoolest on kahjustatava õigushüve seisukohast tegemist ühtlasi ka isikuvastase kuriteoga. Seega on olemas menetlusõiguslik alus kohaldada

§ 263lg 1 p 1 alusel süüdimõistmisel lähenemiskeeldu.

90. See tõlgendus on kooskõlas seadusandja tahtega. Karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (385 SE – Riigikogu XIII koosseis) seletuskirja leheküljel 12 märgitakse: „ Lähenemiskeelu (KrMS § 3101) või ajutise lähenemiskeelu (KrMS § 1411) kehtestamise üheks eelduseks on isikuvastane või alaealise vastu toime pandud süütegu või selle kahtlus. /…/ tulenevalt KrMS kommenteeritud väljaande kommentaaridest § 3101 kohta tuleb lähenemiskeelu kohaldamise ala tõlgendada laiendavalt. Lähenemiskeeld hõlmab ka tegusid, mis teatud raskendavate lisatunnuste puudumise korral tuleks samuti kvalifitseerida isikuvastaste kuritegudena. Kommentaaride kohaselt on lähenemiskeelu kohaldamine võimalik ka isiku suhtes, kes tunnistatakse süüdi näiteks röövimises (

§ 200

), väljapressimises (

§ 214

), kõrge riigiametniku ründamises (

§ 244

) või avaliku korra vägivaldses rikkumises (

§ 263p 1).

Seda mõistetavalt vaid juhul, kui on täidetud võlaõigusseaduse § 1055 lõikes 1 sätestatud lähenemiskeelu kohaldamise materiaalõiguslikud eeldused.“

1. Käesoleval juhul on olemas ka VÕS § 1055 materiaalõiguslikud eeldused - ähvardatakse kahju õigusvastase tekitamisega (so tervise kahjustamisega) ning tegemist on vaimse tervise kahjustamise ja muu isikuõiguste rikkumisega. Kohtu arvates on praegusel juhul vaja kehtestada lähenemiskeeld kannatanu J S eraelu (sh turvalisuse), kodu ja tervise (tema vaimse heaolu) kaitseks. Vastavalt Põhiseaduse §-le 28 on igaühel õigus tervise kaitsele. Vastavalt PS §-le 26 on igaühel õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. PS § 33 kohaselt on kodu puutumatu ning ei tohi tungida kellegi eluruumi, välja arvatud seadusega sätestatud juhtudel ja korras avaliku korra, tervise või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks, kurjategija tabamiseks või tõe väljaselgitamiseks kriminaalmenetluses. Samuti annab Põhiseaduse § 13 igaühele õiguse oodata riigilt ja seaduselt kaitset.
2. Riigikohtu juhiste kohaselt peab lähenemiskeelu tingimuste määratlemisel arvestama konkreetse juhtumi asjaolusid ja jälgima, et lähenemiskeeld ei riivaks adressaadi õigusi rohkem kui see on keelu eesmärgist tulenevalt proportsionaalne. Selleks tuleb konkreetse kaitseabinõu valikul hinnata selle sobivust (kas abinõu võimaldab ära hoida kannatanuid ähvardavat isikuõiguste rikkumist) ja vajalikkust (kas rikkumist ei oleks võimalik sama tõhusalt vältida mõne muu abinõuga, mis koormaks lähenemiskeelu adressaati vähem) ning kaaluda ühelt poolt kahjustatud isikut ähvardava isikuõiguste rikkumise tõenäosust ja raskust ning teiselt poolt lähenemiskeelust tuleneva piirangu mõju lähenemiskeelu adressaadile (RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.2; RKTKm 3-2-1-91-14, p 17).
3. Kannatanu taotles 10-meetrist lähenemiskeeldu enda isikule ja oma elukohale (XXX) ning keeldu tema kõnetamiseks telefoni teel. Seadus lubab lähenemiskeeldu kehtestada kuni kolmeks aastaks. Algses taotluses ei olnud taotletava lähenemiskeelu ajalist piiri. Kohtuistungil täpsustas kannatanu, et soovib läheemiskeeldu maksimaalseks ajaks.
4. Arvestades süüdistust, kriminaatoimiku materjale ja kohtuistungil selgitatut, on soovitud kaitseabinõu sobiv, sest aitab hoida ära võimalikke õigusvastaseid ründeid kannatanu vastu. 21 1-18-10023
5. Uuritud tõenditest nähtub üheselt, et J S kardab Roman Braginit paaniliselt ja see hirm on seotud Roman Bragini käitumisega. Kohtuistungil küsitles kohus kannatanut ja veendus tema kinnituste pinnalt, et ta kardab Braginit endiselt ja peab lähenemiskeeldu siiralt vajalikuks. Käesolevas asjas on tõendatud, et Roman Bragin ähvardas J S keset päiset päeva avalikus kohas sellega, et tekitab talle õhtul kehavigastusi. Ähvarduse sõnastus viitas sellele, et need võivad olla eluohtlikud vigastused. Kohus peab usutavaks J S sõnu, et ta kartis (ja kardab) Braginit nii varasemast kooseluaegsest vägivallakogemusest tingituna, kui ka seepärast, et 2017.a lõhkus Bragin tema korteri aknad. Kannatanu rõhutas 26.11.2018 ülekuulamisel, et ta teab, et Bragin on võimeline ähvarduse täide viima. 2017.a kohtuotsusest nähtub, et Roman Bragin mõisteti süüdi selles, et ta tungis 16.03.2017 kell 21.00 akende lõhkumise teel tungis XXX asuvasse ja tema endisele elukaaslasele J S kuuluvasse korterisse, vastu korteriomaniku tahtmist. Käesolevas asjas tõendatud tõsiseltvõetavad ähvardused J S vastu pole esmakordne juhus – eelmainitud kohtuotsusega mõisteti Bragin süüdi samalaadses teos

