Obsah (4)

§ 657§ 654§ 230§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2019, Tartu Tsiviilasja number 2-18-141

§ 657lg 1 p 1 alusel muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas

§ 654lg-ga 6 vajalikuks neid kõiki oma otsuses korrata.

1. Hageja esitas hagi kostja vastu elatise väljamõistmiseks PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummääras (
2. aastal 250 eurot kuus). Vaidlustatud otsusega rahuldas maakohus hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise 250 eurot kuus alates hagi esitamisest (
3. septembrist 2018) kuni hageja täisealiseks saamiseni (
4. märtsini 2031). Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et elatisnõue tuleb tühistada. Ringkonnakohus palus
5. veebruari 2019 määruses kostjal nõuet täpsustada, kuid kostja seda ei teinud. Ringkonnakohus lähtub eeldusest, et kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata.
6. Esmalt käsitleb ringkonnakohus kostja väidet selle kohta, et ta ei ole hageja bioloogiline osa. Siinkohal tuleb nõustuda maakohtuga selles, et kostja sai isaduse vaidlustada maksimaalselt ühe aasta jooksul alates isaduse omaksvõtust (maakohtu otsuse p 6). Praeguseks ajaks on hageja 6-aastane ning kostjal ei ole võimalik isadust vaidlustada. Kostja väited selle kohta, et ta oli noor ja rumal ning ei osanud isaduse omaksvõtu tagajärgi hinnata, tuleb jätta tähelepanuta.
7. Järgmisena käsitleb ringkonnakohus seda, kas praegusel juhul esinevad alused elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. PKS § 102 lg 1 sätestab, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. PKS § 102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on PKS § 102 lg-s 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Lapsele elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäär tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lg 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lg 2 neljanda lause järgi olla muuhulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. 3 Tegemist on näidisloeteluga, mistõttu saab kohus iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt nt Riigikohtu
8. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 11;
9. märtsi 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13).
10. Apellatsioonkaebuses esitatud väite kohaselt ei ole kostjal alates
11. aastast töökohta ja ema pere elab abikaasa peretoetusest (548 eurot).

§ 230

lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 230

lg 4 kohaselt ülalpidamisasjas võib kohus kohustada poolt esitama andmeid ja dokumente oma sissetuleku ning varalise seisundi kohta, hoiatades teda, et võimalik on teha lg-s 5 nimetatud järelepärimine.

§ 230

lg 5 sätestab, et kohus võib lg-s 4 sätestatud juhul nõuda asjakohast teavet: 1) poole tööandjalt, muu hulgas endiselt tööandjalt; 2) Sotsiaalkindlustusametilt ja muult asutuselt või isikult, kes teeb vanadusega või töövõime kaotusega seotud väljamakseid; 3) kindlustusseltsidelt; 4) Maksu- ja Tolliametilt; 5) krediidiasutustelt.

