Obsah (7)

§ 444§ 367§ 174§ 175§ 163§ 177§ 178

2-19-4702 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tagaseljaotsus Kohus Harju Maakohus Kohtunik Kristiina Kruusel Otsuse tegemise aeg ja koht 17. juuni 2019, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-4702 Tsiviilasi Ak

) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagi alus 1. xxx AS-i ja S Bi (kostja) vahel sõlmitud liitumisleping kliendinumbriga xxx, millest tulenevaid kohustusi ei ole kostja kohaselt täitnud, ning kostjale 05.02.2018 saadetud teatis nõude loovutamise kohta Aktsiaseltsile PlusPlus Capital (hageja). Kohtu selgitused 2.

§ 444lg 3 kohaselt võib kohus tagaseljaotsuse teha kirjeldava ja põhjendava osata.

Siiski peab kohus seoses hageja viivisenõude osalise rahuldamata jätmisega vajalikuks selgitada järgmist.

1. Hageja on hagiavalduses märkinud, et kostja on vastavalt üldtingimustele kohustatud maksmisega viivitamise korral tasuma maksmisele kuuluvast summast iga maksmisega viivitatud päeva eest viivist 0,07% päevas, mis on kolmekordne, kahele koma kohale ümardatud, seaduslik viivisemäär. Kostja ja xxx AS-i vahel sõlmitud liitumislepingu lahutamatuks lisaks olevate xxx AS-i teenuste kasutamise üldtingimuste p 7.10 sätestab, et maksete mittetähtaegsel tasumisel arvestatakse xxx poolt viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest ning juriidilise isiku puhul 0,15% võlasummast iga viivitatud päeva eest, kui seadusest ei tulene kohustust rakendada 2 2-19-4702 vastava kliendi võlasumma osas madalamat viivisemäära. Tarbijakrediidilepingute puhul lähtub xxx viivise arvestamisel võlaõigusseaduses sätestatust. Tasumata arvete sissenõudmisega seotud kulutused kannab klient. Kohus selgitab, et kuigi VÕS § 42 lg-s 3 ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine, on tüüptingimustes sisalduva viivisekokkuleppe ebamõistliku suuruse korral võimalik järeldada selle kahjustavat iseloomu VÕS § 42 lg 3 p 5 lauseosa „ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses [---] muud hüvitist“ alusel (vt Riigikohtu 18.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 11). Seejuures tuleks Riigikohtu arvates eelduslikult hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Riigikohtu hinnangul kajastab sellises suurusjärgus lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult (vt Riigikohtu 10.05.2016 määrus tsiviilasja nr 3-2-1-25-16, p 13). Maakohus on seisukohal, et ültingimuste p-s 7.10 sätestatud viivisemäär 0,07% tähtaegselt tasumata summast päevas ületab käesoleval juhul seadusjärgset viivisemäära kolm korda. Kohus ei nõustu hageja selgitusega viivisemäära ümardamisest, kuivõrd selline ümardamine ei ole lubatud, sest see suurendab kunstlikult viivisesummat. Kohus leiab, et tegu on ebamõistlikult suure kindlaksmääratud kahjuhüvitisega VÕS § 42 lg 3 p-st 5 tulenevalt ning VÕS § 42 lg 1 järgi on selline tüüptingimus tühine.
2. VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut. Riigikohus on seejuures selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu 14.06.2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24 ja 10.05.2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13). Eeltoodust tulenevalt on hageja viivise nõue põhjendatud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud seadusjärgse viivisenõude osas perioodi 18.10.2016 – 24.03.2019 eest (põhivõla summalt 37,48 eurolt) summas 7,29 eurot. Ülejäänud (s.o 23,25 eurot – 7,29 eurot = 15,96 eurot) osas jääb hageja viivisenõue rahuldamata. Lähtuvalt eeltoodust ja

§ 367

järgi mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka viivise protsendina põhinõudelt (s.o 37,48 eurolt) alates 25.03.2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 5. Juhindudes

§ 174

lg-st 2 määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. Hageja palub kostjalt menetluskuludena välja mõista riigilõivu 75 eurot ja õigusabikulud 420 eurot. 6.

§ 175

lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohtu hinnangul on õigusabikulu summas 420 eurot selgelt põhjendamatu. Lisaks on Riigikohus leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu (õigusabikulude) suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohtu hinnangul peaksid avalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud olema mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulu. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes 3 2-19-4702 asja erilise keerukuse ja suure mahu puhul. Samas ei tähenda eelöeldu seda, et lepingulise esindaja kulu oleks ilma pikemata alati vajalik ja põhjendatud tsiviilasja hinna ulatuses. Lepingulise esindaja kulu võib konkreetse tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades olla vajalik ja põhjendatud ka väiksemas ulatuses kui tsiviilasja hind, seda eriti suurema tsiviilasja hinnaga asjades (vt nt Riigikohtu 06.05.2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14). 7. Kohtule esitatud menetluskulude arve nr 39130 spetsifikatsioonist nähtub, et kokku on hagejale osutatud õigusabi 3,5 tunni ulatuses juristi poolt tunnihinnaga 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Arvestades esindaja kvalifikatsiooni peab kohus põhjendatud tunnihinnaks 80 eurot (käibemaksuga). Arvestades esindaja eeldatavat tegelikku töö mahtu, asja keerukust ja tsiviilasja hinda, on kohtu arvates põhjendatud ja vajalikuks lepingulise esindaja kuluks 80 eurot (käibemaksuga), mis vastab ühele töötunnile ning mis tuleb kostjalt, lähtuvalt alltoodud menetluskulude jaotusest, välja mõista. 8. Kuivõrd kohus rahuldab hagi ligikaudselt 81% ulatuses, peab kohus

§ 163

lg-st 1 juhindudes põhjendatuks jätta menetluskulud 81% ulatuses kostja ja 19% ulatuses hageja kanda. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskuludena 125,55 eurot (s.o 155 eurost 81%). 9. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb kostjal tasuda käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (

§ 177lg 4).

10.

§ 178

lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kruusel kohtunik 4