§ 120lg 1 järgi.

(Vt ka otsuse p-d 4950) 96. 10-meetrine lähenemiskeeld ei välista iseenesest edasist J S ähvardamist, mis kannatanut peamiselt hirmutab. Siiski seab see vähemalt mingid tõkked nende ähvarduste täideviimisele ja võimaldab taastada kannatanu turvatunnet ja seeläbi vaimset tasakaalu. (Sellele, et kannatanu on vaimselt tasakaalust väljas, viitab see, et ta on otsib paaniliselt ümbritsevatest inimestest tuge, et need kasvõi oma kohaoluga aitaksid tal toime tulla kokkupuudetega Braginiga).

§ 3312

näeb ette kriminaalvastutuse ja kuni aastase vangistuse kohtulahendiga kohaldatud lähenemiskeelu rikkumise eest, kui sellega on põhjustatud oht isiku elule, tervisele või varale, või lähenemiskeelu korduva rikkumise eest. Kohtu kehtestatud lähenemiskeeluga kaasnev karistusähvardus võib olla piisav, et piirata Roman Bragini lähenemist kannatanule sel määral, et ta ei saaks talle viga teha. Tõsi, 2017.a kohtuotsusega

§ 120

eest mõistetud tingimisi vangistus kui karistusähvardus ei pannud Braginit hoiduma samalaadse teo toimepanemisest. Kuna käesolevas asjas pöörab kohus selle vangistuse täitmisele, peaks see R. Braginit veenma, et riik mõtleb oma karistusähvardusi tõsiselt.