1. Ringkonnakohus kohustas
2. aprilli 2019 kohtunõudes (tl 40) kostjat esitama tõendid töösuhte lõppemise kohta (nt töölepingu lõpetamise dokument) ning oma konto väljavõtted alates
3. septembrist
4. Samuti palus ringkonnakohus täpsustada, kes on kostja endine tööandja. Nimelt on maakohtu istungi protokolli kohaselt kostja endiseks tööandja on XXXXXX , kuid äriregistrist sellist äriühingut ei nähtu. Kostja ei ole kohtunõudele vastanud.
5. Ringkonnakohus saatis
6. mail 2019 kohtunõude krediidiasutustele (tl 44) ning Maksu- ja Tolliametile (tl 45). Vastustest kohtunõudele selgub, et kostjal on kontod AS-is LHV Pank (tl 58-59), AS-is SEB Pank (tl 62-63), Luminor Bank AS-is (tl 66) ja Swedbank AS-is (tl 72). Alates
7. septembrist 2018 kuni maini 2019 ei ole nendel kontodel tehinguid tehtud, rahalisi vahendeid kontodel ei ole. Maksu- ja Tolliameti vastusest (tl 54) nähtub, et perioodil
8. maist 2018 kuni
9. aprillini 2019 ei ole kostjale väljamakseid tehtud.
10. Ringkonnakohus on seisukohal, et praegusel juhul ei esine aluseid elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Kuigi kostja väitis apellatsioonkaebuses, et tal puudub alates
11. aastast töökoht, ei esitanud ta kohtunõudele vaatamata tõendeid töölepingu lõppemise kohta. Ringkonnakohtul ei ole võimalik teha päringu kostja endisele tööandjale, kuna kohtuistungil protokollis märgitud äriühingut (XXXXXX ) ei ole äriregistris. Kostja ei ole kohtunõudele vaatamata täpsustanud, kes on ta endine tööandja. Asjaolu, et alates
12. aastast kostja ei tööta, ei ole võimalik tuvastada ka Maksu- ja Tolliametilt saadud andmete alusel. Kui Maksu- ja Tolliametist saadud vastusest nähtuks, et
13. aastal on kostjale tehtud väljamakseid ja
14. aastal enam mitte, saaks sellest tuletada, et
15. aastal kostja enam ei tööta. Praegusel juhul nähtub aga Maksu- ja Tolliameti vastusest, et perioodil
16. maist 2018 kuni
17. aprillini 2019 ei ole kostjale väljamakseid tehtud. Samas väitis kostja veel
18. detsembri 2018 kohtuistungil, et ta töötab ja tema töötasuks on veidi üle 1000 eurot kätte (vt kohtuistungil protokoll, tl 19). Nimetatud asjaolu ei saa tuvastada ka krediidiasutustelt saadud andmete alusel. Kostja kontode väljavõtete kohaselt ei ole kontodel tehinguid tehtud (st ei ole ka
19. aastal töötasu laekunud). 4
20. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kostja tugineb asjaolule, et alates
21. aastast puudub tal töökoht (ja sellest tulenevalt ei ole tal võimalik elatist maksta), tuleks seda asjaolu tõendada eelkõige kostjal. Tõendamiskoormist on kostjale selgitatud. Lisaks on ringkonnakohus teinud kohtunõuded krediidiasutustele ning Maksu- ja Tolliametile, kuid saadud vastuste alusel ei saa asuda seisukohale, et kostjal puudub alates
22. aastast töökoht. Eelneva tõttu on tõendamata, et kostjal puudub alates
23. aastast töökoht.
24. Ringkonnakohus peab vajalikuks rõhutada järgmist. Vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid, olgu siis sissetuleku arvel või piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel (vt nt Riigikohtu
25. juuni 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17, p 21.3). Piisava sissetuleku teenimise kohustuse täitmise hindamisel tuleb arvestada vanema vanust, haridust, kvalifikatsiooni, tervislikku seisundit jm sissetulekut mõjutada võivaid asjaolusid. Vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (vt nt Riigikohtu
26. oktoobri 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 14).
27. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja 30-aastane ja täielikult töövõimeline mees. Erialalt on kostja keevitaja. Kostja eriala võimaldaks tal eelduslikult teenida miinimumist kõrgemat töötasu. Töötleva tööstuse tegevusalal oli
28. aastal Eesti keskmiseks brutokuupalgaks 1249 eurot (http://andmebaas.stat.ee/Index.aspx?lang=et&DataSetCode=PA001#). Kostja ei ole apellatsioonkaebuses esile toonud ühtegi põhjust, mis takistab tal töötada (ka erialasel tööl) ning töötasu teenida.
29. Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
30. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud. Ka toimikust ei nähtu selliseid menetluskulusid, mida ringkonnakohus saaks kindlaks määrata. Eelneva tõttu tuleb määrata, et hageja hüvitatavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi 5 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson