Obsah (6)

§ 654§ 230§ 232§ 442§ 171§ 179

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 16.04.2019, Tallinn Tsiviilas

) § 162 lõike 1 alusel jäid menetluskulud, sh hagejale antud riigi õigusabi kulud ja riigilõiv, mille tasumiseks hagejale anti menetlusabi, hageja kanda. Asja toimiku andmetel ei ole kostjal menetluskulusid. 7 Apellatsioonkaebus

1. 04.07.2018 apellatsioonkaebuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Hageja ei nõustu, et vaidlusalust korteriomandit soetades ei olnud pooltel ühist tahet vähemalt majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Hageja on esitanud piisavalt tõendeid, mis kinnitavad eeltoodut. Vastupidise järelduse tegemisel ei ole kohus kõiki tõendeid analüüsinud ega põhjendanud, miks see asjaolu ei ole tõendatud. Poolte soovi soetada korter majanduslikus mõttes kahe peale on kinnitanud tunnistajad LL, EE ja PP. Tunnistajate ütlused on eluliselt usutavad, omavahel kooskõlas ning kooskõlas ka teiste tõendite ja pärast korteri soetamist toimunud sündmustega. Kohus on poolte ühise tahte tuvastamisel põhjendamatult keskendunud 16.10.2013 müügilepingu tingimuste analüüsimisele. Lähtudes Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-109-14 ei oma praeguses vaidluses tähtsust see, et asjaõiguslikult on korter soetatud kostja ainuomandisse ega kostja vastavad kinnitused müügilepingu sõlmimisel. Kohus on poolte ühise tahte tuvastamisel põhjendamatult tuginenud kostja väidetele, et „tema soov oli osta korter ainult enda omandisse“. Poole seletus ei ole

-i järgi tõendiks. Kostja ei ole taotlenud enda vande all ülekuulamist. Poolte tahteavalduste hindamisel omab tähtsust tahe korteri soetamise ajal. Kohtumenetluse ajal olid pooled juba lahutatud, mistõttu kostja ei olnud enam huvitatud oma tegeliku tahte avaldamisest. Asjas on tõendatud, et korteri soetamise ajal ja enne elasid pooled koos kui abielupaar. Kohus ei selgitanud, miks oleks pidanud pooled sellisel juhul korraldama oma õigussuhted eeldades lahkuminekut. Ka kostja ei ole avaldanud menetluses ühtegi usaldusväärset versiooni, miks pooled, soovides elada koos, abielluda ja luua ühist kodu, on pidanud vajalikuks soetada eluase ainult ühe poole kasuks. Kostja ei ole ka selgitanud ega tõendanud, milline huvi oli sellisel juhul hagejal korteri finantseerimisel. Abieluvaralepingu sõlmimata jätmine abielu ajal ei välista poolte eesmärki ja tahet korteri soetamisel luua majanduslikus mõttes ühine väärtus.

1. Hageja ei nõustu, et poolte panused korteri ostmisel ei olnud võrdsed. Kohus ei käsitlenud hageja väidet, et NN-lt võetud laen tagastati abielu ajal ühisvara arvelt täies ulatuses. Kostja ei ole maakohtu menetluses sellele hageja väitele vastu vaielnud, mistõttu eeldatakse omaksvõttu. Kooskõlas tõenditega ei ole kohtu järeldus, et AS-ist Swedbank laenatud rahasummasid ei saa poolte ühise panusena käsitleda. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja väitele, et tema kehv krediidiajalugu oli põhjuseks, miks laenu ei vormistatud ühiskohustusena. Kuna laen võeti ajal, kui pooled kavatsesid abielluda, oli laenu võtmise ajal teada, et selle tagastamine toimub abielu kestel ühisvara arvelt ning summa 7491.97 euro osas see nii oligi. Kui abielu ei oleks lahutatud, oleks laenu tagastamine toimunud täies ulatuses ühisvara arvelt. Abieluavaldusest nähtuvalt soovisid pooled varaühisuse režiimi. Seega on tõendatud, et poolte tahteks oli käsitleda pangalaenu vähemalt majanduslikult ühiskohustusena. Asjakohatu on kohtu märkus, et esitatud ei ole tõendeid, et hageja oleks jätkanud laenumaksete tasumises osalemist pärast lahutust. Praeguses vaidluses omab tähtsust, et kõnealust laenu käsitlesid pooled majanduslikus mõttes ühise kohustusena laenulepingu sõlmimise ajal. Asjas ei ole tuvastatud, et kostja oleks tasunud (ja hageja kostjalt nõudnud) ühisvara arvelt täidetud kohustuse eest (laenud NN-lt ja Swedbank AS-ilt) hüvitist PKS § 34 lõike 1 alusel. Nimetatud asjaolu tõendab samuti, et pooled käsitlesid nii NN-lt kui AS-ilt Swedbank võetud laenu ühiskohustusena. Eluliselt ei 8 ole usutav, et olukorras, kus üks abikaasadest tasub ühisvara arvelt oma isikliku kohustuse, ei arutaks abikaasad ühisvarast väljaläinud rahaliste vahendite hüvitamist.
2. Kooskõlas tõenditega ei ole kohtu järeldus, et poolte ja LL vahel laenulepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Laenulepingu võib sõlmida ka suuliselt. Vaidlust ei ole, et LL-lt saadud 10 000 eurot kasutati esimeseks sissemakseks. LL ütlustega on tõendatud, et ta andis raha mõlemale poolele, tegemist oli laenuga, mille tagastamise eest vastutavad pooled ühiselt. Nimetatu on eluliselt usutav, arvestades, et laenu eesmärgiks oli poolte ühise eluaseme soetamise finantseerimine. Laenu tagastamine ühisvara arvelt (st ka kostja vara arvelt) viitab sellele, et kostja on pidanud ennast (vähemalt abielu jooksul) kohustatud isikuks laenu tagastamisel.
3. Kaevatav otsus oleks vale ka siis, kui nõustuda kohtuga, et kostja panus korteriomandi ostmisel oli suurem kui hagejal. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-109-14 järgi tuleb tuvastada, et pooled on vara omandamiseks teinud olulisi ja võrreldavaid (mitte võrdseid) panuseid. Menetluses tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli hageja panus korteri omandamisse oluline, samuti võrreldav kostja panusega. Kui nõustuda kohtuga, et kostja panus korteriomandi ostmisel oli viis korda suurem kui hagejal, tuli hagi rahuldada, müüa korter avalikul enampakkumisel, müügist saadud tulemist täita kohustused ning ülejääv raha jagada hageja ja kostja vahel proportsioonis 1/
5. Isegi, kui nõustuda kohtuga, ei ole otsuses arvutatud proportsioon õige. Maakohtu järelduste kohaselt on korteri omandamisse panustatud järgmiselt: ühisvarast kokku 10 119 eurot; hageja panus 10 000 eurot; kostja panus 48 432.69 eurot. Järelikult on hageja panus 15 059.50 eurot ja kostja panus 53 492.19 eurot. Seega panuste proportsioon peaks olema 28/
6. Maakohtu järelduste õigust eeldades oleks kostja panus korteri ostmisel maksimaalselt kolm korda suurem kui hageja oma. Vastustaja seisukoht
7. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
8. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks alust ei ole. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse olulist rikkumist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 654lõige 6).

Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Kolleegium jaotab ja määrab kindlaks apellatsioonimenetluse kulud. Apellandile riigi õigusabi osutanud advokaadi tasu suuruse määrab apellatsioonikohus kindlaks 16.04.2019 määrusega. Riigi õigusabi tasu mõistab asja arutanud maakohus hagejalt/apellandilt välja riigituludesse eraldi määrusega peale käesoleva otsuse jõustumist.

1. Vastuseks kaebuse väidetele selgitab kolleegium järgmist. Hageja esitas kostja vastu seltsingu likvideerimise regulatsiooni alusel nõude korteriomandi avalikul enampakkumisel müümiseks, saadu arvel kohustuste täitmiseks ja ülejääva raha võrdselt poolte vahel jagamiseks. Hageja on seisukohal, et pooled omandasid 16.10.2013 korteriomandi seltsinguvarana ühisomandisse. Kostja vaidleb nõudele vastu. Maakohus tuvastas, et tõendamist ei leidnud poolte ühine tahe omandada korteriomand vähemalt majanduslikus mõttes ühisvarasse. 9
2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt tuvastas maakohus järgmised elulised asjaolud, mida apellatsioonimenetluses ei ole vaidlustatud:  pooled elasid koos vähemalt alates augustist 2007;  hageja andis kostjale korteriomandi ostmiseks 10 030 eurot, mille oli saanud oma emalt;  kostja isa andis korteriomandi ostmiseks 3200 eurot;  kostja sõlmis Swedbank AS-ga 15.10.2013 laenulepingu, mille alusel krediteeris laenuandja korteriomandi ostu 52 800 euro ulatuses;  kostja sõlmis 16.10.2013 ostjana korteriomandi KKK t 11-72, Tallinnas müügilepingu, hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingud, mille alusel kanti ta kinnistusraamatusse omandatud korteriomandi omanikuna sisse 25.10.2013;  pooled abiellusid 19.12.2013, valisid varasuhteks ühisvara ja asusid koos elama vaidlusalusesse eluruumi;  pooltel sündis 06.09.2014 tütar ja 28.12.2015 lahutasid nad abielu;  peale lahutust valdab korteriomandit kostja koos tütrega;  abielu ajal tegi hageja oma emale ülekandeid kokku 7235 eurot ja kostja isale kokku 1850 eurot;  peale abielu lahutamist tegi hageja oma emale ülekandeid kokku 2730 eurot.
3. Vastavalt maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-109-14 peab ka olukorras, kus vaidluse pooled elasid koos abieluvälises kooselus ja seejärel abiellusid ning lahutasid, abieluvälise kooselu ajal soetatud vara seltsinguvarana tuvastamiseks leidma tõendamist, et mõlemad pooled on avaldanud sellele suunatud tahet (VÕS § 8 lõige 1, § 9 lõige 1). Kooselu iseenesest ei tekita õiguslikult siduvaid kohustusi ega võlasuhteid VÕS § 2 mõttes. Seltsinguleping võib olla suuline (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lõige 1, VÕS § 11 lõige 1). Seltsingulepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldused võivad olla üldjuhul otsesed või kaudsed (vaikimist saab lugeda tahteavalduseks juhul, kui see tuleneb seadusest, isikute kokkuleppest või nendevahelisest praktikast; TsÜS § 68 lõiked 1-3). Tahteavaldus seltsingulepingu sõlmimiseks tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja muutub kehtivaks teise poole poolt kättesaamisega (TsÜS § 69 lõige 1). Kindlale isikule tehtud tahteavaldust tuleb tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tahte ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (TsÜS § 73 lõige 1). Seltsingulepingu sõlmimiseks pidid mõlemad isikud saama aru, et omandatav vara kuulub ka õiguslikult nende mõlema ühisvarasse.
4. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja, kes väitis poolte vahel korteriomandi omandamiseks ühisvarasse suulise seltsingulepingu olemasolu,

§ 230

lõikest 1 tulenevalt tõendama poolte poolt vastavasisuliste tahteavalduste tegemist. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt

§ 232lõigete 1 ja 2 rikkumisi ega näe alust tõendite ümberhindamiseks.

Ka on maakohtu otsus

§ 442lõike 8 kohaselt põhjendatud.

