KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27. juuni 2019, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-19-2566 Kohtukoosseis Sten Lind, Ivi Kesküla ja Urmas Reinola

§ 26

lg 1 ja 1781 lg 11 - § 26 lg 1 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. mai 2019 otsus Apellant kaitsja Prokurör Eneli Laurits Süüdistatav Heino Katajev isikukood 36402130347; elukoht XXX, viibib vahi all Tallinna vanglas Leelo Viil Kaitsja RESOLUTSIOON
2. Jätta Heino Katajevi kaitsja Leelo Viili apellatsioon läbi vaatamata.
3. Määrata Vanalinna Advokaadibüroole Heino Katajevile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 90 (üheksakümmend) eurot.
4. KrMS § 185 lg 2 alusel mõista Heino Katajevilt riigieelarvesse välja apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi kulud 90 (üheksakümmend) eurot. Makseinfo koos arveldusarvete ja viitenumbriga menetluskulude tasumiseks edastatakse Heino Katajevile eraldi dokumendina. 1 EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale saab esitada määruskaebuse. Määruskaebus esitatakse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast, mil kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav saab esitada määruskaebuse advokaadi vahendusel. Kui ringkonnakohus loeb määruskaebust põhjendatuks, tühistab ta vaidlustatud kohtumääruse oma määrusega; kui ringkonnakohus ei näe alust oma määruse tühistamiseks, edastab ta määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Harju Maakohus tegi
6. mail 2019 otsuse, millega mõistis Heino Katajevi süüdi KarS §

§ 26

lg 1 ja 1781 lg 11 - § 26 lg 1 järgi ning karistas teda vangistustega vastavalt 1 aasta 6 kuud ja 2 aastat. Liitkaristuseks mõistis kohus KarS § 64 lg 1 järgi 2 aastat vangistust. Kuna kohus arutas kriminaalasja lühimenetluses, vähendas ta KrMS § 238 lg 2 alusel H. Katajevi karistust 1 aasta 4 kuuni. Kohus mõistis H. Katajevilt KrMS § 180 lg 1 alusel välja ekspertiisikulu 451 eurot, õigusabikulu 630 eurot ning sundraha 810 eurot. Kohus määras, et menetluskulud on võimalik tasuda kuumaksetena 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. KarS §

§ 26lg 1 järgi mõistis maakohus H.

Katajevi süüdi selles, et ta ahvatles

1. detsembrist 2018 kuni
2. jaanuarini 2019 internetikeskkonnas www.facebook.com privaatsõnumite vahendusel kasutajanime „Heino Katajev“ alt korduvalt teadvalt seksuaalselt temale teadaolevalt 12-aastast last, kes esines kasutajanime „XX“ all. Nimelt rääkis H. Katajev seksist ning avaldas soovi võtta lapse suguelund suhu ja seda imeda kuni seemnepurskeni. H. Katajevi tahtlik õigusvastane tegu jäi lõpule viimata tema enda tahtest sõltumatutel asjaoludel kuriteo objekti kõlbmatuse tõttu, kuivõrd isik, keda tema teadis 12-aastase X-na, oli politseiametnik. KarS § 1781 lg 11- § 26 lg 1 järgi mõistis maakohus H. Katajevi süüdi selles, et varem lapseealist seksuaalselt ahvatlenud isikuna tegi ta internetikeskkonnas www.facebook.com privaatsõnumite vahendusel kasutajanime „Heino Katajevi“ alt tegi temale teadaolevalt 12aastasele X-le korduvaid kohtumisettepanekuid eesmärgiga astuda oraalsesse seksuaalvahekorda. 16.01.2019 kella 16.00 paiku tegi ta poisile ettepaneku kohtuda 20.01.2019 kella 16.00 paiku Magistrali keskuses Rademari poe juures, kust soovis edasi liikuda Retke tee lasteaeda. 26.01.2019 kella 11.47 paiku tegi ta ettepaneku kohtuda kella 17.00 paiku samas kohas, lubades selle eest lapsele sigarette ja kergeid alkohoolseid jooke. H. Katajev ilmus kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta. 2 H. Katajevi tahtlik õigusvastane tegu jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumatutel asjaoludel kuriteo objekti kõlbmatuse tõttu, kuivõrd isik, keda tema teadis 12-aastase XX-na, oli politseiametnik. Seda, et H. Katajev pani toime KarS § 1781 lg 11- § 26 lg 1 järgi kvalifitseeritava teo, tõendab maakohtu otsuse kohaselt internetikeskkonnas www.facebook.com toimunud vestluse väljatrükk. Selles vestluses kirjutas kasutaja Heino Katajev seksuaalsetel teemadel ja oli selgelt vestluse aktiivne pool, XX andis lühivastuseid või saatis emotikoni. Kohus nentis, et XX teatas üsna vestluse alguses, et ta on 12-aastane (03.12.2018 kell 18.08) ning mainis seda ka hiljem (06.01.2019 kell 17.14). Süüdistatava ütluste kohaselt sai ta aru, et suhtleb politseinikuga, kuid seda väidet ei kinnita ükski teine tõend. Kohus leidis, et ei ole ka ühtegi mõistuspärast põhjendust, miks peaks inimene suhtlema politseiametnikuga teadlikult viisil, mis paistab igale kõrvaltvaatajale kuriteona. Kohus leidis, et H. Katajev pani toime noorema kui neljateistkümne aastase isiku teadvalt seksuaalse ahvatlemise kõlbmatu katse, sest tegelikult ei olnud XX 12-aastane poiss, vaid politseinik. Tegemist oli Põhja Ringkonnaprokuröri Eneli Lauritsa 12.10.2018 välja antud loa alusel muudetud identiteedi kasutamisega. Ka talle teadaolevalt 12-aastasele poisile oraalsesse seksuaalvahekorda astumise eesmärgil kohtumisettepanekute tegemise luges kohus tõendatuks Facebooki suhtluskeskkonnas edastatud sõnumite alusel. Kohus märkis, et
3. jaanuaril 2019 ei ilmunud H. Katajev kokkulepitud kohtumisele.
4. jaanuaril 2019 ilmus ta kokkulepitud ajal kokkulepitud kohta ja politsei pidas ta kinni. Kohus pidas oluliseks, et asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvalt olid H. Katajevil kaasas kaks kinnist sigaretipakki, kuna H. Katajev oli lubanud XX-le kokkusaamisel džinni ja suitsu. Samuti oli tal kaasas üks kinnine kondoomipakk. Seoses H. Katajevi väitega, et tema nime all võis XX-ga suhelda keegi teine, kui ta oli jätnud oma arvuti lahti, märkis kohus, et H. Katajev ei ole kohtueelses menetluses ega kohtus nimetanud isikuid, kellel oleks olnud ligipääs tema sülearvutile. Lisaks muutis kohtu arvates kaitseversiooni täielikult mitteusutavaks asjaolu, et H. Katajev ilmus kasutajaga XX kokku lepitud kokkusaamiskohta, kus ta politseiametnike poolt kinni peeti. Maakohus leidis, et H. Katajevi süüdistust toetab ka
5. veebruari 2019 vaatlusprotokoll koos lisaga. Kohus märkis, vaatlusprotokolli kohta, et selle koostamise ajaks märgitud
6. aasta on ilmselge eksitus, kuna osad vestlused on toimunud
7. ja
8. aastal. Vaatlusprotokollis vaadeldi H. Katajevi vestlusi erinevate alaealiste noormeestega ja protokollist nähtub, kuidas H. Katajev suhtleb alaealistega seksuaalsetel teemadel. Kohus leidis, et vestluste iseloom näitab H. Katajevi suurt seksuaalset huvitatust alaealiste poiste vastu. Vestlusi alustas alati H. Katajev ning kõrvaltvaatajale on tema käitumine pealetükkiv (ahistav). H. Katajev proovis mitmel korral poistele helistada, kuid kõnele ei vastata. Kohus pidas välistatuks võimalust, et Heino Katajevi kasutajanime all pidas pika aja vältel seksuaalse iseloomuga vestlusi keegi teine ja H. Katajev ilmus täiesti juhuslikult vestlustes XX-ga kokku lepitud kokkusaamiskohta Kohus leidis, et H. Katajevit tuleb KarS §

