KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 6. september 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-11142 Tsiviilasi TA Hald

) § 367 alusel määras 0,5% päevas alates

1. juulist 2017 kuni nõude kohase täitmiseni, kuid üksnes ulatuses, et kõrvalnõuded ei ületaks kokku põhinõuet.
2. Esialgne kostja vaidles vastu kõrvalnõuete tasumisele summas 3 002 907,78 eurot, sest nende maht on võrreldes põhinõudega ebamõistlikult suur. Hagiavalduses puudub kõrvalnõuete selge arvutuskäik, mistõttu on nõuete kujunemine ebaselge.
3. Hageja ja esialgne kostja teatasid
4. mail 2018 kohtule, et on saavutanud kokkuleppe vaidluse lahendamiseks kompromissiga. Nad esitasid kohtule juhatuse liikmete allkirjastatud kompromissi koos taotlustega kompromissi kinnitamiseks ja menetluse lõpetamiseks.
5. Maakohus jättis
6. septembri 2018 määrusega kompromissi

§ 430

lg 3 alusel kinnitamata ja hagi

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Tallinna Ringkonnakohus tühistas

1. detsembril 2018 selle määruse.
2. Maakohus määras
3. veebruaril 2019 lahendada vaidlus kirjalikus menetluses, andis pooltele tähtajad ja lubas teatada lahendi avalikult teatavaks tegemise aja edaspidi. Pooled esitasid seisukohad ja lisaks teatas kostja lepinguline esindaja
4. märtsil 2019 kohtule, et esialgne kostja ja Osaühing MALDOF (edaspidi: kostja) ühinesid
5. veebruaril 2019 sõlmitud ühinemislepingu alusel ning esialgne kostja kustutati
6. märtsil 2019 äriregistrist. Maakohus teatas
7. aprilli 2019 e-kirjaga pooltele, et teeb lahendi avalikult teatavaks hiljemalt
8. mail
9. MAAKOHTU MÄÄRUS
10. Maakohus jättis
11. mai 2019 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi

§ 423lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Menetluskulud jättis maakohus

§ 162

lg 4 alusel poolte endi kanda ja selgitas hagejale õigust esitada taotlus riigilõivu tagastamiseks. Maakohus leidis, et pooltel puudub vaidlus haginõudest summa 3 813 719,03 eurot osas. Kohtusse pöördutakse juhul, kui poolte vahel on erimeelsused (

§ 3), aga praegu sellist olukorda ei esine.

Erimeelsuste puudumisele viitab poolte menetluslik käitumine: kostja ei vasta kirjalikult hagiavaldusele, kuigi kostja seaduslik esindaja võtab menetlusdokumendid viivituseta vastu, kostja ei ilmu vaatamata kohtukutsele ja kohtu selgitustele kohtuistungile, kohtuistungil avaldab kostja esindaja kohtule, et hagi on kohtu asi. Väidetavat nõuet esialgse kostja vastu on loovutatud kolmel korral ja praeguseks on ühinemise tõttu kostjaks uus isik, kellel on kohtute infosüsteemist nähtuvalt mitmeid maksuvaidlusi. Eeltoodust järeldas maakohus, et käesoleva vaidlusega ei soovita lahendada poolte vahel väidetavaid erimeelsusi võlgnevuse tasumisel, hagi esitati muul eesmärgil. Kuna pooled on juba sõlminud kokkuleppe võlgnevuse tasumiseks, siis võib kostja nõude vabatahtlikult täita. Samuti on pooltel võimalus pöörduda kindluse saamiseks notari poole. Kooskõlas

§ 200

lg-tega 1 ja 2 on menetlusosaline kohustatud kasutama menetlusõigusi heauskselt ja kohus ei luba neid kuritarvitada. Kuivõrd käesolevas asjas puudub pooltel sisuline vaidlus nõude üle, siis järeldab kohus, et hagi esitamise eesmärgiks ei ole õigusvaidluse lahendamine ning seetõttu ei saa kohus teha selle nõude kohta kohtulahendit. MÄÄRUSKAEBUS

1. Hageja esitas
2. juunil 2019 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja saata asi lahendamiseks maakohtule teises koosseisus. Kaebuse põhjendused on järgmised. Esiteks ei järginud maakohus ringkonnakohtu
3. detsembri 2018 määruse juhiseid, mille järgi puudub alus jätta hagi läbi vaatamata. Teiseks lähtus maakohus sellest, et pooltel pole vaidlust osasummas 3 813 719,03 eurot, kuid ei pööranud tähelepanu asjaolule, et pooled vaidlevad kõrvalnõuete üle. Kostja taotles viivise vähendamist, aga hageja sellega ei nõustunud. Lisaks ei pea kohustatud isik alati haginõudele vastu vaidlema, kuid hagejal on ka sel juhul õigus saada kõigi nõuete, sh vaidlusaluste kõrvalnõuete osas kohtulahend (täitedokument) olukorras, kus kostja ei täida nõuet vabatahtlikult. Kolmandaks ei selgu vaidlustatud määrusest, milles seisneb poolte menetlusõiguste väidetav pahauskne kasutamine, või kuidas mõjutab asja nõude loovutamine, mille üle pooled ei vaidle. MENETLUSE EDASINE KÄIK
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis kostjale tähtaja sellele vastamiseks. Kostja vaidles kaebustele vastu. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
5. juulil
6. 2

§ 667lg 2 alusel tühistada ja asi saata menetluse jätkamiseks maakohtule.

Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest kehtiv menetlusõigus ei võimalda ringkonnakohtul määrata, millises koosseisus peab maakohus määruse tühistamise korral asja uuesti läbi vaatama.

1. Kaebuse väited on põhjendatud. Ringkonnakohus viitas
2. detsembri 2018 määruse p-s 15 maakohtu ekslikutele järeldustele nagu puuduks poolte vahel vaidlus hagiavalduses esitatud nõudesummade üle ja seega ka vajadus kohtulahendi järgi. Hageja nõuab kostjalt laenulepingu alusel võla ja viivise tasumist. Kostjal on õigus hagi õigeks võtta (

§ 206

lg 1 esimene lause, § 4 lg 3), kuid maakohtul tuli selgeks teha, kas kostja on hagi 4 208 069,03 euro osas

§ 440lg 1 mõttes õigeks võtnud.

Ringkonnakohus leidis, et sellele võib viidata kostja esindaja maakohtu istungil tehtud avaldus, milles ta kinnitas hageja põhinõudele vastuväidete puudumist. Jättes ringkonnakohtu seisukohad

§ 423

lg 2 p 2 tõlgendamisel tähelepanuta, rikkus maakohus vaidlustatud määruse tegemisel

§ 659kaudu kohalduvat § 658 lg 2.

Kui kostja võtab kas hagi osaliselt õigeks või jätab hagile vastamata või kohtusse ilmumata, siis ei saa sellest järeldada, et puudub vajadus kohtulahendi järgi.

§ 440

lg 1, § 407 lg 1 ja § 410 võimaldavad kirjeldatud olukordades hagi rahuldamist, mitte aga läbi vaatamata jätmist. Kostja passiivsus ei tähenda hageja õiguskaitsevajaduse puudumist või äralangemist. Samuti nõustub ringkonnakohus kaebuse väitega, et vaidlustatud määrusest ei ole võimalik aru saada, milles seisneb eelkõige hageja menetlusõiguste kuritarvitamine ja miks peaks määruses kirjeldatud poolte käitumine (sh kostja võimalikud maksuvaidlused) tooma kaasa hagi läbi vaatamata jätmise. Sarnaselt puudub igasugune seos nõude loovutamise, kostja üldõigusjärgluse ja

§ 423lg 2 p 2 kohaldamise eelduste vahel.

Neil kaalutlustel tuleb vaidlustatud määrus tühistada ja maakohus peab menetlust jätkama. Ringkonnakohus ei saa rahuldada määruskaebuse taotlust saata asi maakohtule läbivaatamiseks teises kohtukoosseisus, sest sellist pädevust

§ 667ega ka § 659 kaudu kohalduv § 657 lg 1 ringkonnakohtule ei anna.

Esimese astme kohtu kohtunike tööjaotus nähakse vastavalt kohtute seaduse § 37 lg-le 1 ette tööjaotusplaanis, mille sama seaduse § 36 p 1 kohaselt kinnitab kohtu üldkogu. Seetõttu rahuldatakse määruskaebus osaliselt. 11. Ringkonnakohus käsitleb lisaks maakohtu menetluslikke rikkumisi, mis tuleb menetluse jätkudes samuti kõrvaldada. Esiteks ei teinud maakohus

§ 209

lg 1 järgset otsustust selle kohta, et lubab kostjal menetlusse astuda esialgse kostja üldõigusjärglasena. Vastavat taotlust ei ole kostja selgelt ka esitanud, aga vähemalt kaudselt saab seda järeldada 13. märtsi 2019 teatest. Nii kujunes olukord, kus kohus menetles hagi ühe kostja vastu, aga tegi otsuse hagi kohta hoopis teise isiku suhtes. Ringkonnakohus selgitab, et menetlus ei olnud vahepeal

§ 353

lg 1 alusel peatunud, sest nii esialgset kostjat kui ka kostjat esindas sama lepinguline esindaja (vrd Riigikohtu

1. septembri 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 63 kolmas lõik). Teiseks on maakohus jätnud asja uuesti läbivaatamisel lahendamata poolte
2. mai 2018 taotluse kompromissi kinnitamiseks. Ringkonnakohus tühistas
3. detsembril 2018 maakohtu eelmise,
4. septembri 2018 lahendi, aga ei teinud ise kompromissi kinnitamise kohta uut otsustust. Ringkonnakohus andis määruse p-s 14 maakohtule juhised, kuidas varem esitatud, aga esialgse kostja hilisemate avalduste tõttu kaheldava kompromissi suhtes toimida. Tsiviilasja toimikust ei nähtu, et maakohus oleks neid juhiseid järginud või teinud muid toiminguid kompromissi taotluse lahendamisel.

§ 430sätted ei võimalda kohtule esitatud kompromissi lihtsalt ignoreerida. 3

§ 173

lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel läbivaatamisel. 13. Kuna ringkonnakohus rahuldab määruskaebuse sisulise taotluse ja saadab asja menetluse jätkamiseks maakohtule, siis ei saa käesoleva määruse peale

§ 427ja § 433 lg 2 järgi kaevata (vrd Riigikohtu 21.

veebruari 2018 määrus tsiviilasjas nr 2-14-7385, p 13). / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm 4