Ainuüksi asjaolu, et hageja on maakohtust erineval seisukohal, ei anna alust vaidlustatud otsuse tühistamiseks või muutmiseks. Erinevalt hagejast ei ole kolleegiumi arvates alust tuvastada tunnistajate LL, EE, PP ja LL ütluste alusel poolte ühist tegelikku tahet omandada korteriomand ühisvarasse. Nimetatud tunnistajad kinnitasid poolte abieluvälist kooselu, kuid selles osas poolte vahel vaidlus ka puudub. Samuti kinnitasid tunnistajad, et korteriomandi ostmine oli plaanitud eesmärgiga 10 hakata seal koos elama ning seda pooled ka tegid, samuti et sissemaksuks andsid raha poolte vanemad. Samas nimetatud asjaoludest iseenesest ei tulene, et sellega oleks poolte vahel olnud sõlmitud seltsinguleping. Perekond võib õnnelikult elada koos ka ühele abikaasale kuuluvas eluruumis, mida kooselu ja/või abielu ajal ühiselt majandatakse. Poolte tegeliku tolleaegse tahte tuvastamiseks tuli maakohtul hinnata kõiki kogutud tõendeid kogumis ja seda maakohus ka tegi, võttes lisaks tunnistajate ütlustele arvesse, et 15.10.2013 laenulepingu kohaselt oli ostetava korteriomandi finantseerimiseks saadud laenu saajaks kostja ainuisikuliselt ja et 16.10.2013 lepingudokumendis kinnitas kostja mh, et korteriomand ei hakka moodustama ühisvara. Tegemist on objektiivsete kirjalike tõenditega, mille sisu ei saa pooled ajas kujundada (erinevalt muudest väidetest, mille sisu võib subjektiivsetel põhjustel ajas muutuda). Nimetatud kirjalikest tõenditest nähtuvalt oli kostja tahe suunatud korteriomandi enda ainuomandisse ostmisele. Poolte vahel puudub vaidlus, et hageja ei olnud tol ajal n-ö laenukõlbulik ega soovinud omandada enda nimele vara, mille arvel oleksid kiirlaenuandjatest võlausaldajad saanud nõudeid rahuldada. Kolleegium on seisukohal, et nimetatud asjaoludega on tegelikult ka tõendatud, et pooled ei sõlminud enne 16.10.2013 tehingut seltsingulepingut korteriomandi soetamiseks, kuna hageja on ise esile toonud, et ta ei soovinudki sel ajal (vaidlusaluse korteriomandi soetamise ajal) omanikuks saada. Seltsingulepingu hilisema sõlmimise väidet ega asjaolusid ei ole hageja esile toonud. 31. Täiendavalt märgib kolleegium, et hageja nõude rahuldamiseks ei piisaks ka vaikiva seltsingu tuvastamisest, kuna sellise õigussuhte lõpetamisel ei toimu likvideerimist vastavalt seltsingu likvideerimise sätetele (VÕS §-d 600-604), vaid üksnes panuse tagastamine vaikivale seltsinglasele vastavalt VÕS §-le 617. Rahalist nõuet hageja käesolevas menetluses ei esitanud. Lisaks on maakohus asjakohaselt toonud esile, et hagejal võib olla kostja vastu rahaline nõue PKS § 34 lõike 1 alusel, kuna käesolevas asjas tuvastatud asjaoludel võib olla alust väita, et kostja tegi abielu ajal ühisvara arvelt kulutusi oma lahusvarale. 32. Kuna maakohus tuvastas, et tõendamist ei leidnud korteriomandit soetades poolte ühine tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks, siis ei pidanud maakohus võtma seisukohta poolte rahaliste panuste suuruse kohta korteriomandi omandamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse vastavasisulised vastuväited menetlusökonoomia põhimõtte alusel käsitlemata. 33. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

34. Vastustajal kindlaksmääratavad kulud puuduvad. Küll aga tuleb mõista apellandilt välja riigituludesse apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 300 eurot, mille tasumisest oli ta kaebuse esitamisel menetlusabi korras vabastatud (

§ 179lõige 1).

sarnaselt maakohtuga annab kolleegium apellandile tavapärasest pikema tähtaja riigilõivu riigituludesse tasumiseks. Riigilõiv tuleb tasuda hiljemalt 30.06.2020 vastavalt käesolevale otsusele lisatud makseinfole (

§ 179lõige 5).

Alates 01.07.2020 kuni riigilõivu täieliku tasumiseni on apellant kohustatud maksma riigilõivu tasumisega viivitamise korral riigituludesse viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras (

§ 179lõige 9).

35. Apellandile riigi õigusabi korras määratud lepingulise esindaja tasu määrab ringkonnakohus kindlaks eraldi määrusega. Riigi õigusabi tasu mõistab asja arutanud maakohus hagejalt/apellandilt välja (koos vastava tasuga maakohtus; vt vaidlustatud 11 otsuse resolutsiooni punkt 4 teine lause) riigituludesse eraldi määrusega peale käesoleva otsuse ja tasu suuruse määruse jõustumist. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/