1. Arvestades kannatanu varasemat kogemust, et Roman Bragin on rikkunud tema kodu puutumatust kõige räigemal moel – st tunginud akende lõhkumise teel pimedal ajal tema korterisse – on kohtu arvates põhjendatud ka elukoha suhtes lähenemiskeelu kohaldamine. See annab minimaalse turvatunde, et S võiks tunda end vähemalt omas kodus kaitstuna. Kannatanu on kinnitanud (tl 75), et korter aadressil XXX, kuulub talle ja seal elab tema koos tütrega; see ei ole Roman Bragini elukoht, kusjuures viimane kolis sealt ise oma asjad välja. Neis küsimustes ei ole asjas ka vaidlust olnud. Kodule lähenemiskeelu kohaldamise vajadust kinnitavad ka S 26.11.2018 ütlused, mille kohaselt hirm selle ees, et Bragin teda koduuksel varitseb (nagu ta on seda teinud), sunnib teda vahel ööbima ema juures teisel aadressil. Kohtu hinnangul on J S elukohale lähenemise keeld VÕS § 1055 lg 1 kohane keeld, mis on kooskõlas nii KrMS § 310 1 kui ka §-ga 372 kui ka RKKKo-s 3-1-1-59-10, p 7.4 märgituga. VÕS § 1055 lg 1 näeb ette muuhulgas võimaluse kohaldada eluaseme kasutamise või suhtlemise reguleerimist või muude sarnaste abinõude rakendamist. Lisaks on isiku kodule lähenemise keelamine ka osa isikule suhtes kohaldatud lähenemiskeelust, tagades selle, et vahetult isikule lähenemise keeld kohalduks lünkadeta. Kui jätta S kodule lähenemise keeld kohaldamata, muutuks S isikule lähenemise keeld suuresti sisutühjaks, kuna süüdistatav saaks sekkuda kannatanu ellu tema kodu juures varitsemisega. Nagu kannatanu oma ütlustes on öelnud (tl 8), siis just seda süüdistatav teebki – „Tavaliselt Roman lülitab trepikojas tule välja ja ootab mind seal teisel korrusel.“
2. Sobiv on ka soovitud telefonisuhtluse keeld. Kannatanu väide, et süüdistatav on võimeline helistama talle enam kui 20 korda päevas ja kannatanu kardab, et Bragin võib telefoni teel helistada ja ähvardada (tl 76), on usutav. Ka 2017.a kohtuotsuses kirjeldatud ähvardamise pani Bragin toime telefoni teel. Seda, et süüdistatav võib olla agressiivselt pealetükkiv ja järjekindel, kinnitab käesolevas asjas tõendamist leidnud fakt, et 26.11.2018 käis ta J St tema töökohas tülitamas samal 22 1-18-10023 päeval lausa kaks korda ja seda hoolimata sellest, et vahepeal oli tunnistaja M juhtinud ta tähelepanu sellele, et see pole õige mõte.
3. Tegemist on ka vajaliku abinõuga. Taas juhindub kohus siin KrMS §-st
4. Kohtu arvates vajab J S kui end elu ja tervise pärats hirmul lähisuhtevägivalla ohver erikohtlemist ja kaitset (vt otsuse p-d 76, 86, 87). Lähenemiskeeld on asjakohane kaitsevahend, mis võimaldab saavutada otsuse p-s 96 nimetatud eesmärke. Puudub vähem riivavam meede, mida selle asemel kohaldada. Lähenemiskeeldu kehtestades sekkub kohus teatud määral isikute privaatsfääri, aga antud asjas on see paratamatu, hädavajalik ja tingitud Roman Bragini enda käitumisest, kes tõi oma eraelulised probleemid ise avalikku ruumi ja keskkonda. Lähenemiskeelu kohaldamata jätmine võiks olla võimalik olukorras, kui ohustav inimene ise saab aru, et tema kontaktiotsimine teise inimesega on soovimatu ja vähemalt ütleb, et ta hoiab teisest eemale. Käesolevas asjas aga vaidles Bragin kohtuistungil lähenemiskeelu kohaldamisele vastu, seejuures üldsõnaliselt.