§ 26lg 1 järgi karistada 1 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega ning Kar

S § 1781 lg 11 - § 26 lg 1 järgi 2 aasta pikkuse vangistusega. 3 H. Katajevile mõistetud karistusi põhjendades märkis kohus, et KarS § 179 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistuse, KarS § 1781 lg 11 ühe- kuni kolmeaastase vangistuse. Kohus ei pidanud võimalikuks KarS § 179 järgi rahalise karistuse kohaldamist, põhjendades seda sellega, et H. Katajev on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, kelle üldine õiguskuulekus on kasin. Kohus leidis, et mõlemal juhul vastab H. Katajevi süü suurusele karistus sanktsiooni keskmises määras. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid maakohtu hinnangul ei esinenud. Kohus leidis, et üld- ja eripreventiivsed kaalutlused karistuse korrigeerimiseks alust ei anna. Kohus märkis, et samaliigiliste põhikaristuste korral mõistetakse KarS § 64 lg 1 kohaselt liitkaristus mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel või loetakse kergem karistus kaetuks raskeima karistusega. Maakohus pidas raskemat karistust süü suurusele ja karistuse eesmärkidele juba vastavaks ning luges kergema karistuse raskemaga kaetuks. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust 1/3 võrra. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni H. Katajevi kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja H. Katajevi õigeksmõistmist KarS §

§ 26lg 1 järgi ja § 1781 lg 11 - § 26 lg 1 järgi.

Samuti taotleb kaitsja menetluskulude riigi kanda jätmist. Süüdistatav möönis kohtuistungil antud ütlustes, et suhtles internetis 12-aastase poisiga, kelle nimi oli XX. Samas võis tema ütluste kohaselt tema sülearvutit kasutada keegi teine, kui tal oli sülearvuti lahti jäänud. H. Katajev väitis ühtlasi, et sai aru, et suhtles politseitöötajaga ning tal ei ole kunagi olnud seksuaalset huvi alaealiste vastu. Kaitsja hinnangul ei ole H. Katajevi ütlused ei ole vastuolus teiste tõenditega ning ta leiab, et eelkõige tuleb neile ütlustele anda hinnang elulise usutavuse kontekstis. Kaitsja peab H. Katajevi ütlusi on usaldusväärseteks ja eluliselt usutavateks. Kaitsja hinnangul on eluliselt usutav, et H. Katajev võis jätta oma sülearvuti lahti ning seda võisid kasutada teised isikud. Igapäevaelus tuleb sageli ette olukordi, kus ei logita oma kontodelt välja, lubatakse teistel isikutel kasutada oma arvutit või kontot ning ei kaitsta oma sotsiaalmeedia kontot vajalikul määral. Vastuseks maakohtu otsuses öeldule, et H. Katajev ei ole nimetanud isikuid, kellel oleks olnud ligipääs tema sülearvutile, märgib kaitsja, et süüdistatav ei pruukinud teada, kes tema kontot võis kasutada. Samuti ei ole maakohus silmas pidanud võimalust, et XX-ga võisid suhelda mitu isikut Heino Katajevi kontolt; tõendatud ei ole see, et süüdistatav oli XX suhtluspartner läbivalt kogu süüdistuses kirjeldatud perioodi jooksul. Kaitsja leiab, et kuriteo matkimine on väljunud jälitustegevuse seadusega lubatud piiridest. Kuriteo matkimise käigus on lubamatu teootsuse esilekutsumine isikutel, kellel see eelnevalt puudus. Kriminaalasjas tuvastatu ei viita sellele, et Heino Katajev oleks pannud kuriteo toime ka ilma matkija aktiivse tegevuseta. Tõenditest ei nähtu, et enne jälitustoimingute teostamist oleks kogutud andmeid süüdistatava võimaliku kuritegeliku käitumise kohta. H. Katajev on varem karistatud liikluskuritegude eest. Tal on elukaaslane, laps ja normaalne seksuaalelu. Kriminaalmenetluses on kontrollitud süüdistatava sülearvutis, telefonis ning sotsiaalmeedia kontodel olevat teavet ning sellest ei nähtu seksuaalne huvi alaealiste vastu. 4 Kaitsja leiab, et maakohtu otsuses viidatud

