Tähtajatu laenu tagastamist võib laenuandja nõuda laenulepingu korralisel ülesütlemisel (
Laenulepingu ülesütlemisega muutub laenu tagastamise kohustus sissenõutavaks (
lg 7) ja kohustuse rikkumise korral võib laenuandja nõuda selle täitmist
MS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Maakohus jagas õigesti poolte tõendamiskoormise. Kuna kostja ei tunnistanud hagi, oli hagejal kohustus tõendada, et ta on sõlminud kostjaga laenulepingu (TsMS § 230 lg 1). Kostja võib piirduda vastuväidete esitamisega ilma tõendeid esitamata seni, kuni hageja ei ole esitanud asjaolude tõendamiseks tõendeid. Kui hageja esitab tõendid, on ka kostjal TsMS § 230 lg 1 järgi kohustus oma vastuväidet tõendada (vt ka Riigikohtu 6.02.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07, p 13). TsMS § 5 lg 2 teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Laenuleping loetakse sõlmituks poolte vahel kokkuleppe saavutamisega.
lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega on lepingu jõustumiseks olulised poolte vastastikused samasisulised tahtevaldused ja leping on sõlmitud siis, kui pooled on saavutanud konsensuse. Laenulepingu sõlmimiseks võib teha tahteavalduse sarnaselt teiste võlaõiguslikke lepingutega TsÜS § 68 lg-st 1 tulenevalt mis tahes viisil. Seega võib lepingu lugeda sõlmituks nii otseste tahteavalduste vahetamise teel kui ka kaudsete tahteavaldustega. Seejuures peab poolte tahe olema äratuntavalt väljendatud. 6 Hageja ei tulnud toime laenulepingu sõlmimise tõendamisega. Laenulepingu sõlmimise tõendamiseks ei esitanud hageja muud tõendit kui maksekorraldust. Muude tõendite puudumist kinnitas hageja ka ringkonnakohtus toimunud istungil. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et üksnes maksekorraldus ja sellel märgitud sõna „laen“ ei anna alust lugeda poolte vahel laenuleping sõlmituks, sest maksekorralduse selgituse kirjutas hageja ning kostja ei saanud selle sisu mõjutada (vt ka Riigikohtu 24.11.2011 määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-11, p 11). Lisaks on Riigikohus 20.03.2019 otsuses tsiviilasjas nr 2-14-61508 p-s 23 selgitanud, et hinnates kviitung/arvet
lg 1 mõttes täitmise kviitungina, tähendab selline kviitung aga üksnes eeldust, et kostja on hagejalt kohustuse täitmiseks raha saanud, mitte aga ei loo laenulepingu sõlmimise eeldust. Kuna hageja ei ole praeguses menetluses laenulepingu olemasolu tõendanud, ei ole asja lahendamise seisukohalt tähtsust ja tuleb otsuse põhjendustest jätta välja kohtu arutlus järgmiste teemade üle: kinnistu hind, lapsehoolduspuhkusel viibiva ja seni õpetajana töötanud kostja võimalik eesmärk 7 700 000 krooni suuruse laenu võtmisel oma elukaaslaselt, hageja väidetav õigusvastane tehingu tegemise eesmärk, kokkulepete puudumine raha tagastamise tingimustes, hageja ema viibimine tema arvelduskontolt raha ülekannete tegemise ajal Iru Hooldekodus dementsete klientide osakonnas. TsMS § 438 lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. Kuna ringkonnakohus ei tuvastanud sarnaselt maakohtuga laenulepingu olemasolu, ei tõusetunud praeguses asjas laenulepingu täitmise küsimust. Laenulepingu olemasolu tõendamata jäämine ei muuda aga asjaolu, et tõendatud oli kostjale ülekannete tegemine 344 780,73 euro ulatuses. Seega tuli kontrollida, kas esineb teistsugune alus hageja nõude rahuldamiseks. Nimelt kohaldab kohus õigust ise. Kuivõrd maakohus seda ei kontrollinud, jäi maakohtu analüüs poolikuks. Vastavalt
lg-le 1, kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega peab
kohaldamise eeldusena kostja olema hagejalt saanud midagi ilma õigusliku aluseta. Üleandja ei või saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus, õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud, tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga (
Hageja arvas, et täitis laenulepingust tulenevat kohustust, kui tegi kostjale ülekandeid, kuid tegelikult tal sellist kohustust ei olnud, sest laenulepingut ei olnud sõlmitud. Seega esinesid
lg-s 1 kirjeldatud eeldused alusetu rikastumise sätete alusel kostja vastu nõude esitamiseks. Tõendamata oli
Eeltoodu ei anna aga alust tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni, sest nõue on aegunud. Nõude aegumisele tugines kostja juba maakohtus 19.10.2016 menetlusdokumendis (II kd lk 67). Maakohus leidis kostja aegumise vastuväidet analüüsides, et aegumist ei saanud kohaldada, kuna selle eelduseks oleks pidanud kohus tuvastama võlasuhte olemasolu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendusi tuleb korrigeerida, sest aegumisele alluvad põhimõtteliselt kõik eraõiguslikud nõuded, mitte vaid lepingust tulenevad nõuded ja üksnes seaduses sätestatud juhtudel nõudeõigus ei aegu (TsÜS § 142 lg 2). Alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaja sätestab TsÜS § 151 lg 1. TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tal on alusetust 7 rikastumisest tulenev nõue. Kuna alusetu rikastumise sätted ei kehtesta aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest tulenev nõue sissenõutavaks, tuleb kohaldada
lg 7 kolmandat lauset, mille kohaselt, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist pärast selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja (
Mõistlik aeg eelnimetatud tähenduses algab alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte tekkimisest.
lg 1 järgi tekib alusetust rikastumisest tulenev võlasuhe olematu või kehtetu kohustuse täitmisest, s.o alusetu rikastumise ajast. Kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg sõltub muu hulgas sellest, millal alusetult rikastunud isik sai või pidi teada saama alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest (vt Riigikohtu 16.06.2008 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08, p 10; 28.04.2009 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-42-09, p 19). Hageja kandis 29.03.2010-11.08.2011 toimunud ülekannete alusel kostja arveldusarvele 344 780,73 eurot. Hageja nõuded hakkasid aeguma raha ülekandmise päevale järgnevast päevast, s.o rikastumise ajast. Hageja väited raha maksmisele suunatud läbirääkimistest olid paljasõnalised ja kostja eitas nende toimumist. Eelnevat silmas pidades oli hagi esitamise ajaks 06.09.2015 hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue aegunud. Maakohtu otsuse resolutsiooni tuleb täiendada otsustusega tühistada hagi tagamiseks Harju Maakohtu 08.09.2015 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu, millega kohus seadis kohtulikud hüpoteegid kahele kostja kinnistule (I kd lk 34-37). Menetluskulud 7. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda. Kuna maakohus ei ole määranud kindlaks menetluskulude rahalist suurust vastavalt TsMS § 177 lg 1 p-le 1, määrab maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest vastavalt TsMS § 177 lg-le 2. /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Mati Maksing 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.