5. Kohtu jaoks on oluline tunnistaja M ütlustes kajastuv Bragini põhjendus, miks tal oli vaja 26.11.2018 minna S (teist korda) tülitama, kuigi tunnistaja soovitas tal oma eluga edasi minna – „Lähen vaatan üle.“ Samuti on tähenduslik see, et tunnistaja A. S ütluste kohaselt küsis Bragin talt 26.11.2018 poodi sisenedes: „Kas minu oma töötab?“, kuigi nad olid selleks ajaks juba tükk aega lahus. See viitab sellele, et ainuüksi S palvetest ja Bragini tahtest ei piisa, et Bragin lõpetaks S häirimise ja ähvardamise. Sellist tahet Braginil polegi. Selle asemel on tal mingisugune – ilmselt varasemast pikast koosolekust tulenev –tung hoida S t oma kontrolli all, isegi kuigi nende suhe on läbi ja S teda paaniliselt kardab. R. Bragin kohtleb teda kui enda omandit ja ei ole valmis temast loobuma. Nii on kohtu kehtestatav lähenemiskeeld ainus reaalselt tõhus viis hoida vabaduses viibivat Braginit S eemal ja takistada tal ka vangistuses viibides S helistada.
6. Kohtu hinnangul on piirang proportsionaalne. Kohus andis süüdistatavale istungil kõik võimalused esitada sisulisi vastuväiteid. Tema ainus vastuväide seisnes seisukohas, et ta soovib suhelda oma tütrega. Selles, et süüdistataval ja kannatanul on XX sündinud ühine tütar, kes elab kannatanuga samal aadressil, ei ole olnud vaidlust. Nagu kohus tuvastas (otsuse p 68), ei saa öelda, et süüdistatava ja tütre vahel poleks üldse sidet või vähemalt selle potentsiaali. Ka kannatanu J S ei eita sellist sidet ega ole soovinud lähenemiskeeluga kuidagi seda suhet lõhkuda. 26.11.2018 kinnitas ta ülekuulamisel, et ei tee takistusi tütre kohtumistele Braginiga, olles keelanud Braginil vaid lapse juurde ilmumise alkoholijoobes. 30.11.2018 ütlustes rõhutab kannatanu, et tütar armastab isa ja ta on seepärast lasknud neil kohtuda. Kohtuistungil jäi kannatanu samasugusele positsioonile.
7. Kohtu arvates ei piira lähenemiskeeld kuidagi süüdistatava reaalseid suhtlusvõimalusi tütrega, kui ta seda siiralt soovib. Kuna A S saab 2019 sügisel 15-aastaseks, on tegemist juba piisavalt iseseisva noore inimesega, kes saab suhelda isaga normaalselt ka emast ja oma kodust enam kui 10 meetri kaugusel, kui ta seda vaid ise soovib. Kohtu arvates oleks Bragini enda resotsialiseerumise ja tütre arengu seisukohalt hea, kui nende suhe jääks alles ja oleks võimalikult normaalne. Lähenemiskeeld annab sellise võimaluse. Keelu proportsionaalsust kinnitab ka see, et tegelikkuses ei ole leidnud kinnitust, et Bragini soov ja valmidus tütrega suhelda oleks üleliia aktiivne. J S ütluste kohaselt (tl 7) ei ole Bragin tütrega kohtunud alates 2017.a maist (kohtuistungil täpsustas, et kohtutud pole 9 kuud). Bragin ei öelnud kohtuistungil kohtule, millal ta viimati A kohtus, vaid seadis hoopis ärritunult kahtluse alla, kas kohtul on vaja seda teada; viimaks ütles ta, et on kohtunud vastavalt võimalusele. 30.11.2018 üle kuulatud A S ütles, et ei suhtle isaga (tl 68). Igal juhul ei lükatud ümber kannatanu ütlustest nähtuvat, et Bragini suhtlus tütrega on harv. Kokkuvõttes ei pärsi lähenemiskeeld isa ja tütre suhtlust – see ei kitsenda juba väljakujunenud suhtlusmustrit ega välista ka tihedamat suhtlust tulevikus.