1. veebruari 2019 vaatlusprotokoll koos lisaga ei ole lubatav ega asjakohane tõend, sest 2017 toimunud suhtlemine ei seondu kuidagi H. Katajevile esitatud süüdistusega. Ka märgib kaitsja, et kuna jälitustoimingud on isiku põhiõiguste üks kõige suuremaid riiveid, siis need toimingud tuleb teha seaduse nõudeid väga rangelt jälgides. Seetõttu ei saa käesolevas kriminaalasjas osundatud viga peamiseks tõendiks olevas jälitusprotokolli ja sellele lisatud vaatlusprotokolli kuupäevas jätta tähelepanuta. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et süüdistusversiooni kõrval on võimalikud veel muud versioonid. Tõenditest nähtub, et ükski tõend ei kummuta ümberlükkamatult H. Katajevi versiooni. Kuni eksisteerib võimalus, et süüdistusversiooni kõrval võiks toimunut selgitada ka mõni muu versioonidest, on süüdistusversiooni tõendatuks lugemine vastuolus KrMS § 7 lg-ga
2. Veel leiab kaitsja, et maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistus ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks tuleb arvestada süüdlase isikut. H. Katajev kinnitas kohtus, et ta on vanglas käitunud korralikult. H. Katajevil on tütar ja elukaaslane, kes teda toetavad. Samuti soovib ta vabanedes asuda tööle. Süüdistataval on tõsised terviseprobleemid, eelmise karistuse kandmise ajal oli tal XXX. H. Katajevi karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kaitsja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole üldse kaalunud KarS § 74 ja 75 sätete kohaldamise võimalikkust. Veel toob kaitsja apellatsioonis välja, et KarS § 26 lg 2 kohaselt kohus võib isiku karistusest vabastada või kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut, kui isik ei saa süüteokatse kõlbmatusest aru oma vaimse küündimatuse tõttu. Käesoleval juhul ei ole maakohus ka karistuse kergendamist nimetatud alustel kaalunud. Maakohus on tuvastanud, et suhtlemine matkijaga toimus politsei kontrolli all ja sellega ei tekitatud vahetut ohtu alaealistele. Lõpetuseks märgib kaitsja, et menetluskulude osas on võimalik juhinduda KrMS § 181 lg-st 1, mille kohaselt õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik, arvestades KrMS §-s 182 sätestatud erandeid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Kohtukolleegium on üksmeelsel seisukohal, et maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu ning tuleb tulenevalt KrMS § 326 lg-st 3 jätta läbi vaatamata.
4. Kaitsja leiab, et kohus on hinnanud valesti süüdistatava ütlusi. Süüdistatava ütluste kohaselt ta küll suhtles XX-ga, kuid sai aru, et tegemist pole 12-aastase lapse, vaid politseiametnikuga. Samuti väitis süüdistatav, et tema lahti jäetud arvutile võisid ligi pääseda ja XX-ga suhelda teised isikud. Kaitsja leiab, et need ütlused on eluliselt usutavad. 5 Ringkonnakohus nendib, et maakohus on neid süüdistatava väiteid käsitlenud. Erinevalt kaitsjast leidis kohus, et süüdistatava versioon ei ole usutav. Ringkonnakohtu hinnangul on kohus oma seisukohta veenvalt põhjendanud. Erinevalt kaitsjast ei pidanud maakohus eluliselt usutavaks H. Katajevi väidet, et ta sai aru, et suhtleb politseinikuga. Kohus märkis, et ei näe ühtegi mõistuspärast põhjendust, miks pidanuks inimene suhtlema teadlikult politseiametnikuga viisil, mis paistab igale kõrvaltvaatajale kuriteona. Seda, miks peaks H. Katajevi ütlusi pidama ses osas siiski eluliselt usutavaks, apellatsioonist ei selgu. Paika ei pea kaitsja väide, et maakohus pole arvestanud võimalusega, et H. Katajevi kontolt võis XX-ga suhelda mitu isikut. Kohus on ka seda küsimust otsuses käsitlenud ning leidnud, et teised tõendid kummutavad selle versiooni. Kohus on viidanud vaatlusprotokollile, mille kohaselt on Heino Katajevi Facebooki kontot kasutades pikema aja jooksul (alates
5. aastast) suheldud erinevate alaealiste noormeestega seksuaalsetel teemadel. Lisaks sellele tugines maakohus H. Katajevi kinnipidamise protokollile, millest nähtuvalt oli just H. Katajev see, kes ilmus Facebooki kaudu kokku lepitud ajal kokkulepitud kohta. Ringkonnakohus peab igati põhjendatuks maakohtu järeldust, et nende tõendite valguses pidi olema just H. Katajev see, kes suhtles Facebookis isikuga, keda pidas 12-aastaseks XX-ks.