8. Lähenemiskeelu proportsionaalsust kinnitab ja selle ülemäärasuse välistab see, et kannatanu ei ole nõudnud kõigi suhtluskanalite keelamist, vaid üksnes telefonisuhtluse. Samuti on 10meetrine lähenemiskeeld väga mõõdukas – sisuliselt välistab see üksnes füüsilise mõjustamise. 23 1-18-10023 Kohus võtab arvesse, et kannatanu elab oma töökohast vaid paarisaja meetri / paari minuti kaugusel ning ta töötab avalikus kohas ehk kaupluses. See tähendab, et suure osa oma ajast ja igapäevarutiinist on kannatanu välismaailma mõjude eest üsna kaitsetu. Seetõttu on 10-meetrine lähenemiskeeld talle ja tema kodule minimaalne kaitse, mida riik saab talle pakkuda, et kannatanule mingitki turvalist elukvaliteeti pakkuda. Kokkuvõtteks ei ole alust arvata, et lähenemiskeelu seadmine kannatanu elukohale ja talle endale ning telefonisuhtlusele kuidagi süüdistatava õigusi või õigustatud huve riivaks.
9. Kohus leiab, et lähenemiskeelu kohaldamine on õigustatud maksimaalseks ajaks ehk kolmeks aastaks, alates kohtuotsuse jõustumisest, hoolimata sellest, et esialgu on Bragin vanglas. On oluline, et telefonisuhtluse keeld kehtiks Braginile ka vangistuses olles. Maksimaalne lähenemiskeelu pikkus on vajalik seetõttu, et kohtu hinnangul vajab kannatanu kaitset eriti ajal, mil tütar on alaealine ja tema elu tihedalt emaga seotud. Nimelt võib just tütar ja vanemlike õiguste väidetav teostamine olla ettekäändeks, miks Bragin võib üritada tungida ka kannatanu privaatsfääri. Seetõttu on vaja, et sellel perioodil oleks suhtluspiirid Bragini ja S vahel väga selgelt määratletud. A S saab täisealiseks XX.a oktoobris. Kohus ei saa nii pikaks ajaks lähenemiskeeldu kehtestada, aga saab kehtestada selle kolmeks aastaks kohtuotsuse jõustumisest. See on Braginist lähtuva ohu intensiivsust arvestades õigustatud.
10. Kohus peab seega vajalikuks kohaldada kannatanu J S eraelu, tervise ja kodu puutumatuse kaitseks Roman Braginile kolmeks aastaks kohtuotsuse jõustumisest alates lähenemiskeeldu järgmistel tingimustel: keelata Roman Braginil läheneda J S ja J S elukohale - XXX - lähemale kui 10 meetrit; keelata Roman Braginil võtta J S telefoni teel ühendust. Piirangud on selliselt ka piisavalt konkreetsed, et lähenemiskeeld oleks täidetav ja mõttekas (vt RKKKo 3-1-1-59-10, p 7.17.2).
11. Eelmainitus tugineb kohus kriminaatoimiku materjalidele, millest nähtuvad asjaolud leidsid kinnitust ka kohtuistungil. Kuna aga kohus leidis otsuse p-s 86, et lähenemiskeeluga seotud asjaolud on menetluslikud asjaolud, mille osas võib väljuda toimiku raamidest, toob kohus siinkohal esile kohtuistungil ilmnenud täiendavad asjaolud, mis kinnitavad samuti lähenemiskeelu vajalikkust ja proportsionaalsust. Süüdistatav ütles kohtu küsimusele vastates, et ei ole tütrega tema kodus kohtumas käinud, ning ütles valesti tütre vanuse (14 asemel 13); ka ütles süüdistatav, et ta ei pea oma tütart üleval. Need asjaolud kinnitavad taas, et reaalne suhtlus süüdistatava ja tütre vahel ja süüdistatava osa oma tütre elus ei ole nii intensiivne, et kehtestatav lähenemiskeeld saaks seda kahjustada. Kannatanu märkis kohtuistungil ka järgmist: „… ta hakkab provotseerima last selle jaoks, et tema vahendusel minuga kontakti leida. /…/ Viimasel korral tekkis selline ebameeldiv olukord, kui politsei oli välja kutsutud kohapeale, kuna Roman istus treppidel trepikojas ja kui mina töötan, siis vanaema hoolitseb lapse eest, nad läksid koju, vanaema ja laps, aga nad ei saanud koju, kuna Roman oli alkoholijoobes ja lamas seal. Mulle helistas ema ja ütles, et neil ei õnnestu koju sisenda. /…/ Ta võib kohtuda temaga nii tänaval kui kooli juures /…/ Palun kohaldada lähenemiskeeld maksimaalseks, pikaks ajaks. Kui tema jääb vabadusse, siis mina pean ära sõitma linnast ja jätma oma töö, kuna isik on ohtlik, agressiivne.“ Kohus küsis süüdistatavalt, kas talle tundub realistlik kohtuda lapsega eemal J S st ja tema elukohast, ning süüdistatav vastas sellele jaatavalt.
12. Eelmises punktis öeldu süvendab veendumust, et lähenemiskeelu kohaldamine maksimaalseks ajaks ja kannatanu soovitud ulatuses on vajalik, sobilik ja proportsionaalne viis kaitsta J S isikuõigusi, arvestades kaalul olevaid huvisid ja asjaolusid ( kannatanu alternatiiv kolida Braginit kartes mujale ei ole kuidagi õiglane). Ka näitab see, et nii kannatanul kui süüdistataval on tegelikult täiesti kokkulangev arusaam sellest, kuidas oleks võimalik süüdistataval tütrega suhtlemist korraldada, ilma et ta rikuks lähenemiskeeldu. Tuleb aga rõhutada, et lähenemiskeeld oleks põhjendatud ka nende täiendavate asjaoludeta. Asitõendid ja äravõetud esemed 24 1-18-10023
13. 3 CD-plaati, mis asuvad kriminaalasja materjalide juures (kaks asitõendina vaadeldud CD-d, millest üks on muutunud kasutuskõlbmatuks (vt otsuse p 3) ning 16.01 CD (otsuse p 3)) tuleb KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel jätta kriminaalasja materjalide juurde. Menetluskulud
14. KrMS § 180 lg 1 alusel tuleb süüdimõistetult välja mõista menetluskulud. Menetluskuludeks on käesolevas kriminaalasjas sundraha ja kaitsjatasu.
15. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on menetluskulud määratud kaitsja tasu ja kulud põhjendatud ja vajalikus ulatuses, milleks praeguses asjas on 352 eurot ja 56 senti (tl 155-163). KrMS § 175 lg 1 p 9 ja 179 lg 1 p 2 kohaselt kuulub Roman Braginilt riigituludesse väljamõistmisele ka sundraha 810 eurot. Menetluskulude suuruse ja koostise osas ei ole kriminaalasjas vaidlust olnud.
16. Arvestades KrMS § 180 lg-s 3 sätestatut, mõistatavat vangistust ja kaitsja taotlust, määrab kohus, et menetluskulud tuleb tasuda 1 aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast kuust. Kohus peab võimalikuks lubada menetluskulude tasumist sellisel viisil, arvestades Roman Bragini kesist majanduslikku olukorda (tl 83-84 - teatised süüdistatava elatustaseme ja maksustatava tulu kohta). Ka Roman Bragini ega tunnistajate-kannatanu ütlustest ei nähtunud midagi sellist, mis viitaks sellele, et Braginil oleks mingit säästud, sest vähemalt seaduslikku sissetulekut tal ei ole. Arvestades, et kohtuotsuse kohaselt peaks Bragin olema mõnda aega vangistuses, ei ole alust eeldada, et tal lähemal ajal sellised sissetulekuallikad tekivad.
17. Kohtule ei ole esitatud andmeid, et kannatanul oleks tekkinud menetluskulusid KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses, so lepingulisele esindajale makstud mõistliku suurusega tasu või muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. Sel põhjusel ei võta kohus nende kulude osas ka otsuses seisukohta.
18. Otsuse tegemisel juhindub kohus KrMS §-dest 233, 238, 306, 3101, 311, 313 ja
19. /allkirjastatud digitaalselt/ Heili Sepp Kohtunik 25