6. Kaitsja hinnangul on kuriteo matkimine väljunud jälitustegevuse seadusega lubatud piiridest. Kaitsja väidab, et kuriteo matkimise käigus kutsuti H. Katajevil lubamatult esile tahtlus kuritegu toime panna. Maakohtu otsusest nähtuvalt see nii ei ole. Maakohus on toonud välja, et H. Katajev oli XX-ga seksist rääkides selgelt vestluse aktiivne pool, XX andis lühivastuseid või saatis emotikoni. Vastukaaluks kohtu argumentidele toob kaitsja välja, et H. Katajevil on elukaaslane, laps ja normaalne seksuaalelu ning kriminaalmenetluses ei leitud süüdistatava sülearvutis, telefonis ning sotsiaalmeedia kontodel teavet, millest nähtuks seksuaalset huvi alaealiste vastu. Üldteada asjaoluks võib pidada seda, et heteroseksuaalse suhte olemasolu täiskasvanud partneriga ei välista seksuaalset huvi laste vastu – seda kinnitavad isegi RHK-10 selgitused diagnoosi F65.4 kohta. Kaitsja väide, et süüdistatava sotsiaalmeedia kontodelt ei leitud teavet, millest nähtuks seksuaalset huvi alaealiste vastu, ei pea aga paika. Maakohus on
7. veebruari 2019 vaatlusprotokolli ja selle lisa alusel lugenud tõendatuks, et H. Katajevil oli kombeks suhelda alaealistega seksuaalsetel teemadel. Nagu maakohtu otsuses märgitud, kajastab see vaatlusprotokoll H. Katajevi Facebooki suhtluskeskkonnas peetud seksuaalse iseloomuga vestlusi erinevate alaealiste poistega. Seejuures iseloomustas vestlusi maakohtu hinnangul H. Katajevi pealetükkivus. Maakohus leidis, et vestluste iseloom näitab H. Katajevi suurt seksuaalset huvi alaealiste poiste vastu. Kaitsja on leidnud, et see tõend tuleks kõrvale jätta. Esiteks leiab kaitsja, et see tõend on asjassepuutumatu, kuna ei seondu süüdistusega. Ringkonnakohus peab kaitsja seisukohta põhjendamatuks: maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus kasutanud kõnealust tõendit süüdistusega seotud asjaolude tuvastamiseks. Neid asjaolusid on ilmselgelt pidanud oluliseks ka kaitsja ise, kes väitnud apellatsioonis, et need asjaolud ei ole tõendatud. Seega ei saa rääkida sellest, et tegemist oleks asjassepuutumatu tõendiga. 6 Kõnealusele protokollile tuginemist vaidlustab kaitsja veel tuginedes argumendile, et maakohtu otsuse kohaselt on protokollis tehtud viga vaatluse aja märkimisel (ekslikult on märgitud aastaks 2017). Kaitsja leiab, et jälitustoiminguid tuleb teha seaduse nõudeid väga rangelt jälgides ning seetõttu ei või kõnealust viga jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et tegemist ei ole jälitustoimingu protokolliga, vaid vaatlusprotokolliga. Seega on kaitsja viited jälitustoimingutele esitatavatele nõuetele asjakohatud. Maakohus on otsuses veenvalt ära näidanud, miks on vaatlusprotokollis olev aastaarv ilmselgelt ekslik. Selline viga ei muuda vaatlusprotokolli tõendina lubamatuks ega ebausaldusväärseks.
8. Kuigi kaitsja on apellatsioonis taotlenud üksnes H. Katajevi õigeksmõistmist, on apellatsioonis tehtud maakohtule etteheiteid ka mõistetud karistuse pärast. Nimelt heidab kaitsja maakohtule ette, et kohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea võimalikuks jätta mõistetud vangistust KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Ringkonnakohus nendib, et Riigikohtu praktikast tulenevalt ei ole kohtul kohustust alati eraldi põhistada KarS § 74 kohaldamata jätmist (vt nt Riigikohtu
9. aprilli 2011 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11, p 8.2). Maakohtu otsusest on ka välja loetav, miks kohus ei pidanud võimalikuks KarS § 74 kohaldada. Kohus on märkinud, et H. Katajev on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isik, kelle üldine õiguskuulekus on kasin. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et ringkonnakohtu hinnangul on maakohus teinud karistuse mõistmisel tõesti vea, kuid seda H. Katajevi kasuks. Kriminaalasja toimikust selgub, et H. Katajev vabastati Harju Maakohtu
10. mai 2018 määrusega eelmise vangistuse kandmisest katseajaga kuni
11. detsembrini
12. Teo, mille eest ta mõisteti süüdi KarS §

§ 26lg 1 järgi, pani H.

Katajev toime jätkuva teona

1. detsembrist 2018 kuni
2. jaanuarini
3. Seega algas jätkuva teo toimepanemine katseajal. Maakohus ei ole üldse põhjendanud, miks ta KarS § 65 lg 2 alusel liitkaristust ei mõista. Seetõttu võib ringkonnakohus üksnes oletada, et maakohus on lähtunud prokuröri kohtuvaidlustes väljendatud ekslikust seisukohast. Nimelt on prokurör leidnud, et tulenevalt Riigikohtu
4. märtsi 2019 otsusest kriminaalasjas nr 1-17-11432 tuleb jätkuva kuriteo puhul arvestada viimase osateo toimepanemise aega. See seisukoht on väär. Selles otsuses on Riigikohus korranud oma varemgi väljendatud seisukohta, et jätkuv kuritegu tuleb kvalifitseerida ja karistus mõista viimase osateo toimepanemisel kehtinud karistusseaduse järgi. See ei tähenda, et ka teo toimepanemise ajana tuleks arvestada jätkuva kuriteo puhul üksnes viimase osateo toimepanemise aega. Jätkuv süütegu on pandud toime kõigi osategude toimepanemise ajal. See algab esimese teo jõudmisega katsestaadiumi ja lõpeb viimase osateo toimepanemise lõpetamisega (vt nt J. Sootak: § 10 komm. 5 – KarS. Kommenteeritud väljaanne.
5. v.a. Tallinn 2015, lk 18). Seda seisukohta viidatud Riigikohtu otsus ei muuda. Vastupidi: viidatud otsuses on Riigikohus ise rääkinud sellest, et käsitletav jätkuv tegu oli pandud toime ajavahemikul
6. aasta novembrist kuni
7. aasta märtsini, ning nentinud, et kõnealune jätkuv kuritegu oli pandud toime enne ja pärast eelmist süüdimõistvat otsust. Seega on ilmne, et Riigikohus ei pea jätkuva kuriteo toimepanemise ajaks ainult viimase osateo toimepanemise aega. Seda viga ei saa ringkonnakohus kõrvaldada, kuna ringkonnakohus võib KrMS § 340 lg 1 kohaselt apellatsiooni piirest väljuda vaid süüdistatava kasuks. 7
8. Veel heidab kaitsja maakohtule ette, et ta ei ole KarS § 26 lg-le 2 alusel kaalunud H. Katajevi karistusest vabastamist või karistuse kergendamist. KarS § 26 lg 2 näeb ette, et kohus võib isiku karistusest vabastada või kohaldada käesoleva seadustiku §-s 60 sätestatut, kui isik ei saa süüteokatse kõlbmatusest aru oma vaimse küündimatuse tõttu. Maakohus on otsuses põhjendanud, miks oli tegemist kõlbmatu süüteokatsega – selle põhjus oli see, et isik, kellega H. Katajev Facebookis suhtles, ei olnud tegelikult 12-aastane, kuigi ta nii väitis, vaid kuritegu matkiv politseiametnik. Seega ei ole maakohus näinud süüteo katsestaadiumi jäämise põhjusena H. Katajevi vaimset küündimatust, mistõttu ei olnudki kohtul alust KarS § 26 lg 2 kohaldamist kaaluda. Tõdeda tuleb, et apellatsioonist ei nähtu, milles seisnes kaitsja hinnangul H. Katajevi vaimne küündimatus ja miks just selle vaimse küündimatuse tõttu jäi tegu katsestaadiumi. Seega on kaitsja etteheide, et kohus oleks pidanud kohaldamata KarS § 26 lg-t 2, ilmselgelt põhjendamatu.
9. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Seega jätab kohtukolleegium KrMS § 326 lg-st 3 juhindudes apellatsiooni läbi vaatamata.
10. Kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt oli kohtuotsuse analüüsi ja apellatsiooni koostamise ajakulu 2 tundi, millest tulenevalt taotleb kaitsja, et kohus määraks tasu suuruseks 100 eurot, millele lisandub käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus peab taotlust põhjendatuks osaliselt. Ringkonnakohus loeb põhjendatud ajakuluks 1,5 tundi. Ringkonnakohus tõden, et kaitsja on suurendanud oma töömahtu enda vea tõttu: kaitsja käsitles vaatlusprotokolli tõendina kasutamist vaidlustades jälitustoimingutele kehtestatud nõuded, kuna nimetas vaatlusprotokolli ise ekslikult jälitustoimingu protokolliks. Lisaks sellele tuleb nentida, et kaitsja ei ole kõiki oma õiguslikke argumente põhjendanud: nt on kaitsja küll heitnud maakohtule ette KarS § 26 lg 2 kohaldamata jätmist, kuid ei ole ka ise esitanud põhjendusi, miks seda sätet tuleks kohaldada. Eelnevast tulenevalt määrab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 75 eurot, millele lisandub käibemaks 15 eurot. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata, s.o. teeb KrMS § 337 lg 1 p 1 nimetatud kohtulahendi, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides on apellatsioon esitatud. See, et ringkonnakohus jätab esitatud apellatsiooni läbi vaatamata, tähendab, et maakohtu otsus jääb muutmata. Seega jääb määratud kaitsja tasu süüdistatava kanda. Allkirjastatud digitaalselt 8